Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult
Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel
Ja lõpetuseks põldmarja viljade kõige suurem erinevus hariliku vaarika omadest: need on valminult musta värvi. Huvitav lugu on ka põldmuraka tekkimise kohta. Nimelt saadud muiste kord põlluvaras kätte ja tapetud ära. Sooled olla aga jäänud põllunurgale ning neist hakanudki see taim kasvama. Põldudel võib tõepoolest sageli põldmurakat kohata. Rohkem kasvab teda Eesti lääne- ja põhjaosas, kus on palju talle sobivaid lubjarikkaid muldi. Niiskematel paestel põldudel võib põldmurakast isegi tülikas umbrohi saada.
Rästik on looduskaitse all. Nastik Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Nastikut kohtab enamasti saartel või rannikualadel. Erinevalt rästikust pole nastik mürgine. Looduses on nastikul palju vaenlasi. Nastik on looduskaitse all. Arusisalik Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Arusisalik elab enamasti niiskematel aladel. Talve veedavad sisalikud talveunes. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat. Arusisalik on looduskaitse all. Kivisisalik Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle kehapikkus on 16...18 cm. Kivisisalikud on Eestis üsna haruldased. Saartelt pole kivisisalikke leitud. Nad toituvad väikestest selgrootutest. Kivisisalik on looduskaitse all. Maailma roomajad Maailmas on umbes 6000 liiki roomajaid. Maailma mürgiseimaks maoks peetakse sisemaataipani
kuni +25. Sademeid langeb aastas hulgaliselt langenud puulehti. metssiga, mägikits ja nirk. kask, haab ja lepp taanduvad puuvilju. Hankiv 500-1000mm, mõnel pool kuni Mullas elab palju Soojematel aladel kohtab lõuna pool, asendudes tööstus maavarade 2000mm. mikroorganisme ning mulla ja okassiga. Roomajatest niiskematel aladel pöögi ja juures. Mujal taimede vahel aineringe on esinevad rästik ja nastik. kuivemates kohtades töötlev tööstus ja kiire, mistõttu on nad viljakad. Palju linde, kuna palju tammemetsadega. teenindus. sobivat toitu
Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) Mustikas on kuni 40 cm kõrgune kääbuspõõsas. Ta on heleroheline ja marjad tumesinised või peaaegu mustad. Mustika võrsed on kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Mustikas kasvab happelistel, niiskematel muldadel ja mõõdukalt varjatud metsades. Sinakasmustad marjad sisaldavad umbes 7% parkaineid. Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp väike, ebamääraste tipmetega ja lainja servaga. Kroon on kupjas, rohekasvalge kuni roosakas, 4...7 mm. Õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Õitseb mai lõpust juunini. Vili on tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari.
võrsed on täpselt ühesugused. Sel ajal võib ta segi minna vaid konna-osjaga, kuid temal oli ju palju rohkem hambaid. Nii et nüüd peaks igaüks meie mürgiseima osjaliigi ära tundma. Aasosi (Equisetum pratense) heinamaa kuusk, kaseosi, nurmekuusk Aasosi kasvab enamasti niiskematel ja varjukamatel kasvukohtadel, harvem päris valges. Nii võib aasosja kohata nii heinamaadel kui metsaservades ja isegi võsastikes. Kui aasosja eosed kuskil juba idanenud on, siis ta nii kergesti oma kasvukohta ei loovuta. Pigem laiendab ta enda alla jäävat ala teiste taimede arvelt. Selleks ei ole tal enam eoseid vaja. Nagu kõikidele osjadele omane, on ka tal maa all roomav pikk risoom, mis
Põllumassiivi nr. 60156043960 perspektiivboniteedid. [3] Muld Perspektiivbo niteet KI,Ko 62 KIg 53 Go 48 Kaalutud keskmine perspektiivbonieet on 54,3, mis on kõrgem keskmisese kvaliteediga muldade perspektiivboniteedist. Metsakasvukohatüüp neil muldadel Leetjas muld ja gleistunud leetjas muld neil muldadel kasvavad metsad kuuluvad sinilille, sinilille-jänesekapsa või naadi kasvukohatüüpi. Tegemist on kõrge tootlikkusega salu- ja laanemetsadega, niiskematel muldadel on ülekaalus kaasikud ja kuuse-lehtpuu segametsad. Hõredamas alusmetsas kasvab sagedamini pihlakas, kuslapuu, paakspuu, vaarikas jt. [2] Leostund gleimuld metsastumise korral moodustuvad leostunud gleimuldadele sõnajala, angervaksa või osja kasvukohatüübi lehtpuu- või leht- ja okaspuu segapuistuga sooviku- ja salumetsad. Alusmets on liigirikas ja keskmiselt tihe (toomingas, mage sõstar, vaarikas jt). [2]
hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaene ja taimekasvuks ebasobiv. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel kasvama hakata. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult. Muutused koosluses majandamise katkemisel 1. Rohumaad muutuvad kõigepealt astme võrra lopsakamaks ja toitainerikkamaks. 2. Levima hakkavad hilise arenguga liigid, kelle arvukus suruti niitmisega maha. 3. Võsastumine on tihedam. 4. Võsastumisele järgneb rohukamara häving. 5. Endised puisniidupuud kuivavad. 6. Kuivematel aladel kujunevad salumetsad, niiskematel lodustuvad metsad.
mõnel lõunanõlval. Ainult kaselehisest lõunapöögist koosnevad metsad esinevad väga sademeterikastes kohtades, näiteks Beagle'i väina ääres. Seal kasvavad ka muud niiske metsa liigid, näiteks kaneelipuu ja maiten Maytenus magellanica. Mõnes kohas on kaneelipuu väga arvukas ja moodustab salusid. Alusmetsas kasvavad astelpõõsad, näiteks pukspuulehine kukerpuu, teravatipuline talihali jaDarwini kukerpuu. Niiskematel muldadel kasvavad patagoonia gunnera ja väikesed sõnajalad. Suvel ilmub metsa alla silmatorkavaid lilli, näiteks putukõis Ophrys lutea. Metsa ääres ja metsalagendikel on tavalised raudürdilise Junellia tridens võsad Tulemaa kevadele tüüpilise punaste õitega tsiili tulepõõsaga, mida leidub ka Beagle'i väina ja Lapataia lahe ääres. 600 meetrist kõrgemal kasvab Kõrg-Andide taimestik: väikesed põõsad, kerakujulised taimed ja kõrrelised.
Okasmetsi on mitut tüüpi, mida määratakse seal valitseva puuliigi järgi. Okasmetsade levinumad puuliigid on eri mandreil erinevad. TAIMESTIK Okasmetsa ehk taigavööndit jagatakse veel ka tumetaigaks ja heletaigaks. Tumetaiga moodustavad tihedama okastikuga okaspuud: kuused, nulud ja seedermännid. Põhja Ameerikas lisaks tsuuga ja ebatsuuga. Tumetaiga puuderinne on tihe ja valgusvaene ning ta on levinud soojematel ja niiskematel aladel. Külmemates ja kuivemates kohtades on aga valdavaks heletaiga, kus puude all on juba rohkem valgust. Heletaigat iseloomustavateks puuliikideks on männid ja lehised. Lehis on omapärane okaspuu, mis ei ole igihaljas, vaid langetab talveks oma okkad. Selliselt on ta pakase ja veekao vastu veel paremini kaitstud. LOOMASTIK Click icon to add picture Click icon to add picture LOOMASTIK Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas
kui ka meie neljajalgsetele sõpradele. Tal arvati olevat mingi eriline nõiavägi. Sellest on tekkinud ka nimed "elupääd" ja "õnnehain". Üks võimalus õnne ennustamiseks oli see, et maarjaheina kõrred pandi ahju leiva sisse. Kui kõrred kõrbesid, siis oli karta surma, kui ei, siis oli eluks õnne. Maarjaheinal pidi olema imevõimu varanduste leidmiseks, linnukeelte mõistmiseks ja lukus uste avamiseks. Harilik kamaras · Niiskematel karjamaadel-niitudel on ta mõnikord lausa massiliselt kasvav taim. Seejuures paistab ta eriti hästi silma pärast seda, kui kari on juba mõnda aega rohtu närinud kamarast kariloomad värskelt peaaegu üldse ei söö. taim on veidi mürgine ja võib loomadel suuremas koguses sööduna tekitada seedehäireid. Kuivades need mürgid enamuses lagunevad ja ka loomad võtavad kamarast suhu, kuid ega ta siiski suurem asi toit ole. kamarast kui umbrohust pole kuigi keeruline vabaneda
Tugevakasvuliste sortide põõsaste vahekaugus jäetakse suurem kui nõrgakasvulistel sortidel. Istutamine Septembri teine pool ja oktoober, sest siis on mulla niiskusvarud suuremad, ilmad jahedamad, istikute kuivamise oht on väiksem ja niiske mulla korral ei ole istikuid pärast istutamist tarvis kasta. Sügisel istutatud põõsad juurduvad enamasti juba sügisel ja alustavad juba kevadel kasvamist. Kevadine istutus on eelistatud ainult raskema mullastikuga niiskematel aladel. Suured istandikud rajatakse istutusmasinatega. 6. Hooldustööd Niisutussüsteem Vajalik põuakartlikel pindadel. Sprinkler- ja tilkkastmissüsteem. Sprinklersüsteemi plussid: Odav rajada Kerge ja odav üleval pidada Saab kasutada õitsemisaegsete öökülmade kaitseks kõrge temperatuuri korral võimaldab lehestikku ja vilju jahutada Võimaldab puhastada lehestiku ja viljad tolmust Negatiivsed küljed:
näivleetunud mullast. Lisaks mõned hektarid gleistunud näivleetunud mulda, leostunud- ja leetjat gleimulda. Juhul kui tegu oleks metsaga, siis neil muldadel esineksid järgmised metsakasvukohatüübid: naadi, jänesekapsa-mustika, osja, tarna, angervaksa ja sõnajala. Gleistunud leetjatel muldadel kasvavad metsad kuuluvad naadi kasvukohatüüpi. Tegemist oleks kõrge tootlikkusega salu- ja laanemetsadega. Puistutest domineeriksid kuusikud ja männikud, niiskematel muldadel on ülekaalus kaasikud ja kuuse-lehtpuu segametsad. Hõredas alusmetsas kasvab sagedamini pihlakas, kuslapuu, paakspuu, vaarikas jt. [2] Jänesekapsa-mustika kasvukohatüübi metsaks oleks palumets. Sammalkate oleks tihe ja pidev, alustaimestikus palju mustikat. Alusmets kui esineb on hõre. [7] Metsastumise korral moodustavad leostunud ja leetjatele gleimuldadele sõnajala, angervaksa või osja kasvukohatüübi lehtpuu- või leht- ja okaspuu segapuistuga sooviku- ja salumetsad.
on väga väike. Teisendite jaotus GEOGRAAFILINE TEISEND Geograafilised teisendid ja alamliigid kujunevad välja sellistel liikidel, mis oma ulatusliku leviala tõttu kasvavad väga mitmekesistes kliimatingimustes, näiteks siberi lehis , harilik kuusk . ÖKOLOOGILISED TEISENDID Ökoloogilised teisendid kujunevad välja teatud keskkonna tingimuste erinevuse juures.Heaks näiteks on harilik saar , millel on olemas kuivematel kasukohtadel kasvav teisend nn lubjasaar ja niiskematel huumusrikastel aladel levinud luhasaar. FENOLOOGILINE TEISEND Siia alla kuuluvad vara- ja hiljapuhkevad teisendid. Sellised teisendid on välja kujunenud näiteks harilikul kuusel ja harilikul tammel . MORFOLOOGILINE TEISEND ehk VORM Vorm erineb teistest oma liigi isenditest mingi konkreetse välistunnuse poolest. Erinevused võivad olla võra kujus, viljades, võrsete värvis jne.vormil ei ole selget levimispiirkonda , ta esineb kogu levialal hajusalt.
Vaid kõrgustiku tasasema reljeefiga ida- ja kaguserv kuulub Lõuna- Eesti kamar- leetmuldade valdkonda. Üldiselt on kõrgendikel mitmesuguses astmes erodeeritud ning erosiooniohtlikud mullad, nõgudes aga pealeuhtemullad, soostunud ja soomullad. Kõrgustiku tasasema reljeefiga äärealadel on põllualad ulatuslikumad ning mullastik vähem vahelduv. Valitsevad Lõuna- Eesti punakaspruunil moreenil kujunenud kamar-leetmullad, madalamatel, niiskematel aladel aga soostunud leetmullad. Mulla viljakus on suhteliselt madal. Mullaliikide arv 1 km2 kohta on keskmiselt 16- 17, maksimaalselt 21- 22. Mullastiku suurt mitmekesisust iseloomustab ka mullaeraldiste arv pindalaühikul. Kaitseala lääneosas, kus 1 km2- l on 260- 270 eraldist, raskendab selline kirju mullapilt maa põllumajanduslikku kasutamist. 10 Taimesti ja loomastik Taimkate
(Eesti mullastik 2011) 1.5. Muldade kasutussobivus Gleistunud leetjas muld (KIg) – Enamasti kasutusel kultuurrohumaana või kuivendatud põlluna. Metsaga katmata gleistunud leetjatele muldadele on kujunenud niisked pärisarurohumaad madala mustjuure, tulika – luht-kastevarre, kõrveköömne-sinihelmika, lubika-hirsstarna jt kooslustega. Selliseid looduslikke rohumaid esineb siiski vaid piiratud ulatuses üksikute väikeste alade kaupa. Niiskematel muldadel on ülekaalus kaasikud ja kuuse- lehtpuu segametsad. (Mullateadus 2012) Kui on hästi kuivendatud ja keskmise lõimisega (sl, ls 1, ls2), kuuluvad A agrorühma ehk heade põllutüübiliste haritavate maade hulka (Põllumaade metsastamine 2004). Sel juhul väga produktiivsed ja sobivad kõigile põllukultuuridele (Penu 2006). Oder, Nisu ja kaer kasvavad väga hästi, põldhein ja kartul hästi. Viljakuse tingivad sobiv reaktsioon, optimaalne
viljakad, siis on seal ka suur rohttaimede kasv seega seal tuleks eelistada istutamist kuna metsakülv poleks üldiselt edukas. Puuliikide valik Okaspuud endisel põllumaal I metsapõlvkonnana on küll väga kiirekasvulised kuid sageli jändrikud, halvastu laasunud ja kõveratüvelised, kahjustatud seenhaiguste poolt, puit on laiade aastarõngaste ja madala sügispuidu oskakaalu tõttu väheväärtuslik. Parimaks puuliigiks ensiste põllumaade metsastamisel parasniisketel muldadel on arukask, niiskematel, kõrge ja liikuva põhjaveega aladel võib kultiveerida sangleppa. Ka harilik tamm on hea endiste põllumaade metsastamiseks, kuid tamme kasvatamine on enamasti raskem. Viimasel ajal on populaarseks muutunud haava kasutamine, vaesematel ja kuivematel liivmuldadel võib kasutada ka mändi, kuid taolisi muldi on vähe. Kuusk on ka väga produktiivne kuid piiratud samadel mõhjustel mis männigi puhul. Väga populaarne on maarjakase kasvatamine
keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere · eristustunnuseks on isasloomadel külgedel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas · Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid · võib kohata peamiselt niiskematel aladel · üldpikkus on 10...16 (18) cm, kere pikkus 6,5 cm · Eesti kõige tavalisem roomaja · toitub mitmesugustest putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest · kuulub kaitstavate liikide III
niiskemas lähisekvatoriaalses kliima-vöötmes, merelises parasvöötmes). MIDA KÜLMEM JA KUIVEM, SEDA SUUREM OSAKAAL ON LOOMAKASVATUSEL (parasvöötme põhja- ja siseosades, lähisarktilises vöötmes, kuivemas lähisekvatoriaalses vöötmes) TROOPIKAS TEGELETAKSE OAASIPÕLLUNDUSE JA RÄNDKARJAKASVATUSEGA NIISKETEL MÄGISTEL ALADEL LEVIB TERASS- PÕLLUNDUS; KUIVEMATEL LOOMAKASVATUS. TASASTEL ALADEL ON SOODUSTATUD TAIMEKASVATUS, MÄGISTEL LOOMA-KASVATUS. NIISKEMATEL ROHTLAALADEL ON ÜLEKAALUS TERAVILJA- JA TEHNILISTE KULTUURIDE KASVATUS (mais, nisu, päevalill, suhkrupeet) KUIVEMATEL ROHTLAALADEL ON ÜLEKAALUS LIHAVEISTE JA LAMBAKASVATUS. TIHEDA ASUSTUSEGA MERELISES PARASVÖÖTMES TEGELETAKSE ROHKEM KÖÖGIVILJADE, PIIMAKARJA, SEA- JA LINNU-KASVATUSEGA. PÕLLUMAJANDUS Elatusmajanduslik Turumajanduslik e. naturaalmajanduslik e. kaubaline EKSTENSIIVNE INTENSIIVNE põllusaadusi Eesmärgiks on
Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult
puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus. Optimaalne karjatamiskoormus erinevatel karjamaadel erinev. Korralikult karjatatud niidul on vähemalt 50% alast söödud sügiseks madalmuruseks. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, harilik kastehein, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult. Karjatamise mõju konkreetsele liigile sõltub: Liigi söödavusest ja karjatatava looma toidueelistusest. Liigi vastupidavusest tallamisele ja karjatatava liigi tallavast mõjust. Karjatamiskoormusest. Suuresti sarnane mõju, mis niitmisel - taimestik muutub madalamaks.
Soositakse, et inimesed jääksid maale ja valvaksid näiteks metsasid. 19 5.3 Spetsialiseerumine Norra põllumajandus on spetsialiseerunud lihaloomade kasvatusele ja kalapüügile. Loomakasvatusest on levinud piimakarjad, lambakasvatus, veisekasvatus ja seakasvatus. Rannikul kasvatatakse veiseid, mägedes lambaid. Peamisteks põllukultuurides on: oder, nisu ja kartul. Neid kasvatatakse soojematel ja niiskematel aladel lõunas ja ranniku lähedastel aladel, näiteks Oslo ümbruses 5.4 Põllumajandus saaduste eksport Põllumajanduslikke saadusi eksporditakse väga vähesel määral. 5.5 Keskkonna probleemid Norras kasutatakse põllumajanduses laugematel aladel kuivendamist ja kallakute peal asuvatel põldudel niisutamist. Kuivendamine hävitab ja rikub looduslikke veereziime, niisutamine aga võib põhjustada veekogude eutrofeerumist ja vesi võib muutuda joogikõlbmatuks.
Mullastik Vihmade perioodilisus peegeldub ka mullatekkeprotsessis. Vihmaperiooldil (suvel) orgaaniline aine laguneb ja vesi uhub muldi. Kuiva perioodil (talvel) aga mulla mikroorganismide tegevus niiskuse vähesuse tõttu aeglustub ja lopsakas rohttaimestik ei lagune täielikult. Muldadesse ladestub huumus. Kuivematel aladel kunuvevad punapruunid savannimullad, niiskematel aladel, ekvatoriaalsete metsade naabruses aga kõrgrohusavannide punamullad. Savannis on ferralliitmullad. Niiskel ajal katab seda peamiselt vesi ja kuival ajal kuivab muld läbi moodustades lateriitkihi. Vaid vähesed puud suudavad oma juured sealt läbi puurida. Taimestik 3 Savannis on kiiresti kasvavad kõrrelised rohttaimed
Perekonnas üle 300 liigi ja suur hulk alamliike ning vorme. Eestis kasvab looduslikult vaid 4 liiki. Kivirikud on madalad, harva ühe-, enamasti aga mitmeaastased taimed, kasvavad sageli muruna, vaibana või padjandina. Õied valged, roosad, punased või kollased, asetsevad kas üksikult, kännases või pöörises. Kivirikud kasvavad olenevalt liigist nii päikesepaistelises kasvukohas parasniisketel vett läbilaskvatel huumusrikastel muldadel kui ka poolvarjulistel ja varjulistel niiskematel huumusrikastel muldadel. Kõige sagedamini kasvatatakse neid kiviktaimlas. Sobivad ka püsilillepeenra eesäärele, kalmistule ja aiavaasidesse. Ilusad koos pisikelluka, mägisibulate, aubrieetade, halli nelgi ja hariliku müürilillega. Varjutaluvamad liigid sobivad hoonete ja hekkide põhjaküljel asuvatesse peenardesse koos kopsurohu, bergeeniate, lõhnava kannikese, väikese igihalja ja priimulatega. 13. Kukehari
puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus. Optimaalne karjatamiskoormus puiskarjamaadel on 0,3-1 lü/ha, loopealsetel 0,2-1 lü/ha, rannaniitudel 0,4-1,3 lü/ha. Loomühik on üks veis või hobune, kaks mullikat või sälgu, kolm vasikat või varssa, viis lammast. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, harilik kastehein, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht- kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult. Muutused koosluses majandamise katkemisel 1.Rohumaad muutuvad kõigepealt astme võrra lopsakamaks ja toitainerikkamaks, kuna varem heinaga äraviidud toitained jäävad ringlusse, paks kulukiht vähendab auramist mullapinnalt. 2.Laiemalt levivad hilise arenguga liigid, kelle arvukus suruti niitmisega maha: sulg-aruluste, sinihelmikas, jäneskastik, angervaks. Niisketel
Kreeka k. xylon puu või puit, osteon luu; puidul head tugevusomadused. Rahvapärased nimetused kohlap, kuusmapuu, kukepuu, takispuu, kuusmann jne., milledest mitmed viitavad sellele, et tiheda alusmetsapõõsana on ta üsna takistav ja tülikas põõsas metsas toimetades. Tavaliselt 1....2 (3) m kõrguseks kasvav püstine ja tugevasti hargnevate peente võrsetega suvehaljas kodumaine põõsas kasvab üle kogu Euroopa ja Põhja-Aasia kuni Amuuri oblastini Venemaal, edenedes hästi niiskematel, toitainerikastel muldadel (laane- ja salumetsades) alusmetsarindes. Võrsed: hallikarvased, pungad võrsest eemalehoiduvad, koonilised, karvased, seriaalsed, võrsed seest õõnsad. Lehed: munajad kuni ovaalsed, 3...7 x 2...6 cm, ripsmelise servaga, pealt hajusalt karvased, alt pehmekarvased, leheroots alla 1 cm pikk. Õied: kahekaupa lehtede kaenaldes, kroon lehterjas, kahehuuleline, kuni 1,5 cm pikk, kollakasvalge punaka varjundiga, õitsemise lõppedes kollane, lõhnata,
poolest T 4 Tallinn-Pärnu-Ikla maantee (poole rohkem kui järgneval), T 2 Tallinn-Tartu- Võru-Luhamaa maantee ja T 1 Tallinn-Narva maantee. Võrdselt järgnevad esimesele kolmele T 6 Valga-Uulu, T 3 Jõhvi-Tartu Valga ja T 3 Pärnu-Rakvere-Sõmeru maanteed (Liiklusõnnetused loomadega, 2004). Eelkõige on ohtlikud metsad ja metsaservade lähedus ja teeäärsed põõsaribad. Suhteliselt rohkem on loomi niiskematel maastikel ja veekogude läheduses, eriti ohtlikud on kohad, kus vooluveekogud lõikuvad teega. Väga tiheda liiklusega maantee on paljudele loomaliikidele juba niiöelda absoluutne barjäär, mille ligi nad ei tule (Javois, 2008). Välismaa kogemus on näidanud, et ulukiprobleeme maanteedel lahendavad põhiliselt insenerid, lähtudes üpris kitsalt üksnes liiklusohutusest. Insenerid ja zooloogid saavad ühise laua taga kokku väga harva, üksteisest aru aga veelgi harvemini
põllumaade peal kasvava intensiivse rohttaimestiku kasvu tõttu edukas. Endistel põllumaadel parem kasvatada lehtpuid. Okaspuud sageli jändrikud, kahjustatud seenhaiguste poolt, puit laiade aastarõngaste ja madala sügispuidu osakaalu tõttu väheväärtuslik; kuid on ka väga kiirekasvulised ja produktiivsed. Parimaks puuliigiks endiste põllumaade metsastamisel parasniisketel muldadel on arukask (kiirekasvuline, produktiivne, pole olulisi kahjureid ja haigusi, puit väärtuslik). Niiskematel aladel võib kultiveerida sangleppa, samuti produktiivne puuliik. Ka harilik tamm on sobiv puuliik endiste põllumaade metsastamiseks. Viimasel ajal populaarsemaks muutunud ka haava kasvatamine. Vaesematel ja kuivematel liivmuldadel võib kasvatada ka mändi. Kuusk on ka põllumaadel väga produktiivne, kuid kuusikute laiem kasvatamine on piiratud samadel põhjustel, mis männi puhulgi (puidu kvaliteet, haigused). Väga populaarne on tänapäeval ka maarjakase kasvatamine.
Suurem põllumaade metsastamine oli Eestis peale II Maailmasõda. Põllumajanduslike maade metsastamine on õigustatud peamiselt kahel juhul: 1. muld on väheviljakas. 2. tegemist pindalaliselt väikese alaga. Kasutatavad kultiveerimisviisid Endiste põllumaade metsastamisel on eelistatud istutamine (erandiks on harilik tamm, mida võib ka külvata). Puuliikide valik Seal võivad kasvada põhimõtteliselt kõik Eesti metsapuud. Parimaks puuliigiks on arukask. Niiskematel aladel võib kultiveerida sangleppa. Ka harilik tamm on sobiv puuliik. Vaesematel ja kuivematel liivmuldadel mändi. Samuti kuusk. Väga populaarne on tänapäeval ka maarjakase kasvatamine. Võõrpuuliikidest võib endistel põllumaadel kasvatamisel osutuda sobivateks lehised ja ebatsuuga. Hooldamine Hooldamine eriti vajalik just esimestel kultiveerimisjärgsetel aastatel. Hooldamine seisneb eelkõige heina niitmises. 3. Seemnete varumine. Metsaselektsioon. Plusspuud. Seemlad
Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad
liigirikkad sürjametsad-maasika- ja sarapuumännikud ning- kuusikud. Madalamate ja karbonaadivaesemate kõrgendike näivleetunud muldadel on tüüpilised laanemetsad jänesekapsakuusikud ja kohati ka jänesekapsa-pohlamännikud (palumetsad). Liivast limnomõhnade toitekehvadel kuivadel leetmuldadel kasvavad vähetootlikud ja vanemas eas hõredad sambliku- ning kanarbikumännikud. Oluliselt paremad kasvukohad on aleuriitse koostisega lamedalaelistel küngastel. Sealseil niiskematel, kohati gleistunud leetunud muldadel on kasvamas enamasti jänesekapsa-mustikakuusikud ja ka männi-kuuse segametsad. Nende raiestikel valdab metsakastik, kohati ka põdrakanep. Niisugused mõhnastikupaigastikud on kõrgustiku loode-ja läänepiiril. Kagunõlva sandurit katavad valdavalt palumännikud, milles kohati kasvab rohkesti kuuski (Arold 2005: 193). Viimase 80 aasta jooksul on metsasus suurenenud kolm korda. See oli 1923. a 16,2%, nüüd kaugseire andmeil 46%
majanduslikust kui ökoloogilisest seisukohast arukask (vitaalne pioneerpuuliik, kiirekasvuline, endisel põllumaal kasvades väga produktiivne, puidu kvaliteet ei sõltu mullaomadustest, pole olulisi kahjureid ja haigusi, kultiveerimine lihtne ja enamasti edukas, puit on väärtuslik ja kasepuidu kasutusvaldkond järjest laieneb). Istutamisel kasutatakse peamiselt 2-aastaseid taimlas kasvatatud seemikuid või ka looduslikul teel tekkinud kasetaimi. Niiskematel, kõrge ja liikuva põhjaveega aladel võib kultiveerida sangleppa, mis on samuti väga produktiivne puuliik. Sanglepa puit on kasutatav viimistlusmaterjalina ning kõrgelt hinnatud. Kultiveeritakse samuti peamiselt 2-aastaste seemikutena. Ka harilik tamm on sobiv puuliik endiste põllumaade metsastamiseks, kuid tamme kasvatamise on enamasti märksa komplitseeritum ja nõuab rohkem vaeva ning kulutusi kui teiste lehtpuude puhul (hiliskülma- ja ulukikahjustuste oht)
kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel Joonis 4. esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. [2] Joonis 4. isane arusisalik. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. [2] Levik Eestis Arusisalike levikut Eestis 1930. 1946 aastal kohati arusisalikku Eestis: Võrus;
suhtes eriti nõudlikud ning nende hulgast on valida taimi nii vertikaalhaljastuseks kui hekitaimedeks ja ka marjakultuuriks 34. Perekond leeder (Sambucus) ja must leeder (Sambucus nigra) Sambucus - perekonda kuuluvad paaritusulgjate vastakute liitlehtedega heitlehised kõrged põõsad, madalad puud või rohttaimed. Perekonnas on u. 20-40 liiki põhja- ja lõunaparasvöötmes, lähistroopikas ja troopilistes mägedes. Eestis kasvab metsistunult ja naturaliseerunult viljakatel niiskematel muldadel pm. segametsades kuni 4 m kõrguse alusmetsapõõsana Kesk-Euroopast pärit punane leeder (S. racemosa). · Mõlemasugulised väiksed kollakas- või rohekasvalged õied asuvad rohkeõielistes tipmistes ebasarikates või pööristes. · Punased, punakasmustad või mustad marjataolised söödavad või mürgised luuviljad on 3...5 seemnega Sambucus nigra - a. Introdutseeritud 8 liigist on meil rohkem tuntud veel Kesk- ja Lõuna-
valmistatakse ka alkohoolseid jooke. Ja lõpetuseks põldmarja viljade kõige suurem erinevus hariliku vaarika omadest: need on valminult musta värvi. Huvitav lugu on ka põldmuraka tekkimise kohta. Nimelt saadud muiste kord põlluvaras kätte ja tapetud ära. Sooled olla aga jäänud põllunurgale ning neist hakanudki see taim kasvama. Põldudel võib tõepoolest sageli põldmurakat kohata. Rohkem kasvab teda Eesti lääne- ja põhjaosas, kus on palju talle sobivaid lubjarikkaid muldi. Niiskematel paestel põldudel võib põldmurakast isegi tülikas umbrohi saada. (http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html) 2.5.2 Rabamurakas (Rubus chamaemorus) 10 Rabamurakas on üks eestlaste lemmiktaimi. Seda tõestavad arvukad rahvapärased nimed. Head rabamuraka tundmist näitab aga suhteliselt
Viljad valmivad sügisel. Halli lepa kerge, pehme ja tavaliselt pruunikas, kuid rabe ja kergesti mädanev puit ei kõlba tarbematerjaliks, kuid siiski kasutatakse mõnikord lepa puitu mööbli- ja vineeri- tööstuses, vesiehitiste rajamiseks. Samuti aetakse lepa puidust sütt ja äädikhapet. Kasutatakse ka haljastuses. Maaparandaja. Sanglepp: Alnus glutinosa must lepp. Kasvab Kesk- ja Põhja-Euroopas, Aasia läänepoolsetel aladel ja Põhja-Aafrikas. Eestis tavaline, rohkem niiskematel aladel, eriti Lääne-Eestis. Kõrgus 30m. Kasvukoht niiske, valguslembene, hea külmakindlus. Lehed äraspidimunajad, tömbi või pügaldunud tipuga, kahelisaagjad, pealt tume-, alt helerohelised, 4-8cm pikad. Lahksugulised tuultolmlejad õied. Isasurvad 4-7cm pikad, rippuvad, punakaspruunid. Emasurvad käbikujulised, õitsevad varakevadel märtsi lõpus või aprillis. Vili on lame väike üheseemneline pähklike, valmivad oktoobris. Puit kerge, pehme, hästi töödeldav,
) Kreeka k. xylon puu või puit, osteon luu; puidul head tugevusomadused. Rahvapärased nimetused kohlap, kuusmapuu, kukepuu, takispuu, kuusmann jne., milledest mitmed viitavad sellele, et tiheda alusmetsapõõsana on ta üsna takistav ja tülikas põõsas metsas toimetades. Tavaliselt 1....2 (3) m kõrguseks kasvav püstine ja tugevasti hargnevate peente võrsetega suvehaljas kodumaine põõsas kasvab üle kogu Euroopa ja Põhja-Aasia kuni Amuuri oblastini Venemaal, edenedes hästi niiskematel, toitainerikastel muldadel (laane- ja salumetsades) alusmetsarindes. Tsoon II. Pikka aega kultuuris. Tunnused: Võrsed: hallikarvased, pungad võrsest eemalehoiduvad, koonilised, karvased, seriaalsed, võrsed seest õõnsad. Lehed: munajad kuni ovaalsed, 3...7 x 2...6 cm, ripsmelise servaga, pealt hajusalt karvased, alt pehmekarvased, leheroots alla 1 cm pikk. Õied: kahekaupa lehtede kaenaldes, kroon lehterjas, kahehuuleline, kuni 1,5 cm pikk,
o mullad on reeglina viljakad, saavad ka okaspuud hästi hakkama o okaspuude eelistamine võib viia tulevikus puistu madala kvaliteedini. Parimaks liigiks majanduslikult kui ökoloogiliselt on tõenäoliselt arukask (vitaalne pioneerpuuliik, kiirekasvuline, endisel põllumaal kasvades väga produktiivne) o Istutusmaterjalina kasutatakse tavaliselt kaseseemikuid Niiskematel põllumaadel võiks eelistada sangleppa, samuti produktiivne puuliik Ka harilik tamm on sobiv puuliik, kuid tamme kasvatamine on enamasti märksa komplitseeritum ja nõuab rohkem vaeva ning kulutusi. Populaarsust on kogunud ka haava, eelkõige hübriidhaab Vaesematel ja kuivematel liivmuldadel võib kasvatada ka mändi, kuid reeglina on sellised mullad juba metsastatud või metsastunud
tõenäoliselt nii majanduslikust kui ökoloogilisest seisukohast arukask (vitaalne pioneerpuuliik, kiirekasvuline, endisel põllumaal kasvades väga produktiivne, puidu kvaliteet ei sõltu mullaomadustest, pole olulisi kahjureid ja haigusi, kultiveerimine lihtne ja enamasti edukas, puit on väärtuslik ja kasepuidu kasutusvaldkond järjest laieneb). Istutamisel kasutatakse peamiselt 2-aastaseid taimlas kasvatatud seemikuid või ka looduslikul teel tekkinud kasetaimi. Niiskematel, kõrge ja liikuva põhjaveega aladel võib kultiveerida sangleppa, mis on samuti väga produktiivne puuliik. Sanglepa puit on kasutatav viimistlusmaterjalina ning kõrgelt hinnatud. Kultiveeritakse samuti peamiselt 2-aastaste seemikutena. Ka harilik tamm on sobiv puuliik endiste põllumaade metsastamiseks, kuid tamme kasvatamise on enamasti märksa komplitseeritum ja nõuab rohkem vaeva ning kulutusi kui teiste lehtpuude puhul (hiliskülma- ja ulukikahjustuste
Külma ja pakasekindel. Noores kopsurohi, saluhein, põdrakanep soodustavad eas tundlik aga hiliskülmade suhtes. mull-tüüpi kõdu moodustumist. Külmaoht on suur madalamatel ja * Alustaimestik mõjutab metsa looduslikku niiskematel kasvukohtadel, kus kuusk uuenemist, kui rohttaimi on palju ja kamardumine tavaliselt ilma lehtpuuvõsa turbeta ei tugev, siis ei saa maapinnale langenud seemned uuene. On varjutaluv, mistõttu uueneb piisavalt niiskust ja ei edukalt vana puistu turbe all. idane
Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate 16 lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu.
Järelejäänud seemneosa jäetakse maha ning sellest hakkab kasvama uus sinilille taim. Selline see sinilill siis on kõigile nii tuttav, aga samas ka paljude mõistatustega kevdekuulutaja. (lisa 4. pilt sinilillest). Kullerkupp (Trollius europaeus) munalill, haninupp, kulderkupud, kuldnupp, kullerkukk Veel üks ilus ja omapärane kevadtaim alustab õitsemist harilikult maikuu teisel poolel - selleks on paljude lemmiklill kullerkupp. Ta eelistab kasvada niiskematel niitudel, puisniitudel ja ka metsaservades.. Kullerkuppe käiakse korjamas mai lõpul või juunikuus. Selleks tuleb tavaliselt panna jalga pikad püksid, sest kullerkupud kasvavad kõrge kareda rohu sees, sageli koos nõgestega. Kui aga nendeni jõutud, siis on tasu vääriline. Üks puhmik annab mitu kaunist õievart ja sealsamas suure põõsa lähedal kasvab veel hulganisti väiksemaid, kuid samuti õitsevaid taimi. Ka peenral võib kullerkupupuhmik väga suureks kasvada.
võimaldab) ja lühikese ajaga (7...10 päeva jooksul); 2) külvata tuleb ühtlase külvisenormiga (teraviljadel 200...300 kg/ha ehk 400...600 tera ruutmeetri kohta) nii üksikridades kui ka kogu põllul; normist kõrvalekalle ei tohi ületada ± 3%; 3) seemned tuleb külvata ühesugusele sügavusele (taliteraviljadel 2...4 cm, suviteraviljadel 3...6 cm, hernel 4...6 cm ja heinaseemnel 2...3 cm, kusjuures raskematel ja niiskematel muldadel ning hilisemal külvil on külvisügavus väiksem kui kergematel ja kuivematel muldadel ning varajasel külvil); keskminekülvisügavus ei 15 tohi ettenähtust erineda üle ± 15%; 4) reaskülviread peavad olema sirged ja ühesuguste reavahedega: reavahede hälbed ei tohi põhiridadel ületada ± 1 cm ja puuteridadel ± 2 cm;
Küll aga huumusvaestel eruteeritud muldadel. Suurendab juba esimesel kasutus aastal saaki , aga turba segamisel sõnnikuga effekt suureneb oluliselt. Vedelatest orgaanilistest väetistest on rohumaadel kasutada virtsa ja läga. Lämmastiku ja kaaliumi rikkad, aga fosfori vaesed. Seega peaks lisama ka fosfor väetisi. Rohumaad Looduslikud rohumaad Arurohumaad mineraalmuldadel, taimestik ja niiskusreziim väga erinevad. Heina- ja karjamaad Soostunud rohumaad - niiskematel mineraalmuldadel ja soodeks ülemineku aladel, ajuti või alaliselt liigniisked. Heinamaad Soorohumaad - madal- ja siirdesoodes. Liigniisked, turbakihi paksus 0,5 ... 4 m Lammirohumaad - jõgede üleujutatavatel aladel. Ajutiselt või alaliselt liigniisked. Lopsakas taimestik, suur saak. Heinamaad Rannikurohumaad - saartel ja mandri looderannikul. Perioodiliselt üleujutatavad. Heina- karjamaad Kultuurrohumaad: Heinamaad, karjamaad, universaalse kasutusega, põldhein, murud Rohumaade rajamine
pioneerpuuliik, kiirekasvuline, endisel põllumaal kasvades väga produktiivne, puidu kvaliteet ei sõltu mullaomadustest, pole olulisi kahjureid ja haigusi, kultiveerimine lihtne ja enamasti edukas, puit on väärtuslik ja kasepuidu kasutusvaldkond järjest laieneb). 43 Istutamisel kasutatakse peamiselt 2-aastaseid taimlas kasvatatud seemikuid või ka looduslikul teel tekkinud kasetaimi. Niiskematel, kõrge ja liikuva põhjaveega aladel võib kultiveerida sangleppa, mis on samuti väga produktiivne puuliik. Sanglepa puit on kasutatav viimistlusmaterjalina ning kõrgelt hinnatud. Kultiveeritakse samuti peamiselt 2-aastaste seemikutena. Ka harilik tamm on sobiv puuliik endiste põllumaade metsastamiseks, kuid tamme kasvatamise on enamasti märksa komplitseeritum ja nõuab rohkem vaeva ning kulutusi kui teiste lehtpuude puhul (hiliskülma- ja ulukikahjustuste oht). Istutusmaterjalina
Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, 30 puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu.
Õitseb mais ja juunis. Kasutamine: peaaegu igas niidutüübis oluline heintaim. Kasutatakse ka murude külvides nii puhaskülvina kui segus teiste rohttaimedega. LUBIKAS Sesleria caerulea nime päritolu uurides saame teada, et Sesleria on 18. sajandil Veneetsias elanud arsti ja looduseuurija Leonard Sesleri auks antud nimi. Ja caerulea tähendab ladina keeles hele- või taevassinine. Kõrreline. Kasvukoht: lubikas kasvab lubjarikkal savikal pinnasel nii niiskematel niitudel, hõredates metsades kui lubjarikastes soodes. Sage Lääne-Eestis ja saartel. Lubikas on laiu madalaid mättaid moodustav mitmeaastane taim. Kõrs 20-40 cm kõrge, lehed 2-4 mm laiad, heleda sinaka kirmega pealmiselt pinnalt ja siledad, läikivad alt (lehtedel olev hallikas kirme on heaks eristamistunnuseks!). Lehe tipp aheneb järsult lühikeseks teravikuks. Pööristähk on lühike, munajas 1-2 cm pikk, sinakas, peale õitsemist kollakas
rohumaadele põuakindlamad liigid ja sordid. Kuivale kasvukohale sobivad liblikõielistest heintaimedest harilik nõiahammas ja lutserni karjamaasordid. Kõrrelistest sobib kerahein kuivale savikale mullale, toitainete vaesemale mullale punane aruhein ning toitainete rikkale mullale aasnurmikas. Näidisseemnesegud (tabel). Kuigi valge ristik ei ole põuakartlikel aladel püsiv liik, siiski võetakse teda seemnesegusse 3...4 kg/ha. Tänu oma heale vegetatiivsele uuenemisele võib valge ristik niiskematel aastatel kiiresti levida ja anda kõrge toiteväärtusega tiheda rohukamara. Punane ristik tavaliselt lamba karjamaale ei sobi, ühelt poolt tema kõrge kasvu tõttu ja teisalt seetõttu, et lamba sõrad vigastavad punase ristiku juurekaela, mistõttu vigastatud taim hukkub. Juhul kui aga tahetakse rajatavalt rohumaalt saada esimesed 2...3 kasutusaastat väärtuslikku sööta talveks (s.o. head heina ja silo, eriti imetavate uttede
puid. Tavaliselt aga üle 100 aasta vanuseid puid on harva, kuna raievanus kuusel on enamasti 80-100 aastat. Ka on kuused tundlikud juurepessu suhtes. Eriti suure riskiteguriga on karbonaatide rikkad mullad (paepealsed, sinilille kkt., leostunud mullad, endised põllumaad). Külma ja pakasekindel. Noores eas tundlik aga hiliskülmade suhtes. Külmaoht on suur madalamatel ja niiskematel kasvukohtadel, kus kuusk tavaliselt ilma lehtpuuvõsa turbeta ei uuene. On varjutaluv, mistõttu uueneb edukalt vana puistu turbe all. Eestis on harilik kuusk hariliku männi kõrval tähtis puuliik. 17% kõigist puistutest on kuusikud või kuuse enamusega. Kasvab mitmesugustel värsketel ja niisketel muldadel liivadest kuni turbamullani. Mullad kuusikutes võivad olla leetunud
annaabi.ee 
