Põllumajandus masinad (2)

TE.0272 PÕLLUNDUSMASINAD 3,0 AP Kordamisküsimused 1. Atrade liigitus. Otstarbe järgi eristatakse üld- ja eriatru. Üldader on ühtlasi põlluader, mida kasutatakse kultuuristatud põldude kündmiseks. Eriader (spetsiaalader) on erilaadse kasutusalaga (soo-, metsa-, aia-, istandiku -, võsa-, kraaviadrad jms). Töötamise iseloomu (liikumisviisi) järgi liigituvad adrad ribas- ja süstikkünniatradeks (joonis 1.1). Ribaskünniader on enamlevinud ja seda peetatakse tavaadraks (joonis 1.2). Sellel on üks komplekt paremale pööravaid sahku, mistõttu künda tuleb ribade (künnieede kaupa) või ringi liikudes. Seevastu süstikkünniadrad töötavad põllul edasi-tagasi liikudes, tagades ilma algus- ja lõppvagudeta silekünni. Seepärast nimetatakse neid ka silekünniatradeks.
2. Adraterade liigitus. Adraterad (joonis 1.8) liigitatakse kuju järgi trapets -, põsk-, nokk- ja peitelteradeks, kusjuures igal teral on lõikeserv, nina, kand ja selg. Trapetstera lõikeservapoolne alakülg kujundatakse paksemana tagamaks metallivaru kulunud tera lõikeserva teritamiseks. Nokkteral on selline paksend vaid tera ninaosas. Põskteral on nina külgserval tugiplaat (tugevdusplaat). Peiteltera on niisugune, mille ninaosa on kujundatud vahetatava plaadina (plaatpeitel) (joonis 1.9) või nihutatava varvana (varbpeitel, nihkpeitel).
3. Adra saha geomeetriline iseloomustus. Adra saha töö tehnoloogilist protsessi võib kujutada teostatuna kolme elementaarse kiilu poolt (joon. 3.3, a), mis liiguvad x-telje sihis. Esimene kiil töönurgaga (xz- tasapinnal ) eraldab künniviilu vao põhjast (xy-tasapinnast) ja tõstab selle üles. Koos sellega viil deformeerub ja praguneb, st. kobestub.
Teine kiil töönurgaga (xy-tasapinnal) eraldab künniviilu vao seinast (xz-tasapinnast) ja nihutab selle kõrvale. Seejuures viil samuti deformeerub ja praguneb, st. kobestub, kuid juba teises sihis. Kolmas kiil töönurgaga (yz-tasapinnal) kallutab künniviilu. Kui nurga muutumist kujutleda piirides 90° tihendamine (joon. 3.4, a). Teatud tiheduse juures hakkab mullaviil painduma (joon 3.4 b). Edasi toimub mulla pragunemine nihkepindade frondi nurgaga (joon 3.4 c). Kuivad savimullad purunevad tükkidena (joon. 3.4, d), mistõttu vaopõhi jääb konarlik.
1 4. Silehõlmade tehnoloogiline iseloomustus. silinderhõlm ­ väga hästi kobestab, halvasti pöörab.
5. Hõlmadra abitööseadised. Hõlmadra saha abiosad on pöid, tald ja säär (ankur, vannas). Adrasahk ühendub raamiga toendi vahendusel, mida olenevalt selle ehitusest nimetatakse kas: ankruks ­ massiivne , keeruka kujuga stantsitud või õõnes terasvalikonstruktsioon, kinnitub raamile jäigalt, töötab paindele; vannaseks ­ liigendiliselt raamiga ühendatud, lihtsa kujuga ümara või ristkülik ja ristlõikega, töötab tõmbele; sääreks ­ sihvakam, lihtsa kujuga, toruja või ristkülikja ristlõikega, raamile jäigalt kinnitatud.
6. Ribahõlma eelised ja puudused. Eelised ­ Muld ei kleepu hõlma kluge; viilu murendamine on pööramine on kvaliteetsem; ribade omavahelist asetust ja painet on võimalik muuta. Puudused ­ ei tea
7. Rippadra tehnoloogiline lõppseadistus. Rippader seatakse traktori hüdraulilise rippsüsteemi külge. Hüdrauliline rippsüsteem koosneb rippseadmest ja hüdrosüsteemist. Hüdrosüsteemi peahüdrosilinder on sõlmeks, mis ühendab hüdrosüsteemi rippseadmega.
8. Rippadra raami rõhtsuse ja töölaiuse tagamine. Teine nõue ­ haardelaiuse isesäilivus ­ on täidetud, kui alumiste veolattide projektsioonijooned rõhttasapinnale lõikuvad samuti masinast eespool asuvas punktis 3 (joonis 3.17, b). Kui näiteks masina tööorgani takistusele ( kivile ) sattumise tagajärjel paiskub masina raam tööorganitega vasakule kõrvale (joonis 3.17, b), siis pöördub tööorgan normaalse liikumissihi suhtes. Pöördumine peab olema aga sellise suunaga, et agregaadi edasisel liikumisel suunduks masin tagasi paremale. Nagu selgub skeemilt joonis 3.17, b, vastab sellele nõudele punkti 3 asetus masinast eespool. Vastasel juhul (joonis 3.18, b) on aga olukord vastupidi: tööorgan tungib üha enam vasakule. Süsteem on seda tundlikum , mida suurem on nurk (joonis 3.17, b). Järelikult on rippseadme kahepunktiline skeem (joonis 3.16, c) sellest seisukohast eelistatum , võrreldes kolmepunktilisega.
9. Pöördadra töövalmendus.
10. Kivikaitsemehhanismide tüübid. 1) kaitseobjekti järgi: ühine kogu adrale (ühiskaitse) ja eraldi igale sahale (individuaalkaitse); 2) tööprotsessi kulgemise järgi: mitteautomaatne ­ kui kivi ületamise protsess nõuab traktoristi sekkumist sellesse ja automaatne ­ protsess kulgeb traktoristi abita; 3) jõuseose säilumise järgi kaitseobjekti ja kaitsme vahel: katkestav ja mittekatkestav; 4) kaitseseadise füüsikalise tööpõhimõtte järgi: mehaaniline , hüdrauliline, pneumaatiline ja hüdropneumaatiline; 5) kaitseelemendi (kaitsme) järgi: tihvt-, vedru-, hoob- (varb-), hüdro-, pneumo - jms kaitse.
2 11. Lauskultivaatori ülesanne, agronõuded ja liigitus. Lauskultivaator on kogu põllupinda töötlev mullaharimise masin, mis peab täitma järgmisi ülesandeid: 1) mulla kobestamine ja õhutamine; 2) mulla segamine ja murendamine; 3) põllupinna tasandamine ; 4) umbrohu hävitamine. AGRNÕUDED 1) lauskultiveerida tuleb õigeaegselt, st kui mullapind on tahenenud ja elutegevus mullas alanud; 2) lauskultiveerida tuleb nõutud sügavusega: mulla kuivamise kiirendamise eesmärgil sügavusel 10...15 cm, kuiva mulla puhul ja vahetult külvieelselt piisab sügavusest 6...8 cm; 3) lauskultiveeritud põllu pindmine kiht peab olema hästi kobestatud ja murendatud, umbrohujuured lõigatud ja pinnale kistud; 4) lauskultiveerimine peab toimuma ilma niiskete ja märgade aluskihiklompide pinnale toomiseta; 5) lauskultiveerimisega ei tohi kaasneda mulla tolmustamist (mullasõmerate purustamist ) ja tihendamist; 6) lauskultiveeritud põllu pind peab olema tasane , ilma vaonditeta ja vallideta; 7) lauskultiveeritud põllul ei tohi esineda vahelejätte ja töötlemata põlluosi.
Lauskultivaatoreid liigitatakse mitmete tunnuste järgi järgmiselt: 1) otstarbe järgi: üld- ja eriotstarbelised ; 2) haakimisviisi järgi: haake -, ripp - ja poolrippkultivaatorid; 3) haritava kihi järgi: külvi-, künni- ja aluskihikultivaatorid; 4) põhiülesande järgi: kobestus- ja rohimiskultivaatorid; 5) tööseadise liigi järgi: käpp- ja piikultivaatorid; 6) tööseadise tüübi järgi: S- ja C-kujuliste vedrupiidega, hanijalg - ja peitelkäppadega jms.
12. Lauskultivaatori ehitus ja tööseadised. Lauskultivaatori koostisosad on raam, veermik , haake- ja riputusseadis, töö- ja reguleerseadised. Peale nende võivad olla veel lisaseadised (väetusseadis, kivikaitseseadis jms). Veermik koosneb enamasti kahest kande- või tugirattast koos nende telgedega. Rattad võivad olla paigutatud raami kõrvale (külgedele), alla (joonis 3.1) või taha ning kujundatud üksik- või tandem ratastena (balanssiirratastena). Viimane kujutab endast ühisele kiikteljele toetuvat rattapaari, mis tagab künkliku künnipinna sujuvama ja tõugeteta kopeerimise. Tihti kujundatakse tandemratas nii, et kumbki ratastest liigub oma jälge mööda. Tööseadis (käpp, pii) koosneb terast ja säärest (ankrust). Tera on tööosa, mis peitpeapoltide abil kinnitatakse sääre alaotsale. Terade kuju järgi eristatakse hanijalg- ja peitelteri (joonised 3.3 ja 3.6). Tera nimetatakse ka käpa- või piiotsakuks (-otsaks). Vedrupiid liigituvad sääre (ankru) kuju järgi C- ja S-kujulisteks, mõlemad omakorda veel jäikadeks ja elastseteks (joonised 3.3 ja 3.4). Jäik C-pii on kogu ulatuses nelinurkse ristlõikega topeltvedrulehega, elastsel C-piil on vedrusilmus, ristlõige on muutuva kujuga. Jäigal S- piil on topeltleheline ülaosa, sääre ristlõige kogu ulatuses ühesugune nelinurk. Elastse S-pii ristlõige on muutuv ja keskosas ovaalne .
3 13. Lauskultivaatori töövalmendus ja töö tehnoloogia . Töövalmendus seisneb komplektsuse, koostamise õigsuse, tehnilise ja tehnoloogilise seisundi kontrollimises ning tehnoloogilises seadistamises. Tehnilise seisundi kontrollimisel pöörata tähelepanu järgmistele kohtadele: 1) polt- ja lõhisliidete kinnitatus; 2) vannaste, survevarraste, käpahoidikute, raami deformeerimatus; 3) määrde olemasolu rattalaagrites; 4) käpa- või piitera (-otsiku) kinnituspoltide peitpea ei tohi ulatuda üle tööpinna (joonis 3.9); 5) käpa- või piitera lõikeservad olgu teravad : rohimiskäpa (hanijalgkäpa) lõikeserva paksus mitte üle 0,5 mm, kobestuskäpal kuni 1,0 mm; 6) reguleerseadised ja - kruvid liikugu vabalt. Tehnoloogiline seadistamine seisneb lauskultivaatori tööseadiste seadmises nõutud töösügavusele ja ühesugusele jäljevahele. Jäljevaheks nimetatakse tööseadiste poolt jäetavate vaokeste (jälgede) keskjoonte põikisihilist vahekaugust. Jäljevahe on ühtlasi tööseadise töölaius. Rohimiskäppadel (hanijalgkäppadel) peab jäljevahe olema b = 3...4 cm võrra väiksem käpa tööosa (tera) konstruktiivsest laiusest bk, tagades niiviisi naaberseadise ülekatte _b ja kõikide umbrohujuurte läbilõikamise, seega b = bk ­ _b. TEHNOLOOGIA 1. enne töö algust veenduda, et traktori rippsüsteemi püsttõmmitsad oleksid veolattidega ühendatud oma piklikavade kaudu. 2. Lauskultiveerimisel liigutakse agregaadiga süstikuliselt (edasi-tagasi), alustades põllu äärest. Kui agregaadi järsk tagasipööre põllu otstel on raskendatud, siis võib kasutada vahelduveelist liikumist. 3. Pööretel tuleb kultivaatori tööseadised kindlasti mullast välja tõsta, st et agregaadi pööre tuleb sooritada kultivaatori teisaldusasendis. 4. Esimeste läbimite (töökäikude) järel kontrollitakse töösügavust ja vajadusel korrigeeritakse seda vastavalt mulla lõimisele, tihkusele (kõvadusele) ning põllu tehnoloogilisele seisundile ehk tehnofoonile (künd, kultiveeritus vms). Külvieelsel kultiveerimisel tuleb eelistada väikest (5...8 cm) või keskmist (8...12 cm) töösügavust, arvestades seejuures ka piide või käppade jäljevahet.
4 5. Kultiveerimise kvaliteedi hindamisel võetakse arvesse töö tegemise õigeaegsust, töösügavust ja selle ühtlust, põllupinna harjalisust ja tasasust, mõnikord ka mulla kobedust ja panklikkust ning umbrohu hävitamise täielikkust. 6. kvaliteetid määramine.
14. Randaali ülesanne, agronõuded ja liigitus. Randaal on kahest (harva kolmest või enamast) teineteise järel liikuvast sektsioonist või reast koosnev ketasriist, mida endisaegadel nimetati ka ketasäkkeks või taldrikäkkeks. Olenevalt olukorrast ja kasutamise eesmärgist on randaalil mitu ülesannet: 1) mulla segamine ja kobestamine, 2) põllupinna tasandamine, 3) väetise segamine mullaga, 4) kamara (künnieelne) purustamine, 5) mättalise künni töötlemine, 6) umbrohu hävitamine.
Agronõuded randaalimisel on järgmised: 1) randaalida tuleb nõutud töösügavusega: kõige suurem on see sõnniku sisserandaalimisel ­ 15 cm ja rohkemgi , külvieelsel mullaharimisel piisab sügavusest 8...10 cm; 2) külvieelselt ja künnijärgselt randaalitud ning randaaliga kooritud põld peab olema tasane ja muld sõmeraline, umbrohujuured läbi lõigatud, mättad purustatud , taimejäänused ja väetis mullaga segatud; 3) randaalitud põllul ei tohi olla vahelejätte ja töötlemata põlluosi. Randaale liigitatakse viie tunnuse järgi: 1) haakimisviisi järgi on haake-, ripp- ja poolripprandaale; 2) kasutusala järgi eristatakse põllu-, soo- (uudismaa), aia-, metsa- jms randaale; 3) kontuurskeemi järgi on X-kontuuriga (sümmeetrilised, kahepoolsed) ja V-kontuuriga (ebasümmeetrilised, ühepoolsed) randaale (joonis 2.1); 4) tööosa (sfäärketta) kuju järgi on sileservkettalisi (sileda servaga) ja sälkservkettalisi (sälkja, hambulise lõikeservaga) randaale ning nn segasüsteemseid, millel esisektsioon on sälkservketastega ja tagasektsioon sileservketastega; 5) ühele kettale langeva massi järgi eristatakse kergeid (15...40 kg), raskeid (40...100 kg) ja üliraskeid (100...500 kg) randaale (tabel 2.1).
15. Randaali ehitus ja konstruktsiooni iseärasused. Randaali koostisosad on raame, haake- ja riputusseadis, veermik, tööseadised ning juht- ja reguleerseadised. Raam on nelinurkkontuuriga keeviskonstruktsioon (joonis 2.3), millele jäigalt kinnitub haakevõi riputusseadis, liikuvalt aga tööseadised (kettapatareid) ja kanderataste põlvtelg koos ratastega. Randaali tööseadis on sfäärketastest koostatud kettapatarei. Selle põhimõtteline ehitus on samane ketaskoorli omaga . Laagripukkide vahendusel kinnituvad patareid randaali raamile, kusjuures üks neist on liigendseoses, teine aga nihutatav (tavaliselt välimine). Patareid paiknevad kahes teineteise järel asetuvas reas, moodustades niiviisi eesmise ja tagumise sektsiooni . Esisektsiooni patareikettad suunavad mulla ühele poole, tagumised aga vastaspoole, kusjuures tagasektsiooni kettajäljed jäävad eesmiste vahele (joonis 2.2). Sellega tagatakse mulla täielikum ja intensiivsem läbitöötamine. Randaali patarei koosneb 5...16 kettast. Mõnel randaalil on tagasektsiooni ühel patareil ketaste arv ühe võrra suurem (võrreldes teistega ). Selle nn liigketta ülesanne on töödelda eesmiste patareide lahkala (puuteala). Paljudel randaalidel on tagasektsiooni äärmised kettad väiksema läbimõõduga, millega tagatakse naaberläbimite (töökäikude) puuteala sujuvus. Patareide arv randaalil on 2...12, töönurk reguleeritav piirides 10...27°.
5 Nüüdisajal on hakatud kujundama randaale, mille kettad on paigutatud paralleelsetesse ridadesse, kusjuures iga ketas on individuaalse vannase abil kinnitatud raamitala külge ja varustatud kummileevendiga. Sellist võib nimetada II-kontuurskeemiga randaaliks.
16. Mullaharimisäkete ülesanne, agronõuded ja liigitus. Mullaharimisäkke on mulla pinnakihi (3...4 cm) lausharimise masin. On ka reasharimisäkkeid, ent need kuuluvad taimehooldusmasinate rühma ja käsitletakse eri osas. Osa lausharimisäkkeid on kasutatavad nii külvieelsel mullaharimisel kui ka taimehooldustöödel (näit orase äestamisel), aga ka lauskülvatud seemnete (näit heinaseemnete) muldaviimisel ehk sõnastamisel ning põllupinna külvijärgseks tasandamiseks. Äkkega töötamine on äestamine, eristada võib laus - ja reasäestamist. Eristada saab ka külvieelset, külviaegset ja külvijärgset ehk kasvaegset äestamist, kusjuures viimatinimetatu on jällegi taimehooldustöö. Külvieelne äestamine võib toimuda ka üheaegselt kündmise, kultiveerimise jm tööga, külviaegne äestamine aga koos külvamisega. Mullaharimisäkke ülesanded on: 1) põllupinna tasandamine (silendamine); 2) mulla pinnakihi kobestamine, murendamine ja mullapankade purustamine; 3) umbrohu hävitamine; 4) kuivanud mullakooriku purustamine mulla õhutamiseks ja kapillaarkanalite lõhkumiseks (põllu libistamisjärgselt ja oraste äestamise).
Üldiseks agronõudeks äestamisel on mullakihi ühtlane läbitöötamine töösügavuses ja pindalaliselt. See üldnõue on täpsustatav järgmiste üksiknõuetega: 1) äestada tuleb õigeaegselt; kevadisel mullaharimisel tähendab õigeaegsus kõigepealt mulla sobivat niiskust (kui muld ei kleepu tööseadistele), hooldusäestamisel on veel oluline taimede arengustaadium; 2) äestada tuleb ettenähtud töösügavusega (tavaliselt 3...6 cm); 3) äestatud põllupind peab olema tasane (vaokeste sügavus mitte üle 4 cm); 4) mullakoorik peab olema purustatud ja äestatud muld peenesõmeraline (sõmera läbimõõt mitte üle 3 cm); 5) umbrohutõusmed peavad olema välja rebitud ja kultuurtaimedest mitte üle 5% vigastatud (näit orase äestamisel); 6) äestatud põllul ei tohi esineda vahelejätte ja töötlemata põlluosi.
Äkkeid liigitatakse mitmete tunnuste alusel järgmiselt: 1) otstarbe järgi: mullaharimis - ja hooldusäkked; 2) tööseadise liikumise iseloomu järgi: passiiv - ja aktiiväkked; 3) tööseadise kujunduse järgi: pulk -, käpp-, biite- (tähik-), sõrmketas-, lüli-, varbrull- (varbvalts-), hari-, ( kamm -) jms äkked; 4) tööseadise omavahelise seose järgi: jäikpinnalised (raamiga) ja paindpinnalised (raamita); 5) ühele tööseadisele (tööosale) langeva massi järgi eristatakse ka kergeid, keskmisi ja raskeid äkkeid (eeskätt pulkäkete puhul).
17. Passiiväkete ehitud ja tööseadised. Tööseadised. Äkke ehitus on otseses sõltuvuses tööseadise kujundusest ja tüübist. Passiiväkke tööseadisteks võivad olla pulgad (pulkäke), hanijalgkäpad (käppäke, sõrgäke) või vedrupiid (vedrupiiäke ehk vedruäke ja hariäke ehk kammäke). Pilgad on sirged või kõverad ning ümara, ruutja või ovaalse ristlõikega. Hanijalgkäpad on kahepoolse
6 rõhtlõiketeraga nagu rohimiskultivaatorilgi. Vedrupiidena kasutatakse nii S- kui ka C- kujulisi. Passiivne pulkäke koosneb raami piki- ja põiklattidest, mis moodustavad tasandilise sõrestiku ja mille külge on jäigalt kinnitatud pulgad. Enamlevinud on niisugused, mille piki- ja põiklattidest koosnev raam moodustab siksakilise kontuuriga tasandsõrestiku. Seepärast nimetatakse seda ka siksakäkkeks. Lattide lõikepunktides paiknevad pulgad on ühtlasi nende õhenduspoltideks. Äkke raami põiklatid on sirged, pikilatid võivad olla kas siksakilised või sirged. Lattide materjalina kasutatakse kas riba- või profiilterast (U-terast). Nelinurkse ja ovaalse ristlõikega pulgad kinnitatakse raamile nii, et need liiguksid oma teravservaga ees. Ühele pulgale langeva äkke kogumassi järgi eristatakse raskeid ( 2 kg), keskmisi (1,5 kg) ja kergeid (1 kg) siksakäkkeid. Rask - ja keskäkete pulgad on ruutja, rombja või ovaalse ristlõikega. Kui pulga asemele on kinnitatud väike hanijalgkäpp, siis nimetatakse seda käppäkkeks. Kergäkke pulgad on ümara ristlõikega, seda nimetatakse seemendus - ehk külviäkkeks ning kasutatakse reaskülviku järele haagituna. Võrkäke on kujundatud silmustatud pulgalülidest, mistõttu moodustub maapinna konarusi hästi kopeeriv lüliline liigendraam. Seepärast on võrkäke sobiv hooldusäkkeks. Tööprotsessis toimub pulgalülide pidev omavaheline liikumine, mille kutsuvad esile põllupinna konarused. Sellest tulenevalt võime võrkäket vaadelda ka vabaaktiivmasinana (poolaktiiväkkena). Lüliäke koosneb harkjatest lülidest, mis on üksteisega liigendiliselt seotud. Seepärast nimetatakse seda ka liigendäkkeks. Harkjas lüli on ühtlasi tööseadis, mille tööosaks on lüli alla painutatud ja väänatud harkotsad või lülile kinnituvad pulgad ( noad ). Lüliäke on peamiselt rohumaa kamara töötlemiseks (samblast puhastamiseks , mutimullahunnikute laialiajamiseks), ent kasutatav ka mullaharimisäkkena. Sageli nimetatakse seda ka heina- või karjamaaäkkeks. Hariäke (kammäke) ei ole tavaliselt iseseisev masin, vaid kuulub täiendtööseadisena laukultivaatori (ka reaskultivaatori, reaskülviku ja vedrupiiäkke) komplekti (joonis 5.2). Selle tööosadeks on pikad vetruvad piid , mis oma ülaotstega kinnituvad põhimasina raamiga jäigalt ühendatud põiklatil. Hariäkke piid paiknevad tavaliselt ühes või kahes reas ning nende ülesanne on murendada kultiveeritud või seemendatud mullapinda ja tasandada seda.
18. Aktiiväkete tüübid ja ehitus. Rõhttelje ümber pöörlevate tööseadistega äkkeid nimetatakse rootoräkkeiks, püsttelje ümber pöörlevaid aga vurräketeks (joonis 5.1). Kõik rootoräkked on vabaaktiivsed. Kui nende tööseadiste pöörlemistelg on risti masina liikumissihiga, siis töötavad need rullimise
7 põhimõttel ja seepärast nimetatakse niisuguseid rootoräkkeid rulläketes. Rullist erinevad need oma tööülesannete ja rootori väiksema läbimõõdu poolest. Teatud erandiks on sõrmketastest koosnev rootoräke (sõrmketasäke), mille ketta läbimõõt on suhteliselt suur (kuni 550 mm). Kui tööseadiste pöörlemistelg on masina liikumissihi suhtes nurgi, siis töötavad need randaalimise põhimõttel, nihutades mulda ka külgsihis. Niisuguse rootoräkkena on kujundatud biiteräke ja sõrmketasäkke üks modifikatsioone. Vurräkked on ketas- ja kahveltüüpi, võnkäkked (võnkuvliikumisega) aga latt - ja nooktüüpi. Sõrmketasäke on vabaaktiivne rootoräke, mille tööosaks on rõhttelje ümber pöörlev sõrmketas (läbimõõduga 35...55 cm). Ühisele teljele paigutatud sõrmkettad moodustavad patarei. Sõrmketasäke võib olla ehitatud sõrmketasrullina või sõrmketasrandaalina. Esimesel juhul on sõrmkettad patarei teljel vabalt pöörlevad, kusjuures ketta pöörlemistasandi ja masina liikumisigi vaheline nurk on null ning patarei telg on raamiga jäigalt ühendatud. Teisel juhul on kettad patarei telje suhtes liikumatud, kusjuures ketta pöörlemistasandi ja masina liikumissihi vaheline nurk (töönurk) on muudetav piirides 0...16°. Sõrmketasäkke iseloomulikuks eripäraks on asjaolu, et ketta sõrmed ei ole radiaalsed (raadiusesihis). Seetõttu sõltub sõrmede mõju mullale sellest, kuidapidi sõrmkettad masinale paigaldada: kui kettad paigaldada nii, et sõrm hakkab tööle nokana, siis saadakse mulla hea kobestatus ja umbrohutõrje; vastupidi pöörlemisel toimivad sõrmed mulda tihendavalt. Biiteräke (joonis 5.3) on vabaaktiivne, mille tööseadisteks on nugajatest labadest kujundatud tähikbiitrid. Seepärast nimetatakse seda äkketüüpi vahel ka nuga - ehk tähikäkkeks. Biiteräkke sünnimaaks on Soome, kus seda toodeti juba 20. sajandi algul firma Hankmo poolt. Sellest tulenevalt on seda nimetatud ka hankmoäkkeks. Soomes on biiteräke üheks peamiseks masinaks külvieelsel mullaharimisel ja teraviljatüüstike künnieelsel töötlemisel, mõnikord ka korduskünni asemel.
Kolmejäljelise (-sektsioonilise) biiteräkke skeemvaade. Rulläke võib olla nii iseseisev masin kui ka täiendtööseadis lauskultivaatorile (joonis 3.2, 3.7), mullafreesile, biiter- ja vurräkkele (joonis 5.6 ja ) ning reaskülvikule. See kuulub rootoräkete rühma ja on alati vabaaktiivne (ilma sundajamita). Rulläke võib olla ühe- või mitmejäljeline ehk ­sektsiooniline ning ühe- või mitmelüliline. Mitmejäljelisel rulläkkel liigub mitu äkkerulli üksteise järel (jäljes), mitmelülilisel aga üksteise kõrval või nn malekorras. Seega võib rulläke olla üheaegselt nii mitmejäljeline kui ka ­lüliline. Lauskultivaatori vms mullharimismasina täiendseadeldisena kasutatav rulläke võib täita ka tugirataste ülesannet, so olla töösügavust piiravaks seadiseks. Võnkäke on sundaktiivne pulkäke, mille pulgad või pulgaread pannakse traktori käitusvõlli abil põiksihis (masina liikumissihiga risti) edasi-tagasi võnkuma (joonis 5.9). Koos masinaedasiliikumisega teeb iga pulk mullakihti sinusoidaalse vaokese, töödeldes niiviisi mulda igas sihis (joonis 5.10).
8 19. Aktiivseadistega mullaharimismasinate liigitus. Aktiivseadised liigitatakse pöörlemistelje asendi järgi järgmiselt (joonis 9.1): a) põiki-rõhtse pöörlemisteljega ( frees ), b) püstse pöörlemisteljega (sundajamiga vurräke), c) piki-rõhtse pöörlemisteljega, d) pööratud pöörlemisteljega (ketasäke, koorel), e) põiki-kaldu pöörlemisteljega (vabaaktiivne vurräke), f) piki-kaldu pöörlemisteljega, g) pööratud-kaldu pöörlemisteljega (ketasader, ketasmuldur).
20. Tüükoorlite ülesanne, agronõuded ja liigitus. Tüükoorel (koorel) on mulla pindmise harimise masin, mis on ette nähtud koristatud teraviljapõldude sügiskünnieelseks töötlemiseks, s.o. teraviljatüüstike koorimiseks sügavusel 6...12 cm. Tüükoorimise eesmärk on muuta mulla füüsikalisi ja bioloogilisi karakteristikuid veesisalduse suurendamise, mikroorganismide tegevuse soodustamise ja umbrohutõrje tõhususe tõstmise suunas. See eesmärk on saavutatav järgmiste ülesannete kaudu: 1) põllu tihenenud pinnakihi pööramine ja kobestamine niiskuse väljaaurumise takistamiseks ja taimejäänuste lagunemise soodustamiseks ; 2) mulla pinnakihi kapillaarkanalite lõhkumine niiskuse ülesvoolu takistamiseks ja sademete mullasse imendumise soodustamiseks; 3) umbrohujuurte ja -võsundite läbilõikamine ja tükeldamine nende arengu pidurdamiseks ning halvendamiseks; 4) põllupinnale varisenud umbrohuseemnete mullakihiga katmine nende idanemise ja tärkamise kiirendamise ning energiavarude ammendamiseks enne sügiskündi.
Peamised agronõuded tüükoorimisel on järgmised: 1) koorida tuleb õigeaegselt: hiljemalt 2...3 päeva pärast viljakoristust 12...14 päeva enne sügiskündi; 2) koorida tuleb ettenähtud sügavusega: pikaealiste umbrohtudega (näiteks võilill, orashein, paiseleht , põldohakas jm) risustatud põldu kooritakse sügavusel 8...12 cm, lühiealiste (näiteks harakalatv, põldrõigas, karuohakas jm) puhul aga sügavusega 6...10 cm; 3) pindmine mullakiht peab olema hästi kobestatud, sõmerdatud, kõrretüü täielikult maha lõigatud ja umbrohuseemned mullaga kaetud; 4) kooritud põllu pind peab olema tasane, ilma sügavate vaonditeta ja koondharjadeta; 5) kooritud põllul ei tohi olla vahelejätte ja töötlemata põlluosi.
Koorlid liigitatakse kahe tunnuse alusel järgmiselt: 1) haakimisviisi järgi eristatakse haake-, ripp- ja poolrippkoorleid; 2) tööseadise tüübi järgi on hõlm- ja ketaskoorlid.
21. Hõlmkoorli ehitus ja tööseadised. Hõlmkoorli ehitus, koostisosad, töö- ja abiosad on samased hõlmadraga. Hõlmkoorli tööseadiseks on kultuurhõlmaga ja trapetsteraga silehõlmsahk töölaiusega 25 cm. Abitööseadiseid (nuga, eelsahk, nurgalõikur) hõlmkoorlil ei ole. Mulla pindharimismasinate tööorganid peavad jätma taimejäänused mulla ülemistesse kihtidesse, kus on parimad tingimused lagunemiseks ja huumuse tekkeks. Õhuke pealmine kiht säilitab ühest küljest kapillaarsuse ning samas laseb sademete vm vee läbi mulla alumistesse
9 kihtidesse. Harimissügavus peaks olema 10...18 cm, mis on optimaalne enamikel juhtudel.
22. Vabaaktiivne vurräke. Vurräkked on püsttelje ümber pöörlevad aktiiväkked (joonis 5.1). Neid liigitatakse kahe tunnuse alusel: aktiivtunnuse järgi on vaba- ja sundaktiivseid ning konstruktiivtunnuse järgi ketas ja kahvelvurräkkeid. Sundajamiga (sundaktiivseid) vurräkkeid on ingliskeelse terminoloogia eeskujul nimetatud ka mulla püstfreesideks, kuigi reesile omase laastulõikamisega siin tegemist ei ole.
23. Mullafreesi ülesanne, agronõuded ja liigitus. Mullafrees on sundaktiivne mullaharimismasin, mille tööseadiseks on sundajami abil ümber rõhttelje pöörlev ja vetruvate või jäikade tööosadega (nugadega, sõrmedega, konksudega) varustatud rootor ­ freestrummel. Mullafrees on kasutatav mittekivilistel muldadel külvieelsel, künnijärgsel ja künnieelsel harimisel, samuti reaskultuuride kasvuaegsel hooldamisel (reavahede harimisel) ja põldude töötlemisel pärast saagikoristust. Vastavalt sellele on mullareesil järgmised ülesanded: 1) mulla intensiivne kobestamine ja segamine külvieelselt; 2) umbrohu hävitamine juurte läbilõikamise ja väljarebimisega, ning umbrohuseemnete mullaga katmisega; 3) väetiste mullaga segamine; 4) künniviilide ja -mätaste purustamine; 5) rohukamara (söödimaa) purustamine; 6) teravilja-, maisi jms tüüstiku purustamine ja mullaga segamine; 7) põllupinna tasandamine (kühmude mahalõikamise ja lohkude täitmise teel).
Mullafreesi töötamisel kehtivad järgmised olulised agronõuded: 1) töötada tuleb ettenähtud töösügavusega: külvieelsel harimisel kuni 15 cm, mätliku künni töötlemise kuni 20 cm, kamara purustamisel 5...8 cm, tüüstiku töötlemisel kuni 12 cm; 2) freesida ei tohi liiga kuiva mulda, millega kaasneb tolmustamine; 3) töötada tuleb niisuguse kiirusreziimiga, mille puhul freestrumli tööosade otspunktide joonkiirus on 3...6 m/s (enamasti on see tagatud masina konstruktiivse kujundusega, ajami ülekandesuhtega); 4) töötada tuleb vahelejättudeta nii piki- kui põiksihis (haardelaiuses); pikisihiline vahelejätt on välditud, kui freestrumli tööosade ostpunktide joonkiirus on 2...5 korda suurem masina töökiirusest (traktori liikumiskiirusest).
Mullafreese liigitatakse mitmete tunnuste alusel: 1) kasutusala järgi on põllu-, soo-, uudismaa-, aia-, metsa-, katmikala-, turba- jm freesid; 2) ühendusviisi järgi traktoriga on ripp- ja poolrippfreesid; 3) freestrumli pöörlemissuuna järgi eristatakse päri- ja vastassuunalisi (pärisuunalisel pöörleb freestrummel samas suunas vedava traktori ratastega, tagades ,,mullalaastu" lõikamise ülalt alla); 4) freestrumli tööosade kujunduse järgi eristatakse nuga-, sõrm- ja konksfreese.
24. Mullafreesi ehitus ja ajam . Mullafrees koosneb raamist, riputus- või haakeseadisest, tugiratastest või ­suuskadest (- jalastest), freestrumlist ja ülekandemehhanismidest selle pöörlemiseks. Poolrippfreesi tugiratasteks on raami suhtes pööratavad kanderattad. Töösügavust muudetakse rataste või suuskade asendi muutmisega raami suhtes.
10 Mullafreesi tööseadis on masina liikumissihiga risti paiknev rõhtne freestrummel, mis koosneb võllist ja sellele jäigalt või vedrustatult kinnitatud tööosadest. Tööosadeks võivad olla sirged või külgsihis painutatud kõverad noad, aga ka sirged või konksjad pulgad ehk sõrmed (joonis 4.3). Nugatrumliga mullafreesi nimetatakse nugafreesiks, sõrmtrumliga aga sõrmfreesriks.
Mullafreesi oluliseks koostisosaks on ajam ja ülekandemehhanismid, ms traktori käitusvõlli pöörlemise muudavad freestrumli pöörlemiseks. Seejuures võib ülekanne freestrumlile toimuda kas selle võlli keskkohalt (keskajamiga) või ühest otsast (ots- ehk külgajamiga). Teisena nimetatud võimalus on praktikas rohkem levinud, sest sel juhul ei jää ülekandeelemendid ( hammasratas - või kettülekanne) freestrumli tööpiirkonda. Mõlemal juhul paikneb freestrumli keskkoha kohal hammasratasreduktor või õlekandesuhte muutmist võimaldav käigukast ( kiiruskast ).
25. Põllurullide ülesanne, agronõuded ja liigitus. Rulliks nimetatakse mullatasandusriista, mis töötab pinnakonaruste maha- ja kokkusurumise põhimõttel. Rulli ülesandeks on tihendada mulda, purustada mullapanku ja silendada põllu pinda. Konarliku (ribilise, rihvelja) tööpinnaga rulli on veel täiendav ülesanne ­ muuta pealiskiht kobedaks, niiskuse väljaauramist taksitavaks. Rullimist kasutatakse nii külvieelselt kui ka külvijärgselt (tagamaks seemnete parema kontakti mullaga), aga ka taimede kasvuaegse hooldamise võttena (taliviljaoraste ja põldheinapõldude külmakergete kõrvaldamiseks).
Peamised agronõuded rullimisel on: 1) rullida tuleb sobiva niiskusega mulda (liiga niiske mulla korral kleepub muld rulli tööpinnale); 2) rullimiseks tuleb kasutada sobiva raskuse ja tööpinnaga rulle; külvieelselt tuleb kasutada kiilja tööpinnaga rulle, külvijärgselt rihvelja tööpinnaga rulli, taliorasel silerulli; 3) rullitud põllul peab muld olema ühtlaselt tihendatud nõutud sügavuses; 4) rullitud põllul ei tohi olla mullapanku läbimõõduga üle 5 cm; 5) rullitud põllul ei tohi olla vahelejätte ja rullimata põlluosi.
Põllunduses kasutatavaid rulle liigitatakse peamiselt kolme tunnuse alusel: 1) haakimisviisi järgi eristatakse haake-, ripp- ja poolripprulle; 2) kasutusala järgi on põllu- ja soorullid; 3) üldehituse järgi on silinder - (terviksilinder-) ja rõngasrullid (rõngastest koosnevad). Silinderrulle liigitatakse veel tööpinna (veerepinna) kujunduse järgi: - silerullid (joonis 6.1), - ribi - ehk soorullid,
11 - okas- ehk ogarullid (joonis 3.2). Rõngasrullidel tuleneb tööpinna kujundus rõnga kujust , mistõttu eristatakse järgmisi tüüpe: - rihvkiilrõngasrullid (joonis 6.2), - krihvrüngasrullid (joonis 6.3), - ketasrõngasrullid (joonis 6.4), - kiilrõngasrullid (joonis 6.6), - rehv - ehk ratasrõngasrullid (joonis 6.12). Rullide eritüübiks on keerdvarb- ehk spiraalvarbrull.
26. Rullide tehnilised ja tehnoloogilised iseärasused. Silinderrull on metall - või betoonsilinder, mille telje otsad toetuvad raamile kinnitatud laagritele. Betoonrull on betoonist valatud ja kasutatav raske soorullina. Enamkasutatav silinderrull on metallist seest tühi kinnine silinder, mille ühes otsas paikneb kork rullisse vee lisamiseks selle raskuse suurendamise eesmärgil (joonis 6.1). Kui silinderrulli tööpind (veerepind) on sile, siis on tegu silerulliga. Kui aga silerulli tööpinnale kinnitada pikilatid või silindripinnaga risti asetsevad pulgad, siis saame vastavalt ribi- või soorulli ja okasrulli. Kergemad ja väiksema läbimõõduga silinderrullid on nn põllurullid, raskemad ja suurema läbimõõduga aga soorullid. Rõngasrull koosneb üksikutest rõngastest (läbimõõduga 300...550 mm), mis ühisele teljele paigutatuna moodustavad rullilüli ehk rõngapatarei. Rõngad võivad olla telje ümber või koos teljega pöörlevad. Tööpinna (veerepinna) kujult võivad rõngad olla väga mitmesugused. Vastavalt sellele eristatakse kiil-, hammas- ehk tähik-, rihv- jms rõngasrulle (joonis 6.2...6.11). Rõngasrulli lüli ehk patarei võib kujundada ka erikujulistest rõngastest, paigaldades need vaheldumisi . Üheks niisuguseks on rihvkiilrõngasrull (joonis 6.2), mille kiiljad ja hammastatud servadega nn rihvrõngad paiknevad vaheldumisi. Seda maailmas laialt levinud rullitüüpi nimetatakse ka cambridge -rulliks. Sama laia levikuga on krihvrõngasrull, mis koosneb külgkrihvidega varustatud välisservaga rõngastest (joonis 6.3) ja mida nimetatakse ka crosskillrulliks. Niisugune rõngasrull sobib põllu külvijärgseks rullimiseks, sest ühteaegu mulla tihendamisega kergitavad rõnga külgkrihvid mulda ühes ja jätavad pinnale niiskuse aurumist takistava kihi, mis väldib kapillaarvee kerkimist pinnale. Kui kitsad rõngad paigaldada teljele hõredalt (põikivahega), siis toimib niisugune rull mulla aluskihte tihendavalt (,,pakkivalt"). Seda nimetatakse ketasrõngasrulliks, saksa keelest tulenevalt ka pakkeriks, inglise keelses kirjanduses ka campbell-rulliks (joonis 6.4). Ketasrõngasrulli eriliik on keerdvarb- ehk spiraal (varb)rull, mis tekitab rullitavale kihile põiksihilise nihke. Rõngasrulli üheks liigiks on kiilrõngasrull (joonised 6.6...6.8), mis toimib analoogselt ketasrõngasrulliga (pakkeriga). Soonrull töötab analoogselt kiilrõngasrulliga, kuid seda kasutatakse kergematel muldadel (joonised 6.9 ja 6.10).
12 27. Kobestid. Kobesti on mullaharimise masin, mis peab täitma kas künnikihi või künnialuse kihi kobestamise ja õhutamise ülesandeid. Seega on kobestamise eesmärgiks mulla tallamise tulemusena tihkunud künnialune mullakiht kultuurtaimede kasvuks ja arenguks soodsaks muuta. Sellest tulenevalt on kobestamise kõige üldisemaks agronõudeks künnikihi või aluskihi töötlemine nii pindalas kui ka sügavuses. See üldnõue on täpsustatav järgmiste üksiknõuetega: 1) kobestada tuleb vastavalt vajadusele; 2) kobestada tuleb nõutud sügavusega; 3) kobestatud põllu kõnnikiht või aluskiht peab olema hästi kobestatud; 4) kobestamine peab toimuma ilma niiskete ja märgade aluskihiklompide pinnale toomiseta; 5) kobestatud põllu pind peab olema tasane, ilma vaonditeta ja vallideta.
Kobesteid liigitatakse mitmete tunnuste järgi järgmiselt: 1) põhiülesande järgi: aluskihi- (sügav-) ja künnikihikobestid; - aluskihikobestid liigituvad kihvkobestiteks (sügavkobestid) ja käppkobestiteks (tõngurid, tüükultivaatorid); - künnikihikobestid liigituvad ketaskobestiteks (raskerandaalid) ja rootorkobestiteks (freeskobestid); 2) haakimisviisi järgi: haake-, ripp- ja poolrippkobestid; 3) tööprotsessi iseloomu järgi: vibraatorita ja vibraatoriga; - vibraatoriga kobestid võivad olla mehaanilise, hüdro-, pneumo-, elektro- või segasüsteemvibraatoriga; 4) komplekteerituse järgi lisaseadistega: kivikaitsmeta ja kivikaitsmega; 5) tööseadise liigi järgi: käpp-, kihv -, ketas-, vurr - ja frees.
Sügavkobesti ei tõsta mulla alumisi kihte üles ning tänu sellele ei rikuta ka mulla struktuuri. Samuti ei too sügavkobesti välja kive. Kobesti kergitab mulda ainult pisut, millega paraneb oluliselt vee liikumine mullas (joonis 8.2). Rippmasinaks kujundatud sügavkobestit (joonis 8.3) on võimalik kasutada koos rippkülvikuga. Mulla pealiskiht jääb tasane ja ei sega järgnevate masinate tööd.
Aluskihikultivaatorite tööseadiste asetustihedus on niisugune, et tagataks mulla hea läbitöötatus nende töösügavusel 15...30 cm (joonis 8.5). Kobestuskultivaatoril on võimalik kasutada erinevat tüüpi tööseadiseid (joonis 8.4).
Joonis 8.4. Kobestuskultivaatori tööseadised.
28. Libistid ja silurid. Libisti on kõige lihtsam ja enam kasutatavam mullapinna tasandamise riist , mis koosneb mööda põllu pinda lohistatavatest tööseadistest. Libisti iseloomulikuks tunnuseks on
13 töösügavust piiravate seadiste (näit. tugirataste) puudumine. Töösügavuse tagab libisti mass, mida mõnel mudelil saab suurendada lisalastiga. Seega töötab libisti pinnakonaruste mahahõõrumise ja -lükkamise ning ümberpaigutamise põhimõttel. Libisti ülesanded on: 1) põllupinna tasandamine (tasasemaks muutmine), taastamine (tasaseks tegemine), silendamine, silestamine; 2) mullapankade purukshõõrumine; 3) mullakooriku purustamine; 4) põllupinna mikroplaneerimine; 5) mulla pinnakihi pudendamine koos tärganud umbrohutõumete hävitamisega.
Libistamine (taastamine, silumine) toimub künnijärgselt, tavaliselt esimese mullaharimisvõttena kevadel, mil põhieesmärgiks on mullast niiskuse väljaauramise tõkestamine. Tihti rakendatakse seda ka koos teiste mullaharimistöödega (kündmine, kultiveerimine , äestamine, rullimine ). Libistit võib kasutada ka rohumaade hooldusriistana mutimullahunnikute ja loomade väljaheidete laialivedamiseks ning kamara tasandamiseks. Eriti häid tulemusi annab libistamine kergema lõimisega muldadel, säilitades paremini mullastruktuuri ja tolmustades vähem kui äestamisel. Agronõuded libistamisel seisnevad töö tegemise õigeaegsuses (libistiga võib töötada niiskemal mullal kui äkkega), mullapankade purustatuses, mulla murendatuses ja pinnatasasuse ühtluses. Libisti purustab mullapanku paremini kui silerull, mis surub kuivanud pangad mullasse. Tööseadise kujunduse järgi eristatakse pruss-, plaat-, raam- (kast-), kett- ja rõngaslibisteid. Kõikide nende ühiselemendiks on esipruss. Silur on libistiga sarnane, ent töötab pinnakonaruste mahalõikamise (hööveldamise) põhimõttel. Sellest tulenevalt on siluril töösügavust piiravad seadised (tugirattad) ja tööseadiseks on lõiketeraga varustatud pruss või plaat, mille kaldenurk maapinna suhtes on muudetav. Silurina töötab ka kultivaatori, äkke käppade või rulli vms ees või järel. Iseseisva masinana kasutatav silur (tasandur) on agromelioratsioonimasin (põlluparandusmasin).
29. Külviviisid ja agronõuded külvile. Põllupinnaühikule külvatav seemnekogus peab olema selline, mis tagab võrsete optimaalse tiheduse. Erinevate kultuuride ja sortide puhul on see kogus erinev. Näiteks tuleb talinisu produktiivvõrsete optimaalse tiheduse saamiseks külvata (olenevalt sordist) 300...700 tera m2-le.
14 Joonis 5.1. Külviviiside skeemid : a ­ reas., b ­ lint -, c ­ pesas-, d ­ ruutpesas- (-pesiti), e ­ laus- (hajus-), f ­ punktiirkülv (üksikterakülv).
Peamised külviviisid on reas- ja lauskülv. Reaskülvi puhul külvatakse seemned ridadesse, lauskülv on ilma ridadeta külv. Reaskülvi iseloomustab eelkõige reavahe (joonis 5.1), mis on naaberridade kesktelgede vaheline kaugus ja mille alusel saab esitada järgmisi reaskülviviise: 1) kitsarealine külv ­ reavahe kuni 9 cm; 2) tavaline reaskülv ­ reavahe 9...15 cm; 3) laiarealine külv ­ reavahe üle 15 cm; 4) lintkülv ­ kaks või enam rida moodustavad lindi, kusjuures lintide vahekaugus on suurem ridade vahekaugusest lindis; 5) ribaskülv ­ seemned külvatakse ribadena, mille laius on mitte alla 9 cm; 6) teriti- e punktiirkülv ­ seemned külvatakse ritta ühekaupa, kusjuures kõikide seemnete vahekaugus reas on võrdne; seda reaskülviviisi nimetatakse ka täppis- e üksikterakülviks; 7) pesas- e peasitikülv ­ seemned külvatakse pesadena (mitu seemet ligistikku), kusjuures kõikide pesade vahekaugus reas on võrdne; 8) ruutkülv (ruutpunktiirkülv) ­ külvatud seemned paiknevad ruudu nurkades ühekaupa; 9) ruutpesas- e ruutpesitikülv ­ külvatud seemnepesad paiknevad ruudu nurkades.
Peamised agronõuded seemnekülvil on järgmised: 1) külvata tuleb õigeaegselt (võimalikult vara, kuid mitte varem, kui muld seda võimaldab) ja lühikese ajaga (7...10 päeva jooksul); 2) külvata tuleb ühtlase külvisenormiga (teraviljadel 200...300 kg/ha ehk 400...600 tera ruutmeetri kohta) nii üksikridades kui ka kogu põllul; normist kõrvalekalle ei tohi ületada ± 3%; 3) seemned tuleb külvata ühesugusele sügavusele (taliteraviljadel 2...4 cm, suviteraviljadel 3...6 cm, hernel 4...6 cm ja heinaseemnel 2...3 cm, kusjuures raskematel ja niiskematel muldadel ning hilisemal külvil on külvisügavus väiksem kui kergematel ja kuivematel muldadel ning varajasel külvil); keskminekülvisügavus ei
15 tohi ettenähtust erineda üle ± 15%; 4) reaskülviread peavad olema sirged ja ühesuguste reavahedega: reavahede hälbed ei tohi põhiridadel ületada ± 1 cm ja puuteridadel ± 2 cm; 5) külvamisel ei tohi esineda vahelejätte ega ülekülvi, tekkinud tühikud tuleb kohe täis külvata; 6) seemendatud põllu pind peab olema tasane.
30. Külvikute liigitus. Seemnekülvikud liigitatakse mitmete tunnuste alusel järgmiselt: · otstarbe järgi: universaalsed e üldotstarbelised, eriotstarbelised ja põimkülvikud e · mitmeoperatsioonilised; · külviviisi järgi: tavalised reaskülvikud, kitsarealised, lint-, ribas-, punktiir-, peenar-, · pesiti- ja lauskülvikud; · haakimisviisi järgi: ripp-(ees-, kesk-, külg-, taga-) ja poolrippkülvikud; · peamise külviorgani (külviseadme) tüübi järgi: mehaanilised ja pneumokülvikud; · raami kujunduse järgi: üksik-, liit- ja sektsioonkülvikud; · seemendi tüübi järgi: ketas- ja sahkseemenditega külvikud.
31. Reaskülvikute ehitus ja tööorganid (kas on vaja organite täpseidkirjeldus). Külviku koostisosad on raam, veermik, haake- või riputusseade, tööorganid, ajam, reguleerseadised, märgisti ning lisaseadmed (pindalamõõtur, külvise tasemenäitur, ratta jäljekobesti jms). Külvikute raame liigitatakse ehituse järgi jäik- ja liigendraamideks. Jäikraam on tavaliselt terviklik keeviskonstruktsioon. Liigendraamid on laiahaardelistel külvikutel ning need liigituvad rõht- ja püsttelgliigendilisteks. Rõhtliigendraamiga külviku külgsektsioonid tõstetakse masina teisaldusasendisse seadmisel üles (joonis 5.3). Selline raam on tavaliselt pneumokülvikutel. Püstliigendraamiga külvikutel külgsektsioonid pööratakse teisaldusasendiks kesksektsiooni ette kolmesektsioonilistel külvikutel ja teineteise vastu kahesektsiooniliste puhul. Külviku tööorganid on külvisekast e punker , külviseade, seemendid, seemnete katmise seadmed , põimkülvikul veel ka väetusseadmed ja mullaharimisorganid või - moodul .
32. Külvikute töövalmendus ja külvamise tehnoloogia. Töövalmendus (tööks ettevalmistamine, töökorda seadmine ) hõlmab järgmisi toiminguid: 1) kontrollida külviku komplekteeritust kõikide osade, detailide ja seadistega ning vajaduse korral lisada puuduvad osad; 2) kontrollida külviku tehnilist seisukorda: eeskätt tööosade ja reguleerseadiste korrasolekut, poltliidete pingutatust, laagrite määritust, lekete puudumist hüdrosüsteemis, õhurõhku rehvides; 3) seatakse külvik nõutud külvisenormile ja seemendid ettenähtud külvisügavusele.
Külvikute seadmine külvisenormile toimub soonrulli tööpikkuse ja annustivõlli pöörlemissageduse uutmisega (joonis 5.23), põhjaklapi ja siibri asendi valikuga. Ülekandesuhe soovitatakse valida selline, et soonrulli pöörlemissagedus oleks võimalikult väike ja seejuures kasutatav soonrullide tööosa pikkus võimalikult suur. See tagab parema külviühtluse. Kui külviannusti on seatud nõutud külvisenormile, täidetakse külvisekast seemnetega (joonis5.24) ja alustatakse tööd.
16 33. Kartulipanurite ülesanne ja agronõuded. Kartuliviljeluse viisid võib jagada kaheks: vaguviljelus (joonis 5.29) ja peenarviljelus (joonis 5.30) ning kartuli panekuviisid samuti kaheks: reaspanek ja ribasreaspanek. Kartulipanur peab täitma järgmisi ülesandeid: 1) vagude kujundamine; 2) mineraalväetise vakku andmine; 3) mugulate vakku asetamine; 4) mugulate mullaga katmine. Joonis 5.29. Mahapanekuskeem (vaguviljelus).
Peamised agronõuded kartulipaneku kohta on järgmised: 1) põllu valik: eelviljana eelistada teravilju, sügavajuurelisi kultuure, ristikut, kõrrelisi heintaimi; kui kartul järgneb kartulile, võib saak olla 10...60% väiksem kui külvikorras; sobivad kerge lõimisega, õhurikkad, saviliiv - liivsavi mullad (mulla tihedus 1,1...1.2 g/cm3): · kerged liivmullad ­ hilised sordid , samuti varased; · saviliiv, liivsavi ­ keskvalmivad ja hilisepoolsed sordid; · raske lõimisega mullad ­ keskvalmivad ja keskvarajased sordid; 2) kartul tuleb maha panna õigeaegselt: kui muld on soojenenud mahapaneku sügavuses (10...12 cm) 7...10 °C (külma mulda soojad mugulad ­ muguldumise oht); 3) seemnemugula suurus ( mugula pikkus): piklik ja piklikovaalsel mugulal 29...55 cm, ümaratel ja ümarovaalsetel 20...60 mm; 4) vaod peavad olema sirged ja ühesuguste vahedega; ühe töökäigu reavahede lubatud kõrvalekalle ei tohi ületada ± 2 cm, eri töökäikudel (puuteridadel) ± 10 cm; 5) mahapanekusügavus ei tohi ettenähtust erineda üle ± 2 cm; mahapanekusügavus (joon 5.10) on raskema ja keskmise lõimisega muldadel 5...8 cm, kerge lõimisega muldadel 10...12 cm; 6) mugulad tuleb maha panna ettenähtud tihedusega nii üksikridades kui ka tervel põllul: mugulanorm on 45000... 70000 mugulat hektari kohta (2,5...5,0 t/ha).
34. Kartulipanurite ehitus ja tööorganid. Kartulipanuri koostisosad on raam, veermik, haake- või riputusseade, tööorganid, reguleerseadised, väetus- ja automaatikaseadmed, ülekanne ning märgisti. Tööorganiteks on mugulapunker, mugulaannusti (-dosaator), seemendi ja mugulaid mullaga katvat organid (vaosulgur, harjamoodusti). Mugulapunker on kaldse põhjaga kast. Mugulate vool kolusse peab olema pidev ja ühtlane, sest ainult siis suudab annusti (panekuseade) mugulaid normaalselt haarata. Punkri põhjaks võib olla lintkonveier . Elevaatortüüpi annusti (joonis 5.35 ja 5.36) koosneb lõputust lindist, mille külge on kinnitatud metall- või plast -lusikad ( kausid , kopad). Need paiknevad lindil kahes reas
17 malekorras. Elevaatorid asuvad punkri esiseinas ning selle esiosa (allaliikuv haru) on kaetud kattega . Elevaator on varustatud vibraatoriga, mis raputab üleliigsed mugulad tagasi kolusse ja väldib mitme mugula sattumist ühele lusikale. Seemendi ülesandeks on moodustada vagu , tagades niiviisi mugulate ühtlase mahapanekusügavuse. Seemendiks on tavaliselt nürinurkne (115...155°) või teravnurkne (40°) kiiljas sahkseemendi. Selle kere külge on kinnitatud väikesed hõlmad, mis moodustavad väetise ja mugulate vahele mullakihi. Seemendi esiosas on toendi külge kinnitatud kopeerratas. Sama toendiga on ühendatud liigendnelilülik, mille abil seemendi on kinnitatud raami esiprussi külge. Harjamoodustitena e vaosulguritena kasutatakse tavalist sfäärilisi kettaid (joonis 5.39), mis katavad mugulad mullaga (sulgevad vao ja moodustavad harja). Iga mugularea kohta on kaks ketast , mis on laagerdatud kaldsetele pooltelgedele. Mõnedel masinatel kasutatakse vagude kinniajamiseks ka sahku (joonis 5.38).
35. Teravilja koristamise viisid ja agrotehnilised nõuded. Teravilja koristamise viisid on järgmised: 1) kahefaasiline ehk lahuskoristamine. Lahuskoristamine on niisugune, kus koristamise mõlemad põhietapid ­ vilja niitmine ja terade väljapeksmine ­ viiakse läbi ajaliselt kahel erineval perioodil. 2) ühefaasiline ehk otsekoristamine. Teravilja otsekoristamine seisneb kombineeritud masina ­ teraviljakombaini ­ kasutamises, kusjuures üheaegselt niitmisega toimub terade väljapeksmine, terasegu esmane puhastamine ning aganate ja põhu kogumine või hekseldamine.
Agrotehnilised nõuded teravilja koristamisel on järgmised: 1) valida agrotehniliselt õige aeg (sobivaimaks koristusajaks loetakse terade vahaküpsuse staadiumi lõpp ja täisküpsuse algus); 2) vältida terade kadu; 3) vältida terade purustamist; 4) koristada põld täielikult, jätmata põlluribasid ja -nurki koristamata.
36. Teraviljakombaini liigitus, koostud, tööprotsess. Teraviljakombainide liigitamise üldtunnuseks on: 1) seos jõumasinaga, mille järgi eristatakse haake-, ripp-, poolripp- ja liikurkombaine; 2) kontuurskeemi järgi eristatakse L- ja T-kujulisi; esimene on heedri külgmise asetusega (haake- ja poolrippkombainid), teine aga heedri eesmise (laup, frontaal) asetusega (ripp- ja liikurkombainid); 3) lõike- ja peksuseadme töölaiuste vahekorra järgi on ahenev - ja otsevoolukombainid.
Teraviljakombain koosneb järgmistest tehnoloogilistest koostudest ja nende tööorganitest: 1) heeder (lõikusmasin): haspel , lõikeseade ja edastusseadmed (kaksiktigu, sõrmmehhanism, kaldkonveier); 2) peksuseade (peksumasin): peksutrummel, peksukorv, söötebiiter; 3) puhasti (puhastusmasin): põhupuistur, sari, sõelad, ventilaator ja edastusseadmed (teratigu, viljapeateod, viljapeaelevaator, põhubiiter); 4) terakogur: teraelevaator, terapunker, terajaotustigu, punkritühjendustigu (teraväljamistigu); 5) põhukogur: põhutihendur (-pakkur, - tamp ), aganatihendur, põhupunker (või -press või
18 -hekseldi, või -vaaluti).
37. Heedri üldehitus ja seadistamine. Heeder koosneb kahest iseseisvast osast: 1) lõikeseadme kerest (platvormist) ja 2) kaldkambrist. Kaldkamber on liigendiliselt kinnitatud kombaini kere raamile ja toetub alt kahele/kolmele hüdrosilindrile.
Lõikeseadme kere on kaldkambriga ühendatud kolmes või neljas punktis: keskelt sfäärilise liigendiga või paikneb kahel käpal ja kahel pool kaldkambrit liigendripatsiga, mis on
19 ühendatud heedri tasakaalustusvedruga, Selline kinnitus võimaldab lõikeseadme kerel kopeerida põllupinna ebatasasusi nii piki- kui põikisihis. Heedri (joonis 8.2 ja 8.3) põhikoostudeks on kere (platvorm), põllujaoti, haspel, lõikeseade, kaksiktigu, kaldkonveier ja tasakaalustusseade.
38. Haspel ja selle seadistamine. Terakadude vähendamiseks heedril on asetatud heedrile lõikeseadme kohale haspel. Haspli ülesandeks on suunata lõigatavad kõrred lõikeaparaadi ette. Haspel kujutav endast labadega varustatud trumlitaolist pöörlevat tööorganit. Hasplite liigitamise aluseks on nende konstruktsioon , kusjuures määrav tähtsus on haspli töötavate elementide, labade või rehikute, ehitusel, kinnitusel ja asetusel. Vastavalt sellele eristatakse haspli järgmisi tüüpe: 1) radiaalsete labadega ja 2) kaldlabadega: a) jäiga kinnitusega, b) liigendilise kinnitusega Haspli tööreziimi parameetriteks on pöörlemiskiirus ning asetus lõikeseadme suhtes nii püstkui ka rõhtsihis. Kõik need peavad olema reguleeritavad vastavalt töötingimustele. Seejuures peab haspli pöörlemiskiirus olema sünkroonis kombaini edasiliikumise kiirusega. Haspli pöörlemissagedust muudetakse hüdrauliliselt juhitava variaatoriga. Haspli pöörlemissagedus valitakse selline, et labade joonkiirus ületaks 1,2...2,0 korda kombaini edasiliikumise kiiruse. Kombaini aeglasel liikumiskiirusel peaks see olema 1,7...2,0, kiirema liikumiskiiruse korral 1,2...1,5. Sellise reguleerimise kasutamisel annavad haspli labad kõrsi lõikeseadmele hästi ette, toetavad neid lõikehetkel ja lükkavad lõigatud kõrred edasi kaksikteole. Kui haspli pöörlemissagedus on liiga suur, hakkavad haspli labad peadest teri välja peksma . Kui aga haspli pöörlemissagedus on liiga väike, ei anta kõrsi küllalt aktiivselt lõikeseadmele ette, mistõttu osa kõrsi võib jääda lõikamata ja osa lõigatud kõrsi variseb põllule. Seega suurendab haspli ebaõige pöörlemissagedus märgatavalt koristuskadusid.
39. Teraviljakombaini lõikeseade ja selle seadistamine. Lõikeseadme üldehitus ja tööpõhimõte on samasugused nagu niidukitel. Põhikoostudeks on vikat ja sõrmlatt (joonis 8.8). Sõrmlatiks on heedri platvormi esiservale kinnitatud nurkterasest pruss, mille külge kinnituvad sõrmed (joonis 8.9). Et lõikeseade töötaks häireteta ja kvaliteetselt, on tarvilik, et kõik detailid oleksid terved ja korralikult kinnitatud, detailide vahelised lõtkud normide piirides ning vikat liiguks vabalt sõrmedes ja suunurites.
40. Teraviljakombaini kaksiktigu ja selle seadistamine. Kaksiktigu on lõikeseadme poolt lõigatud vilja suunamiseks heedri keskele ja selle etteandmiseks kaldkonveierile. Kaksiktigu koosneb parem- ja vasakpoolsest teost ning sõrmmehhanismist (joonis 8.13). Tigu kujutab endast toru, millele on kruvijooneliselt
20 keevitatud teraslint. Vasak-poolsel teol on parempoolne, parempoolsel aga vasakpoolne keere. Teo võlli otsas on kaitse-hõõrdsidur, mille kaudu käitatakse kaksiktigu. Sõrmmehhanismi telg on teo pöörlemistsentrist välja viidud nii, et sõrmed väljuvad teo esiküljel, kus telg on kestale kõike lähemal, täielikult, vastasküljel aga osaliselt. Seetõttu haaravad sõrmed eespoolses asendis vilja, annavad selle ette kaldkonveierile ja tõmbuvad järk-järgult kesta tagasi. Joonis 8.13. Vaade kaksikteole.
41. Peksuseadme ehitus ja seadistamine. Peksuseadme ülesandeks on terade eraldamine viljatähast, mis toimub kahe tööorgani, trumli ja peksukorvi, koostöö tulemusena. Peksuseadmed liigitatakse järgmiselt: 1) peksuseadme paigutuse järgi (joonis 8.15 ja 8.16): · tangentsiaaltrummel (põikpeksuseadisega) ja · aksiaaltrummel (pikipeksuseadisega); 2) trumlite arvu järgi: 1, 2, 3, ...peksutrumliga (seadisega):
Et kombainiga koristatavate kultuuride seemned erinevad nii mõõtmete kui ka füüsikalismehaanikaliste omaduste poolest, tuleb nende koristamisel kasutada peksutrumli erinevaid pöörlemissagedusi. Trummel käitatakse peavaheajami võllilt kiilrihmvariaatoriga, mis võimaldab trumli pöörlemissagedust muuta.
42. Teraviljakombaini puhasti ja selle seadistamine. Klassikaline puhastussüsteem koosneb edastuslauast, varbrestist, ülemisest riba- ehk
21 zalusiisõelast, ülemise sõela pikendist ja alumisest ribasõelast, mis kokku moodustavad sarja , ning tuulekilbist ja ventilaatorist (joonis 8.29).
Puhastussüsteemi töös kõige suurem tähtsus ventilaatori ja ribasõelte õigel häälestamisel (joonis 8.31). Kogu reguleerimistsükli eesmärgiks on saavutada võimalikult puhtad terad terapunkris ja antud tingimuste korral puhasti võimalikult suurem läbilaskevõime. Lähtudes eelöeldust, seatakse ventilaatori õhuvoolu tugevus võimalikult suureks, sest mida tugevam on õhuvool, seda rohkem eraldatakse kergeid lisandeid. Õhuvoolu liigne tugevus soodustab terade sattumist aganatesse. Ventilaatori õhuvoolu tugevust muudetakse kas kiilrihmvariaatoriga, mis muudab ventilaatori tiiviku pöörlemissagedust, või ventilaatori sisselaskeavade suuruse muutmisega siibrite abil. Kombaini külgkalde puhul on puhasti normaalse tööreziimi kindlustamiseks kolm võimalust: 1) sarja hoidmine rõhtses asendis (joonis 8.32); 2) kombaini hoidmine püstasendis, v.a heeder (kombaini nn mägivariant, muudetud käiguosa); 3) sõeltele külgkaldega vastassuunalise võnkumise andmine (3-D- külgkaldekompensaator).
43. Teraviljakombaini punker, elevaatorid, teod. Kõikidel kombainidel kasutatakse kinniseid punkreid (joonis 8.35). Terad tuuakse punkrisse elevaatoriga, mistõttu punkri täitumine ei toimu ühtlaselt. Terade edasitoimetamiseks ja kogu punkri täielikuks täitmiseks on punkri ülaossa paigutatud jaotustigu. Punkri sellesse ossa , mis täitub viimasena, on pandud elektriline signalisaator, mis annab märku punkri täitumisest. Punker võib olla ühe või kaheosaline.
Elevaatorid ja teod Terade: edastamiseks puhastist terapunkrisse ja peksmata viljapeade toimetamiseks puhastist tagasi peksuseadmesse kasutatakse tigusid ja kraapelevaatoreid. Tigude ülekoormuse ärahoidmiseks on need varustatud kaitsesiduritega.
44. Teraviljakombaini ajam.
45. Teraviljakombaini hüdrosüsteem.
46. Kartuli- ja peedipealselõikurid. Pealsete eraldamine kuulub nii kartuli kui ka juurviljade koristamise tööoperatsioonide hulka. Kartulipealsed tuleb eraldada tootmispõllul 5...7 päeva enne mugulate koristamise algust, seemnepõllul 10...12 päeva. See kiirendab kartuli täielikku füsioloogilist valmimist, koore kinnistumist. Väheneb mugulate vigastumine koristamisel ja tõuseb nende haiguskindlus. Peale selle suureneb kartulikombaini läbilaskevõime ummistuste vähenemise ja mugulasegu sõelumistingimuste paranemise tõttu. Kartulipealsete
22 eraldamise viisid jagunevad mehaanilisteks , keemilisteks ja füüsikalisteks (termilisteks jms). Peedipealsed võib lõikur eraldada ühe-või mitmeastmeliselt. Üheastmelise eraldamise puhul lõigatakse pealsed lõplikult ühe madala lõikega. Kaheastmelise eraldamise korral tehakse esimene lõige peedi päid kopeerimata. Teise lõike tegemisel juhib lõikenuga kopeermehhanism. Pealsete lõikamisele järgneb tavaliselt veel juurika ülemise osa täiendav puhastamine pealsejäänustest. Pealselõikuri peamiseks agronõudeks on ettenähtud lõikekõrguse tagamine. Selle nõude täitmine võimaldab vältida saagi kvantitatiivset ja kvalitatiivset kadu.
47. Kartuli omadused ja kartuli koristamise viisid. Mehhaniseeritud tootmise seisukohalt on kartul tülikas kultuur. Masinate tööorganitelt saadavate löökide mõjul vigastuvad kartulimugulad kergesti, mis vähendab nende kaubanduslikku väärtust, loob eeldused haigestumiseks ja halvendab säilivust. Seetõttu peaksid kõik kartulimugulatega kokku puutuvad tehnoloogilised liinid ja nende tööorganid olema mugulasõbralikud, st ei tohi mugulaid tööprotsessis vigastada. Kuna mugulates on kuivainet keskmiselt 22% ja vett 78%, mugulad ise aga on erineva kujuga ja eri suurused, siis on seda eesmärki üsna raske saavutada. Seadmete ja tehnoloogiliste liinide tööd komplitseerivad mitmesugused kartuli hulgas olevad lisandid, mille omadused ja kogus kõiguvad suurtes piirides, samuti raskema lõimisega muld, mis kleepub mugulate ja masinate tööorganite külge. Mõned lisanditeliigid (mullakamakad jt) on mugulatega sarnased ja seetõttu vajatakse nende eraldamiseks keerukamaid seadmeid. Lisandeid ja kartulit koos nimetatakse mugulaseguks. Sisaldab saagikoristus järgmisi tööoperatsioone: vao avamine või mugulate üleskaevamine koos mullakihiga, mulla sõelumine, lisandite (umbrohu, pealsetükkide, kivide jms) eraldamine, mugulate kogumine ja laadimine veokile. Enne mugulate koristamise algust eemaldatakse pealsed. Koristus lõpetatakse ajaks, mil mulla temperatuur langeb alla 10 °C. Koristusviisidena kasutatakse otse-, lahus- ja segakoristust. Otsekoristuse puhul toimuvad kõik koristusoperatsioonid üheetapiliselt vahetus järgnevuses (vt jaotis 10.3). Lahuskoristust iseloomustab koristusoperatsioonide kulgemine kaheetapiliselt Kasutatakse kahte varianti : 1) esimene töökäik ­ võtturiga tuuakse mugulad mulla seest põllu pinnale ja teine töökäik ­ mugulad korjatakse põllult üles käsitsi; 2) esimene töökäik ­ vaalurvõtturiga koondatakse mugulad kahest, neljast või kuuest vaost põllule ühte vaalu ja teine töökäik ­ mugulad kogutakse vaalust selleks kohandatud kombainiga ja laaditakse veokile.
Segakoristusviis sisaldab nii otse- kui lahuskoristuse elemente: esimene töökäik ­ vaalurvõtturiga kogutakse mugulad kahest või neljast vaost ning paigutatakse kahe koristamata vao vahele vaalu ning teine töökäik ­ kombainiga koristatakse võtmata vaod koos nende vahel oleva mugulavaaluga.
48. Kartulivõtturite liigitus ja agronõuded. Võtturid peavad tagama mugulapesade üleskaevamise, mille laius on kuni 40 cm ja alumiste mugulate sügavus kuni 22 cm. Normaalkoormusel ei tohi võtturi koristuskadu olla üle 3% ja mehaaniliselt vigastatud mugulate hulk mitte üle 3%. Need kvaliteedinäitajad olenevad peamiselt kaevesügavusest ja eraldamise (sõelumise) intensiivsusest. Kartulivõtturid liigitatakse kahe tunnuse alusel järgmiselt:
23 1) haakimisviisi järgi: ripp- ja poolrippvõtturid; 2) tööpõhimõtte järgi: siblis- ja sõelvõtturid; 3) peamise tööorgani (sõeluri) tüübi järgi: elevaator-, sari-, trummel- ja rootorvõtturid.
49. Kartulivõtturite ehitus ja tööseadised. Kartulivõtturi koostisosadeks on raam koos veermikuga, tööorganid ja ülekandeseadmed. Tööorganiteks on kaeveorgan ja sõelur. Mõnedel masinatel ka kamakapurusti. Kaeveorgan (joonis 10.8) koosneb kaevesahast ja selle külgedest. Koostisosade suhtelise liikumise järgi võib kaeveorgan olla passiivne, aktiivne või poolaktiivne. Passiivse kaeveorgani puhul on sahk ja küljed kinnitatud raami külge jäigalt. Selle puuduseks on suhteliselt suur veotakistus ja kuhjumise võimalus kaeveorgani ette. Aktiivne kaeveorgan kujutab kandurite abil masina raamile riputatud võnkuvat kaldpinda. Saha kinnitus võib olla ühe- või mitmeliigendiline. Võnkumine tekitatakse väntkepsmehhanismiga. Saha võnkesagedust muudetakse vända pöörlemissageduse muutmisega, mis toimub väntkepsmehhanismi ajami vedava kettiratta vahetamise teel reduktori võllil. Poolaktiivne kaeveorgan koosneb passiivsest sahast ja võnkuvatest või ümber telje pöörlevatest külgedest. Pöörlevad küljed on kettakujulised. Nii aktiivse kui poolaktiivse kaeveorgani puhul väheneb veotakistus, saha ummistumise oht ja mulla kuhjumise võimalus. Saha tagaosas võivad olla liigendiliselt kinnituvad ja ülespööratavad sõrmed või plaadid , millest osa mulda läbi variseb. Need sõrmed katavad saha ja elevaatori vahelist pilu ning hoiavad ära kivide kiilumise saha ja elevaatori vahele. Kui elevaatori alumine haru haarab kivi ning kannab selle elevaatori ja saha vahelisse pilusse, pöördub sõrm üles ja kivi tõuseb elevaatori peale (joonis 10.9). Püsiva kaevesügavuse tagamiseks on sahkade ees kopeerratas.
50. Kartulikombainide liigitus. Kartulikombaine (joonis 10.16) liigitatakse mitmete tunnuste alusel järgmiselt: 1) haakimisviisi järgi on ripp-, poolripp, haake- ja liikurkombainid; 2) tehnoloogilise protsessi kulgemise skeemi järgi on L- kujulise , U-kujlise (piki-, otse- ja vastuvoolukombainid), spiraalse ja segaskeemiga kombainid; 3) koristatavate vagude arvu järgi on ühe-, kahe-, kolme-ja neljarealised kombainid; 4) mullasõeluri tüübi järgi: elevaator-, sari- ja segasüsteemsõeluriga kartulikombainid; 5) kaeveorgani tüübi järgi: passiiv- või aktiivsahaga; 6) puhastusastme järgi: jäme(mugulasorteeri- ja noppelauata)- ning peenkombainid (mugulasorteeri- ja noppelauaga).
51. Kartulikombainide üldehitus ja tööseadised. Sõltuvalt tüübist koosnevad kartulikombainid (joonis 10.17) järgmistest koostudest ja tööorganeist: kaeveorgan, sõelur, kamakaärasti, pealseärasti, tõstekonveier, kiviärasti, nuppelaud, mugulate kogumispunker, laadimiskonveier. Kaeveorganite konstruktiivsed erinevused selguvad jooniselt 10.18. Kasutatakse poolaktiivseid kaeveorganeid, mis koosnevad sundajamiga külgketastest 2 (joonis 10.18, a ja c), sundajamita ketastest 3 (joonis 10.18, a) ja 2 (joonis 10.18, b) ning sahkadest 4. Individuaalraamiga kaeveorgan kinnitub liigendiliselt kombaini raami külge. Sõelur on nüüdisaegsetel kombainidel elevaatortüüpi (2...5 elevaatoriga). Elevaatorid (joonis 10.22.) on kolme rihmaga ­ kaks äärtes, üks keskel. Äärerihm võib olla lame- või hammastüüpi. Elevaatori vedavvõllil paiknevad keti- ja rihmarataste tüübid on järgmised:
24 konsoolsõrm- ketiratas , rullketiratas, konsoolsõrmketas, või rullketas. Ketiratta konsoolsõrm on hambumises rihma hambaga, ketiratta hammas elevaatori varvaga. Rull toetab elevaatorit rihma alt, ääreketast aga küljelt. Elevaatori tugirullid on kahesugused: malmrullid toetavad elevaatori ülemist haru, kummirullid ­ alumist. Kamakaärastid jaotatakse kahte liiki: kamakate purustamise ja mugulate eraldamise seadmed. Mullakamakate purustamine võib toimuda staatilise survega või löögiga. Surve mõjul purustamine võib toimuda kas väljaspool kombaini või kombaini sees. Väljaspool kombaini purustamiseks on kopeerrullid (joonis 10.19 ja 10.20). Kombaini liikudes veereb kopeerrullvaoharjal, purustades mullakooriku ja -kamakad. Kamakate purustamiseks kombaini sees on kaks pealistikku asetsevat elastset (pneumo-) valtsi või elevaatori kohal asuv elastne valts . Mulla-kamakate löögiga purustamiseks on lababiiter, mis asub kaevesaha kohal. Purustamata jäänud kamakad eraldatakse põikijaotuskonveieril ja noppelaual.
Elevaatorärasti kujutab endast hõrevarblinti. Varbade samm on 129...165,2 mm. Mugulad, kivid ja kamakad langevad varbade vahelt läbi, pealsed jäävad aga nendele rippuma ja viiakse kombainist välja. Pealsete küljes kinni olevate mugulate kombainist väljakandmise vältimiseks on pealseärasti varustatud mugulapüüdikuga. See võib koosneda surukonveierist ning tõukevarrastest, kusjuures surukonveier on lõputu lint kolme trumliga.
Sõrmvaltsärasti koosneb juhtsõrmedest, mis moodustavad rehiku, ja valtsist. Sõrmed asuvad ühisel teljel sõelumiselevaatori taga, selle liikumissihiga risti. Valts asub sõelumiselevaatori veovõlli all ja pöörleb sellega vastupidises suunas. Sõrmed juhivad sõelumiselevaatori peal olevad pealsed ja umbrohu valtsile, kus need tõmmatakse valtsi ja elevaatori vahelt kombaini alla. Juhtsõrmed kinnituvad teljele liigendiliselt ja on varustatud pöördepiirikuga.
Konveieri kummitihvt kujutab vaba otsaga elastset varrast . Et mugula ja kivi tihedus on erinev, siis erineb ka nende raskusjõud (ühesuguse suuruse korral) ning tihvtidele mõjuv survejõud. Mugula survejõud tihvtidele ei ületa nende kandejõudu, kivide tekitatud survejõud aga ületab. Mugul püsib kummitihvtidel ja liigub harjani, mis selle konveierilt maha pühib, kivi aga vajub tihvtide vahele ja liigub harja(de) alt läbi. Kive, eriti aga kamakaid ärastab mugulate hulgast põikijaotuskonveier. Konveieri kummisõrmedega lindi liikumissiht on risti mugulasegu etteande sihiga. Siledapinnalisemad ja ümaramad mugulad veerevad lindi liikumisele põikisihis alla, karedamad kamakad ja lapikud kivid kantakse lindiga kaasa. Kartulikombaini erinevad sorteerimisseadised on toodud joonisel 10.25 (a ja b). Sõrmkonveierärasti (joonis 10.24) koosneb sõrm- või liistsõrmlindist kahe trumliga ( pingutav ja vedav). Konveier asetseb rõhttasandi suhtes kaldu ja mass sellel jaotatakse kaheks: pealsed liiguvad üles, mugulad, mugulasuurused kivid ja kamakad konveierit pidi alla. Lisaks pealsetele eraldab sõrmlint mõnevõrra lahtist mulda ja väikesi kive. Mugulate konveierilt ülemineku tõkestamiseks on selle ülemise trumli kohal pöörlev valts. Pikijaotuskonveieri töökvaliteet sõltub suuresti selle kaldenurgast. Tõstekonveier tõstab mugulad koos järelejäänud lisanditega üles kombaini teisele korrusele. Tõstekonveier kujutab endast masina raami suhtes rõhtsa telje ümber pöörlevat tööorganit. Vastavalt konstruktsioonile eristatakse kahte põhitüüpi: trummel- ja koppelevaatorit. Kiviärasti on kartulikombainil harikonveiertüüpi. Konveier kujutab rõhtsat kummitihvtidega lõputut linti, hari aga rõhtsat valtsharja. Hari või harjad asuvad konveieri
25 kohal, nende pöörlemistelg on lindi liikumissihi suhtes nurgi. Kiviärasti töö kvaliteet olenebki harja(de) kõrgusest lindi kohal ja seadenurgast. Noppelaud on mugulate lõplikuks puhastamiseks kombainil. Seejuures eraldatakse (käsitsi) kas mugulad lisanditest või lisandid mugulatest. Noppelaud koosneb töö- e kandepinnast, külg- ja vaheseinast ja suunuritest, mille abil eraldatakse mugulate vool lisandite omast. Mugulapunker on mugulate kogumiseks ja selle olemasolu võimaldab kombainil mõnda aega töötada sõltumatult kõrvalliikuvast veokist. Punkri põhjaks on lint- või liistkonveier (joonis 10.26). Tühjendamise lihtsustamiseks erineva kõrgusega veokile on punkril hüdrotõste- mehhanism . Laadimiskonveier on mugulate laadimiseks veokile. See koosneb rõht-, kald- ja ülaosast. Rõhtosa on jäigalt kombaini raami küljes, kald- ja ülaosa raamid on omavahel liigendiliselt ühendatud. Konveier viiakse töö- ja teisaldusasendisse hüdrosilindri abil. Konveieri ülaosa kaldenurga muutmisega reguleeritakse mugulate kukkumiskõrgust (joonis 10.27). Käitus- ja juhtimisseadmed. Haakemasina ajamiks on vedava traktori käitusvõll, liikurmasinal mootor. Kombaini tööorganid käitatakse mehaaniliste ja hüdrauliliste ülekannete abil. Tööorganite juhtimine toimub hüdrauliliselt. Laadimiskonveieri ülaosa kaldenurga muutmine, kombaini töö- ja teisaldusasendisse seadmine (kaeveorgan, laadimiskonveier), samuti juhtrataste pööramine toimub hüdrosilindriga. Tööorganeid käitatakse (mugulapunkri konveier, laadimiskonveier jne) hüdromootorite abil. Tööorganite juhtimine toimub juhtpuldi (joonis 10.28) vahendusel.
52. Kartulikombaini kaeveorganid. Joonis 10.8. Kaeveorganite tüüpe: a ja b ­ passiivsed kaeveorganid, c, d, e ­ aktiivsed kaeveorganid, f ja g ­ kombineeritud kaeveorganid; 1 ­ sahk, 2 ­ külg.
53. Kartulikombaini seadistamine.
54. Peedi ja porgandi koristusviisid ja agronõuded. Juurviljataim koosneb juurikast ja pealsest. Et pealsed on kasutatavad täisväärtusliku söödana, tuleb ka need koristada. Tulenevalt sellest sisaldab juurviljakoristus järgmisi tööoperatsioone: pealsete eemaldamine, juurikate mullast väljakergitamine või - kaevamine , pealsete ja juurikate kogumine, nende puhastamine mullast, laadimine veokile, vedu ja mahalaadimine
26 saagi tarbimise, töötlemise või hoiustamise kohta. Etapilisuse järgi liigitatakse koristusviisid kaheks: otse- ja lahuskoristus. Otsekoristuse puhul toimuvad eelnimetatud tööoperatsioonid üheetapiliselt. See on seotud aga organisatsiooniliste raskustega ­ üheaegselt juurikate veo ja hoiustamisega tuleb vedada ja söödaks valmistada ka pealsed. Lahuskoristuse puhul toimub koristusprotsess kahe- või kolmeetapiliselt. Enamlevinud on kaheetapiline, kusjuures kasutatakse kahte varianti: 1) esimene töökäik ­ pealsete eemaldamine, teine töökäik ­ juurikate väljakaevamine, kogumine ja veokile laadimine; 2) esimene töökäik ­ pealsete eemaldamine ja juurikate mullast väljakaevamine, teine töökäik ­ juurikate kogumine ja veokile laadimine. Kolmeetapilise koristusviisi puhul toimuvad kõik etapid (pealsete eemaldamine, juurikate väljakaevamine ja kogumine laadimisega) erinevatel töökäikudel. Peamisteks agronõueteks juurviljade koristamisel on saagikadude ja -vigastuste vältimine ning võimalikult puhta (mullast) saagi kogumine.
55. Peedi- ja porgandikoristite ehitus ja tööseadised. Peedi otsekoristus toimub kombainiga Peedi lahuskoristuse puhul kasutatakse masinate komplekti, mis koosneb pealselõikurist (vt. jaotis 10.1) ja juurikakoristist. Koristite koostisosad on raam, veermik, haakeseade (haakemasinatel), tööorganid ja reguleerseadised. Peedikombaini tööorganid on kaeveorgan, kitkumisseade, ühtlusti, lõikeseade, sõelur, vahe- ja laadimiskonveierid ning automaatjuht. Juurikakoristi tööorganiteks on kaeveorgan, sõelur, vahe- ja laadimiskonveierid ning automaatjuht. Porgandikoristi koosneb kaeveorganist, kitkumisseadmest, pealsete eemaldamise seadmest, vahe- ja laadimiskonveierist. Kaeveorganiteks on kaevekäpp ja kaevesahk. Kaevekäpad (joonis 10.30, a) nõrgestavad mulla kobestamisega peedijuurikate ja mulla vahelist sidet ning kergitavad juurikaid pisut ülespoole. Käpad on kitkuvkombaini koostisosad ja asuvad kitkumisseadmete sektsioonide all. Kaevesaha ülesandeks on juurika väljasurumine või -kaevamine, mõjutades seejuures juurikat mitte osaliselt, vaid mulla kaudu. Sellega välditakse mehaanilisi vigastusi. Kaevesahkadega on varustatud kaevavkombainid ja juurikakoristid. Kaevesahku liigitatakse peamiselt kahe tunnuse alusel (joonis 10.30): 1) suhtelise liikumise järgi: passiiv- ja aktiivsahad (aktiivsahad pöörlevad või võnguvad); 2) üldkuju järgi: tasand-, ketas-, hark - ning ühendsahad ( eelmiste ühendid).
Tasandsahk koosneb kahest tööpinnast, mis on kujutatavad vastastikku asetsevate liitkiiludena, moodustades kitseneva sängi piki taimerida. Masina edasiliikumisel kaevuvad sahad mulda, suruvad juurikad mullast välja ja tõstavad need koos mullaviiluga üles. Tasandsahkadest kaeveorgani peamine puudus on suur veotakistus. Harksahkadest kasutatakse nüüdisaegsetel masinatel enamasti aktiivsahku. Aktiivne harksahk koosneb kahest teineteisele vastupidises suunas pöörlevast koonusest. Võrreldes tasandsahkadega vähendavad harksahad kaeveseadme veotaksitust, kuid väheneb ka mõju juurikale mulla kaudu ning suureneb otsemõju. Selle tulemusena suureneb mõnevõrra juurikate vigastumine. Tasandsahkade asendamine kaeveketastega vähendab samuti tunduvalt veotakistust. Saha kettad pöörlevad ümber kaldtelgede, mistõttu murendatakse intensiivselt mullaviilu. Murendamisel variseb osa mulda ketta kodarate vahelt läbi, mille tõttu väheneb mullasattumine sõelurile. Kaeveketaste vahel pöörleb biiter, mis aitab juurikaid puhastada mahalõikamata pealsetest ja mullast ning loopida neid sõelurile.
27 Kitkumisseadmetest on tuntud kaks põhitüüpi (joonis 10.32): rihm- ja haaratstüüp. Rihmtüübi sektsioon koosneb kahest lõputust profiilrihmast, mis on tihedalt teineteise vastu surutud (joonis 10.33). Pealsed haaratakse kitkumisrihmade vahele ja pigistatakse kinni. Et kitkumissektsioonid moodustavad rõhttasandiga nurga 30...40°, siis masina liikumisel tõmmatakse kitkumisrihmadega haaratud taimed välja. Lõikeseadme ülesandeks on juurikatelt pealsete mahalõikamine. Kitkuvkombaini lõikeseade (joonis 9.17) asub ühtlusti taga ning koosneb püstvõllile kinnitatud ühest või kahest ketasnoast. Ketasnoa võll on varustatud biitriga, mis paiskab lõigatud pealsed elevaatorile. Kaevavkombaini lõikeseadme ehitus on analoogne pealselõikuri lõikeseadmega (joonis 10.1). Sõeluri ülesandeks on mulla eraldamine juurikatest. Ehituse järgi liigitatakse peedikoristite sõelurid elevaator-, nukk -, ketas- ja tigusõelureiks. Elevaatorsõeluri ehitus on analoogne kartulivõtturi vastava tööorganiga. Kasutatakse ka lahendust , kus varbelevaatori kohal asub survetrummel või -elevaator, mille kiirus erineb põhielevaatori kiirusest. Kui juurikad jõuavad survepinna mõjupiirkonda, surutakse need tihedalt vastu varbu ning nad hakkavad pöörlema ümber oma telje. Selliselt varbade vastu hõõrudes puhastatakse juurikad mullast ja pealsetükkidest. Vahekonveierid võivad olla lint- või varbtüüpi. Varbkonveieri veoelementideks on ketid. Vahekonveieri ülesandeks on viia materjal (pealsed või juurikad) ühelt tööorganilt teisele. Laadimiskonveier kujutab endast kraapidega varbkonveierit. Kraabi moodustavad reas paiknevad püstsõrmed. Konveieril on liigendraam, mis võimaldab konveieri laadimiskõrgust reguleerida ning tõsta teisaldusasendisse. Automaatjuht ei erine tööpõhimõttelt pealselõikuri vastavast seadmest.
56. Lisandite ärastid kartuli mugulasegust. Mugulatega ühesuuruste lisandite (kivid, kamakad jms) eraldamiseks kasutatakse masinaid, mis sisaldavad mugulaid ja lisandeid identifitseerivat (ära tundvat) organit. Sellised masinad koosneva andurist (identifitseerivast tööorganist) ja täiturist (eraldavast tööorganist) ning neid omavahel ühendavast elektroonilisest juhtseadmest. Selliste masinate puuduseks on asjaolu, et objekte (mugulad, kivid) saab identifitseerida ühekaupa, mis teeb masina vähetootlikuks ja seab täiendavad nõuded etteandeseadmele. .
57. Kartulisorteerid ja seadistamine. Sorteeride ülesandeks on jaotada mugulad kolme rühma: suured (massiga üle 80 g), keskmised (50...80 g) ja väikesed (30...50 g). Iga suurusrühm võib sisaldada kuni 10 % naaberrühma mugulaid. Sortimisviise on kaks: järjestikune ja rööpne. Esimesel juhul eraldatakse suurusrühmad kogu mugulakogusest suuruse järjekorras: algul väikesed, seejärel keskmised, lõpuks suured. Teiseviisi puhul toimub rühmitamine vastupidiselt, s.o vähenevas järjekorras. Tööorgani ehituse järgi eristatakse rull-, võrk-, sari-, trummel- ja rihmsorteere. Trummel- ja rihmsorteere kasutatakse kartuli fraktsioneerimiseks mitmesugustel põhjustel vähem. Rullsorteere on kahte tüüpi. Ühtedel on mugulate liikumissuund risti (joonis 10.51) ja teistel piki rulle. Viimased neist pole eriti levinud. Rullsorteeri puhul tuleb silmas pidada, et mugulad liiguvad rullidel edasi põhiliselt tagant tuleva kartulimugula tõukejõu mõjul. Kui etteanne on liiga väike, jäävad üksikud mugulad rullide vahele tükiks ajaks pöörlema, mis vigastab nende koort ja soodustab haiguste levikut. Üldjuhul peab kartulikiht olema sorteerpinnal ühe mugula paksune, paksema kihi korral väheneb sorteerimistäpsus. Võrksorteeri tööorgan on traadist, kalavõrgust, plastist või mitmest materjalist valmistatud lõputu võrklint (joonis 10.52). Selle ülemine tööharu tavaliselt rappub
28 elliptiliste rullide või raputavate kandurite mõjul, et intensiivistada sorteerimist. Lindi ees on leevenduskonveier, mis hajutab mugulaid ja pidurdab nende hoogu. Lindi kohal paikneb tasandusvõll või ­hari mugulakihi laialilükkamiseks. Tavaliselt on lindi harude vahel põikkonveier läbitulnud mugulate kõrvaleviimiseks.
58. Noppelaua konstruktsioon ja seadistamine. Põhiliselt on levinud kaht tüüpi noppelauad ­ rull- ja lintnoppelauad. Lintnoppelauad on lihtsa konstruktsiooniga, kuid neil näeb töötaja vaid alla poole mugula pinnast. Ühesektsioonilise kaheharulise lintnoppelaua üldvaade on toodud joonisel 10.55 ja noppelaua paigutus noppekomplektis joonisel 10.56. Rullnoppelaual (joonis 10.57) liiguvad mugulad koos pöörlevate rullidega edasi, samaaegselt ka ise neil pööreldes. Mugula pinnast on nähtav 92...96%. Ehituselt on rullnoppelauad keerukad ja ei õigusta end alati lisanditerohke kartuli valimisel. Ka on neil mõnevõrra suurem haiguste edasikandmise oht.
59. Täppisviljelus.
60. Andmesidevõrk ISOBUS.
29