“Mees Vincist” František Jilek - Sisukokkuvõte (0)

Donna Lucial ja Ser Antoniol on poeg Ser Piero ning 15. aprillil sündis Ser Pierole poeg, kellele pandi nimeks Leonardo. See juhtus Vinci asulas 1452. aastal. Leonardo ema Caterina polnud abielus ning oli kõigest 16-aastane tütarlaps. Peale lapse sündi naitus Ser Piero mitte poja emaga, Caterinaga, kes oli külaneiu ega saanudki olla Ser Pierole muud kui lihtne meelelahutus, vaid hoops teise 16-aastase tütarlapse Albieraga. Seega oli Leonardo vallaslaps. Tema suguvõsas olid pea et kõik notarid, kuuludes rikkasse linnakodaniku kihti. Leonardo lille -, looma- ja tugev emaarmastus on tulnud just sellest, et ta emaga üksi üles kasvas. Siit pärineb idee madonnast kaljukoopas ja ka “Kuningate kummardamine”, kus last hoidva ema ümber on kogunenud külarahvas, eemal aga varitseb möll. Leonardo sündis sõjaajal, mil kondotjeerid oma palgaväega laastasid ja vägistasid. Oma esimesed eluaastad elas ta tulekollete keskel ja tema uurijatele on siiani arusaamatu, et tal alati oli ükskõik, kes mille nimel sõda peab. “Missugune kuritegu on võtta elu inimeselt , kes näib nagu suurepärane kunstiteos!” olevat ta öelnud. “Selline oli minu saatus,” ütleb Leonardo tema kohale langeva kotka kohta, kui ta oli alles paar aastat vana. Sealt tulenevad ideed tungida tundmatuisse sfääridesse, olla esimene lendaja kunstlike tiibadega, olla Tarkuse väljavalitud õpilane. Nii arvavad uurijad. Kuid võib-olla oli tema saatus hoopis tema armastav ema- kaitseingel Caterina. 1456. aastal tuli Leonardole järgi tema isa Ser Piero, kuna tema enda naine oli viljatu . Edaspidi sai poisi lihane ema näha teda vaid läbi tarapulkade. Ser Piero ei tegelenud oma lapsega üldse, küll aga ta vend Francesco armastat Leonardot väga. Ta õpetas poisile palju uut loodusest tundma ja seda kuulama ning vaatama. Ser Piero jahtis raha, tal oli kokku neli naist, kõik rikkad ja kaasavaraga tütarlapsed, ning kokku oli tal kaksteist last, nende hulgas kaks tüdrukut. Ser Piero küll tahtis, et ka Leonardo õpiks nagu tema teisedki lapsed, kuid Ser Antonio ütles, et vallaslapsest ei või iialgi notarit saada.. Leonardo ise oli väga ebapüsiv, tal polnud kooliharidust, ent ta õppis loodusest väga palju. Esimese maali tegi ta väga hirmsa koletise viigipuust plaadile , mille isa müüd saja tukati eest äritsejale, jättes raha endale. Maal müüdi edasi kolmesaja tukati eest Milano hertsogile. Leonardo kasuema sureb ja 1466. aastal sõidab poeg isaga Firenzesse, kuna Ser Piero abiellub uue naisega.
Firenzet valitses Medici. Firenzes oli täisvereline elu sel ajal. Öösel leidsid Crocetta ja Pietà kirikutes aset kummalised missad, mida viisid läbi mantli üle pea tõmmanud inimkogud. Oli tahtmine riigipööret korraldada. Inimeste lõbustuseks tehti maskeraad , mis kujutas kolme kuninga saabumist Idamaadelt. 8. juunil 1466. aastal abiellus Bernando Rucellai Nannia di Mediciga. Pulmapidu oli nii rikkalik, millist noor Leonardo kunagi näinud polnud. Mõni aasta pärast suur katku 1348. aastal avaldati dekreet , mis lubas orje piiramatul sisse vedada. Neid koheldi väga halvasti – lõigati näole vastav haav, vägistati ja kasutati ära. Firenze oli maailma rikkaim linn ja selle kohta on hea ütlus: “Sellal kui barbar arvas , et jõud peitub rusikas, taipasid itaallased esimestena, et see peitub hoopiski ajudes.” Firenze lõi endale laialdase kaubavõrgu, paljud täiustasid masinaid ja muud tehnikat , nende hulgas ka Leonardo. See linn oli muutunud XIII ja XIV sajandist peale liigkasuvõtliku kapitali ja suurimate pankurite sünnilinnaks. Kõik keerles raha ümber. Leonardo põlgas kõiki rikkaid inimesi, kuid samas ilma nendeta polnud tal tööd. Ta oli öelnud:“ Kuld toob viletsust, hädaohtu ja surma kogu inimsoole. Voorus on meie tõeline varandus . Kogu varandust ning välist hüveolu hoiad sa hirmuga.” Teine tugev jõud sel ajal oli vabadus. Siiski puudus demokraatia, rikkad ja aadlikud ühinesid. Võim oli Medicite käes, kuulsa pankurisuguvõsa käes. Valimistulemusi võltsiti ikka ja jälle, kuni Firenze piiskop Antonio Pierozzi 1458. aastal selle avalikustas. 1464. aastal Cosimo Medici, Firenze senine valitseja, suri ja edaspidi hakkas vihane võitlus võimu pärast sama aasta suvel otsustasid vandeseltslased mõrvata tema sandistunud pärija ja poeg Piero, kes ei saanud valitsemist jätkata. Kuid haigevoodilt valitses ta edasi – ta sai teada vandeseltslaste nimed ja kontakteerus nendega, vangistas, mõrvas ja saatis maapakku. Leonardole meeldis uitada eeslinnas kõige rohkem. Pärast pikka elamusterohket päeva tuli ta koju ja joonistas kõik üles. Isa tahtis pojast majas lahti saada ja viis ta Verrocchio juurde õpipoisiks. Maalikunstnikud räägivad oma põhikirjas Sienas:”Jumala halastuse läbi oleme meie kutsutud näitama harimatutele inimestele, kes ei oska lugeda, imetlusväärseid asju, mis on teoks tehutud püha Religiooni läbi.” Kunstil polnud niikaua mingit mõtet, kuni see ei viinud vaatajat religiooni juurde, arvas kirik . Maalikunstnikud kuulusid käsitööliste segaseltskonnas kõige alamale astmele, nad katsusid endi prestiiži tõsta andes end Püha Luuka kaitse alla, nad asutasid omaette tsunfti Compàgnia ehk Fraternità di San Luca , kuigi majanduslikku õiguspädevust neil polnud. Neil oli maalimisel palju ettekirjutisi kasutatavate värvide suhtes. Nad tegid palju tööd ja palju lisatöid, ent hea bottega võis teenida küllaltki head palka. XV sajandil muutus tippmaalikunstnike ja –skulptorite positsioon ühiskonna – jõuti seisukohale, et kunst on üksnes osavate sõrmede töö, et tõeliselt on siin tegemist vaimse, isegi teadusliku tegevusega, mis võimaldab kõige paremini loodust ja inimest tundma õppida. Seda fundamentaalset mõtet järgis ka Leonardo. Poiss oli oma õpetajale Verrocchiole “Taaveti” tööl oletatav modell , samuti ka Botticini “Püha Miikaelile”. Verrocchio kohta öeldakse vahel, et ta oli pigem töörügaja kui talent . Ent isegi talendist ei saa midagi, kui ta tööd ei tee. Esimeste aastate jooksul, mil Leonardo Verrocchio töökojas oli, sai poisist mees, kes oskas teha kõike. Botticelliga ei saanud Leonardo hästi läbi erinevate arusaamade tõttu. Vanem kunstnik arvas, et loodust ei ole vaja uurida detailselt ennem selle maalimist, vaid piisab ka lihtsast plärtsust lapiga . Nooruk Vincist polnud sellega nõus. Perugino oli aga mees, kes alustas kerjusena ja lõpetas rikka mehena ning seda tänu tööle. Aastatel 1467 ja 1468 oli sõda, kuid see ei andnud mingeid tulemusi. Firenze embleem on tagajalgadele tõusnud lõvi, Milano embleem on aga madu . Milanost tuli 1471. aastal külla hertsog ja selle puhuks korraldati vägev maskeraad. Surev Piero Podagra pidas kõne, kus ta ütles:”Arvan, et kogu Itaalias ei ole nii palju näiteid vägivallatsemisest ja ahnitsemisest kui siin, selles linnas.” Nõnda ütles ta ametnike kohta. Leonardole aga näib, et aega ja surma suudavad trotsida üksnes paleed, kirikud ja nendes asuvad skulptuurid ning maalid, mitte inimesed, kellel on raha, võim ja varandus. Maalikunsti kohta ütleb ta:” Perspektiiv on teejuht ning värav; ilma selleta ei saa mitte ükski maalikunstnik midagi mõistlikku korda. Nii arvas ka Uccello. Viissada aastat on Verrocchio maal “Kristuse ristimine” varjanud draamat . Draama seisnes selles, et kui Andreal olnud maal peaaegu valmis, palus ta selle oma õpilastel üle vaadata ja öelda oma arvamus ning seda parandada, kui vaja. Mitte keegi ei söandanud seda peale Leonardo teha. Ent Leonardo värvis maali õlivärvidega peaaegu täienisti üle. Ta tegi sinna ingli pea (1472-75, Uffizi, Firenze). Solvang missugune. Seepeale teatab õpetaja õpipoisile kuivalt, et kõige lähemal ajal teatab ta Püha Luuka gildile ning seltsile, et Leonardo on väljaõppinud mees ja teda võib Firenze maalikunstnike raamatusse sisse kirjutada. Aastal 1472 lõppesid Vincist pärineva noormehe õpiaastad. Ta ei võtnud omale nime oma meistri järgi, vaid ta kirjutati sisse hoopis Leonardo da Vinci nime all.
Ser Piero oli hirmuhoos, et tal polnud ühtegi last, ja tõi oma vallaslapse tagasi koju. Nii oli Leonardo teist korda notarite majas, kuid seda sunniviisiliselt. Poisile meeldis isa noor naine Francesca . Ent ta ei tahtnud selles majas elada. Siiski oli tal isa vaja, tal oli vaja tema raha. Nii elas ta seal neli aastat. Varsti ostab isa endale suurejoonelise hauakambri ja laseb seda kaunistada erinevate marmoritega, kuid pojale ei anna ta isegi mitte üht floriinigi. Seda tõendab 1472. aastast Püha Luuka vennaskonna raamatusse jäänud märkus, et Leonardo da Vinci ei maksnud ära maalikunstnike tsunfti astumise lõivu. Leonardo lahkus isa majast jäädavalt ja naases Verrocchio juurde. Bottega puhul on raske öelda, kes täpselt mis teose on loonud. Ent 1473 . aastast pärineb maastikumaal, millel on all paremas nurgas kirjutatud: Leonardo. Seda lapsepõlvemaastikku peetaksegi tema esimeseks teoseks. Leonardo maalis “Maarja kuulutust” kaks korda (1472-75, Uffizi, Firenze ja 1478 , Louvre , Pariis). Maalidel on kujutatud Neitsi Maarjat , kes saab inglilt sõnumi, et ta saab lapse. Esimesel pildil on firenzelanna, uhkus. Maal ei tulnud hästi välja. Teisel maalil on tavaline maanaine oma loomulikkusega. See maal on palju parem ning leonardolikum. Maastik on peensusteni välja joonistatud. “Madonna nelgiga” (1475-80, Vana Pinakoteek, München) kujutab endast naist, last ja punast nelki. Pilti iseloomustab emaõnn ja loomutruudus . Taga on suured kaljud. Omanik müüs selle 27 frangi eest, ent tänapäeval on see maal hindamatu. Leonardo saab teada isa naise, Francesca, surmast. Ta loodab, et isa on kuulnud Leonardo suurest kunstnikuandest ja loodab saada toetust. Kuid Ser Piero abiellub uuesti ning saab kaasavaraks 364 floriini, mis oleks Leonardo kolmekümne aasta palk. Isalt ei saa ta endiselt midagi. Ta joonistab portree naisest kadaokstega, mis on arvatavasti Francesca ise. Portree nimi on “Naise portree” (1474-76, National Gallery of Art, Washington). Naisega kaasneb hurmav salapärasus, kurbus , üksindus. Ta justkui läbipaistev nägu on mask armastuse kohta, mida ta kunagi ei saanud, ta oli justkui tarbetu. Francesca suri ju kahekümne viie aastaselt, olles viljatu. Käteasendit on hiljem oma töödes kasutanud mitmed kunstnikud , selget sarnasust võib näha Raffaeli “Giacondaga”. Leonardo selliks olemise ajal avaldati Firenzes uus seadus, mis “ piiras moodidega liialdamist, matuste ja pidusöömingutega laiutamist.” Ent ka mehed meigivad ennast ja pidusöömingud on endiselt laiad . Palju tegeldi armastusega, eeskätt peeti lugu sensuaalsest armastusest, mis aga kunagi ei olnud abieludes. Naised petsid oma mehi, ka vaimulikud petsid ning üldlevinud arvamus oli:”Ikkagi on parem enne midagi teha ja siis kahetseda, kui tegemata jätta ja samuti kahetseda. Kui avaneb võimalus, tuleb seda ära kasutada.” Eriti paelus siin loo salajasus. Ent varsti sai selline teguviis õpetuse – levis neetud haigus süüfilis, ainuüksi paavsti perekonnas esines kahe kuu jooksul seitseteistkümmend nakatumist. Leonardo oli noor faun. Ta oli meeletult ilus, elegantne, tegi nalja , vestles põnevalt ja näitles, musitseeris ning mõtles välja aforisme ja mõistatusi. Nii kadus temal neli aastat. Selle kohta on ta ise öelnud:”Sa ei saa teha seda, mida sa tahaksid? Niisiis taha seda, mida teha saad. Mõttetu on tahta, kui sul puudub võim.” Ta võitis nimelt Medicite tähelepanu ja sai õukonda. Peagi levis palju kuulujutte erinevate inimeste kohta, et nad olevat armastust vääriti seksuaalselt ära kasutanud. Maja seintele riputati väikese praoga trummikesed, mida kutsuti tambuti või bocca della verità, ehk “tõe suu”. Ent räpase süljega, mis pärineb nendest “tõe suudest” võib ka kõige puhtama inimese täis sülitada. “Suu suudab produtseerida rohkem surnuid kui nuga ,” on kirjutanud Leonardo, olles ka üks neist, kelle peale kaevati. Ta kutsuti kohtu ette ja hetkega ta märkas, et tal pole abi kuskilt loota – sõpru enam polnud ja isa, kes just sai oma uue naisega seadusliku lapse, ei aita. Tänu Leonardo Tornabuoni kõrgele päritolule otsustati, et ta ei saaks midagi nii jäledat korda saata ja mõisteti ta süütuks. Nii tehti ka ülejäänutega. Kuid siiski on Leonardo arvatavasti olnud paar kuud vangis . Leonardos kasvas viha inimeste vastu. Kuigi tal oli suhteid, oli ta kreedo : kunstnik peab elama üksi. Nii jääbki ta armuelu meile saladuseks. Teda laimati ka jumalasalgajaks, mis ta ise ei pea õigeks.
Pärast afääri Jacopo Saltarelliga kadus Leonardo Firenzest. Ta oli kaotanud sõbrad ja pere, polnud tal enam kedagi lähedast. Ta kardab isegi maalida, kuna kardab, et pole täiuslik. Ta arvab , et kes on vajunud alla põhja, leiab alles siin oma jalgadele toe, et uuesti hooga end üles tõugata. Alles ülekuulamised ja piinamised tõid päevavalgele Medicite ettekavatsetud tapmise sepitsejad. Nendeks olid Pazzide suguvõsa, kellelt Medicid olid röövinud tohutu seadusliku päranduse, paavst Sixtus IV ja eeskätt tema poeg Girolamo Riario. Plaan taheti teostada söömingul, kuid see ei õnnestunud. Varsti saabus Firenze väravate juurde heerold, kes kandis Napoli kuninga lippu ja teatas, et kui Lorenzo Medicit ei kukutata, tuleb sõda. Ja tuligi. Leonardo saab Medicitelt kaks korda suure tellimused ettemaksuga, mida aga mitte kunagi ei lõpeta. 1478. aastal maalis ta “Madonna Benois” ehk “Madonna lillega” (1478, Ermitaaž, Leningrad ), kus on kujutatud naine, laps ja lill, milleks on arvatavasti jasmiin . “Madonna Litta” (1485-90, Ermitaaž, Leningrad) kujutab endast ema lapsega, kes ta rinda imeb, valitseb täielik rahulolu. Lorenzo viidi lõvikoopasse ja sõlmiti rahu Napoli ja Toskaana vahel. Aastal 1481 saab Leonardo kummalise pakkumise – teha kirikualtarile maal suurusega 2,5 x 2,5 meetrit, vastutasuks saab ta maakoha, kuid peab maksma 120 floriini naisele kaasavara . Mitte enda naisele, vaid kellegile teisele. Nii kummalise lepingu taga saab olla ainult tema notarist isa, kes selle kõik meelega korraldas. Leonardo aga võtab pakkumise vastu. Ta võttis teemaks “Kuningate kummardamise”(1481, Uffizi, Firenze). Ta ei saanud tähtajaks valmis ning satub munkade võimusesse. Siiski ei suuda Leonardo kaasavara käsiraha ära maksta ja mungad peavad seda ise tegema. Ta süvenes maalimisse täielikult. Inimesi kujutas ta algul paljastena, alles siis maalis ta neile riided selga . Ta tahtis võimalikult täpselt tabada anatoomiat. Tema skitsvihikutesse ilmuvad esmakordselt hobused ja nüüd jäävad need tema kunstis alatisteks saatjateks. Leonardo tahab rääkida sümboolika kaudu, kujutada inimhinge inimese välise kuju ja žestide kaudu. Maalil on kaks põhilist tegelaskuju – maali vasemas alumises nurgas vanamees, kes silmitseb toimuvat draamat ning alumises vasakus nurgas olev noormees , kes otsib oma pilguga sidet väljaspool maali oleva maailmaga. Pilti iseloomustab liikuvus, sõda, lunastus, lihtsus, lootus. Maali keskel on lihtne paljasjalgne naine, süles paljas lapsuke. See on täielikult õndsaliku ema kehastus, emadus kannab endas taassündi. Leonardo leidis oma suuna, jõudis meisterlikkuse tipule. Ta pani aluse kolmandale stillile, mida kutsutakse moodsaks. Tegelaskujud elasid ja hingasid ta maalil. Kunstiga lootis ta avada Rooma väravad endale, ent vastutasuks sai ta algul ainult tõrjumist ja ignoreerimist. Ta pidas humanistide vastu võitlust, kuna need põlgasid teda tema hariduse olematuse tõttu. Lorenzo di Medici ei mõistnud tema kunsti ning ühes teiste kunstnikega, nagu Botticelli , Perugino, Ghirlandio, Pinturicchio, Piero Cosimo, Rosselli ja Signorelli, teda Rooma ei saatnud. Aastal 1482, kui Leonardo oli kuusteist aastat Firenzes elanud, lahkus ta sellest linnast. Enne seda alustas ta “Püha Hieronymuse” (1480, Vatikani Pinakoteek, Rooma) maalimist. Ta ei lõpetanudki seda. Stiililt meenutab see “Kuningate kummardamist”. On üksainuke saladuslik figuur , alandlik, kõhn ja vaevu elus. Ta on koopa ees laskunud ühele põlvele, tema ees on kiskija, kes teda valvab. Pilt oli rebitud kolmeks tükiks.
Leonardo hakkas palju ringi rändama, käis Küprosel, Egiptuses ja paljudes Idamaades . Seda, et ta neis eksootilistes maades tõepoolest käis, tunnistavad tema detailsed teadmised neist maadest . Leonardo oli ka andekas pillimängija, laulja ning improvisaator, ent muusika alal ta oma karjääri ei jätkanud. Ta tutvustas Ludovico il Morole oma relvaleiutisi, kuid sellele Milano magnaadile meeldis küll võib, kuid ta ei tahtnud seda saada sõja, relvade ja inimvere läbi. Niisis ei palganud ta Leonardot endale tööle. Kuid kui Leonardo sai jutule mehega ja nägi, et meest ei huvita relvad, rääkis ta oma vägevast kõike-oskavatest kätest ning sai tööle. Koos teiste kunstnikega pidi Leonardo maalima pildi Neitsi Maarjast Jeesuslapsega. Väikese tasu pärast tekkisid vaidlused. Siiski ta alustab ingli näo maalimist. 1484 aastal tuleb katk, inimesed surevad kümnete tuhandete kaupa, surnuaedadesse kaevatakse suured augud laipade jaoks. Paljud inimesed põgenesid kaljukoobastesse. Nii ka Leonardo. Seal arenes ta jälle edasi – uuris pilvede tekkimist, kaljusid ja muud. Peagi alustab ta “Madonna kaljukoopas” (1483-86, Louvre, Pariis, teine 1503-08, National Gallery of Art, Washington) maalimisega. Sellel pildil on lummav maastik, süvendatud on näoilmed ning žestide sisu. Ta ei taha müüa maali 50 tukati eest ja ütleb, et teeb koopia maalist, originaali jätab endale. Kuid uus maal, mis sai valmis kahe aasta pärast, 1508 . aastal, on eelmisest erinev, justkui parandatud versioon . Arvatakse, et Leonardo tegi lihtsalt “vigade parandust ”. Katku ajal tuleb Leonardo väja ideega ehitada kümme tulevikulinna. Oma plaanist räägib ta Morole. Linnad poleks olnud eriti suured, oleksid asetsenud veekogu kõrval, veekanalid oleksid juhitud igale tänavale, et nii säästa puhtust. Kuid ettepanek, mis sisaldas kümneid soovitusi moodsa urbanismi tarbeks, jäi Leonardo kasti põhja lebama . Leonardo tegi palju jooniseid toomkirikutest ja katedraalidest, ta soovis nii väga ise osaleda ehitamises. Ent Ludovico il Moro otsustas, et Milano katedraali ehitavad valmis lombardlased ja mitte tema. Veel oli Leonardol imelik seos Bramantega. Kui uurida Rooma ehitusi , mis oli püstitanud Bramante, ja võrrelda neid Leonardo eskiisidega, on need hämmastavalt sarnased. Jäi mulje, nagu oleks selle idee allikas üks ja sama. Ludovico il Moro arvas, et tal on rebase mõistus ja lõvi süda. Ent lõvi süda tal siiski polnud, ta ise viis täiuslikkuseni Louis XI põhimõtte:”Kes ei oska silmakirjatseda, see ei oska ka valitseda.” Leonardo töötab Lorenzo Toreda õukonnas hiilguse ja õpetatusega koos. Cecilia Galleranil oli Moroga vallaslaps ja nii peab ta poseerima mehele Vincist. Nende vahel tekkis side kunstist ja muusikast, arvata on, et nad olid enam kui lihtsalt sõbrad. Ta tegi palju märkmeid. Leonardo maalib teda taltsutaud kiskja hermeliiniga, kes on tagasihoidlikkuse ja puhtuse sümbol. Pilt kannab nime “ Daam hermeliiniga” (1484-86, Rahvusmuuseum, Krakov). Cecilia nägu sarnaneb silmatorkavalt ingli näoga maalil “Madonna kaljukoopas”.
Leonardo viibis sageli õukonnas ja talle anti alatist palka ning sai terve rea tellimusi, ta oli muutunud tunnustatud inseneriks – mida sellist polnud ta varem kohanud. Tal polnud küll oma bottega’t, kuid tema märkmetes on hulgaliselt õpetusi, nagu jagaks ta neid ise noortele maalikunstnikele. Peagi palub Moro tal teha ratsamonumendi. See on raske töö, ta pole kunagi skulptuure teinud, ja nii alustab ta uurimisega. Samal ajal töötab Veneetsias Leonardo õpetaja Verrocchio, kellel peaaegu valmis ning Moro palub Leonardol kiirustada. Tekkis võistlus. Plaanipäraselt pidi hobune olema justkui sõjas, seisma tagajalgades, Francesco Sforza tema turjal . “Mu praegune töö toob mulle triumfi,” ütles Leonardo. Ja tõigi. Kuid kahjuks pole seda ratsamonumenti säilinud. Teada on vaid, et ta sai valmis savikuju. Monumendi nimi on “Cavallo” ehk otsetõleks “hobune”. Ent see hobune pillutati 1496. aastal kivide ja nooltega katki. Aastail 1488- 1489 süvendas Leonardo tunduvalt oma loodusteaduslikke teadmisi. Ta kirjutas “Traktaadi maalikunstist” ja “Traktaadi arhitektuurist ”.
Leonardo joonistab koljusid, mida peetakse eriti hästi tehtuteks. Leonardo sõbrustas hauakaevajatega ja maksis raha, et nad tooks talle koljusid. Tema anatoomilised joonistused, mis esmakordselt tulevad välja hõbekrihvli alt, olid esimeseks sammuks anatoomiat käsitleva arutluse poole. Geenua õpetlase Marco Antonio della Torre juures õpib ta anatoomiat. Marco lõikab laipe ja Leonardo joonistab lihaseid konte.
Montorfano alustab Santa Maria delle Grazie refektooriumi seinale oma pildi maalimist, ent Moro näeb, kui vilets kunstiteos sellest tuleb ja kutsus kohale mehe Vincist. Ta käskis tal maha kraapida Montorfano pilt ja teha sinna midagi muud. Nii maalibki Leonardo sinna “Püha õhtusöömaaja” (1495-98). Pildil on kujutatud 13 meest: Lunastaja, Peetrus , Johannes, Jaakobus , Toomas, Filippus , Bartolomeus, Mattias , Andreas , Matteus , Paulus, Siimon ja Juudas . Akende taga on loojumas päike, maastikule on laskumas hämarus. Lahkudes 1489. aastal pildi juurest, märkas ta peaaegu nähtamatut mõra kahvatul maastikul Jeesuse selja taga. See pani kunstnikku värisema ja sisemust läbistas ähvardav eelaimus. Osaliselt on süüdi pildi halvas seisus Leonardo kasutatud uuenduslikud värvid. Maal on 8,8 x 4,6 meetrit suur. Jeesus ütleb:”Üks teie seast annab mind ära.” Ja selleks oli Juudas. Pilt on täiuslik – käeliigutus, peakallutus, silmavaade – kõik kolmteist tegelaskuju haakuvad koguni matemaatiliselt. “Püha õhtusöömaaeg” pääses imekombel, kui Milanos pommitasid Napoleoni kahurid seda kirikut.
1499 . aasta talve hakul läheb Leonardo Salai ja Luca Pacioliga Milanost välja, tahab minna kuskile, kus tema töid ka hinnatakse. Ta loodab, et türgis suudab ta särada oma relvaideedega, ent üks naine jääb talle teel sõjatandrile ette. See on Isabella d’Este, kes valitseb Montovas oma inetu mehe Giovanni Francesco Gonzaga. Isabella igatses saada kuulsaks ja Montovas polnud selleks küllalt võimalusi. Ta oli maailma esimene naine, kes valitses Montovat ja Leonardo hakkas peagi portreteerima naist, keda ta juba tema külaskäikudest Milanosse hästi teadis. Naine palub ennast portreteerida, ent ta on aastatega tüsedamaks läinud. Leonardo on nõus teda maalima profiilis , mispeale naine vastu hakkab. Aga kunstnik ei saa, alati valitseb ta oma pintslit ainult ise. “Isabella d’Este portreel ” (1500, Louvre, Pariis) oleva naise nägu sarnaneb märgatavalt Leonardo “ Mona Lisa” näoga. Kuid naine saab esialgu vait skitsi, teise skitsi võtab Leonardo endale, lubab teha portree ja selle Isabellale saata.
Leonardo on taas Firenzes, ta ema on surnud. Isabella saadab talle anuva kirja, et ta talle tema portree kiiremas korras ära saadaks või kasvõi mõne madonna maaliks. Ent Leonardo ei tööta, pigem töötavad tema kaks õpilast. Leonardo õpilased jumaldasid teda. Ta oskas igat tööd elustada, ei saalinud aga laiskust. Tema töötoas oli lõbus, ta ei nõudnud õpilastelt kunagi üle jõu käivat tööd ja käis nendega isiklikult ümber. Parimaks töötoaks oli loodus ise. Viimaks ometi joonistas Leonardo kartongi Madonnast, Püha Annast ja Jeesuslapsest. Maal kannab nime “Püha Anna ja Madonna Jeesuslapsega” ( 1494 -98, National Gallery of Art, London) ja see lõpetati vähemalt kümme aastat hiljem ning ingli pea pole kohe kindlasti Leonardo maalitud. Süsi kartongil.
Leonardo tundis, et temas ärkab uuesti maalikunstnik, mil ta nägi umbes kahekümne viie aastast naist. Too naine polnud oma aja iluideaal , tal polnud kõrguvat lauba ega luigekaela ning hoopiski polnud ta nii sihvakas . Kui ta istus, ristas ta käed, tal oli terav lõug ja irooniline naeratus. See kõik võlus kunstnikku väga. Temas olid kõik Madonnad, keda ta oli maalinud, pisut Isabella d’Estet ja ka Caterina. Tegelikult on see naine Tundmatu. “Mona Lisaks” (1503-05, Louvre, Pariis) nimetati ta ümber alles hiljem. Tegu oli Prantsusmaa kauneima maaliga . Vasari kirjutab aga, et Leonardo maalis Mona Lisat, kes oli Antonio Maria di Noldo Gherardini tütar. "Mona Lisat" kutsutakse suuremas osas riikides tolle vana leskmehe järgi "Giocondaks". Väidetakse, et Leonardo kujutas "Mona Lisat" kui igavese naise sümbolit, antiikaja sfinksi , Surma palet või ema Caterina siseelu. Mona Lisa istub marmortugitoolis. See on maalikunsti ajaloo kuulsaim maal.
Michelangelo ja da Vinci ei sallinud teineteist silmaotsaski. Kahevõistluses tuli maalida Nõukogu seinale pilt teemal Pisa sõda. Teadmata põhjustel ei saanud kummagi kunstniku töö valmis. Raffael oli vaimustatud Leonardo austaja ja teatud viisil ka tema õpilane, niipalju kui ta üldse kellegi õpilane oli. Michelangelo luges aga Leonardo Rooma ilmumist oma õiguste rikkumiseks. Nimelt kartis noorem kunstnik võistlust.
Oli veendumus , et maalikunstnik saab oma võitlevat kodumaad kõige rohkem aidata pildiga , mis ärataks inimestes otsusekindlust ohverdada ennast kodumaa eest. Nõnda tuligi 1503. aastal Leonardole telimus maalida “Anghiari lahing” ( 1504 -06, hävinud, säilinud üksnes koopiad ) Firenze raekoja uue saali seinale. Mees oli juba viiekümne ühe aastane ja raha oli vaja, nii võttis ta töö vastu. Ta sai ulualuse ja kõik vajalikud tarbed .
Roomas maalib Leonardo oma viimase suure pildi. Keegi ei tellinud seda temalt ega saanud ega ostnud seda endale tema eluajal. Küllap on see pilt vana mehe monoloog iseendaga . Pimeduses on nähtav pooleldi paljas inimene, raske on mõista, kas see on mees või naine, ta ainult kutsub endaga kaasa ja proovib mähida vaatajat enda saladusse. Parem käsi sihib ülemist maali serva, vasak käsi on rinnal, hoiab käes risti ja samuti sihib maali serva poole. Temas on ilus, füüsilist meelelisust ja hingepuhtust, aga ka tundmatut nähtust ja müsteeriumit – kõike, mis Leonardot eluajal on ahvatlenud. Kujutatut on “ Ristija Johannest” (1513-16, Louvre, Pariis), ent see kuju on pigem paganlik jumalus kui pühak.
Leonardo tegi ka teadlasetööd. Pidevalt mõtles ta välja midagi uut, leiutas sõjamasinaid, jalgratta, töötas välja vana eeskujuliku linna plaani oma kokkupandavate majadega ja kirjutas uurimustöö veest.
2.mail 1519 suri Leonardo da Vinci oma armsa õpilase Francesco Melzi käte vahel. Ennem seda oli ta käsi halvatud . Ta oli 66aastat vana. Ta maeti suure püha Florentiuse kirikusse, ent 1808 lõhuti kirik ning ei teata, kus ta oma viimase puhkepaiga on leidnud. Aastal 1519 pandi palee Romorantinisse, mis kavandati ehitada Leonardo auks, alatiseks seisma, sest pinnas poleks suutnud nii vägevat ehitist pidada. Oma pärandis oli kunstnikul mitmeid soove, mida ka täideti, ent saladus oli see, kellele pärandati kolm maali: "Ristija Johannes", "Püha Anna" ja "Mona Lisa". Arvatavasti sai need endale Prantsusmaa ja Francois I.

Minu arvamus

František Jileki teos “Mees Vincist” on tõesti kuldaväärt raamat. Nii põhjalikku teost ühest kunstnikust pole ma veel lugenud, tundus, et rohkem detaile välja tuua enam ei saakski. Juba suvel tundsin ma huvi Leonardo da Vinci vastu. Lugesin “Da Vinci koodi” läbi, vaatasin ka filmi ning seejärel lugesin “Da Vinci koodi murdmist”. Esimene raamat oli romaan, see oli nõnda põnev ja loomulik, et jäin kõige uskuma. Ent need teosed pole midagi võrreldes selle raamatuga .
Ka “Mees Vincist” on ilukirjanduslik teos, ehkki siin on kõik faktid tõepärased. Huvitav ja kerge oli lugeda neid palasid, mis olid lühikesed ja püändiga. Need tekitasid justkui terviku sellest, miks käidus Leonardo just nii ning kust pärinevad tema maalide ideed. Ühtegi pilti ei saa ju teha, kui pole arusaamist ja otsest seost mõne sündmusega. Just neid sündmusi lugedes tekkis reaalne seos ja kõik oli selge. Sellel raamatus on lõpus lisaks veel informatiivne ajalooline tabel, mis toimus mujal maailmas Leonardo eluperioodil, lühikokkuvõtted tema töödest ja nende saatusest ja tema elu daatumid .
Algul maalis mees küll lihtsalt maastikke ja madonnasid, kuid õige pea hakkas ta maalima sümboleid. Kunstis tuleb kujutada elu ideid, mitte midagi pole ju niisama. Oma arvamusi ühiskonnast andis ta edasi just maalimise kaudu. Võib öelda, et ta oli väga julge. Kahjuks paljud ei mõistnud tema loomingut.
Lisaks kommenteerib Leonardo elukäiku Vasari. Ta seletab nii mõndagi, mida da Vinci ise enda kohta otseselt ei ütle. Kirjutati ka üldisest ajaloolisest taustast, mis toimus parajasti sel hetkel riigis ja linnas, kus Leonardo viibis. See kõik mõjutab ühe kunstniku loomingut väga tugevalt.
Hea oli see, et kõik ei keerelnud ainuüksi ühe inimese ümber. Raamatusse on põimitud paljud teised kunstnikud, kes on saanud Leonardost mõjutusi ja ideid ning ka neid, kes temaga samal ajal elasid ning nende suhe mehega. Paljudele mees ei meeldinud just tema hariduse olematuse tõttu, kuigi Leonardo oli väga tark. Ta mõistis minu arvates rohkem, kui kõik teised kokku ning kõigest sellest kirjutab ta oma märkmetes.
Eriti mulle meeldisid tema tsitaadid, mis olid raamatus välja toodud. See, et ta ei lõpetanud kooli ja oli püsimatu, saab talle andeks anda. Ta õppis elust rohkem, kui teised koolist. Ta õppis loodusest ja inimestest. Mõtlemine oli tal nii filosoofiline ning pea oli täielik ideedegeneraator. Lisaks suutis ta kirjutada peegelkirjas.
Ma hakkasin mõtlema selle üle, et miks on alati nii, et kõige geniaalsemad inimesed on enamjaolt oma elus just need allasurutud inimesed. Leonardot ei tunnustatud tema eluajal kuigi palju, eriti veel alguses. Oli ju selgelt näha, et tal on meistri käed maalimises, et ta on osav kõneleja ja üldiselt meeldiv mees. Muidugi ta peamine saladus seisnes õlivärvide kasutamises. Inimesi, kes talle kaikaid kodaratesse panid, oli enam kui küllalt. Tal polnud lähedasi sõpru, polnud pere. Ja siiski oli ta nii tubli . Ta lõi endas kahtlema, mõni kord, kuid siiski suutis ta elada edasi, teha tööd ja teha kunsti.
Leonardo oli väga produktiivne mees, kuigi tema teoseid kokku pole palju, sest ta maalis alati väga aeglaselt. Parem teha ju üks hea asi, kui hulgi ja keskpärast. Leonardo igaveseks teemaks oli emadus: naine lapsega. Tema tööd on seni hindamatu väärtusega, kuid näiteks “Mona Lisa” koopia maksab Pariisi Notre Dame kiriku lähedal oleval tänaval turisti jaoks kõigest kaks eurot.
Kui ma oleksin kunstnik, maalija , siis saaksin temalt väga palju õppida. Ta tegi isegi nimekirja asjadest, mida tohib ja ei tohi teha noor kunstnik maalimisel. Ent ka minul on temalt palju õppida tema aforismide ja mõtteterade kaudu.