Leonardo da Vinci (0)

Leonardo da Vinci
Leonardo da Vinci on andnud inimkonnale rohkem, kui ükski teine renessansiaja inimene. Kunstihuvilised ja ka tavainimesed tunnevad teda kui maalide “La Gioconda” (rohkem tuntud “Mona Lisa” nime all) ja “Püha õhtusöömaaeg” autorina. Ainuüksi need teosed on Leonardo muutnud igaveseks. Enam kui 300 aastat enne lennumasinate ehitamist tegi Leonardo lennuki ja helikopteri prototüüpide plaane . Tema põhjalikud ja laialdased uurimused anatoomia vallas väljenduvad anatoomilistes joonistes, mida võib lugeda renessansiaja teaduse märkimisväärseimateks saavutusteks. Leonardo oli ka kõrgrenessansi inimeste tüüpilisim ja ka kõige täiuslikum esindaja. Tema loomingulised võimed leidsid endale rakendust peaaegu kõigil vaimse tegevuse aladel. Ta oli maalikunstnik , kujur, insener, arhitekt , kunstiteoreetik, kirjanik, looduseuurija ja tehnik, kusjuures tema saavutused kõigil neil aladel olid väljapaistvad. Leonardo pidevalt otsiva ja rahutu vaimu, töötahte ja töövõime ees tunti aukartust juba 16.sajandil, tuntakse nüüdisajal ja ka edaspidi. Leonardo elu saab jagada viieks erinevaks perioodiks : tema lapsepõlv ja noorus Firenzes , Itaalias; tema esimene Milano -periood aastatel 1482-1499; teine Firenze ajajärk ja teine Milano ajajärk ning tema viimased kuus aastat, mil ta veetis võrdselt aega Roomas ja Prantsusmaal. Leonardo sündis Vinci külas 1452 aasta 15. aprillil vallaslapsena. Isa oli notar Ser Piero Vincida ja ema külatüdruk Caterina.
Lapsepõlv ja noorus
Esimesed eluaastad elas Leonardo ema juures, kuid 1457 läks isaga vanaisa majja elama. 1457-66 käis Vincis koolis, kus õppis lugema ja kirjutama, arvutama korrutustabeli ja vähesel määral ka ladina keelt. Säilinud kinnituste põhjal olevat Leonardo koolis “selle paari kuu jooksul, mis ta pühendas arvutamisele, teinud nii palju edusamme, et ta oma lakkamatute kahtlemiste ning raskete küsimustega ajanud õpetaja pidevalt segadusse”. 1466. aastal kolis ta isaga Firenzesse, mis oli sellel ajal üks maailma vaimuelu keskuseid. Seal hakkas ta aasta pärast õppima kujuri ja maalikunstniku Verrocchio töökojas maalikunsti, skulptuuri jne. Läheduses elava Antonio Pollaiuolo juurest sai alguse huvi anatoomia vastu. Järgneb periood, millal Leonardo töötas Verrocchio töökojas sellina. 1472-76 valmisid ka esimesed iseseisvalt maalitud pildid, mis andsid tunnistust tema võimekusest.
Aastad Verrocchio õpilasena
Mitmete huvialade seas olid Leonardo lemmikud alguses muusika , joonistamine ja modelleerimine . Tema isa näitas mõningaid oma poja töid tuttavale, Andrea del Verrocchiole, kes tunnetas poisi võimekust ja sai tema õpetajaks. Juhendaja stuudios töötas Leonardo mitmeid aastaid (ca. 1470- 1477). Kiirelt õppis ta rohkem kui kõik, mida meister talle õpetas.
1473. aastal valmis esimene Leonardo poolt signeeritud ja dateeritud töö- maastikujoonistus. Oma õpetaja maalile “Kristuse ristimine” maalis ta ainult ühe ingli ja mõned rohukõrrekesed , aga Leonardo ingel erineb Verrocchio armsatest käharajuukselistest inglitest ülla ilu, peenuse ja hingestatusega. 1476. aastal süüdistatakse teda lubamatutes vahekordades ja teda kuulatakse üle. Kohtuprotsess pannakse seisma.
1477. aastal lahkus Leonardo Verrocchio juurest, et asuda muuhulgas täitma erinevaid tellimustöid. Enne Milanosse kolimist 1482. aastal saab ta mitmeid tellimustöid, ent ei täida neid kuigi kohusetundlikult. Samuti tegutseb sõjaväeinsenerina.
Esimene Milano periood
Saabudes Milanosse kirjutab kirja Ludovico il Morole ja pakub oma teeneid insenerina. Järgmisel aastal elab vendade Prediste juures ning sõlmib lepingu pildi “Madonna kaljukoopas” maalimise kohta. Teose lõpetanud, algab aastaid kestev tüli tasu pärast.
1485. aastast töötab kui sõjaväe- ja tsiviilinsener Ludovico il Moro jaoks ning tegeleb leiutistega, joonistab ja maalib palju. 1489. aastal süveneb veelgi teadusesse ning hakkab kirjutama esimesi traktaate. Töötab visalt Francesco Sforza ratsurikuju kallal. Järgmisel aastal lavastab ta hertsogi pulma puhul näidendi. 1491. aastal lõpetab seitsme meetri kõrguse “Cavallo” savimudeli ning alustab ettevalmistusi selle pronksi valamiseks.
1493. aastal saabub Milanosse Leonardo ema Caterina, kes sureb mõne aasta pärast. Ludovico il Moro käsib “Cavallo” valmistamiseks mõeldud pronksi sõjaliseks otstarbeks anda. 1495. aastal alustab ta “Püha õhtusöömaaja” maalimist, enne kui ta selle jõuab lõpetada, tekivad probleemid ning talle katkestatakse palga maksmine . Leonardo otsustab leiutajakarjääri kasuks. Siiski lõpetab ta maali 1497. aastal, mil naaseb Milanosse.
Tagasi Firenzes
1500. aastal läheb kunsnik Mantovasse, pärast ka Veneetsiasse, kus pakub teeneid võitluseks türklaste vastu. Peale oma allveelaeva kasutamise plaanide tagasilükkamist läheb ta tagasi Firenzesse ning pühendub teadusele ja tehnikale (muuhulgas ka jalgratta leiutamisele). Paari aasta pärast läheb Leonardo Cesare Borgia teenistusse kindlustuste inspektorina ja võtab osa ka sõjakäikudest.
1503. aastal lahkub teenistusest ja alustab “Mona Lisa” maalimist. Tal tekib Michelangeloga tüli, kuna mõlemad maalivad samast sündmusest- Anghiari lahingust. 1506. aastal loobub “Anghiari lahingust” ja lahkub Milanosse.
Teine Milano periood
“Madonna kaljukoopas” tasumaksmise tüli lõpeb ning Leonardo lööb kaasa maali teise variandi loomisel. Järgnevasse perioodi mahuvad töötamine arhitektina Louis XII ja Charles d’Amboise’i jaoks, lelle päranduse pärast protsessimine ning marssal Trivulzo ratsurikuju projekteerimine. Samuti tegeleb ta anatoomiliste tööde ning mitmete maalide valmistamisega.
1513 lahkub Rooma , kus asub Giuliano de’ Medici, paavst Leo X venna teenistusse.
Elu lõpuaastad Prantsusmaal
1517. aastal läheb Francois I teenistusse Cloux’ lossi. Seal tegeleb tehniliste töödega. 1519. aastal kirjutab testamendi ja sureb 2. mail.
Leonardo maalid
Leonardo da Vinci maale on säilinud vähe ja neistki on mitmed kannatanud värvide halva kvaliteedi tõttu. Kui 15. sajandil õpiti kujutama üksikasju, siis nüüd sai valdavaks suurejoonelise, tervikliku ja harmoonilise kompositsiooni loomine. Selle täius, kõigi üksikasjade asetuse sisemine põhjendatus sai peamiseks ideaaliks. Harmoonia pildi terviku ja detailide vahel ongi kõrgrenessansist üks olulisemaid stiilitunnuseid, eraldates teda nii vararenessansist kui ka järgnevast stiilist- barokist. Leonardo hämmastas juba varases nooruses oma andekusega, ent kärsitus ja otsijavaim takistasid alustatud töid lõpule viimast.

• Ingli pea Verrocchio maalil “Kristuse ristimine” (umbes 1472-1475)
  

Loodud Verrocchio töökojas San Salvis asuva kloostri jaoks munkade tellimusel. Praegu asub Firenzes.

• “Madonna lillega” (ka “Madonna Benois”) 1478
  

Praegu asub Peterburis, Ermitaaþis.

• “Kuningate kummardamine ” alustatud 1481
  

Maal, mille tellisid Scopetos asuva San Donato kloostri mungad oma kiriku altarimaaliks, jäi lõpetamata ja üle andmata ning sama süþeega asenduspildi maalis Filippino Lippi.

• “Madonna kaljukoopas” 1483-1486 ja 1503-1508
  

Maalist on kaks varianti , mõlemad väga sarnased. Arvatakse, et Leonardo da Vinci ise maalis esimese, varasema maali ning aitas Ambrogio de Predisel luua teist samasugust.

• “Püha õhtusöömaaeg” (1495-1498)
  

See maal kujutab Piibli järgi Kristuse ja tema 12 jüngri koosviibimist, kus Kristus teatab, et nende hulgas on äraandja. Iga jünger reageerib õpetaja vapustavale teatele oma temperamendi ja iseloomu kohaselt. Iga nägu on eraldi psühholoogiline portree, mis siiski ei riku kompositsiooni terviklikkust. Kõikide detailide- figuuride asendi, perspektiivi, valgusevarju jms kasutamine tundub täiesti loogilise ja kaalutletuna, väga loomulikuna. Maal ei ole kuigi hästi säilinud, sest varasemad restaureerijad arvasid ekslikult, et tegemist on õlimaaliga. Alles lõppeva sajandi alguseks tehti keemiliste katsetega kindlaks, et pilt on maalitud spetsiaalse temperaga. Veel kannatas teos Teises maailmasõjas, sest Santa Maria delle Grazie kloostri reflektoorium, kus teos asub, purustati lennurünnakus.

• “Püha Anna, Neitsi Maarja, Jeesuslaps ja Ristija Johannes” lõpetatud 1510
  

Valmimisest alates on see maal olnud kõikidele vaatamiseks Firenzes, teos on olnud väga kuulus Itaalias. Pildis ei ole enam mitte midagi järgi vararenessansi maalide jäikusest, fantaasia saab täieliku vabaduse, vaataja võib pildile anda selle sisu, mida ta seal näeb ning mis talle meeldib. Salapärane naeratus Anna näol kuulub pildi sümbolikeelde. Tänapäeval asub maal Louvre’is. Selle maali puhul ei ole kunagi kahtlust olnud Leonardo autorluses.

• “Mona Lisa”(1503-1505)
  

“Mona Lisa” on maal, mida peetakse kogu kunstiajaloo kõige kuulsamaks maaliks. Siingi ei ole kunagi kahtlust olnud, et Leonardo on selle töö autor, ent kujutatava naise isikus on lahkarvamusi. Romaani maades on maal tuntud nimetuse “Gioconda” all, anglosaksi ja slaavi maades kui “Mona Lisa”. Üksnes 16.- 18. sajandil tehti maalist 60 koopiat. Maalima hakkas “Mona Lisat” Leonardo pärast tagasipöördumist Firenzesse 1503. aastal.
Leonardole tähendas see portree palju rohkem kui ainult Firenze aadliku Giocondo naise Mona Lisa kujutamist. Seda tõendab selle portree sarnasus paljude teiste Leonardo kujutatud nägude, tema inglite ja naistega . Juba Leonardo varasemates naisekujudes on jooni, mis Giocondas on kõige tugevamini välja töötatud, eelkõige vaevu tabatav, nagu üle kogu näo hõljuv hurmav naeratus.
Leonardol võimaldas naeratus rikkalikumalt väljendada inimese siseelu . Eelpool toodud maalil avaldub Anna naeratuses ikka veel noorusliku naise leebe suhtumine lapselapse vallatustesse, hilisema Johannese naeratuses on midagi patust; Gioconda naeratus on seotud tema ootepõnevil piidleva pilguga: naeratus mõjub külgetõmbavalt, külm pilk eemaletõukavalt. Juba ainuüksi see vastuolulisus muudab kogu naise välise ilme komplitseerituks. Nii võib kogu tema välises kujus kogu tema olemuse rikkust ja vastuolulisust. seepärast hakatigi “Mona Lisat” nimetama vastuoluliseks ja salapäraseks naiseks.
Maalitehniliselt on “Gioconda” teostatud ületamatu meisterlikkusega. Leonardo töötas selle kallal mitmeid aastaid ja pidas seda ikkagi lõpetamata tööks. “Mona Lisa” näo õrna modelleringu saavutas ta üllatavalt pehmete üleminekutega. Ta tegi üheaegselt tajutavaks niihästi nahaaluse lihastevõrgu kui ka naist ümbritseva atmosfääri väreluse. poolfiguur on eeskujulikult sobitatud üldraami ja jooned ning proportsioonid on har¬ moonilisemad kui üheski teises portrees enne Leonardot.

• “Anghiari lahing” (1504-1506)
  

Maal üllatas oma uudse kompositsiooniga. Kahjuks ei ole see säilinud, sest järgi on jäänud vaid vähesed koopiad . Usaldusväärseim neist asub Firenzes Uffizi galeriis, koopia teosest on maalinud ka Poggi, kuid kõige kuulsam on Rubensi tehtud koopia. See on tehtud siiski originaali nägemata, ainult vanemate koopiate järgi.

• “Leda”
  

Originaal on kaotsi läinud, tänapäeval on maal tuntud ainult koopiate kaudu. Leonardo skitseeris, võib-olla aga ka maalis kaks erinevat Ledat (seisva ja põlvitava). Seisvat Ledat kujutav maal asus XVI sajandist peale Prantsuse kuningate kollektsioonides, ent XVIII sajandil maal kadus. Seisvast Ledast on järgi 9. koopiat. Et Leonardo joonistas või maalis ka põlvitava Leda, seda tõestavad joonistused, mis säilivad Boymans Museum ’is Rotterdamis, Windsoris ja mujal.

• “Bacchus” umbes 1511-1515
  

Maalil oli algselt kujutatud Ristija Johannes ja see oli valmistatud Leonardo ateljees. Tänapäeval on suurem osa uurijaid seisukohal, et Leonardo maalis selle pildi jaoks kartongi või maalis teise pildi, aga Louvre’is asuv töö on tema õpilaste tehtud koopia. Samas maaliti pilt üle, kuna pühak oli seal kujutatud sobimatult alasti ning tänapäeval võib Johannese asemel pildil näha Bacchust, rist maaliti kepiks ja puusadele katteks nahatükk.

• “Ristija Johannes”
  

1513-1516 Viimane Leonardo poolt täielikult loodud maal. Asub Louvre’is.
Arhitektuuri- ja inseneritööd
Kuigi Leonardo oli läbi elu pidevalt seotud arhitektuuri- ja inseneritööga, oli tema põhiroll olla nõuandja oma kolleegidele. Siin saab tema geniaalsetest võimetest sellelegi alal aru vaadates tema jooniseid ja märkmeid. Tema puhul on teada, et ta oli lähedalt seotud oma aja kuulsaimate ja tunnustatuimate arhitektidega ning samuti ka selle aja grandioosseimate ehitusprojektidega. Samuti näitavad tööd suuremahuliste kanaliprojektidega Arno jõe regioonis Itaalias, et Leonardo oli ekspert ka hüdraulika alal.
Märkmeraamatud ja teaduslikud käsikirjad
Kõige suurema kirjaliku pärandi, mille maalikunstnik maailmale on pärandanud, võib leida paljudest Leomardo märkmeraamatutest. Tema nn. päevikupidamise komme algab esimese Milanos viibimise perioodi algul, eriti 1490 ja 1495 aasta vahel, kui ilmnes suundumus teaduslike tööde poole.
Märkmeraamatute kirjutamine jätkus pidevalt läbi elu. Need on jagatud kaheks: esiteks märkmed, milliseid ta kirjutas pidevalt vihikutesse, mida enesega kaasa kandis , et saaks kirja panna kõike, mis talle pähe sähvatas, mida ta nägi või luges. Teise rühma moodustavad süstematiseeritumad ülestähendused, mis kujutasid endast arvatavasti kavandeid traktaatide jaoks. Neid saab omakorda jagada nelja põhilise teema alla:

maalikunst

arhitektuur

mehhaanikaelemendid

inimese anatoomia
Nendele lisandusid märkmed uurimustest botaanika, geoloogia , aeroloogia ja hüdroloogia vallast.
Leonardo eesmärk oli ühendada oma uurimustööd üheks maailmavaateks. Ta uskus, et tõde peitub võimes “osata näha,” mitte filosoofilistes spekulatsioonides.
Leonardo märked on erilised veel kahel põhjusel : oma teksti illustreerimine joonistega ja peegelkirjas kirjutamine. Tavalises illustreeritud raamatus pildid seletavad ja selgitavad teksti, ent tekst on see, mis kannab põhilist informatsiooni. Tema puhul oli vastupidi. Kuigi tema kirjakeel oli selge ja väljendusrikas, siis Leonardo andis alati eesõiguse illustratsioonile. Seetõttu seletab Leonardo puhul tekst joonistuste sisu. Peegelpildis kirjutamine tähendab sõnade paberile panekut nii, et neid saab lugeda vaid paberit peeglist vaadates. Leonardo oli peegelkirjas küllaltki edukas arvatavasti osaliselt oma vasakukäelisuse tõttu. Milleks kunstnik peegelkirjas kirjutas ei ole veel selgunud, kuid on teada, et oma märkmeid saladuses hoida ei soovinud ta kunagi.
Ei ole teada, kui palju märkmeraamatuid Leonardo kirjutas, ent 1504 aastal autori enese poolt koostatud nimekirjas seisab 68 köidet. Kindlasti lisandus neile kuni surmani palju uut. Võib arvata, et kogu oma elu jooksul kirjutas ja joonistas ta üle 30 000 lehekülje märkmeid, tekste ja eskiise, milledest aga suurem osa on kaotsi läinud. Teadaolevalt on tänaseni säilinud 31 köidet ja lisaks neile veel erinevaid uurimustöid ja dokumente, mis on oma tee leidnud Euroopa muuseumitesse. Üks lõppeva sajandi kõige huvipakkuivamatest leidudest oli 700 kadunud lehekülje avastamine 1967. aastal Hispaania Rahvusraamatukogus, Madridis. Need kaheks köiteks seotud lehed olid olnud kadunud ligikaudu 200 aastat. Leitud tööd sisaldavad muuhulgas ka Francesco Sforza ratsurikuju eskiise ja keeruliste seadmete jooniseid.
Leonardo da Vinci esteetilised vaated
Leonardo da Vinci kunstilises pärandis on teoreetilised tööd täpselt niisama väärtuslikud kui tema mitte just arvukad kunstiteosed . Ta ei koondanud küll mitmesuguste tähelepanekute puhul tehtud märkmeid mingiks üldiseks maalikunsti traktaadiks, kuid neis avalduv mitmekülgsus ja süvenemisvõime on aukartustäratavad. Isegi vanas Kreekas polnud mõistus nii sügavalt tunginud kunstiloomingusse. Puhtmõistusepärane asjade käsitlus kallutas teda paiguti pedantsusse, mis eriti nakatas tema järeleaimajaid. Ilmselt on mõned ideed Leonardot tugevasti erutanud, sest ta pöördus nende juurde korduvalt tagasi. Leonardo da Vinci väitis, et kunstiline vorm peab vastama mitte üksnes välismaailmale, vaid ka arvestama inimeses peituvat vajadust harmoonia järele. Ta ütles: “Kas sa ei tea, et meie hing on tehtud harmooniast, ja et harmoonia sünnib ainult neil hetkil, mil esemete üldised suhted muutuvad nähtavaks või kuuldavaks?” Ta nägi seda harmooniat eelkõige valguse ja varjude nüanssides, mis kutsuvad pildi pinnal esile plastilisuse ja sügavuse mulje. Ta otsis visalt valgust, milles see harmoonia veelgi selgemini avalduks, ja soovitas koguni varikatuseid valguse hajutamiseks, et tugevdada poolvarjusid, millega meeste ja naiste nägudes eriline õrnus ja ilu mõjule pääsevad. Visad otsingud täiusliku leidmiseks viisid Leonardo vastuollu reaalse eluga ja sundisid teda sageli nagu paljusid tema kaasaegseid looma kunsis “oma elu”, erilist maailma ja ilu. Maalikunstnik on just sellepärast maalikunstnik, et ta näeb seda, mida teine inimene ainult tunneb või ebamääraselt aimab. Leonardo ärritas Santa Maria delle Grazie kloostri priori sellega, et seisis terveid päevi ühtejärge “Püha õhtusöömaaja” ees pintslit kätte võtmata, tähendades:”Mõnel juhul loovad arenenud vaimud seda enam, mida vähem nad töötavad, otsides lahendust mõistuse abil”.
Leonardo da Vinci panus kunsti arengusse on suur- ta võttis kasutusele hele-tumeda käsittluslaadi (sfumaato) ning figura piramidale (püramiidse kompositsiooni), mida võime näha maalides “Püha õhtusöömaaeg” ja “Mona Lisa”. Ta püüdis leida loodusnähtustes seaduspärasusi. Seda eesmärki teenisid muuhulgas mehhaaniliste konstruktsioonide loomine, anatoomia- ja füsioloogiaalased uurimused, lahkamised, mis põhinesid Galenose õpetusel inimkeha ehitusest.
Leonardo käsitas loodust kui hingestatud tervikut ja pidas nn. seitset vaba kunsti maalikunsti teaduslikuks aluseks. Looduse hoolikas tundmaõppimine koos antiikkunstist ja varasemailt meistreilt eeskuju võtmisega oli tema esteetika ülim nõue.