Lastekirjanuse töö (0)

Lastekirjanduse töö
1.Riim-sarnasekõlaliste sõnade kunstikasvatuslik kordamine, sõnade või häälikute kokkukõla. Riimi ülesandeks on teksti instrumenteerimine(vt instrumentatsioon), värsi piiri ja teksti rütmi markeerimine, assotsiatsioonde loomine, värsside omavaheline sidumine.
Asendi järgi värsis jagunevad riimid alg-,lõpp-ja siseriimideks. Riimi lihtsaim ja arhailisim vorm on algriim(sõna algushääliku(te) kordus), mis jaguneb omakorda alliteratsiooniks(korduvad konsonandid ) ning assonantsiks(korduvad vokaalid ). Algriim on iseloomulik eesti vanemale rahvalaulule: Nägin karu kaera seessa, /põtrsa põlluvilja seessa.
Rütm-samasuguste või sarnaste nähtuste või elementide korrapärane vaheldumine (aastaaegade,ööpäeva, muusika , liigutuste, lause jne rütm). Rütm on seotud kõne e luule aluseks. Luuleteose rütm saavutatakse sarnaste silpide või sõnade süsteemse kordamise ja vastandamisega. Rütmi aitab esile tõsta riim ja luuletuse jagunemine värssideks. Proosateksti rütmi saab kujundada nt.sarnaste lauseliikmete või lausete kunstikavatsusliku kordamisega, loo tasandil avaldub rütm nt. stseenide ja kokkuvõtlike lõikude vaheldumises.
Tegelane-kirjanudsteaduslik mõiste teoses tegutseja märkimiseks. Kirjanduslikuks tegelaseks võib olla inimene, inimtaoline olen, isikustatud loom, asi või nähtus. Varem oli kombeks kõnelda kirjanduslikust kangelasest( hero ). Seoses kirjanduse eemaldumisega mütoloogiast ja psühholoogilise käsitelu süvenemisega asendub kangelaslik mõõde lihtsalt tegelase tegevusega , Tänapäeva lastekirjanduses on sagenenud antikangelane-läbukukkuv, ebaõnnestuv tegelane, kes eelduste kohaselt peaks olema võimsam, kui tal tegelikult olla õnnestub (nõid haigestub labasesse nohusse vms). Tegelane avaneb tekstis nii oma tegude , kõne, välimuse kui ka teiste tegelaste või autori kommentaaride kaudu.Keskne tegelane(peategelane, protagonist) on see, kelle ümber lugu keerleb, kes kogeb muutusi, küpseb füüsiliselt ja hingeliselt.Alati ei selgu kohe, kes on pea-,kes kõrvaltegelane.Peategelane võib olla nimetatud pealkirjas, seega on ta ka nimitegelane(nt. Kunksmoor A. Perviku samanimelises muinasjutus, 1937)
Sündmustik-e süzee- kirjandusteoses aset leidvatate sündmuste jada nende esitamise järjekorras (vrd faabula ). Süzeed konstrueerided valib autor loo seisukohalt olulised sündmused, ignoreerides teisi, Süzeed hoiab koos pinge ja konflikt. Tavaliselt koosneb sündmustik järgnevatest osadest: sissejuhatus e ekspositsioon , kus tutvustatakse tegelasi ja tegevuskohta ; sõlmitus, millest hakkab arenema loo pealiin; dispositsioon, mille käigus sündmustik areneb ja pinge tõuseb; kulminatsioon e tegevuse haripunkt, millest pinge on tõusnud kõrgeimale astmele; peripeetia e pööre, milles olukord hakkab liikuma lahenduse suunas; konklusioon e lõpplahendus, milles sõlmitakse lahtised otsad või viidatakse uuele algusele. Süzees esinevad sündmused võib jagada tuumsündmusteks (süzee arengu seisukohalt olulised sündmused) ja kaassündmusteks ( aitavad esile tuua tegelase iseloomuomadusi , käitumismotiive vms) On eristatud järgmisi sündustiku alaliike : 1) progressiivne süzee-sündmused kronoloogilised järjekorras. 2) episoodiline süzee-üksikud sündmused või episoodid on ühendatud ühise tegelase, olustiku või teema kaudu. 3) kumulatiivne süzee-igas järgnevas episoodis lisandub uus karakter või sündmus. Sündmustik võib olla esitatud ka raamjutustusena, kus üks jutustus sisaldab endas veel ühe või mitu jutustust. Esimene jutustus juhatav loo sisse, kirjeldas selle toimumise tagamaid ja esitades järgnevat nt leitud käsikirjana, sõprade ringis jutustatud looma vms, Lastekirjanduses levinud raamjutustus on täiskasvanu poolt lastele jutustatud lugu (A. A. Milne . Karupoeg Puhh , 1926, e.k 1968).
Lastekirjanduses peetakse traditsiooniliseks õnnelikku lõppu, kuidas üha sagedamini võime kohata ka avatud lõpu või uue alguse kasutamist, jättes lapsed teose üle mõtisklema (A. Lindgren . Vennad Lõvisüdamed, 1973, e.k. 1987; H.Käo: Väike rüütel Rikardo, 2004). Üllatuslikku ja vaimukat lõpplahendust, mis kasvab loogiliselt välja teose sündmustikkust, nimetatakse puändiks (L. Tungal . Siil Felix ja kriminaalne loomaaed , 2005).
Kordus-kunstiline kujund, hääliku, sõna, väljendi, värsirea, episoodi vm kunstikavatsusliku kordamine. Sõnakordused on nt anafoor (korduv sõna asetseb lausete, värsside või stroofide alguses: Ema, ae, ema, mis sa mõtled seal?/ Laps, hei, laps, on uni mul peal./ Ema, ae, ema, üks film tuleb hea./ Laps, elukinogi täis on mu pea- Kauksi Ülle, Õhtul koos emaga) ja epifoor (korduv sõna asetseb lausete, värsside või stroofide lõpus: Käsi mu peos , / väike käpik mul kõvasti peos, / koos me akende taga./ Ärevus näos, / ootsärevus näos, / täna lapsed ei maga.- M.Linnamägi. Lumises linnas.) Häälikukordused on nt alliteratsioon (konsonantide kordus sõna algul), assonants (vokaalide kordus sõna algul) ja riim . Kordused on ka refrään ja parallelism . Stiilivõttena esineb kordust rohkesti luules ja folklooris . Luules kasutatakse sageli tunderõhulisi sõna- või värsikordusi mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu (Teele, teele kurekesed...-F.Kuhlbars).Muinasjuttudele on iseloomulikud eepilised kordused (kolm venda, kolm takistust vms)
Lasteluule traditsioonilised teemad ja kunstilised võimalused Ernst Enno , Elle Niit ja Wimbergi näitel:
Lasteluule traditsioonilised teemad on uneluuletused, luuletused aastaaegadest, igapäeva toimingute kajastamine ( nt. Wimbergi “Poeskäik”).
Ernst Enno- luuletuse kunstilised võimalused on lõppriim, kordus, rütm, tegelane ( Tipa , “ Tipa- tapa hällilaul”).
Ellen Niit luuletuse kunstilised võimalused on lõppriim, rütm, tegelane on kärbes (“Kärbes kiigub kõrre peal, Ellen Niit). Kõigis luuletusest ei ole tegelasi.
Wimberg ( Jaak Urmet) luuletuste kunstilised võimalused on süliriim, rütmiks on luuletuse nt “Ära ütle,et ei oska” ära ütle, et ei oska.
2.Meie ühised muinasjutud eri rahvaste muinasjuttude süzeeline sarnasus (vrdl muinasjutte eri rahvaste muinasjutukogumikes)
Jaapani muinasjututtudes on õpetlik sisu ja mõnikord on tegevusel halb tagajärg.Tegelasteks on vaesemad inimesed või hoopis loomad.
Eesti muinasjutud on ahnusest ja õelusest, haldjatest, vanapaganatest ja paharettidest, rumalusest, peretütrest,kuningatest ja kuningannadest, vaeslapsest ning loomadest.
Euroopa muinasjuttudes on tsaarid , samuti linnud , haldjad,loomad, kuningad, kuningannad, printsid ja printsessid.

Lapse elu kujutamine viimase kümnendi eesti lasteraamatus 1999-2009

• A.Pervik „Palula ja Joosep “,
  
• A. Toikka ja A.Mägi „ Ruudi “,
  
• R.Kasser ja A.Teeääre „Väike seebimullipuhuja“
  
• „Reet Made „ Veli Oliver“.
  

Nendes raamatutes oli lapse elu väga keerulisellt kujutatud. Lastel puudusid üks vanematest .
Teoses “Väike seebimullipuhuja” oli Arturi ema surnud ja isa oli sageli kodust eemal. Raamatul on sellepärast selline vahva pealkiri, kuna poiss oli sageli üksinda ja pidi endale tegevust otsima ja tegevuseks sai seebimullipuhumine.Raamatus “Veli Oliver” ei ole Oliveril vanemaid. Samuti raamatus “Ruudi” puudus poisil isa. Mõlemad teosed on siiski õnneliku lõpuga.
Võib öelda,et kümne aasta jooksul ei ole raamatutes laste elu kujutamine eriti muutunud.