1-2 aastase lapse kõne areng (0)

1-2 AASTASE LAPSE KÕNE ARENG
Umbes esimese sünnipäeva paiku hakkavad lapsed kasutama üksikuid sõnu. Isegi erinevates keeltes ja kultuurides on laste varajane kõneproduktsioon väga sarnane (Nelson 1973).
Nimisõnad ning nimetused on kõige tavalisemad varajased sõnad koos mõne tegevuse ja väljendusega nagu „Tere!” või „Ei!”. Laps hakkab kõnelema tavaliselt umbes esimese eluaasta paiku (Veisson 2005).  Samas mõned lapsed hakkavad esimesi sõnu ütlema juba kuuekuuselt ning mõne lapse kõne algus viibib teise eluaastani või kauem.  Esimestel eluaastatel algab aju intensiivne areng, mis väljendub tõusva aktiivsusena frontaal – ja temporaalsagaras. Frontaalsagar on vastutav ka kõneliigutuste/kõnemotoorika eest. Seetõttu algabki enamiku laste kõnetegevus umbes esimese eluaasta piires.
Umbes 1 – 1. 5 aastase lapse kõnele on iseloomulik üksiksõna-lause. See tähendab seda, et  teadmised ( kujutlus ) objektist. Logopeed Margit Aidi sõnul tugineb esimeste sõnade üks sõna tähistab tervet lauset (nt Anna = Anna mulle auto). Laps omandab uusi sõnu aeglaselt. Sõnal ja objektil sarnasust pole, neid ühendab ainult tähendus. Sõna tähendus on kasutamine objektide äratundmisele ja oma lalina ja täiskasvanu sõna sarnasuse leidmisele. On vaja ära tunda emotsionaalselt oluline isik, asi või tegevus, neid tähistavad täiskasvanu sõnad ning märgata oma lalina ja täiskasvanu sõna sarnasust. Seega esimeste sõnade kasutamine on pika arengu tulemus: objekti eristamine, kuulmine – sõna, lalin (kõnemotoorika), seosed: sõna-objekt, lalinsõna-sõna, jäljendamine (kalduvus imiteerida täiskasvanut).  Selles vanuses laste sõna hääldus on muutlik : silbid lihtsustuvad, hääliku-ühendis säilib 1 häälik, eelistatakse lahtiseid silpe, nt lipa-pa´a – lepatriinu ; Tista – Kristjan . Keelemotoorika on  nõrk (palatisatsioon) ja  uute sõnade omandamine aeglane. Eesti laps omandab sel perioodil kõnetaktid – mängib häälikupikkusega lala -lalla-lalla. Aastase lapse sõnavara on kuni 58 sõna.
 Smith ja Cowie (2008: 345) sõnul suureneb lapse sõnavara 18nda ja 21. elukuu vahel 20 sõnast 200 sõnani. Uued sõnad esindavad peamiselt objekte (issi, auto, kass ), tegevuste nimetusi (vaatama, kadunud), seisundite nimetusi (punane, armas)  ja mõningaid funktsionaalseid sõnu, mis viitavad sündmuste tüübile (seal, rohkem, head – aega). Suurem osa nimetustest tähendavad objekte, mida laps suudab kompida (nt mänguasjad, kingad jms) või mis on ise liikuvad (nt inimesed, loomad, autod). Umbes 18ndal elukuul hakkab laps ükskikutest sõnadest kahesõnalisi lausungeid moodustama. Esialgu kasutavad lapsed endiselt ka ühesõnalisi lausungeid, kuid keerulisemaid sõnade kombinatsioone hakkavad nad kasutama järjest rohkem. Lapse esimesed sõnad sarnanevad telegraafkõnega, mida võib kirjeldada kui tähenduslikku sõnade ühendust, mis on võimalikult lühike ja mille laps edastab teisele inimesele.
Umbes 18-kuuselt hakkavad lapsed nägema iseendast kui indiviidi, st laps saab aru, et ta on oma emast (hooldajast) sõltumatu ja eraldatud. See aga tekitab vajaduse kasutada erinevaid nimetusi enda ja teiste kohta. Nimisõnafraasi kasutamine viitabki lapse kasvavatele teadmistele asjade ja inimeste kohta. Lapsed õpivad nimisõnu iga päev juurde küsides täiskasvanult asjade nimetusi või lihtsalt ise nimetades asju. Samuti nimetavad (kuigi harvem) eseme asukohta , omadust, hulka. Tegusõnu on lastel raskem omandada. Selle etapi jooksul omandavad nad peamised verbid, nt istuma, sööma, tegema.
Mõni 24 – 27kuune laps räägib juba kolme – ja neljasõnaliste lausetega. Lapsed hakkavad kasutama sõnavorme. Paljud laused ei ole veel grammatiliselt veatud, kuid on selge, et laps kasutab lauses süntaksi reegleid. Vead, mida laps kõnes teeb, on nö loogilised vead. Lapsed rakendavad grammatika põhireegleid vales kohas ( nt mängin – mängida → jooda, loeda. Esinevad ka paralleelsed vormid, mida segistatakse: jooda, juua).  Samuti kasutatakse sageli idiosünkraatilisi sõnu. Kolme – neljasõnaliste lausete kasutamisega kaasneb kiire grammatikareeglite rakendamine kõnes.  Laps hakkab muutma sõnade järjekorda lauses vastavalt vajadusele (Smith 2008:346)
Logopeed Margit Aid ütleb, et laste kõne on seotud tegevusega ja sellega, mis haarab hetkel lapse tähelepanu. Lapsed viitavad oma ütlustes üldisele tegevuskavale, samuti tulemustele. Lapsed viitavad ka tulevikusündmuste, mis toimuvad varsti. Seega laste kõne on seotud kontekstiga siin ja praegu. Lapsed hakkavad väljendama oma lausungites siin ja praegu toimuvat sündmust, st hakkavad kasutama oleviku vormi – nt kutsa sööb
Esemed on ikka veel lapse huviorbiidis. Laps hakkab arvestama eseme omadusi, nt värvus, suurus, kuid laps ei suuda veel kahte omadust korraga arvestada. Nüüd veedab laps palju aega esemeid kõrvutades ja sorteerides tajumusliku sarnasuse alusel. Ilmuvad uued sõnad, nt suur Samuti ilmuvad värvust ja vormi märkivad sõnad.
Selles eas õpib laps kirjeldama sündmusi, tegevuspaiku, edastama oma kavatsusi ja mõtteid (Smith 2008:346).

Eeldatavad oskused 2-aastasel lapsel

Laps oskab:
·         matkida nähtud liigutusi, tegevusi ja ka hääletooni, sõnu ning miimikat;
·         kasutada oleviku vormi (nt kutsa sööb);
·         täita lihtsamaid korraldusi (nt „Tule emme juurde”, „Pane see ära”);
·         vastata küsimustele, mis algavad sõnadega kes,mis,kus (nt küsimisel ütleb oma nime);
·         mõista esemete funktsioone ning tegevusi tähistavaid sõnu.
Lapse kõne areneb tegevuse ja tegustemise käigus. Seega toimub keele õppimine praktiliste tegevuste käigus.  Logopeed Margit Aid soovitab lapsevanematel kasutada lapsega koos tegutsemisel lühikesi lauseid. Täiskasvanu võiks küsida esemete kohta, kommenteerida lapse tegevust ja korrata  lapse poolt öeldut. Raamatu vaatlemisel võiks nimetada ühte objekti või tegevust ja seda kommenteerida lühikeste lausetega, nt Jüri sööb. Sööb kooki. Kook on soe. Tasub meeles pidada seda, et lapsed hakkavad rääkima siis, kui nad tunnevad suhtlemisest rõõmu ja tunnetavad, et nad saavad hakkama.