Jaapan (0)

JAAPAN
NO-teater – Algselt oli need usupühadel korraldatud draamaetendused, sisult lüürilis-melodramaatilised. Näitlejateks ainult mehed. See on väga herolinie, kangelaslik. Tihtipeale muinasjutulise või ajaloolise taustaga. Näitlejatel on ees maskid , laval ei olnud dekoratsioone(või väga vähe) kohustulik oli foonile maalitud mänd . Liikumine on pantomiimilaadse tantsuga. Tausta muusikaks on flöötdid jakäsi trummid . See pole realistlik.
Kabuki – algselt oli see nii meeste kui ka naiste poolt esitatud, siis aga prostitutsiooni probleemi tõttu 1628. keelati naised ja poisikesed ära. Näitlejad kannavad meiki, mitte maske, peavad olema hea füüsilise ettevalmistusega, mehed on näinud aastaid aega, et osata naist mängida. Peamiseks teemaks on perekonna-, olustiku ja lembedraamad. Erinevad NÕ tetrist sest on tempokad, kärarikkad, kirevad ja pingelised.
Bunraku – nukuteater. Nukke kutsutakse – ningyõ.
Taiko trummid – Taiko trummid on hästi tuntud Jaapanis , kus neid kasutatakse nii klassikalises - kui rahvuslikus muusikas. Trummid on tehtud puudest – uuemad ka plastikust . On kahte tüüpi trumme byou-daiko – neid ei saa häälestada ja shime-daiko – saab häälestada. Alates 30cm kuni 2m suurused
Sumo – Jaapani traditsiooniline maadlus . See toimub 4,55 m läbimõõtega ringis . Teada olevalt on pärist 642. aastast. Sellest ajast on korraldatud sumoturniire keisriõukonnas. Sumo on tihedalt seotud Jaapani usundi sinotismiga.
Judo – Jaapani võitluskunst. Põhineb heidetel ja kinnihoidmistel. Džuudo on välja kasvanud mitmest erinevast Jaapani jūjutsu koolist. Esimese džuudo treeningkooli rajas 1882 Shitayas dr Jigoro Kano.
Samuraid – provintside aristokraatiat esindavate ülikute sõjaline kaaskond. Nende elu tegevust sätestas au- koodeks Bushi-dõ: 1) Samurai peab kuulama tenast peituva juamala ( kami ) häält...
2) Samurai peab pidevalt oma keha eest hoolt kandama, palju õppima, end treenima , kannatama ja riskima.
3) Samurai peab saavutama täieliku enesevalitsemise. Tapeab valitsema oma kirgi, mitte andma voli vihale, nukrust varjama naeratusega ( Jaapanlased naeradavad tihti, seda peetakse samurailiku kasvatue krooniks)
4) Samurai peab olema ennastsalgav. Kui talle öeldakse, et tema ense mina puudub, siis see on talle kiituseks. Samurai ei tohi olla egoist, ega oodata oma tegude eest tasu – ei maapealt ega taevast.
5) Samurai peab olema surma põlgav.
Tee joomine - tee serveerimine on kunst oma ette -
Serveerimine algab, võõrustaja paneb mõne lusikatäie rohelist teed keraamilisse teekaussi, lisab kuuma vett spetsaalsest katlast ja segab seda bambusest vispliga kärmesti vahustumiseni
Külaline võtab teetassi parema käega, asetab selle oma vasakule peopesale ja keerab tassi üks-kaks korda enne joomist
Pärast joomist pühib külaline sürmega tassi serva kuivaks ning kuivatab oma sõrme salvrätikusse
Tee joomise tseremoonias on veel olulisi komponente: nõude kvaliteet, hinnalisus, ruumi ja aia dekoratsioon – võimalikult ilus, aga lihtne; võõrustaja ja külaliste vahelised suhted – südamlikud ja rahumeelsed.
Bonsai – puu, mille juured pole maaga ühendatud ja nende kavatamise kunst
Ikebana – Jaapani lilleseade kunst, Ikebana koostamisel võib kasutada nii elavaid kui surnud taimi, nii õisi ja lehti kui näiteks puukoort ja puujuuri. Enamasti kasutatakse õistaimi, kuid see pole kohustuslik.
Geisha – elukutselised meelelahutajad (algajad – maiko) Oluline on '' kinnine naeratus'', soeng (keeruline), riietus (väga rikkalik, uhke. Kimono -aasta aegade järgi, väga uhke ja väärtuslik riietus. Kallis.). 19. sajandil olid nad ka peamised moeloojad – kõik naised tahtsid nende moodi olla. Pidid kõikide võõrustajatega jutustama, flirtima, viisakalt käituma, tundeid ei tohtinud olla või vähemalt väljanäidata. 19-20 aastaselt saadi endale oma patroon , kellele oldi tihti peale armukese eest.
Torii – Värav,
Haiku – lühike, 17-silbiline luule. Kirjutasid nii samuraid kui õukondlased.
Origami – voltimis kunst. Väheseid voltimis viise, kuid palju erinevaid kujundeid
Nihongi – 720. aastal loodud ajalooraamat. ''Jaapani annaalid ''. Oli mahukas teos 30 köidet . Arvatakse, et koostaja oli Õ-no Yasumaro ja loodi selleks, et rõhutada keisiridünastia jumaliku päritolu. Raamat ulatub esiemste jumalate sünnist kuni 697. pKr, ligi 70 a kaugemale kui ''kojikis''. See on kirjutatud hiina keeles. Sellel on mitu osa. Eriti huvitav on viimane, mis käsitleb suurte reformide aega Jaapanis.
Kojiki – 712. aastal loodud ajalooraamat ''Märkmed muistetest asjadest''. Allikatena kasutati põhiliselt suulisi ja põlvest põlve kantud teadmisi, kuid ka varasemaid kroonikaid. Koosnens kolmest köitest. Esimene käsitles mütoloogiat, teine Jaapani legendaarseid valitsejaid ja kolmas oli pühendatud Jaapani valitsejatele 4.-7. valitsejani. Sealt tuleb välja, et Jaapan on läbinud siiski oma tee ja Hiina mõjudega tugevasti liialdanud.