Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Metsabotaanika (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis tüüpi muldadel kasvavad loometsad ?
  • Missugused puud domineerivad loometsades ?
  • Milline on boniteet ?
  • Millistes Eesti piirkondades kasvavad loometsad ?
  • Missuguste puuliikide kasvatamiseks sobivad looalad ?
  • Mis tüüpi mullad esinevad nõmmemetsades ?
  • Missugused puud kasvavad nõmmemetsades ?
  • Milline on boniteet ?
  • Millistes Eesti piirkondades kasvavad nõmmemetsad ?
  • Miks on jäneskastik raiesmikel ohtlik ?
  • Millised metsatüübid esinevad nõmmemetsades ?
  • Milliseid ühiseid taimeliike võib leida nii loo- kui nõmmemetsadest ja miks ?
  • Mille poolest erineb palu-härghein teistest taimedest ?
  • Missuguseid kolla liike võib kohata palumetsades ?
  • Missuguste ökoloogiliste tingimuste poolest erinevad mustikas ja pohl ?
  • Millised metsatüübid esinevad palumetsades ?
  • Mille poolest erinevad nõmmemetsad ja palumetsad ?
  • Mis tüüpi mullad esinevad laanemetsades ?
  • Missugused puud kasvavad laanemetsades, milline on boniteet ?
  • Millistes Eesti piirkondades on levinud laanemetsad ?
  • Missugused on tähtsamad taimekooslused ?
  • Mille poolest erinevad sürjametsad laanemetsadest ?
  • Mis tüüpi mullad esinevad salumetsades ?
  • Millised puud kasvavad salumetsades ja millise boniteediga ?
  • Miks ei esine puhmarinnet salumetsades ?
  • Missugused on laialehised rohttaimed ?
  • Missugused liigid takistavad raiesmikel noorte puude kasvu ?
  • Mille poolest on erilised karulauk ja mets-kuukress ?
  • Millised samblad kasvavad salumetsades ?
  • Kus on levinud salumetsad ?
  • Millised on tähtsamad taimekooslused salumetsades ?
  • Millist tüüpi muldadega on tegemist soovikumetsades ?
  • Milline on nende muldade niiskus, viljakus, happesus ?
  • Missugused puud ja millise boniteediga kasvavad soovikumetsades ?
  • Miks on raske määrata tarna ja osja kasvukohatüüpe ?
  • Millised liigid on sobivad metsauuenduseks soovikumetsades ?
  • Millised on tähtsamad metsatüübid soovikumetsades ?
  • Millise mullatüübiga on tegemist rabastuvates metsades ?
  • Kui tüse on nendes kasvukohatüüpides turbakiht ?
  • Millise boniteediga metsad kasvavad rabastuvates metsades ?
  • Milliseid rohttaimi kasvab rabastuvates metsades ?
  • Mille poolest erineb tupp-villpea tarnadest ?
  • Millised on tähtsaimad taimekooslused rabastuvates metsades ?
  • Mille poolest erineb siirdesoo rabast ?
  • Millised mullad esinevad siirdesoos ja millised rabas ?
  • Milliseid keskkonnatingimusi vajavad need taimed kasvuks ?
  • Kuidas majandada kuivendamata samblasoometsasid ?
  • Millised metsatüübid esinevad samblasoometsades ?
  • Milliseid söödavaid marju on võimalik korjata rabadest ?
  • Mille poolest on eriline taim ümaralehine huulhein ?
  • Milles seisneb turbasammalde tähtsus ?
  • Milline on veereziim lodumetsades, milline madalsoodes ?
  • Millised on põhilised määramistunnused tarnadel ?
  • Milliste erinevate kasvukohatüüpide taimi leiate kasvamas lodumetsades ?
  • Mis tüüpi muldadel kasvavad kõdusoometsad ?
  • Missuguseid kolla liike võib leida kõdusoometsadest ?
  • Kuidas on otstarbekas majandada kõdusoometsasid ?
  • Millised on tähtsamad taimekooslused kõdusoometsades ?
 
Säutsu twitteris

LUUA METSANDUSKOOL



METSABOTAANIKA








KOOSTAS: EVELIN SAARVA
LUUA 2003

EESSÕNA
Käesolev “Metsabotaanika” õpik on mõeldud Luua Metsanduskooli esimeste kursuste õpilastele metsakasvukohatüüpides kasvavate taimede tundmaõppimiseks. Õppevahendi koostamise aluseks olid Jaanus Paali ning Erich Lõhmuse metsatüpoloogiat käsitlevad monograafiad.
Metsataimede tutvustamine toimub kasvukohatüüpide järgi, kusjuures lisatud on ka kasvukohatüüpide kirjeldused. Igale taimekirjeldusele on lisatud taime või sambla -sambliku joonis. Teksti olulisematele märksõnadele on joon alla tõmmatud, see hõlbustab informatsiooni kättesaamist. Lühend (K) tähistab antud kasvukoha karakterliiki, (KD) karakter -dominanti ja (D) domineerivat liiki.
Metsad jaotatakse vastavalt mullastikule ja veerežiimile metsa kasvukohatüüpideks (kkt). Need on enamkasutatavad üksused metsade korraldamisel, sest kasvukohatingimused määravad puistute tagavara , liigilise koosseisu ja majandusvõtted. Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires üks või mitu metsatüüpi. Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (näiteks pohla kasvukohatüüp), soometsade puhul kasutatakse üldtuntud sootüüpide nimetusi (näiteks madalsoo kasvukohatüüp). Metsatüübi nimetus koosneb kasvukohatüübi ja enamuspuuliigi nimetusest (näiteks mustikakuusik, rabamännik).
Metsamees , kes tunneb puid, põõsaid, alustaimi, samblaid-samblike, kasvukoha mullatingimusi ja veerežiimi, oskab metsa õieti hooldada , hinnata ja kasutada.
Tänan kolleege Külle Viksi, Ivi Põntsonit, Maila Talvet , Ell Tuvikest, Vello Keppartit ja Jaanus Järsi, kes aitasid kaasa õppevahendi valmimisele.
Koostaja

METSABOTAANIKA

I ARUMETSADE KLASS
Arumetsade klassi kuuluvad mineraalmuldadega metsamaad, kus turbahorisont puudub või selle tüsedus looduslikult ei ületa 30 cm (kuivendatult 25 cm).
1. LOOMETSADE TÜÜBIRÜHM
Loometsad kasvavad õhukestel huumusrikastel karbonaatsetel muldadel, mis on kuju-nenud massiivsel pael või selle murenemisel tekkinud rähal. Ehkki reljeefi nõgudes võib ajuti niiskust olla taimede kasvuks piisavalt, on sellised mullad põua ajal kergesti läbikuivavad. Seetõttu saavad siin kasvada taimed, mis taluvad suvist kuivaperioodi kahjustusteta. Hõre puurinne varjutab alustaimestikku vähe ning seetõttu leiame loometsades kõrvuti kasvamas kuivalembeseid taimi - leesikas , kassikäpp, nõmm- liivatee ja lubjalembeseid niidutaimi - lubikas, angerpist, hobumadar, nurmenukk , aga ka laialehiste viljakate muldadega metsade taimi - sinilill, ussilakk , longus helmikas, sulg -aruluste.
Loometsad on Eestis levinud saartel, Loode- ja Põhja-Eesti paealadel. Eesti metsadest moodustavad loometsad 3%. Puistute tootlikkus on madal, III – IV boniteet . Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi.
1.1. LEESIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Ll)
Reljeef: veidi lainjad paetasandikud
Muld : väga õhukesed paepealsed mullad ( paas tuleb kõrgemale kui 10 cm), tähis Kh´; väga õhuke rähkmuld K´ või klibumuld Kk. Kõduhorisont kas puudub või on kuni 3 cm, järgnev huumushorisont väga õhuke (alla 10 cm) struktuurne , allosas sageli rähkne. Aluskivimiks on paas. Muld on aluselise reaktsiooniga, lubjarikas pHKCl 6,5-7,5.
Veerežiim: õhuke mullakiht kergesti läbikuivav, põhjavesi on sügaval ning pole taimedele kättesaadav.
Puurinne: ülekaalus on hõredalt kasvavad männid, vähem esineb kuuski ja arukaskesid. Puud on suure koondega, halvasti laasunud, sageli kõveratüvelised ja paksukorba-lised. Esmastes kooslustes võib puurinne puududa . Boniteet V – Va.
Põõsarinne: on hõre kuni keskmiselt tihe. Kasvavad kadakas (KD), harilik pihlakas , harilik kuslapuu , paakspuu .
Puhmarinne : leesikas (KD)
LEESIKAS - Arctostaphylos uva-ursi nime tõlkimisel ladina keelest eesti keelde saame - põhjamaine karu mari. Sugukond kanarbikulised.
Kasvukoht: leesikas kasvab laiuvate padjanditena lagedatel liivastel aladel: luidetel, mõhnade lagedel, looaladel, nõmmedel. Kasvuks vajab valgust ja kuiva pinnast; varjus jääb kiduraks. Leesikas on väga aeglase kasvuga, seega tuleb lehtede kogumisel jälgida, et ei vigastataks varsi ja juuri.
Leesika varred on puitunud , tugevasti harunenud, lamavad või roomavad ja võivad juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele. Lehed on paksud, nahkjad, enamasti kaheaastased, äraspidimunajad e. tilga kujulised , sujuvalt aheneva alusega, lehe alumisel küljel näha peenike võrgustik. Õied valged, kellukjad 3-10 kaupa tipmistes kobarates . Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub , et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil.
Kasutamine: marju üldiselt ei kasutata, üksnes Norras ja ka Venemaa põhjarahvaste hulgas on leesika marju lisatud leivataignale. Marjad kuivatatakse ja jahvatatakse, nii saadakse leesika jahu. Lehed leiavad kasutamist meditsiinis. Leesika lehtedest valmistatud teed kasutatakse põie- ja neerupõletiku, neeruliiva ja -kivide korral. Tööstuses on lehti kasutatud pehmete nahkade parkimisel ja värvimisel, kuna need sisaldavad parkaineid . Tubakavaestel aegadel on leesikat kasutatud ka tubaka aseainena. Haljastajad peavad leesika dekoratiivvormidest lugu tema vähenõudlikkuse tõttu, teda on hea kasutada kuivades parkides, teetammide ja jäätmaade elustamiseks.
Metsakasvatajad hindavad leesikat tema võime tõttu metsatulekahjusid tõkestada. Igihalja taimena ei võta leesikas tuld ja aitab põhjarajoonides vältida hävitavaid metsapõlemisi.
Rohurinne : verev kurereha (K), kassikäpp (K), nõmm- liivatee (K), varretu ohakas (K), varvastarn, värv-varjulill, angerpist, hobumadar.
VEREV KUREREHA - nime Geranium sanguineum tõlkimisel saame geranos - kurg (kuna viljad meenutavad kure nokka) ja sanguineum - veripunane. Sugukond kurerehalised.
Verev kurereha on valgus- ja soojuslembene mitmeaastane taim, ta eelistab liivaseid, kiviseid ja lubjarikkaid kasvukohti. Taim on rohkesti haruneva risoomiga püsik, risoomis on palju parkaineid. Verev kurereha on kuni 45 cm kõrgune ja meenutab väikest põõsast kuna varred on harunenud; kogu taim on pikkade harali karvadega. Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges. Õied on suured, ilusad ja punased, kroonleht üle 1 cm pikk, õie läbimõõt võib ulatuda kuni 4 cm-ni. Õitseb juunist augustini ja pakub palju silmailu sel perioodil. Teistest meie kurerehadest on verevat kurereha kerge eristada, sest tema õied paiknevad vartel ühekaupa, ülejäänud liikidel aga kahekaupa. Verev kurereha on üks neid taimi, mis oma seemneid ise aktiivselt levitab : kui viljad valmivad, siis nad avanevad järsult ja seemned paiskuvad laiali kuni 2,5 m kauguseni.
Kasutamine: Kuna taim on rikas parkainete poolest, on teda rahvameditsiinis kasutatud verejooksu sulgeva vahendina.
KASSIKÄPP - Tõlkides ladinakeelset nime Antennaria dioica , saame antenna - purjeraa, putuka tundel. Tundlat meenutavad taime lendkarvadega seemnised ja dioica - tähendab kahekojaline ; kassikäpp ongi tõepoolest kahekojaline taim, st. ühed isendid kannavad ainult isasõisi ja need on valkjad; teised jälle kannavad emasõisi ning need on punakad. Sugukond korvõielised.
Kasvukoht: kasvab kogumikena kuivadel metsalagendikel ja metsaservadel nõmme-, palu- ja loometsades. Kassikäpp on kuni 25 cm kõrgune, mitmeaastane viltkarvane rohttaim . Tema alumised lehed moodustavad juurmise kodariku, varrelehed on lõhestumata, süstjad ja kinnituvad vahelduvalt varrele. Vars on harunemata, sirge, valgete viltkarvadega. Korvõisikud kinnituvad 4-10 kaupa varre tipule tiheda kändana, taim hakkab õitsema mai keskel ja võib õitseda kuni augustini. Oma nime on taim saanudki õite järgi, mis tõepoolest meenutavad väikese kassi käpakesi. Viljad valmivad juuni lõpust juulini ja levivad tuulega . Kassikäpa seemne idanedes kasvab ühe taime ümber aja jooksul terve koloonia ja kõik taimed selles on ühte sugu, sest nad on seemnest paljunenud taime võsunditest kasvanud. Järelikult ühe taime vegetatiivne järglaskond.
Kasutamine: vanarahvas on kassikäpa järgi ilma ennustanud: kui kassikäpp oma õied hästi lahti ajab, pidada äikesevihma tulema . Rahvameditsiinis on teda kasutatud maokatarri ja kõhulahtisuse raviks, praegusel ajal meditsiinis tähtsuseta, kuid ilutaimena kiviktaimlasse ja kuivlilleseadesse sobib ta küll.
NÕMM-LIIVATEE - Nime Thymus serpyllum tõlkimisel saame thymon- huulõieline, thymus- jõud, vaim serpere- roomama. Eestikeelne nimi liivatee ütleb, et tegemist on liival kasvava taimega, millest saab teed teha. Sugukond huulõielised.
Kasvukoht: nõmm-liivatee katab kuivadel liivastel nõlvakutel, randadel, männikutes ja loopealsetel tiheda vaibana maapinda. Õitsemisajal, juunist augustini, on see vaip säravlilla, meeldivalt lõhnav ja sumisev, sest taimede õisi külastavad hoolega mesilased . Taim ise on kuni 10 cm kõrguste harudega mitmeaastane pool-kääbuspõõsas, mille varred on ruljad, ümberringi karvastunud. Lehed on väikesed kuni 8 mm pikad ja 3 mm laiad , iseloomuliku lõhnaga. Õisik peajas, kompaktne, varre tipul . Nõmm-liivatee on rikas eeterlike õlide poolest, ta sisaldab antiseptilisi aineid- tümooli, borneooli jne. Viljad – 0,6 mm pikkused pähklikesed valmivad alates augustist.
Kasutamine: nõmm-liivatee on tuntud ravimtaimena ka tänapäeval, tema varte ülemisi osi - õisi ja lehti - kasutatakse teena külmetushaiguste ravil ja nt. köharohu - pertussini koostisosana. Vanasti usuti , et taim aitab kurja silmaga ärakaemise vastu ja anti talle ka vastav nimi - kaetisrohi. Nõmm- liivateed võime kasutada ka maitsetaimena: kuivatatult ja peeneks hõõrutult sobib ta hautatud liha juurde. Tuntud on nõmm-liivatee ka meetaimena ja ilutaimena; sobib kauaõitsvaks pinnakatte taimeks.
VARRETU OHAKAS - Nime Cirsium acaule tõlkimisel saame, et cirsium tuleb sõnast kirsos, mis tähendas veenihaigusi (antiikautorite järgi kasutati selle taime juuri veenihaiguste raviks). Acaule tähendab varretu. Sugukond korvõielised.
Kasvukoht: varretu ohakas on lubjalembene mitmeaastane liik, mis kasvab looaladel. Taimed on peaaegu varretud või 1-4 cm pikkuse varrega, lehed kodarikuna, sopilis-sulgjagused, kuni 5 mm pikkuste asteldega, korvõisikud on istuvalt juurmiste lehtede kodarikus, tavaliselt üksikult. Õied punased, õitseb juuni lõpust septembrini, viljad valmivad alates juulist ja seemniseid levitavad sipelgad .
Kasutamine: ohakaid peetakse headeks meetaimedeks, sobib ka dekoratiivtaimena kiviktaimlasse ja kivistesse aedadesse.
VARVASTARN – Nime Carex ornithopoda tõlkimisel saame: carex tarn , kõrkjas; ornithopoda – linnujalg, taime pähikute asetus meenutab kujult linnujalga. Sugukond lõikheinalised. Tarnade perekonnas on ühisteks tunnusteks renjad lehed ja Δ-sed varred.
Kasvukoht: varvastarn on sage hõredates lehtmetsades, loodudel, nõlvadel, enamasti veidi niiskel pinnasel . Taim on hele- või kollakasroheline, 5-20 cm kõrge, peene, saleda varrega. Vars on ebaselgelt kolmekandiline või isegi peaaegu ruljas . Lehed on 2-4 mm laiad, varrega ühepikkused või veidi pikemad . Õied: varvastarnal on üks 4-8 mm pikk isaspähik ja 1-4 emaspähikut (kuni 1cm pikkused), emaspähikud on varrel nii tihedalt, et näivad alguse saavat ühest kohast, alumise emaspähiku kandeleht punakaspruun , sageli heledama servaalaga. Emakasuudmeid 3, vili - põisik äraspidimunajas, kolmekandiline, hõrekarvane, rohekas , järsult lühikeseks nokaks ahenev , põisikud 2,5-3 mm pikad. Õitseb mais, viljub juunis.
Kasutamine: varvastarnal on väike tähtsus karjamaataimena.
VÄRV-VARJULILL - Nime Asperula tinctoria tõlkimisel saame, asper - kare; varjulille paljudel liikidel on enam-vähem karedad lehed; ja tinctoria - värvimiseks kasutatav, värvainet sisaldav. Sugukond madaralised.
Kasvukoht: värv-varjulill on lubja- ja kuivalembene mitmeaastane taim, ta kasvab loodudel, kuivadel niitudel , paeklibul; peamiselt Eesti loodeosas ja läänesaartel. Selle lubjalembese taime varred on kas püstised või tõusvad, neljakandilised kuni 50 cm kõrgused. Lehed kitsaslineaalsed 3 cm pikad kuni 2 mm laiad, 4-6 kaupa männases. Õied on väikesed, valged 3-6 kaupa poolsarikates, hõredates tipmistes harkjalt harunenud õisikutes. Õitseb juunis ja juulis. Kuivades muutub taim mustjaks.
Taime juured sisaldavad punakat värvainet.
ANGERPIST - Nime Filipendula vulgaris - tõlkides saame niidil rippuv ( angerpisti peentel juurtel otsekui ripuvad muguljad juurepaksendid) ja tavaline. Sugukond roosõielised.
Kasvukoht: taim kasvab lubjarikastel muldadel ja on kuni 80 cm kõrgune püsik. Vars peenesooneline, lehed koosnevad paljudest lehekesepaaridest, varrelehed väiksemad kui kodarikulehed. Õisik tipmine , paljuõieline, 3-10 cm pikk, üksik õis kuni 15 mm läbimõõdus, valge. Õitseb juunis ja juulis. Paljuneb seemnete ja muguljuurtega.
Kasutamine: kogu taim sisaldab parkaineid. Muguljad juurepaksendid on tärkliserikkad ning meeldiva lõhnaga; neid on kasutatud leivategemisel ja viinapõletamisel. Ka metssead peavad neist lugu. Varem on kasutatud mugulaid rahvameditsiinis.
HOBUMADAR – Ladinakeelse nime Galium verum tõlkimisel, saame gala – piim, kuna perekonna esindajad põhjustavad piima kalgendumist ja verum – õige, tõeline. Sugukond madaralised.
Kasvukoht: hobumadar kasvab kuivades kasvukohtades , loodudel ja liivikutel; ta on lubja- ja valguselembene mitmeaastane taim. Risoom on peenike, arvukate lisajuurtega. Hobumadar on kuni 80 cm kõrgune püstiste või tõusvate ümarate vartega taim, mille kollased õied on väga tihedas õisikus. Teistest madaratest erineb ta oma kuldkollase õite värvi poolest; kõik ülejäänud Eesti madarad on valgete õitega. Lehed on niitjad või lineaalsed, rullunud servaga ja 6-kaupa männases. Taim õitseb juunist augustini ja tal on kibekootav maitse. Viljaks on augustis valmiv kaksikpähklike. Paljuneb nii tuule poolt laiali kantud seemnetega kui vegetatiivselt risoomiga.
Kasutamine: hobumadarat piima sisse pannes läheb piim kiiresti hapuks, tänu sellele on taime varemalt kasutatud laapensüümi asendajana juustu valmistamisel. On kasutatud õllelisandina. Hobumadar on ka hea meetaim , õied sisaldavad kollast, juured punast värvainet. Heina hulgas on koduloomadele heaks söödaks. Sobib kasutada kattetaimena kuivadel nõlvadel ja teeservadel, aedades muutub kergesti umbrohuks.
Sambla- ja samblikurinne : esinevad lood-jõhvsammal (K), loodehmik , metsakäharik, põdra- samblikud , islandi käokõrv.
LOOD-JÕHVSAMMAL – Tume – või pruunikasroheline tihemurusalt või padjanditena kasvav sammal ( 6-7 cm pikkune ). Vars tihedalt kaetud pruunide risoididega, lehed kuni 4mm pikkused, ühtlaselt aheneva pika ja peene tipuosaga. Harjas 1,5-3 cm kõrgune, punakas, ülaosas kollakas . Sammal on väga sage lubjarikkal pinnasel, paljakutel, harvem kividel .
LOODEHMIK – Tume, rohekaspruun, okste tipud kollakasrohelised, korrapäraselt lihtsulgjas sammal. Varrelehed on nii väikesed ja tihedalt vastu oksa või peavart surutud, et me palja silmaga vaadates neid lihtsalt ei märka. Seega paistavad loodehmiku oksad kui kollakasrohelised nöörid. Erinevalt niiduehmikust, tema nöörjad oksad ei harune üldse. Kasvab liivasel ja lubjarikkal mullal, niitudel ja loopealsetel. Loodehmikut võib pidada väga lubjalembeseks liigiks , avarates loometsades, kadastikes ja lubjakividel on ta väga sage.
METSAKÄHARIK – Suur ja tugev, kuni 20 cm pikkuste ebakorrapäraselt harunevate vartega hele- või kollakasroheline sammal. Moodustab maapinnal koheva samblavaiba. Lehed asetsevad vartel harali ja moodustavad varre tipus suure tuti. Tüüpiliselt kasvab ta viljaka mullaga metsades ( laane - ja salumetsades ); metsakäharik ei talu otsest päikesevalgust, seega saab ta kasvada vaid metsas. Väga sage metsasammal maapinnal, tüvealustel ja huumusega kaetud kividel. Metsakäharikust moodustunud samblavaibas elab mitmeid putukaid, ämblikke, hiiri jt. loomi. Tihased ja käblikud kasutavad sambla taimi pesaehitusmaterjaliks.
PÕDRASAMBLIKUD – Moodustavad kuni 10 (30) cm kõrgusi kuppeljaid põõsakesi või murusid, võivad moodustada mitme ruutmeetri suuruseid laike. Värvuselt heledad, valkjashallid või kollakad. Kasvavad maapinnal, harvem puidul. Levinumad liigid on: mets-põdrasamblik ( varjutaluvam kui mahe põdrasamblik), mahe põdrasamblik (eelistab avatud kasvukohti), harilik põdrasamblik (eelmistest varjutaluvam ja niiskuslembesem), alpi põdrasamblik ( kuppeljate põõsakestena, dekoratiivne liik),
ISLANDI KÄOSAMBLIK e. KÄOKÕRV– Tallus põõsasjas 3-6 (12) cm kõrge, hõlmad 4-10 mm laiad, tume- kuni helepruun , niiskelt rohekas. Kasvab maapinnal nõmmedel, liivikutel. Sisaldab kuni 70% süsivesikuid, on lisatud näljaaegadel leivajahule. Samblikuained annavad islandi sambliku teele mõru maitse ja antibiootilise toime, mistõttu on teda kasutatud köha, kurguhaiguste ja tuberkuloosi ravimiseks. Islandi sambliku toimeainetel on ka omadus katta limaskesti, seepärast on teda kasutatud seedehäirete korral. Islandi käokõrv on Eestis tavaline liik.
POROSAMBLIKUD – koosnevad esitallusest (pinnasel asuvatest soomustest) ja teistallusest (maapinnalt tõusvad naasklid, karikad, sarvetaolised või põõsasjad samblikukehad). Teistallus on tavaliselt 1,5-4 cm pikk, hallikat või rohekat tooni; vahel on arenenud ka pruunid , kollased või punased seeneeoslad e.apoteetsiumid karikate servades. Porosamblikud kasvavad kuivades liivastes kasvukohtades aga ka kuival turbapinnasel, katustel, kändudel, sammaldunud kividel. Tavalisemad liigid on: kobar -porosamblik, kõdu-porosamblik, lehter -porosamblik, naaskel-porosamblik, sarv-porosamblik, kähar porosamblik, karik-porosamblik jne.
Raiestikel: suureneb kõrreliste – metskastiku, lamba-aruheina, lubika ja samblike ohtrus .
Levik: saartel, Lääne-Eestis, vähem Põhja-Eestis
Tähtsamad metsatüübid: Leesikaloo-männik
Leesikaloo- kuusik
Leesikaloo- kaasik
Leesikaloo-kadastik

  • KASTIKULOO KASVUKOHATÜÜP (Kl)
    Reljeef: nõrgalt lainjad paetasandikud, mikroreljeef tasane või madalate mätastega.
    Muld: õhukesed paepealsed mullad Kh´´, rähksed-, liivsavi - või saviliiv rendsiinad K´´.
    Paas on 10-30 cm sügavusel, mullapeenes on kõrge huumusesisaldusega, neut-
    raalsele lähedase reaktsiooniga, pHKCl 6,0-7,5.
    Veerežiim: muld on väikese veemahtuvuse tõttu sademetevaesel ajal kergesti läbikuivav,
    reljeefi nõgudes võib olla ka ajutiselt liigniiske ; põhjavesi on sügaval.
    Puurinne: enamasti domineerivad männid, kuid on ka kuuski (männi-kuuse segapuistud)
    Kuused on tihti okslikud ja juurepessust kahjustatud, arukased ja tammed kõveratüvelised, boniteet III – IV.
    Põõsarinne: väga erineva tihedusega. Esineb sarapuu(D), kadakas, kuslapuu, türnpuu,
    mage sõstar, pihlakas, paakspuu, tuhkpuu , kibuvitsad, põõsasmaran.

    Rohurinne: varieeruv ; valguserikkamates puistutes valitsevad kõrrelised, mujal suureneb rohundite osa: metskastik (D), mägitarn (K), sulg-aruluste (K), longus helmikas, lamba- aruhein , punane aruhein, lubikas, keskmine värihein, arukaerand, sinilill, maikelluke , võsaülane, metsülane, kevadine seahernes, verev kurereha, angerpist, vesihaljas tarn.


    METSKASTIK – Nimi: Calamagrostis arundinacea – kalamosroog . Agrostis – perekond kastehein; arundinacea – perkond Arundo taoline. Sugukond kõrrelised.

    Kasvukoht: kuuse- ja segametsades, raiesmikel, võsastikes. Metskastik on mitmeaastane taim ja moodustab tihedaid mättaid ning lühikesi maa-aluseid võsundeid. Kõrs püstine 60-130 cm kõrge, kahe nähtava sõlmega. Lehed kuni 1 cm laiad, ererohelised, pealmiselt pinnalt tugevalt läikivad, alt tuhmid, longus. Pööris suhteliselt hõre, väga peente harudega, heleroheline või kollakaslilla, 9-15 cm pikk. Pähikutelje karvad lühikesed, umbes 1mm pikad, ohe põlvjas, poole pikem kui sõkal, hästi märgatav. Õitseb juunist augustini. Eestis tavaline.


    Kasutamine: Varakult, enne õitsemist koristatult annab keskmise väärtusega heina.
    MÄGITARN – Nimi: Carex motana; montana – mägi, taim kasvab meeleldi mäe-nõlvadel ja kuivadel mäginiitudel. Sugukond lõikheinaline.
    Kasvukoht: mägitarn kasvab lubjarikastel puisniitudel, tamme-segametsades. Püsik.
    Eestis esineb paiguti. Taim heleroheline, väikeste tihedate puhmikutena kasvav, vars 10-30 cm kõrge. Alumised lehetuped mustjaspunased, lehed pehmed 1-2 mm laiad. Õisik tihe, isaspähikuid 1, emaspähikuid 1-3 kuni 1 cm pikad ja ümarad. Emakasuudmeid 3, põisik tugevate soontega, rohekas. Õitseb mais, juunis, viljub juunis juulis.
    Kuna taim on pehme, omab teatavat tähtsust söödataimena.
    SULG-ARULUSTE Nimi: Brachypodium pinnatum , brachys – lühike, podion – jalake
    (lühiraoliste pähikute järgi), pinnatum – sulgjas. Sugukond kõrrelised.
    Kasvukoht: sulg-aruluste kasvab hõredates metsades ja nõuab valgusküllast kasvukohta . Taim on mitmeaastane ja moodustab väikeseid mättaid. Sulg-aruluste on 20-80 cm kõrgune kollakasroheline taim; kõrs sõlmekohtades karvane . Lehed kuni 1 cm laiused , lehe pealmise pinna roodudel on hõredalt pikki karvu näha, lehed pehmed, longus. Õisik püstine 4-10 cm pikkune, hõre (5-10 pähikuga), pähikud 1-3 cm pikad. Õitseb juunis, juulis, kahjurite rüüste tõttu jõuab vähe viljuda. Eestis tavaline.
    LONGUS HELMIKAS - Melica nutans , nime tõlkimisel saame Melica – 13. sajandist pärinev sorgo nimi ja nutans – rippuv, longus. Sugukond kõrrelised.
    Kasvukoht: longus helmikas kasvab varjukates leht- ja segametsades ja on Eestis tavaline. See mitmeaastane taim moodustab hõredaid kogumikke ja on rohkete mitteõitsevate võsudega. Kõrs on 30-70 cm kõrge, lehed 3-5 mm laiad. Pööris kuni 10 cm pikk, väga peente harudega, longus tipuga. Pähikud 6-8 mm pikad, 1-2 õiega, ühekülgselt rippuvad, lillakad. Tipmine õis on steriilne. Õitseb mais ja juunis.
    LAMBA-ARUHEIN Nimi: Festuca ovina, tõlkimisel saame, festuca – rohukõrs, ovina – lamba. Sugukond kõrrelised.
    Kasvukoht: toiteainetevaestel muldadel, kuivades, liivastes männi- ja segametsades ning niitudel. Tüüpiliselt poolvarjutaim, Eestis sage. Vähenõudliku liigina kasvab lambaaruhein isegi sellisel pinnasel, mis kõlbab ainult lammaste karjamaaks.
    Taim moodustab tihedaid, hallikas-oliivrohelisi puhmaid. Mitmeaastane. Kõrs on peenike, 20 kuni 60 cm kõrge, lehed niitjad, peenikesed. Pööris on 3-7 cm pikk, enne ja pärast õitsemist kokku tõmbunud. Pähikud on 4-7 mm pikad, 3-6 õiega, enamasti lillakad või helerohelised. Õitseb mais ja juunis.
    Kasutamine: lamba-aruhein on heaks karjamaarohuks lammastele; ta on tallamiskindel ja toitev . Kasutatakse aiamuru segudes. Juurtest pärit kiudu võib kasutada polsterdamiseks, pakkimiseks , pintslite , mattide, köite ja takkude valmistamiseks.
    PUNANE ARUHEIN – Nimi: Festuca rubra ; rubra tähendab ladina keeles punane. Kõrreline.
    Kasvukoht: kuivematel ja väheviljakatel muldadel ( aga ka madalsoos ja kuivendatud soos ). Eestis sage hõredates metsades ja liivastel aladel. Punane aruhein on hõremurusalt, harva mätastena kasvav mitmeaastane taim, kõrs on 20-80 cm kõrge. Kõrrelehti enamasti 2, lamedad, 2-2,5 mm laiad. Juurmised lehed on alati kahekorra. Pööris on 6-10 cm pikk, rohekaslilla, sageli ühe suhteliselt pika alumise haruga . Pähikud 8-12 mm pikad , 4-7 õiega. Õitseb mais ja juunis.
    Kasutamine: peaaegu igas niidutüübis oluline heintaim. Kasutatakse ka murude külvides nii puhaskülvina kui segus teiste rohttaimedega.
    LUBIKAS – Sesleria caerulea nime päritolu uurides saame teada, et Sesleria on 18. sajandil Veneetsias elanud arsti ja looduseuurija Leonard Sesleri auks antud nimi. Ja caerulea tähendab ladina keeles hele- või taevassinine. Kõrreline.
    Kasvukoht: lubikas kasvab lubjarikkal savikal pinnasel nii niiskematel niitudel, hõredates metsades kui lubjarikastes soodes . Sage Lääne-Eestis ja saartel. Lubikas on
    laiu madalaid mättaid moodustav mitmeaastane taim. Kõrs 20-40 cm kõrge, lehed 2-4 mm laiad, heleda sinaka kirmega pealmiselt pinnalt ja siledad, läikivad alt (lehtedel olev hallikas kirme on heaks eristamistunnuseks!). Lehe tipp aheneb järsult lühikeseks teravikuks. Pööristähk on lühike, munajas 1-2 cm pikk, sinakas , peale õitsemist kollakas ja vananedes muutub mustjaks. Õitseb mais.
    KESKMINE VÄRIHEIN – Briza media nime tõlkides saame teada, et Briza oli Vana-Kreekas kultuurkõrrelise, arvatavasti rukki nimi ja media tähendab keskmine. Kõrreline.
    Kasvukoht: värihein kasvab põhiliselt parasniisketel ja kuivematel niitudel, harvem hõredates segametsades. Eestis tavaline. Taim mitmeaastane, moodustab hõredaid puhmikuid ja on hallikasrohelist värvi. Kõrs on 20-60 cm kõrge, enamasti kahe sõlmega. Lehed 2-6 mm laiad, servades ja tipus karedad. Pööris on 6-10 cm pikk, laiuv, hõre. Pähikud südajad, lapikud 4-6 mm pikad, 5-9 õiega. Õitseb maist septembrini. Kasutamine: keskmise väärtusega söödataim looduslikel karjamaadel. Taim on dekoratiivne; ilutaimena kasvatatakse suurt väriheina, mille pähikud on 25 mm pikad.
    ARUKAERAND Nimi: Helictotrichon pratense, Helicon – mäestik Zagaras; pratense tähendab niitu, niidul kasvavat. Kõrreline.
    Kasvukoht: kasvab kuivematel niitudel, metsaservadel, teeäärtel, kohati hõredates männikutes, Eestis tavaline. Tihemurusalt, väikeste mätastena kasvav hallikasroheline mitmeaastane taim. Kõrs 30-80 cm kõrge, lehed 3 mm laiad, tavaliselt kahekorra, enamasti pealt hallika kirmega. Pööris kitsas , kuni 10 cm pikk, vähesepähikuline, alumised pööriseharud 1- või 2-kaupa (aaskaerandil 3-5 –kaupa). Pähikud 2,5 cm pikad, 3-5 õiega. Kõik õied on 2 cm pikkuse põlvja ohtega. Õitseb juunist augustini. Karjatamisel vähe söödav, annab madala söödaväärtusega heina.
    VESIHALJAS TARN Nimi: Carex flacca, flacca tähendab ladina keeles lõtv, rippuvate emas-pähikute järgi. Lõikheinaline.
    Kasvukoht: karbonaatmuldadel Eesti lääne ja põhja osas, lubjarikastel niitudel ja loodudel tavaline. Püsik. Taim on hallroheline, 20-50 cm kõrge, lehed 2,5-6 mm laiad, alaküljel sinakashallid, varrest lühemad ning sellest kaardunult eemalehoiduvad. Isaspähikuid 2 või 3 ja nad on 2-3 cm pikkused; emaspähikuid 2 või 3, 1-5 cm pikad ja asuvad kuni 3 cm pikkustel karedatel raagudel; viljumisel kaarduvad väljapoole. Alumise emaspähiku kandeleht õisiku pikkune või pikem. Põisikud nokata või vaevumärgatava nokaga, erinevates värvivarjundites pruunist kuni must-purpurpu-naseni. Emakasuudmeid 3. Õitseb mais ja juuni esimesel poolel, viljub juunis, juulis.
    SINILILL – Hepatica nobilis ; tõlkides ladinakeelset nime, saame hepar – maks; ja
    nobilis – uhke. Sinilille lehed oma kolme hõlmaga meenutavad maksa. (Ka teistes Euroopa keeltes nt. saksa keeles, on sinilille nimi seotud maksaga - Leberblümchen). Eestis on teada umbes 40 sinilille rahvapärast nime. Sugukond tulikalised.
    Kasvukoht: taim kasvab leht- ja segametsades, põõsastikes, puisniitudel. Sinilill on mitmeaastane talvehaljas taim, lühikese tumepruuni risoomiga. Juured ulatuvad kuni 0,5 m sügavusse. Taime noored lehed arenevad kevadel peale õitsemist, nad talvituvad ja surevad järgmisel aastal, kui õitsemine on lõppenud. Sinilille õie alusel on 3 rohelist kõrglehte, mida eksikombel peetakse tupplehtedeks. Botaaniliselt on tupplehed hoopis värvilised kas sinised või valged (roosad), neid on 5-8, kroonlehed puuduvad; õitest leiavad putukad õietolmu, nektar puudub. Sinililled õitsevad aprilli lõpust mai keskpaigani ja see on kindel tõend sellest, et kevad on käes. Õiepungad moodustuvad juba eelmisel aastal; väikestes pungades on olemas kõik õie osad, isegi tibatillukesed õiekattelehed on juba erelillakassinised. Kaitsmaks õietolmu külma ja niiskuse eest, tõmbab sinilill õhtuti ning külmade ja pilviste ilmade tulekul oma õied kokku ja laseb nad longu. Peale õitsemist pikenevad õisi kandvad varred ja painduvad maa ligi. Vilju (pähklikesi), mis valmivad juuni esimesel poolel, kannavad laiali sipelgad. Looduslikes tingimustes hakkab seemnest kasvanud sinilill õitsema kuuendal eluaastal .
    Kasutamine: sinilille kasvatatakse ilutaimena aedades (on olemas täidisõieline teisend). Vanasti nähti lehtede kujus sarnasust maksasagaratega ja loodeti, et taim aitab maksahaiguste korral. Värskelt on taim nõrgalt mürgine protoanemoniini tõttu, mis tekitab nahale ville .
    MAIKELLUKE – tuntud ka teise nime – piibeleht – nime all. Ladinakeelse nime Convallaria majalis tõlkimisel saame, Convallaria – mägedest piiratud org; nimetus viitab kasvukohale; ja majalis – maikuus õitsev. Ingliskeelne nimi lily -of-the- valley tulenebki taime nime ladinakeelsest tõlkest. Eestikeelne nimi maikelluke, pärineb saksa keelest – Maiglöckchen. Sugukond liilialised .
    Kasvukoht: taim kasvab puisniitudel, sega-, leht- ja okasmetsades, nõlvadel, aedades.
    Maikelluke on peenikese haruneva risoomiga, 15-25 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim. Pärislehed on juurmised, elliptilised ja kaarroodsed, ala- ja kõrglehed aga soomusjad. Lehtede keskelt kerkib õieraag, mille ülaosas on 5-10 valget kellukjat hästi lõhnavat õit. Õiepõhja kohev kude ja tolmukad on tolmeldajatele (peamiselt kahetiivalistele) söödaks. Emakate erikaelsus soodustab risttolmlemist, kuid võimaldab ka isetolmlemist. Õitseb mais ja juunis, tavaliselt juunis ja õied puhkevad järjekorras altpoolt ülespoole. Viljad küpsevad septembris ja oktoobris ning on oranž- või erepunased marjad, millest leiame 2-6 seemet . Marjad jäävad taimele talveni külge ja kaotavad oma mürgisuse; vilju levitavad linnud .
    Kasutamine: maikelluke on hinnatud ravim- ja ilutaim . Kõik taimeosad sisaldavad tugevatoimelisi glükosiide, mida kasutatakse südamehaiguste ravimites; iseravimine on ohtlik! Õiges annuses on maikellukese glükosiididel südant tugevdav toime, suurema koguse puhul võib saada raske mürgituse ja südamehäired. Lõhnaaineid kasutatakse parfümeerias. Vanasti lisati ka nuusktubakale, sest kuivatatud ja peenestatud õied kutsuvad nuusutamisel esile ägeda aevastamise . Arvati, et ninalima sisaldab haigustekitajaid ja nendest taheti lahti saada.
    VÕSAÜLANE – Anemone nemorosa, tõlkides ladinakeelset nime, saame Anemone – tuule tütar, nemorosa – salus (tammikus) elav. Taime nime seos tuulega ilmneb ka teistes keeltes nt. vene ja saksa keeles.( vetrenitsa ja Windröschen). Tulikaline.
    Kasvukoht: võsaülane, nagu näitab tema nimigi, on võsastike taim, meelsasti kasvab ta niiskes lepikus ja hõredates metsades. Taim on kuni 25 cm kõrgune pika maa-aluse risoomiga püsik. Noored taimed veel ei õitse ja kannavad vaid sõrmjaid lehti; looduslikes tingimustes kasvavad taimed jõuavad õitsemisikka alles kümnekonna aasta vanuses. Valgete õielehtede all on näha 3 kõrglehte, mis alguses kaitsevad õienuppu. Lehed koltuvad juba suvel; erinevalt kollasest ülasest, on võsaülase lehed kuni 2 cm rootsuga. Võsaülase õied on valged, ebakindla õielehtede arvuga. Valge värvus tuleneb valguse sisepeegeldusest õhuga täidetud rakuvaheruumides; kui õielehte muljuda, muutub see pruuniks . Pimedas ja vihmase ilmaga õied sulguvad. Nektarit õites pole, vähesed varakevadised õiekülastajad söövad tolmukaid ja otsivad suira. Rahvakalendris oli ülase õitsemisaeg külviaja alguse märgiks. Võsaülane puhkeb aprilli lõpus, peale sinilille, kuid paljudest teistest siiski varem. Varajane õitsemine on võimalik tänu eelmisel aastal risoomi kogutud varuainetele. Viljaks on rohketest üheseemnelistest pähklikestest koguvili , mis valmib maikuu lõpus. Takel- ja sipelglevi.
    Kasutamine: tulikalistele omase alkaloidi protoanemoniini tõttu on kõik taimeosad mürgised, värskelt loomad neid ei söö. Ravimtaimena ohtlik; anemoniin ärritab nahka ja põhjustab punetust ning sügelemist, nahk tursub ja moodustuvad villid . On teada, et veel hiljuti valmistasid apteekrid võsaülaseleotisest tedretähtedevastast vahendit. Mõnel pool Põhja-Euroopas oli varem kombeks ära süüa esimene võsaülane, mis kevadel leiti; see pidi kaitsma haiguste, eriti halltõve eest terve aasta.
    METSÜLANE Nimi: Anemone sylvestris , - tuule tütar metsast . Eesti keeles kutsutud ka anemooniks. Sugukond tulikalised.
    Kasvukoht: metsülane kasvab kuivadel paepealsetel niitudel, loopealsetel, hõredates metsades. Lubjalembese taimena kasvab saartel, Põhja- ja Lääne-Eestis. Taim on üleni karvane, sest karvad kaitsevad teda kuivas ja päikesepaistelises kasvukohas liigse aurumise eest. Metsülane on kuni 40 cm kõrge, tihedalt karvane, tugeva risoomiga mitmeaastane taim. Juurmisi lehti 2-6, sõrmjalt 3-5-jagused. Kõrglehed (3) rootsulised, kolmejagused, kinnituvad varrele õierao keskpaigast veidi kõrgemal. Õied üksikult, suured ja siidised, 3-6 cm läbimõõdus, valged. Õiekattelehti 5, õitseb mais ja juunis. Viljad valmivad juulis, on 3 mm pikad ja kaetud pikkade valgete villkarvadega. Vilju levitab tuul. Õitsema hakkavad seemnest arenenud metsülase taimed alles 5. – 8. eluaastal. (Juurevõsunditest arenenud taimed alustavad õitsemist varem).
    Kasutamine: dekoratiivsuse tõttu kasvatatakse metsülast ilutaimena aedades ning on aretatud ka tema täidisõieline vorm.
    KEVADINE SEAHERNES – Tõlkida ladinakeelset nime Lathyrus vernus, saame lathyrus – liblikõieliste nimetus Teofrastosel ja vernus – kevadine. Eestis on taim tuntud ka kevadise kureläätsena. Sugukond liblikõielised.
    Kasvukoht: kevadine seahernes kasvab viljakamal mullal leht- ja segametsades, võsastikes. Kevadine seahernes on kuni 60 cm kõrgune kandilise varrega püsik. Lehed enamasti kolme paari 4-8 cm pikkuste sulglehekestega. Erinevalt teistest seahernestest puuduvad kevadisel seahernel köitraod, sest ta tugevad varred seisavad püsti ka ilma toeta. Muutuva värvusega õied on 3-5-kaupa kaenlasisestes kobarates. Noored õied on punakaslillad või roosad, hiljem muutuvad nad lillakassiniseks ja päris vanalt hoopiski valkjassiniseks. Putukad näevad juba kaugelt, missugused õied on noored ja sisaldavad nektarit ning jätavad külastamata vanad, juba tolmeldatud õied. Taim õitseb maist juunini . Seemned valmivad juulis 4 cm pikkustes kauntes, mis kuiva ilma korral prak-sudes avanevad ja seemned laiali paiskavad .
    Kasutamine: kevadine seahernes on väärtuslik söödataim, tänu juurtel elavatele mügarbakteritele on kogu taim valgurikas. Kevadine seahernes on ka meetaim. Kevadine seahernes on sugulane aedades kasvatatava lillhernega. Seda on kerge aimata, kui võrrelda nende õisi. Ka lillhernes kuulub seaherneste perekonda, ent ilutaimena kannab ta peenemat nime.
    Samblarinnevähe arenenud, puude (eriti kuuskede ) varjus on samblarinne pidev, esinevad
    laanik , palusammal , metsakäharik, lainjas kaksikhammas .
    LAANIK – kollakas-, oliivroheline või pruunikas jäikade kaheli- kuni kolmelisulgjalt harunenud vartega läikiv sammal. Varred kuni 20 cm pikad, tõusvad. Varte pikkus sõltub lagunemise kiirusest kasvukohas (alumine varreosa kõduneb, pealt kasvab juurde). Igal aastal moodustab varre keskosast üleskasvav võsu uue järgu, justkui uue korruse. Seega saame korruseid lugedes määrata laaniku taime vanuse. Laanikust moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Väga sage liik kuiva-des, niisketes ning rabastunud metsades, talub hästi varju. Sageli näeme laanikut koos kasvamas mustikate ja palusamblaga, kuid laanik eelistab palusamblast veidi niiskemaid kasvukohti.
    PALUSAMMAL – roheline või kollakasroheline, läikiv, korrapäraselt sulgjalt harunenud, tõusvate, kuni 10 cm pikkuste punakate vartega sammal. Varre tipp on iseloomulikult kõverdunud. Lehed 2 mm pikkused; kahekojaline, harjas punane, eoskupar silinderjas. Kuivades varjulistes kohtades, moodustab palumetsades ja rabamännikutes ulatuslikke vaipu. Eelistab kuivemaid ja valgusküllasemaid kasvukohti kui laanik; põõsaste all ei kasva, sest ei talu põõsastelt langevat vihmavett. Väga sage.
    LAINJAS KAKSIKHAMMAS – hele-, harva tumeroheline, 4-12 cm kõrguse muruna kasvav sammal. Lehtede ülaküljed ja ka served on täiesti selgelt lainelised, sellest ka sambla liigi nimi. Lehed ahenevad ühtlaselt teravaks tipuks. Harjas kollane, 2-3 cm kõrgune, kupar rohekaspruun, tugevalt kõverdunud. Vars on kaheharuline, ilmselt siit on tulnudki perekonna nimi – kaksikhammas. Vars kaetud heleda risoidvildiga. Risoidid on nagu peenikesed niidid , mis aitavd samblataimel vett koguda ja hoida. Neil on enam-vähem samasugused ülesanded kui juurtel, kuid nad on lihtsama ehitusega. Kuivemates metsades maapinnal väga sage, kuid kasvab ka niisketel aladel koos turbasamblaga. Armastab happelist pinnast; okasmetsades varisenud okaste lagunemisel tekib happeline huumus - seega sobiv kasvukoht lainjale kaksikhambale.
    Raiestikel suureneb kõrreliste ohtrus
    Levik: saartel ning Lääne- ja Põhja-Eestis
    Tähtsamad taimekooslused : Kastikuloo-männik
    Kastikuloo-kuusik
    Kastikuloo- sarapik
    1.3. LUBIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Lul)
    Reljeef: tasane või laugelt nõgus paetasandik .
    Muld: Esineb nii gleistunud muldi (gleistunud väga õhuke paepealne muld Kh´g, gleistunud õhuke paepealne muld Kh´´g, gleistunud väga õhuke rähkmuld K´g, gleistunud õhuke rähkmuld K´´g, gleistunud keskmise sügavusega rähkmuld K´´´g või gleistunud klibumuld Kkg) kui ka gleimuldi (väga õhuke paepealne gleimuld Gh´, õhuke paepealne gleimuld Gh´´ ja õhuke rähkne gleimuld Gk´´). 5-30 cm tüsedune A- või AT- horisont on huumusrikas ning lasub pealispinnalt porsunud kollasel, mõnevõrra murenenud pael, harvem vettpidaval savisel rähal.
    Veerežiim: vee äravool on aeglane või takistatud, eriti dolomiidist aluspõhja korral. Kevadel on muld veega küllastatud, kuivadel perioodidel aga võib niivõrd läbi kuivada, et veevaegus saab taimestiku kasvu piiravaks teguriks. Siis võib ajutist veega küllastatust tuvastada vaid indikaatortaimede – tarnade – või mulla gleistumistunnuste alusel.
    Puurinne: valdavalt hõredalt kasvavad männid. Puud on halvasti laasunud, tugevakoondelise tüvega. Vähesel määral esineb arukaske, kuuske , harva ka saart jt. Boniteet IV – Va.
    Põõsarinne: mitmesuguse tihedusega ning mõnikord küllaltki liigirikas : kadakas, mage sõstar, lodjapuu , harilik kuslapuu, türnpuu, sarapuu, harilik kibuvits , paakspuu, harilik vaarikas .
    Rohurinne: on sõltuvalt peeneselise mullakihi tüsedusest ja veerežiimist varieeruv. Tüüpilised liigid on: lubikas (D), vesihaljas tarn (K), ürt-punanupp, hirsstarn, võnk- kastevars , kortsleht , angerpist, tedremaran, peetrileht , lillakas , lamba-aruhein, punane aruhein, nurmenukk, ojamõõl, hobumadar, värvmadar.
    ÜRT-PUNANUPP – Nimi: Sanguisorba officinalis, tõlkimisel saame sanguisveri , sorbeo – imen; parkhappeid sisaldavat risoomi tarvitati verejooksu vaigistava vahendina. Ofitsinaalne, s.o. ravimtaim (ladinakeelsest sõnast officina apteek ). Sugukond roosõielised.
    Kasvukoht: taim eelistab lubjapinnasega niitusid, põõsastikke, nõlvu, metsa- ja sooservasid. Tugeva, puitunud risoomiga, 30 cm – 1 m kõrge püsik püstise, soonilise, haruneva varrega. Juurmised lehed pikarootsulised, paaritusulgjad, 3-12 paari sulglehekestega. Ülemised varrelehed väikesed, rootsuta. Õied kahesugulised, tihedate, kuni 3 cm pikkuste nuttidena tume-purpurpunased. Õitseb juunis, juulis.
    Kasutamine: peetakse heaks söödataimeks, eriti lammastele. Taim, eriti risoom, sisaldab värv- ja parkaineid ning kootava toime tõttu kasutati teda varem kõhulahtisuse puhul, verejooksu vaigistava vahendina jne. Rahvameditsiinis leiab kasutamist seedimishäirete ja kopsuhaiguste ravis . Risoom sisaldab 12-17% tanniini. Kasvatatakse ka ilutaimena aedades, kus paljuneb hoogsalt ja võib muutuda umbrohuks.
    HIRSSTARN – Carex panicea, nime tõlkimisel panicea on hirsilaadne. Sugukond lõikheinaline.
    Kasvukoht: hirsstarn on meil tavalisemaid tarnu niiskel kuni märjal pinnasel – niitudel, puisniitudel, soodel, järvekallastel, kuid ka kuivadel loodudel. Püsik. Kadakaloodudel üks tähsamaid taimkatte komponente. Taim on hallroheline, 15-45 cm kõrge nüri-kolmekandilise varrega. Lehed 2-4 mm laiad, varrest lühemad. Isaspähikuid üks; sellest allpool paikneb 1-3 emaspähikut. Emaspähikud piklikud, 1-1,5 cm pikad, püstised, kuni 2 cm pikkadel raagudel, võrdlemisi tihedalt asetsevate põisikutega. Alumise emaspähiku kandeleht vart tihedalt ümbritseva tupega, õisikust lühem, kuid oma pähikust tavaliselt pikem. Põisikud kujult munajad , 3,5-4,5 mm pikad rohekad või kollakad, hiljem pruunistuvad. Emakasuudmeid 3. Õitseb mais, juunis; viljub juunis, juulis.
    VÕNK-KASTEVARS – Nime: Deschampsia flexuosa – päritolu uurides, saame teada, et taime perekonnanimi tuleneb prantsuse loodusteadlase Des- Longchampsi (surn. 1849) või Deschamps´i nimest, flexuosa aga tähendab ladina keeles siia-sinna kaardunud. Eesti keeles kasutatakse ka paralleelset nime - võnkvars. Kõrreline.
    Kasvukoht: liik on karakteerne kuivemates kuusikutes , männikutes ja segametsades; kasvab ka puisniitudel, raiesmikel ja puisraba kuivadel servaaladel. Hõremurusalt kasvav, lühikese risoomiga, rohkete tõusvate kõrtega kuni 80 cm kõrgune mitmeaastane taim. Lehed pehmed, niitjad. Pööris kuni 15 cm pikk, hõre, sageli tipust veidi longus, enne ja pärast õitsemist kokku tõmbunud. Pööriseharud looklevad/võnkuvad, enamasti purpurpunased. Pähikud umbes 5 mm pikad, pruunikas-purpurpunased, õitseb mai lõpust augustini.
    Kasutamine: karjamaataimena keskmise kvaliteediga. Suurema tähtsusega on tundraaldel, kus püsib lumikatte all rohelisena ning on toiduks põhjapõtradele. Kuivatatult on kasutatud pakkimismaterjalina ja madratsite täiteks.
    KORTSLEHT – Nime päritolust: Alchemilla spp. – on tuletatud araabiakeelsest sõnast alchymia ( alkeemia ); alkeemikud arvasid, et kortslehel on mingi salapärane toime kuna tema lehtedelt võib hommikuti kastetilku koguda ka siis, kui öösel kastet pole maas olnud. spp. tähendab, et kortslehe perekonnas on palju pisiliike ja siinkohal käsitletakse neid kõiki ühe kollektiivliigina. Sugukond roosõielised.
    Kasvukoht: parasniisked niidud. Kortslehed on kodarpüsikud, nende lehed on sõrm-roodsed, servast 7-11 madala ümara hõlmaga. Lehepind on voldiline (nimi!), kaetud vahakihiga, mille tõttu kõrge õhuniiskuse puhul veerevad leheserva veelõhedest eritatavad veetilgad lehe keskele, jättes mulje, et tegemist on kastevee tilkadega. Õied on väikesed kollkasrohelised, ilma kroonlehtedeta, lahtise nektariga. Õied koonduvad kännasjasse pöörisesse. Õitseb juunis, juulis. Seemned arenevad viljastamata, apogaamselt ja valmivad juulist-septembrini. Vilju, tupplehtedesse mähkunud pähklikesi, levitavad peamiselt kariloomad.
    Kasutamine: sööda- ja heintaim, aga ka ravimtaim. Kortslehe preparaatidel on kootav, põletikuvastane, antiseptiline, rahustav, rögalahtistav ja haavu parandav toime.
    TEDREMARAN – Nimi: Potentilla erectapotentia – võimsus, tugevus, toime; erecta – püstine. Roosõieline.
    Kasvukoht: niihästi happelisel turbamullal kui ka neutraalsel huumusel ja lubjapinnasel. Tedremaranat leiame rabamätastelt, niitudelt, hõredatest metsadest, nõmmedest ja loodudest. Tugeva pikaealise risoomiga 20-30 cm kõrgune püstpüsik. Risoom on muguljalt jämenenud, mustjaspruun, seest punakas. Lehed sõrmjad liitlehed , kolmetised kuni viietised. Õied väikesed, kollased, neljatised. Nektar kättesaadav putukatele, õitseb juunist augustini. Õisi hakkab kandma 5-7 aasta vanuselt. Vili koosneb mitmest pähklikesest; loomlevi.
    Kasutamine: seest punane risoom sisaldab parkaineid, värvaineid; kasutatakse värviandva lisandina alkohoolsetes jookides , on ka kasutatud lõnga värvimisel musta ja punase tooni saamiseks. Ravimtaimena tuntud mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve puhul, aga ka kõhulahtisuse, enteriidi, mao- ja emakaverejooksu korral.
    PEETRILEHT – Nimi: Succisa pratensis. Succisa – alt lõigatud, sõnast succidere, et risoom altpoolt sureb , näib ta altpoolt lühemaks lõigatuna; pratensis – niidu-, niidul kasvav. Sugukond uniohakalised.
    Kasvukoht: niisketel kuni märgadel või soostuvatel niitudel ja puisniitudel, lodudel ja lodumetsades, madalsoodes ja siirdesoo -segametsades. Eelistab kasvukohti soostuvatel ja turvastunud pinnastel. Püsik. Risoom lühike ja tugev, alt justkui lühemaks lõigatud, vars enamasti harunenud, 30-70 cm kõrge. Lehed terved, munajas-elliptilised, nii kodarikuna kui ka varrel (varem kandis taim peetri piibelehe nime, kuna lehed meenutavad maikellukese lehti). Õied kerajates tipmistes korvõisikutes, sinised. Õitseb juulist septembrini. Viljad 5mm pikad, tihedalt karvased.
    Kasutamine: hea meetaim, on kasutatud rahvameditsiinis.
    LILLAKAS – Nimi: Rubus saxatilis, rubus oli muraka nimetus vanaroomlastel ja tuleneb nähtavasti sõnast ruber – punane. Saxatilis – kaljudel kasvav. Sugukond roosõielised.
    Kasvukoht: lillakas on harilik metsataim mitmetes metsatüüpides - kuusemetsades, kuuse-segametsades, lodumetsades; eelistab niiskemat, mitte väga lubjavaest pinnast. Lillakas on 10-30 cm kõrgune maapealsete roomavate võsunditega püsik, viljuvad varred on püstised, sageli väikeste ogadega. Lehed pika rootsuga, kolmetised, lehekesed kahelisaagja servaga ja veidi karvased, keskmine leheke rombjas. Õied väikesed, valged, 3-10 kaupa sarikjais või kobarjas õisikus. Õitseb juunist augustini. Viljad valmivad alates juulist, marjad (koguviljad) on hele-punased, suhteliselt suure luuseemnega, söödavad.
    Kasutamine: marjad sobivad želeede valmistamiseks. Marju on varem kutsutud linnumarjadeks.
    NURMENUKK – Nimi – Primula veris. Primula tuleneb sõnast primus – esimene (taime varakevadise õitsemise järgi mõnedel Vahemereäärsetel liikidel) ja ver – tähendab ladina keeles kevad, vera – õige, tõeline (raviomadusi arvestades). Sugukond nurmenukulised.
    Kasvukoht: kuivadel ja parasniisketel niitudel, puisniitudel, loodudel, metsaservadel, põõsastikes, hõredas loo- või sürjametsas; lubjalembene. Risoom viltune, paljude nöörjate juurtega, lehed juurmise kodarikuna ( kodarik -püsik). Pärast õitsemist lehed suurenevad. Kõik taime rohelised osad on kaetud lüliliste karvadega. Lehekodariku keskelt tõuseb üks või mõni 10-25 cm kõrgune õisikuvarb, mille tipus on 5-9 lõhnavat kollast õit. Kollasel kroonil on pikk alaosa (putkeosa), milles paiknevad nii tolmukad kui ka emakakael . Vältimaks isetolmlemist, on erinevates õites emakakaelad ja tolmuka niidid erinevate pikkustega, nii et lühikese emakakaelaga õies on tolmukad kinnitunud krooni neeluossa ja pikakaelalise emaka korral krooni putke keskossa. Õitseb mai algusest juuni keskpaigani. Viljaks on kupar, mis kuivamisel tipust avaneb , esineb nii puistlevi kui söötlevi.
    Kasutamine: mitmeid vorme ja hübriide kasvatatakse dekoratiivtaimedena. Noored lehed sisaldavad rikkalikult C vitamiini (kuni 5,9%) ja neid võib tarvitada salatina. (Meie looduslikest taimedest suudavad nurmenukuga C vitamiini sisalduses võistelda vaid mõned kibuvitsad). Jahvatatud risoom on saponiinisisalduse tõttu röga lahtistav vahend, vanasti ka nuusktubaka koostisosa .
    VÄRVMADAR - Nime päritolust: Galium borealeGalium tuleneb kreeka keelest seoses piimaga (kalgendab piima valku) ja boreale tähendab ladina keeles põhjamaalt pärit, põhjamaal kasvav. Sugukond madaralised.
    Kasvukoht: eelistab lubjarikast pinnast, kasvab kuivadel niitudel, puisniitudel, loodudel, loometsades, põõsastikes, põlluservadel. Püsik. Risoom peenike, puituv, punakaspruun; juurtest saadavat punast värvainet on kasutatud riide ja lõnga värvi-miseks. Varred püstised, 20-50 cm kõrged, tugevad, neljakandilised, kantidel karedad harjaskarvad. Kitsad , lineaalsüstjad lehed 4-kaupa ringina ümber varre e. männases. Õied tipmistes rohkeõielistes, pöörisjates õisikutes; valged, 3-4 mm läbimõõdus. Õitseb juunist augustini. Viljaks on 2,5 mm pikkune kaksikpähklike, mis laguneb kaheks osaviljaks.
    Kasutamine: koos teiste taimedega kasutatav heinana, juurtest on saadud punast värvainet. Värvitaimena eriti tuntud saartel.
    OJAMÕÕL – Nime päritolust: Geum rivale geuo (kr.k.) maitsen hästi; mõõlade risoom lõhnab hästi ning omab ka teatavat maitset ; rivale (lad.k.) – ojaäärne. Rahvakeeles tuntud karukella nime all, kuid kuna karukellad esinevad meil looduslikult, siis peame kasutama taime õiget nime - ojamõõl. Sugukond roosõielised.
    Kasvukoht: niisked niidud, puisniidud , lehtmetsad , põõsastikud, kaldad , lodud. Ojamõõl on tugeva risoomiga kodarikpüsik, kohati talvehaljas. Taim kuni 75 cm kõrge, punakat tooni varre ülaosaga. Juurmised lehed on pikarootsulised, kanneljad, laia tipmise osaga; varrelehed lühirootsulised, kolmejagused. Õied 2-3 kaupa longus, kellukjad. Tupplehed ja õieraag määrdunud-tumepunased, kroonlehed kahvatukol-lased. Õitsb mai lõpust juuli alguseni . Koguvili rohketest pähklikestest, milledel haakjad konksukesed küljes. Takellevi , pähklikesed jäävad kergesti loomakarvade või inimeste riiete külge kinni.
    Kasutamine: taime on kasutatud rahvameditsiinis kinnistina (risoom on parkainerikas). Varem kasutati risoomi ka vürtsnelgi asendajana.
    Samblarinne – vähe arenenud, peamiselt mikrokõrgendikel: metsakäharik, niiduehmik, harilik roossammal , erinevad lehiksamblad.
    NIIDUEHMIK – kollakasroheline või roheline, kahelisulgjas, polstrina kasvav sammal. Varred kuni 15 cm pikkused. Varrelehed lai-munajad või lai-kolmnurksed, sügavalt pikivoldilised. Enamasti vegetatiivne. Kasvab niitudel, harvem metsas maapinnal, huumusega kaetud kividel, tüvealustel. Väga sage.
    ROOSSAMMAL – kuni 5 cm kõrguste vartega, hõreda muruna või üksikult teiste sammalde vahel kasvav sammal. Varre alaosa ilma lehtedeta (on vaid soomusetaolised lehekesed, mis ei paista silma), ülaosas on lehtedest rosett . Kasvab varjulistes ja niisketes kasvukohtades, eriti salu - ja soostunud metsades, maa-pinnal, kõdumullaga kaetud kividel ja kõduneval puidul. Väga sage.
    LEHIKSAMBLAD – koheva või tiheda polstrina kasvavad kollakas- kuni tumerohelised taimed. Varred kuni 10 cm pikad, tõusvad või kaarjad, kahekülgselt lehistunud. Lehed läbipaistvad, ümarad, ovaalsed või keeljad. Kuivanult tõmbuvad lehed krussi. Kasvavad maapinnal, tüvealustel, kõdupuidul, niiskemates metsades. Väga sagedased liigid on mets-lehiksammal ja lainjas lehiksammal.
    Raiestikel alustaimestu muutub vähe, sageli domineerib lubikas.
    Levik: saartel ning Lääne- ja Põhja-Eestis.
    Tähtsaim kooslus : lubikaloo-männik
    KAITSTAVAD TAIMELIIGID LOOMETSADES
    I kategooria: püramiid-akakapsas (Saaremaal Sõrve poolsaarel),
    jalgtarn (Tilleoru maastikukaitsealal, Keila ümbruses, Karula Rahvuspargis)
    odajas astelsõnajalg (Muhu kirderanniku pangal).
    II kategooria: sile tondipea (Järva, Rapla , Harju ja Lääne-Viru maakondades), mägi- naistepuna (Lääne-Saaremaal), ida-võsalill (Narva jõe ääres Permisküla metskonnas), liiv-esparsett (Lõna-, Kagu-, Ida- ja Kirde-Eestis), alpi ristik (Lääne-, Ida- ja Kesk-Eestis), püstine hiirehernes (Lääne-Eestis), lood-angervars (Lääne- ja Lõuna-Eestis), kõrge kannike (Lääne- ja Kirde-Eestis ning Järva- ja Raplamaal), tuhkpihlakas (Lääne-Saaremaal)
    III kategooria: kaunis kuldking , harilik näsiniin, tumepunane neiuvaip , laialehine neiuvaip, kahelehine käokeel, rohekas käokeel, palu- karukell , aas-karukell (kõiki nimetatud liike leiab üle Eesti)
    KORDAMISKÜSIMUSED
  • Mis tüüpi muldadel kasvavad loometsad?
  • Millisel aluskivimil paiknevad loometsad ja kuidas mõjutab see mulla viljakust, happesust ning niiskust?
  • Missugused puud domineerivad loometsades? Milline on boniteet?
  • Iseloomustage põõsarinnet!
  • Iseloomustage puhmarinnet!
  • Loetlege lubjalembeseid alusmetsa taimi!
  • Iseloomustage rohurinnet! (indikaatorliigid)
  • Loetlege loometsades kasvavaid samblaid ja samblikke!
  • Millistes Eesti piirkondades kasvavad loometsad?
  • Missuguste puuliikide kasvatamiseks sobivad looalad?
  • Loetlege loometsades esinevad metsatüübid (tähtsaimad taimekooslused)!

    2. NÕMMEMETSADE TÜÜBIRÜHM

    Nõmmemetsad on enamasti levinud rannikualade luiteliivadel ja mõhnastikel.
    Eesti metsadest moodustavad nõmmemetsad 1%. Need metsad on hõredad ja aeglase-kasvulised kuivadel ja vaestel liivmuldadel kasvavad männikud. Boniteet nõmme-männikutes on IV – V. Siin kasvab ohtralt põdrasamblikke, samblaid ja kanarbikku ning vähe rohttaimi. Põhjavesi ulatub harva kõrgemale kui 2 m ja seepärast on mulla pindmised kihid väga kuivad. Nõmmemetsad ei talu tallamist ning on väga tuleohtlikud. Nõmmemetsades eristatakse kaks kasvukohatüüpi: sambliku ja kanarbiku .
    2.1. SAMBLIKU KASVUKOHATÜÜP ( Sm)
    Reljeef: ümbrusest kõrgemad pinnavormid – rannikuluited, mõhnastikud, liivikud ; mikroreljeef tasane või nõrgalt kühmuline.
    Muld: õhukesed kuni keskmise sügavusega leedemullad LII. Kõduhorisont on 2-6 cm tüse, järgneb kuni 15 cm tüsedune valkjashall leethorisont . Sisseuhtehorisont on nõrgalt kuni selgelt välja kujunenud (tumepruunid pesakesed). Muld on happelise reaktsiooniga (kõduhorisondi pHKCl 3,0-4,5) ja madala küllastusastmega.
    Veerežiim: põhjavesi enamasti sügavamal kui 3 m; sademetevaesel perioodil muld liialt kuiv taimede kasvuks.
    Puurinne: koosneb peaaegu eranditult hõredavõitu kasvavatest mändidest, vaid kohati võib
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Metsabotaanika #1 Metsabotaanika #2 Metsabotaanika #3 Metsabotaanika #4 Metsabotaanika #5 Metsabotaanika #6 Metsabotaanika #7 Metsabotaanika #8 Metsabotaanika #9 Metsabotaanika #10 Metsabotaanika #11 Metsabotaanika #12 Metsabotaanika #13 Metsabotaanika #14 Metsabotaanika #15 Metsabotaanika #16 Metsabotaanika #17 Metsabotaanika #18 Metsabotaanika #19 Metsabotaanika #20 Metsabotaanika #21 Metsabotaanika #22 Metsabotaanika #23 Metsabotaanika #24 Metsabotaanika #25 Metsabotaanika #26 Metsabotaanika #27 Metsabotaanika #28 Metsabotaanika #29 Metsabotaanika #30 Metsabotaanika #31 Metsabotaanika #32 Metsabotaanika #33 Metsabotaanika #34 Metsabotaanika #35 Metsabotaanika #36 Metsabotaanika #37 Metsabotaanika #38 Metsabotaanika #39 Metsabotaanika #40 Metsabotaanika #41 Metsabotaanika #42 Metsabotaanika #43 Metsabotaanika #44 Metsabotaanika #45 Metsabotaanika #46 Metsabotaanika #47 Metsabotaanika #48 Metsabotaanika #49 Metsabotaanika #50 Metsabotaanika #51 Metsabotaanika #52 Metsabotaanika #53 Metsabotaanika #54 Metsabotaanika #55 Metsabotaanika #56 Metsabotaanika #57 Metsabotaanika #58 Metsabotaanika #59 Metsabotaanika #60 Metsabotaanika #61 Metsabotaanika #62 Metsabotaanika #63 Metsabotaanika #64 Metsabotaanika #65 Metsabotaanika #66 Metsabotaanika #67 Metsabotaanika #68 Metsabotaanika #69 Metsabotaanika #70 Metsabotaanika #71 Metsabotaanika #72 Metsabotaanika #73 Metsabotaanika #74 Metsabotaanika #75 Metsabotaanika #76 Metsabotaanika #77 Metsabotaanika #78 Metsabotaanika #79 Metsabotaanika #80
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 80 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-10-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 19 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Jublikas Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mõisted

    igale taimekirjeldusele, kuivalembeseid taimi, puistute tootlikkus, aluskivimiks, boniteet v, leesikas, leesikas, leesika varred, tubakavaestel aegadel, verev kurereha, verev kurereha, verev kurereha, kassikäpp, kassikäpp, vars, rahvameditsiinis, nõmm, taim ise, nõmm, osi, nõmm, varretu ohakas, varvastarn, tarnade perekonnas, vars, angerpist, muguljad juurepaksendid, hobumadar, risoom, hobumadar, hobumadar, heina hulgas, sambla, sammal, loodehmik, varrelehed, metsakäharik, põdrasamblikud, käokõrv, sambliku toimeainetel, islandi käokõrv, porosamblikud, kõdu, leesikaloo, agrostis, mägitarn, sulg, sulg, longus helmikas, pähikud 6, tipmine õis, punane aruhein, lubikas, kõrs 20, pööristähk, keskmine värihein, lehed 2, arukaerand, kõrs 30, vesihaljas tarn, botaaniliselt, õiekattelehed, maikelluke, maikelluke, pärislehed, võsaülane, võsaülase õied, varajane õitsemine, pool põhja, metsülane, metsülane, kevadine seahernes, kevadine seahernes, mügarbakteritele, kevadine seahernes, samblarinne, samblapolster, palusammal, varre tipp, lainjas kaksikhammas, vars, risoidid, huumus, kastikuloo, boniteet iv, ürt, hirsstarn, lehed 2, võnk, kuivatatult, kortsleht, kortslehed, lehepind, kortslehe preparaatidel, tedremaran, peetrileht, succisa, lillakas, nurmenukk, jahvatatud risoom, värvmadar, ojamõõl, juurmised lehed, õied 2, samblarinne, niiduehmik, varrelehed lai, roossammal, nõmmemetsad, boniteet nõmme, muld, boniteet iv, pohl, vitis, kanarbik, kanarbik, kukemari, kukemari, kõrgus 15, valmivad juulis, laplased valmista, taimed 10, õied 1, nõmmtarn, sambla, alpi põdrasamblik, harilik põdrasamblik, kasvab nõmme, mahe põdrasamblik, erinevalt mets, harkjas porosamblik, teistallus 2, boniteet iv, mustikas, mustikas, rohurinne, jäneskastik, agrostis, jäneskastik, pööris 17, loetlege sambla, mullareaktsioon, boniteet i, karvane piiphein, piiphein, leseleht, eestikeelse nimi, leseleht, mürgitus, kilpjalg, kilpjalad, leheroots, pestakse kaks, kilpjala mürkidel, mürgisteks aineteks, sambla, lehviksammal, sambla varred, taime risoom, eel, viljaks 4, karusambla, karusambla, kattekold, kattekold, varsi, kasvab okas, lakkleht, juurestik, kõrrel, lehetupe tipul, pööris 5, samblarinne, harilik kaksikhammas, harilik karusammal, lehetipus, karusammal, turbasamblad, boniteet ia, jänesekapsas, taime risoomil, juurestik, risoom, jänesesalat, jänesesalat, külmamailane, külmamailane, kroonlehtedest kolm, õitsemise ajal, sõrmtarn, põisikud piklik, kuldvits, pinnase toitainete, kuldvits, varred 30, õitest, metsmaasikas, vesca, kasvab sega, soovitav, koldnõges, koldnõges, lehed lai, naistesõnajalg, filix, eoskuhjad, ohtene sõnajalg, ohtene sõnajalg, laiuv sõnajalg, harilik kolmissõnajalg, aasosi, raunik, raunik, raiestikel, boniteet i, ussilakk, taime maa, õisikuraod rõht, kandiline naistepuna, erekon, saluhein, pööris 15, kopsurohi, kellukjas õis, nektar, emakakaelad, metspipar, tolmeldajateks, lehtede vesileotisel, alustaimestikule, lõimis, boniteet ia, püsik, püsik, püsik, naat, podos, harilik naat, tüüpilise putkena, naadil, emaspähikud, asperula, lehed 3, õisik, salu, salu, viljadeks, salu, salu, valged kroonlehed, varred 20, lehed 4, salu, metstulikas, metstulikas, varrelehed, kollane ülane, värvunud, imekannike, huumus, imekannike, kähar salusammal, harilik juuslehik, sambla varred, lehed lai, luht, luht, pähikud 4, boniteet ia, laanesõnajalg, suurele 80, harilik mets, phegos, ülespidi, toimeained, angervaks, angervaks, seaohakas, ohakates, korvõisikud, harilik heinputk, heinputke vars, lehetuped, lepiklill, eestikeelse nime, kõrvenõges, kõrvenõges, söödaks tarvi, nõgeseleotisega, roomav tulikas, vars, juurmised lehed, õied 15, harilik maavits, harilik maavits, sookastik, sookastik, kõrrel, pähikud 4, lodutarn, lodutarn, varred arvu, põisikud piklik, tupptarn, lehed 2, emaspähikud 1, pikk tarn, pikk tarn, lehed 2, õisik 2, põisik 3, tüviksammal, tüviksammal, lehed lai, okstel, osja kasvukohatüüpi, leetunud glei, metsosi, metsosi, külgoksad, mätastarn, mätastarn, põisik 2, villohakas, villohakas, alumised lehed, samblarinne, kasvukohatüübi nimi, kuivendamata aladel, boniteet iv, hõredate männi, harilik tarn, harilik tarn, emaspähikuid 2, peuke, ussilill, ussilill, harilik metsvits, harilik metsvits, valgusõitel, saadud lõng, samblarinne, soovildik, soovildik, taime vars, ülemised varrelehed, teravtipp, lehed ise, luht, mullareaktsioon, boniteet ii, soomadar, soomadaral, muld, väljakujunenud, bhf, boniteet iv, sinikas, sinikas, sookail, küüvits, küüvits, tupp, tupp, varrel 1, juur, rabamurakas, rabamuraks, rabamuraka marjad, keratarn, keratarn, samblarinne, iseloomulike liikide, boniteet iii, konnaosi, konnaosi, risoom, niitjas tarn, niitjas tarn, lehed 1, isaspähikud, emaspähikud, põisik 4, tähttarn, tähttarn, lehed 1, õisikus 3, põisik 3, raiestikele, millise mullatüübiga, mullaks, sügava sfagnumi, raba, turvas, boniteet v, hanevits, hanevits, okstel, hanevits, harilik jõhvikas, harilik jõhvikas, õieraod, õied 1, marjades, jõhvika varumine, vaevakask, rabakask, ümaralehine huulhein, huulhein, siirdesoometsad, iseloomuliku tunnusena, rabastumise algstaadiumis, alsstarn, õisik, pudeltarn, pudeltarn, lehed 2, pilliroog, pööris 10, soodes, püstkastik, püstkastik, keeleke 1, lehed 2, pööris 10, tundraaladel, soopihl, soopihl, ubaleht, ubaleht, risoomi kudedes, kroonlehtedel, rahvameditsiinis, harilik soosõnajalg, lehelaba, suga, suga, leheroots, puurindele, turvas, boniteet iv, erisrarn, eristarn, õisik 4, ümartarn, ümartarn, kollane võhumõõk, kollane võhumõõk, rohkem lääne, turvas, boniteet ii, soovõhk, soovõhk, õisikuks, õisikus, erepunased 5, risoom, metskõrkjas, metskõrkjas, õisik tip, raiestikel, kõdusoometsad, boniteet, mustika, segus villpea, boniteet ii, kasvab mitme, ümaralehine uibuleht, õisik 8, jänesekapsa, kõrged kännu, juurte piirkonnas, boniteet i, puhma, õrn lemmalts, varre ristlõikes, harilik nõiakold, harilik nõiakold, raiestikel, kasteheinad, kastehein, kasteheinad, abilehed, aktiivveemahutavus, alkaloidid, sisaldavad alkaloide, anemoniin, anteriid, antibiootikum, antotsüaanid, antotsüaanil, apogaamia, arhegoon, boniteet, boniteediklassid, bronhiit, dihaasium, dolomiit, eel, eel, ekseem, eoskupar, eospea, erikaelsus, farmaatsia, glei, gleimuld, gleirendiina, huumushorisont, gleistunud leedemullad, glükosiidid, harjas, homöopaatia, huul, illuviaalhorisont, indikaatortaim, juurepess, kahekojaline taim, kaenlasisene õis, kalgendumine, kamardumine, kapillaarvesi, lubika, karbonaatne, lubjakivid, karotinoidid, keelõis, kevadvõsu, põldosjal, kliburendsiina, rendsiina, veeris, kodarik, kodarikpüsik, koguvili, kores, krooniputk, kroonleht, kupar, kupjas, kõdu, metsakõdu, kõrgleht, kännas, kääbuspõõsad, köitraod, küllastunud turbamuld, laapensüüm, lamm, lantsetjad, leedemuld, leetumine, leostumine, lessiveerumine, lineaalne leht, liitleht, liitsarikas, lodu, lodusalumets, puurindes, luuvili, lühivõrse, metsakasvukohatüüp, kasvukohatüüpe, metsatüüp, moldorg, moreenidel, karbonaadirohke moreen, mulla horisondid, mulla küllastusaste, mulla tüübid, mõhnad, männas, mükoriisa, nektaarium, nektar, neljatine õis, neutraalne, nokk, nõrgkivi, näivleetumine, näärmed, näärmekarvad, oos, paarissulgjas liitleht, paaritusulgjas liitleht, paisklevi, parkained, pektiinained, pektiinaineid, podagra, poolparasiit, porsuma, puistlevi, putk, põisik, pähik, pähklike, pööristähk, püsik, raag, raba, rabale, renjas leht, reflektor, risoidvilt, risoom, rood, roots, rähk, sandur, saponiinid, sarikas, sfagnumiturvas, siirdesoo, steriilne, suir, suvivõsu, takellevi, tallus, talvehaljas, tanniinid, turvas, varb, vegetatiivne paljunemine, viljalehed, võrkkiud, ühekojaline taim, üldkatis, harilik mets, võnk, lõhmus, roosaluste

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    50
    doc
    Botaanika Eksam
    50
    doc
    Botaanika Eksam
    80
    docx
    Eesti elustik ja elukooslused konspekt
    15
    docx
    Rakendusbotaanika
    82
    doc
    Eksami kordamisküsimuste vastused
    14
    doc
    Eesti taimed ja taimekate
    4
    docx
    Taime botaanika
    7
    docx
    Botaanika



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun