Põrgupõhja uus vanapagan - A. H. Tammsaare (102)

Põrgupõhja uus vanapagan
Anton Hansen Tammsaare
Vanasse Põrgupõhja tallu , kus pole juba aastaid keegi elanud, kolis uus paar - Jürka (erakordselt tugev, rohmaka kehaehitusega, üsna tahumatu kuid samas teatud olukordades kaval) ja Lisete (tilluke ja peenike naine). Varsti peale sissekolimist läksid nad jalutama ja küsisid igalt vastutulevalt inimeselt , kelle käest nad saaksid seapõrsa osta. Üsna pea sattus neile vastu tulema Kase talu minia , kes lubas neile seapõrsa asemel kassipoja anda. Kui kõik Kase tallu jõudsid selgus, et ämm oli see, kellel majas kõige suurem õigus oli. Ta ei tahtnud kassipoega ära anda, sest Jürkal ja Lisetel polnud lehma, kes saaks kassipoja jaoks piima anda. Lisete lubas küll külast tuua ja ämm andis järele, kuid kui Lisete mainis, et neil on rotid võttis ämm kohe kassipoja tagasi ja ütles, et nood murravad kassipoja ära. Jürka ja Lisete lahkusid, kuid kui nad olid värava juures jooksis minia neile järgi, sest Jürka oli unustanud oma kaelaräti. Koos kaelarätiga andis minia neile ämma teadmata kaasa ka kassipoja. Lisete ja Jürka läksid edasi, kuni kohtasid meest, kellelt said teada, et kui talusse loomi või tööriistu vaja tuleks pöörduda Kaval- Antsu poole. Mehe juhatuste järgi leidsidki nad Kaval-Antsu talu kaheharulise kase juurest, kust tuligi neile aia peale vastu Kaval-Ants, kuid ta tutvustas ennast sulasena. Jürka rääkis oma põrsaloo ära ja Kaval-Ants, ikka sulast teeseldes, lubas peremehe ehk siis enda käest küsida ja kunagi ise Põrgupõhjale ütlema tulla, kas saab või ei. Lisete ja Jürka läksid siis selle teadmisega koju. Kodus jättis Lisete kassipoja Jürka hoolde ja läks ise külla kassi jaoks piima otsima . Lisete läinud, pääses ka kassipoeg Jürka suurest peost minema ja hoolimata pingutustest ei õnnestunud Jürkal teda kätte saada. Lõpuks hakkas ta seina lõhkuma, et kassipoega kätte saada, kuid siis jõudis Lisete tagasi ja meelitas kassipoja piimaga peidust välja.
Järgmisel päeval, kui Lisete parajasti kassipoega piimaga toitis ja Jürka seda pealt vaatas , tuli nende õuele Kaval-Ants või nagu Jürka ja Lisete teda tundsid - sulane . Kutsus Jürkat ja Lisetet Kaval-Antsu tallu, et loomadest rääkida. Seal paljastaski Kaval-Ants oma identiteedi ja ütles, et tegi seda ainult sellepärast, et veenduda, kas Lisete ja Jürkaga tasub äri teha ja ta oli veendunud, et tasub. Niisiis lahkusidki Lisete ja Jürka Kaval-Antsu talust juba hobuse, vankri, saha , lamba, lambatalle, sea ja lehmaga . Vastutasuks pidi Jürka Antsu juures tööl käima. Kord aga, kui Lisete läks lehmaga heinamaale metsa äärde, tuli metsast karu ja murdis lehma maha. Lisete jooksis koju ja ütles Jürkale, kes kohe kirve selga võttis ja heinamaa poole tõttas. Karu nad heinamaalt ei leidnud, leidsid metsast, kus ta lehma sõi. Jürka lõi suure hooga karule kirvega pähe ja kirus veel, et kirves ei taha hästi ära tulla (''Lööd kirve nagu kaalikasse, aga välja ei tule!''). Sealsamas nülgisid ja tükeldasid Lisete ja Jürka karu ja lehma ja vedasid tükid ja nahad vankriga koju. Jürka rääkis juhtumist ka Antsule, kes sellepeale kostis , et hea, et karu, mitte hunt, sest siis saab lehma eest kahjutasu . Muidugi valetas Jürka metsavahtidele, et ta tappis karu enesekaitseks, sellepärast ei saanud ta trahvi, sest tegelikult poleks tohtinud karu tappa. Karunaha võtsid metsavahid Jürkalt aga ära ja lehmaraha sai endale Ants. Jürka sai endale küll Antsu käest teise, veel kiitsakama lehma, kuid pidi nüüd veel rohkem Antsu juures tööd rabama .
Ühel päeval ilmus Lisete jutule Kase minia, kes kassipoega tagasi tahtis. Ütles, et ämm kutsub teda kassivargaks. Lisete ei olnud nõus kassi tagasi andma ja minial polnud selle vastu midagi, kui Lisete ämmale ei ütle, et ta kassi tema käest sai. Kui minia oli teist teed mööda lahkunud jõudis kohale ämm ja päris kohe hallitriibulise kassi kohta Lisete süles ja ütles, et see olla tema oma. Lisete rääkis aga, et see pole see kassipoeg, see on hoopis teine ja see tuli ise emaga talu õuele ja ema läks ära ja jättis kassipoja maha. Ämm oli äärmiselt umbusklik ja lubas oma kaardimoori käest kõik üle küsida ning lahkus.
Kevadise tööhoo kasvades kasvas ka Jürks töökoormus Antsu juures. Seepärast pidi ta palkama Põrgupõhjale sulase, kuna ta ise praktiliselt kodus aega ei veetnudki. Seetõttu ei teadnudki Jürka Põrgupõhja toimetustest rohkem, kui ta Antsu käest kuulis ja sellepärast ta ühel ööl koju läkski. Katsus kodu ust, see oli lukus. Ta murdis ukse maha ja nägi sulast aknast välja ronimas. Tahtis talle järele joosta , kuid aknaava oli tema jaoks liiga väike. Siis läks suure vihaga Lisete käest aru pärima, kuid Lisete vastas, et tema ei kuulnud midagi ja aken oli lahti, et jahedam magada oleks. Jürka rahunes ja ütles, et kui ta sulase veel toast leiab, lööb ta maha. Parandas siis ukse ära ja läks tagasi Antsu juurde. Kui ööd juba pikemad olid, läks Jürka taas öösel Põrgupõhjale. Ta läks majja, kuid Lisetet polnud seal. Läks siis sulast lakka tema asemelt otsima, kuid sulast polnud seal. Jürka hüüdis kannatamatult. Lõpuks tuli nurga tagant Lisete. Jürkale meenus eemal asuv heinaküün, kust suunast Lisetegi tulnud oli ja võttis sammud sinnapoole, samas kui Lisete teda taksitada püüdis. Sellest polnud abi, sest Jürka jõudis just siis küüni juurde, kui sulane sealt põgenedatahtis. Jürka sai sulase kinni, viskas ta tagasi küüni, sulges ukse ja pani küünile tule otsa. Kui küünist olid ainult söed järel läksid Lisete ja Jürka tagasi tuppa . Hommikul rääkis Jürka Antsu tallu jõudes, et keegi oli ta küünile tule otsa pannud ja ütles, et eks see oli sulase plotski (suits vms) ning ütles, et eks vaatab, kas sulane ilmub välja. Aga loomulikult sulane ei ilmunud ning kutsuti politsei. Küünist järgi jäänud tuhahunnikust leiti kõrbend sulane. Jürka seletas, et ta nägi tulekahju alles Antsu juures tulles ja jooksis kohe vaatama, ega elumajad ei põle. Toast olla ta leidnud ainult magava Lisete. Lõpuks lahenes asi sellega, et Jürka võttis uue sulase Antsu juurest, sedakorda aga naise, Juula (tugev, tüse, suurte käte ja jämedate jalgadega ). Nüüd hakkas Jürka järjest rohkem Põrgupõhjal käima. Varsti jälle harvemini, kuid Lisete pani tähele, et nüüd oli Juula päeviti kuidagi unine. Jürka lubas Juulaga sellel teemal rääkida. Varsti pani Lisete tähele, et Juula ei saa süüa, sest tal on kogu aeg paha. Lisete sai aru, et Juula on rase . Rääkis sellest Jürkaga ja peagi tuli välja, et tulevate kaksikute isa on Jürka. Lisete oli püha viha täis ja rääkis Juulale, et Jürka põletas ise oma küüni ja sulase ja et ta annab Jürka välja. Juula aga hoidis Jürkaga kokku ja ütles, et ei tunnista Jürka vastu. Lisete oli löödud. Ta jäi Põrguõhjale, kuid ei tahtnud midagi süüa ega juua ja nii ta varsti surigi. Juula pesi ta puhtaks ja läks Jürkale sõna viima. Ants andis Jürkale lauad ja naelad, et ta Lisetele kirstu saaks teha. Kirst tehtud läks Jürka kirikuõpetaja jutule matustest rääkima. Kirikuõpetaja ei leidnud aga ei Jürka ega Lisete nime hingekirjast ja küsis, kust ta õige pärit on. Jürka rääkis tõtt - et ta on Vanapagan ja tuli maa peale Peetruse käsul, sest kui ta maa peal õndsaks ei saa ei anna Peetrus talle enam hingi. Kirikuõpetaja teeskles,