Kõneteo teooria, semiootikakoolkonna käsitlus. (0)

Kõneteo teooria
Kõneteo teooria lähtub sellest, et: (a) keelelise suhtluse põhiühik ei ole lause või märk (ka sõna on märk), vaid nende tarvitus konkreetses olukorras. (c) Kõne on ( taotluslik ) tegu (akt = tegu).
(b) keel ei ole pelgalt väljendusvahend, vaid on ka tegelikkuse kujundaja.
Seda on rõhutanud Ludwig Wittgenstein , John Austin ja
John Searle .
John L. Austin:kõne kui tegu. tegeles igapäevaütlustega, mis öeldakse konkreetses kõnesituatsioonis. Lükkas tagasi idee, et kõne esmane ülesanne on tegelikkuse või selle eri külgede kirjeldamine. Ütlemine on Austini järgi tegemine. Arusaam keelest oli, et laused ütlevad või väidavad midagi ja on õiged/valed, aga Austin vaidles sellele vastu, et koosneb ka hüüatustest ja küsimustest..
Kui inimesed suhtlevad, siis teevad nad keele abil midagi: küsivad, vastavad, tervitavad, soovivad jne. Selline keele abil läbi viidav tegevus on kõnetegu. Kõnetegu jaguneb 3ks: Lokutiivne (ld loquor, locutus sum, loqui – rääkima, vestlema ) kõneakt – lihtne kõnetegu, omavahel grammatikareeglitega (kokkulepetega) seotud häälikute tekitamine. Sel moel öeldakse midagi, millel on tähendus. Seega: grammatiliselt õigesti koostatud lause, millel on tähendus. ●Illokutiivne kõnetegu – küsimine, käskimine, vastamine, lubamine jne on tegu, millel on eesmärk. Te kasutate keelt (teete midagi) selleks, et midagi saavutada. ). ●Perlokutiivne kõnetegu, millel on mõju vastuvõtjale ehk sellele, kes kuuleb tähenduslikku ütlust (tondijutt [mis on illokutiivne tegu] hirmutab last). Neid ei saa teistest eraldi sooritada , ühe kõneteo dimensioonid. Austin:Ütlused on olulised mitte sellepärast, et nad kirjeldavad asju, vaid seepärast, et nad teevad midagi.
John Rogers Searle arendas Austini kõneteooriat edasi: Kõne on ka tööriist ja selle kasutusel on tagajärjed. Ütlus on öeldud sõna või sõnade rida. Need ei ole üksteisest eraldatud ja iseseisvad, vaid kujutavad endast pigem telliseid, millest taotluslik (intensionaalne) kõnetegevus koosneb: Esitised (Propositional utterance) – viitavad teistele asjadele Illokutiivsed ütlused – taotlus suhelda (vastastoime), Perlokutiivsed ütlused – taotlus mõjutada käitumist.
Searle jagab kõneteod 5 suurde klassi: tõdemused, tundeväljendused(kirjeldavad olukordi ja tundeid), kohustumised, juhised ja kehtestused( muudavad olukordi,maailma korraldatakse ümber sõnade järgi, mitte vastupidi)
Kohustumised, juhised ja kehtestused muudavad olukordi: maailma korraldatakse ümber sõnade järgi, mitte vastupidi. = radikaalne nägemus: ühiskond, inimkultuur ja kogu tsivilisatsioon on kõnetegude tulemus.
Semiootikakoolkonna käsitlus, mis on märk
Semiootika keskne termin on „märk‟. Märkide ja nende toime uurimist nimetatakse semiootikaks. 3 põhiobjekti märk, kood, kultuur. Sem keskendub oma tähelepanu tekstile ning vastuvõtjale antud positsioonile. Märk saab rähenduse alles siis kui me seda tõlgendame tähendust kandvana.
Semiootiline kolmnurk(tugineb Ferdinand de Saussure arusaamisele märgist):märk ei ole keelevälise asjaga vahetult seotud, seos kujuneb mõiste vahendusel.Näita märgi mitmemõõtmelisust. Märgi ja asja vahel ei ole otsesidet, nende vahel on vähemalt üks vahendaja .
Charles S. Pierce märgist: midagi, mis osutab kellelegi midagi mingis suhtes või omaduses.
Kolmiksuhe:Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B tõlgendaja (interpreteerija) C jaoks.
Saussure järgi võib märk olla: • ikoon (märk näib või kuuldub märgitavana) või • arbitraarsel (arbitrary – suvaline , meelevaldne) viisil loodud märk. Pidas märke füüsilisteks asjadeks, millel on tähendus. Märk on kultuuri toode, nagu märgi kandja ja tõlgendajagi. Eri keelte sõnad erinevad üksteisest mitte ainult märkija, vaid ka märgitu poolest. Sõnad ei viita asjadele, vaid kultuuris olevatele käsitustele!
Diskursus (arutlus, mõttevahetus)tähendab teatavat viisi millestki rääkida. See on üks paljudest erinevatest võimalikest viisidest kirjeldada reaalsust.
Lotman jagas märgid: ●tingmärgid– nende sisu ja vormi vahel puudub loomupärane seos;
●kujund- ehk ikoonimärkideks – neil on loomupärane tähendus.
Märk ise ei tekita Lotmani järgi tähendust, viimane kujuneb ühiskonnas ja kultuuris.
Kommunikatsioon kui rituaal
James Carey: uudised kui kultuurifenomen . 19 sajandiks kõigis maades 2 käsitust: komm kui transmissioon (signaalide / sõnumite saatmine mingi vahemaa taha ja kontroll.) ja kui rituaal(ei ole esikohal sõnumite levitamine ruumis, vaid püha rituaal, tseremoonia (riitus, kombetalitus), mis toob inimesi kokku ning loob üksmeelt ja vendlust)
Transmissioonimudel
Rituaalimudel
Põhiline metafoor
transportimine
rituaal
Osalejate rollid
saatja ja vastuvõtja
osaleja
Tegevus
saatmine ja vastuvõtmine
osalemine
Edu kriteerium
vastuvõtja sai sõnumi kätte
ühine kogemus (ühtsustunne)
Põhifunktsioon (- otstarve)
mõju ruumis
ühtsus ajas
Leht (meedia) esitab vaid ühte pilti maailmast (paljude võimalike seast) ja kinnitab seda pidevalt.
Uudiste kirjutamine ja lugemine on rituaal, kombetalitus, ja ühtlasi ka teatraalne akt. Lugejani jõuab see, mida talle esitatakse.
Need kaks vaadet ei eita ega välista teineteist. Rituaalimudel ei eita informatsiooni levitamist ja hoiakute muutmist. Ta vaid väidab, et me ei mõista kommunikatsiooni nii kaua, kuni ei käsitle seda kui tseremooniat ega mõista kommunikatsiooni seost sotsiaalse korraga. Kommunikatsioon on sümboliline protsess, kus luuakse , säilitatakse, parandatakse ja kujundatakse ümber ühist sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust.
Me püüame konstrueerida , säilitada, parandada ja ümber kujundada sotsiaalset reaalsust. Me loome ja anname edasi oma teadmisi ja hoiakuid reaalsusest. Selleks loome mitmesuguseid sümbolistruktuure: kunst, teadus, ajakirjandus , religioon , mütoloogia, „terve mõistus“.