Põrgupõhja uus vanapagan - A. H. Tammsaare (103)

Põrgupõhja uus vanapagan
Anton Hansen Tammsaare
Vanasse Põrgupõhja tallu , kus pole juba aastaid keegi elanud, kolis uus paar - Jürka (erakordselt tugev, rohmaka kehaehitusega, üsna tahumatu kuid samas teatud olukordades kaval) ja Lisete (tilluke ja peenike naine). Varsti peale sissekolimist läksid nad jalutama ja küsisid igalt vastutulevalt inimeselt , kelle käest nad saaksid seapõrsa osta. Üsna pea sattus neile vastu tulema Kase talu minia , kes lubas neile seapõrsa asemel kassipoja anda. Kui kõik Kase tallu jõudsid selgus, et ämm oli see, kellel majas kõige suurem õigus oli. Ta ei tahtnud kassipoega ära anda, sest Jürkal ja Lisetel polnud lehma, kes saaks kassipoja jaoks piima anda. Lisete lubas küll külast tuua ja ämm andis järele, kuid kui Lisete mainis, et neil on rotid võttis ämm kohe kassipoja tagasi ja ütles, et nood murravad kassipoja ära. Jürka ja Lisete lahkusid, kuid kui nad olid värava juures jooksis minia neile järgi, sest Jürka oli unustanud oma kaelaräti. Koos kaelarätiga andis minia neile ämma teadmata kaasa ka kassipoja. Lisete ja Jürka läksid edasi, kuni kohtasid meest, kellelt said teada, et kui talusse loomi või tööriistu vaja tuleks pöörduda Kaval- Antsu poole. Mehe juhatuste järgi leidsidki nad Kaval-Antsu talu kaheharulise kase juurest, kust tuligi neile aia peale vastu Kaval-Ants, kuid ta tutvustas ennast sulasena. Jürka rääkis oma põrsaloo ära ja Kaval-Ants, ikka sulast teeseldes, lubas peremehe ehk siis enda käest küsida ja kunagi ise Põrgupõhjale ütlema tulla, kas saab või ei. Lisete ja Jürka läksid siis selle teadmisega koju. Kodus jättis Lisete kassipoja Jürka hoolde ja läks ise külla kassi jaoks piima otsima . Lisete läinud, pääses ka kassipoeg Jürka suurest peost minema ja hoolimata pingutustest ei õnnestunud Jürkal teda kätte saada. Lõpuks hakkas ta seina lõhkuma, et kassipoega kätte saada, kuid siis jõudis Lisete tagasi ja meelitas kassipoja piimaga peidust välja.
Järgmisel päeval, kui Lisete parajasti kassipoega piimaga toitis ja Jürka seda pealt vaatas , tuli nende õuele Kaval-Ants või nagu Jürka ja Lisete teda tundsid - sulane . Kutsus Jürkat ja Lisetet Kaval-Antsu tallu, et loomadest rääkida. Seal paljastaski Kaval-Ants oma identiteedi ja ütles, et tegi seda ainult sellepärast, et veenduda, kas Lisete ja Jürkaga tasub äri teha ja ta oli veendunud, et tasub. Niisiis lahkusidki Lisete ja Jürka Kaval-Antsu talust juba hobuse, vankri, saha , lamba, lambatalle, sea ja lehmaga . Vastutasuks pidi Jürka Antsu juures tööl käima. Kord aga, kui Lisete läks lehmaga heinamaale metsa äärde, tuli metsast karu ja murdis lehma maha. Lisete jooksis koju ja ütles Jürkale, kes kohe kirve selga võttis ja heinamaa poole tõttas. Karu nad heinamaalt ei leidnud, leidsid metsast, kus ta lehma sõi. Jürka lõi suure hooga karule kirvega pähe ja kirus veel, et kirves ei taha hästi ära tulla (''Lööd kirve nagu kaalikasse, aga välja ei tule!''). Sealsamas nülgisid ja tükeldasid Lisete ja Jürka karu ja lehma ja vedasid tükid ja nahad vankriga koju. Jürka rääkis juhtumist ka Antsule, kes sellepeale kostis , et hea, et karu, mitte hunt, sest siis saab lehma eest kahjutasu . Muidugi valetas Jürka metsavahtidele, et ta tappis karu enesekaitseks, sellepärast ei saanud ta trahvi, sest tegelikult poleks tohtinud karu tappa. Karunaha võtsid metsavahid Jürkalt aga ära ja lehmaraha sai endale Ants. Jürka sai endale küll Antsu käest teise, veel kiitsakama lehma, kuid pidi nüüd veel rohkem Antsu juures tööd rabama .
Ühel päeval ilmus Lisete jutule Kase minia, kes kassipoega tagasi tahtis. Ütles, et ämm kutsub teda kassivargaks. Lisete ei olnud nõus kassi tagasi andma ja minial polnud selle vastu midagi, kui Lisete ämmale ei ütle, et ta kassi tema käest sai. Kui minia oli teist teed mööda lahkunud jõudis kohale ämm ja päris kohe hallitriibulise kassi kohta Lisete süles ja ütles, et see olla tema oma. Lisete rääkis aga, et see pole see kassipoeg, see on hoopis teine ja see tuli ise emaga talu õuele ja ema läks ära ja jättis kassipoja maha. Ämm oli äärmiselt umbusklik ja lubas oma kaardimoori käest kõik üle küsida ning lahkus.
Kevadise tööhoo kasvades kasvas ka Jürks töökoormus Antsu juures. Seepärast pidi ta palkama Põrgupõhjale sulase, kuna ta ise praktiliselt kodus aega ei veetnudki. Seetõttu ei teadnudki Jürka Põrgupõhja toimetustest rohkem, kui ta Antsu käest kuulis ja sellepärast ta ühel ööl koju läkski. Katsus kodu ust, see oli lukus. Ta murdis ukse maha ja nägi sulast aknast välja ronimas. Tahtis talle järele joosta , kuid aknaava oli tema jaoks liiga väike. Siis läks suure vihaga Lisete käest aru pärima, kuid Lisete vastas, et tema ei kuulnud midagi ja aken oli lahti, et jahedam magada oleks. Jürka rahunes ja ütles, et kui ta sulase veel toast leiab, lööb ta maha. Parandas siis ukse ära ja läks tagasi Antsu juurde. Kui ööd juba pikemad olid, läks Jürka taas öösel Põrgupõhjale. Ta läks majja, kuid Lisetet polnud seal. Läks siis sulast lakka tema asemelt otsima, kuid sulast polnud seal. Jürka hüüdis kannatamatult. Lõpuks tuli nurga tagant Lisete. Jürkale meenus eemal asuv heinaküün, kust suunast Lisetegi tulnud oli ja võttis sammud sinnapoole, samas kui Lisete teda taksitada püüdis. Sellest polnud abi, sest Jürka jõudis just siis küüni juurde, kui sulane sealt põgenedatahtis. Jürka sai sulase kinni, viskas ta tagasi küüni, sulges ukse ja pani küünile tule otsa. Kui küünist olid ainult söed järel läksid Lisete ja Jürka tagasi tuppa . Hommikul rääkis Jürka Antsu tallu jõudes, et keegi oli ta küünile tule otsa pannud ja ütles, et eks see oli sulase plotski (suits vms) ning ütles, et eks vaatab, kas sulane ilmub välja. Aga loomulikult sulane ei ilmunud ning kutsuti politsei. Küünist järgi jäänud tuhahunnikust leiti kõrbend sulane. Jürka seletas, et ta nägi tulekahju alles Antsu juures tulles ja jooksis kohe vaatama, ega elumajad ei põle. Toast olla ta leidnud ainult magava Lisete. Lõpuks lahenes asi sellega, et Jürka võttis uue sulase Antsu juurest, sedakorda aga naise, Juula (tugev, tüse, suurte käte ja jämedate jalgadega ). Nüüd hakkas Jürka järjest rohkem Põrgupõhjal käima. Varsti jälle harvemini, kuid Lisete pani tähele, et nüüd oli Juula päeviti kuidagi unine. Jürka lubas Juulaga sellel teemal rääkida. Varsti pani Lisete tähele, et Juula ei saa süüa, sest tal on kogu aeg paha. Lisete sai aru, et Juula on rase . Rääkis sellest Jürkaga ja peagi tuli välja, et tulevate kaksikute isa on Jürka. Lisete oli püha viha täis ja rääkis Juulale, et Jürka põletas ise oma küüni ja sulase ja et ta annab Jürka välja. Juula aga hoidis Jürkaga kokku ja ütles, et ei tunnista Jürka vastu. Lisete oli löödud. Ta jäi Põrguõhjale, kuid ei tahtnud midagi süüa ega juua ja nii ta varsti surigi. Juula pesi ta puhtaks ja läks Jürkale sõna viima. Ants andis Jürkale lauad ja naelad, et ta Lisetele kirstu saaks teha. Kirst tehtud läks Jürka kirikuõpetaja jutule matustest rääkima. Kirikuõpetaja ei leidnud aga ei Jürka ega Lisete nime hingekirjast ja küsis, kust ta õige pärit on. Jürka rääkis tõtt - et ta on Vanapagan ja tuli maa peale Peetruse käsul, sest kui ta maa peal õndsaks ei saa ei anna Peetrus talle enam hingi. Kirikuõpetaja teeskles, nagu ta usuks Jürkat ja ütles, et ta teistele sellest parem ei räägiks, sest keegi nagunii ei usu, kuid Jürka sai ka ise aru, et kirikuõpetaja teda ei usu ja otsustas enam mitte kellelegi rääkida, et ta on tegelikult Vanapagan ja sellest, et Lisete polnud ju mingi tavaline naine.
Matuste ajal (talvel) oli Lisete kirst suletud ja Jürka keeldus kaant avamast. Peale matust hakati rääkima, et Lisete ei surnud ikka loomulikku surma ja peale Juula kaksikute sündi räägiti juba igasuguseid jutte. Sekkus politsei, kes kaevas Lisete haua üles ja kirstust leiti ainult kivid ja muld . Juula ja Jürka rääkisid, et Lisetet polnud enam toas, kui nad koju jõudsid, et ta oli otseteed põrgu läinud. Asi jäetigi katki, kirst kivide ja mullaga võeti asitõendiks kaasa ja haud jäeti lahti, Kevadel aga leiti metsast eri kohtadest kodid. Politse spekuleeris palju ja jõudis lõpuks väga kahtlaste protseduuride tagajärjel järeldusele, et kondid kuuluvad Lisetele. Niisiis pandi kondid kirstu ja Jürka laskis nende matmiseks uuesti kirikukella helistada, et lõpuks asjaga ühele poole saada.
Nüüd tahtis Jürka oma kaksikud pojad kiriku hingekirja panna. Ta läks selle jutuga kirikuõpetaja jutule. Kirikuõpetaja küsis uuesti Jürka isikutunnistust näha ja küsis, kust Jürka selle sai. Jürka vastas, et see on tal Peetruse käest saadud ja ingel tõi talle selle ära. Kirikuõpetaja tegi jällegi nägu, nagu ta usuks, et Jürka on Vanapagan ja ta teab Peetrust ja ingleid, kuid ütles, et isikutunnistus on võltsitud. Jürka läks üsna endast välja ja tahtis minema hakata. Siis küsis kirikuõpetaja, et miks ta üldse tema jutule tuli ja siis rääkis Jürka, et ta tahab kaksikuid hingekirja panna. Kirikuõpetaja imestas, et kuidas saavad Jürkal kaksikud pojad olla, kui ta naine surnud on. Siis seletas Jürka, et tal on lapsed Juula, mitte Lisetega ja rääkis veel, et Lisete, kes oli ta põrgu-abikaasa, läks otseteed põrgusse ja et Jürka ise oli see, kes küüni ja sulase ära põletas. Kirikuõpetaja oli suures hämmingus, et Jürka tahab selliste tegude juures veel õndsaks ka saada, kuid oli nõud ikkagi lapsed hingekirja võtma, kuid Juula ja Jürka pidid selleks enne pruudi ja peiuna kirja pandama, kolm korda kantsilst maha kuulutatama ja siis sai nad paari panna ja lapsed hingekirja panna. Kui see kõik tehtud oli, lootis Jürka, et ta saab lõpuks ometi rahulikult õndsaks saada. Lõpuks lõpetati ametlikult ka Lisete surma uurimine . Juula palus Jürkal minna Lisete haua juurde ja teha sinna kannaga kolm auku , igasse auku kolm korda sülitada ja sülitamiste vahele ütleda ’’ei sa tõuse’’, et Lisete ei hakkaks neid nö haua tagant tülitama. Jürka tegigi nii.
Ja nüüd algasi põrgupõhjal rahulikud aastad. Juula sünitas muudkui iga aasta-pooleteise järel lapsi. Ants heitis pilke juba Jürka kaksikutele, et varsti hakkavad nood Antsul karjas käima. Jürkale selline jutt ei meeldinud, kuid ta ei hakanud Antsule väga vastu ka. Kord hammustas uss Jürka kolmeaastast last ja ta suri. Matmisel nuttis Jürka ja kõik imestasid, kuidas ta saab nii tundeline olla. Ta imestas isegi, kuidas ta lapsed talle südamesse lähevad.
Kord läksid Jürka, Juula ja lapsed metsa.Seal tuli neile vastu emakaru kahe pojaga. Jürka keeras endale kohe vöö ümber käe, võttis pussi ja astus karule vastu. Vööga keeratud rusika pistis ta karule kurku, pussiga torkas sinna kuhu sai. Kui puss maha kukkus, võttis Juula selle üles ja torkas karule südamesse, karu, üritades seda eemaldada, torkas selle täielikult rindu ja suri. Jürkal oli palju raskeid rnidkere- ja käevigastusi, kuid läks omal jalal koju. Karu jätsid nad metsa. Kodus viskas Jürka ennast pikali ja jäi norinal magama, Juula aga tõttas metsavahi juurde rääkima mis toimunud oli. Metsavahid läksid metsa, püüdsid karupojad kinni ja nülgisid emakaru. Juula sai ka pussnoa kätte. Mõne päeva pärast ilmus Põrgupõhjale ametnik , kes juhtunust täpsemalt teada tahtis. Järgnesid pikad ja Jürkale omased segased seletused millest ametnik tahtis järeldada, et Jürka meelega mitte laste kaitseks karule kallale läks, kui viimaks Juula ametnikule kõik ära rääkis ja viimane sai aru, et enesekaitse see ju oligi.
Just siis, kui Jürka arvas , et ta saab lõpuks ometi rahu, sai politsei kuidagi teada, et Jürkal on võltsitud isikutunnistus. Tuldi siis Jürkat jällegi küsitlema, aga Jürka ei seletanud seekord oma Peetrist ja inglist. Ütles vaid, et politsei ei usuks teda niikuinii. Küsiti siis kirikuõpetaja käest ja too rääkis Jürka Peetruse, ingli , Vanapagana ja õndsaks saamise loo ära ja vastas, et Jürkal pole peas kõik korras. Siis läks ametnik uuesti Jürka jutule ja Jürka kinnitas oma kõigi arvates absurdset lugu, rääkis ka seda, et töötab Antsu juures. Läks siis ametnik Antsu juurde, kus too lubas Jürkaga ise rääkida ja ametnikuga pärast ühendust võtta. Kui Ants Jürkaga rääkima läks, ütles ta Jürkale, et usub, et ta on Vanapagan, aga et ametnikele on parem valetada, et ta on Venemaalt tulnud siia kirikuid otsima, et õndsaks saada, ostis isikutunnistuse juudi käest, ei mäleta enamus asju, sest on millegi kõvaga pähe saanud (mis peaks ka Jürka sarvi seletama ) ja et Peetrus oli Venemaal mingi papp või sepp . Seda kõike siis Jürka ametnikule rääkiski ja sai lõpuks oma päris isikutunnistuse sellesama ametniku käest.
Ükskord läks Jürka pärast pikka Antsu pool veedetud aega jälle kodu vaatama. Seal rääkis Juula talle, et kaksikutele hakkavad sarved kasvama. Jürka ei hakanud sarvede päritolu selgitama, niisiis viis Juula kaksikud velskri juurde, kes soovitas arsti poole pöörduda. Juula leidiski pooluskliku arsti, kes ütles, et need on jäärasarved ja tulevikus on poiste ümber palu naisi ja nad suplevad kullas. Koju jõudes leidis Juula Jürka igale poole auke kaevamas. Jürka seletas, et tahab nendesse puid istutada , sest Ants oli rääkinud, et nende mets võetakse maha. Juula rääkis poiste sarvedest ja Jürka ütles, et ta on Vanapagan ja näitas ka oma sarvi ja nüüd sai Juula lõpuks aru, kust poisid oma sarved on saanud.
Nüüd valitses Põrgupõhjal rahu, ainult tööd pidi rabama, endale ja Antsule. Põrgupõhjal hakkas käima ebanormaalselt palju kaubapakkujaid, millest enamiku Jürka aia taha tõstis. Ühelt ostis küll jalgratta, kuid selle lõhkus ka ära.
Aastatega Põrgupõhja ikka kasvas ja kosus, Juula sünnitas lapsi, loomade arv suurenes. Teised lapsed kasvasid ikka suuremaks . Kaksikud olid juba karjaealised ja üks käis Antsu juures tööl, teine oli kodus karjas ja vahetevahel , kui teine kaksik Antsu juurest tuli näitas teisele, mis ta võõrsil õppinud oli: läbi hammaste sülitamine, maadeldes jala taha panemine, kakeldes pöialde silma ajamine, tiritamme kasvatamine , valetamine ja näppamine – kõik väga tähtsad asjad, nagu ta ise seletas.
Ükskord soovitas Ants Jürkal Põrgupõhja talu päriselt ära osta. Kui Jürka oli veendunud, et omanik saab enne õndsaks, kui rentnik , nõustus ta Põrgupõhja talu ära ostma. Selleks laenas ta muidugi Antsult raha ja töökohustused Antsu ja nüüd ka Põrgupõhja talu ees kasvasid. Kuna Jürka usaldas Antsu pimesi, muretses ta viimase abiga ka maaparanduslaenu, millega sesaduse järgi võis ainult oma talu parandada. Ants aga veenis Jürkat maaparanduslaenu eest maja ehitama ja just Antsu enda maatükile, et mitte vahele jääda. Ants lubas suurt kasumit, sest majast pidi saama pood , ja Jürka oli loomulikult nõus. Maaparanduslaenud aga terve uue maja jaoks ei jätkunud ja niisiis pani Ants ka oma raha ehitusse. Kui maja valmis oli läks kuid, isegi aastaid ja Jürka ei näinud poest tulevast kasumist sentigi, sest väidetavalt polnud pood ikka veel Antsu investeeringut tagasi teeninud . Jürka jäi raha ootama senikaua , kuni maaparanduslaenu hakati tagasi nõudma. Kui asja uurima hakati, selgus, et laenuga on üldse kuidagi vähe maad parandatud. Tekkis küsimus, mis tehti rahaga . Mindi Jürkat üle kuulama . Tema rääkis muidugi nii, nagu asi oli. Räägiti ka Antsuga, kes kohe Jürka hulluks tembeldas ja ta laimu eest kohtusse kaebas. Kohtus ei saanud Jürka enamus asjadest midagi aru ja andis nii häid vastuseid kui oskas, mainis ka, et ta on Vanapagan ja Antsu sõber, mistõttu talle (ilmselt ’’hulluse’’ pärast) määrati 2 päeva tingimisi aresti koos aastase katseajaga. Koju sõitis Jürka Antsuga, kes talle seletas, et ta pidi Jürka kohtusse kaebama, et nad mõlemad selle maaparanduslaenu asjaga vahele ei jääks ja Jürka uskus kõike ja sai aru. Jürka olukord muutus aga järjest halvemaks, sest ta ei suutnud oma võlga tööga tasuda, ükskõik, kui palju ta rügas. Lõpuks, kui oli selge, et ta ei suuda laenu tagasi maksta, läks Põrgupõhja enampakkumisele, kuid kuna pakkujaid praktiliselt polnud, ostis Ants Põrgupõhja saiaraha eest, nagu ta ise kõigi ees kiitles. Ants tegi Jürkale ka selle selgeks, et nüüd kuulub ka pood ainult temale. Nad rääkisid Jürkaga põrgu teemadel ja Antsule hakkas järjest rohkem tunduma, et Jürka võibki tegelikult Vanapagan olla. Ants luges raamatuid ja käis ka kirikuõpetajaga rääkimas ja jõudis veendumusele, et ilma lunastuseta ei saa õndsaks saada ja kuna Jürka oli talle enne öelnud, et lunastus pole mingi näitaja, arvas Ants nüüd, et Jürka ei saagi kunagi õndsaks. Ta läks seda Jürkale nina alla hõõruma, kuid Jürka ei teinud nagu teist nägugi ja ajas vastu, et tema saab kindlasti kunagi õndsaks. Niisiis andiski Anst Jürkale aina uusi ja uusi töid tegemiseks. Jürka laste arv ikka kasvas ja kasvas ja mõned neist surid haigustessegi.
Rohkem meelehärmi oli vanemate lastega. Noorel Jürkal läks Antsu juures päris hästi, oli poes müüja. Hästi läks tal senikaua, kuni Antsu tütar Eleonoore hakkas tihemini koolivaheajal poes käima, ning noorele Antsule ei meeldinud, et noor Jürka ta õega räägib ja ähvardas kepiga. Eleonoore aga kutsus noort Jürkat endaga kahel korral kohtuma ja mõlemal korral kohtus noor Jürka ainult noore Antsu ja teisel korral veel lisaks ta kahe sõbraga ning mõlemal korral said poisid noore Jürka käest peksa. Asi jõudis Anstu kõrvu ja ta kutsus noore Jürka oma jutule. Kärkis küll alguses ja ähvardas vanglaga, kuid jättis asja sinnapaika. Järgmisel päeval kohtas noor Jürka Eleonooret jälle poes ja ütles, et ta meeldib vist Eleonoorele, mispeale tüdruk Noort Jürkat vastikuks kutsus ja minekut tegi.
Varsti tahtis Ants (kes oli vahepeal nii palju maad soetanud, et see nüüd Põrgupõhjaga kokku puutus) Põrgupõhjal muudatusi teha. Tahtis, et vanad hooned lammutataks, et need maaks teha ja et uued elumajad, kuhu Jürka perega peaks minema, tuleksid kohe metsa kõrvale. Jürka oli sellele küll vastu, kuid Ants veenis ta ümber ja plaanitu tehti teoks. Samas tõusis aga Jürka rent. Noore Jürka võttis Ants aga peale peksmiste eest vangisolekut poetöölt ära ja pani masina taha tööle. Kui Ants ja Jürka jälle põrgust ja patust rääkisid, ütles Ants Jürkale, et ega ta ei tohi Jürka käest üleliia renti ega midagi muud võtta, sest siis ta läheks põrgu. Jürka aga võttis seda kohe kuulda ja tahtis Antsu ikka põrgusse meelitada, kuid arvas, et kui ta hakkab üleliia renti maksma, saaks Ants kohe aru. Niisiis hakkas Jürka muude asjade näol omastarust Antsu põrgusse saatma: andis Antsule kõige jämedamad viljaterad, rohkem heina, kui tarvis, suuremad haokood, egi rohkem tööd kui oodati ja nõnda kadusid Põrgupõhjal päevad ja aastad.
Ühel õnnetul päeval jäi noore Jürka käsi masina vahele. Ta kaotas sõrmed ja labakäe ning lebas siis oma kinniseotud köndiga asemel. Teda tuli vaatama Eleonoore, rääkisid juttu ja siis ta lahkus, lubas järgmine päev ka tulla. Aga öösel poos noor Jürka ennast üles ja levisid jutud, et poomisnöör oli üsna lontis ja oli nähtud tiibu lehvitavat kukke, mis tähendas loomulikult seda, et Vanapagan pidi olema see, kes noore Jürka hinge oli põrgu viinud. Poisist oli Juulal ja Jürkal väga kahju. Varsti ilmus Ants ja nõudis uut poissi masina taha tööle. Juula ja Jürka saatsidki Kusta , kuid nii kui Kusta oli läinud hakkasid ka teised lapsed sinna tahtma, eriti peretütar Maia , sest ta oli kohtunud karulipõllul noore Antsuga, kes oli rääkinud ilusatest riietest ja kõpsuvatest kingadest. Vana Ants tuligi varsti Kõrboljale Maiale järgi ja Juula hoiatas teda veel, et neid Antsusid on juba teada millised naistemehed nad on. Maia käis Antsu juurest paar korda koduski. Viimane kord läksid nad Juulaga katkise kausi pärast vaidlema , sest see oli mõrane ja Maia viskas selle nurka kildudeks, öeldes, et nii tehakse Antsu juures katkiste nõudega. Juula oli väga solvunud ja ütles, et ta ei taha Maiat enam Põrgupõhjal näha. Kuid varsti Maia suri, sest ta üritas rasedana oma lapsest lahti saada ja suri verekaotusse. Jürka ja Juula mõtlesid, kes võis lapse isa olla, kuid Antsu juures olid selle koha pealt kõik vait, isegi Kusta. Juula arvas, et küllap oli see siis kas Ants või noor Ants ja Jürka lubas emmal-kummal siis kaela kahekorra keerata. Kirikuõpetajalt palus Jürka luba Maia surnuaiale matta, kuna noor Jürka oli maetud väljapoole surnuaeda, sest ta tegi enesetapu, kuid Jürka tahtis, et Maia saaks taevasse ja kirikuõpetaja lubas siis Maia surnuaiale matta.
Mõne aja pärast tuli Kusta koju ja rääkis kõik ära, mis Maiaga oli: lapse isa oli ikkagi olnud noor Ants ja Maia tahtis lapsest lahti saada, et noore Antsuga abielluda . Noor Ants oli kellegi Maiale appi palganud, et lapsest lahti saada, kuid asi läks nässu ja siis läks noor Ants ära välismaale, kuni kõik see asi unustatakse. Temaga läks ka vana Ants, kuid tuli tagasi. Kusta lubas noorele Antsule kätte maksta. Vana Ants oli käinud koertenäitusel ja seletas sellest piiiiikalt laialt Jürkale. Kui Jürka ütles, et põrgus pole ühtki koera hakkas Ants jälle mõtlema, et Jürka võibki tegelikult Vanapagan olla. Sellepärast läks Ants kirikusse pihtima, nagu ta sel ikka oli käinud, kui ta Jürkat pettis , talt varastas, pankrotti ajas ja tütre tappis. Kirikuõpetajaga ei saanud nad arutledes ikka Jürka koha pealt targemaks.
Varsti tõi Ants Põrgupõhjale uued elanikud, kellel olid omad loomadki. Jürkalt võttis Ants uute elanike tarbeks parimad maalapid, öeldes, et Jürka võib ju igal ajal endale metsa arvelt uusi maalappe juurde teha. Kuid renti Ants alla ei lasknud. Aja möödudes hakkas Jürka tundma vanadust, kuna nad Juulaga enam lapsi ei saanud. Siis mõtles Jürka, et ta tahaks Antsu nägu näha, kui too ükskord põrgusse jõuab. Juulaga rääkisid ka sellest, et nad on kindlad, et Maia läheb koos kirikuõpetajaga käsikäes taevasse ja see mõte neile meeldis.
Vanadus vaevas Juula ja Jürka ihuliikmeid, kuid nad tegid tööd, et õndsaks saada. Siis juhtus asi, mis neid tõsiselt vapustas : nende vanim poeg, teine kaksik Joosu, suri haigusesse (keel paistetas nii üles, et ei saanud ena hingata ). Suri ka teisi inimesi ümbruskonnas. Juula ja Jürka olid kindlad, et Joosu läheb taevasse, sest ta oli nii tagasihoidlik , vagur ja vaikne.
Jõudis tagasi noor Ants välismailt koos oma koolivendadega. Jahiti, püüti kala ja vähki. Kord, aga, kui öösi vähke püüti suure lõkke ja viinajoomise saatel, leiti hommikul Ants veest surnuna, käed kellegi noore naise ümber. Spekuleeriti palju, kes naine oli – kas sõbra abikaasa või veeneitsi, kes noore Antsu oli vette meelitanud (Pime-Mari versioon ). Ants aga levitas jutte, et tema õilis poeg proovis naist uppumissurmast põõsta, kuid sai hukka. Veeneitsi lugu hakati rohkem uskuma siis, kui Ants oma poja tarbeks oma maa peale eraldi matmiskoha tegi ning ta naisega ühes kirstus maha mattis . Inimesed uskusid, et tegelikult oli kirstus ainult noor Ants, aga keegi ei julgenud haua lähedalegi minna, kartsid mingit veeneitsi needust või midagi. Jürka ja Juula olid aga önnelikud, et Kusta toimunu ajal kodus oli, sest muidu oleks arvatavasti teda süüdistama hakatud. Õnnelikud olid nad ka selle üle, et noor Ants oma teenitud karistuse sai.
Juulal hakkas tervis halvenema. Ta oli jõuetu, söögiisu vähenes ja hingata oli järjest raskem. Juula enda valmistatud taimerohud ei aidanud ja nii viis Jürka ta arsti juurde, kus talle ainult valu vastu pulbrit anti. Siis läksid nad kirikuõpetaja juurde, Jürka viis Juula süles sisse. Juula pihtis kirikuõpetajale kõik, sealhulgas ka noore Antsu ja Maia loo ning selle, et Kusta tahtis kätte maksta. Uuris ka seda, kas noor Ants läheb taeva, sest kui läheb, siis tema ei taha minna ja et noor Ants võiks ikka põrgusse minna. Tagasiteel ütles Jürka, et lunastus ei loe ja noor Ants läheb kindlasti põrgu. Kodus, kui Jürka parajasti ära oli, tuli Kusta oma ema surivoodile vaatama. Kusta rääkis, et tegelikult ta ikka uputas noore Antsu ja tüdruku, kes tal kaelas rippus, viimase pärast oli tal kahju ja palus Juulal jumalaga sellest rääkida, kui ta ära sureb . Nüüd polnud Juulal selle vastu midagi, et noor Ants taeva läheb, sest ta uputati. Kusta lubas ka isale uputamisest rääkida, siis kui on õige aeg, et ka isa saaks rahulikult surra.
Juula oli suremiseks valmis, aga surm ei tulnud ega tulnud. Juula ja Jürka rääkisid, kui hea elu neil on koos olnud ja lõpuks palus Juula Jürkal kirstu valmis teha ja seest samblaga vooderdada. Pehme samblaga nagu oli olnud metsas, kus nad kunagi öösiti kohtusid. Nüüd hakkas Juula tõepoolest surema. Ta võttis pulbreid valu vastu, mis arst oli andnud, kuid enne kui pulber otsa sai, oli Juula surnud. Ülejäänud kalli raha eest ostetud pulbri otsustas Jürka ise sisse võtta, sest ’’mis surijale hea, ei või ka tervele kahjulik olla’’. Jürka magas selle tagajärjel sügavalt, isegi ei norskanud. Kui peale matuseid pulber otsa sai, magas Jürka jälle norinal ja pisike Riia mõtles, et isa ei norskanud enne, sest ta kartis , kui surnu oli majas. Riia mõtles palju emast ja tegi ühe huvitava avastuse: tänini polnud isa temaga üldse tegelenud ega õieti rääkinudki, kogu aeg oli Riia teda vaata et kartnud, kuid nüüd jättis Jürka ka kõige pakilisema toimetuse, kui Riial midagi vaja oli. Nüüd, kui Jürka koju tuli jooksis Riia talle vastu. Kuid Riia ei tahtnud üksi kodus olla ja Jürka andis talle kogu aeg lubadusi, et ainult natuke veel ja varsti läheme emale järele, et Riiat lohutada ja iga kord kui Jürka Riiaga oli rääkinud vaatas ta kiriku poole.
Mõne aja pärast muutus Jürka rõõmsamaks ja hakkas uue hooga tööd tegema. Naabrimees nägi seda ja küsis, et mis ta ikka tühja Antsu maad parandab. Jürka vastas, et õndsaks saada ja enda pärast. Naabrimees ei saanud Jürka loogikast aru. Natukese aja pärast tuli Ants Jürkaga rääkima, ega ta midagi naabrimehe taluostuplaanidest midagi ei tea. Jürka ei teadnud midagi, aga ometi suutis Ants Jürkale ühe oma teenija , Malle, pähe määrida. Kui Malle kohal oli ei sobinud talle esialgu miski, nagu oskaks ta ise kõike paremini, samuti jutustas ta liiga palju. Ta hoidis Jürkale paremaid söögipalu, aga too tõstis need kõik Riia ette. Öösel võttis Malle Riia oma asemele magama, kuid keset ööd läks Jürka kõrvale. Jürka läks aga Riia kõrvale ja talle järgnes jälle Malle, ütles, et seal on lutikad. Jürka ütles selle peale, et Riia pärast, sest ta on noor ja nende kahe nahka lutiaks ei hakka, sest nad on vanad. Malle solvus, niiet vesi oli silmis . Jürka viis Riia oma voodisse koos kassipojaga magama. Hommikul ütles riia, et ta ei taha enam Malle kõrval magada ja nii magaski ta sel öösel isa selja taga nagu kaljuserva varjus .
Nii jäigi Põrgupõhjale sama kord: isa ja tütar hoidsid kokku. Malle hoolitses majapidamise-loomade eest, kuid suhtles väga palju naabritega ja vingus kogu aeg, et kõikidest asjadest on puudu – võist, lihast, heeringast, silgust, villast, linast, seebist, soodast. Jürka läks selle jutuga Antsu juurde, kes ütles, et kõige targem oleks Mallega abielluda, sest talus ei tohi puudust tekkida, muidu ei saa ju Jürka Antsule renti maksta. Jürkale see abiellumise mõte ei meeldinud üldse ja lubas ennem puuduses kannatada. Kuid siis küsis Riia isalt, miks Mallel alati naabri poole minnes on käed põlle all, aga tulles põlle peal. Jürka ei osanud vastata ja hakkas ka ise jälgima. Ja nii see oligi. Kord võttis Jürka Malle vahele ja käskis käed põlle alt ära võtta. Malle põlle alt tulid välja niidikera ja pekikäntsakas, mis Malle väitel olid naabrinaisele, sest ta õmbleb Mallele tikitud särke. Jürka sai väga vihaseks ja kihutas Malle Põrgupõhjalt minema. Paari päeva pärast tuli Ants Jürka käest põhjendusi kuulma ja Jürka siis seletas, kuid Ants hakkas ajama , et Malle võib Jürka kohtusse ka kaevata ja siis terve aasta palga välja nõuda ja kuidas siis Antsule saab renti maksta. Ants pani ette, et Jürka läheks hoopis Antsu juurde tööle, lehmalaudaga tallu elama ja oma loomad võib ta Antsu karja jätta. Jürka polnud nõus ja siis ütles Ants, et ta peab sellisel juhul maksma Malle palga ja veel rendi ka. Jürka oli nõus.
Kui Jürka kodust mujal tööd tegi, jäi 7-8 aastane Riia koju. Riia oli haruldaselt tubliks hakanud – pani seale heina ette, pesi piimapütte, enda ja Jürka särke. Jürka sai aru, et Riia pole seda ise teinud ja siis tunnistas Riia üles, et naabrinaine seda kõike tegi, kuni tema ta titaga mängis, aga oli palunud , et ta Jürkale ei räägiks, kuna ta enda pere ka ei tea. Jürka ütles siis, et Riia perenaisele ei ütleks, et ta teab. Jürkale saabus kohtukutse. Kohtus kuulati ära Malle ja Ants ja siis Jürka ja otsustati, et Jürka peab maksma Mallele aastapalga ja Antsule rendi. Ants ütles küll, et Malle on nõus leppima teenitud palgaga, kui selle kohe kätte saab ja et Ants saab Jürkale selle laenata, juhul kui Jürka Põrgupõhjalt ära kolib lehmalaudaga tallu, kuid Jürka polnud nõus ja pidi algsete tingimust kohaselt maksma. Kodus külastas Jürkat ametnik, kes pani kirja loomad (3 lammast , hobune, 2 lehma), et need oksjonil kulude katteks müüa. Oksjonile tulidki Ants, naabrimees ja mõned võõrad. Antsule sai rendiks hobune ja üks lehm , teise lehma ostis naaber, mille hind kattis Malle palga. Ametniku kulutusteks läks suurim lammas ja sellest ülejääk läks Jürkale. Kaks järele jäänud lammast jäid samuti Jürkale. Jürka püüdis olla optimistlik tuleviku suhtes ja mõtles juba plaane , kuidas edasi elada, kui tuli Ants naabrimees Peetri ja veel ühe teisega ja ütles, tunnistajate kohalolekuga, et neil on Jürkaga aastane leping, mida Ants ei pikenda ja peale seda läheb Põrgupõhja Peetrile, kes maksab kaks korda suuremat renti. Jürka püüdis vastu puigelda, kuid Ants ei andnud järele. Jürka sai lõplikult selgeks, et Ants pole ta asõber vaid vaenlane. Ta läks kiire sammuga maja poole ja pistis selle põlema. Ants ei takistanud teda meelega, sest hooned olid nagunii vanad ja tarvis oli uusi. Alles siis hakkasid mehed teda takistama , kui tuld ei saanud enam peatada. Nad läksid Jürkale kallale, kuid Antsu viskas Jürka vastu kivihunnikut, niiet kolju oli puru, Peetrile andis rusikaga ja viskas nõgesepõõsasse, kolmas mees pani niisama ajama ja nüüd asus Jürka lauta ja aita põletama. Peeter aga jooksis koju, sest ta teadis, et Jürka läheb järgmisena sinna. Kodus võttis Peeter kirve ja seisis sellega Jürkal oma õuel tee peal ees, kuid Jürka murdis aiast teiba ja enam polnud Peetrist talle vastast. Peetri naine titaga tuli Jürkale vastu ja küsis, kus Riia on ja sai teada, et õnneks ohutult karjamaal. Jürka tahtis ka Peetri maja põletada, kuid nähes naist ja väikest last jättis ta sellle mõtte sinnapaika. Samal ajal oli Peeter kutsumise peale läinud Antsu olukorda vaatama, kes oli meelemärkuseta. Ta veeti Peetri poole, kus meisterdati kanderaam ja viidi Antsu tallu, mis oli kõige ligem arstiabile. Antsu talu juurest tõusis aga paksu musta suitsu, sest Jürka oli juba ammugi seal põletamas, niisiis viidi Ants lehmalaudaga tallu, mida Ants pidevalt oli Jürkale soovitanud. Põleva Antsu maja juurde oli kogunenud palju rahvast ja juba oli Jürka jagu saanud kallaleässitatud koertest ja sõnnist ning tugevatest meestest. Kui Jürka nägi, et pooleldi põlevast elumajast püütakse asju välja vedada läks ta majja sisse ja hakkas asju puru peksma . Jõudsid kohale politsei ja tuletõrje ja kohale oli kutsutud ka Kusta. Jürka viskas politseinikke aknast ja ustest välja. Kusta läks majja sisse ja ütles Jürkale, et tema tappis noore Antsu. Politsei kuulis seda ning viis Kusta välja, aga Jürka peale nende jõud ei hakanud. Jürkat tulistati korduvalt läbi purunenud akende ja lõpuks varises ka maja kokku, niiet Jürka jäi sisse. Tuld oli raske kustutada , kuigi peale tuletõrjujate aitas ka külarahvas, kes nüüd uskus, et Jürka võis tõesti Vanapagan olla.
Kui tuli oli lõpuks kustunud, leiti rusude alt Jürka surnukeha . Lahkamisel ütles arst, et sellist keha pole ta varem lahanud, kuid surma tõi Jürkale tugev hoop pähe ja seejärel lämbumine. Matmisega oli suur probleem, sest osad tahtsid et ta lihtsalt auku visataks, osad tahtsid surnuaia taha ja osad surnuaeda. Peale jäi naiste sõna – surnuaeda. Siis ei leidunud matjad, keegi ei tahtnud. Hea oleks olnud Kusta, kes oli oli politseisse viidud ja seal rääkis ta, et see, mis ta rääkis noore Antsu tapmise kohta oli vale isa rahustamiseks ning kuigi see oli üsna veenev põhjendus, jäeti ta siiski uurimiseks jaoskonda. Arvati, et Ants oleks teda matnud, kuid see oli ikka oma obadusest vahelduva eduga meelemärkusel ja kui nii siis sonis ’’Las põleb, las põleb, raha tuleb!’’. Kuidagi leiti ikkagi viinaga tasudes kivilõhkuja, kraavikaevaja, turbalõikaja ja mustusevedaja ja Peetri naine Viiu andis nii perekonna mõttes kaasa ka Riia, kellel oli oma must kass kaasas. Nii viidi hööveldamata kokkuklopsitud kirstus Jürka kirikuõpetajale õnnistada, kes oli lihtne kuid südamlik. Siis mindi poole kilomeetri kaugusele surnuaiale Jürkat maasse sängitama: ees kaks meest kirstuga vankris, kaks meest jala ja neist veel tagapool Riia kassiga, kes järsku minema jooksis. Riia hakkas nutma ja nii läksid mehed kassi puu otsast otsima, kuid vankriratas jäi kivi taha ja üks meestest kukkus peaga kivi vastu. Puu otsast kassi ei leitud, aga viina abil üles äratatud peavigastusega mees ütles, et ta nägi, kui Jürka ehk Vanapagan selle sealt ära võttis. Mehed ja Riia siis piilusid kirstupraost sisse ja nägidki paari helkivaid siniseid silmi kirstus. Nüüd hakkas meestel matmisega kiire. Teel seoti veel kirst nööridega kinni. Surnuaias lasti Riial kolm korda mulda alla visata , kuid siis hüppas hauast välja must kass, sinised silmad läikimas ja jooksis haudade vahele minema, sinine suitsujutt taga, mis kohe kadus . Mehed olid hirmul ja kobisid kohe vankrisse ja minema, jättes Riia sinnapaika. Riia leidis aga kirikumehe naine sirelipõõsa alt magamast. Naine võttis Riia sülle ja viis ta koju.