Reformatsioon (3)

Sissejuhatus
Järgnevas referaadis saate lugeda kuidas toimus reformatsioon Saksamaal, millised rahvusliikumised ja usurahud seal aste leidsid . Referaat räägib veel Kalvinismist ja selle kujunemist Šveitsis. Veel saate sealt lugeda reformatsiooni Inglismaal ja selle levikut Põhja-Euroopas. Saate ka teadmisi vastureformatsiooni eeldustest ja pähjustest, ning Martin Lutheri õpetusest, tema nähemusest kirikusse ja kõike sellega kaasnevat. Lisaks veel miks oli Hispaania vastureformatsiooni kants . Ja lõpetuseks reformatsiooni ja selleaegast elu Eestis nii inimeste kui ka kiriku tegelate seas.
Reforatsioon oli16.sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ning anglikaani kirik . Traditsiooniliselt seostatakse reformatsiooni algust Martin Lutheri nime ja kuupäevaliselt 31.oktoobriga 1517.
Reformatsioon ehk usu-uuendus
Keskaja lõpuks oli kotoliku kiriku muutunud väga rikkaks. Kirikulr kuulusid suured maavaldused ja varandused. Rahvalt võetav kirikukümmnis suurendas jõukust veelgi. Paraku hakkasid vaimulike sõnad ja teod ikka enam lahku minema. Sageli ei pidanud nad kinni ristiusu käskudest ja keeldudest. Vaga elu asemel elasid nad jõukat jõude elu ja hangeldasid kiriku varadega. Inimestele lubati rahaeest nende süütegusid andeks anda. Selleks tuli osta patukustutuskiri ehk indulgents . Saadud raha läks Rooma paavstile. Rahvas nägi toimuvat ja lugu pidamine katoliku kiriku vastu vähenes. Kõik see äratas usklike nurinat.
Kiriku väär tegude vastu astus välja saksa vaimulik, usuteadlane Martin Luther. Ta õpetas, et usklik inimene saab õndsaks (pääseb pärast surma taevariiki) mitte oma tegude või raha eest, vaid ainult usu läbi. Luther nõudis patukustutuskirjade müügi lõpetamist ja kloostrite sulgemine. Ei ole vaja ei paavsti ega oamette vaimulikuseisust. Usu aluseks olgu Piibel , eeskõige selle uus osa evangeelium , mis jutustab Jeesus Kristust. Usklikud valigu enda hulgast jutustaja, keda nimetatakse pastoriks (see tähendab karjasekka). Kirik loobugu oma rikkusest. Ladinakeelses jumalateenistuse asemel kuulutagu jumalasõna ja uut usku kohaliku rahva keeles.
Luther tuli oma nõudmisega välja 1517. aasta sügisel Saksamaal. Sellega algas reformatsioon ehk usu-uuendus, mis levis kiiresti Kesk-ja Põhja-Euroopas.
Peagi jõudis uue usu jutlustajad ka Vana-Liivimaal linadesse, algul Riiga siis Tallinna ja Tartusse . Nende jumala teenistusele kogunes palju linnlasi. Tulistest jutlustustest erutatud rahva hulgad tungisid mitmes linnas uhkelt kaunistatud katolike kirikutesse ja rüüstasid neid. Kirikute sisustus , püha pildid ja kujud peksti puruks või lohistati kiriku ette ja pandi põlema. Nii hävis palju väärtuslikke kuntstiesemeid. Kloostrid suleti ning mungad ja nunnad aeti linnast välja.
Kõige kaugemale mindi pildirüüstega Tartus. Siin jutustas Saksamaalt tulnud sõna osa käsitöölane Merlchior Hofmann . 1525 . aasta jaanuaris tungis tema jutluste mõju umbes 200 meest Toomemäel. Rüüstati piiskopliku toomkirikut ja toomahärrade maju. Juba valmistuti piiskoppi linnuse ründamiseks. Siis sekkus Tartu raad , kel läks see korda ja suutis suure valamise ära hoida. Piiskopp jäi oma valdustes võimule, linnas endas aga tunnistati Luteri usku.
Üldse kujunes nii, et esialgu võitis reformatsioon linnades. Linnades hakati jumalateenistusi pidama eesti ja saksa keeles. Jumala teenistuse tähtsaks osaks sai pastor Juljus ja koguduse ühislaul. Maal tunnistati aga endiselt katoliku usku, uus usk levis seal pikkamööda.
Maal olid usuvahetusest huvitatud just mõisnikud. Nad lootsid osa kohaliku kiriku või kloostri maadest ja varadest endale saada. Talupoegi usuküsimused suuremalt ei huvitanud. Katoliku usk oli pühakute ja pühakujude ning värvi küllaste kombe talitusega oli neil isegi lähedasema. Nüüd aga värviti kirikute seinamaale üle, mistõttu maakirikute seinad olid valged ja igavad .
Luteri usk nõudis, et iga usklik saak uuest õpetusest aru. Et kohaliku rahva keelt oskasid vähesed vaimulikud , tuli asuda luterlike raamatute tõlkimisel rahvakeelde, sealhulgas ka eesti keelde. Sellele lisas hoogu samal ajal Saksamaal toimunud trükikuntsti areng ja levik. Eesti keeles trükisõna tekkimine oli otseselt seotus usu-uuendusega.
Reformatsiooni põhjused ja eeldused
Valitsevast õpetusest lahknevaid usuvoole oli kirikus juba selle kujunemisest peale. Katoliku kiriku väidetav kaugenemine algkristluse põhimõttetest tekitas vastuseisu ning nõuti ristiusu algete juurde tagasi pöördumist. Selles tähendused ei olnud ka reformatsioon e usupuhastusliikumine mingi erand. Küll aga otsutusid tavatuks reformatsiooni ulatus ning selle tagajärjed:pärast kristlaskonna lõhenemist roomakatoliku ja kreekakatoliku kirikus oli reformatsioon suurim vapustus kristluse ajaloos.
Eeldused reformatsiooniks kujunesid juba keskajalõpul. Lääne-Euroopas tekkinud rahvusriikide valitsejad püüdsid vabaneda paavstivõimu kontrolli alt.Vaimulike privilegeeritud seisund tekitas rahulolematust . Pahameelt suurendas katoliku kiriku kõlbuline allakäik. Tõsiusksetele ei saanud meeltmööda olla vaimulike mittekaristlikud eluviisid. Paavstide huvid muutusid üha ilmalikumaks, nad sekkusid päevapoliitikasse ega välistanud kokkuleppeid isegi Türgi sultaniga, kes kristluslike maid anastas.
Erilist pahameelt tekitas südametunnistusega kristlaste patukustutuskirjade - indulgentside müük. Kiriku väitel võisid elavad ja surnud, kelle heaks patukustutuskirjad lunastati, pääsesid puhastustulest taeva. Seal kus oli indulgentse juba müüdud jäid kirikud tühjaks, sest kõik ostsid end vabaks tehtud ja teha kavatsevate pattude eest.
Suurim rahulolematus katoliku kiriku vastu vallandus Saksamaal, kus poliitilise killunemise tõttu oli katoliku kirikul vaba voli toimetada. Prantsusmaal, Hispaanias ja Inglismaal oli paavstivõim tugevale kuningavõimule sunnitud aga mööndusi tegema.
Reformatsioon Saksamaal
Saksamaa on andnud maailmale suurima katoliiklusest lahkulöönud kristliku usutunnistuse- luterluse. Pärast paljude seikluskohtade ja õpetuste ketserlikuks kuulutamist ja Tšehhi reformatsiooni lüüasaamist oli tegu esimese võitnud reformatsiooni ja ühteaegu usupuhastusega. Sageli on neid mõisteid samastanud või siis vaieldud, kumb termin on õigem. Antud juhul nimetame usupuhastuseks ristiusu õpetuse puhastamist sajandite jooksul ladestunud täiendustest ja tõlgendusest. Reformatsiooni all mõistame kiriku ja ühiskonna muutumist laiemalt, sealhulgas valitsemise, poliitiliste ning ka majandusliku võimu alal (kirik ja ilmalik võim; kiriku maavaldused jms).
Paavst suhtus Lutheri vastutegevusse esialgu üsnagi ükskõikselt. Tollast kirikupead Leo x Madicit köitsid pigem ilmalikud huvid, ta armastas teatris käia ega peljanud Vatikanis isegi maskeraade korraldada. Leo x pidas reformatsiooniga seotud dispuute munkade omavaheliseks lobaks ega pööranud nendele tähelepanu. Nõnda pääses reformatsiooni lumepall tõkestamatult veerema. Kui paavst viimaks mõistis toimuva tegelikku ulatust ning andis välja bulla Lutheri tegevuse tõkestamiseks, aga oli juba hilja. Rahva toetust tunnetav Luther põletas paavsti pulla avalikult ära.
1519. aastal lootis keisriks valitud Karl V kirikuvõimu tugevdamisega poliitiliselt killustatud Saksamaad tihedamini liita. Lutheri tegevus ähvardas keisri plaanid nurjata. Paljud saksa vürstid, teste seas ka mõjukas Sakas suurvürst Friedrich III Tark, asusid reformatsiooni poolele, nähes siis võimalust nii oma poliitiliselt võimu suurendada kui ka kiriku maa ja vara arvel rikastuda. 1521. aastal kutsus keiser Lutheri Wormsis toimuvale Saksa riigipäevale, lootes, et too oma õpetusest avalikult lahti ütleb. Luthet seda ei teinud.
Juba varem ketseriks tunnistatud ja kirikuvande alla pandud Luther kuulutati lindpriiks. See andis vastastele võimaluse temaga takistamatult arveid õiendada. Ohtu sattunud reformatsiooni algajatele pakkus peavarju Friedrich Tark, kelle eeskoste all Wartburgi lossis varjas Luther end ligi aasta. Selleks ajaks oli reformatsiooni omandanud juba sellise mõju ja ulatuse , et maha suruda polnud enam võimalik. Luther pöördus tagasi Wittenbergi ja asus uut kirikut üles ehitama.
Aladel, kus reformatsioon võitis, said kohalikud vürstid või linnaisandad kiriku üle võimu. Kloostrid suleti. Vaimulikud said õiguse abielluda, mis katoliku preestritel oli keelatud. Martin Luther abiellus ise endise nunnaga.
Riik võttis kiriku vara ja maavaldused üle. Et koguduse tähelepanu oleks koondunud jutlusele ja palvetele, eemaldati kirikuist liigsed kaunistused ja pühapildid. Mitmel pool toimusid pildirüüsteliikumise käigus hävitati kirikute altarid ja pühakute kujud. Ladinakeelne jumalateenistus asendati rahvakeelega. Kesksel kohal tõusid jutlus ning kirikulaul , mis aitas kaasata koguduse jumalateenistuse. Ka Luther ise kirjutas kirikule, nende hulgas luteri kiriku hümniks peetav "Üks kindel linn ja varjupaik " ning tänani tuntud jõululaulu "Ma tulen taevast ülevalt".
Paavst LeoX
Reformatsioon ja rahvaliikumised
Reformatsioon ei haaranud ainult vaimulikkond ja ühiskonna kõrgkihti. Ka alamrahavas leidis Lutheri õpetusest, sageli seda küll valesti tõlgendades, võimalusi oma rahulolematuse näitamiseks. Sooviga taastada jumalik õiglus, nõudsid talupojad tagasi aadlike valdusesse läinud kunagiste kogukannamaade ühiskasutamise õiguse. Aastatel 1524-1525 toimus Saksamaa lõuna-ja keskosas mitmeid talurahva väljaastumisi, mis on ajalukku läinud Saksa talurahvasõja nime alla. Selle üks juhte Thomas Müntzer taotles jumalariigi loomist maa peal. Oma nõudmisel otsis talutahvas õigustusi pühakirjast. "Kuna Kristus on ju kõik oma verega lunastanud, ei taha ka meie enam pärisorjad, vaid vabad olla", deklareerisid talupajad, olles valmis kõigist oma nõudmistest loobuma, juhul kui need on pühakirjaga vastuolus .
Talurahvasõja mahasurumine lõpetas reformatsiooni kui rahvaliikumise. See muutus poliitiliseks liikumiseks, millega vürstid taotlesid ima õiguste laiendamist keisrivõimu arvel.
Lutheril oli talurahvasõda suureks vapustuseks, kuna ta tunnetas selles ka oma süüd ja vastutust. Ta oli talupoegade vägivallast šokeeritud ega toetanud seda.
Toomas Münzer
Augsburgi usurahu
Reformatsioon lõpetas Saksamaa kahe enam-vähem võrdsesse leeri. 1526. aasta riigipäeval otsustati, et vürstidel on õigus määrata oma alluvate usku. Keisril polnud reformatsiooni tagasitõrjumiseks maht. Tal tuli korraga võidelda Itaalia sõdades Prantsuse kuningaga ja idast pealetungivate Türgi vägedega.
Kui 1529. aasta riigipäeval üritasid katoliiklased taas lutheru usust keelduda, avaldasid selle pooldajad protesti. Siitpeale nimetati reformatsiooniga kaasaläinuid ka protsestantideks. Hiljem asus Karl V väevõimiga usuühtsust taastama. Kuigi keisrit saatis sõjaline edu, toetasid ka katoliiklikud vürstid, kes kartsid keisrivõimu tugevnemisega oma võimupositsioone kaotada.
1555 . aastal oli keisest sunnitud välja kuulutama Augsburgi usurahu, millega luteri usk tunnistati katoliku usu kõrval teiseks riigiregiooniks. Kehtima jäi põhimõte "Kellele valitsus, sellele usk" seetähendas et maahärra usutunnistust pidid järgima ka alamad. Vaimulikes vürstkondades säilitasid aadel ja linnad usuvabaduse vürstkondades säilitasid aadel ja linnad usuvabaduse, õiguse jääda luteri usu juurde.
Reformatsioon võitis Saksamaal põhja-ja idapoolsetel aladel. Lääne- ja Lõuna-Saksamaa jäid valdavalt katoliku usku. Karl V lootused keisririiki tugevamini ühendada lõppesid nurjumisega. Pärast usurahu oli Saksamaa veelgi lõhestatum kui varem.
Kalvinismi kujunemine Šveitsis
Saksamaalt alguse saanud reformatsoon leidis peagi toetust ka teistes Euroopa maades. Lutheriga samal ajal alustas Šveitsis Zürichis usupuhastust Ulrich Zwingli . Tollane Šveitsi kirjutas endast Habsburgide võimu alt vabaks võidelnud linnade ja omavalitsuslike maapiirkondade konföderatsiooni. 1523. aastal kuulutas Zwingli linnavõimude toetusel Zürichi paavstivõimust sõltumatuks. Kirik allutati linnavalitsusele, kaotati paastumine ja vaimulike abiellukeelu nõue. Katoliiklik missa asendati Piibli lugemise ja jutlusega, mida võisid pidada ka ilmalikud isikud. Nii nagu luterlased, nõudsid ka Zwingli toetajad ilmalikele armulaual veini jagamiks. Kuigi Zwingil ja Lutheril õpetuses oli palju ühiseid jooni, tõlgendasid nad täiesti erinevalt armulaua küsimust. Lutheri meelest oli armulaud osasaamine Kristuse Ihust, Zwingli seevastu pidas seda vaid sümboolseks mälestustoiminguks, sest et "ei või olla, et 30-aastane inimene võiks peituda taingnatükis sellisel viisil, et teda seal ei mäletataks".Zwingli hukkus 1531. aastal Šveitsis puhkenud kodusõjas.
Zwingli õpetuse edasi arendajaks sai protestantlike vaadetepärast Prantsusmaalt Šveitsi põgenenud Johann Cainige. 1536 . aastal avaldatud raamatus "Risiusu õpetus" seltas ta oma arusaama jumalikust ettemääratusest e predestinatsioonist. Selle järgi on jumal määranud, et ühed inimesed saavad õndsaks, teisi aga ootab hukatus. Katoliku kiriku arvates võis inimene oma käitumisega õndsaks saamisele kaasa aidata, Luther aga eitas inimese tahtevabadust, sest see olevat vastuolis jumala kõikvõimusega. Samal seisukohal oli ka Calvin , kuid tema arvates võis jumal juba inimsese maiseselus märku anda, et too on õndsaks saamiseks väljavalitud. Näiteks oli selliseks märgik inimese edukus. Calvin rõhutas, et Vana Testamend õpetuse järgi on elu vaid karm kohuse täitmine. Ka eraelus taotlseid kalvinistid mis tahes lõbustuste piiramist. Riietutu musta ning loobuti ehete kandmisest. Pühapäeval ja pühadel suleti kõrtsid ning keelati teatrietendused . Kogudusse valitud ametikandjatel oli õigus igalajal kontrollida inimese eraelu. Karmi kiriku korralduse ignoreerijaid võis oodata isegi hukatus. Ka teise usuliste suhet käitusid kalvinstid sageli karmimalt kui katoliiklased.
Šveitsist levis kalvinism Prantsusmaale, sealt edasi Madalmaadese ja Šotimaale. Kalvinism leidis poolehoidjaid ka Saksamaa Reini- äärsetel aladel.
Johann Calvin
Reformatsioon Inglismaal
Reformatsiooni algul ei pooldanud Inglismaa toonane kinungas Henry VIII Lutheri õpetust. Reformatsiooni eestvedajaks sattus kuningas isiklikel põhjustel. Kuna tema abiellu printsess Katariinaga ei olnud andnud meessoost järeltulijat, otsustas kuningas lahutada ning abielluda endast noorema õuedaamiga Anne Bleyniga. Ent selleks oli vaja paavsti luba. Katariina oli aga keiser Karl V tädi ja paavst kartis keisriga tülli minna ning keeldus nõusolekut andma. Nii ei jäänudki kuningal muud üle kui katoliku kirikust lahkuda ja alustada reformatsiooni Inglismaal.
Henry VIII tegi parlamendile ettepaneku loobuda paavstile maksude maksmist. 1534. aastal kinnitas parlament kuninga kirikupeaks . Inglismaa kirik lahkus Rooma alluvusest. Järgnevatel aastatel suleti Inglismaal kõik kloostrid. Kiriku maavaldus , mis moodustas pea veerandi kogu maaomandist, langes nüüd uusaadli ja kodanluse kätte, mistõttu Inglismaal kujunes tugev Rooma-vastane maavaldajaskond, kes ei soovinud enam endise olukorra taastamist.
Henry VIII valitsusaja lõpuks kujunes Inglismaal välja anglikaani kirik. Kuigi õpetus muudeti protestantlikuks, sarnases jumalateenistus väliselt endiselt katoliku kiriku liturgiaga. Ladinakeelsed missad asendati siiski ingliskeelsetega.
HenryVIII
Reformatsiooni levik Põhja-Euroopas
Lisaks Saksamaale, Madalmaadele ja Suurbritanniale võitis luterlik reformatsioon ka Skandinaavia maades: Taanis , Rootsis ning Rootsi võimu alla kuulunud Soomes. Luterlik reformatsioon leidis poolehoidu ka Vanal-Liivimaal: linnades hakati jutlustama evangeelset õpetust, mitmel pool vallandus pildirüüsteliikumine. Saksa ordu ja katoliku piiskopkonnad jäid Baltikumis siiski püsima, kuid oli oluliselt nõrgestatud, see aitas kaasa siinse keskaegse riikluse lagunemisele 1558.aastal alanud Liivi sõja käigus.
Vastureformatsioon
Võitlemaks reformatsiooniga, vallandas katoliku kirik vastureformatsiooni, milles võib esitada kahet suunda. Esimene oli katoliku kiriku otsene vastutegevus. See seostus inkvisitsiooni tugevnemisega, mis seadis eesmärgiks protestantism kui võõrõpetuse väljakununemise ning teisitimõtlejate hävitamise. Teine suund oli katoliku kiriku sisenemine uuendusliikumine, et taastada kiriku kõikumalöönud ühtsus, milles oli oluline roll 1540. aastal loodud jesuiitide ordu.
Jesuiitide ordu rajas baski päritolu aadlik Ignatius Loyola . Kaasaegsete sõnul iseloomustas Loyola üleinimlik tahtejõud, terve mõistus ning võime loobuda isiklikest huvidest ideaalide nimel. Sattunud vastuollu Hispaania inkvisitsiooniga, läks Loyola Prantsusmaalane ning rajas Pariisis mõttekaaslaste ringi, mis sai ordu aluseks. Lisaks kolmele mungatõotusele võtsid jesuiisid veel neljandagi kohustuse, tõotades täielikult kuuletuda paavstile. Pihiisade, nõunike ja troonipärijate kasvatajatena jõudis jesuiidid mitmesse Euroopa kuningakotta. 1583. aastal saabusid jesuiidid ka Poola võimu alla langenud Riiga ja Tartusse. Tartu jesuiitide kolleegium oli ordu põhjapoolseim.
Katoliku kiriku organisatsioonile tugevnemisele aitas oluliselt kaasa Trento kirikukogu . Kokku tulnud kirikulavik oli vastu kiriku detsentraliseerimisele ning kinnitas veel kord paavsti ilmeksimatuse põhimõtet. Selgemat eristumist protestantismi taotleti ka sellega, et Piibli tõlgendamise ainuõigus jäeti kirikule ning et Piibli kõrval tuleb jätkuvalt väärtustega kiriku õpetustraditsiooni. Kirikukogu otsused tugevdasid ordu- ja kloostridistsipliini ning korrastasid vaimulike ettevalmistamisi. Paavst Gregorius XIII toetas 1582. aastal kalendrireformi, pannes aluse suuremas osas maailmas tänapäevani kehtivale Gregoriuse kalendrile.
Ignatius Layola
Hispaanis kui vastureformatsiooni kants
Katoliikliku maailma ja vastureformatsiooni tugisambaks Euroopas sai Hispaania. Reformatsioonist jäi Hispaania peaaegu puutumata. Luterlustpeeti seal kõigepahelisemaks ketserluseks ning selle poolehoidjad jõuti enne kõrvaldada, kui liikumine saavutanud suuremat ulatust. 1556 . aastal sai Hispaania kuningaks Karl V poeg Felipe II, kelle võimu alla kuulusid lisaks Hispaaniale ja tema koloniaalvaldustele veel Madalmaad, Sitsiilia , Sardiinia , Napoli ja Milano . Hispaanias kasvanud Felipe II oli fanaatilike katoliiklane. Felipe II valitsusaega langes katoliku usu levitamine Ladeina-Ameerikas, aga ka ketseritevastased massirepresioonid. XVI sajandi teisel poolel korraldati Hispaanias üle saja avaliku ketseri põletamise, kus korraga heideti tuleriidale 80-90 inimest.
Tema valitsusajal jõudis Hispaania oma võimu tippu. Hispaania sõjaväge peeti Euroopa parimaks. Hispaania riietus ja kombed sai maailmamoeks. Aastatel 1580 -1640 kuulus Hispaania võimualla ka Portugal e kogu Pürenee poolsaar.
Välispoliitikas taotles Felipe II kõigutamatult vastureformatsiooni: 1588. aastal saatis Hispaania kuningas oma laevastiku, Võitmatu armaad, Inglismaada vallutama. Tema väed toetasid katoliiklasi ususõdades Prantsusmaal ning inkvisitsiooni läbi üritas ta maha suruda vabadusvõitlust Madalmaade provintsides. Hispaania kohalolekut oli tunda kogu toonases Lääne-Euroopas.
Pärasat Felipe II surma algas Hispaania kiire langus. Saabus donquijotelik ajastu. Euroopa keskmisest arvukam aadelkond hoidis eemale mis tahes majandustegevusest. Maa oli täis hulkureid ja kerjuseid. Lisaks tuli ülal pidada tervet plejaadi vaimulike ja munki.Ulatuslik väljaränne Ameerikaasse muinasjutulist kullamaa Eldoraad otsimine kahandas Hispaania rahvaarv. Lisaks sunniti 1609. aastal maalt lahkuma 270 000 moriskit-ristiusku astunud moslemit, keda ei peetud küllaldaselt usaldusväärseteks katoliiklasteks
See, et reformatsioonist kõrvale jäänud, tagas küll Hispaania sisepoliitilise stabiilsuse, kuid välispoliitika sihiks seatud paavstuse ja katoliku usu kaitsmine lõppes lüüasaamise ja hegemoonia kaotamisega Euroopas.
Felipe II
Martin Luther ja tema õpetus
Reformatsiooni algataja Martin Luther (1483-1546) oli pärit Saksamaalt. Tema isa oli väikese vasekaevanduse omanikuna saavutanud jõukuse ning soovis pojast koolitada juristi. Erfurdi ülikooli õppima asunud Luther aga muutis meelt ning asusõppima hoopis teoloogiat.
Saanud Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofesseriks, koondus Lutheri tähelepanu Piibli tekstidele, mis keskendusid inimese ja jumala vahekorra küsimustele.
Luther hakkas kahtlema, kas ainuüksi kirik saab aidata inimesel õndsaks saada. Üha enam süvense temas arusaam, et õndsaks saab mitte tänu tahtepingutusele või hüvelistele tegidele, vaid ainult usukaudu. Lutheri meelest ei olnud vaja selleks kirikut ega paavsti. Täiesti vastuvõtmatu oli Lutherile patukustutuskirjade müük, mille tuludega rahastati Rooma Peetruse kiriku ehitustöid. Ta väitis "Kui paavst teaks, milliseid kuritarvitusi indulgentside müük kaasa toob, eelistaks ta selle Püha Peetruse kiriku mahapõletada"
Pärimuse kohaselt lõi 33-aastane Martin Luther 31. oktoobril 1517 Wittenbergi lossikiriku uksel 95 oma vaateid seletavat ladinakeelset teesi, mis hiljem saksa keelde tõlgituna ja trükituna väga laialdaselt ja kiiresti levis. Oma osa sellest etendas sakslaste toonane religioonsus, ka renessansi mõju polnud siin niis suur kui Itaalias. Tollasel Saksamaal oli igasugune vaimulik kirjandus au sees. Hulgaliselt ilmus pihi-, missa -ja troostiraamatuid, esindatud oli isegi selline raamatuliik nagu surivoodikirjandus. Nõnda jätkus ka Lutheri teesidel piisavalt lugejaid.
Martin Luther
Katoliku kirik ja usupuhastus Eestis
Kirikukorraldus Eesti alal. Kui XIII sajandil algul alustati ristisõda Läänemere idarannikul elavate rahvaste vastu, oli katoliku kiriku organisatsioon juba ligi tuhat aastat vana. Selle võimuredeli tippudel oli kujunenud traditsioonilised huvid ilmalike asjade vastu, k.a. territoriaalsed nõudmised. Nende huvide üheks väljenduseks oli samuti kõnealune agressioon . Kõigi sisuliselt ilmalike taotluste kõrval oli ristisõdijate vaimulikul rüütliordu paavstilt saadud ülesannete rahvaste vabastamiseks, lunastuse ja ainsa tõelise usu kuulutamiseks. Nii nagu vaimulik rüütliordu tegudega oma tõelise olemuse peagi avas, nii kujunes aja kestel ka suurel osal vaimulikkonnast välja ka jahe suhtumine oma eelkäiate kuulutatud väärtustesse.
Vana- Liivimaa kirikuriikide organisatsiooniline ülesehitus rajati juba olemasolevatele reeglitele. Kuigi euroopaliku kiriku vandes keskustes olid vaimulikud suhted selleks ajaks algkristluse põhimõtetetest märgatavalt kaugenenud, kujunes Eesti alal usuelu tõsikristlikumaks, kui see mujal oli. Kõrgemaks kohapealseks kiriklikuks võimuks sai Vana-Liivimaal Riia peapiiskop, kel paavsti poolt kinnitatud kirikuprovinsi kuulusid Eestis Tartu ja Saare-Lääne piirkond. Tallinna piiskop allus Lundi peapiiskopile.
Piiskop oli oma valduses kirikuelu juht ning kiriklike süütegude ajastu kõrgeim kohtunik . Vaimulike järelvalvet toetati sinodite, s.o. piiskopkonna vaimulike koosolekute ja visitatsioonide ehk kirikukatsumiste kaudu. Viimased võimaldasid saada ülevaadet jumalasõna kuulutamisest ja rahva õpetamisest preestrite poolt ning ka usuelu väärnähtustest. Piiskop õnnistas ametisse madalmaid vaimulikke, pühitses kirikuid, kabeleid, altareid, kirikukelli ja-riistu ning pidas toomkirikus pidulikumaid jumalateenistusi. Piiskopid juhtisid usuelu ka nende maavaldustes väljapoole jäänud ordualadele.
Piiskopkonna peakiriku e toomkiriku juures tegutsev toomkapiteel. Niimoodi nimetati kõrgemat vaimulike kolleegiumi, mis koosnes reeglina12 toomhärrast e kanootikust. Kapiitli eesotsas oli praost , kellele tähtsuselt järgnes dekaan . Esimene juhatas lisaks piiskopkonna majanduselule ka kapiitliistungeid, teine jälgis jumalateenistuse korda ja distsipliini.
Toomkapiitli kaalukaimaks õiguseks oli õigus piiskopi valida. Kuid valitud kandidaadi kinnitas ta kas isiklikust sümpaatiast või kasust lähtudes piiskopiks mõne oma lähikondlastest. Siinsetest kõige järjekindlamalt suutis oma õigust ellu viia Tartu kapiteel , kuigi sealgi oli kolmandik piiskoppidest eri aegadel paavsti määratud. Toomkapiteel oli, piiskopile nõuandvaks organiks kirikuelu juhtimisel ja maa-ala valitsemisel ning tema liikmed tegutsesid sisuliselt riigiametnikena. Kui piiskopi ametikoht jäi vakantseks, valitses kapiteel. Toomhärrade vaimulikuks kohuseks oli pidulike jumalateenistuste - missade läbi viimine. Missadel domineeris muusikalissõnaline osa liturgia . Missarõivad ja-adribuudid olid väga luksuslikud nagu kirikute sisustuski. Igapäevase hingehoiutöö veeretasid toomhärrad enamasti alamvaimulike õlule.
XV-XVI sajandil eriti levinud toomkapiitlite sekkumine ilmalikku ellu viis nad esialgsetest kloostritaoliste ühiselu põhimõttetest järjest kaugemale. Toomhärrad kasutasid oma ametit eelkõige lihtsalt tuluallikana. Nad elasid oma maamõisas harilike mõisnikena ja viibisid vaid aeg -ajalt toomkiriku juures. Juba XIV sajandi algusest alates soetasid Tartu ja Tallinna toomhärrad endale isiklike maju vastavalt Toomemäel või Toompeal.
Pinnapealse suhtumisega ka vaimulik eetika rikkumine -küll naistega kooselu, küll prassimise ja muu lõbu. Sageli kuulus sama isik üheaegselt nii Tartu, Tallinna kui ka Saare-Lääne kapiitlisse. Esines koguni juhtumeid, et välismaalased, kes iial oma jalga Liivimaale polnud tõstnud, hankisid endale paavstilt mõned siinsed kanoonikukohad, saades samasuguseid tulusid veel mitmetest Saksamaa või Itaalia piiskopkondades. Siiski oli enamik Eestis tegutsevates kõrgvaimulikest juba alates XIV sajandist Vana-Liivimaalt pärit. Preestrite hulgas oli kohalike osa veelgi suurem.
Keskaegsete suuremate linnade kirikutes oli hulgaliselt altareid. Igat altarit pidi teenindama oma vaimulik. Usinasti lasid altareid asutada rikkad perekonnad, tsunftid ja muud vennaskonnad, et vaimulikud seal iga päev nende hingeõnnistuse eest palvetaks.
Usuelu maal. Kuigi piiskopkondade keskustes töötas arvukalt vaimulike ja nende abilisi, lasus suuremahuline hingekarjastetöö maal siiski kihelkonnapreestritel. Keskaja vältel kihelkondade arv kasvas ja nii oli neid Eestis XVI sajandil 97.
Kihelkonna keskuseks oli kihelkonnakirik. Sageli asutati kihelkonna kaugematesse osadesse ka kabeleid, kus kiriklikke ülesandeid täitsid preestri asendajad - vikaarid.
Preestrite ülalpidamise kindlustasid neile eraldatud maalapilt saadud tulud, mõisast maksvat kirikukümmnis ja koguduseliikmete annetused. Kuna Liivi ordu ja maa-aadel pidasid oma mõjualade kirikuid aineliselt ülal, siis valisid nad neisse oma äranägemisel ka vaimulikke, kelleks sattusid tihti tähtsamate suguvõsade liikmed. Hilisemal ajal ei arvestatud isegi seda, kas kandidaadil olid preestrile vajalik haridus ja oskused.
Preestri praktiline tegevus seisnes seitsme sakramendi jagamisel koguduseliikmetele ja neile jumalasõna õpetamises. Preestrid pidid talurahvale õpetama meie isa palvet ja "Ave Mariat", 10 käsku, ja muud vajaliku hingeõnnistuseks. Pühitsemata abielud ja ristimiste mahapesemine keelati surmanuhtluse ähavardamisega. Need ja muudki usuelu parandamiseks tarvitusele võetud abinõud aitasid siiski vähe. Lihtsamadki usutõed jäid rahvale tundmatuteks. XIV sajandi algul korraldas Saare-Lääne piiskp Johannes IV Kievel oma valdustes ulatuslikke visitatsioone, mis tõid esile kirrikute korratused, pühameeste ahnuse jms. Ta vallandas kohalt näiteks ühe Kaarma preestri, kes olevata talupoegadelt võtnud iga matuse eest lehma või härja, vahel vägivaldseltki. Sama meest tunti ka äritsejana. Ühe kahekuise kaubareisi ajal Riiga ootasid tema naasmist 7 matmata surnut .
Katoliku usuelu korrastamist taotles ka kuulsamaid Vana- Liivimaa vaimulikke, Tallinna ja Tartu piiskop, hiljem Riia peapiiskopiks saanud Johannes Blankenfeld. Kuid sisepoliitilised pinged nurjasid ka selle pühamehe kavatsused.
Kloostrid. Ametliku kiriku organisatsiooni kõrval oli meie maal keskajal rida mitmesuguste mungaordude kloostreid. Kloostrielu tähendas algselt vaikset jumalateenimist, eemal kõigest segavast. Sellisesse isoleeritusse jäi ainult vanim Eestis asunud mungaordudes - tsisternlaste ordu. Selle liikmete sihiks oli tegeleda üksinduse põlluharimise, aianduse ja karjakasvatusega. XIII sajandil asutasid nad kloostri Tartu lähedal Kärknas ja XIV sajandi algul Padisel. Hiljem moodustus tsisternlaste naisharu, mille kloostrid rajati Tallinnas, Tartus ja Lihulas .
Eestisse asusid ka ühiskondlikus elus palju aktiivsemaid dominiiklaste ja frantsisklaste kerjusmungaordud. Dominiiklasni min tegevusepõhjal "jutlustajateks vendadeks". Neil olid kloostrid Tallinas ja Tartus, XVI sajandil ka Narvas. Frantsisklasi hüüti riietuse järgi "hallideks vendadeks", kloostrid rajasid ma Tartus, Viljandis ja Rakveres .
Mõlemad ordud panid rõhku jumalasõna kuulutamisele, mille nad ühendasid kerjamisrännakutega, jõudes nii paljudesse paikadesse. Rännates oli vaja osata kohaliku rahva keelt. Dominiiklastel oli see üks elukorralduse nõuetest. Nii muututi omamoodi rahvaõpetajateks. Oma Tallinna kloostris pidasid nad jumalateenistusi nii saksa kui ka eesti keeles.
Munkadel oli kohalike märgatav poolehoid. Selline populaarsus ei meeldinud ametlikult aga vaimulikeherarhia liikumistele. XV sajandi algul tekkis Tallinna dominiiklastel koolipidamis õiguste pärast tüli toomkapiitliga, kes arvas seda õigust ainult endalekuuluvaks. Maskeeritud preestrid tungisid ühe piduliku jumalateenistuse ajal kloostrisse, soovitades pilkelaulus pererahval kirik sealaudaks ja hobusetalliks muuta. Mungad tasusid sama mõõgaga, tungides suure rahvahulga saatel küünlapäeva missa ja Niguliste kirikusse.
1407. aastal hakati ehitama ainsat augustiinlaste ordu kloostrit Eestis. Selleks oli Püha Birgittale ja Neitsi Maarjale pühendatud segaklooster oli Vadstena klooster Rootsis.
Sedamööda, kuidas katoliku kirik läks oma tippudes languse teed, tekkis lihtsurelike seas rõhutavad püüd tõsikristluse poole. Nii suurenes XVI sajandi alguses ka Eestis kloostrielanike arv. Suurenes austus pühasäilmete vastu. Mitmed kloostrid ja kirikud kuulutasid, et neis hoitakse kas pühakute esemeid või luid . Populaarsemateks palverännakutekohtadeks olid Eestis Vastseliini linnuse kabel , Pärnu Nikolau kirik, Viru-Nigula Maarja kebel, Pirita klooster. Tartu toomkirikus säilitati aga ühe pühaku pöialt, mis olevat muutunud suureks väärtuslikuks safiiriks. Siinsete pühapaikades käis inimesi teistest maadestki. Eestist pärit palverännakuid külastasid ka Euroopa pühamuid.
Kloostrid olid oma suurte maavaldustega nn. kollektiivsed mõisnikud. Nad nõudsid eestlatelt makse ja tegu oma majapidamisest, kuid etendasid siiski ka positiivset osa. Kloostrite kaudu jõudis meie maale paljud viljapuusordid. Munkadelt õpiti ka paremaid põlluhatimise viise ja mitmesuguseid käsitöid. Esimsed vesiveskid Eestis olid kloostrite ehitatud. Ordude naisharud tegelesid epideemiate korral ja ka muidu inimeste ravimisega.
Johannes IV Kieveli vapp Dominiiklaste klooster
Kokkuvõte
31. oktoobrit 1517 peetakse usupuhastuse sünnipäevaks. Sel päeval, kõigi pühakutepäeva laupäeval, naelutas Martin Luther (1483-1546) Wittenbergi linnakiriku uksele 95 teesi, kus ta mõistis hukka patukustutuse sedelite müütamise. Nende ladinakeelsete teeside üle pidi tulema avalik väitlus Wittenbergi ülikoolis. Väidete kaitsmist ei toimunud kunagi. Selle asemel levisid need teesid saksakeelde tõlgituina kogu riigis ja panid liikuma sündmuste ahela, mis paisus kristliku kiriku revolutsiooniks.
Usupuhastus ehk reformatsioon uuendas lääne kiriku, kuid ühtlasi killustas selle. Liikumine ei vallanud kogu kirikut. Ka ise polnud ta ühtne, vaid suundus peagi kolme suurde voolusängi: luterlikku, reformeeritud ja anglikaani omasse. Väiksemaid rühmi jäi neist veel väljapoole.
Reformatsioon elustas ka katoliku kirikut. Kuid nüüd ei olnud ta enam oma nimele vastavalt katoliiklik, st üleüldine, vaid üks konfessioon teiste hulgas. Erinevatel konfessioonidel oli alguses raske üksteisega läbi saada. Peeti ususõdu. Pikkamööda rajas kristlaskonna jagunemine teed sallivusele: tunnustati õigust uskuda ja mõtelda erinevalt.