Eesti keskaeg, põlisrahvas ja võõrvõimud (0)

  Viljandi Gümnaasium   
 
 
  Eesti keskaeg, põlisrahvas ja  võõrvõimud   
  Referaat     
 
 
 
  Autor: Annabrita Kalda   
   
 
 
 
 
 
 
 
 
  Viljandi 2018     


    Sisukord   
       
      2 


    1. Riigid Vana-Liivimaal    Eesti ja Läti alasid keskajal nimetatakse Vana-Liivimaaks. Vana-Liivimaa  põhjapoolset osa (Taani valduseid Eestis) nimetati Eestimaa hertsogkonnaks.  Kesk-ja Lõuna-Eestit ja Põhja-Lätit omakorda nimetati Liivimaaks.Muistse  vabadusvõitluse järel toimus Eesti ja Läti alade jaotamine võõrvallutajate vahel.  Ühtset riiki Vana-Liivimaal välja ei kujunenud ning tekkisid feodaalsed väikeriigid,  mille eesotsas olid sõltumatud valitsejad-maahärrad.  1. Taani kuninga võimu all olnud Eestimaa Hertsogkond (u 12 000 km2)  Põhja-Eestis.  2. Saksa ordu Liivimaa valdused  u 55 000 km23.   3. Tartu piiskopkond u 9600 km24.   4. Saare-Lääne piiskopkond u 7600 km2  Liivimaa maahärrad olid õigustatud ajama täiesti iseseisvat poliitikat, ilma et nad  oleks kohustatud konsulteerima mõne enda naaberriigiga. Praktiline elu seadis aga  piiranguid ja poliitilise rahu ja edukuse huvides oli üksteisega erinevates küsimustes  kokku leppida. Keskaegsel Liivimaal rajatud territoriaalriikide haldusjaotus tugines  suures osas vallutuseelselt halduslikule korrale. Kui vallutajad omavahel maid  jagasid, ei defineerinud nad valdusi mingite piiripunktide kaudu, vaid lähtudes  olemasolevatest kihelkondadest ja maakondadest. Näiteks leppisid 1220. aastatel  Mõõgavendade ordu ja tolleaegne Eestimaa piiskop kokku, et esimene saab Sakala  ning viimane Ugandi ja Kesk-Eesti väikealad jagatakse.Keskaegse Eesti  piiskopkondade puhul tuleb teha vahet piiskopkonnal kui alal, kus piiskop on ühtlasi  ilmalik valitseja, ja piiskopkonnal kui piiskopi kirikliku kontrolli alla kuuluval alal ehk  diötseesil. Tallinna piiskopil ilmalikku võimuala polnud -küll aga oli Eestimaa  hertsogkonna näol tegu tema diötseesiga, millesse kuulus ka Järvamaa. Tartu  piiskopi diötseesi kuulusid ordu Kesk-Eesti alad ning Saare-Lääne piiskop omas  kiriklikku kontrolli nende Saksa ordu alade üle, mis asusid Lääne-ning Saaremaal,  põimudes seal piiskopi ilmaliku võimu all   3 


  olevate territrooriumitega. Enda ilmalike võimualade piirid määrasid ordu ning  Saare-Lääne piiskoplõplikult kindlaks 1254. aastal.         1.1 Eestimaa hertsogkond    Eestimaa hertsogkond oli Taani kuninga valdus, mille moodustas Taani poolt  vallutatud osa Eestist. Hertsogkond eksisteeris ala vallutamisest kuni aastani 1346,  mil see müüdi Saksa ordule.Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas kuningas oma  poja Knudi. Vahepealse tüli käigus orduga kaotas Taani oma alad, kuid 1238.  sõlmitud Stensby lepinguga sai need tagasi. Eestimaa hertsogid Eestis ei asunud,  selle asemel määrati hertsogkonna asevalitsejaks kuberner, kelle residents asus  Tallinnas. Kuberneri ülesandeks oli:   ● maa haldamine   ● maksude kogumine   ● vägede ülemjuhatajaks olemine   ● sõja korral peakohtuniku amet   Aastast 1240 on pärit ka Valdemar II -se Eesti hertsogkonda puudutav Taani  hindamisraamat, mille kohaselt 80% hertsogkonna vasallidest olid rahvuse poolest  sakslased, 18% taanlased ja 2% eestlased. Eestlastest vasalle oli kokku 5 kelle  hallata oli keskmise suurusega läänid. Samas kui enamus eestlastele sai osaks  talupojaseisus, oli põlisrahvale avatud ka linnadesse asumine. kellest vähemalt 1  tõusis ühe tolleaegse Tallinna kindluse (Storeborg) läänihaldajaks, vasalliks.Sellega  erines Taani valdusse sattunud Põhja Eesti alad tunduvalt Mõõgavendade ordu poolt  vallutatud Lõuna Eestist kus põliselanikke valitseva klassi hulka ei integreeritud ning  eestlaste osaks jäi talupoja ning sõduriamet. Eestimaa hertsogkonnas keelati ka  orjapidamine samas kui Lõuna Eestis toimus sõjavangide orjadeks müümine Saksa  ordu poolt veel aastal 1411. Pärast Jüriöö ülestõusu , mis toimus aastatel  1343–1345 oli Taani sunnitud Eestimaa hertsogkonnast loobuma ning see müüdi  umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest Saksa Ordule kes võttis  4 


  territooriumi ametlikult üle 1. novembril 1346. Kuni Liivi sõjani jäi endine Eestimaa  hertsogkond Tallinna komtuuri hallata.      1.2 Liivi orduriik    
Liivi orduriik, Mõõgavendade ordu õigusjärglane, oli eestlaste muistse  vabadusvõitluse järel Vana-Liivimaa sõjaliselt võimsaim ja suurim riik. Koos Lätis ja  Liivimaal asuvate territooriumidega oli tema pindala umbes 55 000 km2, alates 1347.  a., mil Liivi ordu valdusse läks üle Eestimaa hertsogkond 67 000 km2. Eestist  kuulusid ordule Sakala, Järvamaa, Nurmekund, Alempois, Mõhu, Harjumaa,  Virumaa ja Vaiga põhjaosa. Ordul oli valdusi ka Lääne-, Saare-ja Hiiumaal.  Administratiivselt jagunesid ordualad komtuurkondadeks ja foogtkondadeks, mille  keskuseks oli ordulinnus. Ordulinnuseid ehitati:   ● kohaliku rahva alluvuses hoidmiseks   ● välisvaenlaste —eelkõige leedulaste ja venelaste —eemal hoidmiseks   ● ordusisese struktuuri säilitamine ning ordu positsiooni kaitsmine võimalike  vaenlaste vastu teiste kohalike võõrvõimude seast.  Ordu nõrkuseks oli see, et tema valdused ei asunud kompaktselt, vaid paiknesid  vaheldumisi piiskoppide valdustega ning olid laialipaisatud liig suurele maa-alale.  See muutis raskeks oma valduste kaitsmise ning killustas sõjalisi jõude.Aastail  1237-1459 allus Liivi Ordu Saksa Ordu kõrgmeistrile. Kõrgmeistri asupaigas  Marienburgis (praegune Malbork Poolas) toimusid Saksa ordu suurkapiitli  koosolekud, millest võtsid osa ka Liivi Ordu esindajad. Tegeliku sõltumatuse  saavutas Liivi ordu alates 1459. aastast, lõplikult iseseisvus pärast Saksa Ordu  sekulariseerimist (sekulariseerimine, ühiskondliku elu eemaldumine usust ja kirikust.  Usuliste väärtuste asendumine ilmalike taotlustega) 1525. aastal.      5 


  1.3 Tartu piiskopkond    See oli Rooma-katoliku kiriku piiskopkond Lõuna-Eestis, mis hõlmas Ugandi ja  Sakala muinasmaakonnad ning kõik Kesk-Eesti väikemaakonnad.Nendel aladel oli  piiskopil ka ilmalik võim. Tartu piiskopkond loodi pärast Tartu alistamist Riia piiskopi  ja Mõõgavendade ordu poolt 1224.a Aasta enne seda oli piiskop resideerunud  Otepääl.    Piiskopkonna maavaldused olid enamjaolt läänistatud piiskopi vasallidele, kelle  olulisim kohustus oli teenistus piiskopi sõjaväes. Ajapikku vasallide poliitiline tähtsus  kasvas ja nad saavutasid üha suurema iseseisvuse piiskopi suhtes. Kiriklikult allus  Tartu piiskop Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile, ilmalikult oli ta  aga Saksa-Rooma keisri vasall (sarnaselt Saare-Lääne piiskopiga).Piiskopkonna  keskuseks oli Tartu, kus Toomemäel asus Tartu piiskopilinnus ja toomkirik.Sarnaselt  Saare-Lääne piiskopiga teostas vaimulikku järelvalvet piiskop  sinodi ja  visitatsioonide abil. Ilmaliku võimu teostamisel abistas piiskoppi nõuandva organina  toomkapiitel, mille tähtsaim eesõigus oli piiskopi valimine. Tartu piiskopkonna  linnused olid:  ● Otepää oli üks ajaloolise Ugandi kahest keskusest Tartu kõrval, olles ühtlasi  piiskopkonna esimene kivilinnus (varaseimad kiviehitised püstitati 1224 või  isegi1223).   ● Kirumpää ja Vastseliina linnused olid rajatud ajalooliselt tähtsa Tartu–Pihkva  kauba-ja sõjatee äärde viimase kaitseks.  ● Peipsi järve ja Tartut ühendava Emajõe äärde rajati kaks kivilinnust  (veetõkkelinnust), Vana-ja Uue-Kastre.    ● Tartu–Põltsamaa ajaloolise maantee ääres Amme jõe alamjooksul asus  võimas Kärkna kindlusklooster.  Piiskopkond lõpetas oma tegevuse Liivi sõja ajal.      6 


  1.4 Saare-Lääne piiskopkond    Saare-Lääne Piiskopkonda1228. a moodustas Riia peapiiskop Läänemaast,  Saare-ja Hiiumaast ning väiksematest saartest Saare-Lääne piiskopkonna.  Piiskopkonna korraldus oli sarnane Tartu piiskopkonnale. Piiskopkonnaresidentsid  on asunud:  ● Lihulas, kuhu Orduga kahasse ehitati kivilinnus. Ordu sai ka ¼ piiskopkonna  maadest.   ● Püüdes vältida tülisid mõjuvõimsa Orduga, viis piiskop 1251. a residentsi üle  Vana-Pärnusse, mille leedulased 1263. a põletasid maatasa.     ● Uueks piiskopkonna keskuseks sai Haapsalu, kuhu ehitati toomkirik ja hakati  rajama piiskopilinnust. 1279. a andis piiskop Hermann I Haapsalule  linnaõigused.   ● 14. saj II poolel viis piiskop oma residentsi üle Kuressaarde.     Piiskopi nõukogu -toomkapiitel -jäi edasi Haapsallu. 1559. a müüs piiskop Johannes  V Münchhausen piiskopkonna30 00 taalri eest Taani kuningale Frederik II-le. See  omakorda loovutas piiskopkonna oma vennale hertsog Magnusele.Hertsog Magnus  oli ka ainuke piiskop, kes vermis Haapsalus oma raha -veeringuid ja killingeid. Liivi  sõja käigus laastasid piiskopkonda rootslased,taanlased, venelased, poolakad.1581.  a läks piiskopkond Rootsi riigi valdusse, saades Eestimaa provintsi osaks.      2. Läänikorralduse kujunemine keskaegses Eestis    Vallutusjärgselt kujunes Vana-Liivimaal välja Lääne-Euroopa eeskujudele tuginev  läänikorraldus. Väikeriikide territoorium oli jagatud (läänistatud) maahärrae  (senjööride) poolt läänideks (feoodideks). Lääni omanik (feodaal) oli vasallina  kohustatud vastutasuks lääni saamise eest toetama maahärrat sõjaliselt. Lääni  7 


  territooriumil elavad talupojad olid õiguslikult allutatud läänimehele ja maksid  põllumaa kasutamise õiguse eest talle koormiseid. Erinevalt Lääne- Euroopast  toimus keskaegsel Vana-Liivimaal läänistamine ainult ühel astmel ehk läänimehed  oma maid edasi ei läänistanud.   Osa läänimeestest olid eesti päritolu, tõenäoliselt endiste tähtsamate muinasaegsete  vanemate järeltulijad. Taani kuninga läänimeeste hulgas oli arvatavasti 10%  läänimeestest eesti päritolu, kes aga aja jooksul saksastusid.      3. Võõrvõimude ja eestlaste vallutusjärgsed suhted    Eesti ala vallutamise järel sõlmisid võõrvallutajad eestlastega lepingud. Lepped  sõlmiti maakondade kaupa. Lepete sisu võis maakonniti erineda ning sõltus sageli  sellest, kui vihast vastupanu olid eestlased vallutajatele osutanud.  Alistumislepingutes fikseeriti eestlaste kohustused ja õigused. Iseloomulikuks  tunnuseks oli see, et aja jooksul eestlaste õigused pidevalt kitsenesid ja kohustused  ning koormised kasvasid.    Eestlaste kohustused võõrvallutajate / läänimeeste ees:    ● kümnis (1/10 teraviljast, kariloomadest ja muust toodangust).  ● hinnus (kindlaksmääratud suurusega naturaalandam).  ● kirikukümnis; kirikumaks, millest pool saadeti katoliku kiriku pea -Rooma  paavsti kasutusse.  ● preestrite ülalpidamine.  ● teotöö (e mõisategu / teoorjus ) - mõisapõldude harimine, mis tekkisid 13.saj  lõpus ja 14.saj alguses koos mõisate (läänimehe tugipunkt) kujunemisega  maale.  ● vakuste pidamine (mitu päeva kestvad peod mõisnikele, kes tulid maale  talupoegade käest andameid koguma).  8 


  ● sõjalised kohustused. Eestlasi kaasati maahärrade poolt sõjaretketele  naaberrahvaste vastu; näiteks osalesid eestlased Novgorodiga peetud  Jäälahingus 1242 ja leedulastega peetud Saule (1236) ja Durbe (1260)  lahingutes.  ● osalemine linnuste ja kirikute ehitamisel jne.    Esialgu jäid talupojad isiklikult vabadeks (ehk neid ei pärisorjastatud). Eesti  talupoegadel oli kasutada oma põllumaa, kuni 16.saj alguseni säilis õigus kanda  relvi ning neil lubati esialgu ka põllumajandussaaduste ülejääkidega vabalt  kaubitseda.    4. Sunnismaisuse kujunemine    ● Koormiste tõustes hakkasid talupojad põgenema, selle vältimiseks sõlmiti  lepped pagenute välja andmiseks.   ● 15. sajandil tekkis põhimõte “mees või võlg”– see tähendas, et pagenud  talupoja vastu võtnud mõisnik pidi talupoja kas tagastama või maksma ära  talupoja tasumata jäänud koormised.   ● Põgenenud talupoegade jälitamiseks seati sisse adra - ehk  haagikohtunikud,  sest oluline oli tagasi saada tööd tegev talupoeg.   ● 16. sajandi alguseks oli enamik Eesti talupoegi kaotanud põhilised isiklikud  vabadused – oli kehtestatud pärisorjus    Kõigi talupoegade majanduslik ja õiguslik seisund polnud siiski ühesugune.  Talupoegade kategooriad:  ● adratalupojad - normaaltalu suuruseks oli üks adramaa, st külvipind oli 8–12  ha  ● üksjalad – väiksemad koormised, pidid mõisale tegema ühe jalapäeva  nädalas  ● vabatalupojad – maksid raharenti ja olid teotööst vabad  ● maavabad – omasid talu läänikirja alusel, ratsateenistuskohustus  9 


  ● sulased ja teenijatüdrukud – suuremates taludes (adrataludes) vajati  palgatööjõudu    Kaotus muistses vabadusvõitluses ning allutatus võõrvõimudele ei vähendanud  eestlaste igatsust taastada muistne iseseisvus. Eestlased korraldasid võõrvõimude  vastu pidevaid vastuhakke, mille puhkemisele aitas kaasa ka koormiste pidev kasv ja  õiguste vähendamine.  Kõik eestlaste ülestõusud ning katsed taastada muistne iseseisvus suruti julmalt  maha; eestlaste olukord halvenes ülestõusude järgselt veelgi - karistuseks  suurendati koormiseid, vähendati õiguseid ja sunniti ehitama linnuseid.       Suuremad vastuhakud:    ● Saarlaste vastuhakud  1236 ja 1260 a.  ● Jüriöö ülestõus 1343-1345.    1507. aasta maapäeval keelati ordumeistri ettepanekul Liivimaa talupoegadel avalik  relvakandmine. Ajalookirjutuses on sellele tihti rõhutatud tähelepanu pööratud,  koguni väidetud, et see ordumeister Plettenbergi samm polnud sõjaliselt kuigi  ettenägelik, sest sellest peale polnud Liivimaa talurahvas enam relvastatud rahvas.  Tegelikkuses ei keelatud maapäeval siiski relvakandmist täielikult: talupoeg võis  seda teha kuni kolmenädalase perioodi jooksul koos oma isandaga sõjakäigul olles.  Samuti on enam kui tõenäoline, et tegelikkuses ordu talurahva käes olnud relvi ära ei  korjanud, neid ei tohtinud lihtsalt enam igapäevaselt eksponeerida. Sõjakäikudele  pidid talupojad ilmselt tulema ikkagi oma varustusega nagu varemgi, sest toonase  haldussuutlikkuse juures tundub ebatõenäoline, et ordu suutnuks suurt talupoegade  massi kiirelt omalt poolt relvadega varustada. Kindlasti märkis aga üldise  relvakandmise keeld talupoegade sõjalise tähenduse vähenemist; tulirelvade ajastu  alguses muutusid üha tähtsamaks palgasõdurid. Teatud seos võib sel olla ka  mõisnike sooviga talupoegi tugevama kontrolli all hoida.    10 


  Kasutatud kirjandus     ● http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_keskaeg_(1227%E2%80%931558)  ● Mart Laar, Lauri Vahtre EESTI AJALUGU I Gümnaasiumile  ● Vana-Liivimaa poliitiline jagunemine  https://www.taskutark.ee/m/vana-liivimaa-poliitiline-jagunemine/  ● Talupoja koormised keskajal  https://www.taskutark.ee/m/talupoeg-ja-maaisand ​/  ● http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/eesti_jurioo_terjeleola.htm                             
 
 
  11