Mees Vincist (1)

Tallinna 21. Kool
MEES VINCIST
Raamatu kokkuvõte
õp. Tiina Meeri
Tuule Kivihall
11c
Tallinn 2010
Kaks kodu
Sündinud on esimene poeg. Imikut kannavad viis võõrast naist – Mona Lisa, Mona Antonia, Mona Niccolosa, Mona Maria, Mona Pippa. Ta sai nimeks Leonardo. Ristis teda preester Piero di Bartolomeo . Nelisada aastat pärast Leonardo sündi asus romantiline luuletaja Arsene Houssaye otsima Leonardo maiseid jäänuseid. Ta teadis, kuhu surnukeha oli maetud . Ta kaevas välja koljusid ja mõõtis, kas need annavad välja geeniuse mõõdu. Kõik mis tundus vähegi Leonardole kuuluvat, viis ta Saint- Blaise ’i kabelisse. Seal on kivisse raiutud sõnad:
Selle kivi all
puhkavad luud,
mis on kokku kogutud
iidse kuningliku kabeli varemetest
Amboise ’is,
nende hulgas puhkavad ehk ka
Leonardo da Vinci
maised jäänused.
Vinci asula laiub mööda mäekülgi, veel päris kaugele viinamägede ja oliivipuude vahele on pudenendu valgeid maju. Seal ei hellita keegi mitte kedagi. Inimesed teevad ränka tööd. Vincis olid inimesed kas nii vaesed või preestrid nii rikkad, et iialgi ei õnnestunud seal kirikumeestele nii palju altkäemaksu anda, et oleks hakatud lööma häirekella ülekohtu vastu.
Vallaslapsed olid renessansiajal kõige igapäevasem nähtus. Sigmund Freud : „Leonardo karakteri ja kogu tema hilisema elu kujundasid need juhuslikud asjaolud , et ta oli sündinud vallaslapsena ja et tal oli liiga hell ema.“ Caterina, Leonardo ema, oli olnud külaneiu, kes võis notarile ainult lühikeseks ajaks meelelahutuseks olla. Leonardo sündis poisina, kes oli blondide juustega ja ilus. Kasvades avastas ta oma anded : ta oskas maalida, joonistada, voolida ja oli ka vaimustav skulptor.
Leonardo sündis sõjaajal.
Aastal 1454 sõlmisid Itaalia linnriigid mõneks ajaks rahu. Korraga tuli suur lind ja lõi oma püstise sabaga mitu korda tugevasti mööda väikese Leonardo nägu, suud , nagu ta oleks tahtnud selle valla kiskuda. Iga uuria , kes on süvenenud Leonardo mälestustesse ründavast kullist, on avanud seda mõtet erinevalt. Ühed on arvanud, et see on kutseks, et Leonardo järgneks talle kõrgustesse, teised aga et lind andis Leonardole idee: meisterdada endale kunstlikud tiivad ja tõusta esimese inimesena taevalaotusesse. Kolmandad jällegi, et millist lindu silmas on peetud.
Leonardo käis Vincis koolis. Ta õppis seal lugema, kirjutama, arvutama korrutustabeli järgi ja samuti ka natuke ladina keelt. Mitte keegi ei tea, millal ja kus avastas Leonardo endas võime joonistada liivale, teetolmu sisse või puukoorele esemete kujutisi. Vasari kirjelduse põhjal teame vaid seda, kuidas sündis maalikunstnik Giotto , keda Leonardo kõige rohkem imetles, kui oma eelkäiat. Nad olid mõlemad olnud toskaana külapoisid.
Leonardo esimene maal oli jube ning kohutav peletis, kes sülitas mürki ning puhus sõõrmedtest tuld. See koletis ronis välja mustendavast kaljulõhest ja levitas enda ümber jubedust ning õudu.
Aastal 1466 lahkus Leonardo jäädavalt Vincist ja sõitis koos isaga Firenzesse, kogu maailma tsentrumisse.
Õpipoiss Firenzes
Ser Piero, Leonardo isa, oli korteri üürinud Bargello vastas olevale väljakule.
Omanikul oli absoluutne õigus otsustada oma orja elu ja surma üle. Ta pidi vaid orja ristida laskma , et see jumalasalgaja ei sureks oma surmapattudes. Orjatare võis karsitamatult ka vägistada. Kes nõnda tüdrukuga toimus, kes talle ei kuulunud ja tüdruk tema tõttu rasedaks jäi, pidi see maksma tüdruku omanikule kolmkümmend floriini selle kahju eest, mis ta oli viimasele põhjustanud.
„Sellal, kui barbar arvas , et jõud peitub rusikas, taipasid itallased esimestena, et see peitub hoopiski ajudes.“ Paljud nutikad itallased aga mõtlesid kuidas täiustada instrumente, kuidas veejõudu tööd tegema panna. Leonardo kui niisuguste leiutajate tegevuse jätkaja läks mööda sedasama teed. Leonardo, kes oli tulnud Firenzesse, kohtas seal hästi organiseeritud kaubakontoreid ja käsitöötsehhe ning hakkas neid isegi sagedamini külastama, kui kirikuid. Leonardo põlgas kogu oma eluajal kõigest hingest rikkaid, kuid kunstnikuna polnud tal võimali ilma nendeta tööd leida.
Leonardo pani kirja lause, mis väljendas ilmselt tema nooruse unistusi : „Et ma võiksin kaitsta vabadust, seda looduse suurimat kingitust, leiutan ma vahendid nii rünnakuks kui ka kaitseks selleks puhuks, kui auahned türannid peaksid meile kallale tungima.“
Kõige meelsamini jooksis Leonardo eeslinna, seisis seal tundide kaupa käsitööliste töökodade ees ja jälgis sellide, kangrute , värvalite, treialite, mõõgameistrite, vöötegijate, seppade ja veskimeistrite igat liigutust. Teinekord heitis ta vähemalt silmanurgastki pilgu haavaarstide ja rändkirurgide kambritesse või vahtis lummatuna, kuidas velsker lõikab ägaval linnakodanikul lõhki paiset või tõmbab välja tema hammast.
Leonardo käis tihti kirikutes, kabelites ja baptisteeriumites, kus ta jäi kauaks seisma maalide ette. Aru ta neist ei saanud ja kõndis nende ümber kikivarvul. Ser Piero teadis meest, kes valdab kõiki käsitöid, selle mehe nimi oli Verrocchio . Verrocchio oli siis alles kolmekümnene. See sama mees oli välja mõelnud ka surimaskide valamise ja koos oma abilistega jäädvustas ta surnud linnakodanike nägusid. Samuti näitas ta oma sellidele, kuidas kokku lüüa puidust skeletti, kinnitada see pillirooga, mähkida kaltsud ümber ja see kõik keeva vahaga üke valada. Nii loodigi nendest kaltsudest ja vahast äsjasurnud kaupmehe vahakuju. Kui ta hakkas oma „Taavetit“ modelleerima, välgatas tema silmades naeratus ja mõtles, et Leonardo võiks talle modelliks olla. Ka Sandro Botticelli töötas Verrocchio juures, kuid mitte kuigi kaua.
Kõrgele kerkis Firenzer linna katedraali hiiglakuppel ( 1420 -1436). Alberti ütles, et selle vari katab kinni kogu Toskaana, teised kinnitasid, et sellesse hiiglakuplisse võib kogu Firenze elanikkond varjule minna. Kupli pealt kerkis veel kõrgemale väiksem torn (lucerna) ja sealt torkis pilvi pikk terava tipuga varras ja selle kõige kõrgema varda juures istus Leonardo.
Leonardo: „Perskpektiiv on teejuht ning värav, ilma selleta ei saada mitte ükski maalikunstnik midagi mõistliku korda.“ Noormees Leonardo võttis nõuks, et saab Alberti sarnaseks.
Leonardo oli ikka veel oma meistri õpilane, kui Verrocchio juurde tulid Vallaombrosa mungad ja sõlmisid temaga lepingu: ta kohustus maalima nende San Salvi kiriku altari jaoks maali „Kristuse ristimine “. Verrocchio tahtis näidata selle maaliga , et ta valitseb niisama hästi pintslit kui peitlitki.
1472. aastal lõppesid Leonardo õppiaastad. Ta ei võtnud endale nime oma meistri järgi. Firenze maalikunstnike raamatusse kirjutati ta sisse kui Leonardo da Vinci.
Hädaohtlik sell
Leonardo, kes rikka ja eguka notari pojana isa surma järel kogu tema varanduse pärib, erines suuresti töökoja vaesetest abilistest, kes olid meistri hirmu ja armu alla antud. Leonardol oli jultumust Verrocchioga rinda pista. Leonardo tundis aga üha sagedamini, et vajab oma isa, ilma isa abita ei olnud tal paljude aastate pärast lootustki, et ta võiks omaenda bottega rajada ja maalida ainult enda, mitte võõra nime all.
Leonardo oli vasakukäeline, vasaku käega ta ka maalis.
„Maarja kuulutusel“ pole kunstnik veel täielikult osanud kompositsiooni terviklikuks kujundada. Maarja parem käsi ulatub liiga kaugele ette tugiraami peale. Värvid on leonardolikud – mahendatud, hallid , pruunid, tumerohelised. Ingli tiivad on kopeeritud looduses elavatelt lindudelt.
Vahel on joonistanud Leonardo kummalise kirega sõjamasinaid, mis viskavad suure hulga nooli korraga lahinguvälja teisel serval seisvate inimeste pihta.
Lorenzo de’ Medici ajal elas Firenze lõbusat, naudingurikast elu. Valitseja kirjutas värsse, mida lauldi naisbakhantide rongkäikude ajal: „Kui ilus on meie noorus – ja kui kiiresti see mööda lendab – kes tahab olla lõbus, see olgu lõbus – ja ebakindla homse pärast ärgu tundku keegi muret.“
Mitte keegi ei tea midagi kindlalt Leonardo tundeelust ja armusuhetest. Kindlad on üksnes laimujutud. Leonardo nägi välja ju kui „noor jumal“. Oma kauni näo säraga rõõmustas ta iga kurba hinge. Seltskonnas salliti teda vaid tema anekdootidele, teravameelsetele naljadele ja fantaasia tõttu.
Leonardo pihtis Bernardo di Simone Cortigianile: „Nagu ma olen teile möödunud päevil juba öelnud, teate, et mul ei ole mitte kedagi. Ja kui ei ole enam armastust, mis siis elust üldse järele jääb?“
Leonardo päevikutes olevates märkmetest võib lugeda: „Kui ma tegin väikest Issand Jumalat, siis te panite mind vangi. Kui ma nüüd teen suurt, kas kohtlete mind veel halvemini? Oma elus pidi kunstnik sageli tagasi tõrjuma kallaletunge, mis süüdistasid teda ketserluses. Leonardo märkmetes leidub juhendeid, kuidas valmistada seadeldist vanglast põgenemiseks.
„Kuningate kummardamine “
Ühel hetkel oli Vinci kaotanud oma loomingukindluse. Liiga kauaks oli ta vahepeal katkestanud oma töö ja ta ei suutnud sealt edasi jätkata. Ja nõnda sai alguse tragöödia, mis saatis teda kogu tema elu. Ta lähtus iga maali puhul oma visioonidest, kuid ei leidnud endast küllaldast julgust ja jõudu, et neid lõpule viia. Märkus Verinilt: „Leonardo ületas peaaegu kõiki Firenze kunstnikke, kuna ta aga mitte iialgi ei suutnud otsustada, kas oma maali lõpetatuks lugeda siis müüs ta – nagu uus Protogenes – rea aastate jooksul kõigest üheainsa pildi.“
Skitsil, kus Leonardo on jäädvustanud põlvitava Maarja, kes hoiab lapsukest oma rinnal ja Püha Johannese , kes seisab temast vasakul pool, on esmakordselt Leonardo tasakaalustanud oma maali uue, käesoleval juhul Johannese figuuriga, ja avastanud niimoodi püramidaalse kompositsiooni saladuse .
Leonardo märkmikust võis leida aina rohkem sõjamasinate joonistusi . Sirpide terad vuhisesid vankrite ümber, lõigates maha käsi ja jalgu.
San Donato kirik vajas altarimaali ja mungad olid valmis Leonardole andma tervelt kolmandiku päranduseks saadud talust, kui ta maalib neile kunstiväärtusliku pildi – mõõtmed pidid olema kaks ja pool meetrit korda kaks ja pool meetrit – mis kaunistaks peaaltarit. Leonardo tõestama, mida ta suudab.
Vasari: „Leonardo da Vinci pani aluse maalikunsti kolmandale stiilile, mida me kutsume moodsaks. Ta paistis silma nii tohutu suure talendi ning kunsti sellise sügavuse poolest, et pani oma tegelaskujud tõesti liikuma ning hingama.“
Firenzes otsis Leonardo lohutust muusikast. Ta komponeeris kurbi lugusid ja improviseeris lautol. Kätes kajas vastu aga igatsus modelleerida ja luua. Nõnda lõi ta sellel ajal erilise muusikariista, hõbedase lüüra, mis kuulajaid kangesti hämmastas, sest sellele oli antud hobusepea kuju.
Kui Leonardo oli juba Firenzes 16 aastat elanud, siis 1482. aastal ta sealt lahkus.
„Madonna kaljukoopas “
Esimeseks peatuskohaks oli Küprose saar, sealt edasi purjetas ta Egiptusesse kus ta läks muhamedi usku. Kait Bai saatis ta Itta, ääremaale Eufrati ja Tigrise vahel, et Leonardo uuriks sealseid kindlustusi. Leonardo jõudis oma reisil Kaspia mere kallastele. Ta seadis ennast sisse Armeenias. Ta pidas kirjavahetust Diodarioga. Reisidel juhtus temaga palju kummalist, ka elas ta väidetavalt üle katastroofi Tauruse jalamil.
Kõikidest senileiutatud relvadest peeti hävitavamaks Leonardo padrunit, mis lõhkeb kui šrapnell vaenlase ridades ja sellest lendavad välja mürgiste aurudega täidetud nooled. Ta soovitas, et need sisaldaksid väävlit, mis mürgitab kõige rohkem vaenlasi. Leonardo lause, millele ta pani kõige rohkem lootusi: „Kõige lõpuks.. ma võiksin luua pronkshobuse, mis tooks surematu kuulsuse ning au teie isa ja valitseja õnnelikule mälestusele ja ka Sforzade kuulsale suguvõsale.“
15. aprillil , 1483. aastal seisid notar Antonio de Capitani eest vennaskonna eestseisja Bartolomeo degli Scarlione ja kolm maalikunstniku, kaks Predist ja Leonardo, et kirjutada lepingule alla. Nad ei osanud arvatagi, et kakskümmend kolm aastat käib selle lepingu ümber vihane tüli. Lepingu järgi kohustusid kunstnikud maalima kaks külgmist pilti ja ühe keskse pildi. Teha tuli need õlivärvidega ja kujutama pidid need Neitsi Maarjat Jeesuslapsega, keda ümbritsevad inglid , kaks prohvetit ja neli laulvat inglit. Lepingus oli isegi kirjas, mis Neitsi Maarjal seljas pidi olema: ultramariinsinist rüü ja kuldbrokaadist karmiinpunast kleiti , mis on ääristatud rohelise brokaadiga. Tegemist on tegelikult kahe maaliga, millest üks asub tänapäeval Louvre’is ja teine Londoni Rahvusgaleriis.
Siis puhkes aga katk. Suri kümneid tuhandeid inimesi, kõik püüdsid üksteisest eemale hoida, et mitte katku saada. Selle vastu polnud kaitset ja polnud ravimeid, jäi üle ainult põgeneda. Varju leidis Leonardo kaugemal põhja pool, orgude ja allikate keskel, kus ta unustas katkuohu. Arvatakse, et seal, kuhu läksid põgenikud ja ka Leonardo, ühte koopasse , leidis ta Madonna kelle kütkestav nägu ja kaunis olek andis talle ainet maalida „Madonna kaljukoopas“. Hiljem maalis ta uue „Madonna kaljukoopas“ maali.
Leonardo hakkas mõtlema täiuslike linnade üle. Ta arendas need valitseja ees üksikasjadeni välja. Lahendas juba kõik kanalisatsiooni ja suitsu eemaldamisega seotud küsimusi ja mõlgutas mõtteid hügeeni ja atmosfääri lõhnade üle. Kahjuks pole leidnud keegi ühtegi jälge sellest, et Leonardole oleks Moro vastanud kümne ideaalse linna julgele projektile. Ettepanek, mis oli sisaldanud kümneid soovitusi moodsa urbanismi tarbeks, jäi Leonardo kasti põhja lebama .
Leonardo saatis mööda päevi koos kauni Ceciliaga, kes oli poetess . Nende vahel hakkas tekkima suur sõprus, kuid Leonardo oli juba ammu oma märkmiku kirjutanud: „ Kes tahab maalida nägu, ei saa seda teha ilma sellega kokku sulamata.“ Nii pole ka teada, kas nende vahel võis midagi enamat olla. Pärast Firenzes tehtud maali „Tütarlaps kadakaokstega“ oli „ Cecilia Gallerani“ Leonardo teiseks naise salapärasust kujutavaks portreeks. Kolmandaks sai aga „Mona Lisa“.
„Cavallo“
Cavallo“ ei olnud tühipaljas kuju, see oli koloss . Üksnes hobune pidi olema seitse ja pool meetrit kõrge. Koos pjedestaaliga, maapinnast kuni marssalikepi tipuni viisteist meetrit. Vahepeal lõpetas Moro lepingu ja ütles, et Leonardo seda enam edasi ei teeks kuid 1491. aastal lõpetab seitsme meetri kõrguse „Cavallo” savimudeli ning alustab ettevalmistusi selle pronksi valamiseks . Lõpuks jõuab kätte ka aeg selle monumendi demonstreerimiseks.
Leonardo töötab kui sõjaväe- ja tsiviilinsener Ludovico il Moro jaoks ning tegeleb oma leiutistega, joonistab ning ka maalib palju. 1489. aastal Vinci süveneb veelgi teadusesse ning hakkab kirjutama esimesi traktaate. Ta pühendab poole oma elust lõpututele teaduslikele uurimistele, ka teadustele, mis tema ajal olid olemas, ka nendele, mis alles tekkima hakkasid. Ta annab endale tõotuse: „Iialgi ei tüdi ma kasulik olemast.“
Ta hakkab leiutama ja uurima silmapetteid. Leonardo leiutas ka uue masina liha küpsetamiseks vardas.
„Püha õhtusöömaaeg“
Moro sekretärid annavad mõista, et see kahekümne seitsme jala kõrgume pronkshobune on siiski natuke ülepingutatud skulptuur ja otsustatakse, et see pronks, mis kulus skulptuuri valmistamiseks, läheb nüüd kahurite valmistamisele. Kogu väärtusliku metalli oli välja nõudnud Moro naige Beatrice. Leonardo vaatas , kuidas meister Alberghetti sügavalt vees istuval laeval viis minema tema unistuse reipalt tagajalgadele tõusnud „Cavallost“. Aga kirikukellad Milanos helisesid lakkamatult ja ka need olid pronksist .
Inimkonna suurima skulptuuri lõpetamise asemel pidi Leonardo nüüd tapetiseerima Beatrice tubasid. Ta kuivatas soid , ehitas lüüse ja remontis Milano kindlusi. Aga nüüd sai ta jälle uue tellimuse. Montorfano oli alustanud Santa Maria delle Grazie refektooriumi seinale oma pildi maalimist, kuid Moro nüüd näeb, kui vilets kunstiteos sellest tuleb ja kutsus kohale Leonardo. Ta käskis tal maha kraapida Montorfano pildi ja teha sinna midagi muud. Nii maalibki Leonardo sinna “Püha õhtusöömaaja”, sest ta teadis, et paljudel teistel, on selle maalimine nurjunud. Räägiti, et kloostri prior oli väga tüütaval kombel Leonardot taga kihutanud, et too pildi lõpetaks, sest kunstnik oli aeg-ajalt pool päeva mõtlikuna pildi ees seisnud, priorile tundus, nagu see uimerdaks. Nõnda on räägitud ka paljude maalikunstnike seas, et maalil „Püha õhtusöömaaeg“on kujutatud Juudana just priorit. Pildil on kujutatud 13 meest: Lunastaja , Peetrus, Johannes, Jaakobus, Toomas, Filippus, Bartolomeus , Mattias, Andreas , Matteus, Paulus , Siimon ja Juudas . Akende taga on loojumas päike, maastikule on laskumas hämarus. Lahkudes aga oma pildi juurest, märkas ta peaaegu nähtamatut mõra kahvatul maastikul Jeesuse selja taga. See pani Leonardo muretsema. Osaliselt on süüdi pildi halvas seisus Leonardo kasutatud uuenduslikud värvid. Maal on 8,8 x 4,6 meetrit suur. Jeesus ütleb: „Üks teie seast annab mind ära.” Ja selleks oli Juudas. Pilt on täiuslik – käeliigutus, peakallutus, silmavaade – kõik kolmteist tegelaskuju haakuvad koguni matemaatiliselt. “Püha õhtusöömaaeg” pääses imekombel, kui Milanos pommitasid Napoleoni kahurid seda kirikut.
26. aprillil kutsus Moro uuesti enda juurde Leonardo, kes kirjutas alla oma saabuva languse eelaimuses dokumendile, mitte taolist polnud õuekunstnikud veel iialgi lugenud. Selles ürikus kinkis ta meister Leonardole viinamäe Porta Vercellina juures. Okupandid nägid temas aga Moro lähikonda kuuluvat teenrit ja viinamäelt, mille ta oli aprillis saanud, ei saanud ta enam viinamarjakobaraid ning sügisel konfiskeerisid selle talt prantslased . Samuti läks konfiskeerimisele „Püha õhtusöömaaeg“.
Juba viiekümne aasta pärast oli maal pooleldi hävinud. Seda ründasid järgmiste sugupõlvede vältel mitmed n.ö plätserdajad. Halastavamad olid need, kes väiksed tükid naeltega tagasi õigele kohale kinnitasid. Nii restaureeriti seda maali mitmeid kordi .
Ka „Cavallo“ savikuju lasti nooltega auklikuks ja taoti kividega puruks.
Pärast seda lahkus Leonardo Milanost , mis oli olnud kaheksateistkümmend aastat tema kodu eest.
Kodu otsimas
Leoardo da Vinci sõitis koos Salai ja Luca Pacioliga koos Mantovasse, mida valitses Isabella, maailma esimene naine. Leonardo hakkas teda peagi maalima ja võib märgata, et Isabella portree sarnaneb märgatavalt Mona Lisa omaga . Väidetavalt ongi Mona Lisa mitte Mona Lisa vaid Isabella d’ Este . Isabella oli oma näost väga teadlik ning oli kindel, millise nurga alt ta kõige paremini portreel paistaks.
Järgnevalt oli Leonardo Veneetsias ning pakkus Veneetsia sinjoriiale välja projekte, mis oleks taganud vabariigile võidu Türgi sultani laevastiku üle merel.
Siis läks ta Toskaanasse. Ta ei olnud aga kindel, kas see oli tema kodu ja kas ta sinna tahab jääda. Ta pöördub Firenzesse kuid see on muutunud ja kodu ta eest ei leia.
Leonardo mõtleb välja jalgratta. Tal on kaks ratast, juhtraud, sadul – tal on tallatavad pedaalid ja mis veelgi tähtsam: lülilise keti abil kantakse jõud üle vedavale tagarattale. Jalgratta lülilise ketiga väga sarnaseid kette leiti ka Leonardo teistelt paberitelt avastatud Madridi koodeksis.
Firenzesse saabumisest peale on ta teinud kõigest üheainsa skitsi ja seda kartongile! Ta pühendus täielikult geomeetriale ja maalis pintslitega kärsitult.
„Püha Anna“ maalil on Annat vanemaks tehtud, nagu see oleks Maarja vanem õde. Lambatall maalilkujutab Jeesuse tulevast eneseohverdust, ristilöömist. Neitsi Maarja tahab teda aga päästa aga elutark Püha Anna, kes sümboliseerivat püha kirikut, hoiab Maarja kätt tagasi, sest ei soovi, et Kristus tema eneseohverdamises takistaks. Tänapäeval on tunnustatud, et maal üldistab emadust – nii noort kui ka küpset ema.
Kummaline sõjamees
1501. aasta suve lõpu paiku kadus Leonardo ära, sest teda ei oldud tunnistatud ja tema ümber käisid kohutavad ning õelad kuulujutud . Alles 1502 . aasta kevadel ilmus ta taas nähtavale. Ta jättis aga sinnapaika oma kunsti, lahkus Firenzest ning astus sõjamehena Cesare Borgia teenistusse, mehe, kes on ajalukku läinud äärmiselt halva mainega.
„Mona Lisa“
Leonardo märkas naist, kes oli umbes kahekümne viie aastane. Ta polnud enam selle aja kohta väga noor. Teda vaimustas naine, kellel olid kaunid käed, saledad ja täidlased samal ajal, kõrge laup, kitsad huuled ning väike terav lõug. See kõik selle naise võlus kunstnikku väga. Leonardo tundis, et temas ärkab uuesti maalikunstnik. Temas olid kõik Madonnad, keda ta oli maalinud, pisut Isabella d’Estet ja ka Caterina. Tegelikult on see naine Tundmatu. Leonardo otsustas, et ta tahab maalida selle naise hinge. “Mona Lisaks” nimetati ta ümber alles hiljem. Tegu oli Prantsusmaa kauneima maaliga. Vasari kirjutab aga, et Leonardo maalis Mona Lisat, kes oli Antonio Maria di Noldo Gherardini tütar. "Mona Lisat" kutsutakse suuremas osas riikides tolle vana leskmehe järgi "Giocondaks". Väidetakse, et Leonardo kujutas "Mona Lisat" kui igavese naise sümbolit, antiikaja sfinksi , Surma palet või ema Caterina siseelu . Mona Lisa istub marmortugitoolis. Juustel on tal läbipaistev loor koos üle lauba jooksva musta ribaga. Seda naist ei ehi ka mitte ükski väärisese ega pärl. Ristuvad käed süles justkui põlgaksid sõrmuseid. Leonardo lihvis seda pilti kogu elu kuid enamasti sõjakäikude vaheaegadel ja sellepärast ta iialgi ei suutnud sellest lahkuda, kuni surm polnud teda sellest maalist lahti rebinud. See on maalikunsti ajaloo kuulsaim maal. Pilt on maalitud õlivärvidega paplitahvlile ja pilti on ka mõlemalt küljelt umbes 7 cm võrra ahendatud.

„Lahing“
1503. aasta sügisel tehti Leonardole Firenze valitsuse poolt ettepanek, et too maaliks linna raekojua uue saali seinale „Anghiari lahingu“. Nad tahtsid saali seinu kaunistada legendaarsete lahingute piltidega. Leonardo võttis pakkumise vastu. Et miski teda tema usinuses maalimisest kõrvale ei viiks, lasi ta teha ukse seina nii, et ta võiks otse minna oma toast paavstisaali, kus ta pidi maalima. Oli ähvardatud, et võidaks selle maali maalimiseks leida ka teise ja tublima meistri ja sellepärast oli lepingus kirjas: üksnes sel juhul, kui Leonardo hakkab maalima „seinale“, ei tohi signore’d ilma tema nõusolekuta tellimist teisele kunstnikule üle anda. Leonardo oli isegi saanud täpsed instruktsioonid, kuidas maalida. Riigisekretär Machiavelli oli isiklikult koostanud süžee.
9. juunil, 1504 , suri Leonardo isa Piero da Vinci. Ta oli kaheksakümneaastane ja jättis järele kümme poega ning kaks tütart. Leonardo oli alati olnud pahane oma isa peale, kes ema solvas ja ta tahtis temaga ühele pulgale saada, et temast mööda minna, näidata, kuidas näeb välja tõeline ülevus.
Samal ajal oli Michelangelo San Onofrio kloostri hospidalis saali sissepääsu kõikidele kinni pannud . Ta tahtis maalida Cascina lahingut. Leonardo maal aga pole valmis ning tal napib aega. Lakkamatult mõtleb too neljale ratsanikule, kes metsikult taplevad lipu pärast, mis on kallim kui elu. 1505 . aasta veebruaris lõpetas Leonardo stseeni võitlus lipu pärast oma kartongil ja ta hakkas kohe maalimist seinale. Michelangelo maalil olid aga sõjamehed kujutatud paljana. Soderini, kes oli neid maale näinud, ei teadnud, mida teha nende kahe põikpeaga.
Kunstiajaloolased märgivad mehi kui teeristi, kuhu renessansskunsti kõrgperioodil püstitati kaks uut teeviita: üks näitas suunda baroki ja teine klassitsismi poole.
Kadunud
Leonardo suundus põhja poole üksinda. Temast sai Louis XII õuekunstnik.
Kui aastal 1504 suri Leonardo isa, siis jättis ta oma vallaspoja pärandusest ilma. Selline ebaõiglus pani aga muretsema Leonardo lastetu lelle Francesco ning protestiks venna taotlusviisi vastu jättis ta oma testamendis pärandusest ilma kõik Piero legitiimsed järglased ja pärandas kogu oma päranduse Leonardole. Varsi pärast seda lell suri.
Kõigest hoolimata lõi Leonardo da Vinci suurepärase maali. Pole teada aga millal ja kellele. Pildi olevat lasknud põletada XVII sajandi lõpul madame Francoise de Maintenon, kes oli hiljem olnud Louis XIV salajane abikaasa. Üks Leonardo õpilastest maalis selle pildi järgi aga kauni koopia.
Kui ta kunagi nooruspõlves esmakordselt oli otsustanud lahkamisega tegelema hakata, arvas ta, et toob sellega kasu eelkõige oma saavutustele maalikunsti ja skulptuuri valdkonnas. Aga süvenev inimese tundmaõppinmine muutus üksned osaks tema universaalsest kirest: tunnetada tundmatut. Ta joonistas üles inimorganeid sellise virtuooslikkusega, mida ei suudeta järgnevatel sajanditel kuidagi moodi järele teha. Ta lahkas, et teada saada, mis oli surma põhjustanud. Kuuekümne ühe aastaselt lahkus ta Milanost.
Igavene Linn
Nüüd suundub Leonardo Rooma , Igavesse Linna. Paavsti noorem vend, Giuliano de’ Medici, võttis Leonardo oma teenistusse ja määrast talle sama rikkaliku tasu, kui prantsuse kuningas. Roomas polnud nii palju elanikke ja ta oli Firenzest väiksem. Seal varisesid kokku antiikaja ja keskaja varemed. Koidik toob nähtavale Püha Linna, millest võrsub uus Vatikan ja Püha Peetri kirik. Leonardo sai endale toa Belvedere lossis, Vatikanist kõrgemal asuval mäel. Ta polnud kunagi nii kenas korteris elanud.
Juba eemalt võis näha, kuidas püstitatakse katedraali. Leonardol polnud aga jõudu, et sellesse möllu söösta. Ta jääb Roomas ainult üksiklasest jalakäijaks. Sixtuse kabeli laemaali oli maalinud tema ammune rivaal Michelangelo. Ta vaatab ka Raffaeli maale.
Ühel päeval laseb Giuliano de’ Medici aga volitada Leonardo hoonet ehitama. See pidi olema hobusetall , suur, kolmesajale hobusele. Ta teadis kui väga Leonardo hobuseid armastas . Pärast talli ehitamist tuli tal projekteerida Vatikanisse rahapada , kus hakatakse paavstiriigi münte vermima . Lõpuks tellib Leonardolt oma portree paavst Leo X.
Just Roomas maalib kunstnik oma viimase suure pildi. Seda pilti polnud keegi tellinud. Ei saa aru, kas on see mees või naine. Tema meelelisus kutsub temaga kaasa. Lähenedes kaugeneb ta sama kaugele, kui ta oli olnud enne. Tegemist peaks olema Ristija Johannesega. Võib oletada, et ta maalis selle seetõttu, et tahtis kehastada viimases maalis kõike, mida elus oli veedelnud. Temas oli nii ilu kui ka füüsilist meelelisust, hingepuhtust.
Lõpuks polnud Leonardo võistlejaks enam ei Michelangelo ega Raffael, vaid tühine sakslane tema töökojas.
Kui ta kirjutas oma luuletuse inimsoo hukkumisest läks tal silme ees häguseks. Ta langes oimetuna põrandale. Esimest korda pidi ta endale arsti kutsuma. Ta pihib päevikule: „ Medicid mu lõid ja Medicid mu hävitasid.“ Leonardo lahkub Igavesest Roomast .
„Olen õppinud elama, olen õppinud surema“
Leonardol oli kaks suurt eelist. Ta oli kuulsusrikas aga teati ka, et ta hoiab jonnakalt enda käes mitmeid oma parimaid maale ning et ta ei anna neid mingi hinna eest kellelegi. Leonardo hakkas Milanos vana õpetaja viinamäele maja ehitama. Leonardo vanadusele paistis sügispäike. Ta võis õnnelik olla.
Leonardo plaanis tehisjärve, mille keskel oleks saar. Läbi saare pidi kulgema kanal ja saare mõlemal pool pidi olema kaks vägevat paleed. Nende nurkadel kuppeltornid. Ehituse juurest viisid veepinnani trepid, mis katsid kõiki kanaleid . Kuningas otsustas, et ehitamine algaks, seda oli ta Leonardole ka lubanud.
Varsti pärast seda Leonardo haigestus ning ta käsi jäi halvatuks ja see rippus liikumatult. Ehitus sai jätkata siiski plaani kohaselt, sest projektid olid olemas.
Kurbus oli teinud Leonardo da Vinci nii vanaks . Mõned tema viimased väljavõtted päevikutest, mille ta oli kirja pannud natuke aega enne lõppu:

• Rõõm ja kurbus on lihased kaksikud, nad moodustavad nagu üle keha, üks vendadest ei tule iialgi ilma teiseta. Kuld .. muld. Kui sa andud rõõmule, siis tea, et tal on alati kaaslane, kes toob sulle ka kurbust ja kannatusi; nad elavad ühes kehas, nad on pärit ühest ja samast sügavikust.
  
• Mida suurem on olend, seda suurem on ka tema võime kannatusi taluda.
  
• Ei tohi tahta võimatut.
  
• Mina kestan.
  
• Suurim õnn saab suurima õnnetuse põhjuseks ja tarkuse täiustamine saab rumaluse põhjuseks.
  
• Hästi elatud elu on pikk.
  
• Ja nõnda sellal, mil ma uskusin, et õpin elama, õppisin surema.
  

Leonardo da Vinci suri 2. mail, 1529. aastal. Ta elas kuuekümne kuue aastaseks. Leonardo surivoodi kõrval seisis truu Francesco Melzi. Viimasel teekonnal saatsid teda vaesed, kellele ta oli palunud münte jagada.
Pärandi saatus
Leonardo käsikirjad viskas Orazio, notar, pööningule ning jagas kõigile, kes nende vastu huvi tundsid. Alles mõne sajandi pärast märgati nende väärtust ning neid hakati müüma ja röövima. Sõjaväed võtsid neid kaasa kui sõjasaake. Usuti, et ta näitas teed Kopernikule astronoomias, Vesaliusele ja Herveyle anatoomias, Galileile mehhaanikas jne. Leonardo oli Faust , maag ja geenius igas valdkonnas. Ta oli unistaja , keda halvas tema geniaalne mitmekülgsus.
Leonardo Da Vinci säilinud kunstiteosed
Maalid

• Ingli pea
  
• Maarja kuulutus
  
• Madonna nelgiga
  
• Madonna lillega
  
• Naise portree
  
• Maarja kuulutus
  
• Kuningate kummardamine
  
• Püha Hieronymus
  
• Madonna kaljukoopas
  
• Madonna kaljukoopas
  
• Daam hermeliiniga
  
• Muusiku portree
  
• Madonna Litta
  
• Naise portree
  
• Naise portree
  
• Püha õhtusöömaaeg
  
• Isabella d’Este portree
  
• Püha Anna ja Madonna lapsega
  
• Püha Anna, Neitsi Maarja, Jeesuslaps ja Ristija Hohannes
  
• Mona Lisa
  
• Anghiari lahing
  
• Leda
  
• Bacchus
  
• Ristija Johannes
  

Skulptuurid

• Cavallo
  
• Püha Ristija Johannes leviidi ja variseri vahel
  
• Madonna lapsega
  
• Vanamehe pea
  

Joonistused

• Leonardo joonistusi on säilinud väga palju üksiklehtedel või tervetes kogumikes.
  

Teaduslikud käsikirjad

• Aastal 1504 koostas Leonardo da Vinci ise oma käsikirjaliste raamatute nimekirja, kus ta toob ära 68 köidet. Kuni surmani lisandus neile veel palju uut. Arvatakse, et elu jooksul kirjutas ja joonistas ta umbes 30000 lehekülge märkmeid, tekste ja eskiise, millest suurem osa on kaotsi läinud.
  

Minu arvamus teosest
Raamat oli kahtlemata kõige põnevam, mida olen seni lugenud. Kuna da Vinci oli nii mitmekülgne ja näitas enda oskusi erinevatel aladel, on ta minu jaoks üks huvitavamaid kunstnike.
Ühed toredamad nõuanded raamatus olid „Nõuanded noorele maalikunstnikule“. Tooksin siinkohal ka mõned välja: „Kiitust ei vääri see maalikunstnik, kes maalib hästi ainult üht asja. Maalikunstnik peab olema igakülgne ning eraklik; ta peab tallele panema, mida näeb, ja üksipäini iseendaga rääkima. Ja kui maalikunstnik niimoodi toimib, siis näib, et tema ise on teine loodus.“ See nõuanne käis täpselt Leonardo enda kohta. Tundub, nagu igas lauses ta räägiks iseendast. „Vanamehi peab kujutama laiskade ja aeglaste liigutustega , jalad põlvedest nõtku, ja kui nad seisavad, siis on mõlemad jalad ikka teineteisest ühekaugusel; vanamehed on kühmas, pea ettepoole kaldu ja käes pole kuigi laiali.“ Kui nende õpetussõnade järgi ühte vanameest maalil kujutada arvan, et sellest tuleks küll üks täitsa õige vanamees . „ Maalikunst on inimese kõige kõrgem kunst .“ Ma ei oska päris täpselt öelda, kas see ka tõsi on, kuid kahtlemata on maalikunst üks aega nõudvamaid ja keerulisemaid kunstiliike. Ta toob endas esile kunstniku erilisuse ja oskuse.
Tore oli ka koht, kus Leonardo oli kirjutanud tagurpidi liikuva vähi kombel, mida võis lugeda peegli abil. Väikesed märkmed tema päevikust: „Iga laupäev sauna minna ja silmitseda paljaid inimesi.“, „Pane kirja, mis asi on hing.“, „Pisarad tulevad südamest, mitte ajust .“, „Joodud alkoholmaksab kätte oma joojatele.“. Samuti oli ka toodud märkmeid taevakehade kohta: „Päike ei liigu.“, „Tee silmadele prillid, et sa näeksid Kuud suurena .“, „Ma ei saa häbistamata jätta antiikautoreid, kes ütlesid, et päike on niisama suur, nagu ta meile näib.“. Kõikides raamatus toodud märkmetes oli nii tõetera, kui ka mõtlema panevat, et kas ikka on nii.
Ääretult meeldiv oli teada saada selle müstilise mehe elu telgitaguseid. Tore oli lugeda maalide kohta, mida olen ise näinud ja mille tegemisest oleks tahtnud teada enne nende nägemist, et rohkem maali uurida, et oleks osanud rohkem teatud asjadele tähelepanu pöörata. Üks üsna vahva asi oli veel tabel raamatu lõpus, kus oli võrreldi erinevaid ajalooandmeid Leonardo da Vinci eluajal. Näiteks kui meil ehitati linnakindluseid, siis Vinci alles kasvas ja õppis joonistama ning maalima.
Sain sellest raamatust nii mõndagi kõrva taha panna. Arvan, et kõige mõtlema panevad olid märkmed, mis ta kirjutas enne oma surma. Neis kõigis oli midagi, millega kõik inimesed elus peaksid arvestama. „Ja nõnda sellal, mil ma uskusin, et õpin elama, õppisin ma surema.“