Sõjasuvi Ruhnul (0)

Sõjasuvi Ruhnul
Saksa-Nõukogude sõja algul oli Ruhnu saarel 14 vene sõdurit 79.laskurroodust. Juuli esimestel päevadel said kümme neist käsu lahkuda. Sõideti tuletorni paadil ja tõenäoliselt oli sõidusihiks Saaremaa, sest Ruhnu garnison allutati Lääne-Eesti saarestikult värskelt formeeritud Balti Piirkonna Rannakaitse (BPR) komandandile kindralmajor A.Jelissejevile, kelle staap oli Saaremaal.
8.juulil said ruhnulased raadiost teada, et sakslased on vallutanud Pärnu. Seega oli sakslaste
käes kogu Riia lahte kaarena ümbritsev rannik . Ruhnu aktiivsemad ja mõjukamad mehed
tulid nüüd kokku nõupidamisele, mida juhtis endine Eesti mereväeohvitser, Ruhnu
tuletornivaht Johan Merend.
Nõupidamisest võtsid osa ka mandrimehed-koolijuhataja Johannes Dants ja
kalakokkuostupunkti juhataja Boriss Vähk ning ruhnulased Andres Ida- Isaku talust, Johan
Lääne-Mikkose talust, Tomas Ida- Andersi talust ning Thomas ja Johannes Lonsi talust.
Ühemeelselt otsustati Nõukogude võim saarel kukutada ja tehti konkreetne plaan, kuidas see
otsus ellu viia. Võimukandjaiks Ruhnus olid viis relvastatud meest-lisaks neljale vene
sõdureile ka tõenäoliselt Kuressaarest saadetud miilitsamees Trei: need kõik otsustati
arreteerida. Varem olid Ruhnu hülgeküttidel olnud püssid kodus, nüüd aga olid need ära
korjatud ja Trei juures hoiul. Seepärast militsionäär Treist alustatigi. Mindi hulga meestega
tema poole ja nõuti oma püsse tagasi. Need saadigi kätte. Trei lubas ülestõusnutega ühineda ja nii jäeti ta vabadusse. Vahepeal oli koolijuhataja Dans saatnud ühe poisiga tuletornivalves olevate sõdurite ülemale kirja, milles kutsuti punaohvitseri külasse õlut jooma. Et toda ohvitseri oli ka varem õllejoojate seltskonda võetud ei pannud too seekordki kutset imeks, võttis aga igaks juhuks ühe püssimehe kaasa ja seadis sammud õllelaari poole. Teel sinna asus venelastele vastu salk relvastatud ruhnulasi, kes teatasid, et Eesti on Nõukogude Liidu okupatsioonist vaba ja seepärast lõpetatakse võim ka Ruhnus. Venelased ei hakanud vastu punnima, vaid andsid relvad ära. Edasi läksid ruhnulased tuletorni ja vahistasid ka kaks ülejäänud punasõdurit.
Ruhnorootslane Jakob Steffensson meenutab:
See toimus 1941.aasta 9.juulil. Sellega oli Ruhnu saar punastest vaba ja tuletornis heisati Eesti lipp . Vangistatud venelasi hoiti vanapoiss Frederik Friiski tares Ruhnu küla põhjatipus.
Esialgu jäi punaste ajal paika pandud Ruhnu valla täitevkomitee veel ametisse. Vahest tähistasid Ruhnu mehed oma esimest võitu tõepoolest pika ja piduliku õllejoomisega, nii et poliitika jaoks enam aega ei jäänudki. Tõsi on aga see, et senine täitevkomitee esimees Strömfeldt tagandati ametist alles 20.juulil, mil
vallavanemaks valiti tagasi enne nõukogude aega seda ametit pidanud Isak Melders.
Meenutusi raamatust: ''Mürskudest küntud saarte kroonika.''
15.juuli koidikul andis suur sakslaste lennukigrupp pommilöögi Kogula lennuväljale, millel paiknes major Kudrjavtsevi 12.Punalipu ordeniga üksik hävituslennueskadrill. Lendurite juurede sõitis otsekohe poliitosakonna ülem Kopnov, et kohapeal sakslaste pommitamise tagajärgi teada saada.
Fašistid pommitasid tühja kohta, ütles Kudrjavtsev. ,,Trumpasime nad üle...''
Eskadrill kaotusi ei kandnud, kuna lennukid olid hoolikalt metsa peidetud. See-eest sai kõvasti kannatada pinnaslennurada, mis oli sõna otseses mõttes pommiplahvatustest üles küntud.
,,Õhutõrjeväelased on tublid poisid, et tule enda peale tõmbasid,'' seletas Kudrjavtsev. ,,Ise said nad aga vatti ...''
Kopnov sõitis õhutõrjepatarei juurde, mis oli lennuvälja õhuvaenlase eest katnud.Õhutõrjeväelaste kaotused olid suured, olgugi et nad tulistasid alla ühe ja vigastasid kaht saksa pommilennukit. Üks pomm oli tabanud kolmandat suurtükki, kus oli langenud 8 ja saanud raskelt haavata 6 meest, kelle hulgas oli ka patareikomandöri abi. Need olid kõige suuremad kaotused, mis saksa lennuvägi seni saare garnisonile oli tekitanud.
Kapanov naasis sõidult pärastlõunal ja läks BPRK komandandile kõigest ette kandma. Kindral oli staabis-flagmanikomandopunktis viibis ta viimasel ajal harva. Poliitosakonna ülema ettekande kuulas ta tähelepanelikult ära.
,,Õhutõrjeväelased võitlesid kangelaslikult, seltsimees kindral !,'' ütles Kopnov.
Ajaleht ,,Na Straže'' pühendab nende kangelastele terve lehekülje. Aga kui saadaks neile veel teie allkirjaga õnnitlustelegrammi ?''
Just, just ! Koostage tekst ja ma kirjutan alla, oli Jelissejev meeleldi nõus. Õhutõrjeväelaste kangelasteost erutatud, hakkas ta kiirel sammul kabinetis edasi-tagasi käima.
,,Saare garnisoni olukord muutub iga päevaga keerulisemaks'' jätkas ta. ,,Olgugi et meie kaitse organiseerimise ning jõudude ja vahendite paigutamise seisukohalt on olukord saartel juba stabiliseerunud.''
Järsku seisatas ta keset kabinetti ja küsis:,,Poliitosakonna ülem, kas te juba kaua olete poliittööl?''
,,Olen kaadriparteitöötaja,Aleksei Borissovitš. Alustasin oma kodukülas Novo-Dubrovkas komsomolirakukese sekretärina.Olen olnud tankipataljoni ja seejärel laskurpolgu komsomoliorganisatsiooni sekretär, suurtükipatarei poliitjuht, luuredivisjoni komissar ning lõpuks diviisi poliitosakonna ülema abi komsomolitöö alal. Nii et kogu aeg parteitööl.''
,,Te olete tõepoolest kaadriparteitöötaja, Lavrenti Jegorovitš!'' lausus Jelissejev rahuldusega.
,,Olete läbi teinud kõik parteitöö astmed tsiviilelus ja sõjaväes . See on väga hea.'' Ta astus uuesti oma laua juurde, puudutas käega pehmet tugitooli seljatuge ja lausus naeratades: ,,Mina aga olen selles kabinetis juba teistkorda. Jaa. Mäletan , kuidas 1916.aastal seisin siin saarte kaitse juhataja ees süüalusena valveseisangus-revolutsioonilise tegevuse eest madruste hulgas. Praegu aga, näete olen siiis ise kaise juhataja...''
Vestluse katkestas ootamatult sisenenud BPRK eriosakonna ülem vanempoliitjuht Pavlovski.
,,Lõpuks on süüdlased üles leitud, seltsimees kindral!'' Teatas ta.
,,Fašistide käsilased-kohalikud kaitseliitlased-tegid Ruhnu saarel sealse vaatlus - ja sideteenistusposti kaheksa punaväelaevastiklast relvituks. Raadiojaam ja kood sattusid nende kätte...''
10.juulist alates avastasid Saksa lennukid lausa mõne minutiga Lääne-Eesti saartelt merele väljunud sõja-ja abilaevad. BPRK staabis ja poliitosakonnas oldi fašistlike lendurite sellise informeerituse üle nõutud, kuna teateid laevade väljumise kohta anti edasi erikoodi abil, mida teadsid vaid rangelt määratletud arv isikuid sealhulgas ka vaatlus- ja sideteenistuspostide ning õhuvaatlus-teadustamis ja sidepostide radistid. Komandandile oli juba algusest peale selge, et keegi on saanud koodi enda valdusse ja annab dešifreeritud teateid sakslastele edasi. Jelissejev käskis reeturi üleseotsimiseks ja tema raadiojaama avastamiseks kõik abinõud kasutusele võtta, ent otsinud nii Saaremaal kui Muhus ja Hiiumaal ei andnud tulemusi. Ja alles praegu saadi teada kaitseliitlaste kallaletungist vaatlus- ja sideteenistuspostile.
,,Kaua mängisid nad meie radiste. Tuleb tugevdada vaatlus ja sideteenistuspostide ning õhuvaatluspostide valvsust !''
,,Juba hommikul käin ma paljude postide juures ära'' lubas Kopnov, kes mõistis et komandandi sõnad käivad ka poliitosakonna kohta.
,,Õige, poliitosakonna ülem. Võtke postid oma hoole alla,'' nõustus kindral.
Juhtum Ruhnuga pani teda Riia lahe loodeosas asuvat saart uut moodi hindama . Tõepoolest, kas ei peaks seda kasutama Saaremaa lähistel paikneva tugipunktina ?
Kui veel sellele lisaks panna Ruhnusse kas või ajutiselt alustele 130-mm rannapatarei ei pääse fašistide laevad Riia lahte-eriti aga Läti-poolse ranna äärt mööda...
Jelissejev käskis staabil välja töötada Ruhnu hõivamise plaan. Kahe päeva pärast esitas Ohtinski selle kindralile. Otsustati alguses saata saarle laskurroodust, inseneriväe- ja pontoonirühmast ning eesti hävituspataljonist grupist koosnev dessant . Hiljem pärast aluste ettevalmistamist, taheti sinna kohale toimetada kolmest suurtükist koosnev rannapatarei.
28.juuli paiku ilmus Ruhnu lähedale salkkond Nõukogude sõjalaevu, mis liikusid ümber saare ja üritasid sidet nende teada tuletornis viibivate omadega. Tuletornis ei vastatud ja laevad lahkusid Saaremaa suunas. Nüüd oli Saaremaal paiknevas BPR-i staabis selge, et Ruhnus on võim muutunud. Venelastel ei olnud aga andmeid, kes õieti on saare hõivanud, kas sakslased või kohalikud ,,natsionalistid'' ja kui suured on saarel olevad relvajõud. Et neid asju selgeks teha, tuli Ruhnule saata luuregrupp.
Ööl vastu 30.juulit jõudiski saarele kolm luurajat, eestlane, lätlane ja venelane. Tõeliselt internatsionaalne seltskond .
Kuid järgmisel päeval avastas selle kohalikele elanikele kohe silmatorkav ja võõras keelt rääkiva grupi ruhnulane Hendrik Treier . Rannast leiti ka paat , millega mehed saarele olid tulnud. Nüüd käsutas vallavanem Isak Melders kõik mehed välja ja üheskoos kammiti saar läbi, kuid kedagi ei leitud. Ettevõtmist korrati ja et ahelik oleks tihedam, võeti ka naised ja suured poisid ühes. Nii sattuski üks 10-aastane poiss põõsale, mille all luurajad rahumeeli magasid . Poiss tegi kisa ja enne kui unised luurajad relvi jõudsid haarata, olid ruhnulased nad ümber piiranud. Luurajad ei olnud eriti vaprad ja andsid vastupanuta alla.
Võõrad viidi ülekuulamisele tuletorni. Mehed rääkisid, et on saadetud välja selgitama, kas saarel on sakslasi. Luurajail oli kaasas raadiojaam. Nii see kui ka meeste relvad täiendasid nüüd Ruhnu meeste sõjasaaki. Mehed ise aga pandi kinni Friedrich Agassoni aita, kus istusid juba ees kolm nädalat varem vahistatud venelast .
Kuna oli oodata, et pärast seda läbikukkumist saadetakse saarele uusi luurajaid, pandi mereranda alaline valve.
1.augustil märkasidki valvurid , et saarele läheneb mootorpaat. Kohe saadeti teade külla ja lasti hoiatuspauke. Ka paadist tehti mõned paugud, just nagu tervituseks. Peagi selguski, et saabus kolm Pärnu omakaitelast, kes tulid uurima olukorda Ruhnul. Pärnakad tõid kaasa ka relvi ja laskemoona ning nüüd relvastati saarel kõik mehed, kel silm veel seletas ja käsi relva suutis hoida. Relvad olid 70 mehel, seega veerandil tolleaegsest elanikkonnast (1934.aasta rahvaloenduse järgi elas saarel 282 inimest).
Ööl vastu 2.augustit avastati rannavalve jälle merelt tuleva paadi. See randus ja sealt tuli maale 5-6 meest, kes hakkasid metsa poole astuma . Sinna ette rutanud ruhnulased panid ka seekord kutsumata külalistele ette alla anda, kuid vastuseks avati tuli ja loobiti käsigranaate. Kaks ruhnulast saidki granaadikildudest kergelt haavata. Ka ruhnulased astusid vapralt vastu, nii et merelt tulijad jooksid peagi oma paati tagasi ja sõudsid merele. Koos kahe noore ruhnulasega sõitis vallavanem Melders 3.augustil tuletorni mootorpaadiga Pärnusse, et Eestis kujunenud olukorrast rohkem selgust saada. Pärnusse sõitsid ka sealt tulnud omakaitselased kaasas kõik seitse saarel olnud vangi.
Kui mootorpaadid olid ära sõitnud, jätkati Ruhnu randade valvet. Osa mehi asus tuletornis, osa endiselt külas, side peeti telefoniga .
5.augustil käis Ruhnu kohal paar Nõukogude lennukit ja viskas pomme. Suur osa neist lõhkes põldudel, kuid üks pomm purustas elumaja ja tappis ühe Ruhnu naise.
Järgmisel ööl ei julgenud ruhnulased enam kodudes magada , vaid peitusid metsa ja põldudele kaevatud muldonnidesse. Samal ajal, keskööl vastu 6.augustit, asus Saaremaa kaguservalt Kõiguste sadamast Ruhnu poole teele salk laevu dessandiga. ,,Eesti rahva kannatuste aasta'' nimetab selle operatsioonis osalenud laevade arvuks 15, tolleaegse Nõukogude poole sõjategude heroiseerija Juri Vinogradov nimetab oma eesti keeleski ilmunud raamatud ,,Mürskudest küntud saarte kroonika'' esialgu vaid 8 laeva-traaler, liikuvpraam, kaks puksiiri ja neli kaatrit, aga hiljem vilksatab tal tekstis, et tegelikult oli nii traalereid kui ka praame mitu. Kui palju just, sellest ta targu vaikib.
Ruhnu hõivamise plaani töötas BPR-i ülema kindral Jelissejevi käsul välja tema staabiülem alampolkovnik A.Ohtinski ja selle plaani järgi olid laevadele asunud laskurrood, inseneriväe- ja sapöörirühm ning osa Saaremaal tegutsevast, tõenäoliselt suurelt osalt eestlastest koosnevast 12.hävituspataljonist. Hiljem pidi Ruhnule toimetama ja kolmest 130-mm kahurist koosnev rannapatarei. Kui palju oli Ruhnu dessandis punaväelasi kokku ?
,,Eesti rahva kannatuste aasta'' ja Saaremaa Omakaite tegevusaruanne annavad selleks arvuks 500-700. Vahest on see veidi üle pakutud , aga igatahes oli neid masendavalt palju võrreldes Ruhnu potetsiaalsete kaitsjatega.
6.augusti varahommikul maabusidki venelased Ruhnu läänerannikul, ilma et oleksid kohanud ruhnulaste vastupanu. J.Vinagradovi kirjeldab küll värvikalt Nõukogude laevu rünnanud kümmekond Saksa lennukit ja punaväelasi maale vedavaid paate tulistanud raskekuulipildujat, kuid kaldun arvama , et see on kirjanduslik väljamõeldis, sest raskekuulipildujaid saarel ei olnud ja ruhnulastel ei olnud ilmselt ka Luftwaffega raadioühendust, et lennukeid appi tellida.
Paistab, et õigus on 1941.aasta sõjasündmuste uurijal Tuudur Tammel: seekord jõudsid venelased Ruhnu randa märkamatult, mida soodustas küllap pilvine ja tuuline ilm, mis saare vahimehed kuhugi varju alla oli ajanud. Venelasi märgati alles siis, kui need suurema hulgaga oli juba maale jõudnud. Ülekaalukale vastasele vastu ei hakatud, ruhnulased põgenesid metsa ja peitsid oma püssid ning laskemoona. Vahest loodeti, et selline hulk venelasi ei jää saarele kauaks . Kuid venelased jäid ja saare väikeste mõõtmete tõttu ei saanud ruhnulased end kaua varjata.
Miilitsamees Trei läks nüüd uuesti üle oma endiste peremeeste poole ja asus aktiivsemaid ruhnulasi venelaste kätte toimetama. Ka endine valla täitevkomitee esimees Dtrömfeldt asus uuesti ametisse, ähvardades saareelanikke. Vahistati ruhnulased Toomas ja Juhan Östermann, Mats Falk, Andres Nee ja Andreas Björg, kes olid vallategelased. Mitteruhnulastest vahistati koolijuhataja Tants ja pärast mitmepäevast otsimist ka tuletornivaht Merend. Vahistatud pandi peaaegu kaheks nädalaks tuletorni maja all olevasse kottpimedasse keldrisse. Hiljem A.Nee ja M.Falk siiski vabastati, ülejäänud viis meest viidi Kuressaarde. Seal vabastati üks Östermani vendadest, neli meest aga mõrvati. Need olid tuletornivaht Merend, kiilijuhataja Tants ja Ruhnu vallategelased Björg ning Österman.
Pärast ruhnulaste arreteerimist mängisid saarel maabunud venelased ka oma sõjamänge. Garnisoni ülem leitnant Saškov jagas saare ranniku allüksuste vahel sektoriteks ja laskis kaevikuid kaevata.
Meenutusi raamatust: ''Mürskudest küntud saarte kroonika.''
Vanem Jegotõtšev sai major Navaginilt käsu minna oma rühmaga Kõiguste lahte, et toimetada dessant Ruhnu saarele.
,,Ma ju ütlesin, et teil tuleb veel pontoonidega tegeleda,'' lausus major. ,,Ja enam kui üks kord. Näete nüüd !''
Õhtuks oli 10.üksik sapööriroodu pontoonrühm juba Kõigustes. Kai ääres õõtsus terve dessantlaevastik. Jegorõtšev silmas liikurpraam, kahte puksiiri, nelja kaatrit ja traallaeva. Nende juures askeldasid punaarmeelased, kes laadisid trümmidesse lahingumoona, relvi ja toiduaineid.
Merelt kostis vastu kallast purunevate lainete mühin-Riia lahel möllas torm . Raevukad tuuleiilid kihutasid kalda poole madalaid raskeid pilvi ja surusid maadligi peenemaid puutüvesid. Hakkas sadama. Varsti muutus sadu paduvihmaks, mis varjas tormitseva lahe.
,,On täna alles ilm! Paistab, et vanakurat ise peab pidu!'' põristas seersant Hodak bassihäälel.
,,Pöörab merel sul sisikonna suu kaudu välja ja keerab soolikad puntrasse.''
,,Laevastikus öeldakse, et vesi ei karda meremeest. Peaasi on tööd teha. Kiiresti kummipaadid üle vaadata ja laevadele laadida !'' andis Jegorõtšev korralduse, seirates noori sapööre sooja pilguga.
Sapöörid vaatasid kummipaadid üle ja upitasid laevadele. Et lained merel paate üle parda ei uhuks, kinnitas egorõtšev ise need trossiga.
Kõigustes väljumine venis, kuna arvati, et ööseks torm mõnevõrra vaibub. Kuid tuul ei andnud järele ja lahelt kostis ühtesoodu raskete murdlainete monotoonset mühinat. Suveöö on lühike. Kuid ainult öösel võivad laevad märkamatult kohale jõuda. Keskööl hakkasid mootorid mürisema ja laevad lahkusid varjulisest lahest. Jegorõtšev ja pooled sapööridest olid kõige eesmisel traallaevad, ülejäänud liikurpraamil. Vaevalt jõuti lahe varjust välja, kui traallaeva ründasid järsud laineread ja tema vastu paisati kümneid tonne vett. Laevatekk kadus aeg-ajalt jalge alt, siis jälle vajus küljele. Tuli kõvasti kinni hoida, et enda vastu vaheseinu mitte ära lüüa. Väikeses ruhvis, mis ili sapööre tuubil täis oli palav ja umbne. Nii mõnigi mees surus juba pealetulevalt iiveldust tagasi, hoides taskurätikut suul.
,,Võtke teatavaks, et üks keerd on soolikatel juba sees,'' põristas Hodak. Temast endast, õlakast ja jässakast ei saanud jagu ükski merehaigus .
,,Ja kui palju neid veel tuleb?'' küsis nooruke sapöör.
,,Kuni kõik puntrasse lähevad. Selle ajaga aga oleme juba Ruhnus.''
,,Et ta kuhtuks, see Ruhnu!''
,,Selleks me sinna lähemegi.''
Sapööride juttu kuulates mõlgutas Jegorõtšev omamõtteid meenutades mitte just kerget teenistust saartel....
,,Dessandil valmistuda maaleminekuks!'' andis ta edasi komandöri käsu.
,,Kõik üles!'' andis Jegorõtšev omakorda korralduse ja ronis punalaevastiklase järel tekile . Oli ebasuviselt sünge varahommik. Kogu taevast katsid hallid pilved . Tuul oli veidi vaiksemaks jäänud, kuid pildus endiselt traallaeva ühelt küljelt teisele. Nagu suur karvamüts kerkis eespool veest Ruhnu saar. Selgesti paistis kõrge tuletorn. Dessantsalk lähenes saarele tuulealusest küljest ja kõikumine vähenes. Peagi jäi traallaev kaldust eemale hoidudes triivi.
,, Paadid vette!'' käsutas Jegorõtšev ja sapöörid hakkasid tegutsema. Esimesse vettelastud paati istus seersant Hodak, kellele järgnesid laskurroodu punaväelased. Ka puksiiridelt, kaatritelt ning praamidelt hakati dessanti paatidesse ümber paigutama.
,,Me lähme, seltsimee vanem!'' hüüdis Hodak ja käivitas rippmootori.
,,Lase käia!''
Punaväelasi täistuubitud paat eemaldus traallaevast ja hakkas kiikuma lainetel. Minekuvalmis oli juba ka teine paat, kui äkki lõhestas lainete mühinat võimas mootorimürin ja Ruhnu rohelise metsamütsi tagant sööstis välja kümmekond Saksa lennukit.
,,Fašistide pihta tuld !'' andis käskluse traallaeva komandör.
Kaks traallaeva kahurit võtsid sakslaste lennukid vastu ägeda paukumisega. Esimene lennuk kihutas madalalt üle laeva ja viskas kaks pommi. Ahtrikahur jäi vait. Jegorõtšev vaatas üle õla ja nägi laevatekil lamavat punalaevastiklast, kelle paremast meelekohast nirises verd. Pikalt mõtlemata hüppas ta kahuri juurde, laadis selle ja haaras käepideme, kuid ei jõudnud veel tulistadagi, kui parda kõrval kerkisid kaks pommiplahvatusest tekkinud vahutavat veesammast. Jegorõtšev tõsteti õhku ja paiskas veekeerisesse...
Ta toibus suhu sattunud kibesoolase merevee maitset . Aegsasti pealepandud päästevöö hoidis teda veepinnal . Lennukeid tagasi tõrjuv traallaev manööverdas saare lähedal. Liivasele rannale lähenesid dessantpaadid.
,,Tähendab, meie omad hakkavad ikkagi maale minema,'' mõtles Jegorõtšev kergendatult ja hakkas ranna poole ujuma. Ta jälgis üksisilmi seersant Hodaki eesmist paati. See oli juba peaaegu rannaliiva jooksmas, kui kaldalt avas tule raskekuulipilduja. Paadist lendasid otsekohe kuulipilduja poole käsigranaadid ja see jäi vait. Dessantlased kargasid vette ning tormasid kaldale. Vastutulistavad kaitseliitlased taganesid metsa.
Jegorõtšev suutis vaevaga ujuda rannaliivani, kuid püstitõusmiseks ei jätkunud enam jõudu. Valutas parem jalg: ta oli selel arvatavasti millegi vastu ära löönud, kui plahvatuslaine ta traallaevalt vette paiskas. Juurdetõtanud Hodak tiris rühmakomandöri kaldale.
,,Ma arvasin,et olete traallaeval, seltsimees vanem,'' põristas Hodak ta kõrva kohal, ..teil aga tuli pähe suplema minna. Saar on meie käes. Sapöörid alt ei vedanud .''
,,Kas kõik on terved?''
,,Täies koosseisus , välja arvatud kaks haavatut.''
,,Pääsesime kerge ehmatusega,'' mõtles Jegorõtšev. ,,Ja ka laevad ei saanud eriti kannatada.''
Õhtul kutsus Ruhnu garnisoni ülem leitnant Saškov tuletorni juurde kokku allüksuste komandöride nõupidamise. Igale allüksusele ülesannet andes jaotas ta sakslaste dessandi puhuks saare rannajoone kaitselõikudeks. Komandörid läksid üle merallist tuletorni vaateplatvormile, kus avanes vaade kogu suhteliselt väikesele rohelise metsamütsiga kaetud saarele.
,,Me hakkame selle Nõukogude maalapikese eest võitlema. Nagu isegi näete, taganeda pole kuhugi,'' kinnitas Saškov.
,,Seepärast tuleb teha iga meeter sakslastele ligipääsmatuks.''
Spöörid said endale selle rannalõigu, kus oli maabunud dessant.
,, Kõigepealt moondage paadid ja peitke ära lõkeaine,'' käskis Jegorõtšev.
Sapöörid tassisid kummipaadid metsa ja moondasid okstega. Lõkeaine laoti selleks kaevatud auku .
,, Homme hommikul alustame kaevikutest,'' teatas Jegorõtšev vastpüstitatud telkidesse end magama seadvatele sapööridele.
7.augusti õhtul saabus Saaremaalt torpeedokaatril insener, kes asus juhtima tulevase rannapatarei tulepositsiooni ehitama. Ehitati kaugusmõõtjatorn ja suurtükialused. Kui kõik juba peaaegu valmis oli, tuli teade-Saksa lennukid on puksiiri koos suurtükkidega mere põhja lasknud.
Uusi suurtükke venelastel Saaremaalt saata ei olnud ja nii jäi kavatsetav Ruhnu rannapatarei ilma tegeliku jõuta.
Arvukas punaväegarnison jäi Ruhnule täpselt kuuks ajaks.
Meenutusi raamatust: ''Mürskudest küntud saarte kroonika.''
Terve päev kulus kaevikute ja laskepesade kaevamisele.
,,Miiniväli kuluks ära, seltsimee vanem,'' tegi ettepanek Hodak.
,,Oleks vaja kümmekond fugassi paigale panna. Ja nii kui fašistide küna kalda äärde nina pistab, ongi kohe küps.''
,,Hea küll.'' nõustus Jegorõtšev.
Hodank võttis endaga kaasa kaks sapööri ja pani piki kallast, nii sügavale kui sai, kümme veealust fugassi.
,,Küll te näete, fašistlikud kalakesed püünisest ei pääse,'' kinnitas ta oma abilistele.
Hilisõhtul saabus Saaremaalt torpeedokaater inseneriga, kes pidi hakkama juhtima rannapatarei tulepositsiooni ehitama. Leitnant Saškov saatis kaatriga Saaremaale ära hävituspataljoni võitlejate poolt vangistatud kaitseliitlasd.
Järgmistel päevadel ehitasid sapöörid varavalges hilisõhtuni kaugusmõõtjatorni rannapatarei jaoks, inseneriväerühm aga suurtükialuseid. Kui kõik oli juba peaaegu valmis, tuli ootamatu sõnum: Saksa lennukid olid puksiiri koos suurtükkidega merel põhja lasknud.
,,Tuleb välja, et kogu meie töö lendas korstnasse!'' ütles seersant Hodak julgust kaotades.
,,Aga võib-olla saadetakse uued suurtükkid?'' küsis ta lootusega Jegorõtševilt.
,,Ei saadeta. Suurtükke rohkem ei ole. Muhu saart tuleb kindlustada. Virtsus on sakslased.''
,,Mis me siin siis tegema hakkame?''
,,Ainult mitte käed rüpes istuma. Hakkame oma kaitselõiku tugevdama.''
Jegorõtšev käskis sapööridel kaevikud sügavamaks teha ja palkidega toestada ning hakata ühenduskraame ja muldonne ehitama. Võib-olla tuleb neil veel kaua Ruhnut kaitsta, siis aga läheb seda kõike vaja!
Ootamatult lähenesid nende kaitselõiku kolm Saksa torpeedokaatrit.
,,Hakkab peale,'' osutas Jegorõtšev pealiigutusega arglikult kaldale lähenevate kaatritele.
,, Laske käia, tuvikesed , laske käia...rutem...'' meelitas neid Hodak.
,,Veel lähemale....Nii. Natuke veel. Meie fugassike ei jõua teid ära oodata...''
Kaartid avasid äkki tule oma automaatkahuritest ja suurekaliibrilistest kuulipildujatest. Mürsud tungisid kaevikute rinnatisse ja loopisid kildudega segatud mulda mürinal laiali. Pea kohal vihisevad kuulid puurisid end puutüvedesse.
,,Noh, tulge kuradivaimud, veel lähemale!'' karjus hoogu sattunud Hodak.
,,Ärge siis kartke . Me ei ava veel tuld!...'' meelitas ta ja sättis õlga mugavamalt kergekuulipilduja vastu.
Kuid kaatrid lõpetasid niisama ootamatult tulistamise, pöörasid ümber ja lahkusid Pärnu suunas.
,,Plehku panid, lurjused! Isegi ühtegi pauku ei lasknud teha!'' vandus Hodak.
Igal hommiku ja õhtupoolikul, täpselt samal kellaajal , ilmus Ruhnu kohale Saksa luurelennuk . Tavaliselt tiirutas ta kaua saare kohal aeg-ajalt niitevlennullt üle minne ja lõpuks tulistas huupi rannikut. Garnisonis olid kõik tuttavad luurelennukiga juba niivõrd harjunud , et talle tähelepanu peaaegu enam ei pööratudki. Ainult Hodak ükski ei saanud sellega leppida.
,,Oleks kas või üksainus õhutõrjekuulipilduja... Kärbiks ta tiivad jalamaid ära. See raisk on häbematuks läinud! Oota, küll sa mul oma lennud lennatud saad,'' rääkis ta rahulikult .
Seersant käis lähedal asuvas külas ja veeretas sealt kohale puust vankriratta.
,,Mis s välja oled mõelnud?'' tundis huvi Jegorõtšev.
,,Tahan fašistele sapööri kombel külakosti anda.''
Hodak lõi maa sisse teiba, pani selle otsa ratta ja kinnitas viimase külge Degtjarjovi kergekuulipilduja. Ta sai nüüd püsijalu vankriratast pöörates kuulipildujat seniiti suunata.
,,Nii kui nina paistab, nii kost saab.''
Luurelennuk tuli õhtul. Kõik ootasid kannatamatult, mis seersandi kavatsusest välja tuleb. Saksa lennuk lendas nagu alati madalalt piki rannajoont. Luurajat ootav Hodak oli üleni pingul. Lennuk tegi ringi ja suundus otse seersandi seadeldise poole. Hodak pidas luurajat kogu aeg kirbul ja kui see jõudis umbes 50m kaugusele rannast, vajutas päästikule.
,,Säh, lase hea maitsta sapööri moodi!''
Kostis pikk valang ja peaaegu otsekohe kerkis kennuki sabast suitsujuga. Luuraja tõusid kõrgemale, nõksatas ninaga ja sööstis siis järsku allapoole ning lõikus sapööride silme all merre.
,,Hurraaa!Hurraa!'' kajas kaevikuist kaevikusse ja rõõmutsevad sapöörid jooksid randa. Siin kahmasid nad vastutõrkuva seersandi kinni ja hakkasid teda õhku loopima.
,,Ta, raisa lennud on nüüd lennatud... Ega ma asjata rääkinud,'' kõmises Hodak bassihääl rahulolevalt.
Seersanti tuli õnnitlema garnisoni ülem. Ta raputas tükk aega Hodaki kätt ja patsutas sõbralikult õlale.
,,Ei lähe ikkagi tühjade kätega Saaremaale tagasi.''
,,Kas me siis siit ära läheme, seltsimees leitnant?'' küsis Hodak.
,,Jah. On käsk Kõigustesse tagasi minna...'''
Ööl vastu 7.septembrit tulid venelastele ja eestlastest hävituspataljonlastele järele enamvähem needsamad laevad, mis nad saarele olid toonud , lisaks ka aurik ,,Viire''.
Laevadele mindi pimedas ja koidikul lahkusid laevad Ruhnu juurest. Suuremosa neist võttis kursi põhja, Kõigustele: aurik ,,Viire'' viis osa hävituspataljonlasi Kuivastusse.
Venelaste laevadesalk oli juba Saaremaani jõudmas, kui neid ründasid kolm Saksa pommituslennukit. Üks praam sai tabamuse ja lendas rusudeks. Hukkus kogu Ruhnul olnud inseneriväerühm ja kaks sapöörijagu, eluga ei pääsenud sellelt praamilt keegi. Muhumaal elava kunagise tuukriabilise Anton Rehepapi väitel olevat venelastel Ruhnust tagasiteel hukkunud koguni kaks pisemat sorti laeva; võimalik, et üks neist sõitis põhjamiinile.
Punaväe põhijõudude lahkumisel Ruhnust jäeti sinna siiski maha kuus meest, neist viis lätlast ja üks venelane. Koos miilitsamees Treiga hoiti nõukogude võimu veel nädalapäevade jagu.
Meenutusi raamatust: ''Mürskudest küntud saarte kroonika.''
Keskööl tulid Ruhnu garnisonile järele samad laevad, kes olid dessandi saarele toimetanud. Laevaleminek toimus pimedas ja koidikul lahkusid laevad saarelt ning võtsid kursi põhja-Kõiguste peale. Jegorõtšev oli koos oma sapöörijaoga kõige eesmisel traallaeval. Ülejäänud 17 meest tema rühmast eesotsas seersant Hodakiga olid liikurpraamil. Koos nendega oli ka inseneriväerühm. Ahtri taga sulas vahutava murdlainetusega ääristatud kollane liivarannavööt metsaga kokku. Varsti hakkas vähehaaval ahenev metsariba sarnanema tumeda paelaga ja Ruhnut võis aimata vaid peenikest tikku meenutavat tuletorni järgi. Traallaeva komandosillal seisev Jegorõtšev vaatas kaua laisalt õõtsuvat sinkjashalli vett. Aeg-ajalt ilmusid madalatel lainetele valged harjad, mis samas järjetult kadusid , et juba teises kohas uuesti ilmuda . Ja niiviisi lõputult...
Jegorõtšev mõtles kiiresti lähenevale kohtumisele sõpradega. Salaja lootis ta, et õnnestub käia ja Ljudmillat külastada. Kas ta pole mind ära unustanud? Vaid ühel korral saime ju kokku...
Päike oli juba ammugi end veest lahti rebinud jakõrgele pea kohae tõusnud, kui laevad hakkasid Kõigustele lähenema. Siin aga juhtuski see, mida ei osanud arvata:metsa tagant kargasid välja kolm saksa pommitajat ja ründasid dessantlaevu tormi-iilina. Traallaevad ja kaatrid ei jõudnud veel tuldki avada kui vees hakkasid lõhkema pommid. Kostis võimas plahvatus , seejärel teine, kolmas...Jegorõtšev vaatas tagasi ja ei uskunud oma silmi: liikurpraam, millel olid tema sapöörid, oli leekides ja vajus pikkamööda voogudesse. Üks po,,itajatest sooritas uue pealennu. Plahvatus paiskas põleva praami rusud lahele laiali. Kuidas Jegorõtšev ka ei vaadanud ja pisarais silmi rusikatega ei hõõrunud, ei näinud ta veepinnal enam ühtegi meest.
Traallaev ja kaatrid tulistasid vahetpidamata Saksa lennukeid. Jegorõtšev ei kuulnud enam pommitajate mootorite undamist, suurekaliibriliste kuulipildujate raginat ega kahurite sagedasi mürtsatusi, kuna kogu tema tähelepanu oli pööratud sellele kohale, kus alles nüüdsama oli asunud praam.
,,Tuld! Tuld!'' kisas ta südamevalu vaigistades raevunult.
28.septembril keskööl maabus Ruhnu rannas mootorpaat, mis tõi saarele salkkonna Pärnu omakaitselasi koos ühe saksa ohvitseri ja kahe noore ruhnulasega. Need mehed olid Isak Mailund ja Frederik Österman, olid läinud koos vallavanem Meldersiga poolteist kuud tagasi Pärnusse vange viima. Mainuld ja Österman läksid nüüd pimedas Östermanide taluni, kus Pärnust tulnud Österman sai kokku oma saarel viibiva vennaga. Too selgitas neile olukorda saarel. Seepeale võeti rannast kaasa pärnakad ja sakslane ning mindi saarel olevaid lätlasi ja venelasi ja Treid vahistama. Need alistusid vastupanuta.
Nüüd organiseerti saarel 40-meheline Ruhnu Omakaitse, mille etteotsa sai M.E.Fagerlund. Tööl oli sellel juba järgmisel ööl, kui Ruhnu rannas maabus järjekordne mootorpaat, pardal 8 punaväelast. Seekord oli paati varakult märgatud ja kiviaia taha varjunud ruhnulased võtsid kõik mehed vangi. Selgus, et tulijad olid põgenikud Abruka saarelt. Kartes, et nad sakslaste kätte vangi võivad langeda, olid nad kaasa võtnud kohaliku elaniku Peeter Priske mootorpaadi... ja sattusid sakslaste asemel asialgu ruhnu-rootslaste kätte vangi. Rohkem Ruhnu saarel sel aastal olulisi sõjasündmusi ei olnud. Loost lühikokkuvõtet tehes võib öelda, et Ruhnu kaotas Suvesõjas surnutena viis inimest-neli meest ja ühe naisterahva. See oli ligikaudu kaks protsenti saare elanikest ja vastab selle aasta keskmisele kaotusele kogu Eestis.
11.mail 1942 avastati Kuressaare kalmistult veel kaks ühishauda. Ühes oli 7 ning teises 2 laipa . Neist tundi ära 1941.a augustis kaduma jäänud Ruhnu tuletorni ülevaataja Johhanes Merendi, Ruhnu kooliõpetaja Johannes Dansi ja kaks Ruhnu elanikku.
*Andreas Björn, s 1904 , arreteeriti 1941 Saaremaa Ruhnu saarel, ilma kohtuta, surmaotsus, tapetud 1941 a Kuressaare lossipargis.
*Johannes Dans,s 1898, arreteeriti 1941 Saaremaa Ruhnu saarel, ilma kohtuta, surmaotsus, tapetud 1941 a Kuressaare lossipargis.
*Johannes Merendi,s 1907, arreteeriti 1941 Saaremaa Ruhnu saarel, ilma kohtuta, surmaotsus, tapetud 1941 a Kuresaare lossipargis.
*Boris Vähk, arreteeriti 1941 Saaremaa Ruhnu saarel, ilma kohtuta, surmaotsus, tapetud 1941 Kuressaare lossipargis.
*Toomas Östermann,s 1903 Läänemaa , arreteeritud Saaremaa Ruhnu saarel, ilma kohtuta, surmaotsus, tapetud 6.07.1941 Kuressaare lossipargis.
Vallavanem Isak Melders, kelle ruhnlased olid pärast punastelt võimu võtmist
tagandatud valla täitevkomitee esimehe Isak Strömfeldi asemel uueks vallavanemaks
pannud.
Jakob Steffensson (28. VII 1924 Ruhnu – 2. V 2011 Stockholm), ruhnurootsi eluolu
talletaja , pillimees, hõbesepp, paadimeister ja hülgekütt.
Sündis ja elas Ruhnus, kus töötas talupoisi ja hülgekütina, Saksa okupatsiooni ajal oli
postivedaja ja Ruhnu kaitseteenistuses. 2. VIII 1944 lahkus koos perega Rootsi.
Kasutatud kirjandus:
1943-Ruhnu vabanes punasest terrorist omal jõul (Virumaa teataja 21.10.1943)
1984-Mürskudest küntud saarte kroonika.
1997-Võitlused Läänemerel sügis 1941 ja 1942.aastal
2011-Saarte Hääl-Ruhnu kuum suvi I osa (17.10.2011)
2011-Saarte Hääl-Ruhnu kuum suvi II osa (24.10.2011)