Grammatika (3)

1. Küsilause ja hüüdlause – Küsilauses on küsisõna kohe algul. Käksiva kõneviisis on mitmuse esimene pööre kõrgstiilne nt: Lulgem üks isamaa laul! Argistiilis eelistatakse kindlat kõneviisi nt: sööme või ärme sööme. Kindel kõneviis annab käsule kõrgema kategoorilisuse kui käskiv kõneviis nt: Sa tuled kohe siia. Tavalise kategoorilise käsu väljendajad kõnekeeles on küsilauses, mida kasutatakse käsuväljendamiseks käskiva intonatsiooniga nt: Kas jätad juba järele!
Kaudne käsk vormistatakse möönva kõneviisi abil nt: Rohelised kogunegu koolimaja ette.
Soovlaused ehk hüüdlaused algavad sidesõnaga kui või tingivas kõneviisis verbiga nt: Kui pääseks vaevast! Võetaks meid tõsiselt! Segedased on ka verbita soovlaused, kindlates situatsioonides kasutatavad standart väljendid nt: Tere hommikust! Nõrgemat käsku väljendava hüüdlause intonatsioonilised erinevused väitlausest on vähe märgatavad ning kirjas selle lõpus hüüu märki ei kasutata nt: Lähme tooma poest leiba.
2. Koodnlause ja korduvate lauseühenditega lause nt: Peenral oli valgeid, kollaseid, punaseis, lillasid tulpe. See film linastub esmasp, teisip, kolmap. Mees astus vaikselt aga vaarudes.
3. Elliptilised laused . Esineb eelkõige pealkirjades, rahvapärasust või lakoonilisust taotlevas kõnepruugis, kõnekäändudes, vanasõnades ja mujal nt: Eesti teel turumajandusele; Sul veel elu sees; Ise nii väike ja juba nii tark. Neutraalses kõnepruugis ei tohi olema ära järmisega liialdada. See sobib hästi täiendlauses nt: Kõik, kes (on) töö lõpetanud võivad minna. Kontekstellipsi korral on oluline välja jäetava sarnasusega olemasolev nt:Mari joonistas lille ja Jüri (joonistas) vaasi.
4. Mis on fraas ? Fraas on sõnaühend , mis täidab lauses mingit kindlat rolli( on alus, sihitis , määrus või öeldistäide). Fraas on tervik ja pole oluline kas ta koosneb ühest sõnast või kümnest nt: Kass püüdis hiire .
5. Lauselühend. 1. des- ja mata-lühend Koma oleneb tuuma asukohast – Jõudes koju, helista . / Koju jõudes helista. 2. Määruseline nud-, tud-lühendi puhul kasutatakse koma, olenemata peasõna asukohast. (millal?) Jõudnud koju, istus isa kohe tugitooli. / Viimaks ajalugu õpitud, hakkasin koristama . 3. Lauselühend aluse ja öeldise vahel eraldatakse kahelt poolt komaga. Maarit , hoolsasti harjutades, võib võistluse võita. 4. Iseseisev nimetav ehk verbita lauselühend on peasõnata ning eraldatakse kahelt poolt komaga. - Koer, saba sorgus, lonkis mööda tänavat.
6. Täiendi põhiliigid
omastavaline täiend ehk nimisõnaline täiend omastavas käändes märgib sündmuste osalist või asjaolu: kana kaagutamine, luuletuse lugemine, Mari nukk , ühe päeva töö. omadussõnaline täiend paikneb tavaliselt oma põhja ees. Omadussõnaline täiend on omadussõna: suur koer, halb ilm,omadussõnaga ühtmoodi käituv muu sõnaliigi sõna, nt omadussõnaline asesõna: see inimene, kõik poisid, järgarvsõna: seitsmes koht, kesksõna- või mata-lühend: kõigi poolt vihatud ülemus, vulisev oja, möödunud aastad. määruse vormis täiend on määruse tähendusega; see täiend ei ole omadussõnaline ega nimisõna omastava kujuline: sõnum vennalt, kaust dokumentidega, neiuks sirgumine, kiivalt varjamine . Määruse vormis täiendid on üldjuhul järeltäiendid, kuid see ei ole eesti keelele kuigi omane ja võib muuta lause kohmakaks. Kui määrustäiendil on samatähenduslik vaste omastavalise täiendi kujul, siis peaks kasutama viimast: nimekiri õpilastest - õpilaste nimekiri, jäätis rosinatega - rosinajäätis, sooduspakkumine autorehvidele - autorehvide sooduspakkumine.
Täiendi ühildumine
Omastavaline täiend oma põhjaga ei ühildu, vaid säilitab esialgse kuju: Mari nukule, luuletuse lugemisel, ema raamatust. Samamoodi käitub ka määruse vormis täiend. Omadussõnaline täiend ühildub enamasti oma põhjaga arvus ja käändes: suurele koerale, ilusa inimese, rumalatel poistel, vulisevas ojas. Sellel reeglil on mõned erandid: rajavas, olevas , ilmaütlevas ja kaasaütlevas käändes ei ole ühildumine täielik: kõikide poistega, kõigi poolt vihatud ülemusena, vuliseva ojata, möödunud aastani
üldse ei ühildu käändumatud omadussõnad: luteri,katoliku, romaani, germaani, saksa, poola jne; - laadi , -värki, -karva, -ohtu, -võitu, -verd lõpulised; paganama, sindrima, kuradima,tipp- topp , vinks- vonks jts; asesõnad mis, kogu, oma, v.a kindlad ühendid nagu omal jõul jne mineviku kesksõnad: pakkusin räsitud ja kurnatud kerjusele peavarju.
Lisand e. Apositsioon - Lisand on nimisõnaline täiend, mis väljendab sedasama olendit, eset või nähtust mis põhigi, kuid teiste sõnadega.. Lisandi juurde võib kuuluda üks või mitu teda täpsustavat täiendit, mis moodustavad lisandirühma. Lisand võib lauses olla nii põhisõna ees kui ka järel.
Järellisand võib olla 1) nimetavas käändes:Kalle Lepp, gümnaasiumi 11.kl. õpilane, käis kõnevõistlustel. 2) omastavas käändes:Peetri, minu sõbra isa töötab välismaal. 3) osastavas käändes:Astat, naaberkülast pärit taluperenaist, oodati koosolekule.
Eellisand võib olla nimetavas käändes: Arhitekt Andres elab minuga ühes majas . omastavas käändes:Õpilase Miku tööpraktika toimus Rootsis.
seestütlevas käändes:Lauljast naaber harjutab igal õhtul uut repertuaari.
Lisandi kirjavahemärgid Lisandi kirjavahemärgiks on põhiliselt koma, kuid kasutatakse ka mõttekriipse, koolonit ja sulge.
Koma(de)ga eraldamine
1) järellisand:Tartu, ülikoolilinn, on minu sünnikoht.
2) isikulist asesõna laiendav lisand a) kui see võib segi minna omastavas käändes täiendiga:
Piret on üsna tema, onu nägu.b) kui isikuliseks asesõnaks on nemad,mille käänded langevad kokku näitava asesõna need käänetega:Neile, riigikogulastele, ei loe miski.
c) kui järellisand on rõhutatud:Teie, õpilased, ei mõista alati vanemate muresid.
3) omastavas käändes olev lisand eraldatakse ühe komaga ( eestpoolt ): Betty Alveri, eesti luuletaja juubelit tähistati Jõgeval.
Kooloniga eraldatakse 1) selgitav lisand:Nüüd järgnes kõige olulisem: laulatus.
2) loetelulisand:Riiulil oli kõike: ilukirjandust , ajakirju, ajalehti.
Mõttekriipsu(de)ga eraldatakse 1) loetelulisand:Kuused, kased ja männid – need on minu kõige armsamad puud. 2) rõhutatud lisand:Pille – tõeline daam – meeldib kõigile.
Sõnajärg on sõnade ja fraaside järjekord lauses.Sõnade ja fraaside asend lauses ei olene kuigi palju sellest, mis lauseliikmena sõna või fraas esineb. Selles mõttes on eesti sõnajärg suhteliselt vaba. Sõnajärg näitab eesti keeles pigem seda, mis on lause teema (mille kohta midagi öeldakse) ja mis on reema (mida millegi kohta öeldakse). Teema paikneb lause algul, lause lõpus on aga reema, mis edastab kõige olulisemat ja kõige uuemat infot. Nt lauses Mercedes jäi seisma Savisaare maja ette on teema Mercedes, lauses Savisaare maja ette jäi seisma Mercedes aga Savisaare maja ette.
Rindlause-algab: kuigi; ehkki /ehk küll;olgugi et;vaatamata sellele,et;sellest hoolimata,et.*kasutatakse koolonit(:),kui osa lausest selgitab eelneva osalausega väljendatud mõtet.(nt.Õpetajale meeldis Priit väga:ta oli korralik ja õppis hästi.Enam ei olnud midagi oodata: Godot oli jäänud haigeks .)*Mõttekriipsu(-)selljuhul,kui soovitakse järgnevat osalauset erit esile tõsta.(nt.Ei tea,keda siin veel oodata-Godot on ju haige.Priit oli korralik ja õppis hästi-ta meeldis õpetajale väga.)*Semikoolonit(;)kasutatakse rindlausetes mille osalaused on ise liitlaused ja üksteisega suhteliselt nõrgalt seotud ja kus komal on muid funktsioone.(nt.Kevadel ehitati kasvuhoone,et lastel oleks tomatit ja kurki; kartuleid pandi nii palju maha,et neid jätkuks üle talve;põrsa võtmise üle peeti veel aru.
Põimlauses on alati üks osalause ,mis onteistest tähtsam,seda osalauset nim.pealauseks.Teised osalaused mida kasutatakse kõrvallauseteks on talle alistatud st nad kuuluvad pealause koosseisu mingi lauseliikmena(v.a öeldisena).Pealause ja kõrvallause alistust väljendatakse alistava sidendi abil,mis paikneb kõrvallause algul.Alistavaks sidendiks võivad olla sidesõnad:et,kui,kuna,sest,kuni,kuigi,ehkki,nagu,justkui,siis kui,sellepärast et jt.,ning küsisõnad,asesõnad ja nende käände vormid.Tähelepanu tuleb pöörata küsisõnade mis?kes?/milline? Õigele kasutamisele.(nt.Selgusid asjaolud ,mida tuleb kindlasti arvestada.Talle tehti ettepanek,mida ta ei saanud täita.)*Asesõnu milline ja missugune sobib sidendina kasutada vaid siis,kui viidetakse aja omadusele aga mitte asjale endale.(nt.Maja on sellist värvi, missugust sa ei oskaks ettegi kujutada.)* Sidendid kes ja mis viitavad olendile või esemele,milline ja missugune eseme või olendi omadustele.Hea ei ole ka kasutada sidendite kes ja mis mitmuse vorme.(nt.Mehed kellele ta lootis)*Tavaliselt paigutuvad küsisõnaga algavad osalaused otse oma põhisõna järel,põhisõnaga liiga lahku viidud kõrvallause on viga.(nt.Sellele poisile,kes seal laulab ,meeldib rokk.)*Põimlauses eraldatakse pealause kõrvallausest alati koma(de)ga.(nt.Johannes,kes ootas peatuses,nägi bussi tulemas)*Omastavas käändes täiendi järele täiendlauset aga panna ei saa.(nt.See on sellise inimese arvamus,kellel pole asjast aimugi.)*Kõrvallause tuleb pealausest eraldada komaga ka siis kui pealause jätkub sidesõnadega:ja,ning,ega,või.Kuisamad sidesõnad alustavad kõrvallausega rinnastatud lauset siis koma ei panda.Kui kõrvallause algab pärast sidesõna:ja,ning,ega,või siis pannakse koma sidendi ette.(nt.Mul pole kombeks nuriseda,või kui ma nurisengi,siis tahtmatult.)*Komaga ei eraldata korduva lauseliikme funktsioonis olevat kõrvallauset.(nt. Jaagup laulab kirest ja verest ja kuidas ta hing kannatab.)*Komaga ei eraldata kõrvallauset ka frasioloogilistes väljendites.(nt.Ütlesin mis ma ütlesin aga seda ei maksa tõsiselt võtta.)*Mitte ära vahetada liht-ja liitlaused võrdlevate lausete korral.(nt.Valu lõikas kehast läbi otsekui noaga .)*“Nagu“ ees käib koma,kui teda kasutatakse tähenduses näiteks.(nt.Paljud eesti keeleteadlased,nagu J.Aavik,J.V. Veski ,E.Muuk on tõhusalt arendanud eesti kirjakeelt.)*Kui „nagu“ ees on niisugune,selline seesugune,taoline jt,siis koma ei panda.(nt.Sellised keeleteadlased nagu J.Aavik,J.V.Veski,E.Muuk on õnnistuseks igale kirjakeelele.)*Vasupidiselt rindlausele,mida õnnestub edukalt kokku panna ka ilma sidesõnata nõuavad põimlaused moodustamiseks sidesõna.Aluslause levinuim sidesõna on „et“,harva mõni teine.(nt.On kasulik,et teatakse üksikasju.)
NOMINALISATSIOON-on nimisõnafraas,mille põhjaks on teonimi,nt. Päikesetõusmine, tubade kraamimine jne.või mõni muu deverbaalist nimisõna: Juku tulek,lapse areng.Kui nominalisatsioonis on rohkem kui 1 täiend,tuleks need lahutada( Halvem -ema majast väljumisel;Parem-ema väljumisel majast.)Vältida bürokraatlikku keelepruuki!(halvem-siin teostatakse jalanõude parandust .parem-siin parandatakse jalanõusid.)
Otsekõne
Kõneleja ütluse annab edasi otsekõne ning selle juurde kuulub ka saatelause. Otsekõne eraldatakse jutumärkidega.
 OTSEKÕNE SKEEMID :
Saatelause: „Otsekõne.!?“ (Ema hõikas: “ Tule tuppa !“)
„otsekõne,!?“ saatelause. („Mulle meeldib see,“ lausus Kati.)
„otsekõne,!?“ saatelause, „otsekõne“ („ Kuule sina,“ lausus ema, „Mida sa teed?“)
 Otsekõnes kasutatakse ka ütet. Üte on olend või asi, mille poole pöördutakse. Üte eraldatakse muust koma(de)ga.
„Ema, aita mind!“ „Soovin teile, kallid õpilased, ilusat suve!“ ‘
  Kiillause ehk kiil on sõltumatu osalause, mis on piltlikult öeldes nagu kiilutud teiste lauseliikmete vahele. Lühemad kiilud pannakse komade vahele, nt See poiss, räägitakse, on väga andekas. Kiilud on ka üte ja hüüund: Sul, Jüri, tuleb tööle hakata. Appi, puder kõrbeb!
Esile tõstmata sõnakiilud, millele ei lange tunderõhk - nende hulgas ka palun - jäävad komadeta: Tule palun kohe siia! Palun kutsuge arst. Rein , kannata palun pisut. Kuidas palun?
Johannes Voldemar Veski (27. juuni 1873 Vaidavere – 28. märts 1968 Tartu) oli keeletoimetaja, sõnaraamatute koostaja ja terminoloog.Ta töötas Tartu Ülikooli eesti keele lektorina aastail 1920-1938, eesti keele professorina aastail 1944-1955, ENSV TA akadeemik aastast 1946, 1914. aastast alates oli ta Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretär. Koostas õigekeelsussõnaraamatu Johannes Aavik (8. detsember (vana kalendri järgi 26. november) 1880 Saaremaa – 18. märts 1973 Stockholm ) oli eesti keeleteadlane. Aavikule kuulub tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamisel. 1912. aastal algatas ta keeleuuendusliikumise; oma programmi peajooned esitas ta artiklis "Tuleviku Eesti-keel" ("Noor-Eesti" IV albumis). Propageerides kirjakeele forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi , esindas ta keelekorralduse radikaalsemat suunda. 1912–25 esitatud uuendusettepanekud sõnavara rikastamise, morfoloogia (i-mitmus, i-superlatiiv jpm) ning süntaksi eestipärastamise alal leidsid enam vastuvõttu kui tema hilisemad soovitused. Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on umbes 30 läinud eesti keele põhisõnavara hulka. Aavik propageeris aktiivselt oma ettepanekuid brošüürides ja artiklites, loengute ja ettekannetega, kasutas uusi sõnu ning vorme ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse ja inglise keelest ( Juhani Aho, Guy de Maupassant , Paul Bourget, Edgar Allan Poe jt). Ta toimetas ajakirju " Keeleline Kuukiri" (1914–1916) ja " Keeleuuendus " (1925–1926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), " Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli "Noor-Eesti" rühmituse aktiivsemaid osalisi, selle albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusalased artiklid, tõlked, värsikatsetused ja 1909. aastal estetistliku programmiga esseelaadne jutustus " Ruth " (varjunime all J. Randvere ). Ta on avaldanud kriitilis -poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest . Välismaal tõlkis ta peamiselt soome (Aino Kallas) ja vene (Ivan Turgenev) kirjandust.
ELMAR MUUK-1920-26 õppis Tartu ülikoolis,olles J.V.Veski õpilane.Arreteeriti Nõukogude okupatsiooni alguses ja ta suri Tšeljabinski vangilaagris 1941.a nov.Tähtsaim töö “Väike õigekeelsus-sõnaraamat”,anti välja 10 trükki.Sõnaraamatu populaarsus oli tingitud autori oskusest leida keeleliste vaadete erisuses kuldne kesktee .Sõnaraamat oli hästi koostatud ja mugav kasutada.Kirjutas ka mitu kooliõpikut.Käänd-ja pöördkondade süsteem on tema loodud.