Revolutsioonist Ilmasõjani (0)

6
Revolutsioonist Ilmasõjani
Survepoliitika: sõjaseisukord , poliitilised piirangud, tsensuur , venestuse uus pealetung . Duumamonarhia: põhiseadus ja valimisseadus, I ja II Riigiduuma , 3. juuli riigipööre , III ja IV Riigiduuma. Rahvusliku liikumise edusammud: ühistegevusliikumise laienemine, seltsiliikumise edenemine ( Vanemuine ja Estonia, haridusseltsid, raamatukoguseltsid, Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum , Noor-Eesti).
Survepoliitika: sõjaseisukord, poliitilised piirangud, tsensuur, venestuse uus pealetung.
1908 asendati sõjaseisukord „kõvendatud valvekorraga“. Jätkus aga poliitiline surve. Võitlus separatismiga ja riigi ühtsuse tagamine sai olulisemaks kui kunagi varem. Streigid ja meeleavaldused olid keelatud, keelatud oli riigivastaste mõtete avaldamine ajakirjanduses. Jätkusid kohtuprotsessid rev. osavõtnute üle- surma, asumisele ja vanglasse. Algas uus venestamislaine , mis kutsutakse Stolõpini reaktsiooniks (Vene peaminister Stolõpin 1906-1911). Seda kogesid aga eestlased „teise rahvusliku ärkamisena“, kuna rahvuslik liikumine oli juba niivõrd jõuline. Eestlased püüdsid venestamislaine ajal teha kõike võimalikku seaduse piirides. Uue venestamislaine alustas Stolõpini ringkiri 1908.a., milles nõuti siinse haldusaparaadi venestamist. Kuna: eestlased ja sakslased suhtuvad venelastesse ühtviisi vaenulikult , venelaste kehvem kirjaoskus, lätlased ja eestlased pöörduvad õigeusust luteri usku, vene koolide vähesus jm. Balti kubermangud olevat liiga saksalikud ja liiga vähe venelikud. Rõhutati balti-saksa mõju ja liiga vähe venelikud. Venestuspoliitika uus laine – ajalehtedele esmalt . Lehti hakati kinni panema ja toimetajaid kohtu alla saatma . („ Teataja “ kinni ja Päts kohtu alla). Ka „ Postimees “ suleti 1907. Vanemuise, Endla ja Estonia kujunesid rahvuslikeks sümboliteks, seda pidasid võimud suurusehullustuseks. 1910 täitus 200 aastat siinse alal ühendamisest Venemaaga. Nikolai II lõbusõidujaht Paldiski all. Heinaturul Peeter I pronkskuju. 1910 suvel korraldati juubeliaasta auks Eesti VII üldlaulupidu , tsenseeriti, kästi muuta venemeelsemaks. Tartus Toomemäel avati Romanovite sild (Kuradisild) – 300 aastat. Vene rahvuslased nõudsid valitsuselt karme meetmeid Baltimaade lahtisaksastamiseks ja kiireks totaalseks venestamiseks. Ettepanekud likvideerida Balti kubermangud ja liita need Vene kubermangudega. Vene rahvusluse ideoloog oli slaavi keelte professor , endine Tartu Ülikooli rektor Anton Budilovitš. Muulased orgaaniliselt lähendada vene kultuurile . See on slaavlaste põline ala. Varjamatu ja sõjakas suurvene šovinism. Võitlus ääremaade eraldumise ja riigi tükeldamise vastu. Eestlased elavat venelaste kulul, kiusavat venelasi ja õigeusklikke, juhtpositsioonid riigis, vaenulik suhtumine Vene riiklusesse. Suurejooneline Baltikumi venestamisplaan 1908.a. kohalike venelaste esindajate poolt (Võssotski). Stolõpini agraarreform (venelastele maa omandusse). Maata kohalikele aga eraldada maad mujal riigis ( Siber , põhjakubermangud, Poola ala). Reform piiratud ulatusega ja jäi kesiseks. Emakeelne õpetus ei vasta riiklikele huvidele. 1913.a. muulaste algkoolide põhimäärus – venekeelne õppetöö juba esimesest õppeaastast. See tühistati alles sõjaolukorras 1915.a.- õpetada kahel esimesel õppeaastal kõiki aineid peale vene keele rahvuskeeles. Vene rahvuslased nõudsid, et Tartu Ülikool viidaks ära Sise-Venemaale.
Töölised koondusid a/ü desse. 1910 suleti Tallinnas 10 a/ü. Aktiivsemad juhid arreteeriti. Järsk töölisliikumise tõus 1912. Streigid Tallinnas, Tartus ja Pärnus . 2014 streikis Eestis 30 000 töölist. 1907-1914 VSDTP Eesti organisatsioonides vahekordade selgitamine enamlaste ja vähemlaste vahel Vähemlased pooldasid legaalseid võitlusmeetodeid ja tegid rahvusküsimustes koostööd eesti rahvusringkondadega. Juhtivamad tegelased: Karl Ast, August Rei, Alma Ostra jt.
1912 Narvas ilmuma legaalselt töölisajaleht „Kiir“ (Jaan Anvelt), suleti 5x.
1914 Narva lähedal kokku enamlaste parteikonverents. See taastab VSDTP Eesti organisatsiooni ja valib selle Keskkomitee . See varsti areteeriti.
Duumamonarhia: põhiseadus ja valimisseadus
17. okt. 1905.a.- manifest oma konstitutsiooniliste ideedega. Need sätestati põhiseaduses 23. apr. 1906. 17. oktoobri manifesti kohaselt loodi Riigiduuma, piiratud õigustega seadusandlik esinduskogu. Põhiseadus - lubati põhiõigusi ja vabadusi, eluruumi ja omandi puutumatus , sõna- trüki -, koosolekute, ühingute, usu- ja elukoha ja elukutse vabadus.
Palju kitsendavaid piiranguid. Valitsejal seadusandlik võim, mida jagab parlamendiga – Riigiduuma ja Riiginõukoguga. Nimetab ametisse ja vabastab valitsuse, kutsub kokku ja vajadusel saadab laiali parlamendi, juhib välispoliitikat, armeed ja sõjalaevastikku. Keisril ka kitsendused, tema erakorralised seadused vajasid parlamendi kinnitust. Riigiduuma tähtis eesõigus riigieelarve kinnitamine. Riiginõukogu on ülemkoda, pool koosseisust mitmesugused asutused ja poole nimetab keiser.
1. detsember 1905 valimisseadus. Valimised Riigiduumasse polnud üldised (kõigi täisealiste teovõimeliste kodanike osavõtt valimistest). ühetaolised ( igal valijal on võrdne arv hääli ja need lähevad ka võrdselt arvesse) ega otsesed (kandidaatide üle otsustamine peab toimuma vahetult osa võtnud isikute tahteavalduse alusel, mitte aga valijameeste või mõne muu organi poolt).
Esinduse said aga kõik elanike kihid , ka alamrahvas (töölised ja talupojad) ning väikerahvad.
Parlamenti pääsesid isegi illegaalsete parteide esindajad. Konstitutsiooniline kord Venemaal seati sisse ülalt, see ei tuginenud kodanikeühiskonnale. Vene rahvas polndki sel ajal valmis vastu võtma Lääne tüüpi demokraatiat. Üldised vabad valimised oleks viinud katastroofini.
Teravad poliitilised vastuolud ei kao kuhugi . Liberaalid tervitasid konst . reformi, kuid põhiseaduse piiratud iseloom ei rahulda. Radikaalid tahtsid vabariiki, sotsialistid absoluutset rahvavõimu.
Üleminekuga isevalitsuselt duumamonarhiale ei muutnud kohalikku halduskorda. Kubermanguvalitsus kuberneriga. Kuberner on valitsuse kõige kõrgem kohalik esindaja. Allub siseministrile. Oli mitme kubermanguasutuse eesotsas ja pidi kohapeal ellu viima keisri ja keskvalitsuse tahet. Õigeusu kiriku valitseva seisundi kindlustamine, talupoegade ja mõisnike vahekordade klaarimine, nekrutite värbamine, kontroll kauplemise ja maksude üle, rahva tervishoid ja vaestehoolekanne, ehitused ja teed, omavalitsuste tegevuste järelvalve . Korra hoidmisel võis sõjaväge appi võtta.
I ja II Riigiduuma
Kolme esimese Riigiduuma valimised toimusid Baltimaades sõjaseisukorras. I Riigiduuma valimised 1906 kevadel, tuli kokku mais. Üle poole elanikkonnast, s.h. naised jäeti valimisest kõrvale. Eesti liberaalid võtsid valimistest aktiivselt osa, lootes Riigiduuma kaudu realiseerida rahvusküsimusi. Ühineti Riigiduumas kadettidega (liberaalid, konstitutsioonilised demokraadid ), kaitsti maaeraomandi puutumatust, autonoomiat, taotleti sõjaseisukorra kaotamist ja karistuste lõpetamist. Eduerakonnast sinna J. Tõnisson ja O. Rüütli, Tallinna rahvusradikaalidest K. Hellat (üldse kokku 4 eestlast). Balti- saksa aadlil puudus üldse esindus. Eesti alal oli valijate aktiivsus tugev (64,5%). Enamlased boikoteerisid.
I Riigiduuma osutub isevalitsusele liiga „revolutsiooniliseks“ ja see saadetakse laiali 1906 juulis. Kadettidest saadikud esitavad seoses sellega nn. Viiburi protesti , millelel kirjutab alla ka Tõnisson. Selle eest ta areteeriti ja „Postimees“ suleti. Varsti vabastati ja „Postimees“ uuesti ilmuma. Viiburi protest: duuma laialisaatmise vastu, avaldada valitsusele passiivset vastupanu.
II Riigiduuma valimised 1907 jaanuar. Reaktsiooni jätkuva pealetungi ajal. Liivimaa kuberner piiras valimisõigust. Valida said nüüd vaid taluperemehed, mitte enam mõisa- ja talusulased. Balti-saksa esindajad said aga suurema esinduse, kui eestlased ja lätlased kokku. Sotsiaaldemokraadid ei boikoteeri enam valimisi. Duuma kujunes märksa pahempoolsemaks. Pahempoolne valimisblokk – sotsialistid ja radikaalid. Nad võitsid Eestimaa kubermangus, Liivimaa kubermangust duumasse Eduerakondlased, jälle ühineti kadettidega. II duumas tegid Balti saadikud jõupingutusi terrori lõpetamiseks. Arupärimine valitsusele karistussalkade tegutsemise kohta. Valitsus püüdis võimude teguviisi õigustada. Esimeseks eestlaste seaduseelnõuks oli maaküsimuse lahendamine, demokraatlikult valitud omavalitsused , mõisnike maavalduste kärpimine , maa andmine talupoegadele põlisrendi alusel. See eelnõu ei jõudnud kaugele.
3. juunil 1907 aeti Riigiduuma laiali.
3. juuni riigipööre 1907
1907. aastal 3. juuni riigipööre piiras vaesemate rahvakihtide ja vähemusrahvuste esindatust Riigiduumas. 1907.a. 3. juuni valimisseadus muutis radikaalselt valjameeste koosseisu mõisnike ja suurkodanlaste kasuks, kelle hulgast üle kogu riigi pärines 2/3 valijameeste üldarvust. Töölistele ja talupoegadele jäi ¼. Järsult vähenes rahvuslike ääremaade esindajate arv duumas. Peaaegu kõik vähemusrahvused, ka eestlased, olid alaesindatud. Valimistsensust tõsteti, nii said valituks vaid jõukamad maaomanikud (vaid üksikud eestlased). Baltimaades tuli 2/3 valijameestest baltisaksa ülemkihtide seast. Baltisakslased said suurema esindatuse kui kogu eesti rahvas.
III ja IV Riigiduuma
III Riigiduuma
1907 valimised uue valimisseaduse alusel. Piiras vaesemate rahvakihtide ja vähemusrahvuste esindatust Riigiduumas. 1907.a. 3. juuni valimisseadus muutis radikaalselt valjameeste koosseisu mõisnike ja suurkodanlaste kasuks, kelle hulgast üle kogu riigi pärines 2/3 valijameeste üldarvust. Töölistele ja talupoegadele jäi ¼. Järsult vähenes rahvuslike ääremaade esindajate arv duumas. Peaaegu kõik vähemusrahvused, ka eestlased, olid alaesindatud. Valimistsensust tõsteti, nii said valituks vaid jõukamad maaomanikud (vaid üksikud eestlased). Baltimaades tuli 2/3 valijameestest baltisaksa ülemkihtide seast. Baltisakslased said suurema esindatuse kui kogu eesti rahvas (eestlasi vaid 2). III duuma oli valitsusele meeltmööda, see kestis 1912 aastani.
IV Riigiduuma 1912.a sügis. Valijate aktiivsus väiksem. Muutusi poliitiliste jõudude vahekorras ei toimu. Eestlastel oli samuti siin vaid 2 esindajat ja baltisakslastel 3.
Üldkokkuvõttes ei täitnud Riigiduuma eestlaste ootusi ja nende illusioonid parlamendi suhtes hajusid.
Rahvusliku liikumise edusammud: ühistegevusliikumise laienemine, seltsiliikumise edenemine (Vanemuine ja Estonia, haridusseltsid, raamatukoguseltsid, Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum, Noor-Eesti).
Eesti majandusliku ühistegevuse isa on J. Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi juhina. Kiiresti levisid laenu-, hoiu-, piima- ja tarbijaühistud. Hakati asutama ka masina-, karjakontrolli-, pulli -, vee-. kartuli- jm. ühistuid. Ühistegevus massiliseks. Kasu sellest just talumajandus.
Spordiliikumine. Martin Klein võitis Stockholmi olümpiamängudel 1912 esijmese eestlasena höbemedali kl. Maadluses. Eestist maailmakuulsad elukutselised sportlased Al. Aberg, Georg Lurich.
Külaelu muutus. Ühistud majanduselus ja kultuuriseltsid – soodus pind kodanikuavalikkusele ja politiseeritusele. Seltsid aitasid kaasa rahvuslikule iseolemisele.
Vanemuine ja Estonia. Vanemuine 1906 (Armas Lindgren ) ja Estonia (Armas Lindgren ja Wiwi Lönn) 1913. Neist hooneist said rahvuslikud sümbolid , kultuurikeskused, oma aja kohta luksuslikud. Venelastele pinnuks silmas – suurusehullustus! Eesti kutselise teatri sünd. Karl Menning Vanemuises.
1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts – korraldama eesti keele konverentse, avaldama sõnaraamatuid ja aastaraamatuid, arendama eesti rahvaluule , kirjanduse ja ajaloo harrastamist. Muutus eesti kultuurielu keskuseks. Samade ringkondade aktivistid rajasid rahvusliku sümboli Eesti Rahva Muuseumi ( Oskar Kallas, Kristjan Raud), 1915 juba 15 000 eset). Tänu eraisikute aktiivsusele need kaks.
Haridusseltsid kujunesid eestikeelsete erakoolide toetusorganisatsioonideks. Eesti Nooresoo Kasvatuse Selts Tartus ja Eestimaa Rahvahariduse Selts Tallinnas. Esimene asutas 1906.a Tartus tütarlastegümnaasiumi. Hugo Treffneri Gümnaasium Ja Tallinnas Jacob Westholmi Gümnaasium.
Noor-Eesti, 20. sajandi alguse Eesti kirjanduslik ja üldkultuuriline liikumine. Selle algatasid 1903–04 Tartus salajaste õpilasringide liikmed. Nende hulgas olid mõjukaimad Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Villem Grünthal- Ridala , Bernhard Linde, Paul Ruubel jmt. 1912 sai Noor-Eesti avaliku ühingu õigused, Esimese maailmasõja ajal tegevus vaibus. Avaldati viis Noor-Eesti albumit (I 1905, II 1907, III 1909, IV 1912, V 1915) ja koguteos „Võitluse päevil” (1905) ning anti välja ajakirju Noor-Eesti (1910–11) ja Vaba Sõna (1914–16).
Noor-Eesti astus avalikkuse ette 1905. aasta revolutsiooni kõrghetkel murrangulise taotlusega väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest. Kõige tähtsamaks peeti eurooplust („Enam euroopalist kultuuri!”), mida seostati peamiselt uusromantismist lähtuvate, sageli vastandlike esteetiliste ja ühiskondlike taotlustega. Eesmärk oli käsitada Eestit kui Euroopa osa, tähtsustati pahempoolsust ja sotsialismi, kuid ka individualismi (isikuvabadust), kultuuri eneseteadlikku loomingulist ja süvarahvuslikku (tõulist) lähtealust, realismi ja romantismi, estetismi ja uuemat teaduslikku maailmavaadet; otsiti kunstide seoseid ja väljenduslikku ühisalust.
Noor-Eesti taotlustesse suhtus avalikkus mitmeti – alalhoidlike „vanaeestlaste” leerist lähtuvast põlglikust kriitikast kuni vahetu kaasaminekuni; liikumise väljaannete kaastööliste ringkond oli üpris suur. 1905–07 oli liikumises esiplaanil ühiskondlik, kümnendivahetusel esteetiline siht. Astuti vastasseisu nii 19. sajandi rahvusromantismi kui ka senise realismiga. Saksa ja Vene kultuuri mõjule vastukaaluks hakati tähtsustama Skandinaavia, Prantsuse ja Itaalia eeskujusid ; vahendajaks ja kontaktiloojaks kujunes Soome, kus kaua aega elasid mitu Noor-Eesti juhttegelast. Oluline mõju oli ka pärast 1905. aastat Pariisis pagulastena elanud kirjanikel ja kunstnikel.
Kunstiloomingu rõhutatud teadlikkuse nõue tõi kaasa vahetu kokkupuute Euroopa modernismiga ( impressionism , sümbolism, juugend ), varasemate Eesti kirjanike (Kristjan Jaak Petersoni , Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Juhan Liivi) ümberhindamise, stiili- ja vorminõudlikkuse kiire kasvu ning keeleuuenduse. Kõrgtasemeni jõudsid lüürika ja lühiproosa (novell, essee, kirjanduslik manifest); kirjandusteadust avardati voolu- ja vaimuloolise, sotsioloogilise ja biologistliku mõistestikuga.
Noor-Eesti juhtmõtted suunasid tugevasti ka kujutavat kunsti, raamatukujundust ning kunsti- ja teatrikriitikat. Korraldati neli kunstinäitust (1910–11, 1912, 1913 ja 1914), kus esinesid Nikolai Triik, Konrad Mägi, Jaan Koort, Kristjan Raud, Aleksander Uurits , Aleksander Tassa ja mõni teine; trükiväljaannetes avaldati palju reproduktsioone. „Teatri-raamatus” (1913) kuulutati lavakunsti alal uut kehalis -plastilist sünteesi. Noor-Eesti oli noore haritlaspõlvkonna jõuline ühisväljendus, mille mõjul juurdus Eestis tänapäevane, Euroopa kaasaegsetel modernistlikel suundumustel põhinev kultuuriparadigma.