Renessanss (14.-16. saj) (0)

Renessanss (14.-16. saj)
Ajastu ja helikeele üldiseloomustus
Roomakatoliku kiriku kriis (paavstide Avignoni vangipõlv, Suur skisma ). Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi kesktelg. Ilmalik muusika hakkab 14. saj keskpaigast määrama kunstmuusika stiili, vaimulikul muusikal kanda konservatiivne roll.
Prantsusmaa kaotab domineeriva rolli ja eeskuju hakkavad andma varakapitalistlik ning humanitslik mõtlemine. Uued võimalused trükikunsti leiutamisega 15. saj. Oluline nooditrükitehnika, mille arendas välja Veneetsia trükkal Petrucci 15. ja 16 saj. vahetusel.
Kuna muusikaline renessanss on seotud peamiselt Madalmaadega, räägitakse sageli ka Maalmaade vokaalpolüfoonia ajastust.
14. saj sündis mitmehäälne ilmalik laul – keskaja rüütlilaul oli ühehäälne, samuti pole teada rüütlilaulude loojad , ei saa kõnelda autorlusest nagu seda tehakse edaspidi. Just ilmalikes lauludes sündis uus väljenduslaad, mida võime pidada muusikaliseks renessanssiks. Stiili tähtsamad jooned:

• Kujuneb uus kõlaideaal. Keskajal põhiliseks kvint, nüüd tertsiintervall, mis on eelmisest palju elavam. Uus kompositsioonitehnika , mille eesmärk on kõigi häälte sisemine ühtsus.
  
• Muusika on enam seotud tekstiga. Tekstist hakkavad lähtuma vokaalmuusika väljendus ja rütm (rütmipilt, keskajal võis olla äärmuslikult keerukas, hakkab seeläbi lihtsustuma).
  
• Ideaaliks saab lihtne, tundeliselt väljenduslik, laulev meloodia , mille loomulik liigendus on seotud inimese hingamisega.
  

14. saj – vararenessanss Itaalias TRECENTO
trecento   it 14. saj eelrenessanss Itaalia kultuuriloos
Trecento tähistab 14. Saj kultuuri Itaalias. Muusikaajaloos tähistab trecento omapärast mitmehäälset muus.kultuuri alates 1330ndatest kuni 15 saj I veerandini. Trecento-muusika on õukondade ja patriitsikodade elegantne ilmalik seltskonnakunst, vaimulik muus. oli tagaplaanil.
Varase trecento tähtsamad heliloojad olid Jacopo da Bologna ja Giovanni da Cascia, mõlemad kirjutasid peamiselt madrigale.

• Ilmalikud laulud – ballata, madrigal , caccia
  

Ballata   it muusika ballaad, itaalia 13.-14. saj tantsulaul
mitmehäälne refrääniga lauluvorm, sarnaneb prantsuse virelai’ga.
Madrigal   kirj väike idülliline v naljatlev luuletus ; muus mitmehäälne armastuslaul
tähtsaim lauluvorm 14 sajandil, enamasti kahehäälne, kus alumine hääl on lihtsam liikuvast ja kaunistusterikkast ülahäälest, lihtsa vormiga tekstide sisuks peamiselt karjuseidüllid ja armastus.
NB! Mitte segi ajada 16 saj madrigaliga!
caccia   it muus 2häälne kaanon 14.-16. saj Itaalias
it. k ‘ jaht ’, tavaliselt kolmehäälne, kus rahulik instrumentaalne alumine hääl toetab kaht elavalt liikuvat ja teineteist kaanonina imiteerivat ülahäält (üks hääl jahib teist).
Trecento esindaja – Francesco Landini
Francesco Landino (1325/35-1397) – oli pime muusik ja trecento suurkuju. Oli oma aja hinnatuim muusik, helilooja , luuletaja, muus.teoreetik Itaalias. Väidetavalt mängis kõikidel tolleaegsetel pillidel. Elu lõpu poole töötas Firenze toomkiriku organistina. Säilinud 154 teost, enamik neist ballatad. Ta pole kirjutanud ühtki motetti ega vaimulikku teost.
14. Saj Prantsusmaal – ARS NOVA
Nimetusega ars nova tähistatakse muus.stiili Prantsusmaal ajavahemikus 1320 -1380. Ars nova ajal toimus oluline muutus kunstmuus. žanrites:

• Kirikumuusikas hakati komponeerima missa ordinaariumi osi, enim pikki Gloriat ja Credot
  
• Motett , algselt kiriklik teos ja nüüd seltskonnamuus.sse kuuluv, tõusis 14 saj kõige esinduslikumaks žanriks.
  
• Kirikumuus. ja motetti kõrvale ilmus mitmehäälne ilmalik laul, mis sai heliloojate loomingus valdavaks. Peamised lauluvormid- ballade, rondeau, virelai- tuletatud luulevormidest.
  

Guillaume de Machaut - poeet ja helilooja
Selle aja Prantsusmaa tähtsaim helilooja GUILLAUME de MACHAUT (Säilinud: 40 ballaadi, 20 rondelli, 23 motetti(, 32 virelaid, 18 laid ,) 1 missa (esimene täielik 4-häälne missa). Ars nova väljapaistvaim helilooja, kelle loomingut tänapäeval enim teatakse . Oli oma aja suurimaid luuletajaid, tema ilmalike laulude tekstid on ta enda loodud, tema olulisim luuleteos on värssromaan kirjades “Le Livre du Voir -Dit” (“Tõsilugu”). Teda on nimetatud ka viimaseks truvääriks kuna tema loomingus leidub hulk ühehäälseid lais’id ja virelais’id. Tema kuulsaim teos on esimene ühe autori loodud terviklik missatsükkel “La messe de Nostre Dame” (Chalres V kroonimiseks). Missa on kuueosaline, tenorimeloodiatena on neis kasutatud gregooriuse laulu.
Philippe de Vitry ja tema traktaat Ars Nova
Muusikaloos peetakse teda ars nova’le alusepanijaks.Tema peateoseks on muus.teoreetiline traktaat “Ars nova”. Vitry loodud muus.st on säilinud vaid 12 motetti, tõenäoliselt kirjutas ta ka ilmalikke laule.
15.-16. Saj – Madalmaade koolkond
Mad.maadena mõistame siinkohal kogu kultuuripiirkonda, kus kõneldakse flaami keelt. Eri riikidest kunstnike koondumise tulemusena Mad. maadel kujunenud muus.line väljenduslaad ühendas jooni eri maadelt ning saavutas universaalsuse ja üldmõistetavuse, mis oli renessansskultuuri ideaaliks, seepärast mõistetakse muus.s renessanssstiili all eelkõige Mad.maade 15.-16 saj vokaalpolüfooniat.
Ligi kahe sajandi vältel Euroopa muus.stiili määranud koolkond kujunes, u ajavahemikus 1420-1460. Kujunes uudne muus.line keel, mille eelkäijaks oli prantsuse ars nova ratsionaalne kompositsioonitehnika, inglise muus. uudsed tertsilised kooskõlad ja itaalialikult laulev meloodia. Siit sai alguse polüfooniatüüp, kus ideaaliks sai kõigi häälte ühtsus ja harmooniline ühtesulamine. Hääled hakkasid üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid, siit tuleneb tehnika nimetus imitatsiooniline polüfoonia. Selle viimistletuim ja ratsionaalseim vorm oli kaanon. Mad.maade vokaalmuus. puhul kasutatakse ka mõistet a-capella-stiil, mille all mõisteti võrdväärsete häältega ansamblipolüfooniat.
Mad.maade stiili areng jagatakse viieks etapiks:

• I pk – tegevusaeg 1420-1460, nende tegevusajal kujunes uus stiil (selgelt liigendatud pehmeloomuline meloodia, tekstist ja tantsust mõjutatud rütmika, imitatsiooniline polüfoonia) ja uued žanrid (missatsükkel, ühetekstiline ladinakeelne motett, polüfooniline ilmalik laul). Esindajad: Guillaume Dufay, Gilles Binchois
  
• II pk – tegevuaeg 1460- 1490 , peale Burgundia riigi lagunemist, suurenesid prantsuse mõjud. Kompositsioon muutus keerukamaks.Meloodiate selge liigendus asendus pideva, otsekui lõpmatusse suunatud arenguga, rütm muutus vabamaks ja ebareeglipärasemaks ning kaotas oma selge seose tekstiga , tähelepanu oli suunatud rohkem üksikuile meloodialiinidele kui nende kooskõlale. Žanrid olid samad, aga ilmalik laul loovutas oma domineeriva koha missale ja motetile. Esindajad: Johannes Ockeghem, Antoin Busnois
  
• III pk – tegevusaeg 1490- 1520 , sel perioodil arenesid renessansslikud juured muusikas täiuseni. Lihtsad imitatsioonid ja kaanonivõtted haaravad kõiki hääli ja on kuulates kergesti jälgitavad, kompositsioonis eelistati pala selget liigendust ligilähedaselt võrdseteks osadeks, rütm lihtsustus ja lähtus põhiliselt teksti deklamatsioonist. Häälte kooskõla mängib järjest suuremat rolli ning polüfoonia pole liiga keerukas, mistõttu tekst on selgelt kuulda. Rohkem kui kunagi varem inspireerib tekst muus.list väljendust. Esindajad: Jacob Obrecht, Josquin Desprez , Heinrich Isaac
  
• IV pk – tegevusaeg 1520- 1560 , koolkond hakkas lagunema, hinda läks tugev isikupära, individuaalsus, mitte grupistiili meisterlik järgimine. Tooniandvad heliloojad olid siiski Mad. maadest ja andsid sageli tõuke uute, kohalike koolkondade tekkeks. Nagu tihti kriisiperioodidel, muutus muus. väljenduslaad peenemaks ja maneerlikumaks. Selle ajastu muus.le on iseloomulik mõiste musica reservata, väikesele suletud kuulajateringile reserveeritud muusika. Esindajad: Nicolas Combert, Adrian Willaert
  
• V pk – tegevusaeg 1560-1600, esiplaanile tõusmas itaallased , Mad.maade järjest maneerlikumaks muutunud stiil sulas aegamisi kokku itaallaste modernismiga. Ideaaliks muusikas sai jõuline, värvirohke ja isikupärane väljendus. Polüfooniareeglid kaotasid oma ranguse ; suurema tundelisuse, tihti aga ka šokeeriva efekti huvides vastandati kaugeid helistikke, dekoreeriti meloodiaid virtuoossete passažidega (e meisterlike kiirete heliridadega). Ekspressiivsus ja dramatism iseloomustavad seda ajajärku kõige selgemalt. Esindajad: Philipp de Monte, Orlandus Lassus
  

missa, motett, chanson
missa – Kõige esinduslikum žanr 15 ja 16 saj muus.s oli missa ordinaariumiosade tsükkel, mis olid tüüpiliselt ühendatud muus.liseks tervikuks ühe põhimeloodia, cantus firmus’e abil. Tavaliselt on see meloodia vana motetitehnika eeskujul tenorihääles, renessanssiajastul laenati see meloodia harva gregooriuse laulust, enamasti oli selleks hoopis mõni tunutd ilmalik viis. Cantus-firmus-missa kõrval oli eriti 16 saj oluline nn paroodiamissa, mille aluseks pole mitte ühehäälne viis, vaid terve polüfooniline teos, selleks võib olla sama helilooja loodud või ka laenatud motett või ilmalik laul.
motett – teine põhižanr, erineb oluliselt varasemast motetist. 15 saj kaotab motett oma isorütmilise ehituse ja mitmetekstilisuse. Renessanssiajastu tüüpiline motett on ladinakeelne polüfooniline laul, tavaliselt on aluseks missa mõne propriumi osa tekst, võis aga kuuluda ka vesprisse või mõnda teise tunniteenistusse. Kasutati vaimuliku lauluna ka väljaspool kirikut, samuti tuli ette piduliktõsiste ilmalike tekstidega pühendusmotette.
šansoon – prantsusekeelse ilmaliku laulu üldnimetus, oli valdavalt neljahäälne ja komponeeritud üsna sarnaselt motetile. Võib eristada kaht laulutüüpi: ühed väga meloodilised ja sentimentaalsed ning teised kiiretempolised ja lõbusad. Enamasti on need armastuslaulud .
Guillaume Dufay, Josquin Desprez, Orlandus Lassus, jt.
Guillaume Dufay – u 1400-1474, I pk, On suutnud oma muusikas prantsuse rütmitehnika ja inglise muus. kooskõlad geniaalselt ühendada itaalialikult laulva pehmejoonelise meloodiaga. Tuntuim teos “Nuper rosarum flores ” (Äsja rooside õisi…).
Josquin Desprez – u 1440 -1521, III pk, iseloomulik reljeefselt liigendatud, harmooniliselt tasakaalustatud ja selge vorm, samas muus. väga isikupäraselt väljendatud, sageli jõuliselt emotsionaalne. Tema motettidele iseloomulik võte – kahe häälepaari vastandamine – on aluseks hilisemale mitmekooritehnikale.
Orlandus Lassus – 1532-1594, V pk, omaaegne Euroopa imetletuim muusik, teoseid kokku üle 2000. Stiilist raske kõnelda, ühendanud oma loomingus parima oma ajastu itaalia, prantsuse ja saksa muus.st. Hilisemas loomingus domineerib kannatuse ja surma teema, lustlikud ilmalikud laulud on pärit peamiselt noorusajast. Suure osa elust pühendas eelkõige kirikumuus.le. Võrreldes teistega on Lassuse väljenduslaad impulsiivsem, dünaamilisem ja värvirohkem. Tal oli leidlikkust kasutamaks julgeid võtteid, mis ei vasta vanadele polüfooniareeglitele. Tema loomingus leidis oma viimase kõrgpunkti juba kaduma hakkav muus.stiil - Mad.maade vokaalpolüfoonia.
Ilmalik laul Itaalias (madrigal, villanella , canzonetta jt.)
16 saj Itaalia ilmalikus laulus on kõrvuti kaks vastandlikku suunda:

hulk rahavalikke laulutüüpe, mida kirjutasid peamiselt itaallased

peen ja kunstipärane madrigal, mille kujunemine on seotud eelkõige Mad.maade heliloojatega
Frottola – rahvalik laulutüüp, oli üldnimi paljudele erinevatele lauluvormidele. Tegemist puhtalt õukondliku laulutüübiga, domineeris ülemise hääle meloodia, teised olid saatehääled.
Villanella – rahvalik laulutüüp, 16 saj II poole suurmood; algselt kolmehäälne, rõhutatult algelise kõlaga, paralleelsete akordidega, tekst rõhutatult robustne ja rahvalik. Sajandi lõpuks kujunes alaliigina välja ülipopulaarne tantsulaul balletto . Villanellade alla kuuluvad ka canzonettod.
Madrigal – kõrgstiilis itaalia laul, arenes vastukaaluks villanellale. Aluse pani luuletajate ringkond eesotsas Pietro Bembo ’ga. Võikski nimetada luuležanriks, olid enamasti tõsised armastuslaulud, filosoofilise, erootilise, tihti ka religioosse alltekstiga. Muusika on tekstist lähtuv, muusikat kirjutasid põhiliselt flaami päritolu heliloojad. Hiline madrigal kaotas seltskonnalaulule iseloomuliku intiimsuse, muutudes virtuoosseks ja kontsertlikuks žanriks, mida kapellide kutselised lauljad esitasid õukonna ees. Madrigalikomöödial ja soolomadrigalil on oma osa ka ooperi sünnis 1600 a paiku. 1550-1580 – kõrgaeg, é Orlandus Lassus, 7-osaline madrigalitsükkel “Püha Peetruse pisarad”
ILMALIK MUUSIKA
Prantsuse šansooniks nimetatakse prantsuskeelset ilmalikku laulu.
Levis koos Madalmaade heliloojatega
16.s. algul 4-häälne. Sarnane motetiga
CLEMENT JANEQUIN – tähtsaim. Nt. ’’Lindude laul’’