Kuu ja USA kuuekspeditsioonid (0)

Sisukord:
Kuu kui põhjus lk 3
Kraatrid lk. 4
Kuu pind lk. 6
Kuu siseehitus lk. 7
Kuu tekkimine lk. 7
Tähtsamad Apollo lennud lk. 9
Apollo 11 lk. 10
Apollo 12 lk. 12
Apollo 13 lk. 20
Kuul käinud inimesed lk. 24
Kasutatud kirjandus lk. 25
Kuu kui põhjus
Kuu on meile lähim taevakeha . Ta asub nii lähedal, keskmiselt vaid 384 400 km kaugusel, et iga inimene võib sealt palja silmaga näha sama palju detaile kui astronoom maapealse teleskoobiga Marsil. Kuna Kuu orbiit on küllalt piklik, siis muutub tema kaugus Maast piirides 356 410 km kuni 406 700 km. Sellega kaasnevat Kuu näiva suuruse muutumist oleks isegi silmaga märgata, kui saaks Kuud neis asendites korraga taevas näha.
Ühe tiiru tegemiseks ümber Maa kulub Kuul üks kuu, täpsemalt 27 päeva ja 8 tundi. Kuu paistab selle aja jooksul väga erinevalt ja pole teatava ajavahemiku vältel üldse näha. Seda faasi nimetatakse noorkuuks ja Kuu on sel ajal Päikese ja Maa vahel. Mõne päeva pärast ilmub ta kitsa sirbina õhtutaevasse ja tema kumerus on suunatud paremale. Valgustatud (seal on Kuul päev) ja valgustamata (seal on öö) osade piirjoonel (nn. terminaatoril) tõuseb Päike - sinna saabub Kuul hommik. Iga päevaga muutub valgustatud osa suuremaks ja Kuu loojub üha hiljem. Täiskuu ajal paistab kettakujuline Kuu kogu öö. Edaspidi hakkab valgustatud osa vähenema ja ta tõuseb üha hiljem pärast päikese loojumist, olles viimasest veerandist alates nähtav vaid pärast keskööd. Seda aega kutsutakse vanakuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa ja terminaatoril Päike loojub, st. Kuul on õhtu. Faasid korduvad iga 29 ja poole päeva järel.
Kui kuusirp on väike, siis võib Kuu valgustamata osal märgata nõrka helendust. Seda nimetatakse tuhkvalguseks ja selle põhjuseks on Maalt Kuule peegeldunud valgus. Nähtus on analoogiline kuuvalgetele öödele Maal. Võiks öelda, et Kuul on parasjagu "maavalge öö". Kuna Maa on Kuust suurem ja parem peegeldaja, siis on Kuul "maavalgel ööl" tunduvalt valgem kui kuuvalgel ööl Maal.
Kuu on väike. Tema läbimõõt 3476 km on ligi 4 korda ja mass koguni 81 korda väiksem kui Maal. Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda maisest väiksem, st. iga asi kaalub Kuul kuus korda vähem kui Maal. Oma väiksuse tõttu ei ole Kuul märkimisväärset atmosfääri, sest ta ei suuda seda kinni hoida. Sõna märkimisväärne on siin oluline, sest mingi atmosfääri moodustab Kuu ümber päikesetuul. See on aga nii hõre, et maistes laborites taolist vaakumit saada ei õnnestu: ta on 10000 miljardit korda hõredam õhust merepinnal.
Palja silmaga on Kuul näha tumedaid laike. Astronoomid kutsuvad neid meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel olevat laiku koguni (Tormide) ookeaniks. Heledaid alasid seevastu nimetatakse mandriteks. Vett ega mingit muud vedelikku Kuu meredes muidugi ei leidu, oma nime on nad saanud 17. sajandil sarnasuse põhjal. Fantaasiarikkad nimed andis meredele itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Joannes Riccioli 1651. aastal. Kuu 22 merest on suurim Tormide ookean pindalaga 2,1 miljonit ruutkilomeetrit, seega veidi väiksem Gröönimaast. Võrdluseks võib lisada, et Kuu kogupindala 38 miljonit ruutkilomeetrit on veidi väiksem kui Ameerika mandril.
Kuu on alati pööratud Maa poole ühe ja sama küljega, seejuures vastaskülg jääb nähtamatuks – see on Kuu nähtamatu külg ehk tagakülg. See ei tähenda, nagu Kuu ei pöörleks ümber oma telje. Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga , mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa.

Kraatrid

Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid , mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid , Karpaadid, Juura , Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley , mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna ( merepinna analoog Kuul). Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt. nimesid. Teiste hulgas on ka mitmeid Eestiga seotud teadlaste nimelisi kraatreid nagu Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern , Mädler, Parrot , F.G.W. Struve , O.W. Struve Kuu nähtaval küljel, Golitsõn, Lenz, Orlov ja Ostwald tagaküljel.
Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest . Kuni 15-kilomeetrise läbimõõduga kraatrid on nõgusa, kausikujulise süvendiga. Suurematel kraatritel on põhjad suhteliselt tasased, vallide siseküljel on terrassid ja keskel mägi (nn. tsentraalmägi) või koguni mitu mäge. Suuremaid kui 180 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid ümbritseb kaks või rohkem ringvalli, seejuures on eriti sisemised ringvallid sageli katkendlikud. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 kilomeetrit, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis (löögi)basseiniks (ingl. k. impact basin). Kokku on neid moodustisi Kuul umbes 35.
Kuu tehiskaaslaste "Lunar Orbiter" lennu jälgimisel selgus, et basseinide kohal on raskusjõud tugevam. See on tingitud basseinide all oleva aine keskmisest suuremast tihedusest. Neid moodustisi hakati nimetama maskoniteks (lühend sõnast massikontsentratsioon) ja nad asuvad küllaltki pinna lähedal.
Kivimiproovide vanuse määramine näitab, et basseinid on tekkinud 3,85 kuni 4 miljardit aastat tagasi toimunud intensiivse meteoriitidega (õigem oleks öelda küll asteroididega) pommitamise käigus. Sellele eelnes 4 kuni 4,5 miljardit aastat tagasi suhteline rahuperiood. Mered ja merelised alad basseinides moodustusid ajavahemikus 2,5 kuni 3,7 miljardit aastat tagasi. Sellest ajast on Kuu üldilme säilinud tänaseni. Hiljem on väiksemad kokkupõrked tekitanud vaid hulga kraatreid.

Kuu pind

Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Automaatjaama "Surveyor 3" poolt pinnakihi uurimiseks kaevatud transheed olid suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, kui maandumiskohta külastasid "Apollo 12" astronaudid. Arvata võib, et astronautide poolt Kuu pinnale jäetud erakordselt selged jalajäljed säilivad seal miljoneid aastaid.
Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Ka pinnal seni lebavad kivid pekstakse aja jooksul meteoriitide poolt puruks. Regoliidi paksus ulatub mõnest meetrist noortel meredel kuni mitmekümne meetrini kõige vanemates mandri piirkondades. Teda moodustavate osakeste keskmine läbimõõt on alla millimeetri, kuid on ka suuremaid osakesi. Peale kivimitükikeste sisaldab regoliit ka põrke käigus tekkinud klaasjaid osakesi. Sageli on osakesed selle klaasja ainega omavahel ühendatud. Üldiselt peegeldab regoliit tema all oleva pinna koostist, kuid esineb ka osakesi, mis on mõne kaugema kraatri tekkimisel saadud hooga kohale lennanud.
Suurem osa mandrite kivimitest on bretshadeks nimetatav keeruline segu teistest kivimitest. Mõned bretshad on iseäraliku keemilise koostisega ja neid kutsutake KREEP-iks. Nimi tuleneb nendes tavalisest rohkem esinevate elementide kaaliumi (K), haruldaste muldmetallide (ingl. k. Rare-Earth Elements) ja fosfori (P) nimede esitähtedest.
Kuna Kuul pole atmosfääri, siis pole seal midagi, mis temperatuure ühtlustaks ja kontrastid on selles osas väga suured. Keskpäeval tõuseb ekvaatoril temperatuur 110°C, öösel enne Päikese tõusu langeb aga -180°C. Kuu pinnakihi halva soojusjuhtivuse tõttu on sügavamal kui üks meeter temperatuur püsivalt umbes -50°C. Veel sügavamal hakkab temperatuur kasvama Kuu sisemusest tuleva soojuse tõttu.

Kuu siseehitus

Kuu siseehituse kohta on andnud kõige rohkem infot "Apollo" astronautide poolt paigaldatud neli seismograafi. Seismiliselt on Kuu väga vaikne, sest seal pole ei tuult , laineid, vulkanismi ega laamade liikumist. Kõige sagedasemad on Maa loodejõudude poolt perioodiliselt esilekutsutavad kuuvärinad. Need toimuvad sügaval (700 - 1100 km) ja on küllaltki nõrgad. Kuuvärinaid tekitavad ka kraatrite külgedelt allaveerevad kivid ja pinnale langevad meteoriidid . Kunstlikke kuuvärinaid tekitati programmi "Apollo" käigus, kukutades kasutatud maandumismoodulid Kuule.
Vaatamata vedelast rauast tuumale, ei ole Kuul üldist magnetvälja, kuid mõnedes uuritud piirkondades on leitud kohalikke magnetvälju. Nende mõnesaja kilomeetrise ulatusega aladel küünib magnetvälja tugevus vaid miljondikuni Maa keskmisest. Ka on magnetiseerunud Kuu kivimid, seejuures seda tugevamalt, mida vanemad nad on. Ilmselt on Kuul olnud varasematel aegadel magnetväli.

Kuu tekkimine

Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi. "Apollo"-lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi:

Kaksik-planeedi ("õe") hüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmu pilvest.

Lõhenemise ("tütre") hüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.

Haaramise ("abielunaise") hüpoteesi järgi haaras Maa temast liiga lähedalt möödalennanud juba "valmis" Kuu enda ümber tiirlema.
Tõsiste raskuste tõttu tuli kõik need hüpoteesid kõrvale jätta. Praegu loetakse kõige tõepärasemaks nn. hiiglasliku kokkupõrke teooriat, mis sai alguse 70ndate keskel ja kujunes välja aastaks 1984. Selle järgi põrkas üle 4,6 miljardi aasta tagasi umbes Marsi suurune keha kokku Maaga. Kokkupõrke tulemusena paisati suur hulk tulist ainet orbiidile ümber Maa, kus sellest moodustuski Kuu. See hüpotees seletab muuhulgas ära Maa pöörlemiskiiruse ja selle, miks on Maal suurem tuum kui Kuul. Esialgu oli Kuu üleni kaetud laava ookeniga, mille paksus oli vähemalt 500 kilomeetrit.
Viimasel ajal on saadud huvitavaid andmeid veest, või õigemini küll jääst, Kuul. 1994. a. Kuu ümber tiirutanud ameerika automaatjaama "Clementine" tehtud radarmõõtmised näitasid, et Kuu lõunapooluse lähedal olevate kraatrite vallide varjus on tõepoolest jääd. Nimetatud kohtadesse ei ulatu kunagi päikesekiired, mis igal pool mujal jää kiiresti ära sulataks. Jää võiks pärineda Kuule aeg-ajalt langevatest komeedituumadest. "Clementine'i" saadud tulemusi kinnitas 1998. a. algul Kuu-orbiidile jõudnud USA automaatjaam "Lunar Prospector " (tõlkes "Kuu maavarade otsija"), mis oma neutron -spektromeetri abil leidis suure hulga jääd nii Kuu lõuna- kui ka põhjapooluse ümbrusest.
Aeg-ajalt on tulnud vaatlejatelt teateid salapärastest sähvatustest Kuul. Kui tegemist pole just silmapettega, siis võiks põhjuseks olla pragudest eralduva gaasi helendumisega. Vulkaanilist tegevust peetakse seejuures vähetõenäoliseks.
Tähtsamad Apollo lennud
40 aasta eest, 1969. aasta juulis jõudis kätte ameerika kuuprogrammi kulminatsioon . President J. F. Kennedy poolt 1961. aastal väljakuulutatud suurejooneline ettevõtmine (saata inimesed Kuule aastakümne lõpuks) oli jõudnud eesmärgini määratud tähtajast poolteist aastat varem.
Esimesele maandumisele Kuule eelnes kaheksa aastat pingelist ettevalmistustööd. Need olid ettevalmistavad lennud Gemini programmi raames, Apollo kosmoselaeva, kuumooduli, hiigelraketi Saturn V ja tema nooremate vendade Saturn-I ning Saturn-IB konstrueerimine ja maapealse katsekompleksi ning infrastruktuuri ehitamine. 1968. aasta jõulude ajal jõudsid kolm inimest esmakordselt kuuorbiidile Apollo-8 pardal ja nägid meie planeedi kaaslase pinda lähemalt kui keegi varem.
1969. aasta mais suundus järgmine kolmik Kuu poole, et katsetada kuumoodulit kuuorbiidil. Ja siis, 20. juulil 1969. aastal astusid esimesed inimesed Kuu pinnale: need olid Neil Armstrong ja Edvin (Buzz) Aldrin . Kolmas astronaut, Michael Collins , ootas neid kuuorbiidile jäänud orbitaallaevas.
Möödunud 40 aasta jooksul on palju räägitud ja kirjutatud esimesest maandumisest Kuule. Tuleb aga silmas pidada, et vaatamata selle tohutule sümboolsele tähtsusele, oli see maandumine tegelikult kogu kuukompleksi viimane katsetus. Selle lennu jooksul pidid inimesed ja tehnika tõestama, et loodud raketid ja kosmoselaevad võivad tõesti meeskonna Kuule viia ja Maale tagasi tuua. See oli lennu põhieesmärk. Teaduslikud ülesanded olid sihilikult piiratud. Astronaudid tegid vaid ühe lühiajalise väljumise kuupinnale kestusega kaks ja pool tundi (viimases kuuekspeditsioonis aga väljuti kolm korda kuupinnale, kokku enam kui 22 tundi). Astronautidele lubati eemalduda kuumoodulist mitte rohkem kui mõnikümmend meetrit (viimastes ekspeditsioonides eemaldusid astronaudid elektrisõidukiga kuumoodulist mitme kilomeetri kaugusele). Teaduslik uurimisaparatuur oli väga piiratud ja sisaldas vaid selle osa, mida sai kasutada väljumise lühikese aja jooksul. Vaatamata sündmuse tähtsusele, otsustati ohverdada isegi televisioonikujutise kvaliteet - aja säästmiseks transleeriti signaal kuumooduli väikese antenni abil, suur vihmavarjukujuline antenn jäeti kasutamata.
Apollo-11 ekspeditsioon õnnestus täielikult, kuid põhiline programm oli veel ees. Täna meenutatakse harva järgnevaid maandumisi, kui aga meenutatakse, siis kõiki üldiselt, vahet tegemata erinevatel lendudel. Vilksatavad segamini erinevad stardid, kuusõiduki fotod, äratundmatud figuurid skafandrites Kuu pinnal. Mõnikord meenutatakse eraldi vaid Apollo-13 ebaõnnestunud lendu: kosmoses toimuvat draamat jälgis siis pinevalt kogu maailm. Aga esimesele Kuule maandumisele järgnesid veel viis õnnestunud lendu, igaüks omaette huvitav. 1969. aasta oli kosmonautika sündmustega rikkas : Apollo-9 katselend maaorbiidil, kolm lendu Kuu poole kahe maandumisega, samuti NSVL lennud: esimene mehitatud laevade põkkumine jaanuaris, kolme Soyuz laevade kollektiivlend oktoobris .
Apollo 11
President John Kennedy kuulutas 1961. aastal, et kümnendi lõpul kõnnib inimene Kuul. Ameeriklaste ja kogu maailma unistus täitus juba kaheksa aastat hiljem, 1969. aasta 20. juulil.1969. aasta 20. juuli õhtul lõpetas Eesti Televisioon päeva toonase Kesktelevisiooni saatega « Armastatud laulja Jan Kiepura». Sellele järgnesid kell pool kaksteist viieminutilised «AK» lühiuudised. Ülejäänud maailm, kokku umbes 500 miljonit inimest, hoidis samal ajal hinge kinni. Esimesed inimesed olid just astumas Kuule, Vaikuse merele . Vaid kaks punast suurriiki, Nõukogude Liit ja Hiina, olid loobunud kohe algavast ameeriklaste otseülekandest. Astronautidest ei räägitud esialgu mitte sõnagi. Moskva meelehärmiks ei olnud nad ju venelased .

16. juuli hommikul anti Kennedy kosmosekeskusest start hiidraketile Saturn 5. Selle pardal olid 38-aastased Neil Armstrong ja Michael Collins ning 39-aastane Edwin Aldrin. Kell näitas Floridas poolt kümmet. Kellaaeg polnud juhuslik. Teadlased valisid hommikuse stardiaja, et Apollo 11 kuumoodul saaks mõni päev hiljem Vaikuse merele maanduda ereda päikesevalgusega. Apollo 11 tegi poolteist tiiru ümber Maa ning võttis suuna Kuule. Lennata tuli 384 000 kilomeetrit. Pika vahemaa läbimiseks kulus peaaegu neli päeva. 19. juuli õhtul jõudis Apollo Kuu lähedale ning hakkas pidurdama. Kosmoseraketist sai Kuu tehiskaaslane, mis tiirles 110 kilomeetri kõrgusel.
Järgmise päeva varahommikul oli käes otsustav hetk. Neil Armstrong ja Edwin Aldrin istusid kuumoodulisse Eagle (Kotkas). Michael Collins jäi orbiidile neid ootama. Eagle hakkas koos oma kahe astronaudiga aeglaselt Vaikuse mere poole laskuma. Kui kõrgusemõõdik näitas, et Kuuni on 150 meetrit, lülitas Armstrong automaatjuhtimise välja ning võttis ohjad enda kätte. NASA lennujuhtimiskeskuses Houstonis mõõdeti samal ajal kahe mehe pulssi : Neilil oli see 156, Edwinil 150 lööki minutis . 20. juulil, kui (Tallinnas näitas kell 23.18) maandus moodul Kuu pinnale. «Halloo, Houston! Siin Vaikuse meri. Kotkas on laskunud!» kõlas eetris. Eagle`is jätkus patareitoidet ja meeskonnal õhku vaid 41 tunniks, kuid astronaudid ei kiirustanud kohe Kuu pinnale ronima. Meestel tuli ajada selga rasked skafandrid ja veidi puhata .
Alles viis ja pool tundi pärast laskumist avas Armstrong mooduli luugi . Ta pööras ennast näoga Kotka poole ja hakkas aeglaselt trepist alla ronima. Kuust lahutas teda üheksa astet. Telekaamera oli Aldrini käes. «Viis, neli, kolm, kaks,» luges Neil ning sirutas vasaku jala Kuule. Tallinnas näitas kell 21. juulit, mõni minut enne kuut , kui esimene inimene kahe jalaga Kuu pinnal. «See on väike samm ühele inimesele, kuid suur hüpe kogu inimkonnale!» ütles ameeriklane legendaarsed sõnad. 18 minutit hiljem ronis trepist alla ka Edwin Aldrin. Astronaudid heiskasid kohe Kuule tähelipu. Maakaaslasel tuul ei puhu, seepärast oli lipuriie kinnitatud L-tähe kujuliselt vardale. Heisati ka ÜRO lipp . Asfalti meenutavale Vaikuse mere pinnale pandi suur metallplaat pealkirjaga: «Siia astus 1969. aastal esimest korda planeedilt Maa inimene! Me tulime rahusooviga kogu inimkonnalt.» Sellele plaadile olid varakult oma allkirja andnud astronaudid ja president Nixon . Armstrong ja Aldrin olid Kuu pinnal natuke üle kahe tunni. Nad korjasid kokku 22 kilogrammi pinnast, tegid kümneid fotosid ja jõudsid vastu võtta president Nixoni õnnitlused. Liikumine oli astronautidel üsna kohmakaks, kuid kõik läks hästi. Esimesena ronis moodulisse tagasi Aldrin, tema järel Armstrong. Esmalt võtsid astronaudid einet, puhkasid pisut ja lahkusid Kuult 21. juulil. Kosmoselaev maandus peaaegu neli päeva hiljem Vaikses ookeanis 812 meremiili Hawaii saartest edelas. Kopterid korjasid Armstrongi, Aldrini ja Collinsi ookeanist . Sõjalaevastiku ristleja pardal toodi nad mandrile. Texases Houstonis ootas kõigepealt ees 18-päevane karantiin . Seejärel korraldatud pikka kuulsusteekonda annab võrrelda vahest vaid esimese kosmonaudi Juri Gagarini omaga .
Kohtumised ja vastuvõtud New Yorgis , Chicagos, Houstonis ja mujal, triumfikäik Washingtoni Kapitooliumi künkale, lõunad, pressikonverentsid. Astronautide triumfile pani krooni 38-päevane turnee läbi 22 maailma riigi. Milliseks kujunes aga esimese Kuu-meeskonna saatus? Kosmosesse ei lennanud neist enam keegi. Michael Collins töötas lühikest aega Ameerika Ühendriikide riigisekretäri abina avalike suhete alal. 1971 . aastal leidis Collins hoopis südamelähedasema töö. Temast sai Smithsoni instituudi aeronautika- ja kosmonautikamuuseumi juhataja, 1978. aastal instituudi abiprorektor. Praegu elab ta tagasitõmbunult Floridas.
Edwin E. Buzz Aldrin ei leidnud kaua aega enda kohta. Seda reedavad ka tema raamatud, eriti «Naasmine Maale» –, kibe, kuid avameelne ülestunnistus. Samuti solvas koloneli, et pärast edukat reisi Kuule ei antud talle kindrali auastet. 70-ndate aastate algul reklaamis Aldrin mõni aeg televisioonis Volkswageni autosid, oli rahvusliku kosmoseühingu esimees. Praegu juhib ta Los Angeleses kolme väikefirmat. Sarnaselt Collinsiga on ka Aldrin tagasihoidlik ega armasta eriti avalikkust. Erinevalt kaaslastest, pole Neil Armstrong oma mälestusi kirja pannud . President Nixon määras ta varsti pärast lendu Rahukorpuse konsultatiivkomitee esimeheks. Mõne aja pärast naasis Armstrong aga koduosariiki Ohiosse ja asus ametisse kohaliku ülikooli aeronautikaprofessorina. Praegu farmis elav Armstrong teeb ka väikestviisi äri, tal on kaks last. Kirjadele paneb ta tagasihoidliku allkirja: professor Armstrong. Viimati said kolm astronauti avalikkuse ees kokku 1999. aasta juulis, kui neid võõrustas Valges Majas toonane president Bill Clinton.
Apollo 12
Teadaolevalt planeeriti Apollo programmi raames kümme maandumist Kuule. Finantseerimist hakati aga vähendama juba enne seda, kui Armstrong jõudis meie kaaslasele. 1970. aastal vähendati programmi mahtu ja kolm lendu jäeti ära. Apollo 12 ülesanded jäid ikkagi veel suurel määral tehnilisteks. Kuigi kuupinnale väljumiste arvu suurendati kaheni, astronautidele lubati eemalduda kuumoodulist kuni pool kilomeetrit, neil oli kaasas täielik teadusaparatuuri komplekt, aga väljumiste aeg jäi piiratuks ( seekord iga väljumine kestis umbes 4 tundi) jäid teaduslikud ülesanded veel tagaplaanile. Apollo 12 ekspeditsiooni peamiseks tehniliseks ülesandeks oli täpse maandumise tagamine. Täpsus oli hädavajalik tulevastes lendudes, kus mõnikord tuli maanduda keeruka mägimaastikuga piirkondades väikestele sobilikele platsidele (nt. Apollo 15). Apollo 11 lennul kerkis esile seoses sellega probleem: kuumooduli navigatsioonivigade tõttu orbitaalkiiruse vähendamise etapil toimus mitmekilomeetriline ülelend ja sattumine maandumisellipsi äärele kive täis kraatri kõrval. Armstrong pidi aktiivselt manööverdama, otsides maandumiseks sobiva platsi, kulutades ära peaaegu kogu kütusevaru. Apollo 12 meeskonna ees seisis ülesanne maanduda valitud punktile võimalikult lähedal. Sihtmärgiks valiti automaatjaam Surveyor-III, mis maandus Kuule 2,5 aastat varem ja töötas umbes kaks nädalat. Lisaülesandeks oli jalutuskäik jaamani ja selle osade lahtimonteerimine ning Maale toimetamine, et teadlased saaksid uurida, kuidas mõjutab tehnikat pikaajaline viibimine kuutingimustes. Jaama täpne asukoht oli määratud kuuorbiidilt tehtud fotode põhjal: fotosid võrreldi Surveyor-i poolt saadetud panoraamidega, samastati ümbritseva maastiku detaile ja nii leiti väike kraater , mille nõlvale maandus jaam. Hiljem nimetati see 200- meetriline kraater Surveyor-i kraatriks.
Apollo 12 meeskonnaliikmed olid komandör Charles (Pete) Conrad , kuumooduli piloot Alan Bean ja orbitaallaeva piloot Richard Gordon . Conrad oli juba kaks korda kosmoses käinud Gemini programmi raames. Bean'i jaoks oli see esimene lend. Gordon oli varem koos Conrad'iga Gemini-11 pardal lennanud. Ja siis, 14. novembril 1969. aastal oli hiiglaslik rakett (stardimass peaaegu 3000 tonni) stardivalmis. See oli esimene kord, kui starti tuli jälgima USA president Nixon ja mitusada aukülalist. Oli pilvine ja vihmane ilm, aga kuna nii tähtsad tegelased olid kohal, otsustati starti mitte edasi lükata.
Kõrvulukustava mürinaga tõusis seitsmes Saturn-V stardiplatformilt ning kadus kiiresti pilvedesse. Ja kohe algasid ka probleemid. Rakettmootorite leek moodustas pilvedes elektrit juhtiva samba ja poole minuti pärast lõi välk. Välk lõi nii teenindustorni kui ka kosmoselaeva. Välgulöögi tõttu lülitusid välja kosmoselaeva kütuselemendid, aga õnneks kanderaketisüsteemid ei kannatanud. Esimese lennuminuti lõpus toimus teine välgulöök, seekord pilvede vahel. See põhjustas kosmoselaeva güroplatformi väljalülitamise, mis kontrollib kosmoselaeva orientatsiooni kosmoses. Aga ka seekord vedas: tõrked olid ainult kosmoselaeva süsteemides, kanderaketi Saturn-V kõik süsteemid jätkasid korralikult funktsioneerimist peale mõnede telemeetriaandurite rikkeid. Juhtunu oli selge vedamine: 1987. aastal Atlas -Centaur raketi väljalennutamise põhjustatud välgulahendus põhjustas häireid pardaarvutis, seetõttu anti vale käsk juhtimisseadmetele ja raketi lend lõppes avariiga. Lend jätkus, varsti õnnestus taastada telemeetriaside ja käivitada kütuseelemendid. 2,5 minutit hiljem kui esimeses astmes oli ligi 2200 tonni petrooleumi ja vedelhapnikku otsa saanud, eraldati esimene aste. Veidi hiljem eraldati päästesüsteem - nõel raketi peal. 6,5 minuti pärast eraldus ka teine aste, milles kasutati kütusena vedelvesinikku ja vedelhapnikku. Seejärel käivitati kaheks minutiks kolmanda astme mootor (milles kasutati kütusena samuti vesinikku ja hapnikku) viies raketikoorma maalähedasele orbiidile. Orbiidil olles taastas laevameeskond güroplatformi orientatsiooni tähtede järgi, mille algne orientatsioon oli välgulöögiga rikutud. Kuna muid probleeme ei ilmnenud , siis otsustas ekspeditsiooni juhtkond jätkata lendu Kuule. Oli veel jäänud oht, et välgulöök võis kahjustada elektrisüsteeme langevarjude sektsioonis, põhjustades näiteks Pürolukkude rakendumist. Siis oleks Maale naasmisel meeskonna hukkumine vältimatu. Loobumine lennust Kuule oleks aga mõttetu, kuna see ei muudaks asja. Pärast kaht tiiru Maa ümber käivitati raketi kolmas aste uuesti, mis suunas orbitaallaeva ja kuumooduli Kuu poole teele. Mõne aja pärast toimus moodulite ümberasetamine: orbitaallaev eraldus raketi kolmandat astet ja orbitaalmoodulit ühendava adapteri küljest, adapteri ülemise osa katted eemaldati, orbitaallaev tegi 180-kraadilise pöörde ja põkkus kuumooduliga ja tõmbas siis selle ettevaatlikult adapteri alumisest osast välja. Juhtimismootorite käivitamisega suunati raketi kolmas aste ohutule kaugusele eemale ülejäänud kompleksist. Plaanis oli viia kolmas aste heliotsentrilisele orbiidile ümber Päikese. Vajalik kiirus saavutati juhtimismootorite tõuke ja kolmandasse astmesse allesjäänud vedelhapniku osalise pumpamisega läbi peamootori düüsi. Kõikides järgnevates ekspeditsioonides kukutati raketi kolmandad astmed Kuule: nende põrkel Kuu pinna vastu kiirustel ligi 3 km/s eraldus energia, mis on võrreldav 10 tonni trotüüli plahvatusega. Selle plahvatuse registreerisid seismoandurid, mille jätsid Kuule eelnevad ekspeditsioonid: nii uuriti meie kaaslase sisemist struktuuri. Aga Apollo-12 Kuule saatnud raketi kolmas aste ei kadunud igaveseks kosmosesse. Kõigile üllatuseks leiti see aste palju aastaid hiljem uuesti üles. Kanada amatöörastronoom avastas 2002. aastal objekti, mida esialgu peeti väikseks, umbes 30-meetrilise läbimõõduga asteroidiks. Objekti omapära seisnes mitte ainult kiires pöörlemises, vaid peamiselt ka selles, et ta oli maaorbiidil umbes viiekümnepäevase tiirlemisperioodiga. Kuid selline orbiit ei saa olla püsiv, kuna Kuu poolt tekitatavad gravitatsioonihäired suunavad ta peagi orbiidile ümber Päikese. Seega J002E3 (sellise tähistuse sai avastatud objekt) on saanud Maa kaaslaseks alles hiljuti , arvutuste järgi mõnikümmend aastat tagasi.
Kolm esimest lendu Kuule (Apollo 8, Apollo 10 ja Apollo 11 ) toimusid ohutuse kaalutlustel vaba naasmise trajektooril: kui laeva peamootor ei käivituks, lendaks laev ümber Kuu ballistilisel trajektooril ja pöörduks Maale tagasi: kõike vajalikke orbiidi korrektsioone sai teha väikeste juhtimismootoritega. Apollo 12 ekspeditsiooniks oli juba kindlustunne tehnikasse kasvanud ja ülelend Kuule toimus trajektooril, mis lubas viia Kuule suuremat koormist ning täpsemalt juhtida kuumooduli maandumist. Ilma korrektsioonideta liiguks laev 3000 kilomeetri kaugusel Kuu pinnast ja siis, lennates peaaegu 100 000 kilomeetri kaugusel Maast mööda, saaks Päikese kaaslaseks. Et suunata kosmoselaeva Maale tagasi, on vaja korrigeerida lennutrajektoori kas laeva või kuumooduli peamootoriga. Nende mootorite tõrge tähendaks meeskonna surma. Kuid Apollo 12 peamootor töötas teel Kuu poole oodatult ning see manööver viis kompleksi uuele trajektoorile, mis möödus 120 kilomeetri kauguselt Kuu nähtamatust poolest. Seal, neljandal päeval peale starti, käivitati peamootor uuesti, pidurdades kompleksi ja viies see peaaegu ringikujulisele orbiidile Kuu ümber. Conrad ja Bean sisenesid kuumoodulisse ja lülitasid sisse juhtimiseadmed ja kontrollisid üle kõigi süsteemide funktsioneerimise. Viienda päeva alguses sulges kuumooduli meeskond luugi enda taga ja eraldus orbitaallaevast. Kuumoodul läks üle elliptilisele orbiidile periseleeniga 15 km kõrgusel maandumiskoha lähedal. Umbes 500 km kaugusel maandumiskohast alustati juhitavat laskumist Kuule. Pidurdamise käigus saadeti trajektoori parameetreid Maale, kus arvutati välja vajalikke parandid korrektsioonide jaoks. Parandid saadeti piloodile tagasi ja Bean sisestas need kuumooduli pardaarvutisse. Pikaajalised treeningud maandumiskoha maastikumaketiga lubasid Conradil, kes juhtis maandumist, kiiresti kindlaks teha tuntud Kuu pinna orientiire, kui kuumoodul lähenes ettenähtud maandumiskohale. Kõrgusel umbes 200 meetrit lülitas Conrad välja automaatjuhtimise ja läks üle käsijuhtimisele. Valides sobiva platsi, maandus ta peaaegu pimesi, kuna kuumooduli mootor tõstis üles palju tolmu, mis varjutas kõik pinnadetailid. Ekspeditsiooni peamine eesmärk oli saavutatud: kaugus Surveyor-ini ei ületanud 200 meetrit. Kuumoodul maandus kraatri nõlval automaatjaama vastas.
4,5 tundi peale maandumist, olles ettevalmistunud väljumiseks, lasksid astronaudid kuumoodulist õhu välja ja avasid luugi. Nagu Apollo 11 ekspeditsioonilgi kandis kuumooduli külge kinnitatud kaamera üle astronautide esimesed sammud Kuu pinnal. Justkui meenutades Armstrong'i kuulsat fraasi “See on väike samm inimese jaoks, kuid tohutu samm inimkonnale”, hüüdis Conrad Kuule astudes: “Ohoh! See võis olla väike samm Neil'i jaoks, kuid see on pikk samm minule !” . Tõepoolest, Conrad oli Neil'ist kasvult tunduvalt lühem. Hiljem tunnistas Conrad, et ütles nii sellepärast, et oli sõlminud kihlveo itaalia ajakirjanikuga 500 dollari peale, kes väitis, et astronaudid rääkivat vaid neid sõnu, mida NASA neile suhu paneb. Muide, Conrad'i sõnul ta oma raha kätte ei saanud. Ringi vaadates märkas Conrad Surveyor´it ja teatas sellest rõõmsalt Maale. Komandöri ülev meeleolu aga ei jäänud Maal märkamata. Pärast tagasitulekut Maale viidi läbi eriuuring, ega astronaudid salaja alkoholi polnud tarvitanud. Peale maandumist Kuule ootas astronaute veel üks üllatus. Teatavasti olid kõik nende tegevused kokkuköidetud sedelitele kirjapandud, et ükski oluline asi ei ununeks. Need käsiraamatud olid astronautidel alati kaasas, ning nad kontrollisid oma tegevust nende järgi. Ja siis, Kuul olles avastasid Conrad ja Bean nende skafandrite vöödele kinnitatud tegevusjuhenditesse oli dublantmeeskonna astronautide poolt lisatud pilte ajakirjast “ Playboy ”.
Astronautide esimeseks ülesandeks Kuul oli kivimite ja regoliiti varuproovide kogumine maandumiskohal ja nende viimine kuumoodulile juhuks, kui mingil põhjusel tekib vajadus viivitamatult startida. Pärast heisati pidulikult USA lipp - iga ekspeditsiooni kohustuslik atribuut. Sellele järgnes suure vihmavarjukujulise lahtivõetava antenni ülesseadmine (antenni läbimõõt oli umbes 3 meetrit) Maaga parema side tagamiseks. ( Analoogne antenn seati üles ka Apollo 14 ekspeditsioonis. Viimastes ekspeditsioonides oli sarnane väiksema läbimõõduga antenn monteeritud kuusõidukile, televisioonisignaali sai Kuult edastada vaid peatustel, kuna antenni tuli piisava täpsusega suunata Maale). Apollo 11 ekspeditsioonil oli televisioonipilt mustvalge, nüüd aga oli neil kaasas värvikaamera. Telesaateid Kuult vaatajad aga kahjuks ei näinud. Kaamerat statiivile kinnitades suunas Bean selle kogemata Päikesele ning piisas vaid hetkest, et rikkuda kaamera vidikon. Nüüd ei saanud jälgida astronautide tegevust ei televaatajad ega ka lennujuhid. Muidugi toimetas Apollo 12 meeskond Maale palju mustvalgeid ja värvifotosid, mille kvaliteet oli telepildi omast palju parem. Avanud kuumooduli teadusaparatuuri sektsiooni, seadsid astronaudid üles seismomeetri, magnetomeetri, päikesetuule spektromeetri ja teisi mõõteriistu ning radioaktiivsetel isotoopidel töötava energiaallika. Pärast astronautide lahkumist töötasid kuupinnale jäetud seadmed veel mitu aastat, mis edastasid teaduslikke andmeid Maale kuni nende väljalülitamiseni 1970-ndate aastate keskel. Ekspeditsiooni juhid lubasid veeta väljas lisaks veel pool tundi, mis andis meeskonnale võimaluse kaugeneda moodulist mitmesaja meetri kaugusele, teha rohkem pilte ja koguda rohkem proove. Seejärel pöördusid astronaudid kuumoodulisse tagasi, sulgesid luugi, täitsid kuumooduli hapnikuga ja asusid päevatööst puhkama. Kuna skafandreid ei lubatud neil ohutuse kaalutlustel seljast võtta, pidid nad magama skafandrites.
Teine väljumine Kuule algas 12 tundi peale esimest. Astronaudid kontrollisid aparatuuri ja alustasid ümbruskonna uurimist pildistamise ja pinnaseproovide võtmisega. Nende sihiks oli jõuda Surveyor-III juurde. Ohutult kraatrisse laskumiseks oli astronautidel kaasas tross , kuid pinnas oli piisavalt tugev, et ilma vaevata Surveyor-III juurde jõuda. Astronautidele oli antud käsk mitte läheneda Surveyor-III-le altpoolt, kuna jaam võis alla libiseda ja astronaute vigastada. Astronaudid pildistasid hoolikalt Surveyor-it ning ekskavaatorikopaga kaevatud kraave . Siis asuti jaama detailide demonteerimise juurde. Kopp murti jaama küljest lahti, lõigati ära telekaamera ja mõned muud detailid, võeti värvi- ja tolmuproove. Oli rangelt keelatud puutuda rakettmootorite detaile. Maal avastati telekaamera seest eluvõimelisi baktereid - streptokokke. Esialgu loetleti seda tõestuseks, et mõned bakterid võivad aastaid säilitada elujõudu ka Kuul valitsevates tingimustes. Aga oli jäänud võimalus, et bakterid sattusid kaamerasse kas kuumoodulis või juba peale kaamera naasmist Maale. Niiviisi jäi bakterite ellujäämine Kuul kinnitamata. Astronaudid võtsid kaasa lisaks veel mitu kivi, mida Surveyor oli peale maandumist pildistanud, ja tulid kuumooduli juurde tagasi. Veel Maal olles plaanis Apollo 12 meeskond ühte kelmust. Conrad võttis salaja Kuule kaasa fotokaamera jaoks iseavaja. Astronaudid tahtsid kaamera panna statiivile ning iseavaja abil teha ühispildi: nemad kahekesi Surveyor-i taustal, et hiljem Maal kerkiks üles küsimus, kes küll võis neid Kuul pildistada. Kahjuks ei leidnud nad iseavajat Conrad'i kotist kohe üles, vaid alles hiljem, kui polnud enam aega pildistada. Lõpuks hakkasid astronaudid kuumoodulisse proove laadima (kokku üle 30 kg). Nüüd pidid nad pakkima ja oma kohtadele paigutama kõik materjalid, koguma kokku prügi ja mittevajalikud asjad. Nende asjade hulgas olid ka fotokaamerad - ülikallid Hasselbladid. Need ei olnud vajalikud tagasilennul, ja neid Kuule jättes võis säästa kütusevaru. Kõik tarbetud asjad visati läbi luugi Kuule tagasi. 6,5 tundi peale teise väljumise lõppu olid astronaudid valmis Kuult startima. Nüüd katkestati püropoltidega mehaanilised kinnitused maandumis- ja tõusastme vahel, giljotiiniga lõigati läbi ühenduskaablid, käivitati tõusastme mootor ja seitsme minutiga jõudis tõusuaste kuuorbiidile. Mõne tunni pärast, pärast mitmeid mänöövreid tõusastmega, põkkusid Conrad ja Bean orbitaallaevaga, kus neid ootas Richard Gordon. Poole tunniga viidi kõik proovid ja materjalid tõusastmest orbitaallaeva ning astronaudid sulgesid orbitaamooduli luugi. Tõusaste eraldati orbitaallaevast ja Maalt juhituna kukutati Kuu pinnale. Tõusuastme kontrollitud kukutamine Kuule oli seismilise eksperimendi osa: astme kukkumist Kuule registreerivad pinnale jäetud seismomeetrid, saadud andmete põhjal tehti järeldusi Kuu sisemisest ehitusest.
Orbitaallaev viibis kuuorbiidil veel enam kui ööpäev, pildistati kuupinda, kaasa arvatud järgmiste lendude jaoks planeeritud maandumiskohti. Kaheksandal päeval pärast starti Maalt, kui orbitaalmoodul oli Kuu tagaküljel, käivitas Gordon peamootori kaheks minutiks ning Apollo 12 suundus tagasi Maa poole. Veidi hiljem korrigeeriti esimest korda tagasilennu trajektoori. Kaks päeva hiljem, enne atmosfääri sisenemist tehti veel üks trajektoori korrektsioon. Veerand tundi enne atmosfääri sisenemist eraldati meeskonnamoodulist abimoodul. Nüüd seisis meeskonnamoodulil - 5,5-tonnisel koonusekujulisel kapslil - ees juhitav pidurdamine atmosfääris. Sisenedes atmosfääri kiirusel peaaegu 11 km/s, kuumakaitsekilbiga ( koonuse põhjaga) ees, juhtis pardaarvuti moodulit nii, et minimaalselt võimaliku ülekoormuse puhul tagada võimalikult täpne maandumine ettenähtud kohta Vaikses ookeanis, kus neid juba ootasid päästelaevad. Kui kiirus oli piisavalt vähenenud, avati pidurduslangevari ja hiljem kolm pealangevarju. Enne maandumist lõid päästelaev ja lennuk astronautidega raadioside . Televisiooniülekandes oli näha, kuidas kolme langevarjuga meeskonna moodul laskub vette ettenähtud nurga all, et vähendada vettekukkumisel lööki. Aga siis juhtus veel üks ebameeldivus, mis kroonib üldiselt igati edukat lendu. Löök vastu vett osutus siiski väga tugevaks , registreeriti kuni 15-kordne ülekoormus (vette maandumise ajaloos tugevaim). Löögi tõttu pääses kinnitusest lahti 16-millimeetriline kinokaamera ning kukkus Bean'le nii tugevasti vastu pead, et astronaut kaotas teadvuse ja hiljem oli vaja haav kinni õmmelda. Kohe peale maandumist hüppasid helikopterist meeskonnamooduli juurde päästemeeskonna ujujad, kes aitasid astronautidel selga panna bioloogilise kaitse ülikonnad ning siirduda päästepaati. Ja siis ootas Apollo 12 meeskonda ees pidulik vastuvõtt lennukikandjal Hornet ning üle kahenädala pikkune karantiin (karantiin lõpetati pärast Apollo 14 ekspeditsiooni, kui Kuu steriilsus oli lõplikult kinnitust leidnud).
Peale lendu oli Apollo 12 meeskonna liikmete elutee erinev. Charles Conrad sai orbitaaljaama Skylab esimeseks komandöriks ja osales selle väljalennutamisel tekkinud rikete remondis . Lahkudes NASA-st 1973. aastal, töötas ta televisioonikompaniis ja suures aerokosmilises firmas. 1999. aastal tegi ta mootorrattaga sõites avarii ja suri haiglas vigastustesse. Ta oli 69-aastane. Alan Bean lendas samuti Skylab-l, aga teises meeskonnas. Ta oli dublööriks Soyuz-Apollo projektis , kuid kosmosesse ta ei lennanud. Ta lahkus NASA-st 1981. aastal ja pühendas ennast maalimisele, nagu Aleksei Leonov, esimene inimene avakosmoses. Paljudel piltidel kujutas Bean kosmoselende ja muidugi ka Kuud. Richard Gordon sai dublööriks Apollo 15 ekspeditsioonis, siis määrati ta ekspeditsiooni Apollo 18 komandöriks, aga see lend jäeti ära (nagu kaks järgmistki). Kosmosesse Gordon enam ei lennanud. 1972. aastal lahkus ta NASA-st ja töötas erinevatel ametikohtadel erinevates ettevõtetes, mis tegelesid insener-tehniliste lahendustega.


Apollo 13
Apollo 13 meeskonda kuulusid komandör Jim Lovell, juhtimismooduli Odyssey piloot Jack Swigert ja kuumooduli Aquarius piloot Fred Haise. Jim Lovell oli veteran, kellel seljataga juba kolm kosmoselendu ning rohkem tunde kosmoses (572) kui ühelgi teisel astronaudil. Apollo 8 lennul oli ta Kuu tagumise külje juba ära näinud. Teiste meeste jaoks oli see esimene lend. Fred Haise oli tuntud kui tehnikaspetsialist, kes teadis iga pisiasja kuumooduli iga detaili kohta. Jack Swigert sattus aga meeskonda alles viimasel hetkel varumehena, sest esialgu juhtimismooduli piloodiks saama pidanud Ken Mattinglyl kahtlustati punetisi. Lovell valis juhtimismooduli nime Odyssey nii Homerose kui ka Arthur C. Clarke'i teose järgi ning alles oma odüsseialt tagasi olles tabas ta nime tähenduse irooniat.
Lend startis Kennedy Kosmosekeskusest 11. aprillil 1970 kell 19.13. Kaks päeva sujus vahejuhtumiteta, kuid siis võtsid sündmused ootamatu pöörde.
Nii elektrienergia kui ka joogi- ja seadmete jahutusvee saamiseks kasutati kosmoselaevas kolme keemilist kütuseelementi. Kütuseks olid –185 kraadini jahutatud vedel hapnik ja vesinik , mida hoiti isoleeritud sfäärilistes mahutites hooldusmoodulis. Lennu käigus ja temperatuuri muutudes hakkas vedelik aurustuma. Kui stardist oli kulunud kaks päeva, oli mahutites moodustunud vedeliku ja gaasi segu, mida tuli regulaarselt segada, et mahuti täituvuse andur õige lugemi saaks. Mahuti rõhu suurendamiseks oli sellesse paigaldatud ka kütteelement, millega segu vajadusel soojendati.
Astronaudid olid asumas oma korralisele uinakule, kuid enne seda otsustati mahutite sisu ära segada. Et eelmise uinaku ajal oli vesinikusurve anduri valehäire astronaudid üles äratanud, lülitati alarm seekord välja. Jack Swigert lülitas segisti tööle. Mitte keegi aga ei osanud aimata, et ühes hapnikumahutis oli saatuslik defekt . Nimelt puudus isolatsioon juhtmete ja mahuti sisu vahel. Kui mõnda aega tagasi oli selgunud , et hapnikumahuti elektrisüsteem peab vastu pidama stardiplatvormil kasutatavale pingele, mis oli kõrgem kui juhtimismoodulis kasutatav, vahetati enamik komponente ümber, kuid termostaat unustati vahetamata. Kui testimise käigus oli vaja mahuti tühjendamiseks hapnik aurustada, pandi kütteelement tööle, termostaat põles läbi, ega lülitanud enam kütet välja. Üle 400 kraadi tõusnud temperatuur sulatas aga teflonkatte, mis mahuti sisu elektrijuhtmetest isoleeris. Nüüd vajati katastroofiks üksnes sädet, mis tekkis segamisel. Rõhk mahutis hakkas kiirelt tõusma, kuid sellest teatama pidanud alarm oli välja lülitatud. Peagi kuulsid astronaudid plahvatust. Juhtpaneelil süttisid punased tuled, üks kahest elektrivarustuse kanalist oli täielikult katkenud ning üks kolmest kütteelemendist rivist väljas. Meeskonna jaoks tähendas see tol hetkel eelkõige Kuule minemise unistuse purunemist, sest reeglite järgi ei tohtinud seda teha ainult kahe elemendiga. Ka teine element lõpetas peagi oma töö.
Juhtimiskeskuses ei saadud aru, milles asi. Näiliselt omavahel seostamatuid vigu oli liiga palju. Alguses oletati, et instrumendid saadavad mingil põhjusel valesid näite. Peagi selgus, et olukord on väga tõsine. Kõik vähegi võimalikud stsenaariumid olid korduvalt simulaatoris läbi mängitud, kuid kunagi ei oldud katsetatud paljusid erinevaid, ebatõenäolisi ja samaaegseid talitlushäireid. Kui aga astronaudid äkki teatasid aknast mööda hõljuvast gaasipilvest, tundus kõik selge. Selge oli ka see, et hapniku lõppemine ja elektrivarustuse täielik katkemine oli ainult aja küsimus. Nüüd kaotas Kuule minek oma tähtsuse, sest astronautide elud olid ohus.
Juhtimismooduli elektrivarustus oli täielikult katkemas. Lisaks kuulus juhtimismooduli varustusse küll kolm akut, kuid need olid mõeldud Maa atmosfääri sisenemiseks. Otsustati, et meeskond lülitab juhtimismooduli toite täielikult välja ja kolib kuumoodulisse ümber. Ka kuumoodulis jäeti tööle vaid eluks hädavajalikud süsteemid. Arvutused näitasid, et energiavarudest piisas, et turvaliselt Maale tagasi jõuda.
Vigane Apollo oli Maast umbes 320 000 ja Kuust umbes 72 000 kilomeetri kaugusel, Kuu gravitatsioonijõud hakkas parajasti Maa oma ületama. Tagasipöördumiseks oli kaks võimalust – kohe ümber pöörata või teha ring Kuu orbiidil, kasutades Kuu gravitatsioonijõudu "hoo andmiseks ". Otsustati viimase variandi kasuks. Selleks oli vaja aga trajektoori muuta. Tavaolukorras kasutati kursi muutmiseks hooldusmooduli rakettmootoreid, kuid need olid tõenäoliselt viga saanud. Seega tuli kasutada kuumooduli laskumismootorit. Pärast Kuu tagant möödumist kasutati seda veel kord kiirendamiseks. Nüüd vajati veel vaid väikest kursimuutust enne Maa atmosfääri sisenemist, et kindlustada õige sisenemisnurk.
Kuumooduli varustus oli mõeldud kahele inimesele kaheks päevaks. Nüüd aga pidid selles vastu pidama kolm meest umbes neli päeva. Toidu-, vee- ega hapnikupuudust ei olnud, kuid probleemiks oli väljahingatava süsihappegaasi kontsentratsioon ümbritsevas õhus. Õhu puhastamiseks olid kuumoodulis ümara ristlõikega liitiumhüdroksiidfiltrid. Ka juhtimismoodulis olid sama otstarbega filtrid , kuid need olid ristkülikukujulise ristlõikega ega sobinud süsteemiga kokku. Houstonist saadud juhiste abil ehitasid astronaudid need filtrid käepäraseid vahendeid kasutades ümber.
Probleemiks oli ka temperatuur, mis langes kosmoselaeva sisemuses nii madalale, et mehed ei saanud enam korralikult magada , lõpuks näitas termomeeter ainult paari plusskraadi. Õhu niiskusesisaldus oli nii suur, et instrumendid olid kaetud kondensvee tilkadega ning astronaudid kartsid võimalikku lühist mooduli käivitamisel. Kohe, kui selgus, et energiavaru on piisav, otsustati juhtimismoodul uuesti käivitada. Kõigile kartustele vaatamata sujus käivitamine edukalt.
Veidi enne atmosfääri sisenemise protseduuri alustamist ühendati kõigepealt lahti hooldusmoodul. Alles nüüd nägid astronaudid, kui suured olid selle vigastused. Nad tegid sellest fotosid, mis aitasid hiljem plahvatuse põhjuseid uurida. Kui viimane kursikorrektsioon oli tehtud, lasti sentimentaalsete tunnete saatel minna ka kuumoodulil.
Pärast hooldusmooduli ulatuslike purustuste nägemist tekkisid kahtlused selle suhtes, ega atmosfääriga kokkupuutel tekkivat kuumust leevendav kuumuskilp plahvatuses viga ei saanud. Õnneks sujus atmosfääri sisenemine edukalt, ka langevarjud avanesid probleemideta, ning 17. aprillil kell 18.07.41 kukkus kosmoselaev Ameerika Samoa lähedal Vaiksesse ookeani, kus päästelaev Iwo Jima juba ootas.
Sellelt lennult pärineb ka hästi tuntud ja hiljem laiemassegi kasutusse läinud lause "Houston, we've had a problem". Apollo 13 lend sai tagantjärele nimeks "õnnestunud läbikukkumine".
Keegi kolmest Apollo 13 astronaudist enam rohkem kosmosesse ei läinud. Eelmise kahe Apollo meeskondadele oli antud lubadus, et lennu katkemisel pääsevad nad järgmise lennuga uuele katsele. Apollo 13 astronautidele aga kahjuks enam seda ei lubatud.
Kuul käinud inimesed:

Neil Armstrong - Apollo 11 - juuli, 1969

Edwin "Buzz" Aldrin - Apollo 11 - juuli, 1969

Charles "Pete" Conrad - Apollo 12 - november, 1969

Alan Bean - Apollo 12 - november, 1969

Alan Shepard - Apollo 14 - veebruar, 1971

Edgar Mitchell - Apollo 14 - veebruar, 1971

David Scott - Apollo 15 - juuli, 1971

James Irwin - Apollo 15 - juuli, 1971

John Young - Apollo 16 - aprill, 1972

Charles Duke - Apollo 16 - aprill, 1972

Gene Cernan - Apollo 17 - detsember, 1972

Harrison Schmitt - Apollo 17 - detsember, 1972
Kasutatud kirjandus:

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=159922

http://history.nasa.gov/SP-350/toc.html

http://history.nasa.gov/ap11ann/introduction.html

http://nssdc.gsfc.nasa.gov/imgcat/html/mission_page/EM_Apollo_11_page1.html

http://www.hq.nasa.gov/alsj/frame.html

http://www.lpi.usra.edu/resources/apollo/

http://et.wikipedia.org/wiki/Apollo_13

http://knowledgerush.com/kr/encyclopedia/List_of_men_who_walked_on_the_moon/


25