Põhjalik referaat Jaapani kultuurist (0)

LUUA METSANDUSKOOL
Retkejuht
Sessiooniõpe
JAAPANI KULTUUR
Referaat
Juhendaja : Lili kängsepp
Koostas: Liisa Demant
LRJ I
Võru 2012

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
ÜLDANDMED 4
JAAPANI RELIGIOON 5
Shinto : Jaapani rahvausund 5
Budism Jaapanis 5
KEEL 6
Mõned liited 6
Käibefraase: 6
TAVAD JA KOMBED 8
Tervitamine 8
Füüsiline kontakt 8
Käitumisreeglid avalikkuses 8
RÕIVASTUMINE 9
Kimono 9
Lehvikud 9
Jalanõud 10
TOIDUKULTUUR 11
Söögikombed ja etikett 11
Viisakusfraasid ja tervitused 11
Söögipulkade kasutamine 11
Mida jaapanis süüakse? 11
JAAPANI VÕITLUSKUNSTID 13
Sumo 13
Kendo 13
Kyūdō 14
Judo 14
Karate 15
Aikido 15
KOKKUVÕTE 16
Kasutatud kirjandus: 17

SISSEJUHATUS

Vaikse ookeani vulkaanilisel rannikul asuv Jaapani saarestik oli kaua aega oma asukoha tõttu maailmast eraldatud kõrvaline paik. Tänapäeval on Jaapan rahvarohke turismimagnet, ning kõigile uudistajatele avatud. Vähesed riigid on jäänud mõjutamata Jaapani kultuurist, ideedest ja majandusest.
Valisin teemaks Jaapani kultuuri kuna see on riik, mis jääb meist väga kaugele, kuid ometi oleme kõik kuulnud selle omapärase riigi võludest. Sushi, roheline tee, söögipulgad, kimonod ja kuulsad võitluskunstid- see kõik on meieni jõudnud teatud määral. Tahtsin välja selgitada kuidas möödub aeg „tõusva päikese maal” tegelikult ning kas leiame ühiseid jooni ka eestlaste kultuuriga .

ÜLDANDMED

Pindala: 377 915 km2
Rahvaarv: 127 928 000 (2011)
Rahvastiku tihedus: 337 in/km2
Pealinn: Tōkyō
Riigikeel : jaapani keel
Jaapan (jaapani keeles Nihon, ametlikult Nippon-koku või Nihon-koku) on saareriik Ida-Aasias, mis ulatub Ohhoota merest põhjas Ida-Hiina mere ja Taiwanini lõunas. Euraasia mandrist eraldab seda Vaikses ookeanis paiknevat maad Jaapani meri.
Jaapani saarestikku kuulub 6852 saart . Neist neli suuremat on Honshū, Hokkaidō, Kyūshū ja Shikoku, mis kokku moodustavad 97% Jaapani maismaa pindalast. Jaapani kogupindala (ilma Kuriili saarteta) on 377 915 on km² ja maismaapindala 364 485 km², mis tähendab, et ta on pisut suurem kui Saksamaa, kuid väiksem kui Rootsi. Maailmas on Jaapan oma kogupindala poolest 61. kohal
Rahvaarvu poolest on Jaapan enam kui 127 miljoni elanikuga maailmas kümnendal kohal. Suur-Tōkyō piirkond, kuhu kuulub de facto pealinn Tōkyō ja mitmed ümbritsevad prefektuurid, on maailma suurim metropol, kus elab üle 30 miljoni inimese.
Jaapani nime kirjutatakse märkidega, mille tähendus on „päikese allikas“, mispärast mõnikord kutsutakse Jaapanit ka tõusva päikese maaks . Nimetus viitab Jaapani asendile Hiinast ida pool – hiinlastele tähendas Jaapan ajalooliselt maad, kust tõusis päike. Enne nimetuse Nihon kasutuselevõttu tunti Jaapanit Hiinas Wa maa ehk „Kääbustemaa“ nime all, mis tuli jaapanlaste suhteliselt väikesest kasvust (võrreldes hiinlastega).

JAAPANI RELIGIOON

Jaapani 1945. aasta põhiseaduse §20 kohaselt kehtib riigis usuvabadus ja religioon on riigist lahutatud.
Levinumad religioonid on shinto , budism, vähesel määral on ka muhameedlasi, kristlasi, hinduiste jt. Shinto on põline jaapani religioon, kuid seda on aegade jooksul tugevasti mõjutanud budism. Konfutsianism , mis jõudis Hiinast Jaapanisse enne budismi, on küll tugevasti mõjutanud jaapanlaste moraalseid tõekspidamisi, kuid pole kujunenud organiseeritud religiooniks.
1985. aasta andmetel oli Jaapanis 115,6 miljonit shintoisti, 92 miljonit budisti, 1,7 miljonit kristlast ja 14,4 miljonit muude religioonide tunnistajat. Praktiliselt võib öelda, et shintoistide ja budistide koguarv on Jaapanis 2 korda suurem elanike arvust ehk teiste sõnadega on jaapanlased ühtaegu nii shintoistid kui budistid . Ka shinto pühamute ja buda templite arvud on enam-vähem võrdsed (vastavalt 91 tuhat ja 85 tuhat). Buda munkade arv on aga üle 2 korra suurem kui shintol (vastavalt 269 tuhat ha 102 tuhat).

Shinto: Jaapani rahvausund

Sintoism ehk shinto on jaapani ajalooline rahvusreligioon, mis kuni Teise maailmasõja lõpuni oli riigiusund. See on Jaapanlaste vanim usund kami -no- michi , mis tõlkes tähendab `jumalate tee´. Juba usundi nimi kätkeb endas ühe eripära, mis eristab teda kristlusest , budismist, islamist jt religioonidest. Nimelt ei ole sel loojat , oma pühakirja ega fikseeritud õpetust. Tegemist on loodusliku, animistliku usundiga, mille põhikontseptsiooni kohaselt juhivad nii elavaid, surnuid kui elutuid loodusobjekte jumalused , kami’d. On suuremad ja väiksemad kami’d, keda kummardatakse tuhandetes pühamutes (jinja), mis on püstitatud mägedesse ja tee äärde. Muistsetest aegadest alates oli keisri valitsemine kinnitatud suurte jumalate nimel, keda peeti tema esivanemateks.
Tänapäeval on vähesed jaapanlased puhtad shintoistid, kuid enamik jälgib shinto rituaale budistlike praktikate kõrval. Paljud Jaapani kombed nagu puhtuse rõhutamine ja range esteetika on osaliselt shinto’st tuletatud .

Budism Jaapanis

Budism, mis sai alguse Indias, jõudis Jaapanisse läbi Hiina ja Korea 6. Sajandil pKr. Läbi sajandite tekkisid ja arenesid erinevad sektid , kus Jaapani usuliikumistest enam levinud on Tendai ja Shingoni esoteerilised budistlikud usulahud miljonite järglastega.
Vaatamata oma ühisosale rahvusliku ususüsteemiga oli uuel religioonil shintoismiga rahutu side. Budism kaotas ametliku toetuse 1868. aastal, kuid puhkes taas õide pärast teist maailmasõda.
Kosmoloogilised usulised tõekspidamised ja budistlik moraal on tänapäeval Jaapani elus väga levinud, eriti zen-budismist lähtuv vaimse kontrolli rõhutamine.

KEEL

Jaapani keel (nihongo), mis kuulub altai keelte rühma on Jaapani ametlik keel ja domineeriv suhtlemiskeel. Üle maailma räägib seda 127 miljonit inimest.
Jaapani keeles kirjutamiseks kasutatakse kombineeritult nelja erinevat süsteemi – hiina kirjal põhinevat kanji 't, silpkirju hirangat ja katakanat ning mõningatel juhtudel ka ladina kirja. Jaapani kirja latinisatsatsioon on rōmaji. See on jaapani segakiri.

Mõned liited

Chan: Tavapäraselt kasutatakse beebide, väikeste laste ja teismeliste tüdrukute puhul, kuid võib ka kasutada armsate loomade, armsama, lähedase sõbra või noorusliku naise puhul.
Kun (Kanji, Hiragana): Kasutatakse seeniorite poolt juunioritele või siis üks kõik kellelt noorte poiste puhul, kuid võib ka kasutada naissoost isikute puhul(näiteks tööl).
San vahel ka han : Kõige tavapärasem lugupidamis liide ja on sarnane härra, proua jne -le.
Sama: Palju lugupidavam version san'ist. Kasutatakse kellegi puhul kes on palju kõrgema staatusega kui ise, näiteks ostja, ja vahel nende puhul keda väga austatakse. Kui enda puhul kasutada see näitab ekstreemset ülbust.
Senpai - kasutatakse seeniorite puhul. Näiteks koolis, tööl jne.
Kohai - kasutatakse juuniorite puhul.
Sensei - kasutatakse õpetajate, doktorite, poliitikute ja teiste autoriteetidega isikute puhul.

Käibefraase:

Ima nan-ji desu ka- Mis kell on?
Ohayoo (Gozaimasu)- Tere hommikust! Kasutatakse kuni kell 10 hommikul .
Konnichiwa- Tere. Üsna mitteametlik väljend, kasutatakse kella 10-st kuni päikeseloojanguni.
Konbanwa- Tere õhtust.
Sayonara- Head aega.
Shitsurei shimasu- Sayonara ametlikum variant, mida võib kasutada nt. oma ülemuse puhul.
Oyasumi nasai- Head ööd. Öeldakse majast väljas seltskonnast lahkudes või enne seda.
Dewa mata / Ja mata Aidaa...- Ebaametlik hüvastijätt oma sõprade või sugulastega.
Itte rasshai- Hüvasti. Öeldakse majast väljuvale pereliikmele.
Itte mairimasu- Hüvasti! See on Itte rasshai vastus.
Tadaima - Ma olen tagasi! Seda ütleb koju saabuv isik.
Okaeri nasai- Tere tulemast koju. See on Tadaima vastus.
O-daijini- Ole ettevaatlik!

TAVAD JA KOMBED

Etikett on Jaapanis oluline rohkearvulise rahva suhtlemisel. Hiljutistel kümnenditel on rangus kaduma hakanud, kuid ka kõige mässulisemad jaapanlased ei murra teatud reegleid. Mida korrektse käitumise all mõeldakse, erineb pisut, sõltuvalt olukorrast ja inimeste staatusest . Võõramaalastele andestatakse eksimusi kergemini, kuid head kombed panevad teist rohkem lugu pidama .

Tervitamine

Traditsiooniliseks tervituseks jaapanis on kummardus, mille sügavus väljendab osalejate suhtelist staatust. Inimene, kes on teisest madalamal positsioonil ühiskonnas, kummardab alati teisest madalamale ja peaks alustama tervitust. Paljudes olukordades on kummardused teeninduse osaks, nt liftis , kaubamajades restoranides ja hotellides. Välismaalased peavad kummardama harva – käepigistusest piisab . Kummardamist võib ignoreerida või vastata sellele kerge naeratusega. Jaapanlaste seas on kätlemine haruldus , sest neile ei meeldi füüsiline kontakt.

Füüsiline kontakt

Samast soost inimesed ei tunne puudutuste suhtesebamugavust. Atmosfäär ainult meeste või naiste avalikes kümbluskohtades on vaba. Erinevate sugude vahel aga (v.a otsesed sugulased, kes tihti pesevad koos) on avalik füüsiline kontakt väga piiratud. Hoolimata mõnede noorte seas levinud moest , kus paarid näitavad avalikult oma kirge, ei hoia enamus paare isegi mitte teineteisel käest. Suudlust nähakse puhtalt seksuaalsena. Tervitav põsesuudlus põhjustaks piinlikkust ja embamine on pea olematu.

Käitumisreeglid avalikkuses

Mõningates asjades ei tehta ka võõramaalastele järeleandmisi, seda enamasti seoses Jaapani hügieenistandarditega. Paljudele külastajatele tuleb üllatuseks see, et andestamatuks peetakse end vannis šampoonitamine või seebitamine. Kuldreegliks on enese puhtakspesemine duši all enne kuuma vanni astumist. Vann on mõeldud üksnes lõõgastumiseks, pesemine kuulub duši alla.
Samuti on tõsine eksimus siseruumides jalatsite kandmine või valede tuhvlite kandmine tualetis või sellest väljas. Jalatsid moodustavad etiketi olulise osa. Majja sisenemisel võetakse välijalatsid ära ja olemasolul pannakse jalga tuhvlid. Tuhvlite puudumisel võib sisse astuda ka sokkides või sukkades. Põhimõtteks on mitte reostada tube õueporiga. Sama nõue kehtib ka eramajades, templites ja Jaapani stiilis võõrastemajades. Läänelikus hotellis algab siseruum aga külastaja toa lävelt.
Suuremates linnades on nüüd suitsuvabad alad (nagu Tōkiō kesklinn Chūō-ku), kus tänaval suitsetamine on keelatud – keelu rikkujaid trahvitakse.
Kõndides söömist peetakse matslikuks, vähemalt vanema põlvkonna silmis , kuigi pikematel rongireisidel loetakse normaalseks. Samuti võib näiteks nina luristada, kuid nuuskamine avalikus kohas on taunitav. Avalikes kohtades kantakse ka marlimaske, et hoiduda pisikute levitamisest ning enese kaitsmiseks nakkuste eest.

RÕIVASTUMINE

Vaatamata sellele, et enamik jaapanlasi kannab tänapäeval lääne stiilis rõivaid (yokufu), ei ole ei ole ebatavaline kohata tänaval kimonosse riietatud naist või kerges suvekimonos (yukata) lõõgastuvat meest.
Kimono on keha ümber mässitav rõivaese, mida kannavad nii mehed kui naised enamasti pidulikel üritustel ja festivalidel

Kimono

Kimono on eht-jaapanlik riideese ja nõuab vastavat ümbrust, elustiili ja tempot. Kunagi oli kimino olmekultuuri kindel osa, mis täielikult vastas igapäevaelu nõuetele. Riietusesemele avaldasid mõju kõik eluvaldkonnad ja ta ise kujundas ilukaanoneid. Kimono rõhutas osasid figuuri osi nagu kukal , kael , puusad, pahkluud, ja püüdis peita teisi – taljet, jalgu ja rinda. Kimono sobis tüüpilisele jaapanlanna figuurile kõige paremini ja kujundas ka ilumalli. Euroopa suurerinnaline ja pikajalgne standart ei paista kimonos eriti kena.
Kimono sulandus suurepäraselt traditsioonilise jaapani kodu eluruumi. Kogu elu selles ruumis möödus põrandal ja madala lauakese ääres, mille taga istuti kandadel. Jaapani kodus ei käidud kunagi jalanõudega, põrandad olid siledad ja kimono slepp libises vabalt, rõhutades naise figuuri ja elegantset liikumist. Kimono kandmine oli omaette oskus. Jaapanlanna pidi oskama sobitada kimino ja vöö värve, valima õige kimono vastavalt aastaajale, sündmusele, oma vanusele, sotsiaalsele staatusele . Arvestanud mitmete pisiasjadega, mõjus ta oma nauditavates toonides kimonoga kauni, elegantse, hoolitsetud ja peenena. Riietuse juurde kuulus kohustuslikult õige soeng , meik, õiged ehted ning õiged lõhnaained.
Kvaliteetne kimono võib vastu pidada aastaid, isegi põlvkondi. Uus pidulik kimono võib maksta kümneid tuhandeid jeene ning need rõivad saavad perekonnapärandiks. Kimono on tehtud standardlõikega ning kehasse sobitumine tehakse riietamise ajal. Rõiva vasak hõlm on alati mässitud üle parema. Vastupidi mässitakse ainult surnuid.

Lehvikud

Omaette oskus ja kohustuslik osa traditsioonilisest tervikust oli lehviku kasutamine. Seda kasutasid nii mehed kui naised. Naiste käes olid peened lehvikud, mis kaunistatud kaunite maastikupiltide ja sügavmõtteliste kalligraafiliste aforismidega. Lehvikukeelt valdasid eriti hästi aristokraadid . Lehvik nagu ka kõik muud aksessuaarid pidi sobima kimonoga, olema vastav aastaajale või sündmusele, sellel olev kujutis või aforism võis anda põhjust suhtlema hakkamiseks. Lehvik oli omaette sümbol. See võidi mingi sõnumina unustada kuhugi , kinkida pühendusega, hoida poolavatuna, liikumatult, peita selle taha nägu ja kõnelda vaid silmadega . Alates sügise tulekust ja sügistuulte saabumisest lehvikuid ei kasutatud. Kuna lehvik oli ka üks enamtuntud kingitus, siis sügisel kingituseks saadetud lehvik tähendas või ennustas lähedase suhte katkemist või katkestamist.

Jalanõud

Alates 8. sajandist kannavad jaapanlased varbavaherihmadega õlgedest või nahast sandaale (zori) ja puukingi ( geta ). Mõlemad on väga praktilised – majja sisenemisel või majast väljumisel on neid kerge jalga ja jalast ära libistada.

TOIDUKULTUUR

Söögikombed ja etikett

Söömistavd Jaapanis erinevad märkimisväärselt lääne tavadest . Istumine, lauanõud ja suur osa kommetest, mis võtab söömist kui sotsiaalset tegevust, erineb isegi lähinaabrite, näiteks Korea ja Hiina vastavatest tavadest. Põhiline etiketinõue on traditsioonilises isteasendis söömiseks kingad jalast ära võtta.

Viisakusfraasid ja tervitused

Jaapanlased ütlevad „itadaki mass” (võtan tänuga vastu) ja „gochisosama desh’ta” (olen saanud) söömist lõpetades. Jaapani kommete kohaselt valatakse jooki teistele ja siis vastupidi. Kui teile valatakse , peaksite klaasi tõstma, teise käe sõrmedega põhja toetudes. Kui öeldakse toost (kanpai), tuleks õlle- ja viskiklaase kokku lüüa, saketasse aga tuleks tervituseks tõsta.

Söögipulkade kasutamine

Jaapanlased eeldavad, et te ei suuda korralikult söögipulki käsitleda, ning on meeldivalt üllatunud, kui näitate üles sellekohaseid oskusi.
Söögipulgaga toidu puurimist loetakse halvaks kombeks, nagu ka toidu lükkamist kausist suhu (mis on samas täiesti vastuvõetav Hiinas). Toidu edastamist oma söögipulkade vahelt teise omade vahele, samuti pulkade riisikaussi püsti torkamine on otseselt seotud matusekombestikuga ja lõunalauas seega täiesti keelatud. Pulkadega žestikuleerimine ja osutamine ei kõlba samuti kuhugi, nagu ka nende kasutamine asjade liigutamiseks laual.
Kui pulgad pole hetkel kasutusel, tuleb need asetada oma söögipulgaalusele (hashioki), või kui seda pole, madalaimale toidunõule. Pulgad tuleb asetada hoolikalt, mitte lohakalt, ristamata, paralleelselt enda poole jääva lauaservaga.

Mida jaapanis süüakse?

Erinevalt suuremast jaost arenenud riikidest, kus kogu maailma toidutoodang on aastaringi supermarketitest saadaval, hinnatakse Jaapanis ikka veel kõrgelt kohalikku ja hooajalist toitu.
Koos vältimatu riisi ja misosupiga (valmistatud hapendatud sojapastast) koosneb jaapani toidukord hulgast kergetest roogadest , mis peavad üksteist täiendama. Jaapanlased kohtlevad riisi austusega ega pea end söönuks enne, kuni pole mingis vormis veidi riisi söönud. Riis täiendab erinevaid roogi, sealhulgas kala, liha, köögivilju, mitmesugused marineeritud aedvilju ja erinevaid suppe . Hinnatud kohal jaapani köögis on ka mereannid . Mõni värske kala süüakse toorelt koos sojakastme või kombineeritakse riisiga (sushi). Enamik kala siiski keedetakse, grillitakse või praetakse.
Roheline tee ja sake (riisivein) on Jaapani traditsioonilised joogid. Mõlemal on iidne ajalugu ning nende nautimine on ülendatud asjatundjate pärusmaaks. Ka must tee, kohvi, limonaad, ja õlu on populaarne . Piim ja piimatooted on saanud kuulsaks alles viimastel aastatel.
Buddha usk soodustas seda, et jaapanlased ei söönud eriti liha, kuid see tabu on suures osas kadunud. Jaapanis süüakse tänapäeval kana, sea-ja veiseliha , kuid serveeringud on väikesed. Enamik Lääne-toite on Jaapanis kättesaadavad. Hamburgerid ja pizza on populaarsed ning paljud USA restoraniketid on hästi esindatud .

JAAPANI VÕITLUSKUNSTID

Jaapani võitluskunstid arenesid samuraide sõjakunstist ning on arenenud rangeteks treeningdistsipliinideks, mille eesmärk on vaimne areng.

Sumo

Sumo on Jaapani traditsiooniline maadlus . Praegu on sumo rohkem professionaalne sport kui võitluskunst. Elukutseliste maadlejate puhul kasutatakse nimetust ōzumō ehk suur sumo, eristamaks seda harrastajate amazumōst. Ōzumō kasutamine tänapäeval on suhteliselt uus, kuigi ala ise on igivana ja selle alged ulatuvad kuni 2000 aastat tagasi.
Esimesed kindlad teated Jaapanis korraldatud sumovõistlusest on pärit 642. aastast. Sellest ajast alates on pidevalt korraldatud sumoturniire keisri õukonnas. Turniir toimus sügiseste põllutööde lõppu tähistava püha ajal. Tollane sumo ei olnud siiski veel tänapäevane rangete reeglitega võistlus, vaid pigem lihtsalt käsitsivõitlus, mis võis lõppeda ka ühe osapoole surmaga. Keisri käsul pidi iga provints saatma oma esindaja, kes pidi oma kuludega kohale sõitma. Sumo on tihedalt seotud sintoismiga. Legendi järgi pidi jaapanlaste üks esiisa Take-mikazuchi võitlema rivaalitseva hõimupealikuga ja võitis teda. Veel tänapäevalgi korraldatakse mõnedes shinto-templites sumoga sarnast rituaalset tantsu, mis kujutab maadlust kami ehk jumalaga .
Tokugawa ajastul fikseeriti sumovõtete (kimarite) loend, mis koosnes 72 võttest. 2010. aasta seisuga on võtete nimekirjas 82 võtet pluss 5 nn mitte-võtet, mille tagajärjel matš lõppeb enne võtte sooritamist.
Alates 1958. aastast toimub aastas 6 ōzumō-turniiri, iga turniir kestab 15 päeva.

Kendo

Kendo (kendō), ehk 'mõõga tee' on jaapani mõõgavõitluskunst, mis sai alguse samurai vehklemisest.
Kendo juured ulatuvad 16. sajandi Jaapani mõõgavõitluse koolidesse. Esialgselt õpiti mõõga käsitsemist võitluses peamiselt puumõõga (bokutō) abil. Et puumõõk osutus paarisharjutustes ohtlikuks, võeti 18. Sajandil kasutusele bambusritvadest mõõk (shinai) ja seejärel üsna pea ka spetsiaalselt kendo harjutamiseks mõeldud kaitsete komplekt (bogu või kendogu).
Tänapäevases kendos on neli lubatud rünnakut – löögid pähe, randmesse ja keha küljele ning torge kõrri. Et rünnak oleks punktivääriline, peab see olema sooritatud teatud kindlal moel; pelk tabamus ei ole piisav.
Kendo on tänapäeval aktiivne võistlussport. Maailmameistrivõistlused toimuvad alates 1970. aastast iga kolme aasta tagant.

Kyūdō

Kyūdō ehk ' vibu tee' on internatsionaalselt tuntud jaapani võitluskunst, kus kasutatakse traditsioonilist ca 2 meetri pikkust Jaapani vibu .
Läbi Jaapani ajaloo on peamiselt kasutatud vibu kolme moodi: jahipidamiseks, võitluseks ja religiooses kontekstis.
Tänapäeval loomulikult vibuga jahipidamine ja võitlemine ei ole enam aktuaalne, kuid tseremoniaalselt kasutatkse seda ka tänapäeval. Lisaks on välja kujunenud uus kasutusviis vanast: võitluskunst või sport (oleneb kellelt küsida)
Kyudot kutsutakse mõnikord ka liikuvaks meditatsiooniks, kuna liigutused peavad olema sujuvad ja tekitavad edasijõudnute juures harmooniat.
Nagu kõikides traditsionaalsetes budo-, või Jaapani sõjakunsti-, liikides siis jagatakse ka Kyudo kahte lahtrisse : tehnika ja filosoofia.

• Tehniline osa (hassetsu) kujutab endast kaheksat positsiooni, mis koos kujutab endast ühe noole laskmist.
  

Ühe noole lendu laskmine algab jalgade täpse paika seadmisega ja see samm koos ülejäänud seitsmega mõjutab lasu kvaliteeti, st kuidas nool märklauda tabab. Seetõttu on muuhulgas korrektsus kui ka harmoonia essentsiaalsed kyudo harjutamises.

• Filosoofiline osa on midagi mis kujuneb kyudo harjutaja juures treenimise läbi. See tähendab, vibu tee läbi õpib harjutaja kõrvutama liigutusi, märgitabamist jms teiste situatsioonidega elus, mis juhib harjutaja teatud arusaamadeni elu kohta.
  

Judo

Džuudo ehk judo ('pehme viis') on heidetele ja kinnihoidmistele keskenduv Jaapani päritolu võitluskunst ning võitlusspordiala, sh olümpiaala. Judoga tegelevaid sportlasi nimetatakse judokadeks.
Džuudos on oluline kiirus ja osavus ning dünaamiline reageerimine vastase liikumisele.
Džuudo on välja kasvanud mitmest erinevast Jaapani jūjutsu koolist. Esimese džuudo treeningkooli rajas 1882 Shitayas dr Jigoro Kano.
Džuudo harjutajate taset märgitakse kyu (õpilase) ja dan (meistri) astmetega ning astmete eristamiseks erivärvilised vööd.

• Kyu tasemel: 6. – valge, 5. – kollane, 4. – oranž, 3. – roheline, 2. – sinine, 1. – pruun.
  
• Dan´i tasemel: 1.–5. – must, 6.–8. – punavalge, 9. ja 11. – punane, 12. – lai valge vöö (omistatud vaid džuudo loojale Jigoro Kanole).
  

Olümpiamängude kavas on džuudo alates 1964 meestele (välja arvatud 1968) ning 1992 naistele. Meeste džuudo oli esimene Aasiast pärit spordiala , mis olümpiakavva lülitati. Praegu on olümpiamängude kavas seitse kaalukategooriat meestele ja seitse kaalukategooriat naistele.

Karate

Karate ehk karate-dō ('tühi käsi') on Okinawa päritolu võitluskunst. Karatega tegelevaid sportlasi nimetatakse karatekadeks. Spordiala koosneb järskudest, kuid kontrollitud jalalöökidest, rusikahoopidest või äkkrünnakutest ja blokeerimisliigutustest.
Karate-dō tehniliseks põhiosaks on võitlus paljaste ehk tühjade kätega, st relvi kasutamata. Karate on dō, mis tähendab tegemist pole mitte ainult võitlemiseks vajalike tehnikate kogumiga, vaid püüdluse kui teekäimisega enda täiustumisel nii vaimses kui füüsilises mõttes. Karate lähtub oma põhimõtetes suuresti zen-budismi õpetustest ja on budoalana mõjutatud konfutsianismist.
Algse karate loojaks peetakse Tode Sakugawat, kes hakkas peale enda täiendamist Hiinas oma võitlusvõtteid Okinawal õpetama. Tema õpetusest kujunes välja võitluskunst tōde.
Karatele tänapäevase kuju andjaks ja selle levitajaks üldsusele peetakse Gichin Funakoshit, kes tutvustas karated Jaapanis esmakordselt 1917, avalikkusele 1922. Euroopasse jõudis karate 1950. aastate lõpul, Eestisse veel kümmekond aastat hiljem.

Aikido

Aikido tekkis XX sajandi esimesel veerandil ja selle asutaja oli O’sensei Morishej Uešiba, kes põimis sinna kokku erinevate võitlusstiilide parimaid elemente. Aikido ehk 'harmoonilise vaimu tee' kasutab vaenlaste jõudu ja kiirust nende endi vastu. Treening ühendab vaimse teadlikkuse ja füüsilise painduvuse. O-Sensei rõhutas aikido moraalseid ja hingelisi külgi, pannes seejuures suurt rõhku harmoonia ja rahu arendamisele.
Lähemal kokkupuutel leiavad harjutajad aikido’st kõike seda mida nad on otsinud; olgu see siis rakendatavad enesekaitse tehnikad, vaimne valgustatus, kehaline tervis või meelerahu . Maailmas tegeleb aikidoga miljoneid inimesi, Soomes on sellega tegeldud 35, Saksamaal 45 aastat.
Eestis alustati 1990. aastate algul, praegu on harrastajaid 400 ringis .

KOKKUVÕTE

Jaapani kultuur on väga omapärane võrreldes teiste kultuuridega. Mõneti võib seda maad nimetada vasturääkivuste maaks. Kuhu iganes vaadata, avaneb ida ja lääne ergastav kokkusulamine. Nii võime tänavapildis näha nõelravikliinikut otse kiirtoidupoe kõrval, ennustajaputkat tarkvarapoe kõrval, Hondadega sõitvad zen- preestrid jne. Vaatamata sellele, et jaapanlased on maailma kõige energilisem ja linlikum rahvas, saab siin kogeda hoolikalt seatud ilu, rahu ja vaikuse hetki ning inimesed leiavad ikka aega, et vaadelda teekausi mõra või põletada surnute jaoks viirukiküünlaid.
Eestlaste kultuur on jaapani kultuurist väga erinev. Rahvuslikus võtmes on väga vähe sarnasusi nii toitumises, riietuses kui ka tavades ja kommetes. Küll aga on läänelik riietumine ja toit nt hamburgerid ja pizza jne levinud suurlinnades ja noorte seas.
Sarnaseks jooneks eestlastega võiks nimetada rahvususundit sitoismi, mis on looduslik,animalistlik nagu eestlaste muinasuskki. Erinevalt meist on jaapanlaste rahvausk sitoism ka praegu Jaapanis kõrgelt au sees, koos sadade miljonite shintoistidega.

Kasutatud kirjandus:

Jaapan. Tallinn 2011
Klaassen, Olaf -Mihkel. Jaapan läbi aegade. Tallinn 2008.
http://et.wikipedia.org
http://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/Jaapan/