Semiootika (0)

Peirce ’i märgimudel (objekt, esitis, tõlgend)
Peab oskama joonistada skeemi ja selgitama sulgudes asju.
Esitis (representamen), objekt (object) ja tõlgend (interpretant).
Objekt on see, mida esitis esindab (päris puu).
Esitis on objekti märk (sõna „puu”, pilt puust vms).
Tõlgend on märk, mis tekib teadvuses kohtumisel esitisega ( ettekujutus puust) ning seab esitise suhtesse objektiga.
TOO NÄIDE: auto kui rikkuse märk ja oska märk skeemis lahti joonistada.
Pierce’i märgitüübid (indeks, ikoon , sümbol)
Indeksiga on tegemist siis, kui esitis on objektiga seotud põhjuslikult, füüsiliselt, loomulikul teel (näiteks jäljed lumel, lõkkest tõusev suits, haigussümptomid).
Sümboli puhul on esitise ja objekti vaheline seos konventsionaalne, meelevaldne (näiteks riigilipp , sõna, punane kaart jalgpallis).
Ikooniga on tegemist juhul, kui esitis on objektiga seotud sarnasuse kaudu (näiteks foto kellestki või millestki ).
Eksamil tuleb analüüsida, mis on ikoon, indeks, sümbol.
Saussure’i märgimudel (tähistaja ja tähistatav)
Tähistaja on märgi materiaalne pool (sõna „puu” nii öelduna kui ka kirjutatuna, pilt puust vms). Tähistaja kutsub esile tähistatava, mis on mentaalne mõiste, idee või kontsept, mis tekib meie peas (ettekujutus puust). Me näeme, et Saussure’i kaheosalisest märgimudelist puudub reaalse maailma objekt, mis oli olemas Peirce’i triaadis.
(Keele)märgi arbitaarsus Saussure’il
Saussure rõhutas, et (keele)märk on arbitraarne – side tähistaja ja tähistatava vahel on meelevaldne. Ei ole mingit iseeneslikku põhjust või sisemist seost, mille tõttu just tähistaja „koer” peaks esile kutsuma tähistatava, kujutluspildi koerast . Sama hästi ajaks asja ära sõna chien , hund, dog või isegi kass või glak , kui piisavalt suur hulk inimesi selles kokku lepiks. Saussure’i enda näide: idee õest pole ühegi sisemise seose kaudu ühenduses sõna või häälikute reaga õ-d-e (s-oe-u-r), samamoodi nagu härg tähistatavana pole ühegi sisemise seose kaudu ühenduses tähistajaga härg (boeuf).
Mis on rändavad mõisted?
Rändav mõiste on selline mõiste, mis liigub ühest distsipliinist teise, see tähendab seda ei kasutata ainult ühes, vaid mitmetes distsipliinides või teadustes. Mõiste pragmaatilise, rakendusliku ulatuse laienemisega kaasneb sageli mõiste semantilise, tähendusliku ulatuse laienemine. Mõiste traditsioonilised, kitsamad tähenduspiirid nihkuvad.
Keel kui rändav mõiste
Keele mõiste semiootikas
Keel on mistahes märgisüsteem. Visuaalne, verbaalne, lõhn, värvid...
Keel (semiootiliselt) kui organisatsiooni looja ja organisatsioon kui keel (sellisel kujul küsimus ei tule)
Üldtuntud organisatsiooni näitel kuidas märgisüsteeme kasutatakse.
Miks on mistahes kommunikatsiooniakt semiootiline fenomen ?
Põhjus on selles, et mis tahes sõnum, mida kommunikatsiooniaktis edastatakse, on alati märkide poolt vahendatud ja pakub semiootikule huvi just oma märgilisuse tõttu.
Isiklik kommunikatsioon, massikommunikatsioon , autokommunikatsioon.
(Massikommunikatsioon on enamasti vahendatud, suunatud massidele ja umbisikuline; saatja ei tea kunagi päris täpselt, kes on vastuvõtja. Iga massikommunikatsiooni aktiga kaasneb paratamatult möödalaskmine (sõnum jõuab selleni , kellele see mõeldud ei ole, keda see ei huvita), mille aga korvab võimalik ahellevi (vastuvõtja hakkab täiendavaks meediumiks, levitades sõnumit edasi).
Isiklik kommunikatsioon on isikuline ja vahetu, levides otse ühelt konkreetselt inimeselt teisele konkreetsele inimesele.
Autokommunikatsioon on aga inimese sisekaemus või -mõtiskelu või - dialoog : me kõik räägime iseendaga , olgu kõval häälel või mõttes midagi arutledes. Inimese teadvus pole võimalik ilma autokommunikatsioonita.)
Jakobsoni kommunikatsioonimudel , selle osad ja funktsioonid?
SAATJA → PROTOTEKST → VASTUVÕTJA
II SAATJA → METATEKST → II VASTUVÕTJA
Mis on metakommunikatsioon ja metatekst?
Metakommunikatsioon on kriitika.
Väga suur osa kommunikatsioonist keerleb – iseäranis tänapäeval – ümber mingit laadi varasema kommunikatsiooni. Teisisõnu: uute tekstide, dialoogide kõneaineks on varasemad tekstid ja dialoogid. Sellisel juhul on tegemist metakommunikatsiooniga, mis produtseerib metatekste:
SAATJA → PROTOTEKST → VASTUVÕTJA
II SAATJA → METATEKST → II VASTUVÕTJA
Aktiivne ja passiivne kommunikatsioon
Aktiivne- teadvustatud ja ettekvatsetud kommunikatsioon
Pasiivne kommunikatsioon- ei ole otseselt mõeldud sõnumit edastama.
Aktiivne kommunikatsioon on teadlikud märgid, mis on nimme kellelegi suunatud, et tahtlikult mingit infot edastada : minu kõne audtiooriumi ees. Passiivne kommunikatsioon ei ole otseselt mõeldud mingit kindlat infot andma, tema tekkepõhjus on muu, kuid kui tema teele satub mõni tõlgendaja, võib ta sellest enda jaoks siiski mingit kindlat infot välja lugeda: painduvad puuoksad informeerivad möödujat tuulest .
Kommunikatsiooni, märgisüsteemide ja meediumite seos.
Kommunikatsiooni uurimisel huvitavad semiootikuid väga meediumid, mille vahendusel kommunikatsioon aset leiab (kommunikatsiooni- ja meediasemiootika on omavahel tihedalt seotud). Kasutatavast meediumist ja selle arenguastmest sõltub see, milliseid märgisüsteeme kommunikatsioonis kasutatakse, millised märgisüsteemid on kommunikatsioonis aktuaalsed. Eri ajastutel ja eri kohtades on meediumid võimaldanud kommunitseeruda erinevalt.
Kommunikatsiooni toimimiseks me vajame meediume. Meediumitest sõltub see kuidas me saame aru märgisüsteemist.