Liiklusõnnetused loomadega (3)

LUUA METSANDUSKOOL
Maastikuehitus
Sessiooniõpe
LIIKLUSÕNNETUSED LOOMADEGA
I B kursuse keskkonnakaitse referaat
Juhendaja : Vello Keppart
Koostas: Aive Sillaste
Luua 2008

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.OHTLIKUD TEGURID 4
1.1 Ohtlikumad maanteelõigud 4
1.2. Ohtlikumad aastaajad 5
1.3. Ohtlikumad kellaajad 7
2. ÕNNETUSTE STATISTIKA 8
3. SAGEDAMINI LIIKLUSÕNNETUSTESSE SATTUVAD LOOMAD 9
3.1. Põder 9
3.2. Metskits 9
4. ROHEVÕRGUSTIK 10
4.1. Rohevõrgustiku tugialad 10
4.2. Valglinnastumine 11
5. MAANTEE – EHITUSE SEIRE 12
6. LIIKLUSE NEGATIIVSE MÕJU VÄHENDAMINE 13
6.1. Ulukitara 13
6.2. Ökodukt 13
6.3. Viadukt 14
6.4. Loomatunnel suurulukitele 15
6.5. Loomatunnel väikeulukitele 15
6.6. Truup 16
6.7. Pikendatud maateesild 17
6.8. Väikese käigurajaga maateesild 17
6.9. Loomafoorid ja muu 18
KOKKUVÕTE 20
KASUTATUD KIRJANDUS 21

SISSEJUHATUS

Liiklusõnnetused loomadega on aasta aastalt suurenenud. Looduslikke alasid läbivad maanteed takistavad loomade rännet. Liiklustihedus maanteedel aina kasvab ja kiirused suurenevad. Ehitatakse uusi teid, kuid ei arvestata eriti loomadega. Päris paigal ei püsi ju loomadki. Liikuma sunnib neid toidu otsimine ja jooksuaeg . Samuti peletab metsloomi liikvele inimeste tegevus: jaht , põllu- ja metsatööd. Loomi meelitavad teedele lombid , kuhu on valgunud talvel teedele puistatud sool, või teeäärde visatud toidupakendite ja -jäänuste lõhn. Kokkupõrkest autoga viga saanud ja põgenenud loom on kerge saak kiskjatele, tekitades nendes huvi teeläheduse vastu.
Ka linnade lähialad on kummalises muutumises: inimesed kolivad linnast maale, et rahulikumas keskkonnas elada ja loodust nautida, kuid tegelikult asuvad nad tihti hoopis sedasama igatsetud paika halvemaks muutma . Loomade rajad lõikuvad maanteedega täiesti ettearvamatutes kohtades. Enamasti jääb linna lähedale maale kolinud rahvas linnas tööl käima, mis tähendab liiklustiheduse suurenemist .
Seni on Eestis loomaõnnetuste vältimiseks üsna vähe tehtud, kuid juba võetakse arvesse teiste riikide kogemusi. Järgnevalt on töös väljatoodud natuke statistikat õnnetustest metsloomadega ja mida nende vähendamiseks on tehtud. Samuti tuleb juttu rohevõrgustikust ja valglinnastumisest.

OHTLIKUD TEGURID

Ohtlikud tegurid saab jaotada mitmeti. Antud peatükis saab ülevaate ohtlikumatest maanteelõikudest, aastaaegadest ja kellaaegadest, mil õnnetusi loomadega juhtub tihedamini.

1.1 Ohtlikumad maanteelõigud

Joonis 1. Olulised võimalike õnnetuste kohad (sinised kolmnurgad) ja 2000. aastal registreeritud loomaõnnetused (punased ringid ) Eesti suurematel maanteedel (Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee. Maanteeameti portaal . 05.01.2007.).
Ulukiõnnetuste statistikat Eestis on põhjalikumalt kogunud ja uurinud 1980. aastate lõpus Jüri Tõnisson ja Malle Mardiste ja 1990. aastate lõpus Lauri Klein . Praegu kogub andmeid ning avaldab ülevaateid maanteeamet koostöös ekspertidega (Javoiš, 2008).
Suurem osa õnnetusi juhtub põhimaanteedel, sest liiklusintensiivsus on suurem ning samuti on kiirused palju suuremad. Teistest enam joonistuvad välja õnnetuste arvu poolest T 4 Tallinn-Pärnu- Ikla maantee (poole rohkem kui järgneval), T 2 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee ja T 1 Tallinn-Narva maantee. Võrdselt järgnevad esimesele kolmele T 6 Valga-Uulu, T 3 Jõhvi-Tartu Valga ja T 3 Pärnu-Rakvere-Sõmeru maanteed (Liiklusõnnetused loomadega, 2004).
Eelkõige on ohtlikud metsad ja metsaservade lähedus ja teeäärsed põõsaribad. Suhteliselt rohkem on loomi niiskematel maastikel ja veekogude läheduses, eriti ohtlikud on kohad, kus vooluveekogud lõikuvad teega . Väga tiheda liiklusega maantee on paljudele loomaliikidele juba niiöelda absoluutne barjäär, mille ligi nad ei tule (Javoiš, 2008).
Välismaa kogemus on näidanud, et ulukiprobleeme maanteedel lahendavad põhiliselt insenerid , lähtudes üpris kitsalt üksnes liiklusohutusest. Insenerid ja zooloogid saavad ühise laua taga kokku väga harva, üksteisest aru aga veelgi harvemini. Eestis ulukiturbe standardeid maantee-ehituse tarbeks veel pole. Nende loomisele võiks terioloogia selts õla alla panna, olgugi eluslooduse standardiseerimine raske ülesanne (Javoiš, 2008).
Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee poolitab Vahe-Eesti loodusalad ja laias laastus kogu Eesti. Lääne-Eesti asurkondi ähvardab veel oht, et nad lõigatakse ära Venemaalt lähtuvast pidevast isendilisest ja geneetilisest täiendusest, mis on väga oluline kõigile meie ulukitele, eriti aga haruldasematele, näiteks suurkiskjatele (Javoiš, 2008).

1.2. Ohtlikumad aastaajad

Metsloomade rändealasid läbivad maanteed moodustavad barjääri, mida väiksematel loomadel on peaaegu võimatu ületada. Sellest tulenevalt on vajalik läbi viia uuringud vastavate kaitsemeetmete rakendamise tarvilikkusest.
Kõige rohkem ulukiõnnetusi juhtub sügisel. Septembris ja oktoobris on põtradel ja hirvedel jooksuaeg, metssigadel novembris-detsembris. Põtradel on jooksuaja lõppedes kombeks koguneda salkadesse ja vastu talve elupaika vahetada, mõnikord koguni suurte salkadena üksteise kannul liikudes. Selles aimub teatavat rändekihku. Mitte alati pole toidulaud olnud nii rikkalik kui praegusel ajal; sihiks võib olla rabaserv männinoorendikega, kõrgemad tukad, kus ohutum ja puudub jää (Javoiš, 2008).
Samal ajal peavad autojuhid kohanema järjest halveneva nähtavusega: päev lüheneb ja ilmad on tihti sajused. Üksiti algab libedate teede hooaeg . Õnnetuste kõrgkuu on oktoober, kui pime aeg nihkub autoliikluse õhtusele tipptunnile. Sama kuu lõpus minnakse üle talveajale: privileeg tõusta tund hiljem muutub õhtul nuhtluseks liigelda harjumatult pimedas (Javoiš, 2008).
Teine kõrgaeg näib olevat maikuu ja suve esimene pool. Mais poegivad põdralehmad ja peletavad eemale seni ema seltsis elanud mullused vasikad, kes nüüd peavad väheste kogemuste najal ise hakkama saama. Nii satub neid isegi asulatesse ja hukkub vahel liikluskeerises. Suve esimesel poolel algab metskitsede jooksuaeg. Metskitsi ajavad suvel liikvele ka põllutööd: heinategu ja viljakoristus. Pika valge aja tõttu on liiklus nihkunud ka varastesse hommiku- ja hilistesse õhtutundidesse (Javoiš, 2008).
Joonis 2. Liiklusõnnetused aasta lõikes (Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee. Maanteeameti portaal. 05.01.2007.).
Kõige rahulikum aeg tundub olevat talve teine pool ja varakevad, veebruarist aprillini. Raagus puud, lumi ja juba pikenev päev parandavad sõidukijuhtide nähtavust ja teevad loomi vast samavõrra ettevaatlikumaks. Loomi on jahi ja talvevintsutuste tõttu vähemaks jäänud ja nad liiguvad võimalikult vähe, et kasinat energiavaru kokku hoida (Javoiš, 2008).

1.3. Ohtlikumad kellaajad

Loomaõnnetuste ööpäevane rütm erineb selgelt muude liiklusõnnetuste rütmist. Tippaeg algab päikeseloojaku paiku, suvel juba enne seda ja talvel pigem pärast loojakut, ning vaibub alles pärast südaööd. Väike tõus on ka hommikul kella kuue ja kümne vahel, kui liiklus on juba alanud, ent päev pole veel sõralisi maanteedest eemale peletanud. Jüri Tõnissoni suulistel andmetel võib tegelikult üsna ohtlik olla kogu öine aeg: jahipraktikute viimase aja vaatlused meil uudsete automaatsete välikaameratega on osutanud, et loomad on öösel toimekamad, kui seni arvatud, sama on arvanud loodusfilmimees Rein Maran . Et aga päris keset ööd liigub autosid vähe, siis ei ilmne see oht liiklusõnnetuste statistikas. Lauri Kleini arvates võib meil öösiti üpris palju ulukeid hukkuda suurte transiitveokite all, mille juht ei pruugi ülesõitu väiksemast loomast märgatagi (Javoiš, 2008).
Joonis 3. Liiklusõnnetused päevalõikes (Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee. Maanteeameti portaal. 05.01.2007).
Ööpäeva jooksul on kõige suurem võimalus metsloomaga maanteel kokku saada pärastlõunasel ajal õhtupoolikust kuni südaööni ning teine loomade aktiivne liikumisaeg on hommikuti umbes kella 7 ja 9 vahel. See on metsloomade toiduotsingute aeg. Kõige väiksem tõenäosus metsloomaga kokku põrgata on öösiti kella 3 ja 6 vahel ning päeval, kella 12 ja 16 paiku (Liiklusõnnetused loomadega, 2004).

2. ÕNNETUSTE STATISTIKA

„2007. aastal laekus Keskkonnainspektsiooni ligi 2400 teadet liiklusõnnetuste kohta, milles hukkus või sai vigastada metsloom. Põtradega juhtus 208 õnnetust,metskitsedega 1940, metssigadega 144 ning hirvedega 3. Suurkiskjatest jäi auto ette 4 karu, 3 hunti ning 6 ilvest.
Põtradega juhtus õnnetusi kõige rohkem juunis (27), mais ja oktoobris (24); metskitsedega oktoobris (255), samuti novembris(240) ja mais (243); metssigadega oktoobris (35) ja detsembris (20). 2007.aasta viimane kvartal (oktoober, november, detsember) oli väga õnnetusterohke – 875 teadet (tegelikkuses oli õnnetuste arv ilmselt veelgi suurem, kuna väiksemate loomadega juhtunud õnnetustest sageli ei teatata).“ (Loomaõnnetused 2007, 2008)
Joonis 4. Õnnetused loomaliikide järgi (Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee. Maanteeameti portaal. 05.01.2007.).

3. SAGEDAMINI LIIKLUSÕNNETUSTESSE SATTUVAD LOOMAD

Kõige sagedamini liiklusõnnetustesse sattuvatest loomadest võib nimetada põtra ja metskitse. Õnnetusi loomadega on tõenäoliselt rohkem, kui statistika näitab, sest paljudest juhtumistest ei anta lihtsalt teada.

3.1. Põder

Põtradega juhtuvad õnnetused enamasti mais-juunis ning septembris-oktoobris ja enamasti just hilisõhtusel ajal.
Joonis 5. Liiklusõnnetused põtradega kellaaja lõikes (Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee. Maanteeameti portaal. 05.01.2007).

3.2. Metskits

Metskitsed satuvad sagedamini õnnetustesse mai- ja juunikuus ning oktoobris, kellaajaliselt on ohtlikumad hommikune aeg, õhtupoolik ning hilisõhtu.
Joonis 6. Liiklusõnnetused kitsedega aasta lõikes (Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee. Maanteeameti portaal. 05.01.2007).

4. ROHEVÕRGUSTIK

Inimmõju leevendavast ökovõrgustikust maastikul hakati Eestis rääkima juba 1970ndail.
Viimatine samm oli valitsuse 1999. aasta korraldus, mille alusel koostati terves riigis maakondade kaupa rohevõrgustiku teemaplaneeringud - kaartidele märgiti suuremad metsamassiivid , kaitsealad jms (rohevõrgustiku tuum­alad) ning neid ühendavad nn rohekoridorid (Aitsam, 2008).
Rohelise võrgustiku eesmärgiks on luua eeldused piirkonnale iseloomulike ökosüsteemide, koosluste ja looduslike liikide säilitamiseks ja kaitseks ning tagada jätkusuutlik looduskasutus (Keppart, 2006).
Sellise võrgustiku säilitamine pidanuks tagama, et maale kippuvad inimesed ja nende uusasulad, aga ka uued teed ja muud rajatised jätavad normaalselt ruumi looduslikule elustikule ning aitavad hoida looduslikku aineringi stabiilsena.
Maakonniti tehti planeeringut, et roheline võrgustik oleks terviklik - pole ju kasu rohekoridorist ühe valla piirini , kui piiri taha on ehitatud linn.
Aga maakonna rohevõrgustikku, mida omavalitsused oma planeeringuid tehes peaks arvestama, ei ole määratud kohustuslikuks ehituskeelualaks. Rohelistest koridoridest ei ole tehtud kaitsealasid, pigem on loodetud inimeste mõistusele.
Soovituslikke rohevõrgustiku alasid on päästerõngana püüdnud kasutada kohalikud inimesed, kui näiteks nende kodu lähedale rohealale on plaanitud rajada kaevandust. Ei tea, et kusagilgi oleks seda võetud argumendina - mis pole kohustuslik, sellest just nagu ei pea välja tegemagi (Aitsam, 2008). Roheline võrgustik koosneb ühtseks tervikuks ühendatud tugialadest ja koridoridest (Keppart, 2006).

4.1. Rohevõrgustiku tugialad

Tugialadeks on suuremad loodusmaastikud, millele rohevõrgustik toetub . Tugiala on väärtuslikum osa kaitsealadest, kõik loodus- ja linnualad ning suuremad loodusmaastiku osad. Viimasteks on Eestis enamasti metsamassiivid mandril ning väärtuslikumad veealad: meri, järved, jõed. Tugialade vahel asuvad rohekoridorid, mis ühendavad tugialasid jt rohelise võrgustiku elemente ja on vajalikud liikide populatsioonisisesteks liikumisteedeks. Puhvrid, astmelauad ja sõlmed toetavad rohevõrgustikus tugialasid ja rohekoridore, see tähendab annavad liikidele liikumisvõimalusi ühest piirkonnast teise läbi kultuurmaistu (Keppart, 2006).
Mida suurem roheala, seda suurem on tõenäosus, et peale servaliikide, kes inimnaabrust paremini taluvad, elab selle sügavuses ka pelglikumaid ja haruldasemaid liike. Kui sellisel alal on ühendust ka naaber-rohealadega, on liikidel eeldusi olla elujõus. Mida väiksemaks ja isoleeritumaks rohealad jäävad, seda vaesem on sealne elustik, seda rohkem suudab looduslikke kooslusi mõjutada inimtegevus (sportijad, jalutajad jt) (Aitsam, 2008).

4.2. Valglinnastumine

Eestis ei ole piisavalt uuritud valglinnastumise mõju loodusele, aga mõneti saame kasutada muu maailma kogemust. Näiteks mis hetkest, mis liiklustihedusest alates muutuvad maanteed metsloomadele ületamatuks barjääriks või mis hetkest olemasolev rohekoridor pikas perspektiivis enam ei toimi. Ehitustegevust planeerides tuleks rohevõrgustikku jälgida, sest hilisem taastamine on märksa keerulisem. Ka seetõttu, et maadel on palju eraomanikke, kellega tuleks siis kokkuleppeid teha (Aitsam, 2008).
Kas valglinnastumine on rohevõrgustike säilimise mõttes üle-eestiline probleem? Need protsessid kipuvad olema stiihilisevõitu igal pool, aga Tartus, Pärnus või Viljandis ei ole sellega nii suured probleemid, kui Tallinnas. Tallinn on nii suur, et selle ümber konfliktid teravduvad (Aitsam,2008).

5. MAANTEE – EHITUSE SEIRE

2007. aasta detsembris kogunesid Paides Eesti terioloogia seltsi helgemad pead. Meeleolu oli teotahteline . Esimest korda Eesti ajaloos olid loomateadlased organisatsiooni tasemel kutsutud nõu andma maantee-ehituse planeerimisel. Kõne all oli uue Tallinna–Tartu maantee Kose–Mäo teelõik. See lõik ristub paljude loomaliikide oluliste liikumisradadega. Tähtis on hoida ära liiklusõnnetusi, ent vähemalt niisama tähtis on võimaldada ulukitel liikuda kummalegi poole teed jäävate asurkondade vahel (Javoiš, 2008).
Vana maantee iga kilomeetri kohta koostatakse ulukitega seotud ohtude hinnang ehk ohupass, lähtudes liiklusõnnetuste statistikast ning tee ja selle ümbruse iseloomust. Varem on Eestis säärased ohupassid koostatud teelõikudele Tallinnast Kose ja Keilani , Maardust Aaspereni ning Tallinna ümbersõidu kohta.
Püütakse kaardistada elupaigad ja suuremate ulukite liikumisradade koondumiskohad. Hiljem kõrvutatakse uuel trassil kaardistatu praeguse tee ohupassidega. Nii selguvad ulukite võimalikud liikumisrajad ja saab planeerida uue tee turvameetmeid (Javoiš, 2008).
Väga tähtis on juba enne ehitustööde algust täpselt kirjeldada ümbruskonna loomastiku seisund ning alustada läbimõeldud ja pikaajalist seirekava, et selguksid ehitise mõjud. Praegu sellise seire kohustust kellelgi ei ole, loomastikku uuritakse vaid lühiajaliste projektide raames. Nõnda võib palju väärtuslikku teadmist tuulde lennata . Eesti maastik , loomaliigid ja populatsioonide käitumine erinevad Lääne-Euroopa maadest , valmis lahendusi meil kellegi pealt maha kirjutada ei ole (Javoiš, 2008).

6. LIIKLUSE NEGATIIVSE MÕJU VÄHENDAMINE

6.1. Ulukitara

Ülimalt tihe liiklus või tugev ja kõrge tara teeservas võivad hoida loomad teest eemal ja kaotada ulukiõnnetused põhimõttel “pole ulukit, pole probleemi” (Javoiš, 2008).
Võrkaiad. Enamik loomade maanteeületust hõlbustavaid rajatisi on kombineeritud taradega. Hoidmaks ära loomade sattumist teele ning liiklusohtlikke olukordi , on kiirteelõike tarastatud . Võrkaia mõõtmed on eri maades erisugused. Igal juhul tuleb arvestada, et suuremaid ulukeid, näiteks põtra ei pea tara kinni, kui see on ehitatud risti väljakujunenud rändeteega ega ole kombineeritud lähedal oleva tunneli vm läbipääsuga (Klein, 2001).
Joonis 7. Ulukitara Maardu –Valgejõe teelõigul (Liiklusõnnetused loomadega, Maanteeamet 2004).

6.2. Ökodukt

Maantee kohale rajatud 8...100 m laiune loomade sild , mis on kaetud pinnase ja taimedega. Prantsusmaal, Hollandis, Luksemburgis, Norras ja Šveitsis on ehitatud peamiselt nn kahepoolse lehtri kujulisi ökodukte, mille kitsaim koht on 8...15 meetrit. Suuremaid ökodukte on ehitatud Saksamaal ja Šveitsis. Enamasti on ökoduktile istutatud taimestik ribadena, mis võimaldavad loomadel häirimatult üle ökoduktile minna. Silla kumerus peab olema minimaalne, et see ei varjaks horisondina elupaika teisel pool silda. Ökodukti mõlemad suudmed tuleb piirata kõrge taimestikuga, nii et see varjaks maantee ja liikluse ning ökodukti ületamine oleks loomale võimalikult loomulik. Maantee kohale ulatuv ökodukti osa on vaja piirata vähemalt kahe meetri kõrguse läbipaistmatu taraga. Kasutatud on nii metall -, puitkui
ka traatvõrktara. Traatvõrku piirab seestpoolt tihe kõrge hekk (Keppart, 2006).
Joonis 8. Edukalt toimiv ökodukt Prantsusmaal. Foto raamatust “ Manual de prevencio
i correccio dels impactes de les infraestructures viaries cobre la fauna” (Klein, 2001).

6.3. Viadukt

Maanteeviadukt üle katkematu elupaigamassiivi võimaldab loomadel häirimatult liikuda. Seda on eelkõige kasutatud mägise reljeefiga maades, kuid ka mujal. Näiteks märgaladel, kus maapind on kavandatavast maanteest tunduvalt madalam, on kõrge maanteetammi asemel tihti otstarbekam rajada viadukt. Nii saavad väiksemad loomad – kui viadukt on kõrgem, siis ka suuremad imetajad – vabalt tee alt läbi minna. Soomes on selline viadukt (165 m pikk ja 7 m kõrge) ehitatud kiirteele E18 Loviisa piirkonda üle umbes 150 m laiuse soise maastiku, mis jääb põtrade rändeteele (Keppart, 2006).
Joonis 9. Wieseni viadukt Šveitsis (Perrot, 2005).

6.4. Loomatunnel suurulukitele

Neid on kahesuguseid: nn rebase -jänese tüüpi ja nn hirve-põdra tüüpi. Esimese suudme laius kõigub 5...12 meetri ulatuses, teisel on see tavaliselt üle 25 m. Tunneli kõrgus varieerub sihtliigiti samuti kolmest kuni viie meetrini. Üks olulisimaid tingimusi: looma silmade kõrguselt peab läbi tunneli paistma silmapiir . Oluline on ka sobiva elupaiga ning väljakujunenud liikumisradade olemasolu (Keppart, 2006).

6.5. Loomatunnel väikeulukitele

Kasutusel on nii torujaid kui ka neljakandilise ristlõikega väikeulukitunneleid (läbimõõt 0,4...2,0 m). Sellised tunnelid võivad olla rajatud kas mitme liigi jaoks või spetsiaalselt teatud looma tarvis (nt mägratunnelid) (Keppart, 2006).
Joonis 10. Kahala läbipääs (Eluslooduse seire I etapp Tallinn-Narva maanteel. Maanteeamet, 2006).

6.6. Truup

Truup, mis viib väiksemad ojad ja kraavid maantee alt läbi; tarvitatakse mõnikord ka väikeulukite tunnelina. Seda aga peamiselt kuiva kliimaga maades, kus truup on enamiku ajast kuiv. Loomad ei läbi ümmargusi vooluveetruupe kuigi meelsasti, sest nad eelistavad neljakandilisi läbipääse (Keppart, 2006).
Joonis 11. Kaksiktruup 38. kilomeetriposti juures Tallinn-Tartu mnt (Klein, Rajasaar, 2005).

6.7. Pikendatud maateesild

Silla ehitamisel üle vooluveekogu on mitmel pool Lääne-Euroopas arvestatud vajadusega jätta loomadele mööda kallast liikumiseks vähemalt kahe meetri laiune kaldariba (kõrgeimast veeseisust alates). Sellist pikendatud maanteesilda kasutavad väikese ja keskmise suurusega imetajad päris meelsasti (Keppart, 2006).
Joonis 12. Jägala jõe sillaalune kallasrada (Klein, Rajasaar, 2007).

6.8. Väikese käigurajaga maateesild

Maanteesilda on üsna raske ja kulukas pikendada. Sageli polegi see võimalik ilma silda uuesti ehitamata. Maismaaelulised ja poolveelised väikeimetajad vajavad aga kuivi käiguradasid piki vooluveekogu. Väiksemate maanteesildade alla on ehitatud puidust või kivist käiguradu kõige ülemisest veepiirist kõrgemale, silla seina külge. Niisuguseid käiguradu on peamiselt saarmaste jaoks rajatud Hollandis, Tšehhis ja Suurbritannias (Keppart, 2006).
Joonis 13. Valgejõe sillaalune kallasrada (Klein, Rajasaar, 2007).

6.9. Loomafoorid ja muu

Koos taradega on mõnikord loomaradade ristumiskohtadele teedega paigaldatud nn loomafoorid. Need on hoiatavad valgusfoorid , mille fotosilm aktiveerub looma liikumise peale (Klein, 2001).
Et muuta läbipääsu läbimine loomade jaoks meeldivamaks, tuleks pöörata tähelepanu häirivate tegurite likvideerimisele või pehmendamisele: paigaldada vastavad sildid, mis kutsuksid inimesi võimalikult vähe loomi häirima, parandada kraavitust, et vältida kõrget vett tunnelis, niita taradest kuni teeni jäävat ala, jättes loomatunnelite juures vanade truupide ja läbipääsude juurde teega risti kuni metsani niitmata ribad (Eluslooduse seire I etapp Tallinn-Narva maanteel, 2006).
Loomi häirivad tegurid Maanteeameti Eluslooduse seire I etapi järgi Tallinn-Narva maanteel 2006:
-         silla kõmisemine autode ülesõidul;
-         kalameeste liikumine ja kalapüük sildade vahetus läheduses; veematkajate randumine silla all;
-         kõrge vesi loomatunnelis;
-         kõrge hein tara ja maantee vahel (loomad ei märka tara, kui nad maantee poole liiguvad);
-         loomatruubi otste mattumine talvel teelt lenduva lumevalli alla;
-         tunnelisse kogunenud lehtede krabisemine (Eluslooduse seire I etapp Tallinn-Narva maanteel, 2006).
Võimalus õnnetusi vältida on ka hoiatades sõidukijuhte ja loomi üksteise eest. Et nad üksteist võimalikult vara märkaksid, tuleks teeservades hoida head nähtavust: puhastada need ohtlikes kohtades võsast ja kõrgetest rohttaimedest ning harvendada teeäärset metsa, nagu meil praegu ongi tavaks saanud. Ka ohtlike kohtade üle arvepidamine ning järjepidev ja õigesti ajastatud teavitustöö meedias kuuluvad siia kategooriasse. Samuti liiklusmärgid, kiirusepiirangud ja hoiatavad teekõrgendused. Juba aastaid on liikvel autodele paigaldatavad viled , mis üritavad ulukeid peletada heli abil (Javoiš, 2008).

KOKKUVÕTE

Iga elusolend eelistab oma elu jooksul kasutada enam-vähem kindlaid liikumisteid. Inimene erineb teistest aga selle poolest, et teede rajamisel ja neil liikumisel kasutab ta tehisvahendeid, mõjutades seeläbi oluliselt looduse keskkonda. See tingib vajaduse rakendada kaitsemeetmeid, mis väldiksid, vähendaksid ja kompenseeriksid negatiivseid mõjusid elusloodusele.
Kui siiani on vähe arvestatud metsloomadega ja nende käimistega, siis edaspidi muutub see kindlasti paremaks. Uute maanteede ehituse juures projekteeritakse ka loomadele omad teed ja käigud. Iseasi kas loomad võtavad neile ehitatud tunnelid ja käigurajad omaks.

KASUTATUD KIRJANDUS

Aitsam, V. Uusasumid jätavad metsloomad koduta. Maaleht , 14. august 2008. Võrguväljaanne kättesaadav http://www.maaleht.ee/2008/08/14/uudised/1529 .
Eluslooduse seire I etapp Tallinn-Narva maanteel. Maanteeamet, 14.detsember 2006. Kättesaadav http://www.mnt.ee/atp/?id=1073 .
Javoiš, J. Liiklusõnnetused metsloomadega. Eesti Loodus 3, 2008, lk 6-9.
Kättesaadav http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2272_2270.html .
Javoiš, J. Tulipunkt: ulukiturve Kose-Mäo teelõigul. Eesti Loodus, 3, 3008 .
Kättesaadav http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2273_2270.html .
Keppart, V. Keskkonnakaitse. Looduskaitse. Tallinn: Kirjastus Ilo, 2006.
Klein, L. Loomade ohutu liikumine autojuhtide ja planeerijate kätes. Eesti Loodus, 6, 2001. Kättesaadav http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/ .
Klein, L., Tõnisson, J., Laanetu, N., Rajasaar, V. Liiklust mõjutavate looduslike ohutegurite hindamine Tallinn-Narva maantee Maardu-Aaspere lõigul (14.-81. km) ja võimalikud meetmed nende tegurite mõju vähendamiseks. Maanteeamet,17.12.2007. Kättesaadav http://www.mnt.ee/atp/?id=2737 .
Klein, L. Rajasaar, V. Liiklust mõjutavate looduslike ohutegurite hindamine Tallinn - Tartu maanteel (T2), lõigul 6. km kuni 41. km ja võimalikud meetmed nende tegurite mõju vähendamiseks. Maanteeamet, 07.11.2005.
Liiklusõnnetused loomadega. Ohutusportaal, 4.juuni 2004. Kättesaadav http://www.ohutusportaal.ee/675 .
Loomaõnnetused 2007. Maanteeamet, 04.veebruar 2008. http://www.mnt.ee/atp/?id=1073 .
Perrot, G. Wiesen Viaduct, Switzerland, 2005. Kättesaadav http://en.structurae.de/photos/index.cfm?JS=91817 .
21