Kuu, kui maa kaaslane (0)

Saaremaa Ühisgümnaasium
Kuu kui Maa kaaslane
Referaat
Autor: Sander Tiit 9A
Juhendaja : Arne Loorpuu
Kuressaare 2010

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. MIS ON KUU JA MILLEST SEE KOOSNEB? 4
1.1. Faktid Kuust 4
1.2. Kuu kraatrid ja mäed 6
1.3. Kuu pinnaehitus 8
1.4. Kuu sisemus 9
1.5. Kuu tekkimine 10
2. REISID KUULE 12
2.1. Apollo 11 12
2.2. Armstrongi samm Kuu pinnale 12
2.3. Apollo 12 14
2.4. Apollo 13 14
2.5. Apollo 14 15
2.6. Apollo 15 15
2.7. Apollo 16 16
2.8. Apollo 17 17
KOKKUVÕTE 18

SISSEJUHATUS

„Oluline on see, et ei lakataks küsimast.
Uudishimul on oma otstarve.“
Albert Einstein
Kogu päikesesüsteemi moodustumine algas 4,6 miljardit aastat tagasi gaasi-tolmupilvest. Arvatavasti läheduses toimunud supernoova plahvatuse tulemusel hakkas osa sellest pilvest kokku tõmbuma, kiire pöörlemise tulemusena moodustus 100 000 aasta jooksul protoplanetaarne ketas , mille keskel oli kuum tihe prototäht, meie Päikese eelkäija. Sellest kettast hakkasid tekkima planeedid . Seega on ka Kuu kui üks taevakeha 4,6 miljardit aastat vana.
Kuid kas pole kummaline, et Kuu ketas on Maalt vaadatuna täpselt sama suur, kui Päike? Enamik inimesi teab väga hästi, et Kuu on Päikesega võrreldes tilluke , kuid asub meile lähemal, mistõttu nad paistavadki ühesuuruste ketastena. Maine`i ülikooli füüsika- ja astronoomiaprofessor Neil F. Comins on kirjeldanud tagajärgi, mis ilmneksid Kuu puudumisel – maa pöörleks sel juhul nii kiiresti, et ööpäev kestaks kõigest kaheksa tundi ning kõrgemat elu üldse ei eksisteeriks.
Minu referaadi teemaks valitud Kuu kui Maa kaaslane on igati põnev ja hariv. Seda referaati koostades lugesin paljusid huvitavaid raamatuid ja allikaid . Peagi mõistsin, kui palju on asju, mida ma Kuust ei tea ja kõik see innustas mind veelgi enam. Paljud meist teavad Kuust vaid seda, et see on suur, hall, ümmargune kera taevas ja see paistab öösel. Minu eesmärgiks on aga leida vastused küsimustele nagu näiteks, millest Kuu koosneb, milline ta täpselt välja näeb ning kuidas seda kõike on viimaste aastakümnete jooksul uuritud. Selleks on töös kirjutatud esmalt Kuust ja selle ehitusest ning seejärel Apollo reisidest Kuule.
Kuna Kuu on meie koduplaneediga lahutamatus koosluses, siis on täiesti arusaadav, miks soovisin sellel teemal kirjutada. On ju Kuu tekitanud inimestes tuhandeid aastaid aukartust ja imetlust, nii ka minus . Loodan, et suudan lugejaid viia sammukese lähemale teadmaks, mis on Kuu.

1. MIS ON KUU JA MILLEST SEE KOOSNEB?

1.1. Faktid Kuust

Kuu on Maale lähim taevakeha. Ta asub nii lähedal, keskmiselt vaid 384 400 km kaugusel, et iga inimene võib sealt palja silmaga näha sama palju detaile kui astronoom maapealse teleskoobiga Marsil. Kuna Kuu orbiit on küllalt piklik, siis muutub tema kaugus Maast piirides 356 410 km kuni 406 700 km. Sellega kaasnevat Kuu näiva suuruse muutumist oleks isegi silmaga märgata, kui saaks Kuud neis asendites korraga taevas näha.
Joonis 1. Maa ja Kuu võrdlus
Ühe tiiru tegemiseks ümber Maa kulub Kuul umbes üks kuu, täpsemalt 27 päeva ja 8 tundi. Nagu kõik arvatavasti on märganud, paistab Kuu selle aja jooksul väga erinevalt ja pole teatava ajavahemiku vältel üldse näha. Seda faasi nimetatakse noorkuuks, Kuu on sel ajal Päikese ja Maa vahel. Valgustatud ja valgustamata osade piirjoonel (nn. terminaatoril) tõuseb Päike – sinna saabub Kuul hommik. Iga päevaga muutub valgustatud osa suuremaks ja Kuu loojub üha hiljem. Täiskuu ajal paistab kettakujuline Kuu kogu öö. Edaspidi hakkab valgustatud osa vähenema ja ta tõuseb üha hiljem pärast päikese loojumist. Kuu faasid korduvad iga 29 ja poole päeva järel.
Kui kuusirp on väike, siis võib Kuu valgustamata osal märgata nõrka helendust. Seda nimetatakse tuhkvalguseks ja selle põhjuseks on Maalt Kuule peegeldunud valgus. Nähtus on analoogiline kuuvalgetele öödele Maal. Võiks öelda, et Kuul on parasjagu "maavalge öö". Kuna Maa on Kuust suurem ja parem peegeldaja, siis on Kuul "maavalgel ööl" tunduvalt valgem kui kuuvalgel ööl Maal. Tuhkvalgusega osa tundub olevat väiksema läbimõõduga kui sirp . Siin on tegemist puhtalt nägemise iseärasusega: tugevamini valgustatud ese näib suuremana sama suurest, kuid nõrgemini valgustatud esemest. Kuuga on seotud ka varjutused.
Kuu on oma suuruselt väike, tema läbimõõt 3476 km on ligi 4 korda ja mass koguni 81 korda väiksem kui Maal. Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda väiksem Maa omast, st. iga asi kaalub Kuul kuus korda vähem kui Maal. Oma väiksuse tõttu ei ole Kuul märkimisväärset atmosfääri, sest ta ei suuda seda kinni hoida. Sõna märkimisväärne on siin oluline, sest mingi atmosfääri moodustab Kuu ümber päikesetuul. See on aga nii hõre, et maistes laborites taolist vaakumit saada ei õnnestu: ta on 10 000 miljardit korda hõredam õhust merepinnal.
Palja silmaga on Kuul näha tumedaid laike. Astronoomid kutsuvad neid meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel olevat laiku koguni ookeaniks. Heledaid alasid seevastu nimetatakse mandriteks, sest märg pinnas on tumedam kui kuiv. Fantaasiarikkad nimed andis meredele itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Joannes Riccioli 1651 . aastal. Kuu 22 merest on suurim Tormide ookean pindalaga 2,1 miljonit ruutkilomeetrit, seega veidi väiksem Gröönimaast. Võrdluseks võib lisada, et Kuu kogupindala, 38 miljonit ruutkilomeetrit, on veidi väiksem kui Ameerika manner.
Meresid pikema aja jooksul jälgides selgub , et oma asukohta nad ei muuda. Seega on Kuu alati pööratud Maa poole ühe ja sama küljega, seejuures vastaskülg jääb nähtamatuks (nn. Kuu nähtamatu e. tagakülg). See ei tähenda, nagu Kuu ei pöörleks ümber oma telje. Kuu aja jooksul näeksime Kuud sellisel juhul kõigist külgedest. Sellise olukorra põhjustab hoopis asjaolu, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga , mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. See pole Päikesesüsteemis mingi erandnähtus, seda esineb ka teiste planeetide kaaslastega.
Kuna Kuu ei liigu ümber Maa ühtlase kiirusega, siis on võimalik natuke "nurga taha" piiluda. See libratsiooni nime all tuntud efekt võimaldab näha 59% kogu Kuu pinnast. Terves ulatuses nägid inimesed Kuu tagakülge aga alles 1959 . aastal, kui nõukogude automaatjaam " Luna 3" edastas sellest pärast möödalendu esimesed, paraku küll üsna udused fotod. Kuu esi- ja tagakülg on väga erineva välimusega. Esikülg on mereline , need hõlmavad Kuu pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd , mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast.

1.2. Kuu kraatrid ja mäed

Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid , mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kõige suuremas Kuu mäeahelikus, Apenniinides, asub ka Kuu kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna. Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt nimesid . Teiste hulgas on ka mitmeid Eestiga seotud teadlaste nimelisi kraatreid, näiteks Krusenstern , Struve ja Ostwald .
Joonis 2. Kuu kraatrid
Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17 000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on kraatritega kaetud Kuu valdavalt mandriline tagakülg. Esiküljel asub Kuu nähtava külje suurim kraater Clavius, mille 6600 meetri kõrguste vallide vahekaugus ulatub kuni 235 kilomeetrini.
Pikka aega käis vaidlus kahe erineva kraatrite tekketeooria pooldajate vahel. Ühed väitsid, et need on vulkaanilist päritolu, teised pidasid tekkepõhjuseks meteoriitide põrkeid. Neist teine saavutas juba enne kuulendude algust kindla võidu ja kuulennud kinnitasid seda seisukohta veenvalt . Meie looduslikul kaaslasel leidub küll ka (kustunud) vulkaane , kuid need on mõõtmetelt väikesed ja pole Kuu välimuse kujundamisel mänginud olulist osa. Tavaliselt umbes kiirusega 20 km/s liikuva meteoriidiga kokkupõrkel ei teki mitte Kuu pinda lihtsalt auk, vaid toimub võimas plahvatus . Selle käigus välja heidetava pinnase mass ületab meteoriidi massi 10 000 korda ja tekkinud augu läbimõõt tema läbimõõdu 10 kuni 20 korda. Väljapaisatud aine moodustab augu ümber valli. Lisaks osa ainest aurustub, osa sulab ja osa võib lennata tekkekohast väga kaugele. Nii on mõned killud lennanud koguni Maale, neid nimetatakse Kuult pärit meteoriitideks.
Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest. Kuni 15-kilomeetrise läbimõõduga kraatrid on nõgusa, kausikujulise süvendiga. Suurematel kraatritel on põhjad suhteliselt tasased, vallide siseküljel on terrassid ja keskel mägi või koguni mitu mäge. Suuremaid kui 180 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid ümbritseb kaks või rohkem ringvalli. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 kilomeetrit, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis basseiniks. Kokku on neid moodustisi Kuul umbes 35.
Need veetud basseinid on tihedalt seotud sama kuivade Kuu meredega. Kuu suurim bassein kannab pikka nime Lõunapooluse- Aitkeni bassein. Tema läbimõõt on 2500 kilomeetrit ja suurim sügavus 13 kilomeetrit. Tegemist on terve Päikesesüsteemi suurima ja sügavaima põrkestruktuuriga.
Kuu tehiskaaslaste "Lunar Orbiter" lennu jälgimisel selgus, et basseinide kohal on raskusjõud tugevam. See on tingitud basseinide all oleva aine keskmisest suuremast tihedusest. Neid moodustisi hakati nimetama maskoniteks (lühend sõnast massikontsentratsioon) ja nad asuvad küllaltki pinna lähedal.
Juba enne Kuu-lende peeti tumedat ainet meredes ja basseinides vulkaaniliseks laavaks. "Apollo" astronautide poolt Kuu pinnalt kogutud proovid näitasidki, et tegemist on tõesti basaldiks nimetatava vulkaanilise kivimiga. Pole siiski selge, kust see laava pärineb. Mõningatel juhtudel on laava välja voolanud basseini servaosas olevatest lõhedest.
Kivimiproovide vanuse määramine näitab, et basseinid on tekkinud 3,85 kuni 4 miljardit aastat tagasi toimunud intensiivse meteoriitidega pommitamise käigus. Mered ja merelised alad basseinides moodustusid ajavahemikus 2,5 kuni 3,7 miljardit aastat tagasi. Sellest ajast on Kuu üldilme säilinud tänaseni. Hiljem on väiksemad kokkupõrked tekitanud vaid hulga kraatreid.
Suurematest kraatritest üks nooremaid on Tycho (läbimõõt 85 km), mis on eriti hästi näha täiskuu ajal. Siis on näha ka kraatrist lähtuvad heledad kiired, st. kraatri tekkimisel väljapaiskunud aine poolt tekitatud pikad ja kitsad moodustised. Üks neist kiirtest ulatub koguni 2000 kilomeetri kaugusele teisele poole Vaikuse merd. Sinna maandunud "Apollo 17" astronautide poolt võetud pinnaseproovid näitasid Tycho kraatri vanuseks vaid 110 miljonit aastat ning seetõttu pole kiired jõudnud veel tuhmuda. Silmapaistev kiirte süsteem on veel 90-kilomeetrise läbimõõduga Kopernikuse kraatril, millel vanust 800 miljoni aastat.

1.3. Kuu pinnaehitus

Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Automaatjaama "Surveyor 3" poolt pinnakihi uurimiseks kaevatud transheed olid suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, kui maandumiskohta külastasid "Apollo 12" astronaudid. Arvata võib, et astronautide poolt Kuu pinnale jäetud erakordselt selged jalajäljed säilivad seal miljoneid aastaid.
Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Regoliiti moodustavate osakeste keskmine läbimõõt on alla millimeetri. Peale kivimitükikeste sisaldab regoliit ka põrke käigus tekkinud klaasjaid osakesi. Sageli on osakesed selle klaasja ainega omavahel ühendatud.
Suurem osa mandrite kivimitest on bretshadeks nimetatav keeruline segu teistest kivimitest. Mõned bretshad on iseäraliku keemilise koostisega ja neid kutsutake KREEP-iks. Nimi tuleneb nendes tavalisest rohkem esinevate elementide kaaliumi (K), haruldaste muldmetallide (ingl. k. Rare-Earth Elements) ja fosfori (P) nimede esitähtedest.
Kuna Kuul pole atmosfääri, siis pole seal midagi, mis temperatuure ühtlustaks. Keskpäeval tõuseb ekvaatoril temperatuur 110°C, öösel enne Päikese tõusu langeb aga -180°C. Kuu pinnakihi halva soojusjuhtivuse tõttu on sügavamal kui üks meeter temperatuur püsivalt umbes -50°C. Veel sügavamal hakkab temperatuur kasvama Kuu sisemusest tuleva soojuse tõttu.

1.4. Kuu sisemus

Kuu siseehituse kohta on andnud kõige rohkem infot "Apollo" astronautide poolt paigaldatud neli seismograafi. Seismiliselt on Kuu väga vaikne, sest seal pole ei tuult , laineid , vulkanismi ega laamade liikumist. Kõige sagedasemad on Maa loodejõudude poolt perioodiliselt esilekutsutavad kuuvärinad. Need toimuvad sügaval pinnases (700 - 1100 km) ja on küllaltki nõrgad. Kuust endast tingitud kuuvärinad on haruldased , kuni miljard korda võimsamad ja toimuvad vaid 25 kuni 300 km sügavusel. Mõlemat tüüpi kuuvärinate epitsentrid koonduvad vaid paari Kuu piirkonda. Kuuvärinaid tekitavad ka kraatrite külgedelt allaveerevad kivid ja pinnale langevad meteoriidid . Kunstlike kuuvärinaid tekitati programmi "Apollo" käigus, kukutades kasutatud maandumismoodulid Kuule.
Kuu ja Maa siseehitusel on küll väikseid sarnasusi , kuid ka suuri erinevusi. Kuu koor on paksem kui Maa koor, ulatudes 70 kilomeetrist nähtaval poolel 150 kilomeetrini tagaküljel. Koore erineva paksusega on ilmselt seletatav ka Kuu esi- ja tagakülje erinev välimus, kuna paksema koore tõttu ei pääsenud laava tagaküljel välja. Koore all on mantel , mis moodustab Kuust suurima osa. Seismiliste piki- ja ristlainete erinevus näitab, et Kuul on poolvedel tuum. Tuuma suurus pole täpselt teada, tema raadiuse hinnangud ulatuvad 100 kuni 400 kilomeetrini. Ta arvatakse koosnevat rauast.
Vaatamata vedelast rauast tuumale ei ole Kuul üldist magnetvälja, kuid leidub ka erandeid . Magnetiseerunud on Kuu kivimid, seejuures seda tugevamalt, mida vanemad nad on. Ilmselt on Kuul olnud varasematel aegadel magnetväli.

1.5. Kuu tekkimine

Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi. "Apollo"-lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi:

Kaksik-planeedi hüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmu pilvest.

Lõhenemise hüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.

Haaramise hüpoteesi järgi haaras Maa temast liiga lähedalt möödalennanud juba "valmis" Kuu enda ümber tiirlema.
Tõsiste raskuste tõttu tuli kõik need hüpoteesid kõrvale jätta. Praegu loetakse kõige tõepärasemaks nn. hiiglasliku kokkupõrke teooriat, mis sai alguse 1970ndate keskel ja kujunes välja aastaks 1984. Selle järgi põrkas üle 4,6 miljardi aasta tagasi umbes Marsi suurune keha kokku Maaga, (vanimad leitud Kuu kivimid on 4,36 miljardit aastat vanad, seega vanemad kui Maa vanimad kivimid). Kokkupõrke tulemusena paisati suur hulk tulist ainet orbiidile ümber Maa, kus sellest moodustuski Kuu. See hüpotees seletab muuhulgas ära Maa pöörlemiskiiruse ja selle, miks on Maal suurem tuum kui Kuul. Esialgu oli Kuu üleni kaetud laava ookeniga, mille paksus oli vähemalt 500 kilomeetrit.
Viimasel ajal on saadud huvitavaid andmeid veest või õigemini küll jääst Kuul. 1994. a. Kuu ümber tiirutanud Ameerika automaatjaama "Clementine" tehtud radarmõõtmised näitasid, et Kuu lõunapooluse lähedal olevate kraatrite vallide varjus on tõepoolest jääd. Nimetatud kohtadesse ei ulatu kunagi päikesekiired, mis igal pool mujal jää kiiresti ära sulataks. Jää võib pärineda Kuule aeg-ajalt langevatest komeedituumadest. "Clementine'i" saadud tulemusi kinnitas 1998.a. algul Kuu-orbiidile jõudnud USA automaatjaam "Lunar Prospector " (tõlkes "Kuu maavarade otsija"), mis leidis suure hulga jääd nii Kuu lõuna- kui ka põhjapooluse ümbrusest.
Aeg-ajalt on tulnud vaatlejatelt teateid salapärastest sähvatustest Kuul. Kui tegemist pole just silmapettega, siis võiks põhjuseks olla pragudest eralduva gaasi helendumisega. Vulkaanilist tegevust peetakse seejuures vähetõenäoliseks.

2. REISID KUULE

2.1. Apollo 11

Apollo 11 oli kosmoselaev , mis viis esimese inimese Kuu pinnale. Apollo 11 meeskonda kuulusid komandör Neil Armstrong , juhtimismooduli piloot Michael Collins ja kuumooduli piloot Edwin Aldrin . 1969.aasta 16.juuli hommikul andis hiidrakett Saturn V Kennedy Kosmosekeskuses kosmoselaevale stardi. Apollo 11 tegi poolteist tiiru ümber Maa ning võttis seejärel suuna Kuule.
Kuule jõudmiseks pidi kosmoselaev läbima 384 000 kilomeetrit. Selleks kulus peaaegu neli päeva. 19. juuli õhtul jõudis Apollo Kuu lähedale ning hakkas pidurdama. Kosmoselaevast sai Kuu tehiskaaslane, mis tiirles 110 kilomeetri kõrgusel.
Neil Armstrong ja Edwin Aldrin istusid kuumoodulisse Eagle (Kotkas), mis hakkas aeglaselt Vaikuse mere poole laskuma. Kui kõrgusemõõdik näitas, et Kuuni on 150 meetrit, lülitas Armstrong automaatjuhtimise välja ning juhtis kuumoodulit käsitsi. 20. juulil, kui Tallinnas näitas kell 23.18, maandus moodul Kuu pinnale. „Hallo, Houston! Siin Vaikuse meri. „Kotkas“ on laskunud!“ kõlas eetris. Eagle'is jätkus patareitoidet ja õhku vaid 41 tunniks, kuid astronaudid ei kiirustanud kohe Kuu pinnale ronima. Meestel tuli puhata ja panna selga rasked skafandrid.

2.2. Armstrongi samm Kuu pinnale

Alles viis ja pool tundi pärast maandumist avas Armstrong mooduli luugi . Ta pööras ennast näoga Kotka poole ja hakkas aeglaselt trepist alla ronima. Kuust lahutas teda üheksa astet. Telekaamera oli Aldrini käes. „Viis, neli, kolm, kaks,“ luges Neil ning sirutas vasaku jala Kuule. Mida ta sel hetkel tundis? „Mitte midagi erilist. Ma tahtsin lihtsalt väga ettevaatlik olla,“ ütles Neil Armstrong hiljem pressikonverentsil. Tallinnas oli 21. juuli 1969.aasta, mõni minut enne kuut , kui esimene inimene kahe jalaga Kuu pinnal seisis . „See on väike samm ühele inimesele, kuid suur hüpe kogu inimkonnale!“ ütles ameeriklane legendaarsed sõnad.
Esimeseks ülesandeks oli meeskonnal katsetada erinevaid liikumisviise Kuul, kus gravitatsioonijõud on umbes kuus korda väiksem kui Maal. Liikumine sujus võrreldes maapealsete katsetega üllatavalt hästi. Armstrong ja Aldrin olid Kuu pinnal veidi üle kahe ja poole tunni. Nad kogusid ligi 22 kilogrammi pinnaseproove, tegid kümneid fotosid ja võtsid vastu Ameerika president Nixoni õnnitlused. Nad paigaldasid Kuule ka seismomeetri ja peegeldi Maa ja Kuu vahelise täpse kauguse mõõtmiseks laserkiire abil.
Esimesena ronis kuumoodulisse tagasi Aldrin, tema järel Armstrong. Esmalt võtsid astronaudid einet, puhkasid pisut ja lahkusid Kuult 21. juulil 1969.aasta Õhkutõusu salvestanud kaamera talletas Kuule jäänud lipu kõikumise mootori käivitumisel, kuid Buzz Aldrin väidab, et nägi, kuidas lipp lõpuks ümber kukkus. Selle vältimiseks püstitati järgmistel lendudel lipp kuumoodulist kaugemale. Kosmoselaev jõudis Maale tagasi 24. juulil ning kukkus Vaiksesse ookeani 812 meremiili Hawaii saartest edelas. Kopterid viisid Armstrongi, Aldrini ja Collinsi sõjalaevastiku ristlejale, mis astronaudid kodumaale tõi. Peale seda ootas neid ees 18-päevane karantiin Houstonis.
Apollo 11 reis Kuule on kõikidest Apollo reisidest kindlasti kõige tuntum, peamiselt tänu sellele, et Armstrong oli esimene inimene, kes on eales kuule astunud .
Joonis 3. Apollo 11 meeskond

2.3. Apollo 12

Apollo 12 oli Apollo programmi teise Kuule maandunud lennu sooritanud kosmoselaev. Apollo 12 meeskonda kuulusid komandör Charles " Pete " Conrad , juhtimismooduli Yankee Clipper piloot Richard F. Gordon ja kuumooduli Intrepid piloot Alan L. Bean . Kosmoselaev startis Kennedy Kosmosekeskusest 14. novembril 1969.
Apollo 12 kuumooduliga prooviti esimest korda täppislaskumist, mis õnnestus hästi, kuigi ebatasase pinna tõttu oldi sunnitud veidi ettenähtud punktist kõrvale kalduma. Intrepid maandus Tormide ookeanis 19. novembril. Pete Conrad ja Alan Bean käisid Kuu pinnal kahel korral, olles seal kokku 7 tundi, 45 minutit ja 18 sekundit. Nad kogusid üle 34 kg kivimiproove ning seadsid üles aparatuuri Kuu seismilise aktiivsuse, päikesetuule ja magnetväljade registreerimiseks. Maale tagasi jõuti 24. novembril.

2.4. Apollo 13

Apollo 13 oli kosmoselaev, mis pidi sooritama Apollo programmi kolmanda Kuu pinnal maanduva lennu. Apollo 13 meeskonda kuulusid komandör Jim Lovell, juhtimismooduli Odyssey piloot Jack Swigert ja kuumooduli Aquarius piloot Fred Haise. Lend startis 11. aprillil 1970. Kaks päeva hiljem toimus kosmoselaeva pardal plahvatus, mille põhjustas vigane hapnikumahuti. Laeva hooldusmoodul sai tõsiselt kannatada ning meeskonna varustamine elektrienergiaga praktiliselt katkes. Meeskond kasutas kosmoses elamiseks kuumoodulit ning tegi Houston juhtimiskeskusest saabuvate juhtnööride abil mitmesuguseid parandusi.
Vigane Apollo oli Maast umbes 320 000 ja Kuust umbes 72 000 kilomeetri kaugusel, Kuu gravitatsioonijõud hakkas parajasti Maa oma ületama. Tagasipöördumiseks oli kaks võimalust – kohe ümber pöörata või teha ring Kuu orbiidil, kasutades Kuu gravitatsioonijõudu "hoo andmiseks ". Otsustati viimase variandi kasuks. Selleks oli vaja aga trajektoori muuta. Tavaolukorras kasutati kursi muutmiseks hooldusmooduli rakettmootoreid, kuid need olid tõenäoliselt viga saanud. Seega tuli kasutada kuumooduli laskumismootorit. Pärast Kuu tagant möödumist kasutati seda veel kord kiirendamiseks. Nüüd vajati veel vaid väikest kursimuutust enne Maa atmosfääri sisenemist, et kindlustada õige sisenemisnurk.
Maandumine läks õnneks sujuvalt ning 17. aprillil kukkus kosmoselaev Ameerika Samoa lähedal Vaiksesse ookeani, kus päästelaev Iwo Jima juba ootas. Sellelt lennult pärineb ka hästi tuntud ja hiljem laiemassegi kasutusse läinud lause „Houston, we've had a problem". Apollo 13 lend sai tagantjärele nimeks "õnnestunud läbikukkumine".

2.5. Apollo 14

Apollo 14 oli kosmoselaev, mis sooritas Apollo programmi kaheksanda mehitatud kosmoselennu ja kolmanda mehitatud lennu Kuule 31. jaanuar-9 veebruar 1971 . Meeskonda kuulusid komandör Alan Shepard, Stuart Roosa ja Edgar Mitchell . Shepard võttis poolsalaja kaasa golfikepi ja -pallid ning tegi Kuul kaks lööki. Ta väitis, et teine pall liikus edasi „miile ja miile ja miile", kuid hiljem leidis, et tegelikult jõudis see 200...400 jardi kaugusele. Mitchell tegi teel Kuule mõned volitamata meeltevälise taju eksperimendid . Maale jäänud sõbrad lasksid tal kaarte ära arvata. Äraarvamiste protsent olevat olnud statistilisest keskmisest väiksem.

2.6. Apollo 15

Apollo 15 oli kosmoselaev, mis sooritas Apollo programmi neljanda lennu Kuule. Lend startis Kennedy Kosmosekeskusest 26. juulil 1971. Kuumoodul maandus Kuu pinnal 30. juulil ja lahkus sealt 2. augustil, jõudes Maale tagasi 7. augustil. Lennu kestuseks oli kokku 295 tundi, 11 minutit ja 53 sekundit. Apollo 15 meeskonda kuulusid komandör David R. Scott , juhtimismooduli Endeavor piloot Alfred M. Worden ja kuumooduli Falcon piloot James B. Irwin.
Apollo 15 oli esimene lend, mille puhul astronaudid veetsid Kuu pinnal suhteliselt kaua aega, keskendudes teaduslikele uuringutele. Kokku tõid nad kaasa 76,8 kg kivimeid. James Irwin ja David Scott tegid Kuul esimese sõidu kuuautoga, sõites läbi 27,9 km. Kuuauto pikkus oli 310 cm, laius 183 cm, kõrgus 144 cm, mass (Maal) 209 kg, kandevõime 480 kg, jõuallikad kaks 36V patareid , iga ratast vedas 190W mootor.
Joonis 4. Kuuauto
Kuu orbiidil tiirlev Alfred Worden asus lennu ajal rekordilisel kaugusel lähimast inimesest. David Scott ja James Irwin olid Kuul, tema aga Apollo 15 juhtmoodulis neist 3596,4 km kaugusel.

2.7. Apollo 16

Apollo 16 oli kosmoselaev, mis sooritas Apollo programmi viienda Kuul maandunud lennu 16.-27. aprill 1972. Apollo 16 meeskonda kuulusid komandör John W. Young, juhtimismooduli Casper piloot T. Kenneth Mattingly II ja kuumooduli Orion piloot Charles M. Duke . Erinevalt eelmistest Apollo lendudest laskus Apollo 16 kuumoodul mägisele alale .
Young ja Duke väljusid Kuu pinnale kolm korda, veetes seal kokku 20 tundi. Kuuautoga läbisid nad 27 km, kiirusega kuni 13 km/h. Koguti kokku 94,7 kg kivimiproove. Apollo 16 jättis Kuu orbiidile väikese tehiskaaslase , mis jäi orbiidile 34 päevaks ja uuris peamiselt magnetvälju ja päikesetuult. Teel tagasi Maale käis Ken Mattingly avakosmoses.
Apollo 16 pardal Kuule reisinud kuldplaatidega ultraviolett- teleskoop oli esimene seade, mis tegi astronoomilisi vaatlusi mõnel teisel taevakehal peale Maa. Teleskoop vaatles nii Maa atmosfääri kui kaugemaid udukogusid ning täheparvi.

2.8. Apollo 17

Apollo 17 oli kosmoselaev, mis sooritas Apollo programmi kuuenda ja viimase Kuul maandunud lennu 7.-19. detsember 1972. Apollo 17 meeskonda kuulusid komandör Eugene A. Cernan ja juhtimismooduli America piloot Ronald B. Evans ja kuumooduli Challanger piloot Harrison H. Schmitt. Cernan ja Schmitt on siiani viimased inimesed, kes on Kuule astunud. Kokku käis Apollo programmi raames Kuul 12 astronauti.
NASA esialgsete plaanide kohaselt pidi järgmisena Kuule jõudma lend Orion 15 aastal 2019. Kuid viimastel andmetel tõdes Ameerika Ühendriikide president Barack Obama , et riigil napib raha majanduslikult kuluka Kuulennu ettevalmistamiseks. Mõned rahvaesindajad on lubanud, et võitlevad NASAle eraldatava raha suurendamise eest. Tõenäoliselt ei suudeta Kuu missiooni siiski päästa, sest selleks puudub praegu 50 miljardit dollarit.

KOKKUVÕTE

Olen kindel, et suured rahalised probleemid, mis NASA-l on, ei takista neid varsti taas Kuule minemast. Minu arvates peaks NASA sellise raha saama, sest see oleks inimkonnale jälle suur samm edasi ja tuleks mõelda sellele, mida kõike see reis meile annaks. Rahaprobleemile on vast leevendust toomas aina enam pead tõstvad erafirmad ja näiteks Venemaa rikkur Roman Abramovitš on pakkunud Vene Kosmose Agentuurile 100 miljonit dollarit, kui ta Kuule sõidutataks. Siiski peame me oleme kannatlikud, sest arvatavasti ei tule Kuule lendu nii pea. Senikaua saavad teadlased koguda rohkem informatsiooni ja testida tulevast Kuu reisi, et see õnnestuks 100 protsendiliselt. Kokkuvõtteks võin öelda, et nähes kui arenenud oli tehnoloogia juba Apollo 11 lennu ajal, siis ei suuda ma ette kujutatagi, kuidas näeks välja lend Kuule näiteks aastal 2030.
Hetkel on minu arvates parim koht, kust Kuud vaadata ja tema kohta veelgi rohkem teada saada Google Earth. Sealt leiab Apollo reiside maandumiskohad, saab näha videosid reisidest ja vaadata maandumiskohti 3D (kolmemõõtmelises) vaates. Kõigest sellest peaks piisama, et oma silmaga näha, milline see Kuu siis tegelikult on. Järgmised sihid on tulevikus kindlasti inimese saatmine juba Marsile, kuhu Kuuga võrreldes on teekond tunduvalt pikem ja ohtlikum.
Kokkuvõtteks võib öelda, et siiski pole vastust leidnud kaugeltki mitte kõik küsimused Kuu kohta ning ainuüksi see õigustaks Kuule naasmist. Edukat edasi uurimist ja avastamist Kuu teemal.
KASUTATUD KIRJANDUS
Apollo 11. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Apollo_11 . 8. veebruar 2010.
Apollo 12. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Apollo_12 . 8. veebruar 2010.
Apollo 13. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Apollo_13 . 8. veebruar 2010.
Apollo 14. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Apollo_14 . 8. veebruar 2010.
Apollo 15. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Apollo_15 . 8. veebruar 2010.
Apollo 16. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Apollo_16 . 8. veebruar 2010.
Apollo 17. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Apollo_17 . 8. veebruar 2010.
Hiietamm, A. 2010. Obama peatab NASA lennu Kuule. SL Õhtuleht, 9.
Jaaniste, J. 1997. Kosmoloogia . URL= http://opik.obs.ee/osa2/ptk04/box02.html 10. jaanuar 2010.
Joonis 1. URL= http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/f6/Moon_Earth _ Comparison .png 15. veebruar 2010.
Joonis 2. URL= http://www.mynews.in/News/dailyimage/news/moon-2.jpg 15. veebruar 2010.
Joonis 3. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Ap11-s69-31740.jpg 15. veebruar 2010.
Joonis 4. URL= http://opik.obs.ee/osa2/ptk04/pildid/rover.jpg 15. veebruar 2010.
Knight , C. & Butler, A. 2005. Kes ehitas Kuu? London: Watkins Publishing.
Kuu. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Kuu 15. jaanuar 2010.
Kuu. 1990. Ü. Kaevats (Toim). Eesti Entsüklopeedia, 5, 244-246. Tallinn: Valgus
Olesk , A. & Tuvikene, T. 2009. Mida tegid astronaudid Kuul? Tarkade Klubi, 7 (31), 30-33.
Olesk, A. 2009. Uus võidujooks Kuule. Tarkade Klubi, 7 (31), 22-29.
20