Orgaanilise keemia nomenklatuur (0)

Orgaanilise keemia  nomenklatuur  I 
 
Valemid ja struktuurivalemid: 
Aine keemilist koostist kirjeldatakse valemi abil.  Orgaanilises  keemias on mitut li ki valemeid: 
1)   summaarne valem näitab kui palju ja mil iseid aatomeid on molekulis (summaarne 
aatomite arv) (näiteks: C2H6O) 
2)  struktuurivalem  kirjeldab molekuli ehitust: 
a) lihtsustatud struktuurivalem (näiteks:  CH3CH2OH või CH3―CH2―OH) 
b) tasapinnaline struktuurivalem näitab kogu molekuli kõiki  sidemeid  eraldi (suhteliselt hea 
vi s ehituse kujutamiseks). 
H   H 
|   | 
H― C―C―O―H 
|   | 
H  H 
 
c) 
ruumiline struktuurivalem 
 
 
 
 
d) molekuli graafiline kujutis on kõige lakoonilisem väljendusvorm, kuid võimaldab suuri ja 
keerukaid molekule kül altki kiiresti üles märkida. Sidemed märgitakse kriipsukestega, nende 
otspunkte ja murdekohti loetakse süsinikeks, kui ei ole märgitud muud sümbolit. Süsinikuga 
seotud vesinikke tavaliselt ei märgita. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Peamised funktsionaalrühmad: 
1.  Süsivesinikud 
Molekul  koosneb vaid süsiniku ja vesiniku aatomitest. Jagatakse kahte peamisse klassi – 
alifaatsed ja aromaatsedsüsivesinikud. 
 
1.1.  Aromaatsed süsivesinikud 
Molekulis sisaldub vähemalt üks benseenituum. Nimetatakse areenideks. 
Üldvalem CnH2n-6 
Areenide nimetamisel kasutatakse väga palju mittesüstemaatilisi ehk triviaalnimetusi. Kõige 
tähtsam aromaatne süsivesinik on  benseen : üldvalem C6H6. 
•  Monoasendatud  benseen  –  kasutatakse  alati  lõppli det  -benseen  (nt.   nitrobenseen , 
klorobenseen). 
 
•  Alküülasendatud benseeni  derivaadid  – oleneb alküülahela pikkusest: 
 
o  Kui ahelas rohkem kui 6 süsinikuaatomit, siis valitakse tüviühendiks alküülahel. 
o Kui ahelas on vähem kui 6 süsinikuaatomit, siis valitakse tüviühendiks  areen . 
 
 
 
6-fenüülhept-3-een 
 
•  Diasendatud benseen –  eesli  de: 
 
 
• 
1,2-diasendus –  orto - (o), 
•  1,3-diasendus –  meta - (m),  
• 
1,4-diasendus – para- (p). 
 
•  Tri- ja enamasendatud benseen – numereeritakse tsükkel (asendajatele tuleb anda 
väikseimad võimalikud kohanumbrid).
 
 
 
•  Kasutatakse triviaalnimetust – nummerdamist alustatakse  nimetust  andva rühmaga 
seotud süsinikuaatomist. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
1.2.  Alifaatsed süsivesinikud 
 
Ei  sisalda  benseenituuma.  Jagunevad  kolme  rühma:   alkaanid ,   alkeenid   ja  alküünid,  mil est 
alkaanid  on  kül  astunud   ning  alkeenid  ja  alküünid  on  kül astumata  (sisaldavad  kordseid 
sidemeid). 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
1.2.1. Alkaanid 
Lahtise ahelaga kül astunud (süsiniku aatomite vahel üksiksidemed) süsivesinikud. 
Üldvalem CnH2n+2 
Nimetus: lõppli de -aan, mis li detakse C-aatomite arvu näitavale eesli tele. Alkaanide 
homoloogilise rea neli esimest li get kirjeldatakse triviaalnimetustega (kokkuleppelised 
nimetused, mis ei al u kindlatele reeglitele), järgnevad nimetused tulenevad kreeka- või 
ladinakeelsetest numbritest. 
C-aatomite arv 
Valem 
Alkaan 
Alküülasendaja 
Alküülasendaja valem 
1 
CH4 
metaan  
metüül 
-CH3 
2 
C2H6 
etaan  
etüül 
-C2H5 
3 
C3H8  
propaan  
propüül 
-C3H7 
4 
C4H10  
butaan  
butüül 
-C4H9 
5 
C5H12 
pentaan  
pentüül 
-C5H11 
6 
C6H14 
heksaan  
heksüül 
-C6H13 
7 
C7H16 
heptaan  
heptüül 
-C7H15 
8 
C8H18 
oktaan  
oktüül 
-C8H17 
9 
C9H20 
nonaan  
nonüül 
-C9H19 
10 
C10H22 
dekaan  
deküül 
-C10H21 
11 
C11H24 
undekaan 
undeküül 
-C11H23 
12 
C12H26 
dodekaan 
dodeküül 
-C12H25 
 
Alküülrühma nimetus määratakse süsiniku arvu järgi, asendades lõppli de -aan lõppliitega – 
üül (metaan → metüül, etaan → etüül, propaan →propüül jne). 
Alküülasendajaid: n-butüül CH3-CH2-CH2-CH2–, sec-butüül CH3-CH2-CH(CH3)–, iso-butüül 
(CH3)2CH-CH2–,  tert -butüül (CH3)3C– , iso-propüül (CH3)2CH2 - , fenüül C6H5  
 
Nime andmine: 
 
•  Hargnenud  ahelaga  ühendi  korral  määratakse  tüviühend  (kõige  pikem  C-ahel). 
Tüviühendi  ahela  süsinikud  nummerdatakse  ( araabia   numbritega).  (Kui  on  üks 
asendusrühm, mis paikneks alati number 1 juures, siis  ahelat  ei nummerdata) 
•  Ahel numereeritakse,  andes  asendajatele väikseimad võimalikud kohanumbrid. 
•  Asendajad  kirjutatakse  nimetuse ette tähestikulises järjekorras, näidates ka nende 
kohanumbri ( numbrid  on eraldatud sidekriipsudega). 
•  Korduvad asendajad näidatakse ära eesli detega (di-, tri-,  tetra -, penta - jne) (eesli det aga 
ei arvestata tähestikulise järjekorra määramisel). 
•  Kui numereerimine ahela erinevatest  otstest  annab asendajatele identsed kohanumbrid, 
siis  eelista  suunda,  mis  annab  tähestikus   eespool   asetsevale  asendajale  väiksema 
kohanumbri. 
•  Kui mitu ahelat on võrdse pikkusega, siis valitakse tüviühendiks see, mil el on rohkem 
asendajaid. 
•  Asendusrühmade  nimetusse   kandmisel   tuleb  arvestada  asendusrühmade  tähtsuse 
järjekorda  ehk  vanemuslikust.  Olulisemate  asendusrühmade  tähtsuse  järjekord  on 
toodud al järgnevas tabelis. 
 
1 R – tüviühendile vastava rühma nimetus 
 
2 kui on seotud tsükliga 
 
3  funktsionaalse  rühma süsinik arvatakse 
 tüviühendi koostisse ja saab asendinumbri 
 
heksaan 
 
3-metüülpentaan
 
1.2.1.1.  Tsükloalkaanid 
 
Nimetus saadakse, kasutades eesliidet –tsüklo. 
Üldvalem: CnH2n 
 
Nummerdamine  toimub  päripäeva.  Asendatud  tsükloalkaanidel  loetakse  tüviühenditeks 
rohkem  C-aatomeid  sisaldav  molekuli  osa  (kas  tsükliline  või  atsükliline)  (areenidele 
sarnaselt). 
 
 tsükloheksaan 
1-etüül-2,4-dimetüültsükloheksaan 
 
 
Kui  tsükleid  on  mitu,  siis  valitakse  peaahelaks  midagi  muud  ning  tsükleid  vaadeldakse 
asendusrühmadena. 
 
Näiteks 
1,2-ditsüklopentüületaan 
 
 
1.2.2. Alkeenid 
Alkeenid  on  kül astumata  ühendid,  mis  sisaldavad  kaksiksidet.  Näiteks:  CH2=CH–CH3 
( propeen ).  Nimetus  saadakse  kasutades  lõppli det  –een,  mil ele  eelneb  kaksiksideme 
kohanumber 
Üldvalem CnH2n 
 
•  Tüviühendiks valitakse  pikim  kül astumata ahel ehk peaahel peab sisaldama võimalikult 
palju kordseid sidemeid. 
•  Ahel numereeritakse, andes kaksiksidemele (või kaksiksidemetele) väikseim võimalik 
kohanumber. 
•  Mitme kaksiksideme kordumine näidatakse ära eesli  tega  di-, tri-, tetra- jne, mil ele 
eelnevad kohanumbrid. 
•  Tsükliliste   alkeenide   korral  alustatakse  nummerdamist  kaksiksideme  süsinikust  ja 
li gutakse  edasi  piki  kaksiksidet.  Asendatud  kaksiksideme  korral  algab   numeratsioon  
asendatud kaksiksideme aatomist. 
•  Diasendatud alkeenide korral võib kasutada kaksiksideme konfiguratsiooni tähistamiseks 
eesli det  cis-  (identsed  asendajad  ühel  pool  kaksiksidet)  ja  trans-  (asendajad 
kaksiksideme eri külgedel). 
 
 
 
 
 
 
või trans-2- buteen  
või cis-2-buteen 
 
CH2 = CH — CH2 — CH3 – but-1-een (või 1-buteen) 
CH2 = CH — CH = CH — CH3 – penta-1,3- dieen . 
CH2 = CH — CH2 — CH2 — Cl – 4-klorobut-1-een. 
CH2 = CH — CH = CH — CH2 — OH – 5-hüdroksüpenta-1,3-dieen. 
 
3-metüül-1-buteen (või 3-metüülbut-1-een) 
 
6- bromo -3-propüül-1-hekseen 
 
 
 
metüleentsükloheksaan 
 
 
1.2.2.1.   Dieenid  
Kül astumata alifaatsed süsivesinikud, mil e molekulis on kaks kaksiksidet. 
Üldvalem: CnH2n-2 
1,4-pentadieen  CH2=CH-CH2 -CH=CH2 
propadieen CH2=C=CH2 
1,3- butadieen CH2=CH-CH=CH2 
2-metüül-1,3-butadieen (e isopreen)  CH2=C(CH3)-CH=CH2 
 
1.2.2.2.  Tsükloalkeenid 
 
Kaksikside on alati esimese ja teise süsiniku vahel. Nimetamine vastavalt tsükloalkaanidele. 
 
tsüklookta-1,3,5-trieen 
 
1.2.3. Alküünid 
 
Kül astumata  ühendid,  mis  sisaldavad  kolmiksidet,  mil e  nimetus  saadakse,  kasutades 
lõppliidet –üün. 
Üldvalem CnH2n-2 
 
Nimetus moodustatakse samamoodi nagu alkeenide puhul. 
Näiteks: CH ≡ C–CH3  propüün või  prop -1-üün 
CH ≡ C — CH2 — CH3 –  but-1-üün 
 
Ni   kaksiksidet  kui  ka  kolmiksidet  sisaldavate  ühendite  nimetus  saadakse,  kasutades 
lõppliidet  –eenüün.  Tüviühend  numereeritakse  ni ,  et  kordsetel  sidemetel  oleks  väiksem 
number  (pole  oluline,  kas  tegemist  on  kaksik-  või  kolmiksidemega).  Võrdse  numeratsiooni 
korral eelistatakse kaksiksidet. 
CH2 = CH — C ≡ C — CH = CH — CH3  –   hepta -1,5-dieen-3-üün. 
 
 
okt-1,7-diüün   
3-etüülheks-4-een-1-üün
 
 
4,4-dimetüül-2-pentüün (või 4,4-dimetüülpent-2-üün) 
 
Kül astumata  asendajate  nimetuses  näidatakse  ni   kül astumatuse  määr  (kaksik-  või 
kolmikside) kui ka sel e (nende) asukoht. Kui  asendaja  on tüviühendiga seotud kaksiksideme 
kaudu, siis nimetamisel kasutatakse eesli det alkülideen, kolmiksideme korral aga alkülidüün. 
Erandiks  on ühe C-aatomiga kaksiksidemega asendaja – metüleen. Asendaja numeratsioon 
algab alati tüviühendiga sidet moodustavast aatomist. 
 
 
 
1-etünüültsükloheksanool 
 
2.  Halogeenühendid 
 
Alküülhali did (alkaan +  halogeen ), alkenüülhali did (alkeen + halogeen), arüülhali did (alküün 
+ halogeen). 
Halogeeni ( fluor ,  kloor ,  broom ,  jood )  aatom  on vahetult seotud süsiniku aatomiga. Halogeeni 
aatomite asukoha märkimiseks kasutatakse süsiniku järjekorranumbreid. Ühesuguste 
halogeeniaatomite arvu näitamiseks kasutatakse eesli teid (di-, tri-, tetra- jne) ning 
halogeeniaatomi li gi märkimiseks eesli teid (fluoro-, kloro-, bromo-, jodo-). Üldvalem: R-Hal 
(kus R on süsinikuahel) 
Nimetamine on sarnane hargnenud ahelaga alkaanide nimetamisele. Asendusrühmadeks on 
siin  aga  halogeeni   aatomid .  Nimetamisel  pannakse  halogeeniaatomid  omavahel 
tähestikulisse järjekorda. 
 
 
2,4-dikloropentaan 
 
1,1-dikloro-3,3-dimetüülbutaan
 
3.  Hapnikku sisaldavad orgaanilised ühendid 
 
3.1.   Alkoholid  
Orgaaniline  ühend,  mil e  tetraeedrilise  süsiniku  aatomi  juures  on  üks   vesinik   asendatud 
hüdroksüülrühmaga  (—OH).  Alkoholidel  on  järel i de  –ool.  Kasutada  võib  ka 
hüdroksüülrühma puhul eesli det –hüdroksü. 
Üldvalem: R-OH, CnH2n+1OH 
–OH rühm ei pruugi ol a süsinikuahela lõpus, vaid võib ol a ahela mis tahes osas. Nimetuste 
andmisel  kehtivad  üldised   printsiibid :  mitme  hüdroksüülrühma  kordust  näidatakse 
eesli detega di-, tri-, tetra- jne, tüviühend numereeritakse (andes põhirühmadele väikseimad 
kohanumbrid) ja asendajad kirjutatakse nimetuse ette tähestikulises järjekorras). 
 
Mitmealuseliste  alkoholide  puhul  kasutatakse  lõppusid  - diool ,  -triool,  -tetrool  jne. 
Nummerdamise  alguse  määrab  hüdroksüülrühm,  mida  peetakse  tähtsamaks  halogeenist, 
kaksiksidemest ja alküülrühmast. 
 
 
 
 
 
 
CH3 — CH2 — CH2 — OH (propaan-1-ool), 
HO — CH2 — CH2 — OH (etaan-1,2-diool), 
HO — CH2 — CH2 — CH2 — CH2 — CH2 — CH2 — OH (heksaan-1,6-diool). 
 
Nimetamisel kasutatakse ka vanemat nomenklatuuri, kus asendajaks on süsivesinikahel. On 
lubatud kasutada lihtsamate alkoholide puhul. 
CH3CH2CH2OH –  propanool  ehk propüülalkohol. 
CH3CH2OH –  etanool  ehk etüülalkohol (nimetatakse ka pi rituseks). 
 
 
 
5-metüül-4-hekseen-1-ool (või 5-metüülheks-4-een-1-ool) 
 
 
 
2-fenüületanool      
tsüklopentüülmetanool 
okt-1-een-3-ool
1,2-tsükloheksaandiool 
 
3-metüül-1,5-pentaandiool 
 
 
1,2-propaandiool 
 
3.1.1. Alkoholaadid  
 
Alkoholaadid on  alkoholi   soolad ,  mis  tekivad  kui alkoholid  reageerivad  leelismetal idega 
 
(alkoholi hüdroksüülrühma vesiniku  ioon  asendub metal i  iooniga ). 
 
Nimetuses on esimesel kohal leelismetal , mil ele järgneb tüviühend + -olaat(lõppli de). 
Näiteks CH3CH2ONa – naatriumetanolaat. 
(CH3CH2CH2O)2Mg – magneesiumdipropaan-1-olaat 
 
3.1.2. Fenoolid  
 
Fenoolideks nimetatakse aromaatseid hüdroksüülühendeid, mil es hüdroksüülrühm asetseb 
aromaatsesse süsteemi kuuluva süsiniku juures (ehk –OH on otse seotud 
benseenituumaga). Fenooliks võib kutsuda vaid hüdroksübenseeni. Üldvalem: Ar-OH 
 
Fenoolide  nimetamisel  kasutatakse  sama  lõppli det  –ool.Kehtivad  funktsionaalderivaatide 
nimetamise üldised printsiibid. 
 
 
 
3-metüülfenool 
2,3-dibromofenool 
 
3.1.2.1.  Fenolaadid 
 
Fenolaadid on  fenooli  soolad, kus vesiniku  ioon  on asendunud metal i 
iooniga. C6H5ONa – naatriumfenolaat 
 
kaaliumfenolaat 
 
1.1.   Eetrid  
Eetrid  on  süsivesinike  funktsionaalderivaadid,  milles  üks  või  mitu  vesinikuaatomit  on 
asendatud alkoksü-rühmadega R-O. 
R-O-H – alkoholid 
R-O-R’ – eetrid, kus R’ on süsivesinikradikaal (alküülradikaal) 
Süstemaatilises nomenklatuuris moodustatakse eetri nimetus vastava tüviühendi nimetusest 
alkoksürühma näitava eesli tega (metoksü-, etoksü-). CH3-CH2-CH2-O-CH3 - 
metoksüpropaan 
Lihteetri puhul võib nimetuse moodustada ka vastava radikaali nimetusest, lisades li te– 
eeter. Kasutatakse rohkem sümmeetrilise ehitusega  eetrite  puhul.  
Näiteks CH3-CH2-O-CH2-CH3 -dietüüleeter (aga võib ka etoksüetaan) 
 
CH3 — CH2 — CH2 — O — CH2 — CH3  -etüülpropüüleeter 
 
1-etoksü-3-kloropropaan (ehk etüül-3-kloropropüüleeter)
 1,2-dimetoksüetaan 
 
tsüklopentüületüüleeter 
 
butüülmetüüleeter 
 
 
 
1.2.  Aldehüüdid 
 
Aldehüüdid  on  ained,  mil es  karbonüülrühm  on  seotud  vähemalt  ühe  vesiniku  aatomiga. 
Aldehüüdid sisaldavad funktsionaalse rühmana kahevalentset oksorühma (karbonüülrühma) 
>C=O. 
Aldehüüdid  sisaldavad  aldehüüdrühma  -  karbonüülrühm  on  seotud  ühe  süsiniku  ja  ühe 
vesiniku aatomiga. 
 ehk lihtsustatult –CHO. 
Aldehüüdi üldvalem: R-CHO, CnH2nO 
Aldehüüdide nimetamisel kasutatakse lõppli det –aal. See li de lisatakse tüviühendi nime 
lõppu. 
Kehtivad kõik varem loetletud printsiibid tüviühendi määramise, numereerimise ja nimetuse 
moodustamise  kohta.  Karbonüülrühma  süsinik  loetakse  ka  ära.  Formüülrühma 
asendinumbrit pole vaja näidata, kuna see on alati ahela otsas. Kui vastavaid rühmi on mitu, 
siis  kasutatakse  sel e  märkimiseks  eesli teid  (di,  tri  jne).  Erandlikult  nimetatakse  tsüklilisi 
aldehüüde, kus lõppli de –karbaldehüüd li detakse vastava tsükloalkaani  nimele . Kui 
karbonüülrühm ei ole kõige vanem rühm (ehk karbonüülühend ei ole tüviühendiks), siis tema 
kirjeldamiseks kasutatakse eesli det  okso -. 
HCHO –  metanaal  ehk formaldehüüd 
CH3CH2CHO –  propanaal  
OHCCH2CH2CH2CHO – pentaandiaal 
 
 4,4-dimetüülpentanaal 
 
5-heksenaal (või  heks -5-eenaal)
 
 
 
 
 
2-fenüülbutaandiaal 
 
 
 
tsüklopentaankarbaldehüüd 
 
 
5-hüdroksüpentanaal 
 
1.3.   Ketoonid  
Ketoonid on ained, mil es karbonüülrühm pole vahetult seotud ühegi vesiniku aatomiga. 
Ketoonid sisaldavad ketorühma (karbonüülrühm on seotud kahe süsiniku aatomiga) 
 
 
ketorühm 
Ketoonide  üldvalem: R1 – CO – R2, CnH2nO 
Ketoonide nimetus moodustatakse süsivesinike nimetustest koos li tega –oon. Ketoonide 
puhul tuleb märkida ka oksorühma asukoht süsinikuahelas. Ketoonide nimetamine toimub 
samamoodi nagu aldehüüdidele. 
CH3CH2COCH3 – butaan-2-oon 
CH3COCH2COCH3 – pentaan-2,4- dioon  
 
3-heksanoon (ehk heksaan-3-oon) 
 
 
4-metüül-2- pentanoon  
 
 
 
 
 
4-metüültsükloheksanoon 
 
 
4-metüül-3- penteen -2-oon 
1.4.  Karboksüülhapped 
 
Karboksüülhapped  on  karboksüülrühma  (–COOH  funktsionaalrühmana)  sisaldavad 
orgaanilised ühendid. 
Karboksüülhappe üldvalem: R-COOH, CnH2nO2 
Nimetus  moodustatakse  sama  süsinikuaatomite  arvuga  süsivesinike  nimetustest,  lisades 
süsivesiniku  nimetusele  lõppli de– hape (kui  karboksüülrühm  on  seotud  atsüklilise 
süsinikahelaga)  ning  süsinikahela  hulka  arvestatakse  ka  karboksüülne  süsinik.  Kui 
karboksüülrühm  on  seotud  tsükliga  (karboksüülrühm  jääb  peaahelast  välja),  siis  nimetus 
saadakse, 
kasutades 
lõppli det 
–karboksüülhape 
(näiteks 
C6H5-COOH 
- 
benseenkarboksüülhape)  ning  funktsionaalse  rühma  süsinik  jäetakse  tüviühendi   ahelast  
välja.  Kui  hape  sisaldab  mitut  karboksüülrühma,  siis  kasutatakse  eesli teid  di-,  tri-  jne.  Kui 
süsinikahel hargneb või sisaldab ka teisi funktsionaalrühmi, siis kasutatakse eesli teid nagu 
teistelgi juhtudel. 
 
H – COOH  -  metaanhape  ( sipelghape ) 
 
 
 
 
 
 
 
2-hüdroksüpropaanhape 
 
 
2-hüdroksü-2fenüületaanhape 
  
propeenhape 
 
 
benseenkarboksüülhape 
 
 propaandihape 
 1,2-benseendikarboksüülhape 
 
 
 
 
 
  
3-klorobutaanhape 
 
Sagedamini esinevate karboksüülhapete puhul on lubatud kasutada ka triviaalnimetusi, mis 
tavaliselt  vi tavad  mingile  looduslikule   objektile ,  mil es  seda  hapet  leidub,  näiteks: 
metaanhape  –  sipelghape,   etaanhape   –  äädikhape,   butaanhape   –  võihape,  etaandihape  – 
oblikhape jne. 
 
1.4.1. Karboksüülhappe soolad 
 
Karboksüülrühma (-COOH) vesiniku ioon on asendatud leelismetal i iooniga. 
Üldvalem: -COOMet (Met = metal ) 
Nimetamine käib vastavalt karboksüülhapetele. Kõige esimeseks pannakse metal , seejärel 
süsinikuahel. Lõppli tena kasutatakse –karboksülaat. On lubatud kasutada ka asendust, kus 
–hape asendatakse lõppli tega –aat (-oaat). 
 
Eesli tena kasutatakse karboksülato- (eesli det kasutatakse vaid juhul, kui antud 
funktsionaalrühm ei ole pearühm ehk pole kõige vanem rühm).  
Näiteks  CH3COONa  – naatriumetanaat.   
 
 
 
 
 
2.  Karboksüülhappe derivaadid 
 
Karboksüülhappe  funktsiooniderivaat  – ühend, mil es karbonüülrühm on seotud mingi 
polaarse rühmaga (Cl, NH2, OR), mis pole hüdroksüülrühm (OH). Näiteks: 
 
 
 
 
2.1.  Karboksüülhappe haliid 
 
Happe  hali did  on  karboksüülhapete  derivaadid,  kus  hüdroksüülrühm  on  asendatud 
halogeeni  aatomiga.  Nimetustes  on  –hape  asendatud  lõppli tega  –oüülhaliid  või  kui 
nimetuses on kasutusel karboksüülhape, siis on see asendatud –karbonüülhaliidiga. 
 
pentanoüülkloriid 
3-butenoüülkloriid (või but-3-enoüülkloriid) 
 
 
 
tsüklopentaankarbonüülkloriid 
 
2.2.  Happeanhüdriidid 
 
Karboksüülhapete anhüdriidid on karboksüülhapete derivaadid, kus kahe karboksüülrühma 
kohta on elimineeritud üks vee  molekul . 
Sümmeetriliste anhüdriidide nimetus saadakse neid moodustanud karboksüülhapete 
nimetusest, asendades lõppli de –hape liitega  –anhüdriid. 
Mittesümmeetriliste anhüdriidide korral nimetatakse mõlemad karboksüülhappe osad eraldi 
(koos oma asendajatega). 
 
äädikhappeanhüdriid 
etaananhüdriid 
 
 
metaanpropaananhüdriid 
 
 
 
but-3-üün-3-hüdroksüpropaananhüdriid
2.3.   Estrid  
 
Karboksüülhapete ja alkoholide vahelisel reaktsioonil tekivad estrid.  Ester  
onkarboksüülhappe funktsiooniderivaat, kus funktsionnalrühmaks on: 
 
O 
|| 
– C – OR 
Üldvalem: R – COO – R’ 
 
 
 
 
Estrite nimetus moodustatakse sarnaselt karboksüülhappe soolade nimetusele. Estrite 
nimetus koosneb kahest osast: esimesena nimetatakse alkoksükarbonüülrühma alküülosa, 
mis on seotud hapnikuaatomiga, ja seejärel karboksüülhappe osa, kasutades lõppli det –aat. 
Kui alkoksükarbonüülrühm on seotud tsükliga, siis nimetus saadakse, kasutades lõppli det – 
karboksülaat. Seejuures estri alküülosa kirjutatakse nimetuse ette. Asendajaid ni  alküül- kui 
ka karboksüülosas nimetatakse vastavate osade juures.  
CH3COOCH3 - metüületanaat 
 
 
 
etüülatsetaat 
 
metüülpropanaat 
 
 
2-kloroetüülbensoaat 
fenüülmetanaat 
 
3-oksotsüklopentüül-4-hüdroksüpentanaat 
 
 
isopropüülbutanaat 
 
 
2.4.   Amiidid  
 
Ami did on karboksüülhapete derivaadid, kus hüdroksüülrühm on asendatud aminorühmaga. 
 
 
 
Üldvalem: R-CONH2 
Nimetus saadakse, kasutades lõppli det – amiid . Mitme karbamoüülrühma kordust 
näidatakse eesli tega di-, tri-, tetra- jne. Lämmastiku juures olevad alküülgrupid nimetatakse 
nagu asendajaid ikka, kuid nende asukoht näidatakse eesli telise N-iga. N-asendatud 
ami didel näidatakse asendaja nimetuse ees tähe N järel. Kui karbamoüülrühm on seotud 
tsükliga, siis nimetus saadakse, kasutades lõppli det –karboksamiid,  kusjuures  
karbamoüülrühma C-aatomit ei kaasata numeratsiooni. 
 CH3CH2CONH2 - propaanami d 
 
 
 
 
 
 
3-metüülbutaanamiid 
 
 N-etüül-3-metüülbutaanamiid 
 
 
 
N-etüül-N,3-dimetüülbutaanamiid 
 
 
3.  Lämmastikku sisaldavad orgaanilised ühendid 
 
3.1.   Amiinid  
 
Amiinid – on NH3 derivaadid, kus üks või mitu Hd on asendunud 
radikaalidega. Üldvalem: R-NH2 
Ami nide  nimetuse  moodustamisel  kasutatakse  lõppli det  – amiin ,  mis  li detakse  tüviühendi 
alküül/arüülosale.  Korduva  alküül/arüülosa kirjeldamisel kasutatakse eesli teid di-, tri-, tetra-
jne.  Seejuures  alküülosa  võib  vaadelda  kui   asendajat   (üül-lõpuline)  või  kui   alkaani   (aan-
lõpuline). 
Sümmeetriliselt asendatud  sekundaarsete  ja tertsiaarsete diami nide nimetamisel 
kasutatakse korduva osa näitamiseks eesli teid di- ja tri-.  
CH3NH2  - metüülamiin 
CH3 — CH2 — CH2 — NH —CH2 — CH3 – etüülpropüülami n, 
NH2–CH3–CH2–CH2–CH2–NH2 – butaan-1,4-diamiin või 1,4-diaminobutaan. 
 
 etüülamiin 
 
 
1-metüülbutüülamiin 
 p-fluoroanili n (või 4-fluoroanili n) 
 5-bromo-2-etüülaniliin 
 
 
1,2-propaandiami n (või propaan-1,2-diamiin) 
 1,4-benseendiami n (või benseen-1,4-diamiin) 
 
Nimetuste  andmisel  võib  asendusnomenklatuuri  kohaselt  aminorühma  tähistada  ka 
eesli tega  amino-.  Aminorühm  on  asendusrühmade  vanusejärjestuses  väga  madal. 
Hüdroksü- ja karbonüülrühmad on vanemad. Sel juhul nimetatakse NH2 rühm kui asendaja. 
Näited: 
CH3 — CH2 — NH2 –  aminoetaan , 
 
H2N — CH2 — CH2 — OH – aminoetanool. 
 
2-aminoetanool 
 
3.2.  Nitriilid 
 
Nitriilid  on  karboksüülhappe  derivaadid,  kus  karboksüülrühma   keto -  ja  hüdroksüülrühm  on 
asendatud tsüano-rühmaga. 
Üldvalem: 
, RCN 
Nomenklatuurses nimes tüviühendile lisatakse lihtsalt –nitriil (-hape on asendatud li tega – 
nitriil).  Mitme  tsüanorühma  kordust  näidatakse  eesli detega  di-,  tri-,  tetra-  jne.  Tüviühendi 
määramine ja sel e numeratsioon on analoogiline eelnenud näidetega põhirühmi sisaldavate 
ühenditega.  Seejuures  kaasatakse  tsüanorühma  C-aatom  tüviühendi  numeratsiooni.  Kui 
tsüanorühm  on  seotud  tsükliga  (kui  nitriil  on  saadud  ühendist,  mis  on  nimetatud  kui  - 
karboksüülhape), siis nimetus saadakse, kasutades lõppli det –karbonitriil ja tsüanorühma 
C-aatomit ei kaasata numeratsiooni. 
 
 
 
bensonitriil 
 etaannitriil 
5-metüülheksaannitriil (või 4-metüülpentüültsüani d) 
 
 
 
 
 
tsüklopentaankarbonitriil 
 
3.3.  Nitroühendid 
 
Nitroühenditeks nimetatakse süsivesinike derivaate, kus mõni vesinikuaatomitest on 
asendatud nitrorühmaga (NO2). Nime andmisel suhtutakse kui funktsionaalrühma ning 
kasutatakse li det – nitro . 
Näiteks CH3NO2  - nitrometaan 
 
4.  Väävlit sisaldavad orgaanilised ühendid 
 
4.1.  Tioolid 
Üldvalem: RSH, 
 
Nimetuse moodustamisel lisatakse tüviühendile lõppli de –tiool.Kui –SH on asendusrühm 
(funktsionaalrühm), siis kasutatakse li det –merkapto.  
Näiteks CH3CH2CH2SH - 1-propaantiool 
HOCH2CH2SH  - 2-merkaptoetanool 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
3-metüül-1-butaantiool 
 
4.2.  Sulfiidid 
 
Üldvalem: R1 – S – R2 
 
Sulfi  dide  nimi moodustatakse tüviühendi nimetusest eesli te tio-(alküültio-) abil. 
Funktsionaalnomenklatuuri järgi saadakse sulfi di nimetus analoogiliselt eetritega, kuid 
kasutatakse lõppli det – sulfiid . Väävlit sisaldavaid heterotsükleid nimetatakse sarnaselt 
hapnikku sisaldavatega, kuid eesli de oks- asendatakse eesli tega tia-. 
 
 dimetüülsulfi d