Absolutism Euroopas, kodusõna Inglismaal. (0)

AJALUGU
Absolutism euroopas.
Absolutism – Riigivorm , milles kõrgeim võim kuulub piiramatult ühele isikule, Euroopas oli see kuningas, Venemaal oli tsaar ja Türgis kandis ta sultani nime.
Kuningas vajas ametnike, kuna kuningakotta kogunes üha rohkem asjaajamisi.
Seisuste esinduskogud – Tänapäevaste parlamentide eelkäijad.
17. saj loodi alalised sõjaväed. See koosnes esialgu palgasõduritest, hiljem kehtestati kord, mille alusel saadetakse sõjaväkke igal aastal kindel arv mehi ( eelkõige talupoegi ).
Alaline armee oli kasulikum palgaarmeest, kuna nii hoidis riik kokku sõjalisi kulusid ja paranes sõdurite väljaõpe.

seisuses olid vaimulikud .

Seisuses olid aadlikud

Seisuses olid talupojad ja linlased. ( Kaupmehed )
Tekkis uus majanduspoliitika – merkantilism .
Merkantilism – majanduspoliitiline õpetus, mille järgi riigi heaolu sõltub võimalikult suurtest kulla- ja hõbedavarudest, kaupade väljaveo soodustamisest ja sisseveo tõkestamist kõrgete kaitsetollide abil.

Päikesekuningas Louis XIV Prantsusmaal

Prantsusmaal pääses absolutismlik valitsemisviis mõjule kuningas Louis XIII ajal. Kuningas võis kõike teha peale uute maksude kehtestamise ilma generaalstaatide nõusolekuta. 1614. saadeti generaalstaadid laiali ning neid ei kutsutud kokku järgmised 175 aastat. Valitsemisajad jättis kuningas Louis XIII oma esimese ministri Richelieu hooleks.
Pärast Louis XIII surma päris trooni tema viie aastane poeg, Louis XIV. Kuni tema täisealiseks saamiseni valitses Prantsusmaad esimene minister. Louis XIII ajas ise riigi asju. Louis XIII valitsemisaega loetakse abolutismi kõrgajaks kogu Euroopas.
Kuninga õukond asus tema käsul Pariisi lähedal Versailles ’ses. Sinna kogunes aadlikke kogu Prantsusmaalt. Aadlike õukonda kutsumine aitas kuningal nende tegevust kontrolli all hoida. Louis XIV sai oma nime “ Päikesekuningas “ seepärast, et ta oli oma õukonnaelu keskpunktis. Louis XIV oli kultuuriinimene.
Kuninga nõuandja Colbert korraldas Prantsusmaa majanduselu merkantistlikus vaimus . Ta kutsus Prantsusmaale välismaa meistreid ning jagas neile riigikassast soodsaid laene , eesmärgiga, et inimesed ostaksid kodumaist toodangut. Colbert kehtestas kõrged sisseveotollid. Prantsusmaa tõusis maailma juhtivaks riigiks. Prantsusmaal asusid kolooniad mitmetes paikades nt, Põhja-Ameerikas ( seal nimetati jõgi Louis XIV järgi “ Louisiana ” ), Ladina- Ameerikas, Aafrikas.
Hugenotid olid ehitanud kindlusi, et kaitsta end katoliiklaste rünnaku eest. Neil oli õigus pidada jumalateenistusi . Richelieu oli vallutanud nende peakindluse ning tühistanud nende eriõigused, kuid usuvabadus säilis. Louis XIV see ei meeldinud. Kuningas tühistas nende allesjäänud õigused, neil keelati pidada jumalateenistusi, kirikud suleti või hävitati, neile kehtestati kõrgemad maksud ning vallandati riigiametitest. Lõpuks nõuti neilt sõdurite ülalpidamist ja majutamist. Osad hugenotid astusid katoliku usku, üle 200 000 põgenes Prantsusmaalt ja läksid Inglismaale , Saksamaale ja Madalmaadesse elama.
Järgmine kuningas Louis XV jättis riigiasjad jälle ametnike hooleks.

Kodusõda Inglismaal

Charles I püüdis valitseda parlamendist sõltumatult. Parlament keelas tal uusi makse nõuda, siis saatis kuningas parlamendi laiali ( a. 1629 ). Kuningas kiusas taga ka puritaane. Kuna Šotimaal puhkes mäss ja kuningal piisavalt raha ei jätkunud, et mässu alla suruda, siis pidi Charles I kutsuma parlamendi jälle kokku. See parlament jäi püsima 12 aastaks ja see on tuntud “ pika parlamendi “ nime all. Kuningalt võeti õigus parlamenti laiali saata ning kõik ilma parlamendita kehtestatud maksud tühistati. Tüli kuninga ja parlamendi vahel tekitas kodusõja. Parlamenti eesotsas oli Oliver Cromwell, kes kuulus äärmuslike puritaanide hulka. Kuninga väed said mitmes lahingus lüüa ning kuningas põgenes Šotimaale. Šotlased andsid kuninga suure rahasumma eest üles ning kuningas hukati 30 jaanuaril 1649 . Enamik inglasi ei pidanud toimunut õigeks.
Pärast Charles I hukkamist kuulutati Inglismaa vabariigiks. Tegelik võim läks Cromwelli ja teda toetava sõjaväe kätte. Parlament saadeti laiali ( a 1653 ). Rahva hulgas ei olnud Cromwellil toetust, teda kardeti. Kui ta suri siis rahvas juubeldas tänavatel.
Uueks lordprotektoriks sai isa tahtel Cromwelli poeg Richard , kuid ta ei leidnud toetust sõjaväes ning taas kutsuti kokku parlament, kes otsustas taastada kuningriigi. 1660 krooniti kuningaks Charles I poeg Charles II. Sellist olukorda kutsutakse restauratsiooniks ( endise poliitilise korra taastamine ). Nii Charles II kui ka tema järglane James II püüdsid taastada absolutistliku korda. James II soov anda usuvabadus nii puritaanidele kui ka katoliiklastele ei meeldinud rahvale ning parlamendi ja kuninga vahel tekkis jälle tüli. Tunnetanud rahva toetust, sõlmis kõrgaadel kuninga vastu vandenõu, pakkudes trooni kuninga väimehele, Hollandi protestantlikule valitsejale Oranje Willemile. 1688 a. novembris põgenes James II Prantsusmaale ning järgmise aasta algul kirjutas Willem alla “ Õiguste deklaratsioonile “ ning ta krooniti Inglismaa kuningaks William III nime all. Ajalukku on see sündmus läinud kuulsa revolutsiooni nime all.
“ Õiguste deklaratsioon “ määras kindlaks parlamendi ja kuninga võimupiirid. Parlament andis välja seadusi ja kehtestas makse. Kuningas pidi järgima ja alluma seadustele ning ta valis ministreid, määras kohtunikud , juhatas armeed ja korraldas välispoliitikat. Nõnda kehtestati esimese riigina Euroopas parlamentaalne monarhia , mis püsib tänaseni.