selle pöörlemisel paigale Maailma lõunapoolus P' maailma põhjapooluse vastas olev punkt Seniit punkt taevasfääril vaatleja pea kohal Nadiir seniidile diameetriliselt vastav olev punkt Horisonditasand vaatleja horisonditasand, risti vertikaalsirgega Maailmatelg sirge, mis ühendab maailma poolusied Taevaekvaator tasand risti maailmateljega, jagab taevasfääri pooleks Taevamaeridiaanitasand maailmateljega ühes tasandis, jagab taevasfääri pooleks 5. Kääne tähe nurkkaugus taevaekvaatorist = + - 90° otsetõus nurk kahe tasandi vahel = 0h 24h 6. Taevakeha kõrgus on taevakeha nurkkaugus horisonditasandist. h=90 - + 7. Tähtede liikumise trajektoorid ekvaatoril olles: liikumine toimub poolkaare kujul poolusel olles: ringjoon võrdse kõrgusega horisondist 8. Kulminatsioon on tähe läbiminek taevameridiaanitasandist. Täht on loojuv kui on näha ainult ülemine kulminatsioon, loojumatu kui näha mõlemd kulminatsioonid. 9
Seniit Z-punkt taevasfääril vaatleja pea kohal. Nadiir Z' seniidile diameetriliselt vastas olev punkt. Horisonditasand see on vaatleja horisonditasand, risti vertikaalsirgega. Maailmatelg sirge, mis ühendab maailma pooluseid. Taevaekvaator Q ja Q' tasand risti maailmateljega, jagab taevasfääri pooleks. Taevameridiaanitasand maailmateljega ühes tasandis, jagab taevasfääri pooleks. 5. Ekvatoriaalsed koordinaadid ( kääne, otsetõus)? Kääne tähe nurkkaugus koos taevaekvaatorist. = +, - 900 Otsetõus nurk kahe tasandi vahel. Tähe läbiv tasand ja kevadpunkti läbiv tasand. [0h - 4h] või [0o-360o] 6. Horisontaalsed koordinaadid, tähe kulmineerumiskõrguse arvutamine. Aluseks vaatleja horisonditasand. Taeva kõrgus h see on taevakeha nurkkaugus horisonditasandist. h = 90o + 7. Milline on tähtede ööpäevase liikumise trajektoori kuju olles poolusel või ekvaatoril? Poolusel: ringjoon võrdse kõrgusega horisondist
1) põhjas mitte loojuvad tähevad. 2)keskel mõlemad. 3) lõunas mitte tõusvad. O- maailma keskpunkt; t-maailmatelg; P,L- põhja- ja lõunapoolus; z- seniit ja nadiin Ekliptika- päikese trajektoor taeva sfääril. Tähtkuju- kokkulepitud piirkond taevas. Ekliptika- sodiaadi tähtkujud. Nimetamine(tähed)- heledamatel päris nimed.(Põhjanael). Tähti nim tähtkuju järgi.(alfa, beeta).Koordinaadid alfa orioon 5,55h +12(kraadi) Taevakehi iseloomustavad suurused ·Nurkkaugus ja nurkläbimõõt- · Näiv ja absoluutne tähesuurus · (Kaugus ja mõõtühik parsek) · (Mass) Taevakehade näiv liikumine · Kinnistähed-taevasfääri ja üksteise suhtes ei liigu, liiguvad ümber ringjoone, on mitteloojuvad, asuvad põhjapooluse lähedal. tähtkujud ja nende näiv liikumine erinevate vaatluspaikade korral- sõltub vaatleja asukohast
vähendatud Asimuut- näitab kraade kompassil Poolus- 90 kraadi Paralleel- laiusjoon Ekvaator- jagab maa põhja- ja lõunapoolkeraks Meridiaan- kujutletav joon maakera pinnal, mis ühendab maa põhja- ja lõunapoolust ning kulgevad põhja-lõuna suunas Algmeridiaan- poolitab maa idapoolkeraks ja läänepoolkeraks Kaardivõrk- gloobusele ja kaardile joonistatud paralleelide ja meridiaanide võrgustik Geograafiline laius- nurkkaugus kraadides ekvaatorist põhja või lõuna suunas Geograafiline pikkus- nurkkaugus kraadides 0-meridiaanist ida või lääne suunas Geograafilised koordinaadid- laiusest ja pikkusest koosnev arvupaar, mis näitab asukohta maakera pinnal Ajavöönd- maa on jagatud 24 vööndiks Kuupäevaraja- 180 meridiaan; joon. Millest loetakse uue päeva algust Maailmaaeg- Greenwichi aeg Vööndiaeg- ühes ajavööndis kehtiv kellaaeg Maakoor- maa pindmine tahke kest
Praegusajal asetsevad Maa magnetpoolused, mille asendid pikkamisi muutuvad, suhteliselt lähedal geograafilistele poolustele (joonis 8.1). Kanada Geoloogiateenistuse andmetel on viimasel sajandil magnetilise lõunapooluse keskmine liikumiskiirus olnud 11 km aastas. Seejuures on 1970. aastatest alates kiirus kasvanud 40 km-ni aastas. Sajand tagasi asus magnetiline lõunapoolus 1900 km kaugusel geograafilisest põhjapoolusest. 2005.a oli see kaugus vaid 800 km (nurkkaugus 7,30 ). Aeglaselt muutub ka Maa magnetvälja magnetilise induktsiooni suurus. See on viimase pooleteise sajandiga nõrgenenud ≈10 %. Maa magnetvälja magnetiline induktsioon on magnetilisel ekvaatoril suunatud horisontaalselt, magnetilistel poolustel vertikaalselt. Maa teistes punktides on magnetiline induktsioon suunatud mingi nurga all vertikaali suhtes, st omab nii horisontaal- kui ka vertikaalkomponenti. Maa magnetilise induktsiooni horisontaalkomponendi suunda
võrekonstant, valguse lainepikkus. Võrrandiga antavas difraktsioonipildis on üks nulljärku peamaksimum, mille annavad võret otse läbinud kiired. Kõiki kõrgemat järku maksimume on kaks ning need asetsevad nullmaksimumi suhtes sümeetriliselt (üks paremal teine vasakul). Võrrandist saame lainepikkuse arvutamiseks valemi: = sinm Nurk m on m-ndat järku peamaksimumi nurkkaugus nullmaksimumist (m = 0). Selle nurga täpsemaks määramiseks mõõdetakse nullmaksimumist paremal ja vasakul asuvate m- ndat järku peamaksimumide suund mp ja mv . Nende nurkade vahe mp mv võrdub m-ndat järku peamaksimumide omavahelise nurkkaugusega 2m. Siit Kui monokromaatilise valgusallika asemel kasutada polükromaatilist, siis tekkinud difraktsioonipilt sisaldab erinva värvusega maskimume, mille nurkkaugused nullmaksimumist on
Vene Venera 7( esimene kosmoselev, mis maandus võõrale planeedile), ning Venera 9, mis saatis Maale esimesed fotod Veenuse pinnast. Üsna hiljuti kaardistas Veenuse orbiidil liikuv USA kosmoselaev Magellan radari abil Veenuse pinda. Esimene Veenuse foto pindVeenuse pinnast Atmosfäär Teleskoobis paistab Veenus küllalt suur (läbimõõt kuni üks kaareminut) ja väga hele (pind, täpsemalt pilved peegeldavad tagasi 77% pealelangevast valgusest). Et Veenuse nurkkaugus elongatsioonis on küllalt suur (47°), ei sega päike tema vaatlemist; küll häirib vaatluste planeerimist elongatsioonide vahelise perioodi - nn. sünoodilise aasta - suur pikkus (584 päeva e. 1,6 aastat). Valgusfiltrite abil võib näha muutuva kujuga tumedamaid ribasid ja laike; hästi on näha faasid. Maale lähedases asendis (nn. alumine ühendus Päikesega) ulatuvad Veenuse sirbi otsad märgatavalt üle keskjoone - seal näeme päikese poolt läbivalgustatud atmosfääri
Tema keskmine raadius on vaid 5 % ja mass ca 20 % võrra Maa omast väiksem. Erinevalt Maast, puuduvad Veenusel kaaslased, samuti ümbritsev magnetväli. Planeet avastati muinasajal. Tänu oma suurusele ja Maale lähedasele orbiidile on ta oma heleduse poolest kolmas objekt taevas peale Päikest ja Kuud. Tema maksimaalne näiv tähesuurus on -4,9m, ta on nähtav palja silmaga ka päevasel ajal. Kuna Veenus on Päikesele lähedamal kui Maa ja tema nurkkaugus Päikeselt ei ületa 47 kraadi, saab seda näha kas hommikuti või õhtuti. Sel põhjusel tuntakse Veenust ka nimedega „hommikutäht“ või „õhtutäht“. Hommikuse ja õhtuse nähtavuse ajad vahelduvad perioodiga 584 päeva (nn sünoodiline periood – ajaperiood, mille möödumisel kordub nurk Maa, Päikese ja planeedi vahel). Veenuse pind. Pilt on tehtud Magellan kosmosesondi raadiolokaatori abil. Vertikaalne skaala on venitatud. Eesti kosmosebüroo kodulehekülg 5. MAA
Planeedid Massi määramine Planeedi massi määramiseks peame teadma selle planeedi ühe kuu tiirlemisperioodi ja orbiidi suurt pooltelge (raadiust).Tiirlemisperioodi määramine on suhteliselt lihtne: mitlel ööl teleskoobiga kuud jälgides tuleb mõõta aeg, mis kuul kulub planeedi suhtes samasse asendisse tagasi jõudmiseks. Raadiuse mõõtmiseks tuleb määrata moment, millal kuu paistab planeedist kõige kaugemal ning mõõta planeedi ja kuu vaheline nurkkaugus kaaresekundites. Kui on teada planeedi kaugus Maast, saame arvutada ka kuu kauguse planeedist kilomeetrites.( 1.) Merkuur Merkuuri pind sarnaneb Kuu pinnaga. Pind on kaetud kraatritega, väikeplaneetide ja meteoorkehade löögijälgedega. Merkuuril leidub ka pikki seljandikke, mis arvatakse olevat tekkinud planeedi kokkutõmbumisest. Atmosfääri Merkuuril ei ole. Päikesekiirgus ja meteoorkehad langevad planeedi pinnale ilma mingi takistuseta. Merkuur pöörleb ümber oma telje aeglaset
Orbiit on Veenusel praktiliselt ringikujuline; pöörleb Veenus väga aeglaselt, et see aga toimub tiirlemisele vastassuunas, on päikeseööpäev (117 päeva) pöörlemisperioodist lühem. Telg on orbiidi tasandiga enam-vähem risti, aastaaegade vaheldumine seega puudub. Teleskoobis paistab Veenus küllalt suur (läbimõõt kuni üks kaareminut) ja väga hele (pind, täpsemalt pilved peegeldavad tagasi 77% pealelangevast valgusest). Et Veenuse nurkkaugus elongatsioonis on küllalt suur (47°), ei sega päike tema vaatlemist; küll häirib vaatluste planeerimist elongatsioonide vahelise perioodi -- nn. sünoodilise aasta -- suur pikkus (584 päeva e. 1,6 aastat). Valgusfiltrite abil võib näha muutuva kujuga tumedamaid ribasid ja laike; hästi on näha faasid. Maale lähedases asendis (nn. alumine ühendus Päikesega) ulatuvad Veenuse sirbi otsad märgatavalt üle keskjoone - seal näeme päikese poolt läbivalgustatud atmosfääri.
4) Valguse difraktsioon _ paindumine üliväikeste tôkete ja avade taha. Difraktsioonvôre koosneb paljudest ( 100 ühele millimeetrile ) tôketest ja avadest vôi peegeldavatest ja hajutavatest pindadest vaheldumisi. Difraktsioonvôre konstant d näitab tôkke ja ava laiuste summat (vôi peegel- ja hajutava pinna laiuste summat). Difraktsioonvôret saab kasutada valguse lainepikkuse määramiseks : = d . sin / 2 d - difraktsioonvôre konstant (m) - max. vastava koha nurkkaugus vôre keskkohta läbivast ristsirgest k - max. järjekorra nr. ( 1; 2; 3; ... ) 5) Valguse polarisatsioon - valgus kujutab endast teineteise suhtes risti, lôpmata paljudes tasandites, vônkuvaid elektri- ja magnetvälju. Teatud aineid (turmaliini kristall) läbides jääb alles vônkumine vaid ühes tasandis (kristalli sümmeetriateljega ühtivas tasandis). Seda ühes tasandis vônkumiste välja eraldamist nimetataksegi valguse polariseerimiseks. Kvantfüüsika
parajasti Kuu ees oleva pilveräbala paksusest. Muutub ka värviliste ringide raadius. Väiksemad piisad tekitavad suurema läbimõõduga oreooli. Kui piiskade suurus pilve ulatuses muutub, siis võib oreool olla mõnes suunas natuke välja venitatud. Tarades on nagu põhivikerkaareski sinised ringid tsentrile lähemal ja punased kaugemal. Ümmargusel piisal tekkiva difraktsiooni esimese maksimumi nurkkaugus on võrdeline lainepikkuse ja ekraani (piisa) diameetri suhtega. Samasuurtel veepiiskadel kaldub pikema lainepikkusega punane valgus oma esialgsest suunast rohkem kõrvale kui lühema lainepikkusega sinine valgus.Miraaz: Mõnikord näeme kaugeid objekte seal, kus nad ei tohiks kuidagi olla. See on optiline nähtus miraaz ehk terendus, tuntud ka fatamorgaana nime all.Kõige sagedamini on miraaze kirjeldatud kõrberahvaste muinasjuttudes ja
annaabi.ee 
