Jaan Kärneri „Arhailine õhtu” (0)

Jaan Kärneri „Arhailine õhtu”
1. Tegemist on silprõhulise värsisüsteemiga, kus ühele rõhutule silbile järgneb üks rõhuline, moodustub viisikjamb, mis on soneti värsimõõt, aga stroofide ülesehitus näitab midagi muud.
2. riimid – Algriimi esineb ainult paaril korral, põhiliselt on tegu lõppriimiga. Esineb nii samariimi (maal-maal), täisriimi (taevast-vaevast, loom- toom , rabe -habe, talu-valu), irdriimi (väravas-hämaras, aegadelt-aeglaselt) kui ka liitriimi (ime-vana-vaatlejana). Stroofides esineb läbivalt ristriim.
3. Stroofe on luuletuses neli, need koosnevad nelikvärssidest ehk katräänidest.
4. Kui vaselõikes vana piiblimaal – võrdlus
kui surma tardund äsja vilgas talu (võrdlus)/aedveeres lõhnab lehti juues toom – isikustamine
laps kevadhullav – epiteet
töömees, laudaloom – metafoor
pilvsagar testamentlik- rabe – epiteet
kui Jehoova muistse lumivalge habe – võrdlus
5. Esineb siire esimesest salmist teise ja teisest kolmandasse. neljas algab uue iseseisva lausega.
ja tunned taas, et hea on kõik/ ja äkki aimad enda ime-vana (ellips)/ pilvsagar läänest testamentlik-rabe – inversioon (lauseliikmete ümbertõste )
Kõnealuse luuletuse viisikjambiline vorm aitab kaasa nostalgilise ja pühaliku meeleolu tekkimimisele, kuna see on kindla rütmiga, kiigutav, heietav, nagu lapse hällilaul peab olema kindlust, turvatunnet ja õiget meeleolu loov. Hästi teostatud rütm ja vorm aitavad asetada ennast luuletuse siseilma, annavad kindlustunde, et on millelegi toetuda, võimaldavad julgelt sisse elada ja turvaliselt väljuda. Ka sisuliselt on teosel palju öelda; kui vormiline külg mõjub kutsuvalt ja lubab meeldivat sisseelamist, siis sisuline pool on see, mis viib lugeja fantaasiamaailma, loob pildi seal toimuvast ja koostöös hea stiiliga pakub lõpliku elamuse.
Sissejuhatuses elustatud vana piiblimaal annab aimu , et tulemas on midagi erakordset, midagi, mis luuletaja siseilma valgustanud on, tekitades temas soovi seda meiega jagada. Ometi ilmneb järgnevast lausest, et elamust antakse edasi hämaruses, õhtutaevas loob salapära ja suunab lugeja mõttes taevasse vaatama. Kuna tegelane on antud sinavormis, toimub samastumine temaga iseenesest, märkamatult, me tunneme ennast otsese kogejana ja oleme valmis vastu võtma, mida see maailm meile annab.
Vaikus ja hämarus, päevase vilka elu tardumine loob eeldused rahulikuks mõtiskluseks, võimaluse märgata ümbritsevas seda, mida argitoimetuste tuhinas on pea võimatu tähele panna: kuidas „lõhnab lehti juues toom” ja maine on nii rõõm kui valu; kuidas surelik võib tunnetada ennast osana tervikust ja hetkega mõista selle terviku – ja seega iseenda – igavikulisust. Tuhat aastat on siinjuures kõigest abivahend, inimmõistusele hoomatavam ajaühik , et lugejat mitte liiga laiale teele eksitada; nii nagu loodusnähtused on rahvausundis tõlgendatud inimkujulisteks, lihtsustamaks suure maailma mõistmist ja lubades toetuda rituaalidele, mida on võimalik suunata ühele konkreetsele jumalusele.
Siin me näeme mütoloogilist maailmavaadet, maa-taeva ja inimliku- jumaliku eristamist, inimese püüdu ja unistust jõuda täiuslikkuseni. Esimese kahe stroofiga juhatatakse lugeja järkjärgult luuletuse maailma, tutvustatakse talle olukorda; kolmanda stroofi alguseks seisabki ta äkki soojas kevadöös väraval ja tunneb aja seisatust, vaatab taevasse ja näeb tõusmas valget pilve, mis, võrrelduna muistse jumala habemega, justkui annaks mõista, et kõrgem jõud on alati meiega, maailmas on kõik korras.
Kui vaselõikes vana piiblimaal
kesk metsa paistab pala õhtutaevast.
Nii vaikne kõik, ei enam liigu maal
ühtainsat hinge: puhkab päeva vaevast
laps kevadhullav, töömees, laudaloom,
kui surma tardund äsja vilgas talu.
Aedveeres lõhnab lehti juues toom,
ja tunned taas, et hea on kõik: nii valu
kui rõõmgi maine. Seisad väravas
ja äkki aimad enda ime-vana,
kui oleks seisnud selles hämaras
ju tuhat aastat targa vaatlejana.
Ja kerkib – meeles teistelt aegadelt –
pilvsagar läänest testamentlik-rabe,
kui veniks metsast üles aeglaselt
Jehoova muistse lumivalge habe.