Osjad (0)

 
Osjade lehed on taandarenenud ja moodustavad hammastena varresõlmede ümber tiheda tupe. Hammaste värvus ja kuju on osjade olulisteks määramistunnusteks. Vars on roideline, lüliline, seest õõnes ja paljudel liikidel männasjalt harunev. Ka varrele kinnituvad oksad võivad haruneda. Õhulõhed asuvad varrel ja okstel – seal toimub fotosüntees. Osjade maa-aluseks osaks on risoom koos lisajuurtega.
Võsu tipus areneb eospea. Selle eoslehtede alakülgedel paiknevad mitme kaupa kotikujulised eoslad . Eoseid ümbritsevad 2 lintjat moodustist (elateeri). Niiskuses on need keerdunud ümber eose , kuid kuivades sirutuvad elateerid laiali ja paiskavad eose eoslast välja. Sellega aitavad elateerid eostel tuulega levida.
Põldosjal on 2 erineva välisehitusega võsutüüpi. Pruunika kevadvõsu tipus areneb eospea. Hiljem kasvab risoomist roheline suvivõsu. Enamikul osjadel moodustub vaid üks võsu (näiteks aasosi )
Põldosja suvi- ja kevadvõsu välisehitus 
Soo-osi
(Equisetum palustre)
konnaosi , kuusk -jalg, lips-hein, lius- osjad
Soo-osi on põldosja kõrval teine osjaliik, kes on inimesele sageli nuhtluseks saanud. Kuid erinevalt põldosjast, pole temast peaaegu midagi kasu. Ei kõlba ta ravimtaimeks ega loomadele söödaks. Ka ei ole ta nii kare, et temaga puhastustöid saaks teha, nagu seda on raudosi. Loomasöödaks ei sobi ta mürgisuse tõttu. Teda peetakse Eesti osjadest kõige mürgisemaks. Ta on ohtlik eeskätt sarvekandjatele koduloomadele ja sigadele, kuid mürgistusi on tekkinud ka hobustel. Piisab mõnest protsendist soo-osjast heina sees, kui õnnetus ongi käes. Kui palju aga neid vahel karjamaadel kasvab! Ta paljuneb kiiresti rohkesti haruneva läikivmusta risoomi abil. Tema ebameeldivus on seotud kiire levikuga ja inimese poolt kasutatud alade hõivamisega. Kui soo-osi tungib karjamaale, on ta seal juba kirjeldatud ohtlikuks mürktaimeks. Kui aga risustab inimeste söögipõldu, siis on temast väga tülikas lahti saada. Osa tema pikast ja rohkesti harunevast risoomist asub sügaval mullapõues. Kui nüüd inimene tõmbabki meetripikkuse “osjajuurika” mullast välja, siis mõni tükike jääb temast ikkagi alles ning peagi rohetavad mullapinnal uued võsud.
Kõigile põldudele see taim siiski ei tungi. Tema kasvukohas peab olema tavalisest rohkem niiskust. Looduses on ta niiskete niitude ja soostunud metsade, isegi soode ja veekogude kaldaalade taim. Ta ei kasva aga kunagi nii suureks kui konnaosi, jääb ikka vähemalt poole väiksemaks. Ka hambakestena säilinud lehekesi varre sõlmekohtade ümber on tal vähem. Neid on soo-osjal 6 kuni 10. Need lehejäänused on eriti hea määramistunnus veel seetõttu, et neil on lai valge kilejas ääris. See servake on laiem kui ühelgi teisel meie osjal. Viimane on hea tunnus põldosjast eristamiseks, kes muidu on soo-osjaga väga sarnane, sest mõlemal on varred vaid veidi karedad ja oksad varre tipu poole suunatud. Siiski on veel mõned erinevused. Soo-osjal ei ole kunagi sellist pikka oksteta varretippu nagu põldosjal.
Kevadel on hea soo- osja teistest eristada selle järgi, et tema eospäid kandvad ja mittekandvad võrsed on täpselt ühesugused. Sel ajal võib ta segi minna vaid konna-osjaga, kuid temal oli ju palju rohkem hambaid. Nii et nüüd peaks igaüks meie mürgiseima osjaliigi ära tundma.
Aasosi
(Equisetum pratense)
heinamaa kuusk, kaseosi, nurmekuusk
Aasosi kasvab enamasti niiskematel ja varjukamatel kasvukohtadel, harvem päris valges. Nii võib aasosja kohata nii heinamaadel kui metsaservades ja isegi võsastikes. Kui aasosja eosed kuskil juba idanenud on, siis ta nii kergesti oma kasvukohta ei loovuta. Pigem laiendab ta enda alla jäävat ala teiste taimede arvelt. Selleks ei ole tal enam eoseid vaja. Nagu kõikidele osjadele omane, on ka tal maa all roomav pikk risoom, mis pidevalt otsib vallutamiseks uusi alasid. Aasosja ei ulatu aga kuigi sügavale, sest aasal ja metsas kasvamiseks sellest sügavusest piisab. Nii ei kuluta aasosi rohkem energiat, kui ainult emataimest veidi kaugemale levimiseks.
Lisaks risoomi abil levimisele saab aasosi, nagu teisedki eostaimed, paljuneda eostega. Eosed arenevad eospeades, mis on suhteliselt lühikesed, munakujulised ja tömbi tipuga, tavaliselt tumepruunid. Eospead arenevad kevadvõsu tipus. Kevadvõsu on vaid veerand meetri pikkune ja algul ilma klorofüllita. Samuti on kevadvõsu täiesti pehme ja isegi vesine, ka oksi pole tal ühtegi. Mais ja juunis valmivad eosed, eoste kandjad pakatavad ning eosed lendavad minema. Muidugi toimub see kõik vaid kuiva ilmaga, märjaga aasosi kasvab, mitte ei levita eoseid. Kui aga eostest vabanetud, siis on võrse töö tehtud. Võiks arvata, et nüüd võib ta rahus kuivada, nagu teeb seda põldosja kevadvõsu. Kuid ei, see hakkab tasapisi muutuma roheliseks ja kasvatab endale pikad karedad oksad. Oksad on peenikesed ja ei harune kunagi. Võrreldes teiste osjadega on aasosja oksad ka palju loogelisemad, just nagu ei oskaks nad sirgelt kasvada. Nii muutub eoseid moodustav võsu tavaliseks ja sügisepoole polegi enam võimalik teada saada, milline osjataim kandis kevadel eospäid.