Läänemeri (0)

LÄÄNEMERI.
Läänemere kaldal on 9 riiki. Läänemeri on maailmas suuruselt teine sisemeri Vahemere järel. Ta on ka maailma suurim riimveekogu . Läänemeri on madal, keskmine sügavus on kõigest 55 meetrit. Täpsemalt on ta nimetus šelfimeri ( mandrilava meri ). Läänemere pindala on umbes 366 000 km2. Umbes 20% Läänemerest on alad, mille sügavus on alla 10 meetri. Läänemere vee maht on umbes 20 000 km3. Läänemeri on Põhja-Jäämerega ühenduses Suur- ja Väike- Belti , Sundi, Kattegati ja Skagerraki väinade kaudu. Soomes ja Rootsis on palju liigestunud viljakandmatuid kiviseid randu. Seevastu on Läänemere lõunaosas palju madalaid liiva- ja luiterandu, mis sobivad hästi plaažideks. Eesti, Ölandi ja Gotlandi saartel on kõrge lubjakivist pankrannik. Läänemeri muudab suvel lähialade kliima külmemaks, talvel aga pehmemaks. Vee keskmine soolsus Läänemeres on kõigest 0,9%. Vee soolsus väheneb Taani väinadest Soome lahe ja Põhjalahe soppide suunas. Läänemere suurim sügavus on 459 meetrit. Läänemere põhjaosa kerkib, aga lõunaosa vajub. Läänemere eripäraks on tema vee iseäralik soolsusrežiim. Vee soolsus on nii horisontaal- kui vertikaalsuunas kogu Läänemere ulatuses erinev. See tuleneb vee liikumisest ja segunemisest. Läänemere vee pinnakihtide soolsus väheneb Taani väinade 25-lt promillilt Soome ja Botnia lahe sisesoppides ning suurte jõgede suudmealadel 0,5 promillini, olles samal ajal paiguti üsna püsiv. Nii on ulatuslikes avamerepiirkondades pinnavee soolsus püsivalt 6-7, 5 % ning muutub aasta lõikes vaid 0,2-0,9 % võrra. Soolsus on Läänemeres ökoloogiliselt tähtsaim faktor. Soolsuse määravad mageda vee sissevool jõgedest ja soolase vee sissetung Põhjamerest. Aurumine ja sademed mõjustavad soolsust vähe, sest need on ligilähedaselt tasakaalus. Läänemerre voolab üsna rohkesti magedat jõevett. Enamik suuremaid jõgesid suubub merre ida- ja põhjaosas. Mageda vee sissevoolust sõltub, kui palju Põhjamerre vett läbi Taani väinade Läänemerre tuleb. Kui Läänemerre voolava mageda vee hulk on tavalisest suurem, väheneb soolase vee sissevool. Tähtsusetud pole ka meteoroloogilised tingimused - õhurõhu muutused, tuulte suund ja tugevus. Madal, lõunast põhja suunas alanev soolsus on tingitud eelkõige sellest, et Läänemerd ühendavad Põhjamerega ja selle kaudu ookeaniga kitsad ja madalad väinad, mis veevahetust piiravad. Kattegatist sissevoolav vesi on juba segunenud Läänemere veega, tema soolsus on 15-25 %. Olles Läänemere veest soolasem ja seega raskem, laskub see põhja ja moodustab süvakihi, nn. vastuhoovuse, mis liigub teel pidevalt magestudes väga aeglaselt mere siseosa suunas.Läänemere ja Põhjamere vahel püsivat veevahetust tagavad kaks vastassuunalist hoovust. Pindmine hoovus kannab Taani väinade kaudu Läänemerest Põhjamerre väikse soolsusega vett. See hoovus on võimsaim kevadel kui mageda vee sissevool jõgedest on suurim. Vastuhoovusega, mille kõrgpunkt on novembris, tungivad soolased mereveed Läänemerre. Soolase vee toob merre pidev põhjahoovus, mis on tingitud soolsuse erinevusest Põhja- ja Läänemeres.Ajuti esinev palju intensiivsem sissevool, mida põhjustavad õhurõhu erinevustest tulenevad kestvad tugevad läänetuuled Skagerraki-Kattegati piirkonnas. Viimane sissevool on eelmisest võrreldamatult suurem ning toob Läänemerre tohutul hulgal soolast vett. Nii voolas näiteks 1951/52. a. sügistalvel paari nädala jooksul Läänemerre 200-220 km³ soolast vett, mis moodustab ligikaudu 1% mere veemahust. Sissevoolanud vee soolsus oli 22 %. Selle tulemusel tõusis soolsus märgatavalt kõigis avamere süvikutes ja mõnevõrra ka pinnavees. Sellist suurt sissevoolu on ajavahemikus 50ndate aastate algusest kuni 70ndate aastateni täheldatud kuuel korral.Arvatakse, et selliste suurte sissevoolude kordumine ja nendega kaasnev vee soolsuse kõikumine on normaalne ning edaspidigi korduv nähtus. Nii vahelduvad Läänemeres veevaesed ja veerikkad, soolasema ja magedama veega perioodid, mis põhjustavad omakorda mitmeid muutusi elustiku koosseisus ja levikus. Riimveelise Läänemere omapäraks on see, et mageveeliikide arvu suurenemine ei suuda kompenseerida madalast soolsusest tingitud mereliikide arvu vähenemist. Niisuguse nähtuse tulemusena elab riimvetes suhteliselt vähe liike, nii, et räägitakse koguni riimveepelgusesy. Liikide arvu vähenemine on enamasti tingitud mingist äärmuslikust tegurist.
Riimvete puhul aga ei saa kõnelda äärmuslikust tegurist, sest soolsus, mis ilmselt etendab piiravat osa, on siin merevee ja magevee soolsusega võrreldes vahepealne. Läänemere loomastikuja taimestiku liigilist vaesust on püütud seletada mitte niivõrd väikese soolsuse otsese mõjuga, vaid soolsuse tunduvate kõikumistega. Kuid ka see seletus ei kõlba, sest kõige rohkem liike esineb just Taani väinade piirkonnas, kus soolsuse kõikumised on suurimad. Läänemere taimestiku ja loomastiku liigiline vaesus on nähtavasti tingitud ajaloolistest põhjustest. Veeorganismide kohastumine mereliste ja mageveeliste elutingimustega on toimunud miljonite aastate jooksul. Riimveekogud on maakera elusolendite evolutsiooni seisukohalt võetuna niivõrd lühiealised, et organismidel ei ole olnud küllaldaselt aega kohastumiseks riimvete eriliste elutingimustega. Tuleb rõhutada, et riimveekogude tekkimisel ja asustamisel ei ole tegemist üksnes organismide tungimisega uuele alale vaid kohastumisega uutele soolsustingimustele, mis on seotud suurte ümberkorraldustega ainevahetuses. Riimvette suudavad tungida ainult need mere- ja mageveeorganismid, kes teatud määral taluvad soolsuse muutumist. Uute riimveevormide tekkimine aga nõuab küllaltki tunduvaid ajavahemikke ja seetõttu on tüüpilisi riimveeliike vähe.
Kasutatud kirjandus:
ENE 4 lk 548-549 'läänemeri'.
http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4%C3%A4nemer i.
http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4%C3%A4nemeri#Hoovused
http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4%C3%A4nemeri#Liigestus