Referaat aines "Eestimaa tundmine" (3)

Eestimaa tundmine Juuni 2011
Sissejuhatus Järgnevalt annan ülevaate Taavi Pae juhendusel aines "Eestimaa tundmine" toimunud ühepaevasest ekskursioonist Kagu- Eestisse. Ulevaate andmisel kasutan reisi käigus kirjutatud märkmeid.
Tartust algab sõit Räpina teed pidi Setumaani välja. Maastik , mida läbime on Ugandi lavamaa (Kagu- Eesti lavamaa), mis paikneb Devoni liivakivi platool, kuhu jääaeg on jätnud igasugu setteid ning mis vahepeal on läbitud ürgorgudest.
Jõuame Luunjasse, paremat kätt on näha Luunja mõisa. letame Emajoe le silla (mis alguses ehitati kuiva maa peale, pärast alles lasti vesi läbi ).
Jouame Põllu kihelkonda. Siinsed põllud on kõik haritud (tänu Kagu- Eesti suhteliselt viljakatele muldadele ), ei kohta sööti jäetud põldusid.
Asume Lõuna- Eesti murdealal (Tartu murde alal). Keerame Võndu. Võnnu on väärikas Eesti kihelkonnakeskus oma kihelkonnakirikuga. Tegemist on keskaegse kirikuga, mis hiljem on ümber ehitatud. Võnnule annab kultuurimaastiku mulje Gustav Suitsu mälestuskivi (tegemist on G. Suitsu sünnikohaga).
Sõidame üle Ahja jõe ja vahetame maastikuregiooni- jõuame Peipsi madalikule, mis on suur soode ja madalike ala, mis ulatub Peipsi järveni.
Jõuame Põlvamaale, Rasina kulla. Siinse päris onnetus seisus kiriku juures asub Eesti jämedaim puu- Rasina remmelgas Puu kõrgus on 23 meetrit ning ümbermoot 9 m. Alates 1972.aastast on see olnud kaitsealune puu. Lahkudes sõdame mööda vasakut katt jäävast Rasina mõisapargist.
Jõuame Võrumaale, Moostesse, mida võib pidada üheks edukaimaks eurorahade kasutajaks vallaks (nt on Mooste folgikoda- kontsertmaja varustatud väga moodsa tehnikaga ). Mooste mõisahoone, mida majandab kool, on üle 100 aasta vana. Märkimisväärne on ka selle kiltkivist katus, mis pole Eestis väga sage. Mooste mõisa uhkuseks ei olegi just peahoone, vaid Eesti üks suurejoonelisem kõrvalhoonete kompleks . Vaatamisväärsusteks on veel nt Mooste käsitookoda (ehk ämblikumaja) ja viinavabrik. Kogu kompleks asub maalilise järve kaldal . (1)
Tagasi Räpina- Tartu maantee poole sõites võime näha Mooste vallamaja, kus hiljuti toimus tulekahju, ning sealseid ehitustöid. Räpina kihelkonna suunas hakkab mitmel pool silma Lõuna- Eestile tüüpiline laastukatus .
Leevaku küla on tuntud oma vana viljaveski poolest, mis 40.ndatel aastatel ehitati ümber elektrijaamaks. Sellel teemal on kirjutatud ka Juhan Smuuli "Järvesuupoiste brigaad".
Oleme Eesti pikima , Võhandu jõe, alamjooksul . Siin võib kohata ka Lõuna- Eestile iseloomulikku saviseina. Eesti Vabariigi algusaastatel otsustati siia ka ebaõnnestunult tellisevabrik rajada (2), millest on alles ainult korsten Räpina linn on Kagu- Eesti tõmbekeskus. Läbi linna sõites möödume paisjärve kaldapealsest baroksest kirikust - kukk tornis (nagu Lõuna- Eesti kirikutel ikka kombeks), Kiodoski restoranist/Räpina hotellist (mis alles hiljuti on korda tehtud). Sõidame üle Võhandu jõe, võime näha Räpina paberitööstust. Üle järve paistab mõisahoone, mõisapark, kus paikneb Räpina aianduskool.
Lahkume Eesti territooriumilt ja jõuame Setumaale, Võõpsu asulasse. Maastiku poolest asume Peipsi madalikul. Võõpsu oli 20ndatel , kui ehitati raudtee, kasvamas linnaks, kuid 30ndatel põles pool linna maha. Praegune Võõpsu on harilik Eesti väikealevik. Võhandu jõe suudmes paikneb kaks Võõpsut. Eestimaa poole peal, jõe vasakul kaldal, on Võõpsu alev ; jõe parempoolsel kaldal Võõpsu küla, mis jääb Setumaale.
Migula (Nikolai) tsässoni ehk palvemaja ümber toimuvad külapaevad, matused jt küla uritused. Tsässon on ehitatud 1710.aastal. Tegemist on väga vana ehitisega, kuid kuna sel ahju pole, siis ise ta põlema ei lähe ja kuna tegemist on püha kohaga, siis on see ka küla poolt hoitud.
Oleme Peipsi madalikul, maa on Peipsist vaid mõne meetri kõrgusel. Jõuame Beresje külla, mida nimetatakse ka vanausuliste külaks. Vanausulised on need õigeusklikud, kes ei tunnista 17.sajandil Nikolai poolt algatatud reforme. Praegu on Eestis 11 vene vanausuliste kogudust u 15 000 liikmega . (3) Kuna vanausulistel on sibula kasvatamine vaga traditsiooniline asi, siis jäävad ka siin silma mitmed sibulapõllud.
Edasi sõites võib vasakut kätt näha Pihkva järve. Mödume Laosseina külast ja sealsest tsässonist ning Mikitamäe kahest tsässonist.
Jõuame Värskasse. Värska kalmistul on peaaegu igal hauaplatsil pingid , mis enamjaolt ongi omane vaid Lõuna- Eestile. Tanapaeval on nad oma tähtsuse vast juba kaotanud, kuid vanasti, kui kalmistul käimine oli aeganõudev ja pikk protsess, sai vahepeal hauapingi peal jalga puhata ja einestada.
Krenessaare ja Podmotsa küla. Oleme jõudnud juba üsna Venemaa lahedale, paremat kätt jääbki Venemaa ning üle lahe paistab Kuulja kirik Venemaal.
Edasi jatkub sõit piiri suunas mööda Koidula- Tartu teed, möödasoites võib vasakut kätt naha Treski tsässonit. Eesti- Vene piiri peal on vast kõige suuremaks vaatamisvaarsuseks tohutult pikk kaubikute saba (enam kui 130 autot) ootamas, millal saab piiri ületada.
Edasi sõites võib näha vaadet alla Piusa jõe orgu. Teisel pool orgu on Venemaa. Sõites Piusa koobaste suunas, jäävad meist kahele poole suured palumetsa alad. Sõidame üle Piusa jõe ning jõuame Võru maakonda .
Oleme Obinitsas, mis kujutab endast harilikku kolhoosiasulat. Vasakut kätt jääb Obinitsa kalmistu ning kirik, mis ehitati tsaariajal. Oleme endiselt täitsa ääremaal ja sõit kulgeb Meremäele ja Vastseliinasse.
Meremäe keskuses , kus asub ka Setomaa turismitalu , külastame Meremäe vaateplatvormi. Meremäe olevatki omale nime saanud selle järgi, et inimene olevat sealt kõrgelt näinud merd (mis on muidugi võimatu, tegelikult oli tegemist vast Peipsi järvega).
Oleme joudnud Haanja kõrgustiku äärde. Siinseks vaatamisvaarsuseks on Devoni paekivist Vastseliina linnus, mis on teadaolevalt esimene koht Eestis, kus märgati valge toonekure pesitsemist. Vastseliinaga on seotud kolm kohta. Vastseliina linnus, mida meie külastasime, asub Vana- Vastseliinas, siis veel Vastseliina ja kolmas Vastseliinaga seotud koht on see, kuhu jääb kirik.
Sõidame üle Haanja kõrgustiku serva. Allpool asuvad Võru orud, mille keskmesse jaab Võru linn ning sõites Vana- Võru maantee peale, võimegi vasakut kätt näha Võru linna. Võru linna puhul on tegemist suhteliselt noore linnaga, millel on vanust vaid veidi üle 200 aasta. Sõidame taaskord üle Võhandu jõe ning möödume uhkest jalgteest, mis ühendab Väimelat ja Võrut. Väimela on siis see koht, kus asub Võrumaa kutsehariduskeskus.
Endine Võru- Tartu maantee on omapärane selle poolest, et tee käib tihti üles- alla ning on auklik, tee ääres on allee . Maastiku poolest oleme tagasi jõudnud Kagu- Eesti lavamaale. Tartu suunas sõites läbime kohtasid nimedega Puskaru, Ihamaru ja Karilatsi. Nende nimedega seoses naljatlevad kohalikud, et kõigepealt on puskar , siis iha ja lõpuks kari lapsi. Vahepeale jääb ka Tilleoru, kus asub Eest maanteemuuseum .
Teeme väikese vahepeatuse Palo järve ääres. Bussijuht veel naljatleb, et meil vedas, et suutsime õppejoudu veenda varem lõpetama...Algselt olevat veel plaanis olnud läbida ka Võru ja Antsla linna (Võrut me siiski ka nägime...).
Tagasiteel läbime veel Karilatsi, kus asub Põlva talurahvamuuseum ning maastik, mida läbime on Karilatsi mõõnastik. Lõpuks jouamegi tagasi reisi alguspunkti Tartusse .
Kokkuvõte Äsjakirjeldatud reis toimus aine "Eestimaa tundmine" ühe osana . Külastasime ühe päeva jooksul Kagu- Eestit. Sõitsime läbi Luunja, Võnnu, Räpina, Mooste, Leevaku, Võõpsu, Värska, Obinitsa, Meremäe, Vastseliina kuni Eesti- Vene piirini välja. Sedasi Eestimaad tundma õppida on väga huvitav ning hea meelega külastaks ka teisi Eestimaa külgesid sellisel viisil...
Kasutatud kirjandus 1. http://www.mois.ee/voru/mooste.shtml 2. http://www.eestigiid.ee/?CatID=285&ItemID=2097 3. http://www.hot.ee/kolkjamuuseum/vanaus_et.html