Üliriigid (0)

Külm sõda
Külmaks sõjaks nimetatakse kahe üliriigi - USA ja Nõukogude Liidu - vahelist vastasseisu   pärast II maailmasõda. Vastasseisu vormid olid mitmekesised : ideoloogilised , majanduslikud, sõjalised. Külma sõja põhirelv oli tuumarelv ning hirm tuumakatastroofi ees ei lasknud vastasseisul otseseks konfliktiks paisuda. Mõiste "külm sõda" võttis kasutusele USA riigitegelane B.Baruh.
Külma sõja kujunemine.
Külma sõja alguseks on peetud W.Churchilli kõnet USAs Fultonis 1946a. märtsis, milles toodi endiste liitlaste vahelised vastuolud avalikkuse ette. Lääneriike häiris NSVL mõjuvõimu kasv Ida-Euroopas. Selles kõnes kasutati väljendit " raudne eesriie", millega edaspidi hakati nimetama eraldusjoont demokraatlike lääneriikide ja NSVL mõjualuste Ida-Euroopa maade vahel.
1947.a.märtsis esitas USA president H. Truman Kongressile ettepaneku abistada riike, kes võitlevad relvastatud kommunistliku vähemuse või kommunistliku välissurve vastu. Seda poliitikat hakati nimetama Trumani doktriiniks . Selle ajendiks olid sündmused Kreekas ja Türgis, neid riike ähvardas Nõukogude oht.
Selle doktriini esimeseks rakenduseks oli Marshalli plaan, mille käigus anti Euroopa riikidele abi majanduse jaluleaitamiseks. Abistati neid riike, kes loobusid riigistamistest ja tagasid kontrolli abi kasutamise üle. NSV Liit abi vastu ei võtnud, koos oma mõjualuste maadega loodi Vastastikuse Majandusabi Nõukogu.
1948 pandi Tšehhoslovakkias, mis algselt oli Marshalli plaani vastu võtnud, ametisse kommunistlik valitsus. Reaktsioonina sellele loodi esimene sõjaline rühmitus Lääne-Euroopas - Brüsseli pakt.
Aprillis 1949 loodi NATO , kuhu algselt kuulus 12 riiki, vastukaaluna NSVL sõjalisele võimsusele.
Berliini blokaad .
Külma sõja esimeseks vastasseisuks oli Berliini blokaad. Selle ajendiks oli Saksamaa 3 läänepoolses okupatsioonitsoonis läbi viidud rahareform . Seal kasutusele võetud vääring kehtestati ka lääneliitlaste kontrolli all olevas Lääne-Berliinis. Niiviisi allutati see majanduslikult Saksamaa lääneosale ning aeti nurja NSVL plaan siduda Lääne- Berliin majanduslikult enda okupatsioonitsooniga. Seepeale sulges NSVL kõik Lääne-Berliini Saksamaa läänetsoonidega ühendavad maismaateed. Berliini lääneosa sai välismaailmaga ühendust pidada vaid õhu teel. Juunis 1948 alanud blokaad kestis 1949a. maikuuni. Ainus mille NSV Liit saavutas oli see, et Lääne-Berliini ei arvatud loodava Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid jäi iseseisvaks haldusüksuseks. Küll aga tekitas blokaad Saksamaa lõpliku lõhenemise: kolmes läänetsoonis kuulutati välja Saksa LV, idatsoonis Saksa DV.
1955.aastal võeti Saksa LV  NATO liikmeks, seepeale rajasid NSV Liit ja tema sõltlased oma sõjalise organisatsiooni Varssavi Lepingu Organisatsiooni.

Korea sõda.
Pärast II maailmasõda oli Korea jagatud kaheks: põhjas kuulutati NSV liidu toetusel välja Korea Rahvademokraatlik Vabariik, lõunas USA toetusel Korea Vabariik. 1950 aastal tungis Põhja-Korea Lõuna-Koreale kallale. Algas Korea sõda.  Sõda kestis kolm aastat, kuni 1953.aastani. Põhja- Koread toetasid NSVL ja Hiina, Lõuna-Koread USA. Sõjal õiget võitjat polnud, võitjaks pidasid end mõlemad pooled.
Suessi kriis
1952.aasta riigipöördega läks võim rahvuslastest ohvitseride kätte, keda juhtis G.A. Nasser . Egiptusest sai sotsialistlik islamiriik. Uus valitsus tahtis tööstuse arengu kiirendamiseks rajada Niiluse jõele Assuani elektrijaama. Kuna lääneriigid ei andnud laenu, siis riigistas Egiptus 1956a. juulis lääneriikidele kuulunud Suessi kanali. See halvendas suhteid kanali seniste omanike Suurbritannia ja Prantsusmaaga , kes planeerisid sõjalist väljaastumist. Neid toetas Iisrael.
Oktoobris 1956 tungis Iisrael Egiptusele kallale, novembris viisid oma väed kohale Sbr. ja Pr. Sündmustesse sekkunud ÜRO nõudel sõlmiti vaherahu (seda nõudsid nii NSVL kui USA). Suessi kanal sai kaks aastat hiljem ametlikult Egiptuse omandiks, seega väljus konfliktist võitjana tema. Suessi kriisi tulemusel nõrgenes piirkonnas Sbr. ja Pr. positsioon, kasvas aga NSVL ja USA tähtsus, Esimene hakkas toetama Araabia riike, teine hakkas toetama Iisraeli, kui vastukaalu kommunismi levikule.
Ungari ülestõus
1956.a. sügisel  algasid kommunistliku režiimi vastased rahvarahutused. Rahutuste tulemusel sai oktoobrikuu lõpus peaministriks populaarne poliitik I. Nagy , kes oli sama ametit pidanud 1953-55, siis aga kommunistide poolt lahti lastud . Nagy valitsus teatas ,et Ungari lahkub Varssavi Lepingu Organisatsioonist, ÜRO poole pöörduti palvega tunnustada Ungarit neutraalse riigina. Seepeale sekkusid NSVL väed ja vallutasid Budapesti. Nagy ja teised ungarlaste juhid arreteeriti, ametisse pandi kuulekas valitsus.
USA kritiseeris küll NSVL tegevust, kuid abi Ungarile ei osutanud.
Berliini kriis
1949.a. oli tekkinud kaks Saksa riiki. Saksa LV ei tunnustanud Saksa DV-d, pidades end ainsaks saksa riigiks. Saksa LV poliitikat Saksa DV suhtes nimetati Hallsteini doktriiniks (nimetus tuleb W. Hallsteini nimest, kelle seisukohast  lähtuvalt ei omanud SLV diplomaatilisi suhteid nende riikidega, kes SDVd tunnustasid). SDVd tunnustasid vaid sotsialismimaad. NSVL tegi kõik selleks, et saavutada SDV tunnustamine lääneriikide poolt. 1958. nõuti, et lääneriigid viiks oma väed Lääne-Berliinist ära ja astuksid SDVga läbirääkimistesse. Järgnes vastastikune diplomaatiliste nootide vahetus paari aasta jooksul.
13.augustil 1961 püstitati Berliini müür - Lääne-Berliin eraldati müüriga, SLV ja SDV vahele ehitati tugev tõkete vöönd. Müüri ehitamise tegelikuks põhjuseks oli pidev põgenikevool idast läände. Tekkis oht, et Ida-Saksamaa jookseb niiviisi rahvast tühjaks. Berliini müür jäi püsima kuni 1989.aastani.
Kuuba kriis
1959 .a. tulid Kuubal võimule F. Castro juhitud ülestõusnud. Uus valitsus alustas reformidega, viidi läbi maareform , millega likvideeriti suurmaavaldused. Suhted USAga teravnesid, USA ei ostnud enam Kuuba suhkrut. Seejärel, toetatuna NSV Liidust , riigistati USA ettevõtted Kuubal. Katkesid USA ja Kuuba diplomaatilised suhted. Samas tihenesid Kuuba ja NSVL suhted, Castro nimetas Kuubal toimuva sotsialistlikuks revolutsiooniks. 1961.a. üritasid Kuuba pagulased Castro valitsust relva jõul ebaõnnestunult kõrvaldada. NSVL asus Kuubat relvadega toetama. 1962.a. sügisel sai USA teada, et Kuubale seatakse üles NSVL rakette, mille abil oli võimalik tuumalöök anda peaaegu kogu USAle. 22.okt. 1962. tegi USA president avalduse, milles teatas olukorrast avalikkusele. Kuuba isoleeriti USA poolt muust maailmast, USA relvajõud viidi lahinguvalmidusse. NSV Liit ja tema liitlased vastasid samaga. Nädal aega vahetasid kahe üliriigi juhid avaldusi. Oli võimalus tuumasõja puhkemiseks. Lõpuks andis Hruštšov järele ja teatas, et rakettide ülesseadmine Kuubal lõpetatakse ning tuumarelv tuuakse Kuubalt ära. USA vastutasuks leppis Castro režiimi edasise eksisteerimisega. Kriisi tulemusel seati sisse kuum liin USA ja NSVL vahel, et ära hoida tuumakokkupõrget.
Vietnami sõda
Pärast Prantsuse ülemvõimu lõppu oli Vietnam jagatud mööda 17. paralleeli kaheks: põhjas kommunistlik Vietnami DV ja lõunas USA- meelne Vietnami Vabariik.
Üsna pea algas lõunaosas Vietnami DV toetatud partisanisõda. Vietnami DV-le osutas suurt abi NSVL. Lõuna- Vietnam ei suutnud üksi kommunistlike partisanide ehk vietkongidega võidelda. Vajalik oli välisabi. USA lähtus nn. doominoteooriast, mille järgi  tuli ära hoida kommunistide edasitung Vietnamis, muidu kukuvad viimaste kätte ka teised Aasia riigid.
1964.a. algas USA otsene sõjaline sekkumine Vietnamis toimuvasse. 1960.aastate lõpus oli Vietnamis üle poole miljoni USA sõjaväelase, ometi ei suudetud vietkongidest jagu saada. USA hakkas vägesid välja viima, kohale jäid ainult nõuandjad. 1973.a. sõlmis USA Vietnami DVga Pariisis rahulepingu. Vietnami sõda muutus kodusõjaks, mis 1975.a. lõppes kommunistide võiduga. 1976.a. ühendati kogu Vietnam Vietnami Sotsialistlikuks Vabariigiks.
Pingelõdvendus
Pingelõdvenduseks hakati nimetama suhete paranemist NSVL ja lääneriikide vahel 1970-aastate algul.
Suhete paranemine algas kahe Saksa riigi leppimisest. See on seotud SLVs võimule tulnud valitsuse uue idapoliitikaga. 1970.a. kohtusid esimest korda mõlema Saksa riigi valitsusjuhid. Samal aastal sõlmiti SLV ning Poola vahel idalepingud, millega SLV tunnustas SDV idapiiri Saksamaa idapiirina. 1971 .a. sai SLV õiguse esindada Lääne-Berliini rahvusvahelisel areenil. 1972.a. sõlmiti suhete aluste SLV ja SDV vahel, järgmisel aastal võeti mõlemad riigid ÜRO liikmeks. Ühtaegu paranesid SLV suhted NSVLga.
Kõige paremad suhted kujunesid välja NSVL ja Prantsusmaa vahel. Tihenesid ka NSVL ja USA suhted. Pea igal aastal kohtusid mõlema riigi juhid.
Pingelõdvenduse aega jääb ka Euroopa julgeoleku-ja koostöö nõupidamine. See sai alguse välisministrite kohtumisega Helsingis ning lõppes Helsingi tippkohtumisega 31.07-01.08.1975. Sellest võttis osa 33 Euroopa riiki ja USA, Kanada . Kohtumisel allkirjastati lõppakt, milles sisaldus kolm põhimõtet: piiride puutumatus, riikidevaheline koostöö, inimõigused. Lääneriigid tunnustasid NSVL ülemvõimu Ida-Euroopas.
Pingelõdvendusega kaasnes ka relvastuse piiramise katse. 1970.aastate alguseks oli riikide tuumarelvastuse hulk ületanud kriitilise piiri. Juba 1963.aastal oli sõlmitud tuumarelvastuse katsetamise osalise keelustamise leping. 1972.a. kirjutasid USA ja NSV Liit alla SRP-1 lepingule. See sisaldas strateegilise relvastuse piiramist, st. uusi tuumarelvi juurde ei tehtud. Tuumarelvastumise vähendamise üle hakati läbirääkimisi pidama 1973.a. Viinis. Sellekohane lepe valmis 1979.a. ja sai tuntuks SRP-2 nime all. Nõukogude Liidu vägede viimine Afganistani tegi aga võidurelvastuse piiramisele ja pingelõdvendusele lõpu.
1980.aastad. Külma sõja lõpp.
1980.aastatel jätkasid mõlemad külma sõja osapooled relvastuse suurendamist. NSVL jätkas "maailmarevolutsiooni" levitamist. 1983.a. tuli USA välja nn tähesõdade kavaga. Relvastuskulutuste koorem muudkui kasvas, eriti raske oli NSVL olukord.
1985.a. tuli  NSV Liidus võimule M. Gorbatšov, kes asus suhteid lääneriikidega parandama. Tihenesid otsekontaktid mõlema üliriigi juhi vahel. Asuti ka tuumarelvastust vähendama. 1987.a. lepiti kokku, et likvideeritakse kesk- ja lähimaaraketid. Nõukogude Liit asus ära tooma oma vägesid Afganistanist ja Ida-Euroopast. Loobuti nn Brežnevi doktriinist. 1989.a. kukkusid kokku NSVL nukurežiimid Ida-Euroopas. 1990.a. ühines Saksamaa. Samal aastal kirjutati Pariisis toimunud Euroopa riikide tippkohtumisel alla tavarelvastuse vähendamise leppele. Külma sõja lõpetas NSVL kadumine maailmakaardilt 1991.a.