Jaapan (4)

Kool?
JAAPAN
Referaat
Nimi
klass
2009
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
4
LOODUS 5
Pinnamood 5
Maavärinad 5
Veestik 5
Kliima 5
Taimed ja loomad 5
RAHVASTIK 6
Suurimad linnad 6
HARIDUS 7
Haridussüsteem 7
Koolielu 7
Õppeained 8
KULTUUR JA RELIGIOON 9
Kirjandus 9
Kojiki ja Manyoshu 9
Taketori Monogatari, Genji Monogatari ja Makura-no Soshi 9
Kokinshu 9
Heike Monogatari ja Taiheiki 9
Kunst 10
Religioon 10
Töö 10
Kodu 11
Vaba aeg 12
SPORT 13
PÜHAD 14
Uusaasta 14
O-bon 14
Hinamatsuri 14
Tango -no-sekku 14
Tanabata 14
Shichi-go-san 15
KASUTATUD KIRJANDUS 16

SISSEJUHATUS

JAAPAN
Jaapan on Aasia mandrist itta jääv maa ja riik Kaug-Idas Vaikse ookeani läänekaldal Jaapani saarestikul. Tema lähimad naabrid on Korea, Hiina ja Venemaa.
Jaapan koosneb saarteketist, millest nelja suuremat tuntakse ka Jaapani kodusaartena. Jaapan hõlmab ka rühma väiksemaid saari nelja suurima saare ümber ning eemalejäävat Nansei saarterühma, millesse kuulub Okinawa.
Jaapan koosneb umbes 3900 saarest, enamus neist on pisikesed. Suuri saari on 4: Honshū (231000 km2), Hokkaido (83500 km²), Kyūshū (42000 km²) ja Shikoku (19000 km²). Kõigi saarte maismaapindala koos Venemaa poolt okupeeritud Põhjaterritooriumiga (Lõuna- Kuriili saared) on kokku 377829 km², mis on suurem kui Itaalia, kuid väiksem, kui Rootsi. Jaapani saarestiku kogupikkus on ligi 4000 kilomeetrit. Kõige põhjapoolsem punkt on põhjalaiusel 45° 33’ ja kõige lõunapoolsem põhjalaiusel 20° 25’.
Pealinn
Tōkyō
Pindala
377 835km²
Riigikeel
Jaapani
Rahvaarv
127 768 000 (2006)
Rahvastiku tihedus
337 in/km²
Keiser
Akihito
Peaminister
Yasuo Fukuda
Iseseisvus
umbes 660 eKr
Ajavöönd
maailmaaeg +9
Telefonikood
81

LOODUS

Pinnamood

Jaapan on väga mägine maa, mägedega on kaetud 70% territooriumist. Enamik kõrgeid mägesid on suurimal Honshu saarel. Piki Honshu saare keskosa kulgeb mäeahelik, mida kutsutakse Jaapani Alpideks. Seal on arvukalt üle 3000 m kõrguseid mägesid. Jaapani kuulsaim ja kõrgeim mägi on Tōkyōst umbes 80 km kaugusel asuv 3776 m kõrgune Fuji mägi, mida jaapanlased hüüavad Fuji-saniks. Paljud Jaapani mäed on vulkaanilised ja mägipiirkondades leidub palju kuumaveeallikaid. Neis on vesi mõnikord nii kuum, et selles võib mune keeta. Umbes 67 vulkaani on praegugi aktiivsed. Jaapan paikneb kolme mandrilava ristumiskohas.

Maavärinad

Igal aastal Jaapanis registreeritakse 7000 kuni 8000 maavärinat, kuigi enamik neist on nii nõrgad, et inimesed neid ei märka. Aegajalt esineb aga ka tugevaid ja ohtlikke maavärinaid. 1923. aastal hävines 7,9-pallises maavärinas peaaegu täielikult pealinn Tokyo, kus purunes 576 262 maja ja hukkus 143 000 inimest. 1995. aastal tabas sama saatus Kobe linna, kus purunes 488 222 maja ja hukkus 6427 inimest.

Veestik

Kuna Jaapan koosneb paljudest saartest, siis on tal ka väga pikk rannajoon. Vesi mängib Jaapani maastikupildis ja jaapanlaste elus väga suurt rolli. Jaapan asub Vaiksel ookeanil sündivate troopiliste tormide – taifuunide – teel. Hilissuvel ja varasügisel Jaapanit tabavad taifuunid põhjustavad üleujutusi ja maalihkeid ning hävitavad viljasaake ja purustavd maju.

Kliima

Jaapani saared ulatuvad läbi mitme kliimavööndi. Põhjapoolseimal Hokkaido saarel on talved külmad ja sajab palju lund. Temperatuur võib langeda kuni -40° ning Siberist ja Mongooliast puhuvad tuuled toovad kaasa lumetorme. Suved on Hokkaidol pehmed, õhutemperatuur on 20° C ümber. Jaapani lõunaosas asuvatel saartel, näiteks Okinawal on suved kuumad, temperatuur on enamasti üle 30° C ja ka talvel ei lange see tavaliselt alla 15° C. Tokyos on suved palavad ja niisked, talvel on ilmad üldiselt selged ja õhutemperatuur on 5° C ümber.

Taimed ja loomad

Mitmekesise kliima tõttu on ka Jaapani taimestik väga liigirikas . Mitmetel taimedel on tähtis koht Jaapani kultuuris. Kirsiõied, mille ilu kestab ainult mõned päevad, sümboliseerivad elu ja maailma muutlikkust. Mänd on kujunenud pikaealisuse sümboliks ja bambus oma tugevuse ja paindlikkusega on eeskujuks, kuidas elus raskusi ületada. Kuigi Jaapanis on väga palju väikesi loomaliike ja putukaid, on seal vähe suuri imetajaid. Praegu on mägedes elav karu Jaapani suurim loom, kuigi kunagi elasid seal ka elevandid. Leidub ka rebaseid ja kährikkoeri, kes hulguvad talude ümbruses ja kes on tegelasteks jaapani muinasjuttudes.

RAHVASTIK

Jaapan on etniliselt ühtlane riik, kus põhirahvus jaapanlased moodustavad 99,4% elanikest. Hokkaidō saare põlisasukad ainud on suures osas sulandunud jaapanlaste hulka, nende järeltulijaid on umbes 20 000. Peamiselt Teise maailmasõja ajal Jaapanisse toodud korealased moodustavad 40% kõigist mitte-jaapanlastest. Märkimisväärsed vähemusrühmad on ka hiinlased ja vietnamlased.
Rahvastik on jaotunud väga ebaühtlaselt. Valdav osa inimesi elab suurlinnastutes. Kõige hõredamini on asustatud Hokkaidō saar.
Jaapanlaste keskmine oodatav eluiga on 81,25 (2006), mis on üks kõrgemaid maailmas. Rahvastik vananeb kiiresti, sest Teise maailmasõja järgsele beebibuumile järgnes sündivuse langus 20. sajandi lõpus. 2004. aastal oli 19,5% elanikest 65 aastased või vanemad, 2006. aastal oli sama näitaja juba 20,8%. Pidevalt suureneb pikaealiste inimeste arv. Kui 1963. aastal oli Jaapanis 153 üle saja-aastast inimest ja 1981. aastal 1000, siis 2007. aasta septembri lõpuks oli neid juba 32 295.

Koht
Linn (omavalitsus)
Rahvaarv
Pindala (km²)
Rahvastiku tihedus (in/km²)
1.
Tōkyō
8 391 000
616,65
13 500
2.
Yokohama
3 607 000
437,38
8246
3.
Ōsaka
2 636 200
222,11
11 869
4.
Nagoya
2 225 900
326,45
6818
5.
Sapporo
1 890 500
1121,12
1668
6.
Kōbe
1 529 900
552,72
2768
7.
Kyōto
1 472 800
827,90
1779
8.
Fukuoka
1 418 500
340,60
4165
9.
Kawasaki
1 350 000
144,35
9352
10.
Saitama
1 184 300
217,49
5445
11.
Hiroshima
1 159 400
905,01
1281
12.
Sendai
1 027 900
788,09
1304
13.
Kitakyūshū
989 600
487,66
2029
14.
Chiba
931 500
272,08
3424
15.
Sakai
833 000
149,99
5553
Suurimad linnad

HARIDUS

Haridussüsteem

Nagu eestlased, nii peavad ka jaapanlased haridusest väga lugu. Üldine koolisüsteem loodi Jaapanis umbes samal ajal, kui Eestiski - 19. sajandi teisel poolel - ja on seega üks vanemaid maailmas. 20. sajandi alguses võis juba öelda, et kogu rahvas oli omandanud kirjaoskuse. Praegu õpib 99% algkooliõpilastest riiklikes koolides ja ka keskkooliõpilastest käib erakoolides ainult 30%. Iga jaapani laps peab käima 6 aastat algkoolis, sellele järgneb 3 aastat alama astme keskkooli ja veel 3 aastat kõrgema astme keskkooli. Kokku kulub täieliku keskhariduse omandamiseks 12 aastat nagu meilgi. Paraku algab väikeste jaapanlaste koolitee juba mitu aastat enne algkooli, nimelt viiakse nad 3- kuni 4-aastaselt lasteaeda. Kõrgema astme keskkooli lõpetab 97% õpilastest, kui nad on 18-aastased. Kolmveerand neist lõpetab üldharidusliku keskkooli, ülejäänud lähevad pärast 9- aastast üldhariduskooli mitmesugustesse keskharidust andvatesse ametikoolidesse. Umbes 22% keskkoolilõpetajatest jätkab oma haridusteed ülikoolides ja kolledžites, paljud õpivad edasi alama astme kolledžites või tehnikakolledžites. Peaaegu kõigis neis koolides, ülikoolides ja kolledžites tuleb läbi teha sisseastumiseksamid ja igal koolil on omad eksamid . Iga sisseastuja peab sooritama eksami, välja arvatud juhul, kui ta on varem samas koolis õppinud madalamal astmel. Kuna sisseastumiseksamid on väga rasked, siis käivad paljud õpilased aastaid tavalise kooli kõrvalt veel ettevalmistuskoolides. Tihti viivad emad oma lapsi neisse koolidesse juba algkooliajal. Et saada head töökohta, peab lõpetama hea ülikooli; et sinna sisse saada, peab lõpetama hea keskkooli jne.

Koolielu

Jaapanis algab kooliaasta 1. aprillil . Suvel on mõnenädalane koolivaheaeg, samuti on kaks vaba nädalat uue aasta paiku. Kooliaasta lõpeb märtsi keskel. Koolitunnid on harilikult 5 või 6 päeva nädalast ja algavad kell 8.30 ning lõpevad 15.00 või 15.30 paiku (olenevalt vanusest). Näiteks algklassides lõppevad tunnid ka 13.00 või 14.00. Kui tunnid on ka laupäeval (mitte algklassides), siis lõpevad nad harilikult keskpäeva paiku. Pärast koolitundide lõppu lähevad paljud õpilased ettevalmistuskoolidesse või sporditreeningule või tegelevad muu klassivälise tööga. Viimase aja trend on lapsi mitte tagant sundida ning ettevalmistuskoolid ei ole enam nii populaarsed kui 10 aastat tagasi. Klassid on Jaapani koolides suured, algkoolis tihti kuni 40 õpilast. Klassid jagatakse rühmadesse, mis omavahel võistlevad õppimises, kordamööda klassiruume, koridore, võimlat, tualette ja mänguväljakuid koristades jne. Jaapanis puudub ühtne koolivorm. Samas nõutakse enamikus koolides ka tänapäeval oma kooli vormi kandmist. Koolide valik on elukohapõhine (kui vanemad ei ole neid pannud mõnda elitaarsesse erakooli). Võimalik on ka ingliskeelne haridus.

Õppeained

Peaegu kõik jaapani koolilapsed õpivad koolis inglise keelt alates 7. kooliaastast, seega keskharidusega jaapanlane on seda õppinud 6 aastat. Sellele vaatamata on jaapanlaste inglise keele oskus väga vilets. Ei maksa loota , et teil õnnestub tänaval kellegi käest inglise keeles näiteks teed küsida või taksojuhile selgeks teha, kuhu te sõita soovite . Jaapanlastel pole lihtsalt võõrkeeli vaja - põhirahvus moodustab 98% elanikkonnast ja ülejäänud 2% on peaaegu kõik juba mitu põlve seal elanud korealased, hiinlased jt. Aasia rahvused. Et Jaapani rahvaarv on üle 125 miljoni, siis tõlgitakse praktiliselt kogu vajalik ja huvipakkuv kirjandus jaapani keelde. Ka eesti autorite teoseid (näiteks Jaan Kross) on tõlgitud jaapani keelde läbi poola keele. Väga palju aega ja energiat kulub jaapani koolis emakeele õppimisele. Eriti raskeks teeb asja see, et jaapanlased kasutavad kirjamärkidena Hiinast üle võetud kirjamärke ( kanji ). Hieroglüüfid tulid Jaapanisse 6. sajandil, kui Hiinast toodi esimesed budistlikud suutrad. Jaapani keel aga erineb suuresti hiina keelest, nii et lisaks hieroglüüfidele võeti aja jooksul kasutusele ka kaks silpkirjasüsteemi - hiragana ja katakana . Kummaski süsteemis on 46 märki, mille abil saab jaapani keelt häälduse järgi üles kirjutada. Esimeses klassis alustavadki lapsed kirjatarkuse õppimist hiragana ja katakana juurest, hiljem õpitakse vähehaaval juurde hieroglüüfe. 6. klassi lõpuks peab selgeks saama ca 950 hieroglüüfi (kyoiku-kanji), 9. klassi lõpuks tuleb omandada kõik 2000 hieroglüüfi, mis on Haridusministeeriumi poolt heaks kiidetud trükisõnas kasutamiseks. Kohustuslikud õppeained alama astme keskkoolis on jaapani keel, sotsiaalteadused , matemaatika, füüsika ja keemia, muusika , kunst , kehaline kasvatus ja kodundus .

KULTUUR JA RELIGIOON

Kirjandus

Nagu kogu jaapani kultuur, nii ka jaapani kirjandus ammutab jõudu mitmest allikast - äratuntavad on muistse hiina kirjanduse mõjud, mitmesugused Läänest pärit elemendid ja muidugi Jaapani oma põlised traditsioonid.

Kojiki ja Manyoshu

Kogu jaapani kirjandusele on läbi aegade suurt mõju avaldanud kaks vanimat säilinud jaapani kirjandusteost - Kojiki ja Manyoshu. Proosateose Kojiki ( Muistsete aegade kroonika) ilmumise ajaks peetakse aastat 712 pKr. 20-köiteline luuleantoloogia Manyoshu ilmus umbes aastal 770 p. Kr. Selles sisaldab ligi 4500 poeemi paljudelt mees- ja naisautoritelt, kes on pärit kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest alates keiserliku perekonna liikmetega ja lõpetades lihtsõdurite ja talupoegadega. Palju on ka anonüümseid autoreid. Enamikku Manyoshu's sisalduvaid poeeme iseloomustab lihtsus ja otsekohesus ning ehedad tunded. Kuna IX sajandt iseloomustab tihe kultuuriline läbikäimine Hiinaga, siis kujundasid hiina klassikud tolleaegse jaapani kirjanduse nägu. Hiljem see side katkes ning aja jooksul kujunes hiina kirjandustraditsioonile tuginedes välja jaapani oma kirjandus.

Taketori Monogatari, Genji Monogatari ja Makura-no Soshi

881. a. paiku kirjutatud Taketori Monogatarii (Jutustus bambuselõikajast) on vanim teadaolev päris jaapani romaan. Sellele järgnes 1010 . a. 54-köiteline romaan Genji Monogatarii (Jutustus Genji'st) (autor Murasaki Shikibu), mis kirjeldab aadlike ja nende südamedaamide armastust ja südamevalu. Sellest teosest saab lugeja ettekujutuse X ja XI saj. aristokraatide elust ning Heian'i perioodi estetsismist ja melanhooliast kantud elegantsest kultuurist. Romaani autur Murasaki Shikibu ise kuulus õukonnadaamide hulka, kelle seas oli arvukalt tunnustatud kirjanikke ja luuletajaid. Elavalt kirjeldab XI saj. aristokraatide igapäevaelu ka teise õukonnadaami Sei Shonagon'i kirjutatud Makura-no Soshi (Padjaraamat). See romaan torkab silma oma teravmeelsuse ja huumoriga ning on märksa realistlikum, kui Genji Monogatari.

Kokinshu

Samal Heian'i perioodil oli õukonnadaamide, aristokraatide ja preestrite hulgas populaarne 31-silbiline luulevorm tanka (5-7-5-7-7 silpi ). 905.a. valmis imperaatori käsul esimene tanka'de kogumik Kokinshu (Vana ja uue luule kogu) ning tanka'st sai klassikaline jaapani luulevorm, mida harrastatakse ka tänapäeval. Tanka lühidus sundis poeete kasutama oma mõtete väljendamiseks vihjeid, mis sestsaadik iseloomustab ka kõiki uuemaid jaapani luule vorme.

Heike Monogatari ja Taiheiki

Heian'i kultuurilise õitsengu perioodile järgnes sõdade periood, mil ühiskonnas hakkasid põhilist rolli mängima kohalikud sõjapealikud ning keisri ja aristokraatide võim praktiliselt kadus. Loomulikult iseloomustavad seda XII saj. alanud ja umbes 150 aastat kestnud ajajärku võidukaid sõjakäike ja lahinguid ülistavad kirjandusteosed. Tegelasteks on neis elegantsete aristokraatide asemel robustsed samuraid. Kaks silmapaistvamat teost on siin Heike Monogatari (Jutustus Heike klannist, 1223. a. ) ja Taiheiki (Suure rahu kroonika, 1300-ndate keskpaik ).

Kunst

Meie kultuuritraditsioonis on kombeks jagada visuaalsed kunstid kategooriatessse - maal, skulptuur , arhitektuur jne. Jaapani traditsioonis sellist jaotust ei tunta. Teiseks, meie eristame nn. puhast kunsti ja tarbekunsti, mis jällegi on tundmatu nähtus jaapani kultuuris. Kõik, mis on silmaga nähtav ja kaunilt tehtud ning omab kunstiväärtust, on kunst. Loomulikult toimub ka jaapani kunsti uurimisel liigitamine , kuid eelkõige ajaloolisel alusel ja keskendutakse kunstiväärtusele ehk siis sellele, mida ja kuidas kunstiteosed väljendavad.

Religioon

Jaapani 1945. aasta põhiseaduse §20 kohaselt kehtib riigis usuvabadus ja religioon on riigist lahutatud. Levinumad religioonid on shinto , budism ja ristiusk , vähesel määral on ka muhameedlasi, hinduiste jt. Shinto on põline jaapani religioon, kuid seda on aegade jooksul tugevasti mõjutanud budism. Nii budism kui ristiusk on küll mujalt sisse toodud, kuid ka need on omakorda kohandatud jaapani traditsioonidele ning on muutunud täiesti jaapanipärasteks. Konfutsianism, mis jõudis Hiinast Jaapanisse enne budismi, on küll tugevasti mõjutanud jaapanlaste moraalseid tõekspidamisi, kuid pole kujunenud organiseeritud religiooniks. 1985. aasta andmetel oli Jaapanis 115,6 miljonit shintoisti, 92 miljonit budisti, 1,7 miljonit kristlast ja 14,4 miljonit muude religioonide tunnistajat. Praktiliselt võib öelda, et shintoistide ja budistide koguarv on Jaapanis 2 korda suurem elanike arvust ehk teiste sõnadega on jaapanlased ühtaegu nii shintoistid kui budistid . Ka shinto pühamute ja buda templite arvud on enam-vähem võrdsed (vastavalt 91 tuhat ja 85 tuhat). Buda munkade arv on aga üle 2 korra suurem kui shintol (vastavalt 269 tuhat ha 102 tuhat). Shinto on jaapani rahvuslik religioon, mis kujutab endast segu looduse, esivanemate, kangelaste ja keisri kummardamisest. Tavaline shinto pühamu on koht, kus elab küla, linna või prefektuuri kaitsevaim. Tähtsaim shinto pühamu Ise Jingu asub Ise linnas Mie prefektuuris. Selles Suures Ise pühamus lab päikesejumalanna Amaterasu Omikami, kellest põlvneb Jaapani keisrisuguvõsa ja kes on terve rahvuse kaitsevaim. Ise Jingu on ka praegu täpselt samasugune , nagu 2000 aastat tagasi. Kuna ta on ehitatud ainult puidust, siis ehitatakse ta iga 20 aasta tagant vanade jooniste järgi uuesti üles. Ka arvukad kunagi valitsenud keisritele pühendatud pühamud on terve jaapani rahva kultuseobjektid.

Töö

Töökeskkond varieerub Jaapanis väga laiades piirides. On väga suuri firmasid ja pisikesi perefirmasid. Enamik töötajaid peab tööle sõitma väga kaugelt ning hommikustel ja õhtustel tipptundidel on ühiskondlik transport väga koormatud . Väga levinud on ületundide tegemine, seda nii erafimades kui riigiasutustes . Pole sugugi haruldane , et firma saadab oma töötaja mitmeks aastaks teises linnas asuvasse filiaali ja kui see juhtub olema Jaapani teises otsas, siis ei saa perekond kokku rohkem kui mõne korra aastas. Töötajad on kõigele vaatamata oma firmale lojaalsed, sest tavaliselt on nad sinna tööle asunud kohe pärast kooli või ülikooli lõpetamist ja firma tagab neile eluaegse tööhõive. Ametialase edutamise aluseks on enamasti firmas töötatud aastad, mitte tööalane võimekus. Viimasel ajal on selline eluaegse tööhõive traditsioon hakanud siiski murenema ja nooremad inimesed on hakanud töökohti vahetama . Kui traditsioonilises jaapani peres töötas ainult mees, siis viimasel ajal on kasvanud naistöötajate osakaal. Üliõpilaste ja pensionäride seas on praegu laialt levinud osalise tööajaga töötamine ehk arubaito. Erinevalt Läänest iseloomustab Jaapani ettevõtjate ja töötajate vahekorda koostöö, mitte vastasseis. Mõlemad pooled suhtuvad firmasse nagu oma perekonda, kus on nooremaid ja vanemaid liikmeid. Seetõttu on majanduslikud streigid seal haruldased, sest töölised leiavad, et streik kahjustab firmat ja sealtkaudu ka neid endid . Palju on väikeettevõtteid - perepoode, väikseid restorane ja baare, kodused töökodasid jms. Selliseid perefirmasid pärandatakse isadelt poegadele ja need võivad olla väga vanade traditsioonidega.

Kodu

Viimase saja aastaga on jaapani kodu tublisti muutunud. Traditsioonilisi õlg- või sindlikatusega puumaju võib kohata veel ainult maapiirkondades, linnades elavad inimesed enamasti samasugustes kortermajades nagu eurooplased . Selliseid suuri kortermaju kutsutakse Jaapanis danchi ja need on ehitatud betoonist ja terasest , siseviimistluses kasutatakse ka puitu. Tüüpiline jaapani korter on aga oluliselt väiksem, kui Euroopas. Tegelikult on iga jaapanlase unistuseks oma maja, aga kuna maa on väga kallis, on ka majad kalllid ja võrdlemisi väikesed. Maapiirkondades, kus maa on odavam, on ka majad suuremad ja neis on piisavalt ruumi, et koos perega saaksid elada nii lapsed kui vanavanemad. Ruumi jätkub seal ka külalistele ja perekondlikke tähtpäevi saab tähistada kodus. Linnades tingib ruumipuudus seda, et peaaegu kunagi ei kutsuta külalisi koju ning pidulikke sündmusi tähistatakse restoranides või nn. ühiskondlikes hoonetes (jaap. k. kaikan). Suvi on Jaapanis kuum ja niiske, seepärast pööratakse elamute ehitamisel peatähelepanu mitte küttele ja soojustamisele, vaid sellele, et ka kuumadel suvepäevadel pääseks tuuleke ruume jahutama. Tubade eraldamiseks ei ehitata kapitaalseid vaheseinu, vaid kasutatakse lükanduksi. Neid on kaht tüüpi - shōji ja fusuma. Välisseinadki on sageli kõrvale lükatavad ning aknad on konstrueeritud lükandakendena. Traditsioonilises jaapani majas on esiku (genkan), koridoride ja köögi põrandad puidust, tubade põrandad on kaetud punutud mattidega (tatami). Kaasaegsetes majades on ka tubades poleeritud laudpõrandad, kuid võimaluse korral püütakse siiski vähemalt üks tuba teha traditsioonlises stiilis tatamiga põrandal. Kui teid peaks jaapani koju kutsutama, siis pidage meeles, et esikus tuleb kingad vahetada tuhvlite vastu, millega kõnnitakse puitpõrandatel. Kui astute tatamile, tuleb ka tuhvlid jalast ära võtta ja astuda tatamile sokkides. Tualeti ukse juures koridoris seisab alati veel üks paar tuhvleid, mida millega käiakse ainult tualetis. Traditsiooniline magamisase on paks ja soe puuvillaga täidetud madrats ehk futon, mis laotatakse ööseks otse tatamile ja päevaks peidetakse seinakappi. Kaasaegsetes lääne stiilis magamistubades on tavalised voodid, mida jaapanlased miskipärast nimetavad "prantsuse vooditeks". Jaapanis on kõigis majades elekter ja veevärk, kuid keskküte on suuremas osas Jaapanist tundmatu nähtus, välja arvatud Hokkaido. Hokkaidol on talved sama külmad kui Eestis. Mujal Jaapanis köetakse ruume elektrikaminatega ainult nendes viibimise ajal ja paksu teki alla magama pugedes lülitatakse küte välja. Traditsiooniline ja väga praktiline moodus külma ilmaga sooja saamiseks on istuda terve perega ümber kotatsu. Vanasti oli see põranda keskel asuvasse auku asetatud pann hõõguvate sütega, mille kohale seati madalate jalgadega laud. Pererahvas istus kotatsu ümber, nii et jalad olid laua all soojas ja üle kõigi jalgade laotati suur villane vaip . Tänapäeval kasutatakse muidugi söepanni asemel elektriahju, mis on tükk maad tuleohutum. Saadaval on ka laias valikus muid elektrilisi kütteseadmeid, sh õhukonditsioneere, mis suudavad suvel tuba jahutada ja talvel seda kütta. Igas jaapani kodus on tingimata vannituba ehk ofuro, ükskõik kui väike see siis ka olude sunnil poleks. Kunagi ei ehitata vannituba ja tualetti kokku nagu Ameerikas. Erinevalt meie vannidest on jaapani vannid istevannid, st nad võtavad vähe ruumi, kuid on sügavad. Vannivee soojendamiseks kasutatakse enamasti gaasiboilerit ja vesi peab olema väga kuum, sest jaapanlaste jaoks on vannil sama tähendus, mis eestlaste jaoks saunal. Et kuuma vett kokku hoida, käib peres mitu inimest ühes ja samas vannis ning sellepärast tuleb ennast hoolikalt pesta enne vanni ronimist. Kibusse lastakse kuuma vett ja vanni kõrval väikesel pingil istudes pestakse ennast seebiga korralikult puhtaks. Vann ise pole mitte pesemiseks, vaid kuumas vees mõnulemiseks. Muuseas, ka enne kuumaveeallikasse minekut tuleb end samamoodi puhtaks pesta.

Vaba aeg

Tänapäeva Jaapanis on väga mitmekesiseid vaba aja veetmise võimalusi. Seal võib leida nii Läänes tuntud lõbustusi nagu diskod, ööklubid, restoranid, teatrid , kinod, keeglisaalid, golfiväljakud jne., kuid on ka üsna jaapanipäraseid võimalusi. Üks neist on pachinko ehk midagi mehaanilise piljardi taolist. Pachinko-saalides on kümneid masinaid ja nende taga istutakse tundide kaupa, süües ja juues sealsamas . Pidavat hästi lõdvestama. Üle maailma on levinud jaapanlaste leiutis karaoke, kus spetsiaalsest karaoke seadmest tuleva saatemuusika saatel saab igaüks ise mikrofoni laulda. Et laulu sõnad tavaliselt meeles pole, siis jooksevad need televiisoriekraanil. Karaoke-baare on kõikjal, ka enamikus ööklubides on see võimalus olemas. Kui teie võõrustaja laulab , siis on viisakas talle plaksutada ja teda kiita, isegi kui ta eriti viisi ei pea. Ka teie ise ei tohi keelduda mikrofoni kätte võtmas, kui teid palutakse. Traditisoonilistest jaapani harrastustest tuleks tingimata mainida teetseremooniat, ikebanat ja origamit ehk paberivoltimist. Origami ehk paberivoltimine on omaette kunstiliik . Eriti armastavad sellega tegeleda lapsed.

SPORT

Üldise ettekujutuse kohaselt on jaapanlased nagu teisedki Aasia rahvad väga kollektiivsed, kõike tehakse meeskonnatööna ja üksikisiku initsiatiiv on taunitav . Kehtib vanasõna, et see nael , mille pea välja ulatub, saab haamriga. Mõneti üllatav on seepärast, et traditsiooniliste jaapani spordialade hulgas pole ühtki meeskondlikku ala, kui välja arvata köievedu. Meenutuseks - köievedu oli esmakordselt 1900. aasta suveolümpiamängude kavas Pariisis ja jäi sinna kuni Antwerpeni olümpiamängudeni 1920. aastal. Tänapäeval harrastatakse Jaapanis meeskondlikest spordialadest võrkpalli ja korvpalli ning viimastel aastatel on eriti populaarseks muutunud Euroopa jalgpall, kuid need on kõik Läänest imporditud spordialad. Jaapani rahvuslikest spordialadest on olümpiaalaks saanud judo, varsti loodavad jaapanlased olümpiale tuua ka sumomaadluse. Teatavasti kehtib uute olümpiaalade puhul nõue, et nendega peavad tegelema nii mehed kui naised ja sumo populariseerimine naiste hulgas võtab veidi aega. Laialt on maailmas levinud ka karate ning vähemal määral jaapani mõõgavõitlus kendo. Jaapanlased ise esinevad edukalt nii suve- kui taliolümpiamängudel. Tokyos toimuseid 1964.a. esimesed olümpiamangud Aasia kontinendil. Taliolümpiamängud on Jaapanis olnud juba kaks korda - 1972. aastal Sapporos ja 1998. aastal Naganos. Kõige populaarsemad on Jaapanis pesapall , K-1, golf ja sumo, samuti surfimine ja mäesuusatamine.

PÜHAD

Uusaasta

Kõige tähtsam püha Jaapanis on uusaasta Juba Jõulupühade ajal lõpetavad kõik firmad ja kauplused töö ning vana aasta ärasaatmine ning uue vastuvõtmine kestab 3. jaanuarini. Selle ajavahemiku peale pole küll Jaapanis mõtet planeerida mingit asjaajamist. Aastavahetuseks tuleb tavaliselt kogu pere kokku, lapsed sõidavad linnadest maale vanemate juurde. Päris pidu algab vana-aasta õhtul. Kogu pere sööb koos nuudleid , mis sümboliseerivad pikka iga. Seejärel minnakse lähimasse shinto pühamusse või buda templisse, et paluda jumalatelt uueks aastaks õnne ja soovide täitumist. 1. jaanuari hommikul serveeritakse eriline uusaasta hommikusöök, lastele kingitakse raha ja kõik ootavad sõpradelt ja sugulastelt uusaastakaarte. Jaapanis nimelt toimetatakse post kätte kohe 1. jaanuari hommikul.

O-bon

Teine väga tähtis püha Jaapanis on o-bon, mida tähistatakse augustikuus. Konkreetsed kuupäevad on igas maakonnas erinevad. Shinto uskumuse kohaselt tulevad 13. augustil esivanemate hinged kolmeks päevaks tagasi oma kodudesse omi külastama. Selleks puhuks tehakse majas suurpuhastus, korrastatakse esivanemate hauakivid ja viiakse hingede jaoks haudadele toitu ja saket . O-bon'i tähistamiseks toimuvad suured tulevärgid ja tantsitakse erilisi o-bon tantse. O-bon sarnaneb meie lõikuspühale ja tantsuga avaldatakse jumalatele ja esivanematele tänu hea riisisaagi eest .

Hinamatsuri

Jaapanis on rida lastele pühendatud tähtpäevi. Üks neist on tütarlaste püha ehk nukkude pidu (hinamatsuri), mida peetakse 3. kuu 3. päeval (3. märtsil). Kodudes seatakse sel päeval üles mitmeastmeline punase riidega ületõmmatud poodium, millele asetatakse põlvest põlve edasiantavad rikkalikult kaunistatud nukud . Nukud sümboliseerivad muistseid keisrikoja liikmeid.

Tango-no-sekku

Poiste püha tango-no-sekku on 5. kuu 5. päeval (5. mail). Sel puhul lehvivad nende majade kohal, kus peres on poisslapsi, hiigelsuured karpkalakujulised riidest tuulelipud. Igal poisi jaoks on oma lipp . Karpkala sümboliseerib jõudu ja edasipüüdlikkust, mida mehel elus vaja läheb. Tänapäeva ametlikus kalendris on 5. mai riigipüha ja seda nimetatakse lastepäevaks.

Tanabata

Tähefestival (tanabata) toimub iga aasta 7. juulil. Legendi järgi saavad sel ööl kokku kaks armunud tähte, keda lahutab Linnutee . Tanabata ajal kirjutavad inimesed paberitükikestele oma salasoove, voldivad need kokku ja seovad bambuseokste külge. Hilisõhtul võib nautida tulevärki (hanabi).

Shichi-go-san

15. novembril on 3- ja 7- aastaseks saanud tüdrukute ja 5-aastaseks saanud poiste püha shichi-go-san ( seitse -viis-kolm). Sel päeval riietatakse nad kirevatesse kimonotesse ja vanemad viivad nad shinto pühamusse, kus jumalatelt palutakse lastele head tervist ja õnnelikku elu. Igal lapsel on käes paberkott, millele on joonistatud männi, kilpkonna või kure pilt. Need sümboliseerivad head tervist ja pikka iga. Pühamute juures on avatud kioskid, kust ostetakse lastele maiustusi ja pannakse paberkottidesse. Koju jõudnud, jagavad päevakangelased maiustusi õdede-vendadae ja naabrilastega ja saavad ise vastu kingitusi. Õhtul korraldatakse perekondlik pidu.

KASUTATUD KIRJANDUS

http://www.blogger.ee/genky/jaapanlaste-elu.php

http://et.wikipedia.org/wiki/Jaapan

http://travel.3yen.com/wp-content/images/fuji.jpg

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/9/9e/Flag_of_Japan.svg/125px-Flag_of_Japan.svg.png

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/3/37/Imperial_Seal_of_Japan.svg/200px-Imperial_Seal_of_Japan.svg.png
16