Charles I (0)

SISUKORD

• Sissejuhatus……………………………………………………………………2
  
• Noorus…………………………………………………………………………2
  
• Astumine poliitikasse……………………………………………………..…3-4
  
• Aastad ilma parlamendita……………………………………………………...5
  
• Pikk parlament …………………………………………………………………6
  
• Kodusõda ja hukkamine ……………………………………………………….7
  
• Kokkuvõte……………………………………………………………………..7
  
• Lisa ……………………………………………………………………………8
  
• Kasutatud kirjandus……………………………………………………………9
  

1
SISSEJUHATUS
Charles I oli Inglismaa kuningas. Ta oli tuntud kui absolutistliku monarhia pooldaja . Ka tema isa, James I, oli Inglismaa kuningas. Charlesil olid ka omad puudused, kuid ta oli neist üle. Talle heidetakse ette tema mõningast otsustusvõimetust. Ta kiusas taga puritaane. Tema valitsus ajal oli üks tähtsamaid teemasid riigisiseselt usuküsimused.
NOORUS
Charles I sündis Šotimaal 19. novembril 1600 aastal. Ta isa oli James I, kes oli Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas. Ta ema oli Taani Anna, kes oli Taani ja Norra kuninga Fredericki teine tütar. Charles I oli perekonna teine poeg. Charles oli sündides nõrk. Talle tehti hädaristimine, sest kardeti, et ta võib enne surra. Õnneks jäi ta siiski ellu, aga ta tervis oli kehv elu lõpuni. Lapsena ei saanud ta korralikult käia ja ka täiskasvanuna kõndis ta alati kiirustades, et oma ebakindlat kõnnakut natukenegi varjata. Kasvult oli ta lühike, ka seda püüdis ta varjata, lastes ennast alati pikema ja sihvakamana maalida. Samuti oli tal ka liiga suur keel, mis ei lasknud tal hästi rääkida. Tänu harjutamisele suutis ta seda varjata. Arvati, et ta on ka vaimse arengupeetusega, kuid see ei osutunud tõeks. Iseloomult oli ta kinnine .
Vaid mõnepäevaselt omistati talle Albany hertsogi tiitel, nelja-aastaselt sai temast Yorki hertsog . 1604. aasta suvel toodi Charles Inglismaale , kus tema eest hoolitses Robert Carey perekond. Viie-aastaselt võeti talle koduõpetajaks Thomas Murray . Kuueaastaselt pidi Charles hakkama oma tegemistest isale kirjutama. Ta kasvatati üles protestandina, kuid kuna ta ema huvitus katoliiklusest, kandusid need huvid üle ka Charlesile. Kümneaastaselt osales ta juba usudispuutidel, tema religioosseks suunajaks sai mõõdukas presbüterlane James Fullerton. Charlesi eest hoolitses ka tema sügavalt protestantlik vend Henry . Henry oli ka Walesi prints. 1612. aastal suri ta ootamatult ja see oli Charlesile ja ka tema isale suur löök. Charles kuulutati Walesi printsiks alles 1616. aastal. Kuningal polnud varem selle tseremoonia jaoks piisavalt raha ning ta oli masenduses oma vanema poja Henry surmast. Pärast Henry surma võttis James Charlesi ideoloogilise suunamise enda kätte ning ka Charlesist sai veendunud absolutismi pooldaja.
2
ASTUMINE POLIITIKASSE
Pärast Walesi printsi staatuse saamist hakkas Charles aktiivselt osalema ka riigi poliitikas. Temast sai Buckinghami hertsogi George Villiersi hea sõber. 1617. aastal läks Charles oma esimesele missioonile, selleks oli lähetus Šotimaale, kus ta näitas kui hea on tema keeleoskus ja ka seda, et ta pooldab oma isa poliitikat. Siiski mõne aja pärast hakkas Charles isa poliitikale vastu seisma, sest tema arvates oli see liiga jõuetu, kõhklev ja utoopiline.
Charlesi ema suri 1619. aastal. See oli talle jällegi suur hoop, sest Jamesist võõrdunud Taani Anna ainsaks toeks oligi jäänud tema poeg, kes teda armastas . Charles hakkas endale otsima naist. Ta isa soovis, et ta abielluks Hispaania kuningatütre Maria Annaga. Läbirääkimised Jamesi ja Hispaania saadikute vahel olid tegelikult alanud juba siis kui Charles oli 12-aastane. Kuna Kolmekümneaastane sõda oli algamas, kasutasid hispaanlased võimalikku abielu ära selleks, et anda Jamesile petlikke lootusi ja takistada teda protestantide poolel Hispaania ja keisri vastu sõtta astumast. Charles koos Buckinghami hertsogiga otsustas 1623. aastal asja ise ära korraldada. Nad reisisid läbi Prantsusmaa kuni jõudsid Hispaaniasse ning nõudsid hispaanlastelt abielu osas selget vastust. Hispaanlased püüdsid Charlesi meelitada usku vahetama , kuid see ei läinud korda. Usuväitlustel näitas Charles üles head pühakirja tundmist ning süüdistas katoliiklasi selle väänamises. Kohtumine väljavalituga kujunes kaootiliseks, sest neiu arvates ei vastanud Charlesi öeldud sõnad etiketile. Õige pea oli Charlesil selge, et hispaanlannaga mõistlikku abielu sõlmida on võimatu. Abielulepingus nõudsid Hispaanlased muutusi Inglismaa siseelus, eriti katoliiklaste positsioonide taastamist ning väitsid, et peavad ootama, kuni saavad paavstilt abieluks heakskiidu. Kuid inglaste poolt tõstatatud probleemidest, näiteks Pfalzi tagasiandmisest Charlesi õemehele Friedrich V-le, ei olnud sõlmitud abielulepingus mingit juttu . Inglased kirjutasid sellele alla ainult seetõttu, et Charlesil oleks võimalik Hispaaniast lahkuda. Kui ta Inglismaale jõudis, tühistati leping koheselt.
Kodumaal tagasi olles asus Charles tegema ettevalmistusi Hispaania ründamiseks, et kaotatud alad õele jõuga tagasi võita. Teda toetasid nii isa kui ka Buckingham , kuid parlament ei tahtnud vajalikku raha anda. Viimaks teatud osa rahast siiski saadi ning asuti laevastikku valmis seadma.
1624 . aasta lõpus oli Charlesil ka uus abieluplaan: ta otsustas abielluda Prantsusmaa kuninga Henri IV noorima tütre Henriette -Mariaga, kes oli samuti katoliiklane. Inglastele oli kasulik aga see, et kaasavara oli päris suur ning samuti prantslaste potentsiaalne toetus Habsburgide vastu. Ehkki abielulepingus nõuti ka inglise katoliiklaste tingimuste parandamist, jäi see klausel poolte vaikival kokkuleppel vaid paberile. Henriette-Maria võis jääda katoliiklaseks ning kasvatada kuningliku perekonna lapsi, kuni nad olid 8-aastased. Abielusõlmimine lükati edasi, sest James I suri ja Charles pidi hakkama kuningaks.
3
Charles I oli valitsejana teistsugune kui ta isa. Ka tema pooldas absoluutset monarhiat ja püüdis parlamendi mõju igati vähendada, aga samas oli ta paindlikum ning suutis vähemalt oma valitsusaja alguses parlamendisaadikuid oma ettevõtmisi toetama saada. Erinevalt James I-st oli ta ka väga järjekindel valitseja. Ta haaras ka reaalse võimu enda ja oma kitsama ringkonna kätte, kuna James oli piirdunud vaid teoretiseerimise ning oma soovunelmatesse süüvimisega, reaalse valitsemise jättis ta teiste teha. Ent Charlesi autokraatlik valitsemisstiil tekitasid talle palju vastaseid ja parlamendisaadikud ning mitmed suurnikud asusid ründama tema favoriite ja kuningale halva nõu andjaid. Esimesena võeti löögi alla Buckinghami hertsog, kes oli korraldanud kaks ebaõnnestunud sõjaretke Hispaania vastu ning keda peeti ka Inglismaa tegelikuks valitsejaks. Parlament süüdistas teda reetmises, kuid Charles püüdis teda kaitsta. Sellest polnud kasu ja Buckingham tapeti 1628. aastal. Nii olid pinged mõneks ajaks lahenenud. Kuid riigi majanduslik seis oli endiselt äärmiselt vilets ning parlament ei tahtnud enam üldse raha anda. Seda oleks aga vaja läinud nii sõjategevuse jätkamiseks, eriti kuninga onu Christian IV aitamiseks, laevastiku kaasajastamiseks kui ka laialdasteks ehitustöödeks kuningriigi sees. Raha saamiseks kehtestas Charles mitmeid erakorralisi makse, mille parlament ära keelas. Siis saatis ta parlamendi laiali. Aastatel 1625-1629 kutsus Charles kokku veel kolm parlamenti, kuid ka nendega ei leidnud ta üksmeelt. Seejärel otsustas ta absolutistliku valitsemissüsteemi praktikasse rakendada ning valitses 11 aastat ilma parlamendita. Seda on kutsutud k a 11-ks türanniaastaks.
4
AASTAD ILMA PARLAMENDITA
Nagu ennem öeldud, oli Inglismaa parlamendita 11 aastat, enne kui kutsuti kokku järgmine parlament. 1629. aastal suutis Charles jõuda mitme olulise tulemini: sõlmiti rahu Hispaaniaga kellega sõlmiti ka lepe, et püütakse lahendada nii Pfalzi probleem kui ka omavahelised kaubandusvastuolud. Rahu sõlmiti ka Hispaaniaga liitunud Prantsusmaaga . Samal aastal sündis kuningapaaril ka esimene laps, kes suri paraku aga juba samal päeval. Aga juba 1630. aastal sündis hilisem troonipärija, kes sai nimeks samuti Charles.
Charlesile meeldis lõbutseda, ka tema õukonnale meeldisid näitemängud ja kõik selle juurde kuuluv. Charlesil oli palju kirgi. Kõige olulisem oli kunstikogumine, millele ta pühendus enim just 1630. aastatel. Tema õukonnas tegutsesid mitmed tolle aja tunnustatud maalikunstnikud. Selline eluviis oli aga küllaltki kulukas . Samal ajal heideti talle ette, et riigi majandus olukord pole kiita. Kuningas tegi küll suhteliselt palju, et olukorda muuta: asutas uusi kaubakompaniisid, rajas asundusi ning sõlmis kaubanduslepinguid teiste riikidega. Et kroonilist rahapuudust leevendada, alustas Charles ka laevaraha kogumist, mis pidi minema laevastiku uuendamiseks. Tegelikult läks raha teistele projektidele. See maks pidi olema erakorraline, aga muutus igapäevaseks ning pälvis ägedat kriitikat, eriti endiste parlamendiliikmete seas. Inglismaa arenes küll majanduslikult ja ühiskondlikult, kuid riigijuhtimises oli siiski vigu, sest kuningavõim võis reguleerida vaid kõrgemat valitsustasandit, lokaaltasand jäi küllaltki omapead , ning riigivõlad pigem kasvasid kui vähenesid.
Sellel perioodil olid kuninga lähimateks abilisteks mitmed aadlikest sõjamehed, aga ka vaimulikud . Just usuküsimused muutusidki 1630. aastatel üha teravamateks, paavstivõim püüdis Charlesi kui küllaltki tolerantsete usuvaadete ja katoliiklusele veidi sümpatiseerivat meest enda poolele võita, teisalt aga tõstsid Inglismaal ja Šotimaal pead radikaalsed puritaanlikud voolud . Charles üritas usuelu viia nn kuldsele keskteele, ta lõpetas äärmusliku katoliiklaste tagakiusamise ning püüdis anglikaani liturgiat ühtlustada, ent suurele osale alamatest oli see vastuvõetamatu. Eriti rahulolematud olid šotlased, sest nad ei tahtnud aktsepteerida anglikaani kiriku piiskoplikku vormi ja liturgiat, vaid soovisid vabakoguduslikku kirikukorraldust, mis oleks lähtunud otseselt šoti presbüterlikust traditsioonist. Šotlastega ilmnesid teravad vastuolud. Lisaks šoti protestantidele muutusid üha riigivõimuvastasemaks ka inglise enda puritaanid .1637. aastal püüti Šotimaal rakendada sisuliselt anglikaanlikku jumalateenistuse korda. See lõppes vaimulike minemakihutamise ja suure tüliga. Šotlased sõlmisid 1638. aastal "ühiskondliku leppe" (national covenant), milles täielikult keeldusid anglikaani korra ühegi aspekti tunnistamisest ning nõudsid vabakoguduste rakendamist. Sama aasta lõpul kuulutaski šoti rahvuslik assamblee anglikaaniliku kirikukorra täielikult kaotatuks. Charles ei saanud järgi anda ja algas Esimene piiskoppide. Sõda alustasid šotlased. Šotlaste lipu alla kogunes umbes 20 tuhat meest, kes olid valmis kuningale vastu astuma . Sama suure väe sai kokku ka kuningas. Konflikt väga tõsiseks ei läinud. Berwicki lepinguga nähti ette tüli rahumeelne arutamine kirikukogul, kus pidi osalema ka kuningas. Ent šotlased tahtsid, et kuningas tunnistaks kohe ja vastuvaidlematult piiskopliku korralduse kaotamist. Kuningas keeldus. Olukord muutus aga üha pingelisemaks, sest Šotimaaga sarnaseid nõudmisi hakkas tulema ka Inglismaalt ja Iirimaalt. Lõpuks otsustas Charles siiski sõja kasuks, aga selleks polnud tal raha ja 1640. aastal otsustaski Charles I parlamendi taas kokku kutsuda.
5
PIKK PARLAMENT
Tänu Šotimaal toimunud mässule oli kuningas sunnitud 1640. aastal parlamendi kokku kutsuma. See parlament jäi kokku 12-ks aastaks ja seda kutsutakse niinimetatud pikaks parlamendiks. Enne seda jõudis ta kokku kutsuda veel ühe parlamendi, aga kuna seal olid paljud kuninga ideedele vastu, saadeti see järjekordselt laiali. Kui parlament oli koos otsustati, et kuningale antakse küll šotlaste mässu mahasurumiseks küll raha, aga ta pidi tühistama kõik ilma parlamendi loata kehtestatud maksud . Parlament üritas haarata võimu kogu Inglismaal. Parlament sõlmis liidu ka kuninga seisukohalt mässuliste šotlastega. Kuninga ja parlamendi vahelised suhted olid väga teravad. Parlament üritas Charlesile kätte maksta tagaselja ehk vastutusele võeti kuninga "halvad nõunikud". Parlamentääridele oli eriti pinnuks silmas Straffordi krahv , kes oli kahtlemata võimekaim kuninga lähikondlane. Ta mõisteti kiiresti süüdi ning kuningat sunniti tema hukkamisotsusele alla kirjutama. Strafford hukati 1641 . aasta mais. Vangi pandi ka teine kuninga lähikondlane William Laud.
Parlament käskis kuningal šotlaste nõudmisele järele anda, mida too 1641. aasta alguses ka tegi. Ent sellega sai kuningas endale taas positiivset mainet, seega hakkasid parlamendi positsioonid tema enda tegevuse tagajärjel ootamatult kõikuma ja kuningas püüdis seda mõistagi ka igati ära kasutada. Ta sõlmis šotlastega parlamendi vastu salaleppe. Samuti kontakteerus ta naise kaudu ka Prantsusmaaga, et saada parlamendi isetegevuse vastu tuge. Parlament omaltpoolt võttis vastu seaduse, kus Charlesilt võeti sisuliselt ära kõik õigused, muutes riigi valitsemiskorra teoreetiliselt parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas seda ei tunnistanud ning vastasseis muutus veel pinevamaks.
1641. aasta sügisel puhkenud Iirimaa ülestõusu kasutas ära parlament. Väites, et selle taga on kuninganna ja teised katoliikluse restauratsiooni toetavad jõud, puhkesid suured kuninganna-vastased meeleavaldused. 1642. aasta algul lahkus kuninglik perekond Londonist. Natukese aja pärast lahkus kuninganna maalt, võttes kaasa ka kroonijuveelid. Nende eest saadud rahaga tahtis ta kuningale sõjajõudusid värvata. Parlament nõudis endiselt, et kõik sõjaväejõud koonduksid nende kätte, samuti praagiti Ülemkojast välja kuningale lojaalsed piiskopid. Sõjajõududest Charles loobuda ei saanud. Üle ei jäänud muud kui alustada sõda.
6
KODUSÕDA JA HUKKAMINE
Kodusõda jaotas inglased kahte leeri. Kuningat pooldasid aadlikud ja kiriku tegelased. Parlamenti toetasid tööndusega tegelev keskkiht ja ka puritaanid. Parlamendi vägede ees otsa valiti Oliver Cromwell . Ta oli äärmuslik puritaan. Parlamendi väed olid hästi varustatud ja neile maksti palka.
Kuningas otsustas rünnata Londonit, kus asus parlament. Siiski jäid väed Oxfordi, millest sai kuningameelsete keskus mitmeks aastaks. Charlesi on süüdistatud otsustamatuses ja õigustatult, sest kiire tegutsemise korral oleks ta võinud Londoni juba 1642. aastal vallutada ning kodusõja enda kasuks lõpetada. Samal ajal koondaski parlament vägesid. Sõja algul olid Charlesi väed küll edukamad , aga nad ei suutnud parlamenti alistuma sundima. Kuninga mõtted olid hajutatud, sest ta pidi samal ajal mõtlema oma lapse ootel naisele, kes oli naasnud Inglismaale. 1644 . aastal lahkus Henrietta- Maria taas Inglismaalt ja Charles ei näinud teda enam kunagi.
Sellel ajal said rojalistid üha rängemaid tagasilööke, sest parlamendi väejuht Oliver Cromwell, oli loonud parlamendi eliitüksused, ning reformis aegamööda ka muid väeosi. Rojalistide hulk vähenes pidevalt ning kuningal puudus raha uute soetamiseks. Parlamendi väed laostasid rojalistidele lojaalseid piirkondi üha enam ning šotlased hoidusid otsustavalt sekkumast.
1645. aastal said kuningaväed Nasby lahingus ränga kaotuse osaliseks , parlamentääride kätte langes ka kuninga kirjavahetus , kus vähegi kompromiteerivat materjali kohe monarhi vastu kasutama hakati. Rojalistide väed olid laiali löödud ning 1646 . aastal langes ka Oxford . Kuningas üritas kokkuleppele jõuda šotlastega, võib-olla oleks see isegi õnnestunud, aga kuna ta keeldus endiselt neile täielikult presbüterlikku kirikukorraldust andmast, ei olnud šotlased sellega nõus. Parlament ja šotlased leppisid omavahel kokku ning esitasid kuningale omapoolsed nõudmised. Sama aasta lõpus anti kuningas parlamendi esindajatele üle ning šotlased lahkusid Inglismaa pinnalt. Charles oli nüüdsest vahialune.
Nüüd ilmnesid lahkhelid parlamendi ja ta omaenese sõjaväe vahel. Põhiline probleem oli usulised veendumused. Samuti soovis sõjavägi kuninga tapmist, parlament üritas kuningaga kokkuleppele jõuda. Lõpuks tungisid väed Londonisse ja mõõdukamad saadikud sunniti parlamendist lahkuma . Nüüd langetas parlamendi poolt valitud erikohus otsuse: kuningas on türann ja tuleb hukata. 30. jaanuaril 1649 . aastal kuningas hukati, pea maha raiumise läbi. Paljud rahvaseast arvasid, et tegutsemisviis parlamendi poolt oli vale. Hiljem kuulutati Charles anglikaani kiriku märtrina pühakuks.
KOKKUVÕTE
Charles I oli Inglismaa kuningas aastatel 1625-1649. Ta pooldas absolutistliku monarhiat, nagu tema isagi ning tänu sellele saatis ta mitmeks aastaks parlamendi laiali. Talle meeldis lõbutseda ja tema eluviis oli suhteliselt kulukas. Kui šotlased mässama hakkasid pidi ta siiski parlamendi taas kokku kutsuma. Tema valitsusajal toimus ka Inglismaa kodusõda. Sõja võitis parlament ja pärast selle lõppu tunnistati ta türanniks ja hukati. Ta oli abielus Henriette- Mariaga ja neil oli 9 last.
7
LISA
Charlesi perekond:
Abielus Prantsusmaa printsessi Henriette- Mariaga. Koos said nad 9 last:

• Charles James (sündis ja suri 13. märtsil 1629)
  
• Charles II (29. mai 1630 – 6. veebruar 1685 )
  
• Mary (4. november 1631 – 24. detsember 1660)
  
• James II (14. oktoober 1633 – 16. september 1701)
  
• Elizabeth (28. detsember 1635 – 8. september 1650)
  
• Anne (17. märts 1637 – 8. detsember 1640)
  
• Catherine (sündis ja suri 29. jaanuaril 1639)
  
• Henry (8. juuli 1639 – 18. september 1660)
  
• Henrietta Anne (16. juuni 1644 – 30. juuni 1670)
  

Pilte Charles I-st
KASUTATUD KIRJANDUS
http://www.historylearningsite.co.uk/charles_i.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Charles_I
Ajaloo õpik (8. klass, 1. osa)