Marie Under (0)

Marie Under- looming
Marie Under on luuletaja, keda on loetud eesti luule hingeks. Ta luule väljendab intensiivset siseelu nooruse vaimustunud hümnidest, läbi küpsemise kahtlustest kuni valulise kirgastumiseni. Oma esimesed koolitüdrukuvärsid kirjutas Marie Under saksa keeles. Murranguliseks kujunes töötamine ajalehe " Teataja " talituses, kus ta tutvus Ants Laikmaa , Eduard Vilde jt eesti säravate loojatega saades nendelt innustust tegelemiseks emakeelse luuleloominguga.
Esimesed luulekogud:
„ Sonetid “- iseloomustab elurõõmu ja armukülluse üleslõkendus.
„Eelõitseng“- aimuste, puhkeva tundeelu ja õnneootuse luuleL
„Sinine puri “- jätkub tundelõõm, kuid nähtub rohkem elu vastaspoolsusi ja uute vaatealade võimalusi
Noore Underi luulemaailm on puhtalt minakeskne, nii küllastatud armastusest ja looduselamustest, et muud motiivid sellesse ei pääse. Suhteliselt kitsas ainepiir korvab tundesiirus ja vallutav eluhoog, millesse seguneb vaid harva nukraid toone.
„Eelõitsengus“ ütleb luuletaja: „ Õnn ei tule, nagu oodand ma ja lootnud, üle öö: ta on aastate hool ja valude töö“- Õnne ootel . Ent samas on luuletus „ Tujud “ – milles käsitleb Under naiselikust veetlust ja igatsust võita vastaspoole tähelepanu.
„Sonette“ kandvat armastusele avanemist ja pühendumist iseloomustab „ Ekstaas “ „ Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? Kas muutub täna minu elulugu?
Sarjadesse „ Helged sonetid“, „ Ehtides“ ja „ Sina ütled „ on koondunud Underi kõige väljendusjulgem ning moralistlikku võltshäbi vahest õrritavatki hülgav armastusluule.
Järgnevates kahes luulekogus "Verivalla (1920) ja "Pärisosa" (1923 ) toimub luuletaja loomingus oluline teisenemine. Ta luule temaatika muutub ja isiklike elamuste kõrval väljendab ta enam ka ajastu kollektiivseid meeleolusid ja tundeid, I maailmasõja järgset ängistust ja inimliku pärisosa otsimist.
Luuletustest näitena „Laatsarustes“- ekspressionistlikult raske, aga konkreetne
Ons inimene siis see vilets hull, kes väristustes rappub nagu peru, see kägarasse kerind elav null.
Underi ajaluule raskuspunkt on siiski mujal. Inimsoo varingus tunneb poetess end osasüülisena ja küsib luuletuses „ Ma elan“ Kui imelik: ma elan! Paremal ja vasemal haud kõrval haua: ei ole enam seda ega teist mu noortest tuttavatest .
Under jõuab oma ajaloos sotsiaalsetesse probleemidesse. Lühipoeemis“Inimene“- visandab Under inimkonna arenguloo.“Surelik“, „kahesus“ ja „Elu“ . See periood luuletaja elus oli tähtis, sest see juhtis ta avarasse ühendusse väljaspool mina toimiva maailmaga .
Luulekogude pealkirjad "Hääl varjust" (1927), "Rõõm ühest ilusast päevast"(1928), "Õnnevarjutus" (1929), "Lageda taeva all" (1930), "Kivi südamelt" (1935) markeerivad ta värsside haaret, mis ulatub romantilise varjundiga intensiivsetest ballaadidest (kogus "Õnnevarjutus") keskendunud pihtimuste ja elu valguse- ja varjupoolte süvenenud vaatlemiseni. Inimene on underi lüürikas väsimatu otsija. „ Õnn on olla teel“ , „Päevalaule“
Luulekogus „ Hääl varjust“ sisuks on elutumedus ja inimhinge vaevav ööpoolsus, mis avaneb eri vaatenurkade kaudu. „ Tuisk “ Valus tundub hingeline lahutatus,üksiolu. „ Aknal “ , „Kakas kitse “-üksiolu ja vägivaldsus. Luuletaja loob täpselt ja vapustava kujutuse viletsuse hääbujaist. Nende elutruude piltide loomisel võisid Underile tuge anda lapsepõlvemälestused. „Agulis“ „ Seek “ masendav pilt vanaeidekese kustuvast elust. Neis luuletustes on selgelt näha sotsiaalset protesti , kuid üksnes kujundi jõul. „Kontvõõras“, „Ahastaja“, „Varjumees“ „Ummikus“ jne. „Rõõm ühest ilusast päevast“ seab esiplaanile inimese kõikehõlmava suhte loodusega, mille elustavat juuresolekul on tunda ka linnapildistikus.
Tsüklis „Laule lindudest“ imetleb luuletaja igast küsimiseest vaba eluindu.
Nõukogude ja saksa okupatsioonide ajal väljendas Underi luule rahva sügavamaid tundeid kogus "Mureliku suuga " (1942).
1929 ilmus „ Õnnevarjutus“ Ballaadiloomingu kõrgsaavutus. „Merilehmad“ „Rändavas järves“- põhjustab õnnetuse murtud truuudusevanne „Lapsehukkajas“ viib traagilise lahenduseni omaaegses ühiskonnas valitsenud põlgus vallasema ja vallaslapse vastu.
Piibliainelised sonetid: „ Taaveti kannel “ „Püha Jüri“- annavad portreed inimlikest tüüpidest.
Under pühendas luulesarja ka emale „ Pärast ema surma“- Selles elab ta uuesti läbi ema viimased haiguspäevad ja kahetseb lapsemeelselt, et ei osanud ema elades olla ta vastu küllalt hell . „ Mureliku suuga“ on klassikaliselt suursugune ja selge sõnumiga kokkuvõte kannatusaastates. Pagulaspõlve Rootsis avaldas Under viimased luuletuskogud“ Sädemed tuhas ja „Ääremail. – õigust nõudvad ja süüdistavad toonid. Kodu igatsust tema südames kirjeldas“ Põgenik“ Kord veel tagasi tahaksin, leida kodutee ,kodumullas siis magaksin.
Underi loomingut on interpreteerinud eesti kirjanduse parimad tundjad üle maailma, tema looming on inspireerinud nii kunstnikke kui muusikuid.