Prantsusmaa ja Inglismaa kuningad läbi aegade (1)

Prantsusmaa ja Inglismaa kuningad läbi aegade
Referaat
Koostas: Oma nimi
Juhendaja : Juhendaja nimi
Sisukord:
Louis XIII……………………………………………...3
Louis XIV……………………………………………...5
Louis XIV…………………………………...…………9
Charles I………………………………………………12
Charles II………………………………………..……15
James II……………………………………..……17
Louis XIII
Louis XIII [lu'ii kolmeteistkümnes] (27. september 1601 Fontainebleau – 14. mai 1643 Saint- Germain -en-Laye) oli Prantsusmaa kuningas 1610 . aastast kuni surmani, Henri IV ja tema teise abikaasa Maria de' Medici poeg, Austria Anna abikaasa, Louis XIV isa. Aastani 1614 valitses regendina tema ema, seejärel mõjutas Louis'd tema soosik Charles d´Albert, hertsog de Luynes. Aadli separatismi tagajärjel nõrgenenud kuningavõim tugevnes uuesti, kui riigi tegelik Absolutismi Kujunemine Prantsusmaal Juba keskaja lõpul oli Prantsusmaal tugev kuningavõim, kuid ususõdade ajastul see nõrgenes. Loius XIII oli Prantsusmaal kuningas aastatel 1610-1643.Tal oli õigus ainuisikuliselt anda välja seadusi, otsustada sõja alustamise ja rahu sõlmimise üle, nimetada ametisse ministreid ja teisi kõrgemaid riigiametnikke. Oli vaid üks valdkond, kus kuninga võim oli piiratud. Ta ei tohtinud ilma seisuste esinduskogu – generaalstaatide – nõusolekuta kehtestada uusi makse. 1614.aastal saatis Louis XIII generaalstaadid laiali ning neid ei kutsutud kokku järgneva 175 aasta jooksul. Kuningas ise valitsemisasjadest ei huvitunud ja jättis need oma esimese ministri kardinal Armand Jean de Richelieu hooleks. Richelieu asendas senised kõrgaadli hulgast pärit ametnikud uute, enamasti väikeaadlike ja linnakodanike hulgast väljavalitutega. Nemad täitsid palju meeldamini kuninga ja kardinali korraldusi. Pärast Louis XIII surma päris Prantsuse trooni tema viieaastane poeg XIV (1643-1715). Valitseja oli esimene minister kardinal Richelieu. 18. oktoobril 1615 laulatati 14-aastane Anna noore Prantsusmaa ja Navarra kuninga Louis XIII-ga, kes kuulus Bourbonide dünastiasse. Selle abielu oli Louis' ema Maria de' Medici korraldanud Concino Concini õhutusel, et ellu viia Henri IV algatatud Hispaaniale lähenemise poliitikat. Abielu aluseks oli Fontainebleau leping (22. august 1612). Kuningas ei olnud laulatusel füüsiliselt kohal. Teda esindas Uceda hertsog. Samal päeval abiellus Bordeaux 's Louis XIII õde Élisabeth Anna venna infant Philippiga, tulevase Hispaania kuninga Felipe IV-ga. Hiljem (9. novembril) "vahetati" printsessid Hendaia lähedal Bidasoa jõe Konpantzia saarel. 28. novembril (või 25. novembril) toimus abiellumise puhul missa Prantsusmaal Bordeaux' Saint-André katedraalis. Anna ja Louis XIII olid väga erinevad: Louis oli jahti eelistav introvert, Anna armastas teatrit, tantsu ja seltskonda. Abielu ei olnud õnnelik. Õukond umbusaldas Annat kui hispaanlast. Pulmaöö veetis noorpaar koos, kuid ilma intiimläheduseta. Abielu olevat teostunud alles 1619. Pärast kolme nurisünnitust abielu alguses tundus troonipärija saamine lootusetuna ning Anna jäi abikaasa tähelepanust ilma. Alates 1620. aastast elasid nad eraldi. Hiljem omistati Annale armuafääre kõrgaadlikega, kelle seas olid Henri II de Montmorency ja George Villiers, esimene Buckinghami hertsog. Need on ebatõenäolised, sest kuninganna oli range sotsiaalse kontrolli all. Armulugu Buckinghami hertsogiga moodustab osa Alexandre Dumas vanema romaani "Kolm musketäri" süžeest. Selles asjas pole midagi tõestatud peale nähtavasti armunud Buckinghami meelituste kuningannale.
Louis XIII
Päikesekuningas Louis XIV
Prantsuse absolutismi hiilgeajaks oli Louis XIV valitsusaeg , mida selle pikkuse tõttu (1643— 1715) on nimetatud Louis XIV sajandiks .
Louis XIV sündis 5. mail 1638 . Teda oli kaua oodatud, sest ta emal, Austria Habsburgidest pärineval kuningannal oli alates 1618. aastast olnud juba mitu kätkenud rasedust, kuningas hoidus oma abieluvoodist eemale, aga Prantsus­maal oli vaja troonipärijat. Hilja sündinud jä­reltulijat kasvatati lapsest saadik kuningaks, sellega aga ka piiritult iseteadvaks, auahneks ja kuulsusejanuliseks. Juba 7-aastaselt sai ta oma õukonna. Sel ajal oli ta ametlikult juba kunin­gas, sest ta isa Louis XIII oli surnud 1643. aas­tal. 4-aastane kuningas jäi siiski eestkoste alla, regendiks sai ta ema Austria Anna, kelle armu ­keseks oli Itaalia päritolu kardinal Mazarin ( Mazarini ). Viimane oligi riigi tegelik valit­seja. Pärast Louis XIII surma päris Prantsuse trooni tema viieaastane poeg Louis XIV (1643-1715). Kuninga täisealiseks saamiseni valitses Prantsusmaad esimene minister. Louis XIV alaealisuse ajal elas absolutism üle kriisi. 1651. aastal tunnistati 14-aastaseks saanud Louis XIV täisealiseks. Ta võis osaleda avali­kel ballidel ja tal lubati raha peale kaarte män­gida, kuid riigivõimust hoiti teda veel eemal. Alles 1661. a., kui ema armuke suri, hakkas Louis valitsema absolutistliku kuningana. Kuningavõim omandas nüüd enneolematu ula­tuse. Kõik pidi keerlema kuninga ümber ning Louis XIV teenis lisanime Päikesekuningas. Inimesena oli Louis XIV piiratud, kuid endast väga kõrgel arvamusel. «Riik — see olen mina,» võttis ta kokku vahekorra riigiasutustega. Ta rõhutas monarhi jumalikku päritolu ja oma väärtushinnangutes armastas kõige rohkem kuul­sust. Kuninga kuulsuse nimel pidas ta mitmeid sõdu, mis laostasid laiu alasid ja tõid hukatust tuhandetele inimestele. Harvadel rahuaastatel harrastas ta üle kõige jahti. Teda on koguni nimetatud «vabaõhumeheks», sest ta ei talunud pikka ruumis istumist. Iga päev veetis ta mitu tundi jahil, saatjaiks isiklikud koerad Bonne, Põnne ja Nonne. Ta oli hea laskur ja vaatamata tüsedusele ka korralik ratsamees. Louis XIV residents oli algul Louvre'! loss. Kui seal oli 1671. aastal tulekahju, kolis ta koos õukonnaga Tuileries 'sse. Üha rohkem aga hak­kas Pariisi põlgavale kuningale meeldima Pa­riisist 18 km eemal asuv Versailles , kus ta alates 1665. aastast veetis ühe päeva nädalas. Sealne vana jahiloss oli liiga väike — ainult 20 tuba. 1669 . aastal algasid suurejoonelised tööd uue lossi ehitamiseks. 1682. aastal oli jõutud niikaugele, et kuningas koos õukonnaga kolis sinna üle. Peale Versail­les' lossi valmis ka ulatuslik pargikompleks. Järgmisel sajandil ehitustööd jätku­sid. Versailles' õukond oli oma aja maailma hiil­gavamaid ja toredamaid. Toimusid peod, ballid ja teatrietendused . Kuninga kõige igapäevasemaidki toiminguid saatis suur tseremoniaalsus. Kõik, mis Versailles's tehti, sündis kindlaksmääratud korra järgi. Ettekirjutused ei käinud mit­te ainult lausutavate sõnade, vaid ka liigutuste ja ilmete kohta. Versailles' õukond sai kuulsaks üle kogu Euroopa, olles eeskujuks paljudele teistele kuningakodadele. Kuningad ja vürstid püüdsid järe­le aimata Versailles' kombeid ja toredust. Senisest enam hakkasid va­litsejad huvituma kunstist ja kirjandusest. Prantsuse keel asendas dip­lomaatilises suhtlemises seni ametlikuks peetud ladina keele, sobides selleks oma väljenduste peenuse, painduvuse ja täpsuse poolest. Siit­peale hakkab Prantsusmaa määrama muutusi moemaailmas. Euroo­pa köögikunstki võlgneb palju oskusi Päikesekuninga õukonnale. Just Louis XIV aegsel Prantsusmaal hakati valmistama jäätist ja vahuveini. Versailles' lossis oli halb õhk, sest kogu see kõrgseltskond pesi end harva. Vesi oli ju midagi talupoeglikku. Köögitüdruk, kes ei , olnud oma isandate eeskujul veel väga peeneks muutunud, pesi end veel veega, peenemad prouad ja prei­lid panid ihule üha uusi lõhnaõlisid, nägu mingiti ja puuderdati. Niisiis segunes pesemata ihu higi hais peente lõhnaõlide aroomiga hinge­matvaks leitsakuks. Pesemata ihu oli soodne loomakeste levikuks, kuid selles ei nähtud mi­dagi häbiväärset. Peentel daamidel ja härradel olid käes elevandiluust kepikesed , millega vest ­luse ajal sügati pead, et häirida suursuguse paruka või juustesoengu alla kogunenud täisid. Versailles' õhku rikkus ka see, et arhitektid olid suure lossi jaoks planeerinud ainult ühe väikese käimla, ilmselt peeti neid peenes rokokoomiljöös liiga labasteks. Lossis elas aga mitu tuhat ini­mest. Loomulikke tarbeid käidi õiendamas par­gis. Kuningal ei olnud eraelu. Kuninganna sünni­tus oli riiklik akt, mille juures viibis üle 50 ini­mese; Tähtsamad persoonid istusid voodi juures tugitoolides, teised seisid püsti omavahel ves­teldes. Tagapool roniti püsti laudadele või too­lidele. Sama vähe rahu oli ka kuninga surivoodi juures, kui just tegu ei olnud nakkushaigusega, õukondlaste silme all istus kuningas hommikul ööpotil, seejuures viisakalt vesteldes (kuninga eriline privileeg ja kohustus oli rafineeritud vii­sakus). Kuningakultus väljenduski pidevas saat­jaskonnas, erinevalt idamaisest, kus keiser , šahh või peasekretär end harva ilmutab.
MERKANTILISTLIK MAJANDUSPOLIITIKA
Kuningas Louis XIV kõige silmapaistvam nõuandja oli 1665. aastal rahandusministriks tõusnud Jean-Baptiste Colbert [kol'ber]. Juba väli­selt jättis Colbert range mulje. Ta riietus alati musta, keegi ei näinud teda kunagi naeratamas. Colbert korraldas Prantsusmaa majanduselu merkantilistlikus vaimus . Ta kutsus Prantsusmaale välismaa meist­reid, õhutas kodanlasi manufaktuure asutama ning jagas neile riigi­kassast soodsaid laene . Lühikese ajaga tõusis Prantsusmaa maailma juhtivaks luksus - ja moekaupu tootvaks riigiks. Colbert kehtestas kõr­ged sisseveotollid, mis muutsid välismaised kaubad kalliks ning sun­disid prantslasi enam tarbima kodumaist toodangut. Kaubanduse edendamiseks ehitati Colberti ajal palju maanteid ja kanaleid , mis ühendasid Vahemere-äärseid sadamalinnu Prantsusmaa lääneranni­kuga. Merkantilistliku majanduspoliitikaga kaasnes asumaade han­kimine. Põhja-Ameerikas hõivasid prantslased suuri maa-alasid. Mis­sissippi jõe kaunis orus tekkinud asumaa nimetati kuninga auks Louisianaks [luizi'ana]. Prantsusmaal oli kolooniaid ka Ladina-Ameerikas ja Aafrikas. Louis XIV peetud sõjad nõudsid palju raha. Riigikassa täitmiseks ei põlatud müüa aadlitiitleid või ametikohti, sest nii saadi suuri tulusid. Colbert rentis maksukogumisõiguse jõukamatele kaupmeestele, kes tasusid omast käest piirkonna maksud , seejärel aga nõudsid need hoopis suuremas koguses elanikelt sisse. Taoline kord suurendas niigi kõrget maksukoormat veelgi.
LOUIS XIV KIRIKUPOLIITIKA
16. sajandil valitsenud usulised pinged Prantsusmaa katoliiklaste ning hugenottide vahel kestsid ka järgmisel aastasajal. 1598. aastal välja antud Nantesi [nant] ediktiga olid hugenotid, kes moodustasid umbes kümnendiku Prantsusmaa elanikkonnast, saanud õiguse oma jumalateenistusi pidada. Kaitsmaks end katoliiklaste võimalike kallaletungide eest, olid hugenottidel oma väesalgad ja koguni kindlused . Hugenottide eriõigused ei sobinud kokku tugevneva kuningavõimu­ga. Juba Richelieu vallutas hugenottide tähtsaima kindluse La Rochelle'i [laro'šell] ning tühistas hugenottidele antud poliitilised eri­õigused. Senine usuvabadus siiski säilis. Louis XIV-le oli vastumeelt, et osa tema alamaid on teist usku kui ta ise. Rahva hulgas kadestati valdavalt kaubandusest ja käsitööst elatu­vate hugenottide suuremat jõukust. Kuningas tühistas hugenottide allesjäänud õigused. Nüüd keelati neil ka jumalateenistusi pidada, nende kirikud suleti või koguni hävitati. Hugenottidele kehtestati kõr­gemad maksud, neid vallandati riigiametitest. Lõpuks nõuti hugenot­tidelt sõdurite majutamist ja ülalpidamist.
Louis XIV
Versailles´e loss
Louis XVI
Louis XVI sünd. 23. augustil 1754. aastal, oli viimane kuningas Prantsusmaal enne revolutsiooni. Ta päris riigi Louis XV´ lt, oma vanaisalt, kuna tema isa oli juba surnud. Ta krooniti Reimsis 11. juunil 1775. 16. mail 1770 abiellus ta Austria hertshertsoginna Marie Antoinette ’ iga, kellega tal oli kaks tütart ja poega . Marie-Antoinette sündis 1755 Viinis Austria keisri Franz I ja Maria Theresia noorima tütrena. Üsna varakult plaanitseti tema mehelepanekut Prantsuse troonipärijale Louis- Auguste ' ile, et tugevdada Austria ja Prantsusmaa vahelisi sidemeid . 1770 vaid 15-aastane Maria Antonia (Antoinette'iks hakati teda kutsuma alles Prantsusmaal) abielluski Louis'ga ja ta sõitis kuningalossi Versailles'sse. Kuid sealne õukonnaelu teda eriti ei köitnud ja ta sisustas oma aega pideva lõbutsemisega. Pärast seda, kui 1774 . aastal Marie Antoinette'i abikaasast sai kuningas Louis XVI ja temast endast kuninganna, muutusid pidutsemised veelgi meeletumaks. Prantslased uut kuningat ei sallinud. Iseloomult oli Louis XVI usklik , õiglane ja kohusetundlik , armastas lihtsat eluviisi ja füüsilist tööd. Halvaks küljeks oli see, et ta oli otsustusvõimetu ega omanud ülikute silmis kuninglikku autoriteeti ning aadliku elegantsi. 17. sajandil, Louis XVI valitsemise ajal, muutus Prantsusmaa Euroopa poliitilise ja kultuurielu keskuseks. Kogu kultuur allutati ülirangetele reeglitele. Kuid sellest sajandist sai Prantsusmaa kultuuri õitsenguaeg. Ajastu nimeks sai klassitsismiajastu . 18. sajandi lõpul oli Prantsusmaal absolutistlik monarhia . Prantsusmaad valitses Louis XVI stiilis “Pärast meid tulgu või veeuputus ”. Ühiskond jagunes kolmeks seisuseks. Eelistatud seisusteks olid vaimulikud ja aadlikud. Nende käes olid kõik tähtsamad riigiametid, ligi 1/3 maavaldustest ning nad ei pidanud makse maksma. Kogu maksukoorem lasus kolmandal seisusel
SISEPOLIITIKA , REVOLUTSIOON
Sisepoliitikas oli Louis XVI valitsuse peamiseks probleemiks järjest süvenev rahapuudus ja riigivõlg, milles süüdistati kuninganna luksuslikku eluviisi. Marie Antoinette’i vastases propagandas kasutati ära ka tema Austria päritolu, väidetavat truudusetust (mis oleks andnud ettekäände Louis XVI poegade kõrvaldamiseks troonijärglusest tema noorema venna kasuks) ja kaelakeeafääri, milles ta oli tegelikult süütu, kuid millest jäi mulje, nagu oleks tema raisanud riigi raha ülimalt kalli kaelakee peale ning püüdnud seda siis kinni mätsida. Prantsusmaa majanduslik olukord läks üha halvemaks. Pikaajalised sõjad ja kuningapoja priiskav eluviis nõudsid tohutuid kulutusi. Riigikassa täitmiseks tõsteti pidevalt makse. 1787. ja 1788. aastal tabas Prantsusmaad viljaikaldus . Pidevalt halvenevale majanduslikule olukorrale lisandusid vastuolud ühiskonnas. Talupojad olid küll isiklikult vabad, kuid rahulolematud sellega, et pidid kandma mitmesuguseid koormisi. Tekkiv kodanlus – rikkad kaupmehed , arstid, advokaadid jt – soovis aadlike ja vaimulikega võrdseid poliitilisi õigusi. 1789 oli Louis XVI sunnitud uute riigitulude kehtestamiseks kokku kutsuma generaalstaadid (esimest korda pärast 1614. aastat) 12. juulil algasid nii Pariisis kui ka mitmel pool mujal rahvarahutused ning selle kulminatsiooniks kujunes Bastille kindlus - vangla vallutamine kaks päeva hiljem. Seda peeti despootia sümboliks, ehkki reaalselt oli vangla juba ammu oma tähtsuse minetanud ning seal hoiti selle vallutmise ajal vaid seitset vangi. Oli alanud stiihilise rahvaterrori ajastu, ühtlasi aga ka Prantsuse revolutsioon. Bastille lammutati ning selle asemele tekkinud tühi plats muudeti tantsimiskohaks. Bastille'st alguse ja hoo saanud rahvavägivald levis üle maa, kõikjal põletati losse , lõhuti maju ja kauplusi ning tapeti ka inimesi. See vägivald avas aga ka tee reformidele, sest ärahirmutatud kuningavõim andis end nüüd Asutava Kogu ja selle vastmoodustatud relvajõu, Rahvuskaardi voli alla. Rahvuskaardi juhiks sai markii La Fayette. Järgnevalt hakati läbi viima mitmeid reforme ning koostama põhiseadust, mis pidi kuninga võimu oluliselt piirama. Otsesemateks ajenditeks revolutsiooni puhkemisele olid kahtlemata Louis XVI ajal läbi viidud ebaõnnestunud majandusreformid. Esimesena püüdis neid läbi viia füsiokraat Anne Robert Jacques Turgot , kes oli Prantsusmaa rahanduse juht 1774–1776. Tema reformide eesmärkideks olid sisetollide ja väljaveopiirangute kaotamine, üleminek reguleeritud majanduselt vabaturumajandusele (mis praktikas tähendas eestkätt hindade vabakslaskmist), feodaalsete piirangute kaotamist, et motiveerida talupoegi rohkem tootma ning ka aadli ja vaimulike kui peamiste maaomanike maksustamist. Seega tahtis Turgot kehtestada tolle aja kohta moodsat turumajanduslikku süsteemi, mis oli juba võitnud Inglismaal. Rahvuskoguga ühines ka osa aadlike ning vaimulike saadikuid. Rahvuskogu kuulutas end Asutavaks koguks, mis pidi koostama Prantsusmaa jaoks põhiseaduse ehk konstitutsiooni ning panema seega aluse uuele riigikorrale. Seejärel käis järjepidev diktatuuride vahetus, mille käigus tapeti üle 40 000 inimese. Populaarsust võitis ka Napoleon Bonaparte , kes oli end esimest korda näidanud 1795. aasta oktoobris , mil surus kindlakäeliselt maha Direktooriumi vastu suunatid rojalistide mässukatse. Edaspidi paistis ta silma eduka väejuhina. 1799. aastal sai temast Pariisi garnisoni ülem. Auahnele ja võidujanusele Napoleonile sellest aga ei piisanud . Koos lähimate kaaslastega hakkas ta ette valmistama riigipööret. 9. Novembril 1799. aastal hõivasid Napoleonile ustavad väed Seadusandliku Korpuse hoone. Sõjaväe survel Võtsid saadikud vastu otsuse Direktooriumi laialisaatmise kohta. Täidesaatev võim läks kolmele konsulile, kellest üks oli Napoleon. 9. Novembri riigipöördega lõppes Prantsuse revolutsioon, algas Konsulaadi ajastu ja Napoleon hakkas püüdlema ainuvalitsemise poole. 6. oktoobril 1789 sunniti Louis XVI koos perekonnaga Versailles’st Pariisi ümber asuma. Ta langes sügavasse depressiooni ega olnud enam võimeline tegutsema. Kaotanud kontrolli sündmuste üle, üritas kuninglik perekond 21. juunil 1791 põgeneda välismaale, kuid tabati, viidi Pariisi tagasi ja hoiti nüüdsest peale valve all, sisuliselt koduarestis. 10. augustil 1792 rünnati kuningliku perekonna residentsi Tuileries’d ja Louis XVI oli sunnitud koos perekonnaga Rahvuskonvendi kaitset otsima . Alates 13. augustist loeti tema ja ta perekond ametlikult vangideks (algul Luxembourg ’i palees, seejärel Temple ’is) ja 21. septembril 1792 kuulutati Prantsusmaa vabariigiks. 11. detsembril 1792 algas Rahvuskonvendis protsess riigireetmises süüdistatava Louis XVI (keda nüüd nimetati kodanik Louis Capet ) üle. Ta mõisteti surma 16/17. detsembril häältega 361 : 360 (teistel andmetel 361 : 288, kuna 72 konvendi liiget puudusid). Ka Philippe Egalité (Orléans’i hertsog) hääletas kuninga surma poolt. Louis XVI suri väärikalt, olles andestanud oma vaenlastele. Oma viimase sõnana ütles Louis, et ta sureb süütuna, lootuses, et tema veri prantslastele õnne toob. Marie-Antoinette hukati 16. oktoobril 1793.  
Louis XVI
Charles I
Charles I (19. november 1600 – 30. jaanuar 1649 ) oli Inglismaa ja Šotimaa kuningas 1625–1649. Ta oli James I poeg ja Charles II ning James II isa. Charles jätkas oma isa alustatud absolutismitaotluslikku poliitikat ning püüdis parlamendi mõju igati vähendada. Seetõttu pidasid puritaanidest parlamendiliikmed teda türanniks, kes tuleb kukutada. 1629 saatis Charles parlamendi 11 aastaks laiali. Seda perioodi on Inglismaa ajaloos nimetatud 11 türanniaastaks. Lõpuks aga pidi Charles parlamendi taas kokku kutsuma, et šoti mässuliste taltsutamiseks armeed komplekteerida. Parlament aga hakkas kuningale vastu ning moodustas oma sõjaväe. Algas Inglise kodusõda (1642–1648), mille võitis parlament. Sõja jooksul tõusid võimule radikaalsed puritaanid (independistid), keda juhtis Oliver Cromwell . Nende survel mõisteti kuningas riigireeturina süüdi ning hukati 30. jaanuaril 1649.
NOORUSPÕLV
Charles sündis Šotimaal kuningas James VI ja Taani Anne ( Frederik II tütre) teise pojana . Charles oli sündides väga nõrk ning toime pandi hädaristimine, kartes, et ta sureb peagi. Laps jäi siiski elama, kuigi Charlesi tervis jäi elu lõpuni üpris viletsaks. Vaid mõnepäevaselt omistati talle Albany hertsogi tiitel. 1604. aasta suvel toodi Charles Inglismaale . Tema eest hoolitses Robert Carey perekond. Nelja-aastaselt sai temast Yorki hertsog. Lapsena ei suutnud ta korralikult käia ning täiskasvanuna kõndis ta pidevalt kiirustades ringi, et varjata oma ebakindlat kõnnakut. Tõenäoliselt põdes ta lapsena rahhiiti, mistõttu ta kasv jäi varakult kinni. Kui pikaks ta täpselt kasvas, pole teada, sest ta püüdis oma lühikest kasvu igati varjata, lastes end maalida nõnda, et ta paistaks pika ja sihvakana. Sarnaselt oma isale Jamesile oli ka Charlesil liialt suur keel, mistõttu ta ei suutnud sõnu korralikult välja hääldada ning kogeles. Hiljem suutis ta pideva harjutamisega seda defekti varjata. Esialgu tundus Charles olevat ka vaimselt arengupeetusega, kuid kui ta umbes viieaastaseks sai, ilmnes , et tal oli küllaltki suuri andeid intellektuaalsete tegevuste osas. Charlesi iseloom kujunes kinniseks, kuid lähedaste vastu oli ta äärmiselt sõbralik, heatahtlik ja soe. Charles sai veelgi parema hariduse kui ta isa. Kui ta sai viieaastaseks, sai tema koduõpetajaks Thomas Murray , kes õpetas koos Charlesiga ka oma vennapoega Williamit, kellest sai Charlesi eluaegne sõber. Kuueaastaselt pidi Charles hakkama oma tegemistest isale kirjutama. Charles kasvatati üles mõõduka protestandina, kuid kuna ta ema huvitus sügavalt ka katoliiklusest, siis kandusid need sümpaatiad mõnevõrra ka pojale üle. Kümneaastaselt osales ta juba usudispuutidel, tema religioosseks suunajaks sai mõõdukas presbüterlane James Fullerton. Samuti hoolitses Charlesi eest tema sügavalt protestantlik vend Henry . Seetõttu oli tolle ootamatu surm 1612. aastal Charlesile sama suureks löögiks kui ta isalegi. Charles isa kuulutati Walesi printsiks alles 1616 . aastal, sest kuningal polnud piisavalt raha selle kuluka tseremoonia läbiviimiseks ning ta oli oma vanima poja kaotusest tükk aega löödud. Ent pärast Henry surma oli James Charlesi ideoloogilise suunamise enda kätte võtnud ning kasvatas temast sama veendunud absolutismi pooldaja kui ta ise seda oli.
ESIMESED VALITSUSAASTAD
Charles I osutus valitsejana mitmeti teistsuguseks valitsejaks kui olnud tema isa. Ta oli küll samavõrd veendunud absoluutse monarhia pooldaja ning püüdis parlamendi mõju igati vähendada, kuid samas oli ta tunduvalt paindlikum ning suutis vähemalt oma valitsusaja alguses ka parlamendisaadikuid oma ettevõtmisi toetama saada. Erinevalt James I-st oli ta ka väga järjekindel valitseja, kes ka reaalse võimu enda ja oma kitsama ringkonna kätte haaras, kuna James oli sageli piirdunud vaid teoretiseerimise ning oma soovunelmatesse süüvimisega, jättes reaalse valitsemise teiste teha. Ent Charlesi autokraatlik valitsemisstiil tekitasid talle palju vastaseid ja ehkki ta ise esialgu nende otseste rünnakute alla ei langenud, asusid parlamendisaadikud ja mitmed suurnikud ründama tema favoriite kui kuningale halva nõu andjaid. Esimesena sattus löögi alla Buckinghami hertsog, kes oli korraldanud kaks ebaõnnestunud sõjaretke Hispaania vastu ning keda peeti ka Inglismaa tegelikuks valitsejaks. Parlament süüdistas teda reetmises, kuid Charles püüdis teda kaitsta. Ent enne, kui Buckingham sai kolmanda võimaluse, tapeti ta 1628. aastal. Nii olid pinged mõneks ajaks lahenenud. Kuid riigi majanduslik seis oli endiselt äärmiselt vilets ning parlament ei soovinud enam üldse raha anda. Seda oleks aga vaja läinud nii sõjategevuse jätkamiseks, eriti kuninga onu Christian IV aitamiseks, laevastiku kaasajastamiseks kui ka laialdasteks ehitustöödeks kuningriigi sees. Nii oli Charles kehtestanud mitmeid erakorralisi makse, mille vastu saadikud mõistagi protestisid. Aastatel 1625–1629 kutsus Charles kokku kolm parlamenti, ent ei leidnud nendega üksmeelt. Seejärel otsustas ta absolutistliku valitsemissüsteemi praktikasse rakendada ning valitses 11 aastat ilma parlamendita. Ajalookirjutuses on kohati seda aega nimetatud 11-ks türanniaaastaks, kuid see nimetus pole ilmselt kuigi täpne.
KUNINGA HUKKAMINE
Kohtumõistmine kuninga üle oli küllaltki farslik. Et suur osa parlamendisaadikuid pidas monarhi isikut ikka veel pühaks ja puutumatuks, siis korraldas Cromwell seal tõsise puhastuse, misjärel jäid sinna vaid radikaalid, kes olid valmis kuningat ka surma mõistma. Seda parlamendi osa on nimetatud Puhastatud ehk Päraparlamendiks. 1649. aasta jaanuaris korraldati mitu kohtuistungit, kus kuningal sisuliselt kõneleda ei lastud. Kõlasid vaid temavastased süüdistused ja ta mõisteti peagi türannina süüdi. Charles kohtumõistmist seaduslikuks ei tunnistanud ning suuresti loobus ka ennast kaitsmast. 27. jaanuaril loeti kohtuotsus ette ning see ka allkirjastati. Selle poolt andsid allkirjad 59 kohtuliiget, keda tuli selleks kõvasti veenda. Nad läksid ajalukku kui "kuningatapjad" ning Charles II restauratsiooni ajal hukati neist enamus.
Kuninga hukkamine määrati 30. jaanuarile. Enne hukkamist kohtus ta veel oma pereliikmetega, vannutades neid oma veendumustele kindlaks jääma. Hukkamispäeva hommikul palvetas ta koos piiskop Juxoniga, sõi seejärel kerge eine ning astus Londonisse Whitehalli banketisaali ette püstitatud tapalavale. Seal pidas ta kõne, kus õigustas oma valitsusaega ning väitis end oleva süütu. Rahvast kuningale eriti lähedale ei lastud, sest kardeti tema põgenemist või rahutusi. Pärast seda, kui kuningal oli pea maha löödud, ei suudetud rahvast siiski tagasi hoida ning inimesed püüdsid endale suveniiriks koguda kuninglikku verd. Järgneval päeval õmmeldi Charlesile pea tagasi ning ta maeti Windsorisse. Alles Charles II võimule tõustes toodi ta põrm Westminster Abbeysse. Pärast Charlesi surma ilmus tema mõtiskluste ja palvete kogumik "Eikon Basilike", mille koostajaks oli tõenäoliselt John Gauden. Seal kujutati teda süütu märtrina ning teda võrreldi lausa Jeesus Kristusega. Hiljem kuulutati Charles anglikaani kiriku märtrina pühakuks. Ta on siiani viimane isik, kelle anglikaani kirik on kanoniseerinud.
Charles I
Charles II
Charles II (29. mai 1630 – 6. veebruar 1685 ) oli Inglismaa ja Šotimaa kuningas alates 1660 aastast (de jure alates Charles I hukkamisest 1649 . aastal) kuni surmani. Ta oli Charles I poeg ja James II vend. Charles II sai võimule pärast seda, kui puritaanide juht Oliver Cromwell oli surnud ja tema poeg Richard Cromwell võimust loobuma sunnitud. Londonisse marssinud Šoti armee kutsus Charlesi Inglise troonile ning Stuartite dünastia võim taastus. Charles püüdis samuti saavutada absolutismi , kuid edutult, ta ei leidnud endale piisavat toetajaskonda. Parlamendi roll oli üpris suur, siiski oli kuningal riigiasjade otsustamisel oluline osa. Charles toetas parlamendi poolt põlatud katoliiklasi ning astus surivoodil koguni sellesse usku. Ta oli suhteliselt ebapopulaarne valitseja, ent tema järeltulijast vend James II osutus inglise üldsusele veelgi vastumeelsemaks. Charlesi nimele on jäänud monarhia ajaloo jooksul külge negatiivne maine. Kodusõja kaotanud kuningas Charles I oli ainus inglise monarh , kes hukati. Pärast isa surma 1649. aastal oli tema poeg Charles II sunnitud 18 aastat pagenduses veetma , uuesti troonile tulles omandas ta aga kerglase kuulsuse ja teenis ohtralt pilkeid. Nagu juba öeldud, saavutasid cavalierid suurima populaarsuse Stuartite dünastia kuningate – Charles I (1600-1649a.) ja Charles II (1630-1685a.) – valitsemisajal. Vastavalt kuninglikule ediktile ei tundnud kuningakoja koerad suletud uksi , neid oli suurel hulgal kuninglikes ruumides ning neid lubati isegi Briti alamkotta. "Toy- spanjel on koer, kelle lõi kuningas ise" – nii on öelnud kuningas Charles II kaasaegsed. Kuigi tõsi ta on, et kuningas ise koerte aretusega vahetult ei tegelenud ; kuidas see ka polnud, on tõug nime saanud ning võlgneb oma edasise eksistentsi tänu temale. Kuningas jumaldas väikesi spanjele. Endiselt sisendasid nad inspiratsiooni kunstnikele ja kirjanikele. Sealhulgas ühes inglise kirjaniku Kathleen Windsori romaanis mainitakse tihti Msjeu nimelist koera , kes kuulus kuningas Charles II favoriidile. See kinnitab tõu populaarsust veelgi. Dramaatiline aeg saabus XVII sajandi keskel, mil Inglismaa oli lõhestatud Kodusõjas võitlevate kuninga pooldajate ja parlamentäärlaste poolt. 1648. saabus Carisbrooke kindlusesse kuninglik vang, tema majesteet Charles I ise. Kuninga pooldajad olid saanud Kodusõjas lüüa, kuningas oli vangis Hampton Court ’is Londoni lähedal ja tema vangistajad seisid raske küsimuse ees: mida teha kuningaga? Wight’i Saar tundus tollal olevat piisav “kolgas”, kuhu kuningas “asumisele” saata, pealegi olid kuninga kaplan ja tollane Carisbrooke kindluse ja kogu saare valitseja vennad. Kuningat koheldi algul kui kõrgeaulist külalist, tal lasti saarel vabalt ringi liikuda . Ilmselt keegi ei tea, millise pöörde oleks ajalugu võtnud, kui Charles’ile ustavad rojalistid poleks korraldatud põgenemiskatseid, mis aga õnnetult läbi kukkusid. Lugu lõppes Charles’i viimisega naabruses olevasse Newport’i linna, sealt aga Londonisse, kus õnnetu kuningas 30. jaanuaril 1649 hukati. Inglismaa oli 10 aastat vabariik. Kümne aasta pärast, 1659, taastati kuningavõim, troonile tuli Charles I poeg Charles II ja “hirmsad ajad olid möödas
Charles II
James II
James I (19. juuni 1566 – 27. märts 1625) oli Inglismaa ja Iirimaa kuningas aastast 1603 ning Šotimaa kuningas James VI nime all aastast 1567 kuni oma surmani. James oli Mary Stuarti poeg, kes sai troonile juba aastaselt, kui ta ema troonilt tõugati. Ta oli ka Inglismaa kuninganna Elizabeth I kauge sugulane, mistõttu too otsustas trooni Jamesile pärandada (Elizabeth ei abiellunud teatavasti kunagi). Nii sai 1603. aastal teoks Inglismaa ja Šotimaa personaalunioon, mida kuningas hakkas nimetama Suurbritanniaks. Nii võiks James I teataval määral pidada esimeseks Suurbritannia kuningaks, kuid ametlikult jäid Inglismaa ja Šotimaa siiski eraldi riikideks ning nende juriidiline ühendamine toimus alles 1707. aastal.
NOORUS
James oli Šotimaa kuninganna Mary Stuarti ja tema mehe Henry Stuarti ehk lord Darnley poeg. Ta ristiti katoliikliku kombe kohaselt, ehkki toona oli Šotimaal domineerivam juba protestantlus . Tema isa hukkus kahtlastel asjaoludel vähem kui aasta pärast tema sündi, ema aga kukutati sama aasta suvel. 29.juulil 1567 krooniti James Šotimaa kuningaks, krooni asetas talle pähe šoti protestantide liider John Knox. Sellega oli protestantlus lõplikult võitnud. Ka James ise kasvatati üles ranges protestantlikus vaimus. Temast sai suur teoloogiahuviline, mistõttu tema usulised vaated olid küllaltki ambivalentsed, sageli on teda peetud salakatoliiklaseks. Kuningas Jamesi haridus oli tolleaegse Šotimaa kohta aga üldiselt ülimalt hea, tema kirjamehe- ja luuletajaanne avaldusid juba küllaltki varases nooruses, eriti usu- ja kuningavõimuteemalisi raamatuid avaldas ta kuni oma elu lõpuni. Jamesi peamiseks õpetajaks oli George Buchanan, kelle mõjul kujunes temast ilmselt ka absolutismi tuline pooldaja. Luuleindu süstis temasse aga teine õpetaja Peter Young. Samas oli Jamesi nõrgaks küljeks füüsiline tervis, sest ta haigestus pidevalt külmetushaigustesse, kannatas rahhiidi all ning kõneles tugweva kõnedefektiga, sest ta keel oli liialt suur. Samuti tõmbus ta sageli valitsusasjadest eemale ning langes sügavasse depressiooni. Alaealise Jamesi eest valitsesid kuni 1583. aastani regendid. Esimene oli tema onu James Stewart, Murray krahv , kes aga 1570 tapeti. Järgmisena sai võimule Matthew Stuart , Lennoxi krahv, Jamesi vanaisa, kes aga tapeti juba järgmisel aastal. Seejärel sai regendiks Mari krahv John Erskine, kes oli mõjukamaid mehi Šotimaal, kuid tema mõrvati juba 1572. aastal. Siis aga sai võimule James Douglas , kes suutis võimul püsida koguni 1581 . aastani, siis tapeti küll ka tema. Klannide ja ülikute omavahelised vaenutsemised jätkusid ka edaspidi ning sageli oli ohus ka kuninga enda elu. 1581–1583 oli kuningas uue Lennoxi krahvi, Esmé Stuarti mõju all. Mõned šoti ülikud otsustasid aga kuninga röövida ning sundida teda oma favoriidist lahti ütlema, seda nii enda võimu suurendamiseks kui ka seetõttu, et Stuart oli katoliiklike sümpaatiatega. Plaan saigi teoks ning on ajaloos tuntud Ruthveni haaranguna. James vangistati jahiretkel William Ruthveni lossi ning teda hoiti seal kümme kuud. Selle aja jooksul tapeti Esmé Stuart ning vandenõulased valitsesid kuninga nimel. Kuid siis õnnestus kuningal põgeneda, ta naasis Edinburghi ning lasi vandenõulased vahistada. 1584. aastast oli võim selgelt koondatud vaid Jamesi enese kätte.
TÕUS INGLISMAA TROONILE
1603. aasta märtsis suri Inglismaa kauaaegne kuninganna Elizabeth I. Oma viimses tahtes oli ta nimetanud järglaseks James I, kellega tema läbisaamine oli tal olnud küllaltki hea, vaatamata sellele, et ta oli lasknud Jamesi ema hukata. Siiski leidus troonile ka teisi pretendente, kellest tõsiseltvõetavaim oli Arabella Stuart, Jamesi nõbu. Ent Elizabethi -aegne Inglismaa ülikkond pooldas Jamesi, kellest oli teada, et ta on küllaltki mõistlik ja kogemustega valitseja. Nii kuulutas kantsler Robert Cecil Jamesi Inglismaa kuningaks ning too asus koos suure saatjaskonnaga 1603. aasta suvel Londoni poole teele. Jamesi trooniletõus osutus üsnagi probleemituks, sest Cecili kildkond hoolitses selle eest, et poliitilised vastased mingitki võimalust ei saaks. Nii fabritseeriti süüasi Elizabethi-aegsele riigimehele ja maadeavastajale Walter Raleigh 'le, keda peeti potentsiaalselt ohtlikuks. Raleigh oli aastatel 1604–1616 Toweris vangis, seejärel saadeti ta Lõuna-Ameerikasse kulda otsima. Et ta retk ebaõnnestus ning kuningale tundus ta endiselt ohtlik, siis hukati ta 1618. aastal. Samuti otsustasid James ja ta nõuandjad täielikult kaotada katoliiklaste mõjuvõimu. Nood olid aga just lootnud, et Jamesi küllaltki mõõdukas usupoliitika tagab neile taas vähemalt võrdsed õigused protestantide kõrval. Ent James otsustas Inglismaa valitsemisel toetuda vaid anglikaani kirikule ning tõrjus eemale nii radikaalsed protestandid, puritaanid, kui ka katoliiklased. Kui puritaanidele jäeti vähemalt mingidki õigused oma riitusi korraldada, siis katoliiklust püüti täielikult välja juurida, keelates nii missad kui ka muud kombetalitused. Lõplikult otsustas asja ära 1605. aasta Püssirohuvandenõu, mille Cecil sidus otseselt kõigi katoliiklastega ning seejärel suruti see konfessioon täielikult põranda alla.

JAMESI VIIMASED AASTAD JA SURM

1624 . aastal otsustas James viimaks siiski sõtta minna, et oma tütre au taastada. Et riik oli sisuliselt pankrotis, siis kutsus ta Buckinghami hertsogi ja poja soovitusel kokku parlamendi ning palus sellelt kehtestada erakorralised sõjamaksud. Nagu mitu korda varemgi, keeldus parlament sellest ning Jamesi vihal polnud piire. Kroonprints Charles suutis isa ja parlamendi erisusi siiski siluda ning teatud rahahulk siiski saadi. James eemaldus aga üha enam reaalsest valitsemisest, võimust võtsid resignatsioon ning maailmast eraldumine. Kuninga füüsiline tervis muutus üha kehvemaks, teda vaevas salapärane palavikuhaigus. 1625. aasta alguses Jamesi tervis siiski paranes ning ta otsustas minna suuremale ringreisile. Kuid seal tabas teda taas palavik , lisaks sellele asusid teda ravima Buckinghami hertsog ja tolle ema, misjärel kuninga tervis järsult halvenes. Et kuninga ja hertsogi suhted olid viimasel ajal tunduvalt halvenenud, siis nähti selle taga monarhi tahtlikku tapmiskatset. Märtsiks oli kuninga tervis juba äärmiselt vilets ning ta lasi enda juurde kutsuda Charlesi, et talle viimast nõu ning valitsusohje üle anda. Ta vannutas teda jätkama samasugust absolutistlikku joont ning hoida riigi au kõrgel. 27. märtsil ta suri.