Liivimaa haldusjaotus 13. saj. (0)

Keila  Kool, 10B
13.   saj    Liivimaa    haldusjaotuse   kujunemine   ehk
feodaalriikide
 
kujunemine
 
pärast
 
muistset
vabadusvõitlust
Läti   Henrik   räägib,   kuidas    ugalased    olid   enne   Riia   asutamist   röövinud
sealtkaudu   Pihkvasse   suunduvatelt   saksa   kaupmeestelt   nende   vara,
kallihinnalise voori, mille väärtust Henrik  hindab  900 margale.  Igatahes  on
tõenäoline, et just  kaupmehed  " avastasid "  Liivimaa , kellele siis järgnesid
misjonärid  ja  ristisõdijad , esimesed  teated  saksa kaupmeestest Novgorodis
pärinevad pealegi juba  1165 . aastast. Kui alguses suheldi Liivimaal pigem
Väina    suudmealal ,   siis   peatselt   pöördus   pilk   ka   Eestit   läbivatele
kaubateedele   Sel   perioodil   oli   ülekaalus    kaubanduspoliitika ,   vallutustest
veel  juttu  pole.
Sõda liivlaste, lätlaste ( latgalid , seelid,  semgalid , kurelased) ja eestlastega
muutis   olukorra   pinevamaks.   Nimelt   oli   ka   Vene   vürstiriikidel   nõudmisi
osadele sakslaste kätte läinud  aladele  Liivimaal (Talava, Jersika, Koknese
jt).   Samas   õpiti   teineteist   paremini   tundma   ning   vähemalt   esialgu   olid
sakslaste   käed   seotud   enam   kohalike   põlisrahvaste   alistamisega   ja
venelased  ei pruukinud teab mis ohtu  tajuda , sekkudes aga siiski  paaril
korral võitlustesse Liivimaal.
Igatahes, 1224. aastal sõlmiti rahu, mis määras Liivimaa ning  Pihkva  ja
Novgorodi   piiri,  taastades   endised  piiriolud.  Leppele  jäid tuginema Liivi-
Vene suhted Eesti ala piiriosas kuni Liivi sõjani. 
Mida   enam   olukord   Liivimaal   stabiliseerus,   seda   rohkem   suundusid
sakslaste    pilgud     itta ,   ka   majanduslikus   mõttes:   on   ju   rahu   tingimustes
lihtsam   äri    ajada    kui   sõja   ajal.   Takistuseks   kujunesid   siinkohal   mingil
määral    ristirüütlid ,   kelle   jaoks   oli   'skismaatiline'    venelane    pea   võrdne
paganaga.   Nimelt   oli   Liivimaa   põhiosa   ( liivlased ,   latgalid,   eestlased)
vallutamise   järel   sõjamasin   juba   efektiivselt   tööle   hakanud   ning   sellele
jõule tuli leida  rakendus ,  mistõttu  juba 1233. aastal sekkuti ka Pihkva ja
Novgorodi sisetülidesse.
Sõjalist   pinget   maandas   Mõõgavendade   Ordu    lüüasaamine     1236 .   aastal
Saule  lahingus leedulaste käest,  kusjuures  Ordu poolel osalesid ka sama
Pihkva abiväed. Samas oli see negatiivne ka 'majanduskliimale', kuna võis
hoopis tõsta naabrites huvi nõrgenenud Liivimaa vallutamise vastu. 
Samas   oli   Liivimaa   tähelepanu   13.   sajandil   suunatud   siiski   rohkem
lõunasse. 50 aasta jooksul alates Saule lahingust peeti leedukatega maha
5 lahingut, mis kõik lõppesid sakslaste kaotusega, arvestamata siinkohal
väiksemaid lüüasaamisi.
Saaremaa   oli   5   aastat   vaba   (   1236- 1241 )   Saaremaal   õnnestub   vabaks
jääda läbi lepingute ning ütleb, et läheb appi, kui vaja on. Eestis oli kaks
eraldi maailma- vallutajate ja allutajate riik. Eestlasi linnustesse elama ei
võetud,   siis   jäid    kloostrid    jms   eestlastelt   eraldatuks.   Eestlased   üritasid
vabaks saada
Mandri-Eesti oli alistatud  lõplikult  1224., kui langes Tartu, kogu Eesti aga
1227, kui  vallutati  Saaremaa. Kogu järgneva 13. saj. jooksul korraldasid
eestlased väiksemaid vastuhakke. 
Pärast muistse vabadusvõitluse lüüasaamist  13. saj. jagasid  võitjad  Eesti
omavahel.  Sõlmiti   kirjalikke   ja   suuliseid   lepinguid,   mis   pani   paika
kohustused   kuid   ka   öigusi.    Kohtumõistmine    taulupoegade   üle   läks
feodaalide kätte. 
Need , kes ristiusu vastu olid  võtnud , kuulutati vabadeks. Kaubandus ja
meresõit    jäeti   linlastele.   Eriti   kurb   oli   see   saarlastele   ja   teistele
rannikulalastele. Põlluharimisviisid  ja 
- tööriistad  jäid samaks.
Põhilisteks  ristiusu kohtususteks :  kümnis ( kümnes  osa talu saagist), hinnus
(naturaalmaks). Talupojad pidid ülal hoidma kohalikku preestrit kümnendik
kümnisest.  Teotöö . Talupojad jäid vabaks, neil oli oma maa, kaubitsemine.
Majanduslik  rõhumine  tõi poliitilisi pingeid.
Muinasaeg  ja XIII sajandi algus Eestis
Eesti on riikluse- eelses   perioodis . Muinasajal kujunevad välja  kihelkonnad
ja kihelkondade  ühendused  ehk  maakonnad .
Teatud   piirkonna   külad   moodustavad   kihelkonna,   mis   oli   Muinas-Eesti
tähtsaimaks haldusüksuseks. 13. saj alguses on Eestis u. 45 kihelkonda.
Põhiliselt välisohu tõttu  liitusid  kihelkonnad suuremateks maakondadeks.
Eestis oli 8  maakonda : Virumaa, Rävala, Järvamaa,  Harjumaa ,  Läänemaa ,
Saaremaa,
 
Ugandi,
 
Sakala.
 
Peale   selle   olid   Kesk-Eestis   neli   väikemaakonda:   Alempois,   Nurmekund,
Mõhu,
 
Vaiga.
 
Muinasaja   lõpul   oli   märgata    mõningaid    maakondade    ühistegevuse
tundemärke,   mis   viitasid   riikluse   kujunemise   algetele.   Eesti   rahva
loomulikule   arengule   tegi   aga   lõpu   ristisõdalaste    sissetung    XIII   sajandi
esimesel dekaadil ja Muistse vabadusvõitluse algus. 
Muistne   vabadusvõitlus  (1208-1227)
Sakslased  tahtsid paganatest eestlastele   ristiusku peale suruda. See ei
toimunud   mitte   ainult   eestlaste     hingede   päästmiseks,   vaid   hoopis
laiematel poliitilistel põhjustel.  Roomakatoliku   kirik  pretendeeris vaimsele
kui   ka   maisele   ülemvõimule   kogu   tuntud   maailmas,   ehk   siis   sooviti
õigeusu  kirikust  võimsam olla. Algas sakslaste ja  latgalite  rüüsteretkega
Ugandisse. Eestlased võitsid küll näiteks  Ümera  lahingu  1210 . aastal, kuid
sakslaste jõud olid liialt suured ning  1228 . aastal alistus Saaremaa suurim,
Valjala  linnus. Sõda oli  kaotatud . 
Eesti   pärast   Muistset   vabadusvõitlust   (1208-1227)   kuni    Jüriöö
ülestõusuni (1343-1345) 
Lääne-Euroopa   eeskujul   kujuneb   Eestis   välja    feodaalne     killustatus ,   mis
tähendab,   peale   Eestimaa   alade   vallutamist   toimus   pikka   aega   nende
jagamine   erinevate   riikide   ja   ordude   vahel.   Pärast   maade   jagamist
alustasid  maaisandad  oma  valdused  keskaegse Euroopa mudeli järgi üles
ehitamist.   Rajati   linnuseid,   kuhu   pandi   elama    rüütlitest     läänimehed ,
kelleks  võisid  enamasti saada  Saksamaalt pärit  vasallid ,  kuid samas  ka
kohalikud    ülikud .   Hiljem   läänimeesteks   tõusnud  eestlased  võtsid   kiiresti
omaks   uued    väärtushinnangud ,   uue   keele   ning   sulandusid   vasallkonda.
13.saj   keskel   elas   enamik   vasalle   maaisanda    linnuses    ja   külastas   oma
valdusi vaid selleks, et  koguda  andamit talupojalt, kes võis vabalt maad
kasutada.   Sajandi   lõpupoole   siirdusid   aga   enamus   vasalle   maale   ning
asutasid esimesed  eramõisad . Eestlaste jaoks toimus muutus- nende maa
territooriumid olid ümber jagatud uute võõrvõimude vahel ning neid püüti
muuta euroopalikumaks, mis polnud küll halb, kuid täielikku vabadust neil
enam polnud. 
Valdav   osa   kohalikust   rahvast-   eestlastest,   taandati   siiski
talupojaseisusesse,   mis   oli   õiguste   poolest   alguses   küllaltki   hea,   sest
vallutajad   tunnistasid   eestlaste    isiklikku    vabadust   ja   õigust   pärilikule
maakasutusele.   Eestlaste    jõukus    hakkas   hetkeks   isegi   kasvama,   sest
hoogustuv    hansakaubandus    ja   siseturu   nõudluse   suurenemine   avas
talurahvale oma toodangu turustamiseks  varasemast  laiemad võimalused.
Paraku tuli aga leppida ka nn ristiusuliste kohustustega, sealhulgas suurte
koormistega, mis algselt olid mõeldud kiriku ülalpidamiseks, kuid tegelikult
vasallide  ja maaisandate kukrusse jõudis. Talupojad pidid ehitama ka teid,
kirikuid ja linnuseid ning nende õigus ja kohustus oli ka  sõjateenistus , mis
koosnes sõjaretkedest ja maa kaitsmisest. Peale muistset vabadusvõitlust
oli   talurahva   õiguslik   seisund   väga   kindlalt    piiritletud    ning   nende
kohustused paigas. 
Kuna siiski oli tegu ristisõjaga, siis toodi eestlastele ka uus usk, ehk nende
endine   muistne    usund    pidi   asenduma   millegi   uue   ja   võõraga.   Maa
alistamisel   rahvas   ristiti   ja   alustati   kirikute   ehitamist,   enamasti    igasse
kihelkonda   üks.   Kihelkonnakirikutesse   seati   ametisse    preestrid ,   kelle
ülesandeks oli pidada  jumalateenistusi , jagada sakramente ning rahvast
kristlikus    vaimus    õpetada   ja    juhatada .   Enamasti   koosnes    vaimulikkond
sakslastest.   Eestlastele   tõi    ristiusk    kaasa   selle,   et   neile   hakati    jagama
haridust, millest nad küll alguses ladina keele tõttu aru ei saanud, kuid
algus oli juba tehtud. 
Ristisõja  toetajaks olid kaupmehed, seepärast tekkisid vallutuste käigus ka
esimesed   linnad,   millel   oli   iseseisev   õiguslik   staatus   ning   mille   piires
muutusid   senised    sõltuvussuhted    kehtetuks:   elanikud   moodustasid
iseseisva omavalitsusliku linnakogukonna.  Linnaelanike  koosseisu kuulusid
nii   eestlased   kui   sakslased,    viimased    moodustasid   küll   linna   tuumiku.
Kohalik   rahvas   ei   suutnud   kaugkaubanduses   sakslastega   konkureerida.
Tänu ristisõjale hakkas Eesti aladel arenema  linnakultuur , mis pani aluse
tänapäeva   linnade   tekkele   ning   mis   on   suur   muutus   võrreldes   eelneva
ajaga .
Erinevate   maahärrade   valduste   piirid   lähtusid   üldjuhul    muistsete
maakondade piiridest. 
Eestis   tekkis   4   väikest
feodaalriiki,
 
mille
eesotsas
 
olid
maahärrad . 
1)  Taanile  läks  Harju-Viru. Selle riigi maahärraks oli Taani kuningas, kes
samal   ajal   oli   Eesti    hertsog    ning    seetõtttu    nimetati   riiki   Eestimaa
hertsogkonnaks,  linnuses paiknes tema  asehaldur . Sageli nimetati Taani
valdust   ka   Harju-Viruks.  Taani   valdusesse   läinud   Põhja-Eestit   hakati
kutsuma Eestimaaks, ülejäänud territooriumi aga Liivimaaks. 
2)  Liivi  orduriik   – suurim sõjaline jõud Eestis. Liivi ordu tekkis  1237 . kui
Saule   lahingus   1236.   hävitavalt   leedulaste   käest   lüüasaanud
Mõõgavendade  ordu  riismed liideti  Saksa  orduga. Saksa  ordu  haru,  mis
tegutses   Liivimaal,   hakati   nimetama     Liivi   orduks.   Maahärraks   olid   Liivi
ordumeister ,   kes   otseselt   pidi    alluma    Saksa   ordu   kõrgmeistrile,   kuid
tegelikkuses oli ta üsna sõltumatu.  . Sisse kuulusid  rüütelvennad , kes oli
valge   kuue   ja   musta    ristiga .   Ordu   jagunes   kaheks-    komtuur -ja
foogtkondadeks. Riigi pealinnaks oli esialgu Riia, hiljem  Cesis  (Võnnu). 
 
3)  Tartu    piiskopkond   –   maahärraks   tartu   piiskop,   kes    allus    Riia
peapiiskopile.  Tartu   piiskopkond   hõlmas   Ugandi   ja   Valga    lõunaosa .
Pealinnaks Tartu. 
4) Saare-Lääne piiskopkond –maahärraks Saare-Lääne piiskop, kes samuti
allus Riia peapiiskopile. Saare-Lääne piiskopkond  moodustus  kahest osast:
Läänemaast   ja    Saaremaast ;   lisaks   kuulusid   sinna   mitmed   väiksemad
saared.   Pealinnaks   oli   algselt   Vana   Pärnu;   seejärel   Haapsalu.  
Keskajal oli Eestis 9 linna: Tallinn ehk  Reval , Tartu ehk  Dorpat , Narva ehk
Narwa ,  Haapsalu  ehk   Hapsal ,   Vana-Pärnu  (Pernau),  Uus-Pärnu  (Pernau),
Viljandi ehk  Fellin , Rakvere ehk  Wesenberg , Paide ehk Weissenstein. Neist
üheksast   linnast   kuulus   NELI   Hansa   Liitu   -   Tallinn,   Tartu,   Uus-Pärnu   ja
Viljandi. 
Kokkuvõtteks
Kogu   Eesti    keskaega    iseloomustab   võitlus   võimu   pärast,  mis   toimus   nii
maahärrade,  linnade kui ka  vaimuliku  ja  ilmaliku  võimu vahel. 
See, et eesti alad sattusid võõrvõimude kätte oli  vältimatu , sest võitluses
alla jäid nad eelkõige  kehva relvastuse, sõjaväe poolest. Samuti polnud
eestlastel veel ühtset riiki ja naaberrahvastega koostööd ei tehtud. Seega
kokkuvõtvalt valitses Muistse vabadussõja ajal Eesti ala neli osapoolt, kõik
neil ühine eesmärk- kaubanduslikke alade  hõivamine . 
Võõra   võimuga   kaasnesid   mõjutused   eelkõige   Saksamaalt   ja
Skandinaaviast.   Majanduses   kujunesid   välja    feodaalsuhted ,   mis   muutis
vallutajad feodaalideks ning eestlased vaesteks talupoegadeks ja teistest
sõltuvateks    elanikeks .   Eestlastesse   suhtuti   kui   alamklassi,   kelle
majanduslikke, kultuurilisi ja poliitilisi võimalusi kitsendati märgatavalt. 
Arvan,   et   Muistset   eestlaste   vabadusvõitlust   võib   nimetada
pöördepunktiks   eestlaste   ajaloos,   sest  peale   seda   toimusid   siin   mitmed
muutused: levis ristiusk, inimesed said algelist vaimulikku haridust, meie
keel   rikastus   saksa   keele   arvelt,   tekkis   linnakultuur   ning   kaubandus   ja
kultuur   arenesid   jõudsalt.   Eestlaste   ühiskonnakorralduses   toimus   suur
edasiareng. Kahjuks, aga eestlaste soov taastada vabadus läbi ülestõusu
tõi neile hoopis  pikaks  ajaks pärisorjuse ning nende ühiskonna areng ei
olnud enam nii märkimisväärne. Eestlased said sellel perioodil tunda nii
kultuuri arengut oma igapäevaelu keskel, kui ka lõpu poole oma õiguste
kaotamist.   Minu   arust   olgu   ta   siis   hea   või   halb   aeg,    pöördepunkt    ta
eestlaste jaoks kindlasti oli.  Olnuks eestlastel tol ajal suurem ja võimsam
sõjavägi   ning   mõni   suurem    liitlane ,   oleks   võib-olla   tänapäeva   Eesti   riik
suurem ja tugevam ning oleks välditud rahva arengus säärast seisakut,
mille  käigus   inimesed  olid   sunnitud    taluma    alamaks   olemist  ning   võõra
tahte täitmist. Ehk oleks eestlaste religiooniks endiselt  muinasusk ? Võib
aga   tõdeda,   et   sellised   minevikusündmused   on   muutnud   eesti   rahva
tugevaks    ja   suurendanud  rahvustunnet   sedavõrd ,  et  nüüd  saame   elada
iseseisvas    ja   püsivas   riigis,   mis   areneb    märgatava    kiirusega   paremuse
suunas.

Document Outline

• 13. saj Liivimaa haldusjaotuse kujunemine ehk feodaalriikide kujunemine pärast muistset vabadusvõitlust