Referaat Peipsi madalik (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Peipsi madalik
Juhendaja : teadur Are Kaasik
Tartu 2013
SISUKORD
SISSEJUHATUS 2
PEIPSI MADALIKU ISEÄRASUSED 3
Loodus ja reljeef 4
Mullastik 7
ASUSTUS 8
Kallaste linn 9
Värska alevik 9
Kolkja küla 9
Linte küla 10
Varnja küla 10
Piirissaare vald 11
KAITSEALAD 11
Emajõe- Suursoo kaitseala 12
Järvselja looduskaitseala 12
KOKKUVÕTE 13
KASUTATUD ALLIKAD 14

SISSEJUHATUS

Eesti üks tasasemaid piirkondi jääb kagu-Eestisse. Peipsi järve lõunapoolne osa külgneb madalikuga, mis on nime saanud just järve enda järgi. Järve järgi nimetatud madal ala on Peipsi madalik. Alates sellest ajast, kui esimesed inimesed selle kaldad asustasid, on põhiliseks toiduhankimisviisiks kalastus, kuna sealsed mullad on veel noored, et mitte eriti viljakad. Peipsi madalikust on suur osa soine , kuid populaarne rändlindude seas. See raskesti ligipääsetav koht on inimese poolt peaaegu puutumatuna säilinud. Tänu mitmetele kaitsealadele pakub ta varjupaika paljudele ohustatud taime- ja loomaliikidele. Samuti on Peipsi äärsed alad Natura 2000 nimekirjas ning rahvusvaheliselt tuntud.

PEIPSI MADALIKU ISEÄRASUSED

Peipsi madaliku pindala on 807 km² ( Arold , 2001). Peipsi rannikumadalik hõlmab Peipsi järve rannikuvööndi edelaosa. Linnulennult ulatub see umbes 90 km ulatuses Kallaste lähedalt kuni Eesti kagupiirini, hõlmates Piirissaare ning Salosaare ja neid ümbritsevaid väikseid saari . Rannamadaliku edelapiiril asub Palumaa ning läänepiiril Ugandi lavamaa . Kastre- Emajõe Suursoo- Uhtina joonel on Peipsi madalik kõige laiem (20 km.). Moreense pinnakattega läänepiir Ugandi lavamaaga asub umbes 40 (42) m. kõrgusel. Piir pöördub itta Kaisa küla kohal ning seejärel kaardub Mooste ja Meelva raba umber kuni Võhandu jõeni, kust läheb Räpinast kaarega ümber. Lääne poolt möödub Värskast ja ida poolt Mustoja mõhnastikust (Arold, 2005). Paetasandiku, meretasandiku, voorestiku, moreenküngastiku, oosistiku, luitestiku, mõhnastiku ja moreenkattega mõhnastiku levimusalasid Peipsi madalikul ei ole. Moreentasandiku levimusala on 3%, murrutatud moreentasandiku levimusala on 26,9%. Jääjärve- ja järvetasandiku levimusala on 23,2%, jääjõetasandiku levimusala on 0,3%, jõetasandiku levimusala on 1%. Tehnogeense tasandiku levimusala on 0,4%, orustiku levimusala on 0,8% ja rannavallistiku levimusala on 1,6%. Märgi mineraalmaid rajoonis on 30,7% (Arold, 2001). Maastiku eripäraks võiks veel ära tuua Peipsi järve üleujutuste mõju maastiku arengule ning madaliku asend kahe arhailisehõngulise etnokultuuri ( vanausulised ja setod) siirdevööndis (Arold, 2005).

Loodus ja reljeef

Peipsi madalik on pikka aega olnud Peipsi järve põhjaks. Tänapäeval on küll järv taandunud, kuid piirkonnale iseloomuliku looduse ja reljeefi väljakujunemisel on see fakt mänginud tähtsat rolli.
Hilisjääaja ja Holotseeni algupoolel ulatus Peipsi järv praegusele maismaale. Liustikujää sulamisel tõid vooluveed jääserva esisesse järve, mis oli moodustunud jää sulamisveest, peeneteralisi setteid. Samaaegselt uhtusid järvelained vee alla jäänud moreeni . Pärast jääjärve taandumist moodustasid järvepõhja kõrgemad alad uhutud moreenitasandikud ja nendevahelised madalamad alad, kuhu olid kuhjunud savi ja liiv, jääjärvetasandikud. Nendel äärmiselt tasastel aladel on põhjavee tase väga kõrge, mistõttu kevadeti ja sügiseti ulatub põhjavesi maapinna lähedale (Arold, 2005).
Vaatamata liivasele pinnale, mille veeläbilaskvusvõime on hea, kannatavad alad soostumise all. Seda seetõttu, et maapinna väikses kalde tõttu on vesi väheliikuv ning soostumisele aitab kaasa ka Peipsi veetaseme tõus. Veetaseme tõus tuleneb sellest, et nõo, milles Peipsi järv asub, lõunaosa vajub ja nõo põhjaosa tõuseb. Just seetõttu on antud maastikurajooni soostumus 42% pindalast, mis teeb sellest suurima soode osakaaluga maastikurajooni Eestis. Peipsi madalikul asub Eesti suurim delta -soostik, milleks on Emajõe-Suursoo. Emajõe suudmealal asuv deltasoostik katab ligikaudu 25000 hektari suurust ala, mille Emajõe lisa- ja harujõed jaotavad omanäolisteks osadeks , millele rahavas on pannud nimed (Kargaja soo, Varnja soo, Suursoo, Pedaspää soo, Jõmmsoo ja Meerapalu raba). Eriilmeliste märgalade rohkus muudab Emajõe-Suursoo paljudele liikidele hinnatud elu- ja pesitsuspaigaks ja just selles seisnebki deltasoostiku tähtsus ( Keskkonnainfo , 2013).
Metsamaa katab üle poole (55%) maakattest ning seetõttu on selle osatähtsust raske alahinnata. Rajooni suurest soostumisest tulenevalt on sookased, madalad kased ja pajupõõsad laialt levinud. Kõrgematel alatel ja maastikurajooni läänepoolsel servaalal on metsad liigirikkamad , seal on esindatud nii männid, haavad, lepad, pärnad, kased, kuused ja vähesel määral ka muud liigid. Madaliku territooriumile jääb ka Eesti Põllumajandus Ülikooli katse- õppemetskond. 11000 hektari suurusele Järvselja alale jäävad mõnekümne meetri kõrgused laugenõlvalised kühmud, mida katvad ürgmetsad on ühed paremini uuritud ökosüsteemid Eestis. Sealsed 200 aastased kuused ja pooleteise sajandi vanused kased ja haavad koos mändide ja pärnadega omavad tähtsat rolli loodushariduse ja –teaduse seisukohalt (Arold, 2005).
Peipsi rannikumadaliku näol on tegu regiooniga, millest üle 70% alast jääb kõrgusvahemikku 30-40 meetrit üle merepinna . 40-50 meetrit üle merepinna on vaid ligikaudu 25 protsenti alast. Seega võib öelda, et tegu on äärmiselt tasase alaga (Arold, 2005). Kuigi ala on tasane ei tähenda see seda, et maastik oleks üksluine ja igav. Liivased rannikuterrassid, rannavallid, moreenikühmud ja ürgorud koos eriliste orglahtedega (Värska ja Karisilla) ilmestavad maastikut ja lisavad silmailu. Vaheldust pakuvad ka soosaared, mida leidub piirkonnas rohkesti ning järved, millest üks eriliseim on Lahepera järv. Nimetatud järv asub Naelavere ürgorus ja oli kunagi Peipsi laheks. 100 hektarist ja keskmiselt 2,4 meetri sügavust Lahepera järve ühendab tänapäeval Peipsi järvega 300 meetri pikkune Lahe oja. Olgugi, et kunagine Peipsi järve osa on kujunenud iseseisvaks veekoguks, omab järv Suurjärve elustikule olulist tähtsust kuna paljud kalad siirduvad Lahepera järve kudema (Arold, 2005).
Väga huvitavaks nähtuseks on ka Kallaste linnas asuv üle 900 meetri pikkune kesk-Devoni ajastul moodustunud punase liivakivi paljand , milles vahelduvad punakaspruunid või kollased liivakivid aleuroliitidega, milles kohati esinevad ka õhukesed dolomiidikihid. Kuni kaheksa meetri kõrgusel paljandil on võimalik näha ka Peipsi järve murrutustegevuse jälgi, mis avaldavuvad murrutuskulpades ja väikestes koobastes (TÜ Geoloogiamuuseum, 2013). Kallaste liivakivi paljand on toodud joonisel 1.
Joonis 1. Kallaste liivakivi paljand Kallaste linnas (www.puhkaeestis.ee)
Suurjärve jätkuv roll maastiku kujundamisel avaldub hästi Pedäspää ja Meerepalo randa ning Piirissaare saart vaadeldes. Pedäspää ja Meerepalo näitel on tegu turbarannaga, mis vajumise ja lainte purustava toime mõjul maismaad järvele loovutab. Selle tulemusena on rannakülad viimaste sajanditega taganenud juba mitusada meetrit (Kalla, 2008). Piirissaarelt on järv praeguseks hetkeks tagasi võtnud kahe küla jagu maad ning võib juhtuda, et tulevikus kaob saar Atlantise eeskujul vee alla.

Mullastik

Mullad on tekkinud pikaaegsete ja keerukate looduslike protsesside tulemusena, mida kõige enam mõjutavad maapinna reljeef, kliima, alus- ja lähtekivim ning veel mitmed tegurid. Kuna muldkate ei ole kõikjal ühesugune ning muld määrab suures osas ära taimestiku , siis ei saa piirkonna kirjeldamisel mööda minna mullastikust. Allpool anname väikse ülevaate Peipsi madalikule iseloomulikest muldadest.
Madaliku põhjaosas on peamisteks mullatüüpideks leede - gleimullad ja gleistunud näiv- leetunud mullad. Leede gleimullad on tekkinud märgadel liivatasandikel, millel levivad peamiselt rabastunud metsad. Uhutud moreenitasandikele on aga iseloomulikud gleistunud näiv-leetunud mullad, millel kasvavad peamiselt sõnajala- ja angervaksakaasikud. Kuivendussüsteeme kasutades on antud alasid ka põllumaadena kasutusele võetud (Arold, 2005).
Peipsi madaliku keskosale omased mullad on soo-, glei -, näivleetunud- ja gleistunud mullad. Mehikoormast lõuna poole jäävatel aladel vahelduvad näivleetunud mullad gleimuldade ja gleistunud muldadega. Olgugi, et madalamate alade mullad kannatavad perioodilise liigniiskuse all, on moreentasandik suures osas kasutusel põllumaana (Arold, 2005).
Madaliku lõunapoolsele osale on iseloomulikud leetunud ja leedemullad , millel levivad mustika- ning pohla -palumännikud ja sambliku-kanarbiku nõmmemännikud. Madalamate ja niiskemate alade leede-gleimuldadel kasvavad sinika - ja karusamblamännikud (Arold, 2005).
Antud maastikurajooni muldi on suures osas kujundanud see, et praegune maismaa oli pikka aega veekogu põhjaks. Selle tulemusena on pinnas halva veeläbilaskvusega ja toitainetest vaesunud, mis tähendab, et mullad on väheviljakad ja liigniisked. Just seetõttu on põllumajanduslikke maid vähe ja kultuurtaimede kasvatamiseks tuleb maad kuivendada ( Alatskivi vald, 2013).

ASUSTUS

Peipsi rannikumadaliku asutuse kujunemisel on mänginud suurt rolli regiooni suur soostumus. Inimesed on valinud elupaikadeks ka soosaari, kuid suurem osa asulatest on aastasadu tagasi tekkinud rannikule või kõrgematele aladele , kus oli võimalik põllumaad rajada. Peipsi madaliku suurimad asulad on Kallaste linn (960 inimest), Värska (580) ja Kasepää (270) alevik ning Kolkja (400), Linte (290), Varnja (260) ja Köstrimäe (170) külad. Väga omapäraseks haldusüksuseks on ka Piirissaare vald, mille rahvaarv on rahvastikuregistri järgi umbes 100 inimese ringis . Allpool annan lühikese ülevaate erilisematest asulatest.

Kallaste linn

Alale, kus praegune linn paikneb toimus 13.-14. sajandil venelaste ja vadjalste väljaranne. On teada, et antud ala nimetati 16.-17. sajandil Parmurannaks. Sisserännanud asukad eestistusid, kuid hilisema (18. sajandil) venelaste rändega piirkonda, muutus ala slaavilikuks ja elukorraldust juhtisid vanausuliste traditsioonid. Tänaseni on säilinud vanausuliste 1802. aastal rajatud puidust palvemaja . Aleviku staatuse sai Kallaste 1921. aastal ja juba 1938. aastal linnaõiguse. Traditsiooniliselt on asula peamisteks majandustegevuseks olnud kalapüük ja sibulakasvatus. Ka tänapäeval on linn suutnud säilitada oma eripärase arhitektuuri ja säilinud on ka väike vanausuliste kogukond. Kallastelt on pärit ka luuletaja ja kunstiajaloolane Aleksis Rannit (1914 –1985) ning maailmakuulus helilooja Eduard Tubin (1905 – 1982) (Kallaste linn, 2011).

Värska alevik

Esimesed kirjalikud andmed Värska asula kohta pärinevad juba 1585 aastast, kuid on teada, et Värska lahe aladel on inimasustus olnud juba 7000 aastat. Kaua aega oli tegu väikse külaga, mis hakkas suurenema alles 20. sajandi alguses, kui sinna rajati uus suur kirik ning peale seda toodi vallakeskus Lobotkasti külast Värskasse üle. Ajalooliselt oli Värska tähtis maabumiskoht Pihkva kaubalotjadele, kuid tänasel päeval kujundavad majanduselu Värska Vesi, Värska sanatoorium ja veekeskus (Setomaa Turism , 2011).

Kolkja küla

Esimesed andmed Kolkja kohta pärinevad 1592 . aastast. Nagu sellele piirkonnale omane on ka sealset arengut mõjutanud suuresti vanausuliste kogukond, mis vaatamata keerulistele ajaloosündmustele on suutnud säilitada oma identiteedi ja siiani käib vanas puitkirikus koos vanausuliste kogudus . Vanausuliste traditsioonidest ja eluolust aitab ülevaate saada muuseum, mis 1998. aastal Kolkja külas avati (Vene Vanausulised…, 2012).

Linte küla

Tegu on ühe Räpina valla suurema asulaga, mida esmakordselt mainiti 1582. aastal. Rahvapärimuses on säilinud lood kuidas küla hiietargad mäel lindude lennusuuna järgi tulevikku ennustamas käisid, mistõttu on Arumäge nimetama hakatud Lindemäeks ja küla Linde külaks. Lindemäel asusid ka pühad hiied , kus viidi läbi ohverdamisrituaale. Rituaalide läbiviiaks oli naisterahvas nimega Maarja, mistõttu hakati mäge hiljem nimetama Maarjamäeks. Põhjasõja eelne suur näljahada, mis tõi endaga kaasa taudi, nõudis paljude inimeste elud . Taudiohvrid maeti Maarjamäela. Vana kalmistu olemasolu sai kinnitust kui 20- sajandi alguses kruusakaevandamise käigus, tuli maa seest välja palju inimluid. Kruusakaevandamine jätkus ka nõukogude ajal, mistõttu on iidsed hiied hävinud. Maarjamäel asub ka looduskaitsealune puu - Maarjamäe ohvripärn, mille kõrgus on 19 meetrit ja tüve ümbermõõt peaaegu 4 meetrit. 20. sajandil kujundas külaelu peamiselt sinna rajatud meierei . Tänapäeval on küla suurimaks tööstuseks seal asuv mööblivabrik (Räpina Valla…, 2013).

Varnja küla

Ajalooürikutes on Varnjat esmakordselt mainitud 1582. aastal. Küla nimi tuleneb järves asuvast suurest Varesekivist, millega arvatakse seotud olevat Jäälahingu asupaik . Ka selles ridakülas on põhilisteks tegevusvaldkondadeks olnud kalapüük ja köögiviljakasvatus. Nagu enamus Peipsi äärseid külasid on ka Varnja näol tegemist vanausuliste külaga. Varnja kaunist keskkonda on suvitamispaigana kasutanud nii Georg Ots kui ka Mihhail Lotman. Külast on pärit teoloog ja vastupanuliikumise tegelane Harald Tammur, kes koos kahe teise Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmega peitis okupatsioonivõimude eest ära esimese Eesti riigilipu (Aug, 2007).

Piirissaare vald

Piirissaare vald asub Peipsi järves samanimelisel saarel. Rahavapärimuse kohaselt tekkis saar heinasületäiest, mille Kalevipoeg oma pea alla pani kui kaldal Venemaa-reisi väsimust välja puhkas, kuid mille sorts ta pea alt ära tõmbas ja järve heitis. Lained katsid heina liivaga ja nii tekkiski saar. Lisaks huvitavale tekkeloole on saar ka ise oma küladega eriline. Saare elanikud peavad tunnistama looduse vägevust ja seadma oma elud järve tegevuse järgi. Kui kunagi oli Piirissaarel 5 küla, siis tänaseks on Suurjärv kaks küla enda alla tagasi võtnud. Varakevadeti ja hilissügiseti on elanike pääs maismaale raskendatud ning sõltub suuresti valitsevatest jääoludest (Kalla, 2008). Ajaloolised tegevusalad, milleks on sibalakasvatus ja kalapüük ei võimalda tänapäevasel majandusmaastikul saareelanikel hakkama saada. Selle tõttu on elanike arv saja aastaga kahanenud 700-lt saja inimeseni (Piirissaare vald, 2010). Elanikkond on läbi ajaloo olnu mitmekesine . Ka tänapäeval on saarel esindatud nii eestlased, vanausulised kui ka vene õigeusklikud. Saare eestlaste keelt on mõjutanud küll vene keel, aga see liigitub siiski võro keeleks (Kalla, 2008). Saare 7,5 hektarist pinda katab suuremas osas võsaga kaetud märg soo, mis mitmes kohas ei ole meetritki Peipsi veetasemest kõrgem ning tänu millele loovutab saar jätkuvalt oma maismaad järvele (Piirissaare vald, 2010)

KAITSEALAD

Looduskaite all on rohkem kui 30% madalikust. Lisaks Emajõe-Suursoo kaitsealale on loodud veel Järvselja looduskaitsekvartal ja maastikukaitsealad, milleks on Meelva MKA, Tonja-Värska ja Piirissaare MKA. Allpool annan Emajõe-Suursoo ja Järvselja looduskaitsealast lühikese ülevaate.

Emajõe-Suursoo kaitseala

1981. aastal kaitsealaks kinnitatud Emajõe-Suursoo kaitseala hõlmab suurema osa Emajõe suudmeala deltasoostikust. Sellele järgnes ka „Sooalade kaitse korraldamise eeskiri “, kus sätestati iseloomulike soomaastike kaitse ja säilitamine. Kaitseala eesmärgiks on jõe deltasoostiku ja Peipsi järve looduse, maastike ja looduskasutusega seotud kultuuripärandi kaitse, uurimine ja tutvustamine ning selle ala keskkonnakasutuse säilitamine. Kaitstavad elupaigatüübid on lammniidud, looduslikus seisundis rabad, siirdesood ja õõtsiksood, siirdesoo ja rabametsad, vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo- lehtmetsad , vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved, rohketoitelised järved, huumustoitelised järved ja järvikud, jõed ja ojad. Mõned kaitstavad liigid kaitsealal : harilik tõugjas, harilik hink , harilik võldas, harilik vingerjas , mudakonn, laiujur , hunt, pruunkaru , saarmas, harilik ilves, kobras . Sealgulgas ka rändlinnud: rästas- roolind , sinikael- part , rägapart, suur-laukhani, rabahani, kaljukotkas, suur-konnakotkas, punapea -vart, tuttvart , hüüp, sõtkas, öösorr, mustviires, must-toonekurg, roo-loorkull, väikeluik, väikepistrik, väike-kärbsenäpp, rohunepp, merikotkas , punaselg-õgija, hallõgija, väikekajakas, naerukajakas , mudanepp, väikekoskel, suurkoovitaja, kalakotkas , täpikhuik, vööt-põõsalind ja teder. Kaitseala kuulub Ramsari märgalade, IBA, Natura 2000 linnu- ja looduskaitsealade nimestikku. Emajõe Suursoo looduskaitseala on olulise tähtsusega riigi piiriäärsetel aladel looduslike liikide geneetilise mitmekesisuse säilitamisel. Kaitseala ligikaudne pindala on 22 110 ha, millest eramaad umbes 1000ha, metskondade alla kuulub 15 700 ha. Ülejäänud on riigimaa. Paik kuulub alates 2004. aastast Natura 2000 alusel linnu- ja loodusalaks ning 1997. aastast Ramsari alade ehk rahvusvahelise tähtsusega märgalade hulka. Kuna tegemist on põlise jahipiirkonnaga, siis on säilitatud võimalus jahiseltsidel oma tegevust seal jätkata (Keskkonnainfo, 2013).

Järvselja looduskaitseala

Eesti vanimat metsakaitseala laiendati 2006. aastal peaaegu kümme korda. Esmakordselt kaitse alla võeti aga 1924. aastal. Järvselja looduskaitseala on ka Natura 2000 nimistus. Kaitse eesmärgiks on põlismetsakoosluste säilitamine ja tutvustamine, looduslike elupaikade ja loodusliku loomastiku ning taimestiku kaitse. Sinna hulka kuuluvad vanade loodusmetsade, vanade laialehiste metsade, rohunditerikaste kuusikute, soostuvate ja soo-lehtmetsade ning siirdesoo- ja rabametsade kaitse. Liikidest võib esile tuua laialehise neiuvaiba ja taiga -peenpooriku kaitse. Peamine rikkus on siiski vanad puutumatud ürgmetsad. Pindalalt on Järvselja looduskaitseala 187 hektarit (Arold, 2005).

KOKKUVÕTE

Peipsi-äärne madalik asub Peipsi järve edelarannikul, mille pindala on 807 km2. Peipsi madalik ääristab Peipsi järve nii Eestis kui ka Venemaal. Järve roll on tugevalt mõjutanud antud piirkonna maastiku kujunemist ning inimasustuse paiknemist. Eesti suurim (42%) soo osatähtsus on Peipsi madalikul. Sellest omapärasest madalast alast on kaitse all enam kui 30%. Sobivaimad alad võeti elamiseks kasutusele juba sajandeid tagasi ja need piirkonnad koos oma traditsioonidega on säilinud tänaseni. Seega võiks inimene, kes soovib madalikuga tutvuda, lisaks omapärasele maastikule, ringi vaadata ka vanausuliste asulates.

KASUTATUD ALLIKAD

Alatskivi vald, 2013. Kättesaadav: http://www.alatskivi.ee/?nodeid=183&lang=et (külastatud 14. mai 2013).

Arold, I., 2001. Eesti maastikuline liigestatus. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 75 lk.

Arold,I., 2005. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 453 lk.

Aug, T., 2007. Peipsiääre Varnja vanausuliste küla tähistab 425. sünnipäeva. Eesti Päevaleht. Kättesaadav:  http://www.epl.ee/news/eesti/peipsiaare-varnja-vanausuliste-kula-tahistab-425-sunnipaeva.d?id=51094154 (külastatud 14. mai 2013).

Kalla, U., 2008. Kuidas elad , Lämmijärv? Loodusesõber 2/2008. Kättesaadav: http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel1214_1196.html (külastatud 14. mai 2013).

Kallaste linn, 2011. Kättesaadav: http://www.kallaste.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=66:ajalugu&catid=35:ajalugu&Itemid=88 (külastatud 12. mai 2013).

Keskkonnainfo, 2013. Kättesaadav: http://loodus.keskkonnainfo.ee/WebEelis/infoleht.aspx?obj=ala&id=5050 (külastatud 15. mai 2013).

MTÜ Setomaa Turism, 2011. Kättesaadav: http://www.setoturism.ee/?lang=est&m1=2&obj=104 (külastatud 15. mai 2013).

Piirissaare vald, 2010. Kättesaadav: http://www.piirissaare.ee/ (külastatud 15. mai 2013).

Räpina Valla külad, 2013. Kättesaadav: http://www.rapinakylad.ee/linte/ajalugu/13-linte-ajaloost (külastatud 15. mai 2013).

Statistikaamet, 2011. Eesti maastik on muu Euroopaga võrreldes ühtlasem. Kättesaadav: http://statistikaamet.wordpress.com/2011/09/06/eesti-maastik-on-muu-euroopaga-vorreldes-uhtlasem/ (külastatud 14. mai 2013).

Tartu Ülikooli Geoloogiamuuseum, 2013. Kättesaadav: http://www.ut.ee/BGGM/vaatamis/kallaste.html (külastatud 15. mai 2013)

Vene Vanausulised Eestis, 2012. Kättesaadav: http://www.starover.ee/est/kirikud/b_kolkja.html (külastatud 15. mai 2013)

Ajakiri Eesti Loodus, 2006. Kättesaadav: http://www.eestiloodus.ee/artikkel1556_1547.html (külastatud 20. mai 2013)