Dendroloogia põhimõisted (3)

DENDROLOOGIA PÕHIMÕISTED
 Käesoleva õppematerjali eesmärgiks on anda ülevaade põhilistest mõistetest, mida on vaja teda dendroloogilise kirjanduse kasutamisel ja puu ja põõsaliikide tundmaõppimisel.
Dendroloogias puudub kahjuks terviklik õppematerjal ja seetõttu on vajalikud mõisted laiali erinevates raamatutes ja artiklites. Loodud õpiobjekti abil on võimalik mõisteid paremine käsitleda ja lihtsustada õpilaste iseseisvat õppimist.
Dendroloogia on teadus puittaimedest, nende omadustest ja kasutamisvõimalustest.Tegemist on osaga süstemaatilisest botaanikast. Liikide kirjeldamisel ja määramisel on peamine tähelepanu suunatud lehtedele, võrsetele ja pungadele, õite osatähtsus on palju väiksem kui süstemaatlises botaanikas. Põhjuseks on see, et paljud puuliigid hakkavad õitsema alles 30-40 aastaselt või veelgi hiljem ja mitmed liigid ei õitse mitte igal aastal.
Dendroloogiat võib defineerida kui teadust, mis uurib ja käsitleb puu- ja põõsaliike, nende vormilist mitmekesisust, levikut maakeral, paljunemist, evolutsiooni, suhteid väliskeskkonnga ning puude ja põõsaste kasutamist.
Puittaimede süstemaatika
Süstemaatika on üks bioloogia osadest, mis selgitab välja organismide sugulussuhted ja klassifitseerib organismid hierarhilisse süsteemi. Hierarhilist süsteemi võib käsitleda püramiidina, mis laineb järjest allapoole, kuna madalama tasemega väiksemaid üksuseid on järjest rohkem.
Organismide rühmitamisel on olulisemateks näitajateks paljunemisorganite välimus, asetus ja paljunemistsükli kestus.
Liik on süstemaatiline ja bioloogiline põhiühik.
Liik ühendab eneses suure arvu indiviide ja koosneb vanadest, keskealistest ja noortest isenditest, mis kasvavad sageli väga erinevates tingimustes ja võivad olla väliselt väga erineva kujuga.
Liiki võib nimetada populatsioonide süsteemiks, millele on iseloomulik ajas ja ruumis varieeruv struktuur ning mida eraldab teistest liikidest ristumisbarjäär; sama liigi isendid ristuvad vabalt, eri liikide isendid ei anna looduses sigimisvõimelisi järglasi. Igal liigil on määratletud loodusliku leviku piirkond.
Liigi sisesed erinevused võivad olla vägagi suured, nad olenevad ökoloogilistest ja liigi sisestest teguritest.
Erinevuste järgi moodustatakse mitmeid liigisiseseseid kategooriaid:
Liigisisesed üksused on lahtised süsteemid, ristudes vahetavad nad geene.
Sageli jaotavad botaanikud mitmesuguste tunnuste järgi liike mitmeteks väikesteks üksusteks.Selliste üksuste hulka kuuluvad alamliik , teisend, vorm, sort.
Alamliik ehk geograafiline rass erineb põhiliigist mõne selge tunnuse poolest. Alamliigil on liigi kogu levialas oma kindel leviku piirkond.
Teisend erineb põhiliigist tunnuste poolest vähem kui alamliik ja selle levimisala on väiksem. sageli on alamliigi ja teisendi eristamine problemaatiline, kuna nende põhimõtteline erinevus on väga väike.
Teisendite jaotus
GEOGRAAFILINE TEISEND
Geograafilised teisendid ja alamliigid kujunevad välja sellistel liikidel, mis oma ulatusliku leviala tõttu kasvavad väga mitmekesistes kliimatingimustes, näiteks siberi lehis , harilik kuusk .
ÖKOLOOGILISED TEISENDID
Ökoloogilised teisendid kujunevad välja teatud keskkonna tingimuste erinevuse juures.Heaks näiteks on harilik saar , millel on olemas kuivematel kasukohtadel kasvav teisend nn lubjasaar ja niiskematel huumusrikastel aladel levinud luhasaar.
FENOLOOGILINE TEISEND
Siia alla kuuluvad vara- ja hiljapuhkevad teisendid. Sellised teisendid on välja kujunenud näiteks harilikul kuusel  ja harilikul tammel  .
MORFOLOOGILINE TEISEND ehk VORM
Vorm erineb teistest oma liigi isenditest mingi konkreetse välistunnuse poolest. Erinevused võivad olla võra kujus, viljades, võrsete värvis jne. vormil ei ole selget levimispiirkonda , ta esineb kogu levialal hajusalt.
Palju erinevaid vorme esineb näiteks harilikul kuusel , arukasel , harilikul kadakal .
SORT ehk KULTIVAR
Sordiks nimetatakse inimese poolt selektsiooni teel aretatud teisendeid, mida kasvatatakse kultuuttaimedena. Sordid võivad põhiliigist erineda välistunnuste poolest (täidisõielised, õite ja viljade suurus) või ökoloogiliste tunnuste poolest (külmakindlus, põuakindlus). Sordi erinevused põhiliigist säilivad enamasti ainult vegetatiivsel paljundamisel.
Sordi nimi antakse taime liiginime järel ülakomade vahel, kusjuures kõik sõnad on suure algustähega, näiteks tömbilehine viirpuu `Paul Scarlet`, harilik lodjapuu ` Lumepall `.
Hübriidseid vorme esineb nendel liikidel, mis kergesti ristuvad. Nende järglaskond lahkneb tugevasti, esineb nii emasliigi, isasliigi kui ka vahepealsete tunnustega isendeid. Hübriidsete vormide tekkeks peavad olema teatud eeltingimused ilmastikutegurites , sest tavaliselt liigid ei ristu. Hübriidsed vormid saavad tekkida ainult ühte perekonda kuuluvatel, lähedastel liikidel.
Hübriidsed vormid esinevad näiteks arukase ja sookase vahel, samuti erinevate pajuliikide vahel, enelatel, viirpuudel.
Liigist suuremateks üksusteks on :

• perekond
  
• sugukond
  
• selts
  
• klass
  
• hõimkond
  
• riik
  

Taimeriiki võib käsitleda püramiidi tipuna, mille alla mahuvad kõik teised üksused. Kõik Eestis kasvavad puittaimed kuuluvad kahte hõimkonda: paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed .
Puittaimede rühmitamine
Puittaimi leidub maailmas väga erineva kuju ja suurusega. Nende omadused sõltuvad nii geneetilistest teguritest kui ka keskkonna tingimustest. Omadused võivad muutuda ka vanuse tõttu ning aasta piires sesoonselt.
Nende suurte erinevuste pärast kasutatakse sõltuvalt otstarbest mitmeid erinevaid rühmitamise viise.
Haljastuses ja metsamajanduses on olulisemateks omadusteks mõõtmed ja kasvukoha tingimused.
Puittaimedeks nimetatakse mitmeaastasi puitunud maapealsete ja maa-aluste osadega taimi. Varre kuju ja arengu iseloomu järgi jaotatakse nad puudeks, põõsasteks, poolpõõsasteks ja liaanideks. Elutegevuse järgi jagatakse puitaimed igihaljasteks ja heitlehisteks.
Puudel on hästi väljakujunenud tüvi, mis paljudel liikidel saavutab suured mõõtmed. Puud on harilikult pikemaealised kui põõsad ja nende eluiga ulatub sajast kuni mitmetuhande aastani.
Põõsad on väiksemata mõõtmetega ja moodustavad juba maapinnalt mitu peaaegu ühesuurust tüvekest. Nende eluiga ulatub mõnekümnest kuni saja aastani.
Liaanid on pikkade ja enamiasti peente, tuge vajavate vartega puittaimed. Ronimiseks ja tugedele kinnitumiseks on neil spetsiaalsed vahendid (köitraod, kinnitusmuhud jne.) neid kastutakse laialt vertikaalses haljastuses, näiteks harilik metsviinapuu , südajalehine aktiniidia.
Poolpõõsasteks nimetatakse taimi, mille vars puitub täielikult vaid alumises osas , varre ülemine osa jääb rohtseks ja hävib igal aastal. Poolpõõsasateks loetakse ka selliseid liike, millel vars küll ühe aastaga puitub, kuid teisel aastal pärast õitsemist ja viljumist sureb , näiteks harilik vaarikas .
Heitlehised liigid heidavad igal aastal kõik lehed (või okkad) maha ebasoodsa ilmastiku sabumisel- paras - ja külmas kliimas talveks, troopikas kuivaks perioodiks
Igihaljastel liikidel vegeteerivad lehed või okkad mitu aastat ega varise kõik korraga, vaid vahetuvad järk-järgult uutega, nii et taim on kogu aeg roheliste lehtetega kaetud.
Kõrguste järgi jagatakse puud ja põõsad viide rühma.
Puude rühmad:

ülikõrged puud -üle 50m (harilik ebatsuuga , ranniksekvoia, sitka kuusk)

kõrged puud -36-50m ( harilik kuusk, harilik mänd)

keskmise kõrgusega puud -26-35m ( harilik haab , harilik tamm, arukask )

madalad puud -16-25m ( sookask , hall lepp , harilik elupuu )

väga madalad puud -6-15m (harilik toomingas, harilik kadakas , harilik pihlakas )
Põõsaste rühmad :

ülikõrged põõsad -5-7m (mägimänd, harilik sarapuu)

kõrged põõsas 3-5m (harilik türnpuu, harilik sirel )

keskmised põõsad -1,5-3m ( madal kask, harilik kuslapuu)

madalad põõsad -0.5-1,5m (sabiina kadakas, vaevakask )

väga madalad põõsad 0,05-0,5m ( roomav kadakas, harilik mustikas)
Külmataluvuse järgi võib puittaimed jagada järgmisteks rühmadeks:

väga pakasekindlad - taluvad -45....-55oC (harilik kadakas, siberi lehis, harilik mänd)

pakasekindlad- taluvad -35....-45oC (arukask, harilik haab, mägimänd)

külmakindlad - taluvad -25...-35oC ( harilik elupuu, must kuusk, harilik tamm)

keskmise külmakindlusega - taluvad -15...-25oC (harilik jugapuu , harilik pöök)

külmahellad- taluvad -5...-15oC, Eestis vabas õhus ei kasva.

külmapõlgavad- taluvad +5...-5oC, Eestis vabas õhus ei kasva.
Eespool toodud andmed näitavad eelkõige külmakindlust-taime vastupidavus madalale temperatuurile mida on vajalik teada taime viimisel põhjapoolsemale alale.
Taimede kohanemise võimet uut tüüpi kliimaga näitab talvekindlus, mis arvestab kõiki kliimategureid. Eesti kliima olulisteks iseärasusteks on:

• varakevadine külm lumeta maapinnaga
  
• talvine järsk temperatuuride muutus
  
• märtsikuine talvepõud külmunud maapinna, lumikatte ja ereda päikesepaistega
  
• varajase kevade korral hilisem järsk temperatuuri langus ja lumi
  
• maikuised tugevad öökülmad
  

Eluea pikkuse järgi jagatakse puittaimed järgmisteks rühmadeks:

väga pikaealised - puud >500 aasta (harilik jugapuu, harilik tamm, harilik ebatsuuga), põõsad>100 aasta (viirpuud, sabiina kadakas)

pikaealised - puud 200...500 aastat (harilik mänd, harilik kuusk, harilik pärn), põõsad 50...100 aastat (harilik sirel, mägimänd)

keskmiseealised - puud 100...200 aastat (arukask, sanglepp , harilik saar), põõsad 25...50 aastat (harilik lodjapuu, harilik sarapuu, must leeder )

lühiealised - puud