Marie Under (3)

MARIE UNDER
Referaat
Tartu 2008
Sisukord
Sissejuhatus
XX sajandi esimesel poolel kerkisid eesti kirjanduspildis esile kaks nime: proosas Anton Hansen Tammsaare , luules Marie Under. Mõlemad küpsesid aegamisi, nende loominguline kõrgaeg langes 1920. ja 1930. aastaisse. Mõlemate kunsti keskpunktis oli inimene muutuvas maailmas oma õnneigatsuse, lootuse ja pettumustega. Oma talendi jõuga lõid nad eesti rahva vaimuelu kajastavaid ja samal ajal elu mõtestamises üldinimlikule tasandile ulatuvaid kunstiväärtusi, millel on eesti keelepiirides kaugemale ulatuv tähendus.
Elulugu
Marie Under sündis 27. märtsil 1883 aastal Tallinnas Alimanni uulitsa väikeses puumajas mansardkorruse toakeses, kus Hiiumaalt – Kassarist ümberasunud kooliõpetajast isa Prido Under oma naise Leena ja esimese lapse Evangelinega oli peavarju leidnud. Marie Underi lapsepõlv kulus Tallinna kitsastes agulikorterites – Tui uulitsas Peter Baueri vaestekooli katuse all, kus Prido Under sai tööd õpetajana, ja hiljem Invaliidi uulitsas asuva invaliididekodu kurvas naabruses. Mälukaardile pidi jääma vaeste inimeste eluhallus, nagu seda hiljem luulessegi sadestus. Aga kusagil oli muinasmaa – Hiiumaa , kust tulid ja oma linnaskäikudelt tagasi pöördusid Underite pere sugulased. Marie Under ise nägi Hiiumaad esmakordselt alles 9-aastaselt ja võttis sealt kaasa midagi helendavat kogu eluks. Kassari suvedest pärinevad tema kõige sügavamad looduselamused.
Pärimusteated kõnelevad Marie Underi impulsiivsest loomusest, tema varasest lugemiskirest. Kooliaastad 1893-1898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste eraelementaarkoolis süvendasid saksa ja vene keele tundmist, lähendasid saksa klassikalist kirjandust. Kool asus Underite kodu läheduses Liivalaia uulitsas ja kuulus oma kolmanda kategooriaga õppemaksult odavamate hulka, olles jõukohane ka vaesemate eestlaste lastele. Cornelia Niclasen oli tunnustatud, kirjanduslike huvidega õpetaja, ta tundis ka eesti keelt. Noortes ergutas ta vaimset avardumistungi, mis väljendus ehk selleski , et Marie Under pärast kooliaastaid iseseisvalt oma teadmisi pidevalt väljendas. Ta õppis keeli Toussaint-Langenscheidti iseõppimismeetodil, tegi läbi Fr. Fröbeli lasteaednike kursused , õppis klaverimängu ja käis segakooris laulmas.
Oma esimesed värsid kirjutas Marie Under koolipõlves saksa keeles, Goethest ja Schillerist innustatult ja mõnikord nende motiividelgi, nagu sellele osutavad kaks säilinud vihikut saksaakeelsete luulekatsetega. Esimene luuletus sündis 13-aastaselt. Saksa koolis õppivale tütarlapsele tundus loomulikuna ka selles keeles värsiseadmine. Kuid Marie Unedrist sai siiski eesti luuletaja – tema elu kohal sirasid juba uue aja tähed. Suured vabadusliikumised ja nende eellained sajandivahetusel kujundasid ühiskondlikke tingimusi, millesse langes Marie Underi kirjandussetulek. 1905.-1907. aasta revolutsioon kergitas esile demokraatlikud ideed, emakeelse rahvusliku kirjanduse lootused. Tutvumine eesti radikaalse intelligentsiga, eriti Eduard Vilde ja Ants Laikmaaga mõjutas omalt poolt noore talendi puhkemist. Marie Underi valduses olnud Eduard Vilde saksakeelsed kirjad temale 1900.-1901. aastal tõendavad, et Vilde oli pühendatud noore Underi värsisaladustesse juba aastal 1900, julgustas teda edasi riimima ja andis nõu proosaski katsetada. Vilde õpetas: ei tohi iialgi üht mõtet laiaks litsuda, tuleb taotella kõige lühemat, selgemat, välgutaoliselt mõjuvat väljendust! Ta soovitas eeskujuks võtta Heinet. 1901. aastal oli Vilde hoogsalt tegev radikaalse ajalehe „ Teataja ” käimapanekul, vastukaaluks konservatiivsele „Eesti Postimehele”. Leht hakkas ilmuma 1901. aasta novembrist. Peale Vilde asusid seal tööle H. Pöögelmann, O. Münther, J. V. Veski, hiljem ka A. H. Tammsaare ja teised. Vilde eestkostel leidis noor Marie Under kontoripreili koha „Teataja” talituses alates 1901. aasta novembrist.
Tutvumine Vildega mõjus Marie Underile vaimselt väga virgutavalt. Vildest sai tema varaste värsside esimene kriitik ; süvenes huvi eestikeelse kirjanduse vastu. 12. jaanuarist 1902 hakkas „Teatajas” ilmuma „ Mahtra sõda”, mida Marie Under erutatult lugema asus. Marie Under sai tõuke kaugenemiseks baltisaksa mentaliteedist, mis saksa kooli kaudu mõneti oma jälgi oli jätnud. See oli esimene etapp tema kujunemises eesti luuletajaks. Kolm aastakümmet hiljem, kui Marie Under suure luuletajana oma 50. sünnipäeva tähistas, saatis siis juba surmavat haigust põdev Vilde talle tähendusrikka tervituse: „Sinu luule on hinge salajutt teisele mõistvale hingele , keda sa otsid, aga kunagi ei leia.”
Töö „Teataja” talituses osutus ootamatult lühikeseks. Marie Under abiellus 2. veebruaril 1902 raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga. Uueks elupaigaks sai Moskva , hiljem Moskva lähistel asuv Kutšino. 19. sünnipäeval kirjutatud luuletus on dateeritud Moskvas. 11. septembril 1902 sündis tütar Dagmar . Abielu lahkhelilisus, tingitud erinevusest isiksustes, selgus peagi. Vaimsesse avardumisse oli tulnud nüüd nagu seisak . Turvaline kodu ja majanduslik muretus polnud Marie Underile esmajärgulise tähtsusega. Ta ei kodunenud loomult kinnise C. Hackeri kõrval. Ka muljed suurlinnast jäid välispidiseks, viljastamata luuletaja siseelu . Intervjueerija küsimusele, mis laadi elamuseks olid Moskva aastad, on Marie Under vastanud: „Mu väikesed lapsed, mõni teatrietendus ja ühe suve veetmine kodumaa looduses Kassari saarel.”
See üks suvi oli 1904 . aasta imeline suvi – nii on luuletaja seda ise nimetanud. Külaskäik kodumaale koos pooleteiseaastase tütrega osutus Marie Underi siseelu ootamatult rikastavaks. Elamused Kassari loodusest virvendavad sel aastal kirja pandud värssides. Ja sellel suvel tuli Marie Underi ellu Ants Laikmaa . 1904. aastal on dateeritud Laikmaa tuntud pastellportree noorest naerusuisest Muttiks nimetatud Marie Hackerist. Sellega seotud sündmused on nüüd juba ise saandu ajalooliseks poeesiaks. Ülemeelik modell tänas meistrit portree valmistamise ajal sündinud – ikka veel saksakeelse – eksprompt-luuletusega, mis reetis luuletaja enda tundelist hingeseisundit, nagu see nähtub luuletuse algtekstist. Laikmaa andis tungivalt õhutust emakeelseks värsitegemiseks. See tõi täispöörde Marie Underi luuleharrastustesse. Laikmaale usaldatud eestikeelsed luuletused rändasid kunstniku initsiatiivil autori teadmata toimetusse. 1904. aasta „Postimehe” 2. augusti numbris ilmus armastusluuletus „Kuidas juhtus...” . See oli Marie Underi esimene trükitud luuletus ja algas avameelse pöördumisega:
Kuidas juhtus, et sind nägin,
Kõige kallim inime,
Kõige kallim, kõige kaunim,-
Kuidas kokku tulime?
Ka varjunimi „Mutti” oli kunstniku antud, säras ju tema portreeski keskse ilminguna noore ema rõõm. Laikmaa algatusel ilmus trükis rida teisigi luuletusi, nende hulgas „Ema laul”, „Noor-Eesti” esimeses albumis. Laikmaa mõjus noorele Underile vabastavalt ja rikastavalt, äratas temas fantaasiat ja ootel olnud poeetilisi jõuvarusid. Olemussarnasus lõi ühise keele. Laikmaa tundis lõpetamatuse võlu elus ja kunstis. Midagi samataolist aimub Marie Underi olemust väljendavas individuaalses luulestiilis: mõni viimistlematus, lahtijäämine, avatus varub luuletusele kordumatu elulise pulseerivuse. Mõlematele oli võõras lõpetatud klassikalise täiuse ideaal. Luuletaja käsikirja jäänud värssides ja kirjades sellest ajalõigust tungib kohati isegi raevukalt esile motiiv : inimese inimlik õigus õnnele. See jääb varieeruma läbi kogu tema loomingu. Marie Underi ja Ants Laikmaa kui olemuslähedaste inimeste kohtumisel süttinud tundepuhang tasanes peagi elupõliseks sõpruseks, mis oli tavalisest otsekui kõrgemal tasandil. Sellest armastuskogemusest õppis Marie Under tundma inimliku õnne ja selle varjutuse dialektikat.
Isiklikust tundeelust hõivatud noorest Marie Underist läksid 1905. aasta revolutsiooni sündmused, nende eel- ja järellained küll mööda, puudutamata sügavalt tema siseelu, kujundades tema luuletajasaatust kaudselt .
1906. aasta viimasel veerandil jõudis lõpule Marie Underi Moskva-periood. Hackerid kahe tütrega – Hedda sündis 4. oktoobril 1905 – pöördusid Tallinna tagasi. Püsivalt asuti elama Suur-Tartu maantee 57 asuvas avaras suure aiaga korteris , mis kujunes kooskäimiskohaks eesti kunsti- ja kirjandusinimestele. Luuletaja elas seal 17 aastat, seal sündis ka valdav osa tema noorusluulest. Laikmaa liikus Marie Underi kodus ustava sõbrana nii esimese kui ka teise abielu ajal. Ta õhutas avalikkusepelglikku luuletajat osalema kirjandus- ja kunstiüritustes, aitas lahendada isikliku elu keerdsõlmi. Oma rahututelt reisidelt tõi ta Underi kodusse kauget maailma. Tema osa luuletaja varases kujunemisloos on kaalukas. Kui Marie Under 1942. aasta novembris mööda talvelumist teed Taeblasse Laikmaa matusele sõitis, tähendas see talle suurt muret niigi murelikul ajal.
Hackerite abielu purunes lõplikult Esimese maailmasõja ajal. Järgnevalt sidus Marie Under oma elu Võrumaalt pärit kirjandushuvilise Karl Arthur Adsoniga, kellega tutvus „Estonia” avamisõhtul 1913. aastal. Arthur Adson oli elukutselt maamõõtja, kuid asus katsetama ka luules. Oma teeniva imetlusega võitis ta luuletaja poolehoiu ja jäi tema saatjaks – paažiks, nagu ta end ise nimetas – lõpuni. Marie Underi ja Arthur Adsoni abielu sai vormistuse 1924. aastal ja kestis viimase surmani 5. jaanuaril 1977.
Need varased aastad olid Marie Underi poeetilises arenguloos otsustava tähendusega, kujundades põhja, millel rajanes kõik järgnev. Esimeset trükitud luuletusest esikkoguni kulus kolmteist aastat. Marie Underi talent küpses vaikselt , kuid pidevalt. Iseloomu tagasihoidlikkus ei lubanud esialgu unistadagi luuletajasaatusest. Aega võttis sisseelamine eesti luulemaailma, kuhu sajandi algul tungisid uued hääled. Eelmises sajandist olid tulnud A. Haava, K. E. Sööt, J. Tamm, sajandi algul kerkis esile Juhan Liiv oma uue, ebatavalisest tundeintensiivsusest kantud luulega. Uute kõladega aktualiseerisid lüürikat E. Enno , V. Grünthal- Ridala . Luuletama õhutasid aga eriti G. Suitsu uueaegsed kirglikud rütmid, mis lõplikult murendasid sajandilõpu lõtvunud luulesüsteemi. Esimese maailmasõja alguse paiku oli Marie Underil valminud käsikirjaline värsikogu, mis lähemate sõprade hulgas käest kätte käis Maria Maarjamaa pseudonüümi varjus.
Avalikkusele laialt tuntuks sai Marie Under „Siuru” rühmituse esilekerkimisega 1917. aastal, mil „Siuru” kirjastusel ilmus tema esikkogu „ Sonetid ”, selle kannul 1918. aastal „Sinine puri” ja samal aastal „Odamehe” kirjastusel „Eelõitseng”.
Selles varases perioodis kujunes Marie Underist eesti armastus- ja looduslüürilise soneti silmapaistev viljeleja, kes astus sajandilõpu sonetitegemisest suure kunstilise sammu edasi. Need mõjusid uute, julgete rütmidena eesti luules, kus lembevärssides oli domineerinud loobumisnukrus.
Stiilihäälestuselt kuulub Marie Underi nooruslüürika impressionismi valdkonda. Sonetivormi käsitleb Under vabalt, pidamata kinni rangetest sonetireeglitest. Kuigi Underi sonetis leidub ka kulunud riime, rohkesti keelekonarlust, germanisme, väärab ta loomupärane riimimiskergus ja kujundiline külluslikkus ometi A. Jürgensteini omaaegse hoiatuse , et soneti liistule ei tasu eesti tundmusi koolutada.
Marie Under oli siurulaste hulgas keskne luuletaja, tema luulekujund oli kõige värvikam, aga ka kõige ärritavam väikekodanliku maitse jaoks.
Underi nooruslüürika, eriti tema armastussonett võeti kriitika ja publiku poolt vastu poleemilise tähelepanuga. Pooldava vaimustuse kõrval leidus ka eitavaid parodeerivaid hinnanguid.
Kümnendite vahetusel tekkis eesti kirjanduslikus maitses ja eriti luules murrang. Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioon ning järgnenud kodusõda olid esile kergitanud tõsiseid ühiskondlikke probleeme. Noores kodanlikus vabariigis hakkas levima tõusiklikkus ja korruptsioon, mis varjutas vaimseid väärtusi. Sellest pinnasest sündis nii nimetatud ajaluule , mille all mõistetakse 1920. aastate algul arenenud kriitiliselt häälestatud värsiloomingut. Ajaluule poeetikat ja temaatikat mõjutas omalt poolt sakasa ekspressionismi sissetung . 1920. aastal ilmus Marie Underi tõlkes „Valik saksa uuemast lüürikast”, kus oli toodud 94 luuletust 21-lt saksa luuletajalt, enamik neist ekspressionistliku kallakuga. Underist sai kaastööline kuukirjale „Murrang”, kus ta avaldas poeemiks nimetatud „Inimese”. Uutest rühmitustest kerkis esile kümne kirjaniku koondis „ Tarapita ”, kus deklareeriti vastuseisu reaktsioonile, eriti kultuurialasele. Tarapitalasteks said mitmed endised siurulased, nende seas ka Under.
Marie Underi ajaluule ta neljandas värsikogus „ Verivalla ”, ta juurdlev mõte „Pärisosas” tähistavad pööret, mis on luuletaja edasise arengu suhtes tähenduslik. Luuletaja on selja pööranud armastus- ja looduslüürikale ning ühtlasi sonetile. Muutunud karmil luulemaastikul ei õitse enam sirel, seal huikab mardus ja inimsüda on haavana verivallas. Inimese õigus õnnele, mis häälestas nooruslüürikat, esineb seal eetilisel tasandil küsimuse valgel : kas on õigus õnnelik olla, kui maailm upub kannatustesse? Poeetilisse eneseanalüüsi ilmub inimlikust õnnest keeldumise karedust , saatusühtsuse tunnetust verivalla kistud maailmaga . Underi ajaluulele on impulsse andnud ümbritsev tegelikkus, kaasa arvatud 1919. aasta klassisõja masendused. Sõja vägivalla vastu astus Under sama ägedalt, kui ta laulis loodusest ja armastusest. Kuid võitluslaulikut tavalises mõttes temast ei saanud.
1923. aastal sai Marie Under 40-aastaseks. Mitmed küsimused isiklikus elus olid otsustatud. Luuletaja siseelu hakkas tasakaalustuma, kuigi väliseid rahutusi oli veel küllalt. Uusi arenguid luulesse tõid välisreisid, eriti kaks esimest reisi Saksamaale 1921 ja 1923. Marie Under tutvus nüüd vahetult ekspressionismiga, mis sel ajal hakkas küll oma pinget kaotama, nagu see väljendub Underi selleaegsetest esseedest ja artiklitestki. Uus vool kirjanduses ei tänendanud Underile ainult uusi mängureegleid, vaid elukäsituse avardumist, sotsiaalse õigusetuse ja vägivalla vapustavat läbielamist. Inflatsiooniaegses Berliinis jõudis luuletaja silma alla rohkesti idakultuuride filosoofilist kirjandust. Idakultuuride „vaiksetest väärtustest” otsiti eluhädadele lohutust. Marie Underile avaldasid sügavat mõju Gandhi vägivallavastase eetika ideaalid. Muuseas jäi R. Rolland ’i Gandhi – monograafia temale kauaks üheks lemmikraamatuks. Gandhi objektiivsest idealismist lähtuv eetika jäi luuletaja eluhoiakule omaseks , mõjutades ka tema hilisemaid arusaamasid ja otsustusi. Sellel taustal kiindus ta 1950. aastail ootuspäraselt eriti Albert Schneitzeri isiksusse ja töödesse.
Sajandi kolmanda kümnendi teine pool ja põhiosa 1930. aastaist on Marie Underi loomingu kõrgaeg. Üksteise järel ilmuvad lüürikakogud „Hääl varjust”, „Rõõm ühest ilusast päevast”, ballaadid - ja legendikogu „Õnnevarjutus”. Ja taas lüürikaraamatud : „Lageda taeva all” ja „Kivi südamelt”. See on see tuumik , mida G. Suits pidas eneseleidmise klassikaliseks kõrgustikuks nii Underi enda loomingus kui ka selleaegses luulepildis üldse. Viimane polnud proosa pealetungist hoolimata kaugeltki vaene, kui vaid meenutada J. Semperi, J. Kärneri, H. Visnapuu, J. Barbaruse, A. Alle, J. Sütiste ja teiste luuletegevust. Sügavusi ja kõrgusi leidub Underi värsis ka hilisematel aastakümnetel, tema loominguline vitaalsus pole raugenud hilisluulegi ääremail. Kuid ometi on eriti 1920. aastate teise poole loomingul olnud eriline tähendus eesti luule järgnevas arengus – Betti Alveri, Kersti Merilaasi, Debora Vaarandi, Minni Nurme ja teiste kasvuaastaid on toitnud eriti see osa Underi luulevaramust.
1930. aasta värsiloomingus leiame rea sonette, millist värsivormi Under oma noorusluules eriti soosis. Underi hilissonett, sageli filosoofilise põhikoega, on varasemast struktuurikindlam, rikas mõttevarjunditelt. Teravaraamiliseks sonetiks on vormitud piibli aineid – „Aadam”, „Deliila”, „Maria- Magdaleena ”, „Taaveti kannel ”.
Mitmekülgse sisurikka lüürilise ning lüroeepilise luule loojana tõusis Marie Under oma kõrgperioodil eesti värsiloomingu esirinda.
Välja kujunenud oli individuaalne stiil. Kui Underi varasema lüürika stiil oli veel elektiline, realistlikud elemendid segunesid juugendlike sugemetega, ajaluules ekspressionistlike kujundiliialdustega, siis kõrgperioodiks olid erinevad kihid sulandunud ühtseks underlikuks väljenduslaadiks. Underi luulestiili iseloomustab suur, hoogne, poeetilist litsentsi lubav joon, värsi sisemine liikuvus, improvisatsiooniline toonus. Modifitseerides traditsioonilist vormi, kasutades ajuti ka vabavärssi, uusriime, püüdles Under oma sisenägemuse võimalikult täpsele väljendamisele. Sellega kaasnes pidev süvenemine eesti keelevaramusse, abiliseks Wiedemanni sõnastik. Kasvavat väljenduslikku meisterlikkust näitab seegi, kuidas luuletaja ise oma värsse ulatuslikult redigeeris. Uued arengud eesti luules 1930. aastate teisel poolel ei asunud opositsiooni Underi poeesiaga, mõnd selle tahku arendasid arbujad edasi. Underi sotsiaalselt orienteeritud kannatusluule ühendas teda aga luule sisulise uuenemise teistegi lätetega.
Kõigel järgneval on aga juba Teise maailmasõja vari.
1930. aastate teisel poolel ei avaldanud Under ühtki uut luulekogu . Ilmusid küll valikkogu „Ja liha sai sõnaks” (1936) ning kümnendi lõpul „Kogutud teosed” I-II (1940), kuid uueks värsikogumikuks Under otsekui ei leia sobivaid luuletusi.
Ilmneb teatav pöördvõrdelisus. Underi väline elu stabiliseerub. Sisemine rahutus aga kasvas: 1933. aastal, luuletaja 50. sünnipäeval avaldati talle suurt tunnustust. Samal aastal asus ta elama oma päriskodusse, vastvalminud majja Rahumäel Vabaduse puiestee 12. 1937. aastal valiti Under Londoni PEN-klubi auliikmeks. Said teoks mitmed välisreisid. Samal ajal domineerivad Underi mõtteavaldustes murelikud toonid. Fašistliku jõupoliitika pahaendelised märgid Eesti ühiskondlikus elus kohutasid teda. Mõjutatuna noores eas sügavalt Gandhi vägivallavastasest eetikast, koges Under nüüd, kuivõrd lihtne on kõik teoorias ja kuivõrd keeruline elus. Ema surmaga seotud elamused süngestasid luuletajat omalt poolt. Uued värsid kõnelevad leinalisest endassepöördumisest. Ka tõlkimiseks valitud värssides on tusameelsed intonatsioonid. Kõige ulatuslikum eestindus neil aastail oli H. Ibseni „Peer Gynt ” (1938).
1940. aastal pärast kodniku võimu kukutamist asus Under tõlkima Nõukogude Liidu rahvaste luulet VOKS-i poolt avaldamiseks saadetud valikust. Tõlkeid vene, gruusia , mordva ja tšetšeeni-inguši luuletajate värssidest ilmus 1940.-1941. aastal „Loomingus” ja „Viisnurgas”. Peagi aga koondus Underi tähelepanu Lermontovile, kelle vabadusejanuline, jõulise rütmiga luule oli teda köitnud juba noorpõlves. Underi kõrgkvaliteedilises tõlkes ilmus 1941. aastal Lermontovi „Valik luuletusi”, millega tähistati suure poeedi 100. surma-aastapäeva.
Marie Underi viimane kodumaal ilmunud luuleraamat „ Mureliku suuga ” (1942) ilmus juba okupatsiooniaegse sõjategelikkuse süngel taustal, sisaldades värsse 1935-1942. „Veriseimaks raevuks” nimetab luuletaja seda aega 1943. aastal G. Suitsule pühendatud värssides. Underi 60. sünnipäev samal aastal möödus pidulikkuseta, luuletaja oli tõmbunud koduseinet vahele ega andnud ühtki intervjuud. Mureliku suuga öeldud luulesõnades domineerivad tardumise, vägivalla ja hävingu motiivid. Luulekogu keskmeks on inimliku kannatuse suur teema. Kaheksaastmelises värsitsüklis „Leina aegu” kuulatleb luuletaja oma sisehääli ema surma järgses kaotusevalus. Võlatunne, andmata jäänud armastuse põletav kahjatsuslik puudutus , lapse igavesti hilinev äratundmine ema armu suurusest lähendab neid värsse G. Suitsu „Kerkokellale”, saavutamata ometi viimase monumentaalsust.
20. septembril 1944. aastal lahkus Marie Under koos perekonnaga Eestist. Pärast lühiajalist peatumist Sigtuna ja Grännas asus ta elama Stokholmi lähistel Hägersteni linnajakku, Klubbackeni kaljukupule. Viimased neli aastat veetis luuletaja Varbergi pikaravihaiglas liigesereuma tõttu pooleldi liikumisvõimetuna.
Marie Underi viimased 36 aastat möödusid võõrsil. Selle aja kestel ilmus temalt kaks värsikogu uute luuletustega – „Sädemed tuhas ” 1954 ja „Ääremail” 1963. Lisaks kaks valikkogu ja „Kogutud luuletused” 1958. Mahukas luuleraamatus jätkab Marie Under seda filosoofilist laadi, mis alguses sai juba kogust „Kivi südamelt” ja on järjest tihenenud poeetiliseks kokkuvõtteks inimese elust ja selle mõttest. Luuletaja heidab pilgu oma saatusele , eluülesandele ja olemasolule üldse otsekui kaugest perspektiivist. Suure sisendusjõuga luuletused nagu „ Aruand ”, „Käsk”, „Igimuistne vaev ”, „Järelvalgus”, „Loobumise võit” ja teised on elu paratamatuste tunnetus ühteaegu valusterav ja selginud kirgas. Luuletaja vaatab enesesse rahunenult, kõige edasiliikumist tunnetades, sest tõde pole Underile kunagi olnud dogma, vaid ikka ja jälle midagi teisitileitut.
Hilisluule üks mõjus tahk on kojuigatsuseluule. Kojuigatsus ühteaegu inimliku kannatuse ja ometi ka õnnestava ja olemasolu mõtestava tundena tõuseb oma paljutahulises rikkuses Underi luules üldinimliku esindavuseni. Koduigatsuseluules väljendub Underi seotusetunnetus oma maa ja rahvaga.
Marie Underi kolmeteistkümnes ja viimane luulekogu „Ääremail” sisaldab 10 originaalluuletust ja 36 tõlget eri maade luuletajate loomingust; osa viimastest oli avaldatud juba varem kodumaal. Hilisluules on Underi väljenduslaad muutunud lihtsamaks, kuid alles on jäänud luuletuse ärev sisepinge , iseloomulik Underi poeetikale. Luuletaja on jäänud endiselt otsijaks, küsijaks. Iseloomulik on hilisluule keskne teos „Uneretk”. Luuletaja ise ütles, et ta on tahtnud siin väljendada inimese põlist igatsust õnne järele ja tema taotluste nurjumist. Niisiis on tegemist õnnevarjutusega uues variatsioonis.
Marie Underi pikk elutee lõppes ööl vastu 25. septembrit 1980. aastal. Ta on maetud Stokholmi metsakalmistule.
Kokkuvõte
Marie Under oli täielikult luuletaja, mitte literaat harilikus mõttes. Ta kirjutas küll ka esseesid ja artikleid ning tõi tõlkijana eesti keelde palju väärtuslikku maailmakirjandusest, kuid kõik see jäi kõrvalisele kohale luule ees, mis oli Marie Underi elu pärisosa.
Marie Underi luulelooming kuulub XX sajandi eesti lüürilise ja lüroeepilise luule põhivara hulka. Nagu Tammsaare eesti proosas, nõnda on Under eesti luules öelnud palju inimesest inimesele. Tema peamine huviala on olnud inimese siseelu poeetiline läbivalgustus. Sellel tema loomusele omasel teel on ta suutnud soojendada ja valgustada ning andnud püsiväärtusi eesti kirjandusse.
Marie Underi luulet on ilmunud vene, saksa, esperanto, inglise, prantsuse, rootsi, soome ja itaalia keeles. Under oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaliige ning mitme kodu- ja välismaise organisatsiooni auliige.
Looming
Luulekogud :

• "Sonetid" (1917)
  
• "Eelõitseng" (1918)
  
• "Sinine puri" (1918)
  
• "Verivalla" (1920)
  
• "Pärisosa" (1923)
  
• "Hääl varjust" (1927)
  
• "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928)
  
• "Õnnevarjutus" (1929)
  
• "Lageda taeva all" (1930)
  
• "Kivi südamelt" (1935)
  
• "Mureliku suuga" (1942)
  
• "Sädemed tuhas" (1954)
  
• "Ääremail" (1963)
  

Valik- ja koondkogud:

• „Ja liha sai sõnaks“ (valimik kümnest kogust). Hando Mugasto kaas ja puugravüürid. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu 1936, 366 lk.
  
• Kogutud teosed, I köide (Eelõitseng; Sonetid; Sinine puri; Rõõm ühest ilusast päevast). Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1940
  
• Kogutud teosed, II köide (Verivalla; Pärisosa; Hääl varjust ), 1940
  
• Kogutud teosed, III köide (Õnnevarjutus; Lageda taeva all; Kivi südamelt). Järelsõna: Ants Oras , 1940
  
• „Sõnasild” (luulevalimik). Orto , Vadstena 1945, 222 lk.
  
• „Südamik” (valik luuletusi ja ballaade 1917–1957). Saatesõna: Aleksis Rannit. Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts: New York ; Vaba Eesti, Stockholm , 1957, 250 lk.
  
• „Kogutud luuletused” (täiendatud ja autori poolt redigeeritud uusväljaanne). Saatesõna: Ants Oras. Vaba Eesti, Stockholm 1958, 523 lk.
  
• “Valitud luuletused”. Koostanud ja järelsõna: Paul Rummo; illustreerinud Hando Mugasto. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958, 280 lk.
  
• “Kolmteist ballaadi”. LR 1963, nr. 10
  
• „Uneretk” (valik luuletusi kogudest “Sädemed tuhas” ja “Ääremail”). LR 1968, nr. 13
  
• „Mu süda laulab “ (luuletusi kolmeteistkümnest kogust). Koostanud Paul Rummo; järelsõna: Erna Siirak. Illustreerinud Vive Tolli. Eesti Raamat, Tallinn 1981; 2. trükk 1984
  
• [Luuletused]. Sari Väike luuleraamat. Koostanud Ellen Niit . Eesti Raamat, Tallinn 1987
  
• „Mureliku suuga; Sädemed tuhas; Ääremail“. Toimetanud ja järelsõna: Georg Grünberg. Eesti Raamat, Tallinn 1998
  
• „Õnnevarjutus” (kogu ballaade). 2. trükk. Toimetanud ja järelsõna: Arne Merilai. Tänapäev, Tallinn 2000; 3. trükk 2003
  
• „Under armastusest” (luuletused ja katkendid kirjadest). Valik ja järelsõna: Sirje Olesk. Tänapäev 2002
  
• „Lauluga ristitud”. Tänapäev 2006, 588 lk.
  
• „Laternaks mu enda süda”. Valik luulet, koostanud Viiu Härm, Tänapäev 2006, 91 lk.
  

Lisad
Sirelite aegu
1
Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.
Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs –
Ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga !
Kuid sind ei ole siin – misjaoks, misjaoks siis päev
nii täis neid siniverkjaid õisi loodi?
Misjaoks siis öö, nii heldelt valgeks jääv,
nii lõhnuheitvalt ümber minu voodi?
Nii raske üksi kõike ilu kanda –
kuid sind ei ole siin, et seda sulle anda.
2
All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.
Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
nad iluga , liig raske minu vael –
ah, piki maja voiletne pael,
seal pungi puhkemas kui suuri marju.
Ja tõstan säravamat safiirkrooni,
et see end juuste kullakuhja plehiks,
ma õite rasket küllust üle pää.
Taas tunnen tuksatavat noori sooni :
on nagu mind mu õitsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää!
3
Nüüd üle kirsipuude, üle kogu aia
üks hele õitepärg kui pehme valge vill ,
ning lillasireleid on küll ja küll,
neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.
Ah, puu, kõik õied minu üle saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu oodand ärevil
nii mõne piki igatsuseaja.
Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:
seks aega küll, seks aega sügisel
ja kurval, kalgil, kainestaval talvel.
Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,
nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.
Kasutatud kirjandus:

Marie Under „Mus süda laulab”, koostanud Paul Rummo, Tallinn „Eesti Raamat”1981

http://et.wikipedia.org/wiki/Marie_Under

www.miksike.ee/ documents /main/referaadid/under_annaka.doc