Harilik mustikas (0)

Harilik mustikas
(Vaccinium myrtillus)
Mustikas on kuni 40 cm kõrgune kääbuspõõsas. Ta on heleroheline ja marjad tumesinised või peaaegu mustad. Mustika võrsed on kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Mustikas kasvab happelistel, niiskematel muldadel ja mõõdukalt varjatud metsades. Sinakasmustad marjad sisaldavad umbes 7% parkaineid. Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp väike, ebamääraste tipmetega ja lainja servaga. Kroon on kupjas , rohekasvalge kuni roosakas, 4...7 mm. Õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Õitseb mai lõpust juunini. Vili on tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari. Värvuselt tumesinine kuni peaaegu must, enamasti kaetud sinakashalli vahakirmega. Marja tipp on iseloomulikult lame, ääristatud tupe tipmete jäänustega. Viljaliha on tume ja mahlakas. Viljad valmivad juulis ja varisevad kiiresti. Seemned levivad loomade abil. Munajad või elliptilised peensaagja servaga tömbilt terava tipuga lihtlehed . Värvuselt on nad mõlemalt pinnalt puhasrohelised. Roodudel ja nende tippudes esinevad heledad näärmed. Lehtede pikkus 4...24 (28) mm ja laius 3...20 mm. Noorte võrsete lehed võivad püsida ka üle talve. Paljuneb peamiselt vegetatiivselt maa-aluste võsunditega, mis annavad emataimest 10...40 cm kaugusel uue osapõõsa. Vähemal määral paljuneb seemnetega.
Rahvapärasteks nimetusteks on kukesilmad, seesikmari, tõrvakad, heinsinikad, mustikud, sinimarjad.
Mustikas mängib väga olulist rolli nii loomade kui ka inimeste seas. Igasugused ulukid, karudest kuni musträstasteni, armastavad mustikatega maiustada ning söövad neid enamasti suurel hulgal, et talvel oma rasvatagavaradega vastu panna.
Inimeste jaoks pole mustikas umbrohi, vaid hoopis väga kasulik taim igapäeva eluks. Nad on mustikaid kasutanud(ja kasutavad siiani) mahlade ja keediste valmistamiseks. Kasutatakse ka värvitaimena veinitööstuses. Samuti kasutatakse mustika võrseid nahkade parkimiseks, lehti riidele musta, sinise ja lilla värvuse andmiseks . Kuivatatud marjad on tuntud rahvaravimina mao- ja sooltehaiguste puhul. Kõige olulisem väärtus on see, et neist saab arstimit suhkruhaiguse raviks. Teaduslikult on tõestatud, et mustikad on ka tõsisemate nägemishäirete ja silmahaiguste profülaktikas ning ka ravis hästi mõjunud. Samuti aitab mustikas igemepõletiku korral. Eriti sobilik on mustikaid tarvitada laste ravimisel , sest neil puudub kahjulik kõrvaltoime. Ka rahvameditsiinis kasutatakse mustikakeedist ägeda ja kroonilise kõhulahtisuse puhul.
Mustikat peetakse iidseks ravimtaimeks. On teada, et Põhja-Ameerikas elanud indiaanlased kasutasid juba ammustel aegadel mustikate marju ravimtaimena. Mustikaid varuti ja kuivatati alati suurtes kogustes , et oleks midagi süüa ka niisugustel talvedel, kui kõik muud toiduvarud olid otsa saanud. Täheldati, et mustikate söömine muudab inimese tugevaks ning ka haigused ei tule kimbutama. Kuivatatud mustikad olid üheks komponendiks ka indiaanlaste leivas.