Eesti uusima aja ajalugu (1)

                
Sisukord
Eesti XX sajandi algul..............................................................................................................................................1
Ühiskonna politiseerumise algus..............................................................................................................................3
1905. aasta  revolutsioon ...........................................................................................................................................5
Revolutsioonist  Ilmasõjani.....................................................................................................................................10
Eesti Ilmasõjas........................................................................................................................................................14
1917. aasta..............................................................................................................................................................18
Iseseisvumine .........................................................................................................................................................28
Saksa  okupatsioon ..................................................................................................................................................32
Vabadussõda ...........................................................................................................................................................38
Eesti Vabariigi  riigipiirid , haldusjaotus ja rahvastikuprobleemid..........................................................................50
Majandusareng  1918–40........................................................................................................................................53
Sisepoliitika  1918–39.............................................................................................................................................58
Välispoliitika  1918–39...........................................................................................................................................75
Kultuurielu põhijooned 1918–40............................................................................................................................78
Baaside aeg 1939–40..............................................................................................................................................81
Nõukogude okupatsioon 1940–41..........................................................................................................................84
1941. aasta..............................................................................................................................................................88
Saksa okupatsioon..................................................................................................................................................95
1944. aasta..............................................................................................................................................................99
Eesti XX sajandi algul
Haldus-territoriaalne jaotus: maakonnad , vallad , linnad, alevid .
Eestimaa kubermangus oli neli  kreisi  ehk maakonda  - Harjumaa , Läänemaa  koos Hiiumaaga, 
Jörvamaa ja Virumaa.  Liivimaa  kubermangus oli Pärnumaa, Saaremaa,  Viljandimaa , 
Tartumaa ja Võrumaa. Maakonnakeskused  olid Kuressaare, Tallinn, Pärnu, Paide, Rakvere, 
Viljandi, Tartu. Maakondades puudus  omavalitsus , see oli lihtsalt territoriaalne üksus. Vallad 
olid 1866a alates, sajandivahetusel 366 valda ja  tasapisi  vähenes, kuna neid ühendati. Vallad 
olid omavalitsusüksused. Vallaelanike hulka kuulusid vaid talurahvaseisus. Mõisarahvas jäi 
välja. Ka valla maad olid vaid talumaad. Valla täiskogu moodustasid kõik vallas elavad talu 
pärisperemehed ja  maata  rahva esindajad. Iga 10maata mehe kohta 1 esindaja. Valla  volikogu  
valis esinduse.
Linnade arv oli tookord 11.  Valimisõigus  oli jõukatel, kinnisvara  omanikud , kes maksid 
linnale  maksu. Juhtimisorganid oli  linnavolikogu ehk linnaduuma ja  linnavalitsus  ehk 
linnaamet. Enamik linnu olid maakonnakeskused. Linnade kõrval olid ka uut laadi asulad 
alevid või alevik aga see oli  mitteametlik  kui 1917. Töölisasulad, raudteeasulad v mingi kooli
v. kultuurikeskused.
Rahvastikuprotsessid: demograafiline revolutsioon, väljarändamine, linnastumine, 
vähemusrahvused.
Vaid üks kord toimus suur 1870a rahvaloendus. Tol ajal oli Eesti kubermangus 958  000 
inimest ja kasvas. 20. saj alguses juba üle ühe miljoni. See aeglustus iive langusega, kui sünd 
langes ja  väljaränne  suurenemisega. Sünd vähenes, kuna maja sai pärandada vaid ühele, 
teistele pidi muud tuge pakkuma. Demograafiline revolutsioon (madal  suremus  ja  sündimus ), 
ehk seoses pärisorjuse kaotamise, talupoegade liikumisvabaduse ja talude päriseksostmisega. 
Üleminek toimus prantsuse tüübi kohaselt, kus  langesid suremus ja sündimus peaaegu 
üheaegselt ja rahvaarvu kasv oli  tagasihoidlik .
Mindi  maalt linna. Naised olid suuremad nn rändajad. Eriti oli seda maakondadevaheliselt. 
Välja rännati, kuna maad ei olnud kõigile. 200 000 väliseestl enne maailmasõda. Peterburis 
võis olla 60 000 eestlast. Sidet kodumaaga ei  kaotatud , loodi  omaette   kogukonnad . Ka 
Siberisse rännati. Põhjus: rahvaarvu kiire loomulik juurdekasv ennetas oluliselt linnade ja 
tööstuse arengut, oli ülerahvastatus. Väljaränne peamiselt agraarse  iseloomuga , linnadesse ei 
mindud nii palju,
Venelasi  eestis oli 4%,  baltisakslasi 3,5% sajandu alguses.
Linnastumise olukord oli üsna tagasihoidlik. Keskajal 5%, 19. saj 8%, 20 saj alguses 15% aga
maailmasõja ajal 22%.
Majanduslik  edenemine : põllumajandus ( mõisamajandus , talumajandus, Stolõpini 
agraarreform ),
Põllumajandus oli ikkagi põhiteema, 2/3 rahvast olid sellega seotud. Suurmaapidamine ehk 
mõisamajandus ja väikemaapidamine ehk  talumaa  majandus. Mõisnike puhul oli hea see, et 
nad tegid uudismaid, nad võtsid kasutusele moodsad viisid, tehnika, väetamise,tõuaretuse. 
Mõisamaid oli 58%, aga põllumaadest 43%. Turule  tootis  mõis enamuse toiduainetest. 
Mõisatest said algused ka meiereid, kes algselt palkasid välismaalt, aga eest sptesialistide 
tekkimisel ka eesti mehi, kes hakkasid sellega hästi teenima. Sajandi alguses oli rõhk pigem 
karjakasvatusel, et saada piima, kui nt põllumajandusek, Seal vähenes rukki osakaal, kasvas 
kartul  kui söödatoit ja juurviljad iluaedades.
(Stolõpini agraarreform) 1906. aastal läbiviidud  reform , mis lahutas külakogukonnad 
ja soodustas üksiktalude teket Sellega püüti anda ettevõtlikumale talupojale 
võimalus eraomanduslike üksikmajapidamiste loomiseks ja et liigne rahvas saaks 
omale vaba mad Põhja ja Ida-Venemaal. Sel e reformi õnnestumine loonuks maal 
keskklassi, stabiliseerinuks poliitilist olukorda ja oleks olnud ka eeldus 
demokraatiale. Kuid Stolõpin taoeti 1911 ja  reformid  hakkasid venima. Maal jõuti 
individuaalse majapidamiseni viiendik taludest, kuid  pinged  külas jäid püsima või 
koguni suurenesid.
tööstus ( tekstiilitööstus , masinaehitus, paberitööstus , ehitusmaterjalide tööstus, 
toiduainetetööstus).
Üleüldiselt: 1900 aastal oli 300 tööstusettevõtet, neist 9s oli 500 töölist ja 66% eestlasi, 1914 
oli selliseid aga 14 ettevõtet ja 73% eestlasi. Sõja ajal oli oluline metalli ja riiete tootmine 
sõjatöööstusele. Maailmasõja eelõhtuks andis tekstiilitööstus 36%, metalli ja masinatööstus 
19%, Paber 14%, toiduained 12% jne. Põhja-Eestis töötas maailmasõja eel  vabrikutes  80% 
rahvast, sõja ajal 90% tööliskonnast.
Oluline tööstusharu oli tekstiilitööstus( puuvill , kalev ja lina). Puuvill oli domineeriv, kui 
toorainet pidi sisse vedama. Tehti niiti ja toorriiet, aga saadeti edasi venemaale. Kalevitööstus
oli väike. Linavabrikuid oli mitmeid, eriti väikseid pärnus ja  viljandis . Linavabrikute 
omanikud olid eestlased. 1914 tehti modernne kunstsiidi vabrik. Tekstiilitööstuste nö pealinn 
oli Narva.
Masinatööstus  koondus  Tallinna. Sadamatehased olid üsna vana ajalooga. 1870a oli ka 
raudteetehased. Vigandi masinaehitustehas, suur vagunitehas, elektrimasinatehas Volta. Ja 
sõjalaevatehased ka.
Kohaliku eesti toodangu põhised: Puidu ja paberitööstus. Saeveskid ja saekaatrid olid ikka 
üsna levinud. AS Luteri puitehas, alustas vineeri tootmist ja tootis 80% Venemaa vineerist. 
Lisaks toodeti ka mööblit. Paberitootmise kasvas plahvatuslikult sajandivahendusel. Varem 
tehti kaltsudest, nüüd tselluloosist. Muidu oli ka tsemendi, lubja,  telliskivi , klaasivabrikud
Toiduainetetlööstuses oli hulgaliselt meiereid ja jahuveskisid. Linnadesse rajati auruveskeid 
ja kõrvale leivavabrikuid.
Paljud ettevõtted kuulusid Venemaale, vähesed  sakslased  ja  prantslased . Alles kolmandal 
kohal oli  baltisaksa   kapital . Eestlaste osakaal imepisike: Linavabrikud, Tartu telefonivabrik, 
Rakke lubjatehas, Viljandi tikuvabrik.
Ühiskonna politiseerumise algus
Sajandivahetus: rahvuslaste  uus põlvkond
Eestlaste poliitilise ärkamise aeg – 20. saj algus. Eestlastel ei olnud selle ajani poliitilises elus
tegutsemise kogemust. Eestlaste katsed poliitikat teha lakkasid peaaegu täielikult, kui algas 
venestamine. 19. saj lõpul ja 20. saj algul oli poliitika tegemine siiski üsna  arglik . 
Rahvamassid jäid  poliitikast  kõrvale. Pöördepunktiks sai 1905. aasta revolutsioon. Sel aastal 
läksid poliitilised ideed kõige laiematesse rahvamassidesse, väga kiiresti, järsult, jõuliselt.
Demokraatia, vabariikliku riigikorra ja  autonoomia  soovimise juured olid jõudnud tänu 
sellele rahva teadvusse.
Järk-järgult toimus politiseerumine. Tartus etendas VSDTP rolli ajaleht Uudised. Ajalehe 
suurimaks teoks rev päevil oli eestlaste rahvuspoliitilise sihi paikapanek: kõik eestlaste 
asualad tuleb koondada ühtseks Eesti Kubermanguks.
Rev-i süvenemisele ja laienemisele aitasid kaasa ka Eesti valitsejad.
; venestuse  taandumine.
1890. aastate keskpaigas hakkas venestamise surve vähenema, võimule sai Nikolai II, kes 
väidetavalt oli liberaalsem kui tema isa (Aleksander III?) Valitsuse reformipoliitika oli Balti 
kubermangudes  loid . Valitsus hoidis  senist  ühtlustavat suunda ja juhindus põhimõttest, et 
Vene mõju ja kohalolekut tuleb suurendada ning baltisaksa mõju vähendada, nii et eestlaste ja
lätlaste poliitilised õigused ei laieneks. Balti kubermangude kindralkubernerid – Eestimaal 
Aleksei Bellegarde ( 1902 –05) ja Liivimaal Mihhail Paškov (1901–05) – tunnistasid uute 
reformide vajadust ja püüdsid laveerida kohalike vaenutsevate poliitiliste leeride vahel. 
Valitsus ise oli aga üsna passiivne ses suhtes.
Tartu  renessanss  ( Villem Reiman , Jaan  Tõnisson , Postimees ):
19. sajandi viimastel aastatel hakkas Eesti rahvuslik liikumine taas elavnema. Tartus toimus 
nn "Tartu renessanss", mille taga olid uue põlvkonna  rahvuslased  Villem Reiman ja Jaan 
Tõnisson. "Postimees" alustas taas rahvusliku vaimsuse hoidmist, kirjutades rahvusaadetest ja
eestlasi puudutavatest probleemidest. Ta avaldas „Postimehe juhtmõtted” mis oli ka selles 
vaimsuses kirjutatud, sh muistse vabaduse romantiline  idealiseerimine . Neile avaldas 
omakorda mõju saksa kirjandus. Postimees oli mõõdukas tiivas, tahtsid parlamentaalselt 
konstitutsioonilist monarhiat.  Liberaalne  teema
seltsiliikumise tõus ( karskusseltsid , põllumeesteseltsid jt) ja ühistegevuse  algus. 
Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud 
ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts Linda. Inimeste omaalgatuslikud seltsid levisid
juba 17-18 saj, kuid oli valdavalt elitaarse tähendusega, aadlikele. Balti-Saksa seltsid- 
lugemisklubid, vestlusklubid jne. Aga ka heategevuslikud seltsid. Palju oli ka lauluseltse.
Eesti põllumaj seltsid (Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet) pidasid loenguid, 
messe  ja näitusi, tutvustasid uusi väetamisviise ja masinaid. Hakatakse propageerima 
maaparandust. 1902 loodakse Laenu-Hoiu ühistu , sealt võeti ka kamba peale laenu nt mingi 
masina ostuks. ÕES  sai alguse vestlusringist 1838 ja mängis suurt rolli valgustamises
Tallinna ärkamine  – Konstantin  Päts ja  Teataja ,  poleemika Postimehega,
1901. aastal hakkas Tallinnas ilmuma  päevaleht  "Teataja", mida toimetas Konstantin Päts. 
Leht kirjutas majanduslikust ja poliitilisest võitlusest ja oli "Postimehest" majanduslikus 
mõttes palju radikaalsem, selle lähikonnas oli ka mitmeid sotsiaaldemokraate. Seetõttu 
puhkes kahe ajalehe vahel sulesõda, mis siiski väga teravaks ei läinud. Pooldati vabariiki ja 
mõisnike  maaomandi  vähendamist. Päts pida tähtsaks eestlaste võimu juurde pääsemist
linnavalimised.
1904 aastal saavutas eesti-vene  blokk , mis juhtis Päts, ägedas võitluses sakslastega, võidu 
Tallinnas ja linnavalitsus läks eestlaste kätte. Volkogus said eestlased 38, sakslased 17 ja 
venelased 5 kohta. Linnapeaks sai  venelane  Hiatsintov, abilinnapeaks Päts. See oli tõusva 
eestluse suur võit.
Sotsiaaldemokraatia  sünd, Mihkel  Martna , Uudised.
20. sajandi algul  hoogustus  Eestis sotsialistlik liikumine, mis tugines peamiselt suurettevõtete
tööliskonnale, üliõpilastele ja koolinoortele. 1902 panid Mihhail Kalinin ja  Friedrich  
Leberecht aluse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP, 1898 ) Tallinna 
organisatsioonile. Seejärel tekkisid parteiorganisatsioonid ka teistes linnades, 1904 asutati 
VSDTP Tallinna Komitee. Ülevenemaalise ja  rangelt  tsentraliseeritud põrandaaluse partei 
koostisosadena võtsid nad omaks VSDTP põhikirja ja programmi. Peeter Speek ja Mihkel 
Martna asutasid Tartus sotsialistliku sihiga ajalehe Uudised (1903–06), mis oli sel ajal Eesti 
kõige pahempoolsem  legaalne  ajaleht. Selle ümber koondusid sotsiaaldemokraadid –
föderalistid. Sotsialistide lähem eesmärk oli isevalitsuse  kukutamine  relvastatud võitlusega 
(rahvaülestõusuga), kaugem eesmärk aga  sotsialism , võimu üleminek proletariaadile, 
plaanimajanduse kehtestamine ning ekspluateerimise ja eraomandi kaotamine. Erinevalt 
tsentralistidest pidasid föderalistid oluliseks rahvuslikkust, nad propageerisid sotsialismi ja 
rahvusluse  sünteesi, rõhutasid Venemaa riikliku korralduse reformimisel ja 
sotsiaaldemokraatliku partei ülesehitamisel autonoomia ja föderalismi põhimõtete 
rakendamise  vajadust. Nad pooldasid tolerantsust ja pluralismi ning partei juhtimise 
demokraatlikke meetodeid. Marksismile lisaks kujundasid föderalistide vaateid 
austromarksism ja bernsteinlus. Föderalistid panid Eestis aluse demokraatliku sotsialismi 
traditsioonile.
1905. aasta revolutsioon
Revolutsiooni põhjused ja puhkemine.
     Inimesed     ei olnud rahul Nikolai II valitsemisviisidega.
     Venemaa     hävitav lüüasaamine  sõjas Jaapaniga kiirendas siseriikliku     kriisi 
ülekasvamist revolutsiooniks.
     Majanduslikud     põhjused: maa puudus, sõjalised  kulutused, 1900-1913     
majanduskriis .
     Poliitilised     põhjused: absoluutne morarhia ei suutnud läbi viia reforme,     
kodanikuõiguste puudumine, Vene-Jaapani sõda.     
     Rahvuslikud     probleemid: rahvuslik rõhumine, venestamine.     
     Sotsiaalsed     probleemid: linnades sotsiaalsed probleemid, tööliste õiguseta     
olukord, ametiühingud  olid keelatud.
     Eesti talupoegade rahulolematuse peamiseks põhjuseks oli mõisnike     
omavoli talupoegadelt rendi- ja maakasutamise tingimuste      kehtestamise . 
Ka poli tilise vabaduse puudumine, feodaalkorra     jäänused, maapuuds ja 
rahvuslik rõhumine
Algasid 9. jaanuaril 1905 Peterburis toimunud verise pühapäevaga, mille käigus 
sõdurid tulistasid Peterburi tööliste demonstratsiooni. Preester  Georgi  Gaponi  juhitud
töölised tahtsid esitada Nikolai II-le palvekirja seoses Vene-Jaapani sõja tõttu 
halvenenud elu- ja töötingimustega. Demonstratsioonil osales kümneid tuhandeid 
inimesi, kuid see oli rahumeelne, inimesed kandsid pühakute ja tsaariperekonna 
pilte. Nikolai II aga tol päeval Talvepalees ei olnud ning valitsus ei olnud paleed 
valvavatele sõduritele andnud  meeleavalduse  suhtes mingisuguseid erijuhiseid. 
Tulistamine leidis aset ilmselt seetõttu, et palee ees tekkis rüselus ja osa inimesi 
püüdis väravatest sisse murda.
Jaanuaristreik Tallinnas.
Vastukajana 9. jaanuari Peterburi Verisele Pühapäevale
12. jaanuaril algas  streik  vagunitehases  Dvigatel , mil e töölistega  liitusid  seejärel 
Tal inna tselluloosivabriku, Lutheri  vabriku  ning seejärel ka teised suurkäitiste 
töölised, misjärel seisatati Balti Puuvil avabrik. Streikis umbes 12 000 inimest 
Tal innas, Narvas ja Tartus. Pärastlõunal kogunesid Tallinnas streikijad ja 
meeleavaldajad (tänapäeva Vabriku tänav, Valgevase ja Kungla tänava vahelisel alal
Kalamajas) Lausmanni heinamaal. sama päeva õhtul esitasid tööliste esindajad oma
nõudmised ajutisele kubermangu valitsejale.
26. jaanuaril Tartu Ülikooli üliõpilased keeldusid solidaarsusest õppetööst
Liikumise laienemine;
Veebruaris  puhkes uus streigilaine, Tallinna ja Tartu tööliste üldstreigid sundisid 
vabrikante mingil määral järeleandmisi tegema. 22. märtsil toimus streikivate 
rätsepate  demonstratsioon , demonstrantide  arest  Tartus. 30. märtsil Tallinnas 
Dvigateli vagunitehase ja Viganda tehase töötajate vastasseis tehasemeistritega.
Streikidega kaasnesid poli tilised meeleavaldused ja  koosolekud , kokkupõrkes 
politsei ja sõjaväega oli inimohvreid.
Veebruaris ühinesid Tartu üliõpilased ülevenemaalise üliõpilaste poliitilise streigiga, 
ülikool suleti. Maal algas talurahva mõisnikevastane võitlus,  jaanuarist  märtsini 
puhkes ligi 120 mõisas mõisatööliste streike ja rahutusi. Sotsiaaldemokraadid 
kutsusid rahvast üles isevalitsust kukutama ja demokraatilikku vabariiki kehtestama, 
kõige levinum oli  loosung  „Maha isevalitsus!”.
28. aprill  tapeti  Tallinnas sandarmirittmeister Trešner (Трешнер); 30. aprillist kuni 2. 
maini  toimusid Tallinnas 3000 osavõtjaga miitingud, mille pi rivalveväed laiali ajasid. 
15. mail 1905  leidsid  aset  rahutused  Tallinnas. 19. juuli tööliste streik protestiks 15 
töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise demonstratsioon ning kokkupõrge 
kasakatega.
1905. aasta april is võttis VSDTP III  kongress  kursi relvastatud ülestõusu 
ettevalmistamisele. 1. mai demonstratsioonid olid Eestis esimene suur poliitiline 
meeleavaldus .
nõudmised.
12. jaanuaril Tallinna tööliste üldstreik, kus esitati peamiselt majanduslikke nõudmisi – 8-
tunnist  tööpäeva, miinimumpalga kehtestamist, trahvide kaotamist ja sotsiaalkindlustuse 
parandamist. Streik levis kiiresti teistesse linnadesse, jaanuaris streikis kokku 15 000 
tööstustöölist, kuid nende nõudmised jäid rahuldamata.
Veebruaris puhkes uus laine, Tallinnas ja Tartus tehti töölistele osalisi järeleandmisi.
Oktoobri  üldstreik ja 16. oktoobri veretöö.
16. oktoobril 1905 toimus demonstratsioon Tallinnas, mis algas Kalamajas Soo tänaval 
asunud Lausmanni tehase juures ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde  Uuel  
turul, kus osales 8000–10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piirasid turu lähedal asuva 
Ringkonnakohtu valvel olnud sõjaväeüksus(ca 100–120 sõdurit ) ning avas 30 sammu pealt 
(kapten Nikolai Mironovi käsul) kogunenute kohta tule, tehes 5 kogupauku – tapeti 94 ja 
haavata  sai üle 100 inimese. 50 hukkunu matused toimusid 20. oktoobril. 23. oktoobril aga 
vabastati ametist senine kubermangu  kuberner  Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses 
põgenenud Tallinnast.