Keel ja kõne eksami kordamisküsimused (0)

1. Keel ja kõne, peamised mõisted  Keel - on sümbolite süsteem, mis on korraldatud erilises vormis ja mida kasutatakse 
info edastamiseks (tunnete, mõtete, soovide väljendamiseks). Keele komponendid- 
sõnade häälikuline koostis, tähendus, grammatika, lauseehitus. Keel on süsteem, mida 
emakeeles rääkija valdab ja mis võimaldab tal produtseerida ja mõista lauseid. 
Sotsiaalne nähtus, Psüühiline, Suhtlusvahend, Teaduslik abstraktsioon, Kood, 
Kujunenud ajalooliselt. Kõne - keele häälduslik (kõla) süsteem, mis seostub hingamise, hääle tekitamise, 
hääldamise, resonantsiga + kiirus, tempo, rõhud, intonatsioon, meloodia. 
Individuaalne nähtus, Psühhofüsioloogiline, Suhtlemisviis, Reaalne nähtus, 
Kodeerimine ja dekodeerimine, Kujunenud indiviidi arengu käigus. Kõne jaguneb oma olemuselt kaheks:  Düskomfordiga seotud helid (nutt, kisa);  Naudingutega seotud helid (koogamine).   Kõik ülejäänud kõnelise käitumise vormid arenevad lastel sellelt baasilt. 2. Kõne funktsionaalsüsteem, selle peamised osad- anatoomilist kõneorganit  inimesel ei ole. Kõnetegevust teenindavat psühhofüsioloogilist süsteemi 
nimetataksegi funktsionaalsüsteemiks. Funktsionaalsüsteem (FS) koosneb kolmest 
osast: tsentraalsest, perifeersest ja neid ühendavatest aferentsetest ja eferentsetest 
närviteedest. Kuigi juhtiv roll on KNS-il, on igal lülil mingi iseseisvus 
(autonoomsus). Normaalse funktsioneerimise korral on lülide tegevus 
kooskõlastatud. 3. Perifeerne kõneaparaat ja selle allsüsteemid- Perifeerne kõneaparaat koosneb  kolmest funktsionaalsest (all)süsteemist. • Energiasüsteem ehk kõnehingamise 
süsteem. • Generaatorsüsteem ehk helide ja mürade tekitamise süsteem. • 
Resonaatorsüsteem ehk kõnehäälikute moodustamise ja prosoodika reguleerimise 
süsteem. Hingamiselundid (hingetoru,kopsud,diafragma), Hääleelundid 
(häälekurrud), Resonaatorid, Hääldamiselundid, Kuulmis-ja nägemisanalüsaatori 
perifeerne osa. 4. Tsentraalne kõneaparaat, lokalisatsioon ajukoores- Tsentraalsete kõnehäirete  tekkekoht asub aju vastavas piirkonnas nn kõnekeskuses. Kõnekeskuse kahjustuse 
korral kaotab inimene kõnevõime, kuigi kõik teised kõnes osalevad piirkonnad on 
terved. Sellist olukorda nimetatakse motoorseks afaasiaks ehk kõnevõimetuseks.
Aju kahjustuse korral võib tekkida ka sensoorne kõnehäire st inimene räägib ise 
soravalt, aga teiste kõnest aru ei saa. Brocka- hääldus Vernice- arusaamine. 5. Sisekõne, selle areng ja tähtsus- inimene ise genereerib ja ise tajub seda.  Verbaalne mõtlemine, kõne regulatiivne funktsioon. Sisekõne- ei ole 
suhtlusvahend, selle abil kujuneb ja eksisteerib mõte. Väliskõnega võrreldes 
kokkusurutud ja helitu.


6. Ütluse moodustamine (genereerimine), peamised etapid integreeritud mudeli  alusel- püütakse ühendada keeletasandid ja kõneloome protsessi tsüklid. 7. Ütluse tajumine, selle etapid ja öeldu äratundmise protsess- Täielik mõistmine  eeldab tajutavate keelevahendite äratundmist, nende tähenduse ja seejärel ütluse 
mõtte mõistmist ning lõpuks arusaamist kõneleja või kirjutaja motiividest ja 
kavatsustest. Kõnetaju esmaseks eelduseks on füüsikaline kuulmine, mis 
võimaldab lapsel hakata eristama ja ära tundma intonatsiooni, rütmi, hiljem ka 
foneeme. Kuid kõnetaju areng ei piirdu sensoorse baasiga. Selle pinnal kujunevad 
pertseptiivsed tasandid ja operatsioonid, kus peamine on juba keeleüksuste 
tähenduse ja ütluse mõtte otsimine. Taju pertseptiivne tasand eeldab keeleüksuste 
valdamist (sõnad, lausemallid), teadmiste ja kogemuste pagasit selle kohta, millest 
räägitakse (pole võimalik mõista teksti, mille sisule vastavad teadmised 
puuduvad), ning teksti tähenduse ja mõtte mõistmiseks vajalike 
tunnetusoperatsioonide piisavat arengut (operatiivmälu maht, oluliste mõtete 
leidmine, mõtete seostamine, oletuste püstitamine jne.).
Kõne tajumine toimub vähemalt kahel tasandil — sensoorsel ja pertseptiivsel. 8. Lapse kõnearengu peamised etapid 1-3-KUUNE LAPS  Laps suhtleb kisa, virina, pilgu ja naeratuse abil.  Laps koogab, st teeb häälitsusi ja moodustab juhuslikult häälikuid (enamasti 
täishäälikuid või nende ühendeid). Juhuslikud häälitsused on aluseks kõneliigutuste 
tekkele.  Laps annab märku heaolu- ja ebamugavustundest.  Laps hakkab reageerima erinevalt ema häälele ja võõrastele helidele. 3-6-KUUNE LAPS  Laps kasutab lalisedes kõne-eelseid häälitsusi.  Laps hakkab moodustama silpe (mam-mam-mam, ta-ta-ta, pä-pä-pä jne).  Laps häälitseb vastuseks, kui teda kõnetada.  Laps naeratab.


7-12-KUUNE LAPS  Lapse lalinasse tekivad erinevad intonatsioonid, mille kaudu väljendab ta emotsioone 
(nt rõõm või tühi kõht).  Laps kuulab ja õpib mõistma kõnet.  Laps hakkab reageerima sõnale „ei“ ja muutustele täiskasvanu kõnetoonis.  Laps püüab matkida ümbritsevaid hääli ja kõnerütmi.  Lapsele meeldib rütmiline muusika ja häält tekitavad lelud.  Laps matkib silpe.  Lapse kõnesse tulevad esimesed tähendusega sõnad. 1-2-AASTANE LAPS  Laps hakkab kasutama lühikesi, 1-2 silbilisi sõnu.  Laps nimetab tegevusi (nt süüa, juua), nimisõnu (nt mõmmi, auto) ja isikuid 
(nt emme, issi).  Laps näitab nimetatud kehaosi või esemeid.  Laps täidab lihtsamaid korraldusi (nt vii pall issile).  Laps vastab lihtsatele küsimustele (nt kus on auto?).  Laps kasutab kehakeelt ja osutab.  Laps hääldab selgelt enamikku täishäälikutest.  Teise eluaasta lõpuks on lapse sõnavaras vähemalt 20-50 sõna. 2-3- AASTANE LAPS  Laps mõistab situatsiooniga seotud kõnet ja korraldusi.  Laps eristab oma pereliikmete hääli ja tuttavaid helisid.  Laps kuulab täiskasvanu kõnet tähelepanelikult ning kordab sõnu ja lauseid.  Laps hoiab täiskasvanuga suheldes silmsidet.  Lapse kasutab enamasti 1-2-silbilisi sõnu ning võib pikemaid sõnu lühendada.  Laps hääldab sõnades õigesti lihtsamaid häälikuid: /a, e, i, o, u, p, m, t, l/.  Laps kasutab suheldes 1-2-sõnalisi väljendeid, mis ei pruugi esialgu olla 
grammatiliselt õiged. 3-4-AASTANE LAPS  Laps räägib enamasti sellest, mis on tema jaoks vahetult tajutav.  Laps hääldab sõnades õigesti enamikku häälikutest.  Lapsel ei pruugi olla veel kujunenud ühe või mitme raskemini hääldatava hääliku (/
r, s, k, õ, ü/) õige hääldus.  Lapse kasutatavad laused (3-5-sõnalised) on enamasti grammatiliselt õiged.  Lapse sõnavara suureneb pidevalt.  Laps teab mõisteid väike–suur, üles–alla, minu–sinu oma jne.  Lapse esitab palju küsimusi.  Laps mõistab lühikest tema jaoks tuttava olukorra kohta käivat teksti.


4-5-AASTANE LAPS  Laps mõistab täiskasvanu teksti, kuid selle mõistmisel on oluline lapse enda kogemus.  Lapse hääldus hakkab lähenema keelenormile. Puudu võib olla veel /r/ häälik.  Lapsel võib esineda üksikuid raskusi pikemate sõnade ja konsonantühendite 
hääldamisel.  Laps suudab jutustada lihtsat jutukest, rääkida päevasündmustest ning osaleda 
dialoogides.  Laps kasutab jutustamisel peamiselt lausete ahelat (sidendeid ja, või, ja siis vms).  Laps on kuulnud ja mäletab mitmeid muinasjutte ja lastejutte, mida ta suudab oma 
sõnadega jutustada.  Laps oskab leida ja nimetada, mis on pildil valesti.  Laps saab aru naljast. 5-6-AASTANE LAPS  Laps mõistab teksti, mis pole seotud tema enda kogemustega.  Laps kõneleb grammatiliselt õigesti.  Laps hääldab kõnes selgelt kõiki häälikuid. /r/-hääliku ja häälikuühendite hääldus on 
korrektne (traktor, krokodill, jutustatakse).  Laps kasutab kõnes omadus- ja määrsõnu.  Laps on omandanud viisaka suhtlemise reeglid.  Laps oskab vastata miks ja milleks küsimustele.  Laps suudab alustatud tegevuse lõpule viia.  Laps peab kinni mängureeglitest ja oskab neid kaaslastele selgitada. 6-7-AASTANE LAPS  Laps suhtleb meelsasti eakaaslaste ja täiskasvanutega.  Lapse hääldus on selge ja korrektne.  Laps kasutab õigesti erinevaid grammatilisi vorme ja saab nendest aru.  Laps mõistab kaudseid ütlusi.  Laps väljendab oma kõnes tundeid ja emotsioone.  Lapse laused on omavahel seotud ning ta kasutab jutustamisel liitlauseid.  Laps oskab jaotada sõnu häälikuteks ning määrata häälikute arvu ja asukohta sõnas.  Laps tunneb tähti ja numbreid.  Laps suudab veerida lihtsaid sõnu kokku.  Laps oskab kirjutada oma nime ja lihtsamaid sõnu.  Laps teab oma aadressi ja vanust. 9. Keskkonna tähtsus kõne arengus- Lapse närvisüsteemi küpsemine ja areng  sõltuvad sobivast ergutamisest ning keskkonna rikkusest. Sestap avaldab varajane 
tegevusse virgutamine tugevat mõju lapse intellektuaalsele arengule. Õppimiseks 
on vaja sensoorselt ehk meeleliselt rikast keskkonda, mis peab olema parasjagu sti 
muleeriv ja stressita ning positi ivne ja julgustav.

Document Outline

• 1-3-KUUNE LAPS
• 3-6-KUUNE LAPS
• 7-12-KUUNE LAPS
• 1-2-AASTANE LAPS
• 2-3- AASTANE LAPS
• 3-4-AASTANE LAPS
• 4-5-AASTANE LAPS
• 5-6-AASTANE LAPS
• 6-7-AASTANE LAPS