Püsikud (0)

5 VÄGA HEA

PEREKOND PÜSIKUD

Akakapsas
Madalakasvulised , nõtked, sageli roomavate vartega rohttaimed või poolpõõsad. Lõhiraolised õied asuvad varte tippudes. Alumised lehed paiknevad rosetjalt ja vartel vastakuti.
Akakapsad on pärlid pinnakattetaimede hulgas. Nad kasvavad looduslikult Euroopas, Põhja-Aafrikas, Kesk-Aasias ja Iraanis. Nad on vähenõudlikud, kiirekasvulised, pikaealised ja vastupidavad pinnakatjad. Õitsevad mais-juunis, õied on lillakassinised, valged ja roosad. Sobivateks kaaslasteks on hostad , priimulad, sõnajalad, varjukõrrelised ja teised poolvarjulisi kasvupaiku armastavad taimed. Kuival kasvukohal nakatub kergesti jahukastesse, liiga variulises kohas aga erksavärviliste sortide värvid luituvad. Lähestikku kasvavad erinevad akakapsa sordid võivad kergesti ristuda .

Aster
Perekonnas on kuni 300 liiki, mis looduslikult kasvavad peamiselt Kesk-ja Põhja-Ameerikas ning Lõuna-Aafrikas. Astrid on madalad kuni kõrged püsikud, mõned liigid ka ühe- ja kaheaastased rohttaimed või poolpõõsad. Astrid vajavad päikesepaistelist ja sooja kasvukohta . Sobivad tavalised aiamullad, kuid eelistavad huumusrikkamaid muldi. Erandiks on siin Alpi aster, tema eelistab kuivemat lubjarikkamat mulda, kuid ei talu läbikuivamist. Astrid on tundlikud liigniiskuse suhtes. Astreid kasutatakse kiviktaimlates, suuremates või väiksemates lillerühmades, äärisena või meeleoluka reana, üksiktaimena, vabakujuliste või sümmeetriliste rühmadena murus või püsilillepeenras, madalamad liigid-sordid kõrgematele taimerühmadele ääristaimeks, suure grupina puude-põõsaste ees. Sobivad suurepäraselt lõikelilledeks.

Astilbe
Astilbed moodustavad väikse 12 liigilise rohttaimeperekonna. Astilbe on üks tähtsamaid poolvarjulisi aiataimi. Kasvavad kästi ka päikse käes, kui maapind põua ajal läbi ei kuiva. Sobiv koht on näiteks aiatiigi või oja ääres. Astilbesid on väga mitmesuguseid liike ja sorte , mis erinevad üksteisest kasvu kõrguse, õitevärvi ja õisiku kuju poolest. Asendamatud püsililled poolvarjulistes ja varjulistes aedades. Astilbed vajavad edukaks kasvamiseks head, parasniisket mulda ja päikesepaistelist kuni poolvarjulist kasvukohta. Kasvavad üsna edulalt ka varjus . Astilbed ei talu liigniiskust ega läbikuivamist.

Aubrieeta
Tuntud ka kui murutuder, kivikress ja sinipadjake. Aubrieeta on rohttaimede perekond ristõieliste sugukonnast . Looduslikult leidub neid umbes 12 liiki mäestikes Itaaliast Iraanini. Aubrieetad on madalakasvulised kevadel õitsevad püsililled. Oma nime on taimeperekond saanud Prantsuse maalikunstniku, Claude Aubriet´i (1668 – 1743 ) auks, kes lilledest vahel suurde vaimustusse sattus. Enamasti on koduaedades nähtavate aubrieetade puhul tegemist harilikust aubrieetast (A. deltoidea) aretatud hübriididega. Seemned võib külvata taimede ettekasvatamiseks aprillis – mais tuppa potti või kasvuhoonesse, kuid võib mais külvata ka otse kasvukohale aias või kiviktaimlas. Parim temperatuur seemnete idanemiseks on 15 - 18ºC, seeme idaneb 2-3 nädalat. Külvidele ei ole soovitav peale asetada katet, kuna vajavad tärkamiseks valgust. Jälgi hoolega, et külvid läbi ei kuivaks . Pikeerimisel on soovitav vahekaugus 5cm x 5cm, kasvukohale istutamisel 15cm x 15cm. Ühes grammis on umbes 600 seemet . Ettekasvatatud taimed võib hilissuvel või varasügisel istutada kasvukohale, kus nad õitsevad järgmisel kevadel, aprillis – mais. Kasvamiseks sobib aubrieetale päikeseline kuni poolvarjuline paik. Kõige rikkamalt õitsevad kergel lubjakal, kuid toitaineterikkal mullal, kuid kasvavad rahuldavalt ka tavalisel aiamullal. Võivad aastaid ühel kohal kasvada moodustades järjest suurema padjandi. Talveks on soovitav katta kuuseokstega, sest varakevadine päike võib kahjustada taime igihaljast lehestikku. Kahjustunud osad tuleb kevadel lõikusega eemaldada. Nii võib ka vanu taimi noorendada.
5. Bergeenia
Bergeenia tunneb kergesti ära nende nahksete, talvehaljaste lehtede järgi. Need on tugevakasvulised püsikud laiuva jämeda risoomiga. Õied on tavaliselt roosad ja puhkevad kevadel tugevavarrelistes kobarjates õisikutes. Bergeeniatele sobib nii päikesepaiste kui ka vari. Kasvavad ka tavalisel parasniiskel mullal, kuid eelistavad raskemat savikat toitaineterikast mulda. Bergeeniaid kasutatakse tavaliselt vabakujuliste rühmadena murus, basseinide ja looduslike veekogude ääres, pinnakattetaimena hõredate puude all, kalmistutel. Kenad koos priimulate ja akakapsaste, metsülase, kevadike ja kivirikkudega.

Hanerohi
Perekonnas umbes 100 liiki, looduslik leviala paikneb Põhja- ja Kesk-Euroopas, Vahemere maades, Aasia parasvöötmes, Jaapani ning Põhja-Ameerika mägedes, Eestis esineb looduslikult 2 liiki. Hanerohud on madalakasvulised kuni poolkõrged igihalja padjandina kasvavad püsikud, kuid nende seas leidub ka üheaastaseid rohttaimi. Õied kobaras , valged, kollakasvalged, roosad või lillad. Hanerohud eelistavad päikesepaistelist kasvukohta, varjulises paigas õitsevad nad vähem. Sobivad tavalised kergemad huumusrikkad aiamullad. Hanerohi on kaunis kiviktaimlas, kuivmüüridel, püsilillepeenras, vabakujuliste rühmadena, ääristaimena, pinnakattena väiksematel aladel, aiavaasides. Hanerohud on head meetaimed .

Helmikpööris
Helmikpöörised on madalad kuni poolkõrged mitmeaastased, igihaljaste lehtedega rohttaimed. Õied rohekad, valged, roosad või punased, kellukjad, asetsevad rohkearvulistes õrnades õisikutes. Helmikpöörised kasvavad hästi nii päikesepaistel kui poolvarjus kergel huumusrikkal parasniiskel aiamullal, mis on neutraalne või kergelt aluseline. Kasutatakse Helmikpöörised on ilusad kiviktaimlas ja püsilillepeenras, rühmadena, pinnakattena ja äärisena. Sobib kokku karpaadi kelluka, kassisaba ja kadakkaertega. Sobivad lillekimpudesse, kuna püsivad vaasis kaua.

Hosta
Hostad kuuluvad stiilseimate ja dekoratiivsemate leht- ja varjulembeliste püsilillede hulka. Kuigi nende populaarsus seisneb kaunis lehestikus, ei jää märkamatuks ka sihvakad õisikud. Lehed võivad olla rohelised, hallid või sinakad. Sortide hulgas esineb ka kahevärviliste lehtedega hostasid. Hostad eelistavad poolvarjulist kasvukohta, kuid niiskemal mullal kasvavad hästi ka päikesepaistel, võivad kasvadad ka varjus. Vajavad sügavapõhjalist parasniisket huumusrikast mulda. Kuival liivmullal jäävad kiduraks. Hostad on väga pikaealised talvekindlad püsililled, mille dekoratiivsus aastatega vaid suureneb. Hostad on oma ilusate lehtedega nägusad püsilillepeenras, ääristamena, rühmiti murus, basseinide ja veesilmade ääres, kalmistul . Hosta lehed leiavad tihti kasutust lilleseadetes.

Härjasilm
Härjasilmad kuuluvad tuntumate aia- ja loodustaimede hulka, mida aedades laialdaselt kasvatatakse. Valgete õitega sortide kõrval armastatakse ka värviliste õitega roosat neitsikummelit. Neil taimedel on kandiline, vaoline vars, mis ülaosas on lehtedeta ja paljas . Juurmised ja alumised lehed on pikarootsulised ning kujult äraspidimunajad, täkilised, ülemised lehed aga rootsutud, piklikumad ja saagja servaga. Korvõisikud paiknevad varre tipus üksikult. Kasvuks eelistavad nad keskmise viljakusega mulda, kuid kasvavad rahuldavalt igal mullal, ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Härjasilm on nägus peenralill, nii üksikult kui rühmana ja samas sobivad kõrgemad sordid ka suurema rühmana murusse ilupõõsaste või kõrgekasvuliste püsikute ette. On ilus ja kauapüsiv lõikelill. Härjasilmad on pikaealised, kuid vajavad aeg-ajalt uuendamist, sest üle viieaastased puhmad muutuvad keskelt hõredaks ja nende talvekindlus väheneb.
Liike paljundatakse seemnetega, sorte aga jagamisega Seemned külvatakse kevad-suvel kasvukohale või eelkasvatuse korral külvikasti. Ettekasvatamisel õitsevad juba samal aastal. Puhma jagamist tehakse kevadel või varasügisel. Eestis kasvab niitudel ja teeservades harilik härjasilm.

Igihali
Perekonnas ainult 7 liiki, nendest Euroopas 5 liiki. Väljaspool Euroopat levinud veel Põhja-Aafrikas ja Kesk-Aasias. Kõik liigid ei ole igihaljaste lehtedega. Vajab edukaks kasvamiseks varjulist või poolvarjulist kasvukohta ja parasniisket huumusrikast mulda, aga lepib ka tavalise niiskema aiamullaga. Kasutatakse pinnakattetaimena. Sobib suurepäraselt pinnakatteks, kus muru ei kasva, või kus muru oleks raske hooldada , näiteks maakeldrite pealsed . Kirjulehelistest sortidest ei maksa ette võtta ulatuslikke pinnakatteid, vaid kasutada neid aktsendina.

Kipslill
Kipslille perekond on liigirikas ca 125 liigiga , mis kasvavad looduslikult Euraasias , Austraalias ja Uus- Meremaal . Kipslilled on madalad kuni kõrged ühe- või mitmeaastased rohttaimed, harvemini poolpõõsad. Õied väikesed, valged või roosad, asuvad suures pöörises, harvem üksikult. Kipslilled vajavad päikesepaistelist kasvukohta ja eelistavad kerget kuivemat lubja- ja toitaineterikast mulda, kuid kasvavad ka tavalisel aiamullal. Nad on pikaealised, vähenõudlikud, talvekindlad ja kuivust taluvad püsikud. Kipslilled on ilusad üksiktaimena või rühmana püsilillepeenras, suuremas kiviktaimlas või murus avaramas aias. Kipslilled on hinnatud lõikelilled lillekimpudes. Roomav kipslill sobib suurepäraselt kivimüüridele, kasvab ilusasti üleääre allapoole. Kuivematel aladel ka kattetaimeks, kasvab kiiresti, moodustab ilusa koheva muru.

Kivirik
Kivirikud on kukeharjade kõrval Soome kiviktaimlate ja mägiaedade tähtsamaid püsikuid. Need on kasvukoha suhtes vähenõudlikud, kuid samas kevadeti väga õierikkad. Nende igihaljas lehestik on aastaringselt väga dekoratiivne. Perekonnas üle 300 liigi ja suur hulk alamliike ning vorme. Eestis kasvab looduslikult vaid 4 liiki. Kivirikud on madalad, harva ühe-, enamasti aga mitmeaastased taimed, kasvavad sageli muruna, vaibana või padjandina. Õied valged, roosad, punased või kollased , asetsevad kas üksikult, kännases või pöörises. Kivirikud kasvavad olenevalt liigist nii päikesepaistelises kasvukohas parasniisketel vett läbilaskvatel huumusrikastel muldadel kui ka poolvarjulistel ja varjulistel niiskematel huumusrikastel muldadel. Kõige sagedamini kasvatatakse neid kiviktaimlas. Sobivad ka püsilillepeenra eesäärele, kalmistule ja aiavaasidesse. Ilusad koos pisikelluka, mägisibulate, aubrieetade, halli nelgi ja hariliku müürilillega. Varjutaluvamad liigid sobivad hoonete ja hekkide põhjaküljel asuvatesse peenardesse koos kopsurohu, bergeeniate, lõhnava kannikese, väikese igihalja ja priimulatega.

Kukehari
Kukeharja perekonnas on üle 500 liigi, mis kasvavad looduslikult peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes, lõunapoolkeral leidub ainult üksikuid liike. Kukeharjad on enamasti madalad, murujad kuni poolkõrged püsikud või poolpõõsad, harvem ühe- või kaheaastased. Varred lamanduvad, tõusvad või püstised. Lehed lihakad , õied kollased, valged, roosad, punased või lillad. Kukeharjad on pikaealised vähenõudlikud püsikud, mida võib jätta samale kasvukohale mitmeks aastaks järjest. Pindakatvatel liikidel on soovitatav jätta istutamisel taimede vahekauguseks 15…20 cm. Kukehari on üldiselt talvekindel, kuid lumevaesel talvel või järskude temperatuurikõikumiste korral talvitub katte all kindlamini. Kukeharjad sobivad kiviktaimlasse, murusse, vabakujulistesse lillerühmadesse, püsilillepeenrale äärislilleks, pinnakattetaimena kalmistule. Nägusad koos madalate kellukate, aubrieetade ja kadakkaertega. Madalaid liike sobib kasvatada aiavaasis ja rõdukastis ja isegi potilillena toas.

Kukekannus
Kukekannused kuuluvad aia kõige uhkemate püsikute hulka. Kukekannuse perekonnas on ca 250 liiki, looduslikult kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes, Eestis kasvab ainult 1 liik. Madalad kuni kõrged ühe- või mitmeaastased rohttaimed. Iluaianduses kasutatakse madalama kasvukõrgusega sordirühmi. Looduslikud liigid on väga kõrged. Vajavad päikesepaistelist tuulevaikset kasvukohta, sügavat huumus - ja toitaineterikast ja vett läbilaskvat mulda. Kukekannused on tundlik liigniiskuse suhtes. Õisikute raskuse tõttu vajavad toestamist. Kukekannuseid kasutatakse püsilillepeenras, vabakujulise rühmana murus. Sobivad hästi loodusliku ilmega aeda ja taluaeda. Väga hea ka lõikelillena.

Kurekell
Mitmeaastaste rohttaimede perekond tulikaliste sugukonnast. Neid on ca 100 liiki, millest enamus on looduslikult levinud põhjapoolkera parasvöötmes. Euroopas kasvab looduslikult 20 liiki. Kurekelladele on iseloomulikud dekoratriivsed kolmesõrmised lehed. Õitel on 5 värvilist tupplehte ja sama palju kannustega kroonlehti. Kurekellad vajavad kergemat, huumusrikast mulda, paljud aedsordid ka soojemat kasvukohta. Taluvad hästi poolvarju. Kurekell on talvekindel, võib jätta samale kasvukohale mitmeks aastaks, kuid nad on suhteliselt lühiealised taimed, mille eluiga on 5...7 aastat. Paljundatakse seemnetega, mis tuleb märtsis-aprillis külvata kasti ja esimesel võimalusel pikeerida peenrasse, sest taimedel on pikad, sügavale ulatuvad juured. Hea, kui juba külvikast on tavalisest pikeerkastist sügavam. Seemneid võib külvata ka sügisel peenrasse. Kasvukohana eelistavad päikeselist kuni poolvarjulist, vett hästi läbilaskva ning viljaka ja parasniiske pinnasega paika.

Kurereha
Kurereha ei ole siiani saanud pooltki seda tähelepanu, mida väärivad. Mitmed neist on vähese hoolitsusega leppivad loodustaimed, millele võiks aias mitmekülgset kasutust leida. Nende lehed on enamasti karvased, sõrmroodsed, harvemini sulgroodsed. Sinised kuni punakaslillad õied on viietised, lahklehised. Eestis kasvab looduslikult 13 liiki. Kurereha ehk geraaniumi ei tohi segamini ajada Lõuna-Aafrikast pärit poti - ja peenralillena tuntud pelargooniga, mida mõnikord ekslikult samuti geraaniumiks kutsutakse. Kurerehad on pikaealised talvekindlad vähenõudlikud püsikud ja neid on lihtne kasvatada. Kurerehad eelistavd päikeselist kasvukohta ja parasniisket huumusrikast mulda, kuid kasvavad hästi ka kuival liivmullal, kusjuures mõned liigid seda isegi eelistavad ning poolvarjus. Nad on väärtuslikud pinnakattena, sest taimed moodustavad üksteisega kokkusulavaid puhmikuid ja õitsevad rikkalikult kevadest hilissuveni. Neid saab edukalt kasutada ka konteineraianduses. Kasvuaegse hooldamise peamised võtted on närtsinud õite eemaldamine, kuivaperioodidel kastmine , samuti aegajalt väetamine. Suurimad ohud kurerehale on teod, nälkjad ja jahukaste .

Käoking
Käokingad on tugevakasvulised kõrged rohttaimed, mille risoom on muguljas. Lehed on sõrmjagused ning nende hõlmad omakorda jagused. Sinised, valged, valge-sinise kirjud või kollased õied on püstistes tipmistes õisikutes. Sobib päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht ning kergem, huumusrikas, parasniiske ja vett läbilaskev muld . Käokingad on
vähenõudlikud ning võivad uuendamata kasvada aastaid samal kohal. Käokingi kasutatakse püsilillepeenras ja murus, vabakujulise rühmana. Sobivad hästi loodusliku ilmega aeda.

Leeklill
Perekonnas 67 liiki, mille looduslik leviala on Põhja-Ameerikas ja Aasias. Leeklilled on madalad kuni kõrged üheaastased rohttaimed või püsikud. Madalakasvulised leeklilled on ühed rikkalikumalt kevadel õitsevad värviküllased kiviktaimlataimed, mille igihaljad lehed moodustavad kauneid rohelisi padjandeid. Aed-leeklillede õite värvigamma on väga lai, nad on ühed värvikamad taimed sügiseses aias ja pargis . Leeklill on armastatud ja levinud vana taluõue lill. Aed-leeklilled eelistavad kobedat huumus- ja toitaineterikast parasniisket mulda. Päikesepaistelises kasvukohas õitsevad rikkalikumalt, ent lepivad ka poolvarjuga. Kuivemal pinnasel isegi eelistavad poolvarju. Sügisel lõigatakse maapealne osa tagasi 5-10cm kõrguselt. Madalakasvulised leeklilled eelistavad kuivemat päikesepaistelist kasvukohta. Lepivad tavalise parasniiske aiamullaga. Rikkalikuks õitsemiseks vajavad lubjast, rähkset, kuid toitaineterikast mulda. Kõrgekasvulisi leeklilli kasutatakse rühmadena püsilillepeenras ja suurematel haljasaladel, võib istutada ka põhjapoolsetele peenardele, kuhu sageli on raske sobivaid lilli leida. Sobivad hoonete, tarade, ilupuude ja põõsaste ette. Kaunid lõikelilledena. Madalakasvulisi leeklilli kasutatakse kiviktaimlas, kuivmüüridel, püsilillepeenra eesäärel. Kenad koos teiste padjanditega: ibeeriste, jänesekäppade, kivirikkude, hanerohtude, kadakkaerte, kevadike, kääbus-iiristega ja sarvkannikestega.

Magun
Üheaastaste või püsikrohttaimede perekond samanimelisest sugukonnast. Umbes 100 liiki, peamiselt Euraasia parasvöötmes ja lähistroopikas. Enamik liike on harjaskarvased; lehed hõlmised või jagused, õienupud longus. Harilikult nelja kroon- ja kahe tuppelehega õied on lahklehised, üksikud, vili hulgaseemneline kupar . Piimmahl (harilikult valge) sisaldab uinutava toimega alkaloide. Moonid ( magunad ) vajavad päikeselist kasvukohta ja sügavapõhjalist mulda. Magunad on vähenõudlikud talvekindlad püsikud. Nad vajavad päikesepaistelist kasvukohta ning vett läbilaskvat aiamulda. Liigniiskuse suhtes tundlikud.
Kasvatatakse murus või suuremas püsilillepeenras, vabakujulistes püsilillerühmades avaras aias, taluaias, kiviktaimlas. Sobivad kokku pööris-kipslille, varajaste päevaliilia ning aediirise sortidega.

Maikelluke
Maikellukese perekonnas on vaid mõned liigid. Looduslikult kasvavad Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika parasvöötmes. Eestis hästi tuntud metsalill. Risoomide abil moodustab suuri tihedaid kogumikke. Oma suurte laiade, veidi sinaka varjundiga tumeroheliste lehtedega moodustab väga tugeva pinnakatte, mis on pea asendamatu varjulisemates paikades. Õied valged või roosad kellukad , viljad oranžpunased marjad. Maikellukesed kasvavad nii päikesepaistelises kui ka varjulises kasvukohas, niiskemal huumus- ja toitaineterikkal mullal, kannatavad täisvarju ja kuivust. Kasutatakse vabakujulise rühmade ja suuremate kogumikena peamiselt muru asendajana varjulistemas paikades, hõredate puude all, põõsaste vahel, eriti vabades looduslikes paikades. Head kaaslased on metspiprad, sinililled, väikesed sõnajalad. Imehea lõhnaga meeldiv lõikelill. Suurepärane talviseks ajatamiseks. Hoiatus lastega peredele - kogu taim on mürgine!

Murtudsüda
Murtudsüdamed on väga tuntud püsikud, mille hulgas eriti suurekasvuline murtudsüda on laialt levinud aiataim. Perekonnas 19 liiki, mille looduslik leviala on Aasias ja Põhja-Ameerikas, niisketes metsades ja mägede nõlvadel. Murtudsüdamed on madalad kuni kõrgekasvulised püsikud. Mitmeti jagunenud lehtedega, punastes toonides, roosade , valgete või ka kollakate südamekujuliste õitega puhmad. Laialt levinud ja väga armastatud vanad taluõue lilled. Murtudsüda kasvab hästi nii päikeselises kasvukohas kui poolvarjus. Vajab parasniisket vett läbilaskvat huumus- ja toitaineterikast aiamulda. Murtudsüda ei talu liigniiskust. Pikaealine, võib ühel ja samal kasvukohal kasvada aastaid. Kasutatakse üksiktaimena või rühmana murus, püsilillepeenras, pinnakattena. Kaunid ilupõõsaste ees, näiteks tuhkurenela ‘Grefsheimi’ pitsivahu taustal. Sobivad hästi loodusliku ilmega aeda, taluaeda. Kaunid koos madalakasvulisemate lilledega, mis ei varja lille kauneid õiekobaraid, näiteks kaukaasia kitsekakra, täidisõielise varsakabja jt. Väga hea ka lõikelillena.

Nelk
Nelgid on enamikule inimestele tuntud taimeperekond, kuigi esimesena meenuvad kindlasti lõikelilledena kasvatatavad aednelgid. Nelgil on kitsad lehed, tihe puhmaid moodustav kasvuvorm ja tüüpilised õied. Nelkide igihaljad rohelised kuni sinakasrohelised lehestikupadjandid on alati kaunid. Õied üksikult või mitmekaupa koos tihedas õisikus, värvuselt valged, roosad või punased, harvem kollased, sageli lõhnavad. Nelkide kasvukohal peaks olema hea drenaaziga neutraalne kuni nõrgalt aluseline muld ja koht päikeseline. Kasvuaegse hooldamise juurde kuulub vajadusel mõõdukas kastmine ning närtsinud õite ärakorjamine. Kahjuritest on tülikamad lehetäid ja nälkjad.

Pojeng
Pojengid on kõigile tuntud taimeperekond. Need on kõrged, suurte õitega efektsed püsikud, olles seetõttu juba väga ammusest ajast olulised aiataimed. Ta on suvel õitsev lill, mille väärtuseks on külmakindlus, pikaealisus ja vähenõudlikkus, ilus ning kauasäiliv lehestik, puhmiku kõrgus, õie suurus ja ilu, õievormide ja –värvuste mitmekesisus , pikk õitseaeg ning hea säilivus lõikelillena. Neid iseloomustavad lihakad, muguljalt paksenenud juured ja suurte seemnetega kukkurvili. Kasvutingimuste suhtes on pojengid nõudlikud. Vajavad päikesepaistelist kasvukohta ning sügavapõhjalist parasniisket neutraalset või nõrgalt happelist huumus- ja toitaineterikast aiamulda. Lubjarikkal pinnasel haigestuvad pojengid kergesti. Vajavad korrapärast väetamist. Väga raskele mullale on soovitav lisada turbakomposti või kõdusõnnikut. Vajavad toestamist. Kasvatatakse üksiktaimena või rühmana murus, omaette peenrana, suuremas püsilillepeenras. Väga head lõikelillena.

Priimula
Priimula ehk nurmenukk on värvikate õitega madalad ja poolkõrged mitmeaastased taimed. Priimula sugukannas leidub üle 400 liigi. Priimula ehk nurmenukk Priimula kasvab looduses ka meil, see on kollaste õitega harilik nurmenukk. Rahvakeeles tuntakse teda nimedega nagu kanavarvas, kikkapüks, neitsipisar, titepüksid, sõrmkinnas. Priimula mis kasvab looduses niisketel aladel on pääsusilm. Jahedas valges kasvukohas õitseb aiandist ostetud taim toas mitu nädalat. Pikemaks õitsemiseks näpista järjepidevalt kõik närbunid õied ära, see ärgitab uusi õisi avanema, taim ei tohi kuivada. Peale õitsemist ei tasu priimulat ära visata , kasta teda nagu toataime,lehed on ilusad rohelised nii, et maikuus võid ta aeda istutada. Tegemist on külmakindla püsikuga. Kasvupaigaks vali talle poolvarjuline väikese kallakuga parasniiske huumusrikka mullaga koht. Liigniiskust ega üleujutust taim ei talu. Priimulad õitsevad aias aprillis-mais ja kordusõitsemist võivad teha ka sügisel. Ilusad on nad peenras mitmekesi koos, kus nendest saab värvide järgi moodustada rõõmsaid laike.

Päevaliilia
Päevaliilia perekonnas on umbes 15 liiki, mis looduslikult on levinud Kesk- Euroopast kuni Hiina ja Jaapanini. Lühikese mugulja risoomi ja lihakate juurtega püsikud. Lehed juurmised, pikad, lineaalsed ja püstised ning moodustavad tiheda dekoratiivse puhmiku. Õied suured, kollased või oranžid, sortidel ka valged, roosad, punased, lillad või pruunid . Päevaliiliad on vähenõudlikud kasvutingimuste suhtes, pikaealised ja talvekindlad. Päevaliiliad on tuntud vähenõudlike püsililledena, kasvavad hästi nii päikesepaistel kui ka varjus, nii toitainerikkal kui ka kehval mullal. Päevaliiliate uuemad suureõielised sordid vajavad rikkalikuks õitsemiseks päikesepaistelist kasvukohta ja toitainete- ning huumusrikast parasniisket mulda. Poolvarjus või kehvemal mullal õitsevad nad vähe. Päevaliiliad on ilusad avaras aias ja looduslikel aladel nii üksiktaimena kui rühmana murus puude ja põõsaste taustal. Sobib veekogude kallastele ja basseinide äärde. Ilusad püsilillepeenras erivärviliste sortide rühmadena või koos lursslillede, kipslille, kobarpeade ning aedmonarda sortidega. Päevaliiliad on ilusad lõikelilled.

Siilikübar
Siilkübara perekonda kuulub 9 liiki, mis looduslikult kasvavad Põhja-Ameerikas. Siilkübarad on enamasti poolkõrged ja kõrged korvõielised püsikud. Siilkübar vajab päikesepaistelist kasvukohta ja huumusrikast aiamulda, kehval mullal õitseb vähem. Märga mulda talub halvasti, eriti talvel. Siilkübarad on väga ilusad rühmana püsilillepeenras. Eriti hästi sobivad nad valgeõieliste püsilillede kõrvale.
KASUTATUD KIRJANDUS JA INTERNETILEHED
www.hansaplant.ee
www.aiasober.ee
www.taimekujundus.ee
P. Alanoko „Püsililled“
M. Seidelberg „Väike püsililleraamat“

.DOC Laadi alla originaalfail 8 lk · .doc · 85 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-02-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti

85 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Myy321 Õppematerjali autor

Püsiku perekondade kirjeldused

hosta aster akakapsas kurekell kurereha

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

244

pptx

Lillekasvatus lävendipõhised taimed

m’ sinised õied • sobib hästi varjulises kohas kasvatamiseks. Täisvarjus kasvades on nad sama head kui ereda päikse käes. Paremini edeneb päikselises kohas viljakal ja niiskel mullal. HEMEROCALLIS X HYBRIDA - AED- PÄEVALIILIA • Päikseline, poolvarjuline kasvukoht. Huumusrikas aiamuld. • Lai sordivalik. lühikese mugulja risoomiga ‘Moment of pikaealised ja truth’ väga dekoratiivsed püsikud. Nad on vähenõudlikud, vastupidavad ja suurepärase talvekindlusega. Õite värvus varieerub olenevalt sordist. HEUCHERA SANGUINEA - VEREV HELMIKPÖÖRIS • lehed dekoratiivselt ‘Coral petite’ ümarad, sakilise servaga, kompaktne leherosett ulatub 20- 25 cm kõrgusele. Õied on väikesed, kellukesekujulised, vaarikavärvi, koondunud õrnadel vartel pööristesse. Õitseb juuni- august, 60- 90 päeva. • Kasvab hästi

Põllumajandus

docx

Mailaselised ja kuslapuulised

LUUA METSANDUSKOOL Maastikuehitus Sessioonõpe HALJASTUSES KASVATAVATE TAKSONITE MÄÄRAMINE SUGUKONDADES MAILASELISED JA KUSLAPUULISED Iseseisev töö õppeaines botaanika KOOSTAS: Kadi Treial JUHENDAS: Evelin Saarva Luua 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS Antud töö eesmärk on tutvustada mailaseliste ja kuslapuuliste sugukondadesse kuuluvaid haljastusväärtust omavaid perekondi ja nende liike. Vastused püüan saada jägnevatele küsimustele: Kui paljud perekonnad ja liigid nendest sugukondadest omavad haljastusväärtust? Milliseid perekondi ja liike neist saab Eestis kasvatada? Millised on selle perekonna või liigi määramistunnused? Kus antud liik kasvab? Milliste liikidega peenras kokku sobib? Milliseid kasvutingimusi vajab? Kuidas paljundada? Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAIL

Botaanika

Suvine kodune töö aines ilutaimede kasutamine

109

pdf

Suvine kodune töö aines ilutaimede kasutamine

Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Xxxx xxxxxx Õpimapp Õpimapp aines 'ilutaimede kasutamine' Tartu 2011 SISUKORD PÜSILILLED .................................................................................................................................. 5 Kortsleht (alchemilla) ................................................................................................................. 5 Jaapani või hubei ülane (Anemone) ............................................................................................ 8 Metspipar (Asarum) .................................................................................................................. 10 Aster (Aster) .............................................................................................................................. 12 Astilbe (Astilbe) ...................................................................

Ilutaimede kasutamine

102

docx

Suvine kodutöö ehk õpimapp aines ilutaimede kasutamine

Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Õpimapp Õpimapp aines 'ilutaimede kasutamine' Tartu 2013 1. PÜSILILLED 1.1 Kortsleht (Alchemilla) Konkreetne liik: punaraag-kortsleht (Alchemilla erythropoda) (joon. 1, joon.2) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-15 cm, läbimõõt 30-40 cm. Taime välislaadi kirjeldus: laiutav pinda kattev madal puhmas. Lehed: hõlmised, siidjad. Värvuselt hallikas- kuni sinakasrohelised, lehevarred punakad. Õied või õisikud: värvuselt kollakas-rohelised. Õitsemise aeg on mai-juuli. Liigi eritunnused: vastupidav ja vähenõudlik. Vihma- ja kastepiisad kogunevad lehe keskele. Kasvukoha nõuded: poolvari või päike, parasniiske kasvukoht. Sobib hästi ka kuivemapoolse lahjema mullastikuga pindade katmiseks. Kasutamine haljastuses: pinnakatteks, kiviktaimlates, alpiaedades, madalate hekkidena (peenardes ääristaimena), kivimüüritistel. Joonis 1. Punaraag-kortsleht (htt

Ilutaimede kasutamine

116

docx

Eesti Maaülikool Ilutaimede õpimapp

Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut ÕPIMAPP Ilutaimede kasutamine Tartu 2014 SISUKORD 1.1 Kortsleht (Alchemilla).......................................................................................................3 1.2 Ülane (Anemone)..............................................................................................................4 1.3 Metspipar (Asarum)..........................................................................................................5 6 1.4 Aster (Aster)......................................................................................................................6 1.5 Astilbe(Astilbe).................................................................................................................8 1.6 Bergeenia (Bergenia)............................................................................................

maailma loodusgeograafia ja geograafiliste...

doc

Suvelillede ülesanne

f f 2011 SUVELILLEDE TUNTUMAD LIIGID, NENDE KASVATAMINE JA KASUTAMINE HALJASTUSES Konspekt aines ,,ilutaimede kasutamine" ... rohtsed taimed, mis õitsevad ainult ühe suve. 1-aastased lilled õitsevad külvjärgselt sama aasta suvel ja annavad sügisel seemet. 2-aastased lilled kahe aastase elutsükliga taimed, kus esimesel aastal moodustuvad taime vegetatiivsed organid ja teisel aastal generatiivsed organid. Begoonia (Begonia) -alatiõitsev begoonia (B. cucullata sün. B. semperflorens) Kõige vähenõudlikum varjutaluv suvik. Kasvab hästi päikeselises ja poolvarjulises kohas, eelist

Ilutaimede kasutamine

pdf

Püsikute õppematerjal

Paljundamine tütarsibulatega Istutada rühmadena, peenardessse, kasutatakse klumpides ja lõikelillena Sorte üle 100, lai värvivalik, jagunevad kolme rühma Suureõieline gladiool``Novalux`` Liblikõieline https://www.aiasober.ee/tooted/lillesibulad/gladioolid-14- gladiool``Jackpot`` Kääbusõieline gladiool``Nümph`` /2191 Kasutatud allikad · Barlage, A., M. Von Berger, F. Suur püsikuraamat. (2012). Varrak. · Orehovs, A. Dekoratiivsed püsikud. (2017). Tänapäev. · https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/27 · http://maiupoldoja.blogspot.com.ee/2016/10/virtuaalne- herbaarium.html · http://kristinakoolis.blogspot.com.ee/2015/08/avamaataimede- virtuaalherbaarium.html · https://www.bakker.com/en-gb/p/cannas-mixed-M43628

Lillekasvatus

150

pdf

PÜSILILLED

PÜSILILLED JANE SISASK RÄPINA AIANDUSKOOL 1MK2 2014 Aed-kukekannus Delphinium x cultorum Aed-kukekannus Delphinium x cultorum · Mõned sordid: 'Jupiter Pink`, 'Jupiter Sky Blue`, 'Jupiter White`, 'Moonlight`. · Kõrgus 70-100 cm. Õitseb juuni august. · Sobib Toitaineterikas parasniiske aiamuld Aed-leeklill Phlox paniculata Aed-leeklill Phlox paniculata · Mõned sordid: 'Adessa Orange`, 'Adessa Pink Star`, 'Adessa Special Fire`, 'Adessa Special Purple Star`, 'Adessa White`. · Väga erinevad värvid. Palju sorte. · Kõrgus 50-100cm · Sobib parasniiske hea aiamuld Aed-mägisibul Sempervivum x hybridum Aed-mägisibul Sempervivum x hybridum · Mõned sordid: ´Arno´, ´Bruhonice´, ´Elva´, ´Grand New Heavie´, ´Hallamari´, ´Jubilee´, ´Kappa´, ´Lee´, ´Merle´, ´Neon´, ´Neptun´, ´Othello´, ´Rotsteinsiese´, ´Silbercarneol´, ´Smaragd´, ?

Rohttaimed

Rohkem sarnaseid