Konsonandid Ladina keeles on 19 konsonanti. Ka nendest hääldub enamus nagu vastavad eesti keele kaashäälikud. Mõned täpsustused siinkohal: C = ts või k Klassikalises ladina keeles hääldus c kõikjal k-na. Keskajal hakkas c häälduma ts-na vokaalide e, i, y ja diftongide ae, oe ees, näit. centum, cellula, Cicero, Graecia, cycnus, Caesar, caecus, baccae, coelia. Muudel juhtumitel s.o. vokaalide a, o, u ees, konsonandi ees ja sõna lõpul püsis c hääldus k- na, näit. caput, corpus, oculus, Hippocrates, hic, sic. J=j Täht j võeti ladina keeles tarvitusele keskajal ja seda kasutatakse meditsiinilises terminoloogias, kuid klassikalises ladina keeles see täht puudus. J asemel kasutati ja kasutatakse sageli tänapäevalgi tähte i, mis hääldub j-na sõna algul vokaali ees ja sõna keskel kahe vokaali vahel. Näiteks võib sõnu jejunum, jus, Juniperus kohata ka kujul ieiunum, ius, Iuniperus. K=k
Väljaspool pearõhulist silpi on ainult ai, ei, ui. Diftong saab olla kas II või III vältes. · Tekkimise järgi: algupärased ja hilistekkelised · Hääldamise kõrguse suuna järgi: tõusvad (ai, õi, au, äi, oi), langevad (ea, oa, ao) ja kesksuunalised (eo). 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Kõrged vokaalid madalduvad. 21. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? Konsonandi hääldamisel moodustatakse kõnetrakti ühte kohta kitsus (kas sulg või ahtus). Suus tekitatakse ahtus/sulg, siis moodustatakse sulghäälikud. Sulu tugeva vallandumisega klusiile nimetatakse tugevateks klusiilideks. Sulu nõrgema vallandumisega klusiile aga nõrkadeks. 22. Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Näited. Resonandid ehk helilised konsonandid: · Nasaalid = ninahäälikud: m, n, n´ · Liikvidad = sulahäälikud: r, l, l´ · Poolvokaalid: j, w
Häälda võrdlevalt sõnapaare kinda - kinga, kanda - kanga. Kuna muus häälikuümbruses ega positsioonis [ ] ei esine, siis ei ole ta ka omaette foneem, vaid on foneemi /n/ üks allofoon. Lisaks minimaalpaarianalüüsile kasutatakse fonoloogias nn fonoloogiliste reeglite kirjutamist (# - sõna alguses, lõpus; V_V - vokaalide vahel, C_C - konsonantide vahel). Järgnevalt reeglite kirjutamise kohta mõned näited: · muidu heliline konsonant /m/ muutub helitu konsonandi /h/ järel sõna lõpus helituks (helitut häälikut tähistab ringike konsonandi all, ' : ' märgib häälikupikkust) /m/ > [ ] / /h/_# (nt lehm [leh: ]) Loe seda järgmiselt: /m/ hääldub helitult, juhul kui ta jääb /h/ järele sõna lõppu; · hambasompudel hääldatud /n/ muutub /k/ naabruses pehmel suulael hääldatud [ ]- ks /n/ > [ ] / _/k/ (nt panka [pa kka]);
1.pöörde lõpp ei ole rõhuline. - , - - , - , NB! Käskiva kõneviisi mitmuse moodustamiseks tuleb ainsuse vormile lisada mitmuse tunnus .Enesekohaste - lõpuliste tegusõnadele käskiva kõneviisi lõpus on vokaali järel - ja konsonandi järel -, mitmuses . - . Käskiv kõneviis. . 3- Tegusõna algvorm. . .Käskiv 3. pööre mitmus- nad. kõneviis. . *- parandama - ! ! *- õnnitlema - ! ! *- ette valmistama - ! !
Sumeri tsivilisatsiooni hääbumine teise aastatuhande algul eKr tõi kaasa babüloonia mõju, mis seisnes sumeri logogrammide häälduse muutuses, sest babüloonlased kõnelesid akkadi keele vorme, mis ei olnud sumeri keelega suguluses. Akkadi tekstides kasutati sumeri logogrammide juures sageli foneetilist täiendit, näidates akkadi sõnade viimast häälikut. Akkadi kirjasüsteemis oli ka silpmärke, mis tähistasid ainult täishäälikuid ehk vokaale, konsonandi ja vokaali ühendit ning konsonandi, vokaali ja konsonandi ühendit. Nende kombinatsioonide abil võidi mis tahes sõna kirjutada mitmel eri viisil. Babüloonia ülemvõimu tõttu kadus sumeri keel igapäevasest kõnepruugist, kuid säilis mõnda aega religioossetes tekstides. Näide sumeri kirjast: Näide akkadi kirjast: Sumeri matemaatika ja geomeetria Esimesed teated matemaatilistest tehetest või geomeetrilistest arvutustest
-t, -d, lõputa pesa, suurt, maad pesasid e pesi, suuri, 3. Osastav: keda? mida? (mitmuses sid, ma/id lõputa) SISEKOHAKÄÄNDED 4. Sisseütlev: kellesse? millesse? -sse (ainsuses ka pesasse e pessa, pesa/desse, de, -ha, -he, -hu, suuresse e suurde, suur/tesse, konsonandi maasse e maha maa/desse kahekordistumine) 5. Seesütlev: kelles? milles? -s pesas, suures, maas pesa/des, suur/tes, maa/des -st pesast, suurest, pesa/dest, suur/test, 6. Seestütlev: kellest? millest
- 1900 AD 9. järgsilpides o > u: talu, ilu, Pärnu, Tartuz Eesti keele häälikumuutused (1) • *Vns > Vs (*kansi > *kaasi) täielik progressiivne lähiassimilatsioon • õ teke (*polvi > *põlvi) (osaline regressiivne kaugassimilatsioon) • *Vh > *Vh (*mehen > *mehen) (kvantiteedi muutus, lühenemine) • Järgsilpides *β, *γ, *δ > Ø (*viskaδan > 1000 *viskaan) (kvaliteedi muutus, konsonandi kadu) Palatalisatsiooni teke (*saani > *saańi) 1300 osaline regressiivne (lähi)assimilatsioon Eesti keele häälikumuutused (2) 1300 • Lõpukadu (*metsästä > *metsäst) häälikukadu: apokoop • Sõna lõpul (*k >) > * > ךØ (*laula > ךlaula) häälikukadu: konsonandi kadu sõna lõpust • Sisekadu (*kastanut > *kastnut) häälikukadu: sünkoop • Järgsilpides *V > V (*viskan > viskan)
26. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles on 17 konsonantfoneemi. Probleemid: 1) eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus (on võimalik rääkida nõrkadest ja tugevatest konsonantfoneemidest) 2) võõrtähed s ja z (nt ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja z) 3) palatalisatsioon 4) frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 27. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? On nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. Ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, juhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks. Sõna hoolikalt hääldatud variand on täisvorm ehk täishääldus. 28. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Assimilatsioon on sarnastumine ehk üks häälik muutub laadilt teise hääliku sarnaseks. On tingitud
Смотрите! перевести они перевед-ут Переведи! –те! учиться они учат-ся Учись! Учитесь! NB! Käskiva kõneviisi mitmuse moodustamiseks tuleb ainsuse vormile lisada mitmuse tunnus – те .Enesekohaste -ся lõpuliste tegusõnadele käskiva kõneviisi lõpus on vokaali järel - сь ja konsonandi järel -ся, mitmuses – тесь. улыбаться – улыбайся! – улыбайтесь! заниматься – не занимайся! – не занимайтесь! Формы повелительного наклонения на –Ь. Käskiv kõneviis. Инфинитив глагола
2. Forseliuse kirjaviis, vana kirjaviis (esimene ühtlustatud kirjakeele variant)- 1680-1843 3. Uus kirjaviis (soomepärane)- 1843 kuni tänapäev Vana kirjaviis ● Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava. ● Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). ● Tuleb lugeda nagu tänapäeva eesti keelt õigete pikkustega. Laused vanas kirjaviisis Enne 13. sajandit Kõrdan oli ühdellä vanhalla auvoisalla meehellä ülin kurja nainõn, ken soimasi, kirosi tervehen pitkän päivan varhaisesta hoomikkosta hiljaisennik õhtagonnik niinkä peksi vaivaista meestänsäq... 13. sajand Kordan oli ühdelä vanhala auvosala mehelä ülin kurja nainõn, ken sõimas, kiros terveen pitkän
2. Eesti keele foneetika (häälikusüsteemid): · Eesti keeles on 20 konsonanti ja 9 vokaali. · Konsonandid omakorda jagunevad sulghäälikuteks (k, p, t, g, b, d) ja ahtushäälikuteks (h, j, l, r, s, f, v + ninahäälikud n ja m). · Samuti jagunevad häälikud helilisteks häälikuteks, mille hääldamise korral on tunda häälepaelte vibreerimist ja helituteks häälikuteks. · Palatalisatsioon on konsonandi peenendus (see on häälikute ,,pehmemalt" hääldamine). Nt: kunn, kass, suss jne. · Prosoodias (kõnelõikude nähtustes) on oluline: intonatsioon kõnemeloodia (kuidas muuta heli kõrgust küsimuse, hüüdlause ja jutustava lause korral), rõhk sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati
Peale selle peab verb olema sihiline, et temast saaks moodustada kaudse vormi. (Kawachi 2007: 115-116) Reduplikatsioon pole sidamo keeles haruldane nähtus, kuigi see pole kuigi produktiivne. Mõned verbid kasutavad reduplikatsiooni, et väljendada intensiivset või korduvat tegevust. Selline verbide hulk taandub tegusõnadele, mille sõnajuure moodustab ainult üks silp. Tervet sõnajuurt siiski ei kahekordistata, kuid esimene konsonant asendab teise samasuguse konsonandi ning sellele lisatakse sõnajuur külge. Tulemusena kahekordistub esimene konsonant läbi kahe sõna osa. Näiteks sõna „šaf“ (raputama) muutub „šaššaf´iks“ (korduvalt raputama). (Kawachi 2007: 311-312) Kui sihiliste tegusõnade väiteid on väljendatud iseseisvate sõnadega, on sõnade järjekord süsteemis SOV (subject-object-verb=alus-sihtis-verb). Võimalik on ka järjekord OSV, kuid seda vaid juhul, kui lause rõhk on alusel (Kawachi 2007: 511).
- Z hääldub [s]-na ja on s-i ühe allofooni tähistaja, ehkki kirjapildis võib leida ka üksikuid näilisi minimaalpaare: sootehnika zootehnika. S'il on nagu klusiilidelgi lühike nõrk allfoon: isa [iza]. - Poolvokaalid j ja w märgivad silbipiiri: w esineb vaid silbi alustajana uu ja u-ga lõppeva diftongi järel; j esineb ka mujal kui ii ja i-ga lõppeva diftongi järel. - Frikatiivid v ja f moodustavad e.keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse, kuid neid on fonol.-lt käsitletud ka sama foneemi nõrga ja tugeva allofoonina, mille vastu räägib minimaalpaaride olemasolu: varss-farss. - Palataliseeritud foneemidel /, , , / puuduvad kirjas neile vastavad tähed. Seda, et tegemist on foneemidega, näitavad minimaalpaarid: kott-kot, palk-pak jt. Palataliseeritud konsonandid esinevad sõna sees ja lõpus, alguses mitte. Foneemide üldtunnused: [konsonant], [obstruent], [nasaal].
a sõna lõpus, kui tahetakse korralikult välja hääldada, võib tekkida hõngus. Leenisklusiil ehk nõrk sulghäälik – lühikeste klusiilide lisatunnus. Fortisklusiil ehk tugev sulghäälik – pikkade klusiilide lisatunnus. Nasaal ehk ninahäälik Suu õõnes moodustatakse sulg, aga õhk pääseb liikuma nina kaudu. Frikatiiv ehk hõõrd- ehk ahtushäälik Friktsioon ehk hõõrdumine - Lateraalfrikatiiv ehk külghõõrdhäälik Võivad tekkida konsonandi lähedal, kui keele külgedele tekib ahtus ja õhuvoolus tekivad turbulents ja hõõrdumine. - Sibilant ehk sisihäälik Sibilandid on tugevama müraga tekitatud kui lateraalfrikatiividel, mistõttu võidakse öelda viimaste kohta ka mittesibilandid. Afrikaat Liikvida ehk sulahäälik - Lateraal ehk külghäälik - Tremulant ehk värihäälik Õhuväljapääsu takistusaste on vahelduv
Veski * süsteemsus ja reeglipärasus * tuleks vähe laenata * mahukas üldkeele sõnarikastus *keelerikastamisel tuleks kasutada oma keele ainet * väga palju terminoloogiat *üle 200 sõna Vana kirjaviis * 18.saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). Uus kirjaviis * 19.saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia. See on aluseks praegusele eesti õigekirjale. Beitärge panus kirjakeelde * lisas uut teavet eesti keele uurimisse * levitas arusaama: tuleb lähtuda rahvakeelest ja eeskujuks võtta soome keelt * ühiskirjakeele aluseks sobib põhjaeesti murre Iseloomulikku 18. Saj. kirjandusele * hakkas levima moraalitsev härdameelne jutukirjandus * lisaks
Foneemide olemasolu näitavad minimaalpaarid: /kot:t/ /ko:t/, /palk:k/ /pak:k/, /kan:n/ /ka:n/, /kutsu/ /kusu/ Näiteid vormiliselt täielikult kokkulangevatest sõnadest, mille tähendust eristab vaid palatalisatsioon õlgne (laiaõlgne) õl'gne (õlgedest) Laen- ja võõrsõnade peenendamine on stabiliseerimata, nt blond, fond : om. fondi. Frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse Mõnikord käsitletakse neid sama foneemi nõrga ja tugeva allofoonina Aga pigem on siiski põhjendatud nende käsitlus kahe eraldi foneemina, nt varss farss Eesti keeles ei ole aspireeritud klusiile (kh, th, v.a lausungilõpulises positsioonis). Mida konsonantühenditest tead, kahe-kolme-nelja- või viieliikmelised, sõna algul või lõpus. Fonotaktika - Sõnastruktuuri reeglistik , millele peavad alluma kõik keele sõnad.
morning/evening, at the weekend etc. 2. Present Continuous (kestev olevik) am (I) he is working is (he, she, it) I ing he is not working are (we you, they) is he working? -ing lõpu lisamisel jäetakse tüve lõpus olev tumm e ära write writing (aga: see-seeing) Verbidel, mille lõpus on üksik rõhuline vokaal 2 konsonandi vahel, -ing lõpu lisamisel tüve lõppkonsonant kahekordistub stop stopping, travel-travelling -ie lõpuliste verbide puhul muutub ie->y lie lying 1. Kõnemomendil, käesoleval ajaperioodil või ajutiselt toimuv tegevus. Tom is drinking tea now. I´m looking for a new job these days. 2. Adverbidega always, constantly, continually sageli korduv tegevus, mida kõneleja heaks ei kiida. Mary is always laughing. 3
Helilised ja helitud. Tooge näiteid! 25. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? 17: k, t, t´, p, s, s´, s, h, f, v, m, n, n´, r, l, l´, j. eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus, võõrtähed s ja z, palataliseeritud foneemidel puuduvad kirjas neile vastavad tähed, frikatiivid f ja v moodustavad ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 26. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. 27. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Sarnastumine. Üks häälik lähendab teise hääliku laadi oma laadile. 28. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid! Ulatuse (täielik muld-mulla ja osaline a lumd-lund), suuna (progressiivne ja regressiivne) ja
· Eesti keele foneetika (häälikusüsteemid): 1. Eesti keeles on 20 konsonanti ja 9 vokaali. 2. Konsonandid omakorda jagunevad sulghäälikuteks (k, p, t, g, b, d) ja ahtushäälikuteks (h, j, l, r, s, f, v + ninahäälikud n ja m). 3. Samuti jagunevad häälikud helilisteks häälikuteks, mille hääldamise korral on tunda häälepaelte vibreerimist ja helituteks häälikuteks. 4. Palatalisatsioon on konsonandi peenendus (see on häälikute ,,pehmemalt" hääldamine). Nt: kunn, kass, suss jne. 5. Prosoodias (kõnelõikude nähused) on oluline: intonatsioon kõnemeloodia (kuidas muuta heli kõrgust küsimuse, hüüdlause ja jutustava lause korral), rõhk sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati
Tähemärgid g, b, d, mis paljudes keeltes märgivad helilisi klusiile, tähistavad eesti õigekirjas foneemide /k, p, t/ lühikesi häälikvariante helilises ümbruses (vt O 11). Ka tähed z ja z ei tähista helilisi foneeme, vaid helitute foneemide /s/ ja /s/ variante. Konsonantühendid. Sõna piires üksteisele vahetult järgnevaid konsonante nimetatakse konsonantühendiks, nt pargis, priske, julm. Enamik eesti keele konsonantühendeid koosneb kahest konsonandist. Esineb ka kolme või nelja konsonandi ühendeid, nt värske, kurblik, plärtsti. Pikim eesti konsonantühend koosneb viiest konsonandist: vintsklema.
Siirdealadeks Iisaku edelaosa, Torma, Laiuse ja Palamuse idaosa. Idamurde erijooned · d laadivahelduslike sõnade nõrga astme vormides: padas `pajas', ladud `laod', jõõdan `jõuan' · o > õ: kõht `koht', õli `oli' · v labiaalvokaali kõrval: ulvoma `uluma', lõevoke `lõoke' · st > ss: miis `meest', majas `majast', mussad `mustad', valiss `valjusti' · ht > st: õsta `õhtu', lasti `lahti' · Tugevaastmelistes vormides svaavokaal h ja helilise konsonandi vahel: taham `tahm', vihim `vihm', rehem `rihm', ahaju `ahju' (a.os.) · Põhjaosas diftongistumised (kuor : kuorega), kesk- ja lääneosas kõrgenemised (kuul : kooli), Kodaveres kõrgenemised + diftongistumised (kiil : kiäle, süük : süägi, juuk : juagu) · ä-harmoonia: eläjäd `loomad', kaheksä `kaheksa', muregä `murega', pugemä `pugema' · o järgsilbis, kui esisilbis ä, e, i, o või u: nägo `nägu', sugo `sugu', molo `molu', ilo `ilu',
Z esineb s lühikese helitu nõrga allofoonina heliliste häälikute naabruses, nt beez, drazee, loozi, sarzi. Ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja s Palataliseeritud foneemidel / / puuduvad kirjas neile vastavad tähed. Palataliseeritud konsonandid esinevad sõna sees ja lõpus, kuid mitte alguses. Frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 27. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? · Koartikulatsioon ehk kaasahääldus on nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. · Ühte häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku artikuleerimiseks. 28. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? · Assimilatsioon ehk sarnastumine üks häälik muutub teise hääliku sarnaseks. Püüdlus
· Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik · Vokaalid moodustatakse väljahingamisel, aga koos häälepaelte vibreerimisega · Nt: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü 8. Konsonandi mõiste, konsonantide moodutsamine! · Konsonandid- kaashäälikud ( sulghäälikud ja ashtushäälikud) · Hääldamisel moodustatkse õhu kopsudest väljumisele takistus 9. Konsonantide liigitus! · Sulghäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel on õhutakistus täielik Nt: k, p, t, g, b, d · Ahtushäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel õhutakistus on osaline · Ninahäälikud- m ja n 10
Araabia maad & kultuur · Kõik araabia maad on islami maad, aga mitte kõik islami maad on araabia maad. · Araabia keel on islami usukeel. · Koraan (püha keel) on kirjutatud araabia keeles ning ta saab olla ainult araabia keelne. · Araabia keel kuulub semiidi keelte hulka, heebrea, aramea sugulaskeel. Algses araabia keeles ei olnud vokaale, ainult konsonandid. Täishäälikud märgitakse kas konsonandi üles või alla punktidena. · Araabia keel on arenenud moodsaks keeleks (TV, ajalehed, ajakirjad jne). · Araablased on kõrberahvas, elavad araabia poolsaarel ning neile on omane rändav eluviis. Rändkarjakasvatajad. · On arendanud välja kõrgtasemelise tsivilisatsiooni samas suur osa inimesi elab ikka veel kõrbes. · Algselt paganlik rahvas. Eripiirkondades on väga erinevad jumalad. Ristiusk ja budism avaldasid palju mõju.
Jaanus Vaiksoo- ,,Soovaimu lood" Ilmar Tomusk- ,,Tere, Volli!", ,,Pöörane puhkus Parakatkus" Kristiina Kass- ,,Samueli võlupadi", ,,Petra lood" MINU LEMMIKAUTOREID VÄIKELASTEKIRJANDUSES Minu üheks lemmikautoriks on Kristiina Kass, samuti Andersen. KIRJANDUSTEOREETILISI MÕISTEID: a)Hüperbool- kunstiline liialdus b)Fantastika- väljamõeldis, mõttekujutuslik, fantaasiaga seotud aines, ebareaalne c)Alliteratsioon- sama konsonandi kordumine kahe või enama sõna algul värsis d)Assonants- sama vokaali kordumine kahe või enama sõna pearõhulises silbis e)Aimekirjandus- populaarteaduslik kirjandus f)Grotesk-jämekoomiline vastandlike nähtuste ühendamine g)Koomika- naljakus, koomilisus h)Huumor- heatahtlik nali i)Personifitseerimine- isikustamine j)Antropomorfotseerimine-inimese kuju ja omadusi omistama k)Adaptsioon- kohandamine, lihtsamaks muutmine
· Klassikaline hääldus: Cicero [kikero] ·Traditsiooniline hääldus: Cicero [tsitsero] Vokaalid: a, e, i, o, u y = ü: hypotheca i = j sõna algul vokaali ees ja liitsõnades põhisõna algul vokaali ees: ius, iungo, adiungo i = jj sõna keskel vokaalide vahel: maior (Keskajal hakati neid sõnu kirjutama: jus, adjungo, major) Diftongid: ae, oe, au, eu ae = ää: aedilis, praesidium oe = öö: proelium Konsonandid: x = ks: Xerxes z = dz: Zenon ! c = k a, o, u ja konsonandi ees: casus, fructus ! c = ts e, i, y, ae, oe ees: Caesar, Cicero ch = hh: pulcher, schola ph = f: philosophus th = t: theatrum rh = r: rhetor ! qu = kv: aqua, quis ngu vokaali ees = ngv: lingua, sanguis sua = sva: suavis sue = sve: consuetudo ! ti vokaali ees = tsi: actio, restitutio Vokaalid võivad olla vältuselt pikad ja lühikesed; kirjas tähistatakse mõlemaid ühekordse tähega. Õpikutes märgitakse seetõttu vokaalide kohale vältusmärk: · pikad vokaalid : nn, sentus
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant
Esimene eestlaste loodud luuletus on Puhja köstri ja kooliõpetaja Käsu Hansu 1708. aastast pärinev kaebelaul. Uus ja vana kirjaviis Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). Vanas kirjaviisis kirjutatut tuleb lugeda nagu tänapäeva eesti keelt õigete pikkustega: Loja hääldatakse nagu looja, rõmustas on rõõmustas, niisamuti vaga, ühest, rikas. Uus kirjaviis on Eduard Ahrensi soovitatud ja XIX saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia. See on aluseks praegusele eesti õigekirjale. Valgustuskirjandus Eestis
huulte asendit Mis on assimilatsiooni põhjus? Püüe hääldada võimalikult ökonoomselt, tendents väiksema pingutuse poole Assimilatsioonitüübid · Häälduskoha-assimilatsioon · Moodustusviisi-assimilatsioon · Helilisusassimilatsioon · Huulassimilatsioon · Nasaalassimilatsioon · Dissimilatsioon on sõnas kahe lähestikku asetseva samasuguse või sarnase hääliku erisuguseks muutumine (näiteks koridor ~ kalidor, ) · Siirdehäälikud - kahe konsonandi vahele võidakse hääldada üks lisa vokaal või consonant nt Hiiumaalt pärit võib hääldada lehm _ lehem · Metatees häälikute v häälikuühendite kohavahetus sõnas või sõnaühendis nt praegu _ paergu 12. Mis on palatalisatsioon (tooge näiteid)? Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon e peenendus nt kas (küsisõna), kas_s · Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi nt palk (omastav palga) ja pal_k (omastav palgi).
siirdealadeks Iisaku edelaosa, Torma, Laiuse ja Palamuse idaosa; Erijooned d laadivahelduslike sõnade NA vormides: padas ‘pajas’, ladud ‘laod’, jõõdan ‘jõuan’; o – õ: kõht ‘koht’, õli ‘oli’; v labiaalvokaali kõrval: ulvoma ‘uluma’, lõevoke ‘lõoke’; st – ss: miis ‘meest’, majas ‘majast’; ht – st: õsta ‘õhtu’; lasti ‘lahti’; TA vormides švaavokaal h ja helilise konsonandi vahel: taham ‘tahm’, vihim ‘vihm’, rehem ‘rihm’; põhjaosas diftongistumised (kuor : kuorega), kesk- ja lääneosas kõrgenemised (kuul : kooli), Kodaveres kõrgenemised + diftongistumised (kiil : kiäle, süük : süägi, juuk : juagu); ä-harmoonia: eläjäd ‘loomad’, kaheksä ‘kaheksa’, muregä ‘murega’; o järgsilbis, kui esisilbis ä, e, i, o, u: nägo ‘nägu’, sugo ‘sugu’, molo ‘molu’, ilo ‘illu’, elo ‘elu’;
Vokaalid: a, e, i, o, u y=ü: hypotheca i=j sõna algul vokaali ees ja liitsõnades põhisõna algul vokaali ees: ius, iungo, adiungo i=jj sõna keskel vokaalide vahel: maior (Keskajal hakati neid sõnu kirjtam: jus, adjungo, major) Diftongid: ae, oe, au, eu ae=ää: aedilis, praesidium oe=öö: proelium Konsonandid: X=ks: Xerxes Z=dz: Zenon C=k a.o.u ja konsonandi ees: casus, fructus C=ts e, i, y, ae, oe ees: Caesar, Cicero Ch=hh: pulcher, schola Ph=f : philosophus Th=t: theatrum Rh=r: rhetor Qu=kv: aqua, quis Ngu vokaalis ees=ngv: lingua, sanguis Sua=sva: suavis Sue=sve: consuetudo ti vokaali ees=tsi: restitutio, actio Vältus (kvantiteet) Vokaalis võivad olla vältuselt pikad ja lühikesed; kirjas tähistatakse mõlemaid ühekordse tähega
sagedasemad järgmised: alustüve lühenemine. Tuletuses välditakse sellega kahe eri silpidesse kuuluva täis- või kaashääliku kõrvusattumist, nt kala + ur > kal/ur, kirjuta + is > kirjut/is, korratu + us > korratus, hammas + stik > hamma/stik. Liitsõnamoodustuses võib eesosa lüheneda muudel põhjustel, nt kauge + side > kaug/side, lühike + ühendus > lühiühendus; konsonandi lisandumine. Tuletuses on see teine viis vältimaks kahe eri silpidesse kuuluva täishääliku kõrvusattumist. Mõnikord peetakse lisanduvat kaashäälikut morfeemi koosseisu mittekuuluvaks vahekonsonandiks, käesolevas raamatus aga liite osaks, nt vaba > vaba/dus (vrd pikk > pikk/us), söö/ma > söö/bi/ma. Liitsõnades ja kond-liite puhul esineb s-i lisandumist (ees)tüvele, nt
Artikulatoorses fonoloogias peetakse häälduse algüksusteks terviklikke hääldusliigutusi. Konsonante liigitatakse kahel alusel: moodustuskoha järgi ja moodustusviisi järgi. Külghäälikuid ehk lateraale iseloomustab õhu väljavool üle keelekülgede. Eesti häälikutest kuulub nende hulka l. Seoses vähese häälduspingega leidub eesti konsonantide hulgas üksainus hõõrdhäälik ehk frikatiiv, milleks on s. Poolvokaale eristab vokaalidest see, et fonoloogiliselt esinevad nad konsonandi funktsioonis. Lähedaste tunnustega häälikud on eri foneemid, kui nende suhet iseloomustab fonoloogiline opositsioon ehk võimalus muuta tähendusi, kui neid omavahel asendada. Helilisusopositsioon on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist. Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja vertikaal-suunalised liikumised.
mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Ennekõike astmevaheldus. Kas sõna on astmevahelduslik või astmevahelduseta? Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb otsustada, kas tegemist on laadi- või vältevaheldusega ja kas on tegu nõrgeneva või tugevneva astmevaheldusega. Üks tüvesisese muutuse näide on ka tüve konsonandi gemineerumine sisseütlevas käändes, nt pesa > pessa, Tüve lõpuvahelduseks nimetatakse lõpphäälikute poolest einevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas. Lõpuvaheldus ei ole eesti keeles nii süsteemne nähtus kui astmevaheldus.Asendumine, kadu 10. Käändsõna arvukategooria. Arvukategoorial on kaks liiget: ainsus ja mitmus, ainsus on selle kategooria markeerimata liige.
latiivne käändelõpp, mis on eesti keeles lihtlõpuna säilinud vaid üksnes mõnedes adverbides. Illatiiv • Tänapäeva sse-illatiiv on analoogiavorm kontraheerunud noomenite eeskujul (meres(s)e, vrd *hampahasen > hambasse; häälikuseaduslik vorm oleks olnud *merehen >> mere) • Tänapäeva ha-, he-, hu-illatiiv on häälikuseaduslik (*māhen > *māhan > mahà) • Tänapäeva geminatsioonilise illatiivi tekkimise (konsonandi pikenemise) kohta on erinevaid seletusi; vorm tekkis 15. saj (*rapahan > *rapaan > *rapaa > rap`pa) • Tänapäeva lühike illatiiv on häälikuseaduslik (*jalkahan > *jalkān > *jalkā > *jal`Ga) • Tänapäeva de-illatiiv (nt keelde) on analoogiavorm uus-tüübi eeskujul (häälikuseaduslik vorm oleks *keele (vanas kirjakeeles nii ongi!), vrd lühikese illatiiviga*ūtehen >> uude kus de-silp on tüve osa). Väliskohakäänded
Neist olulisem on Jeesuse poolt nimetatud "Uus käsusõna". Jeesus ütles oma jüngritele: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud ; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!" (Jh 13:34-35). Judaismi põhijooned: 1. Monoteistlik ilmutususund. Jumala nimeks on Jehoova (heebrea keeles JHWH, mis on nelja konsonandi kombinatsioon ehk tetragramm). Seda nime kohtab eestikeelsetes Piiblites (excl. 1997.a. uuem tõlge, kus Jehoova on asendatud sõnaga "Issand" (tähenduses Isand). Jehoova nime Iisraeli preestrid pühakirja lugedes välja ei ütelnud, vaid ütlesid selle nime asemel Adonai ehk Isand. Lääne piiblitõlgetes figureerib Jehoova nime asemel Jahve. Hispaaniakeelses Piiblis on kasutusel nimetus Jehoova. 2. Juudid peavad endid Jumala poolt äravalitud rahvaks
c) Auditiivne ehk tajufoneetika kuidas inimene vastu võtab. Mõisteid..... Dentaalne hammaste juures moodustatud häälikud Palataalne vastu suulage moodustatud häälikud nt k Larüngaalne kurgus moodudtunud häälikud, nt sulghäälikud mingited teatud sõnades Labiaalne huulte abil moodustatud, nt p Aspireeritud oluline inglise keele häälduses, k p t juures Diftong täishäälikuühend, kaks erinevat täishäälikut Geminaat sama konsonandi topeltesinemine silbipiiril, nt kammi - kapi Positsioonilised nähtused: palatalisatsioon häälikute pehmendus, l n s t Vokaalharmoonia (eesti keeles täpitähed alati esimeses silbis) võivad esineda ainult ees- või tagavokaalid Assimilatsioon/dissimilatsioon häälduslikud nähtused. A häälikud muutuvad sarnasemaks kõrviti hääldades
Riigirootsi keeles on kaks tooniaktsenti. Lause tasandil on intonatsioonil mitmeid funktsioone, nii ekspressiivseid kui ka grammatilisi (küsimuslikkuse näitamine). Lisaks saab intonatsiooniga väljendada teksti kohesiooni e sõnade ja lausete kokkukuulumiste (nn tekstiintonatsioon). - Diakriitilised märgid IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisimärke, mis osutavad lisaartikulatsioonile, nt vokaani nasaliseerimist, konsonandi palataliseerimist jne. Foneetiline vaheldus Foneetilisi vaheldusi ehk variatsioone esineb kõneakti kõigis etappides. Isegi ühe sõna hääldamisel on inimese kõneelundid pidevas liikumises ja seetõttu sulavad häälikud osaliselt üksteisega kokku. Sedanähtust nimetatakse kooshäälduseks ehk koartikulatsiooniks. Iga hääliku puhul on olemas n-ö ideaalasend, mille poole kõneelundid püüdlevad ning mille keel ja
Reegel ei kehti kreeka päritolu sõnade ja häälikuühendite sti, xti puhul, kus ti hääldatakse, nagu kirjutatakse: aetiologia, mixtio, ostium. Hääldamine 1. Reeglina hääldatakse, nagu kirjutatakse 2. Pikad vokaalid kirjutatakse ühekordselt () 3. AE Ä: aeger ,haige', diaeta ,dieet'; paediater 4. OE Ö: oesophagus ,söögitoru', poena ,karistus'; 5. C TS i, e, y, ae, oe ees: cellula ,rakk', cycnus ,luik'; 6. C K a, o, u, konsonandi ees ja sõna lõpus: caput ,pea', corpus ,keha', oculus ,silm', lac ,piim'; 7. NGU NGV (kui järgneb vokaal): lingua ,keel', unguentum ,salv', sanguis ,veri'; 8. QU KV: aqua ,vesi', equus ,hobune', aquila ,kotkas'; 9. SUE, SUA SVE, SVA: suavis ,meeldiv'; Rõhk: 1. Rõhk ei ole kunagi viimasel silbil 2. Kahesilbilistes sõnades on rõhk alati esimesel silbil 3. Kolme- ja enamasilbilistes sõnades tavaliselt eelviimasel silbil natúra, medicína 4
Haploloogia jäetakse ära üks kahest või enamast teineteisele järgnevast sarnasest silbist (nt Haljala haljalane mitte haljalalane) Metatees keelevääratus, 2 häälikut või häälikuühendit vahetavad sõnas kohad (nt millelegi millegile; hoove ja suvi soove ja huvi) 34. Miks tekivad siirdehäälikud? Tekivad hääldamise hõlbustamiseks. Nt kahe konsonandi vahele võib tekkida siirdevokaal või konsonant. Vokaalide puhul nimetatakse seda svaavokaaliks (nt põtr põter põder) 35. Mis on omane igasugusele võnkumisele (sagedus ja amplituud)? Selleks, et võnkumist helina tajutakse on olulised heli sagedus ja amplituut (ulatus). Igasuguse võnkumise puhul on tegu helilainega. Mida suurem on sagedus, seda kõrgemana heli tajume. 36. Kuidas võib võnkumisi liigitada (liht- ja liitvõnkumised)?
· Traditsiooniline hääldus: Vokaalid: a, e, i, o, u y = ü: hypotheca i = j sõna algul vokaali ees ja liitsõnades põhisõna algul vokaali ees: ius, iungo, adiungo i = jj sõna keskel vokaalide vahel: maior (Keskajal hakati neid sõnu kirjutama: jus, adjungo, major) Diftongid: ae, oe, au, eu ae = ää: aedilis, praesidium oe = öö: proelium Konsonandid: x = ks: Xerxes z = dz: Zenon c = k a, o, u ja konsonandi ees: casus, fructus c = ts e, i, y, ae, oe ees: Caesar, Cicero ch = hh: pulcher, schola ph = f: philosophus th = t: theatrum rh = r: rhetor qu = kv: aqua, quis ngu vokaali ees = ngv: lingua, sanguis sua = sva: suavis sue = sve: consuetudo ti vokaali ees = tsi: actio, restitutio Esse (olema) Sg Pl 1. (ego) sum (mina) 1. (ns) sumus 2. (tu) es (sina) 2. (vs) estis 3
Eesti kirjakeele ortograafiast tuntud vahenditele on tulnud lisada järgmised märgid: ` graavis tähistab kolmandat väldet vastava sõna(osa) ees (`valge, `käised, `silku, `aeti, `ümber`ringi, üle`aidne), v.a ühesilbilised sõnad, mis jäävad märgita. Sulghäälikute välteid märgitakse nagu kirjakeeleski (nt vakk : vaka : vakka). ´ akuut märgib kaashäälikute peenendust (palatalisatsiooni) tähe kohal või kõrval (nt sal, tah· `tahtis'). i ülilühike i konsonandi ees märgib eespoolset peenendust (eespalatalisatsiooni) (nt naikka `nakkisid, puupulki, varnu'). ä ja e vahepealne häälik saarte murdes (nt pl `peal', `kima `käima'). ng-ühendi nõrgaastmelisele vormile vastav häälik saarte murdes (nt löad `lõngad', kiad `kingad'). æ kõrisulghäälik Võru murdes sõna lõpul (mitmuse nimetavas pääæ `pead', dainfinitiivis seläteæ `seletada', käskivas kõneviisis annaæ `anna' vm).
Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa. • Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). • Anton Thor Helle tuntud kui piiblitõlkija: eesti kirjakeele arendamine ja soov maarahvast kiriklikult harida ja nende silmaringi laiendada. 1721 annab välja esimese olulisema töö eesti keele ala „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat", mis oli rootsiaegse kirikukäsiraamatu pietistlikus vaimus kohandatud teos“. Lisaks vaimulike tekstide tõlkimisele ja toimetamisele ka keeleteoreetilist poolt
Eesti keele vältesüsteem on maailma keelte hulgas tähelepanuväärne, kuna haruharva leidub kvantiteedisüsteeme, mis ei oleks pelgalt binaarne lühikese ja pika vokaali opositsioon. Kolmevältesüsteeme on teada umbes kümnekonnas keeles ja enamasti eristavad need ainult vokaalide pikkust. Eesti vältesüsteem on osutunud aga oluliselt keerukamaks. Kolmese vastanduse võivad moodustada nii vokaalid (nt sada – saada – saada), konsonandid (nt kada – kata – katta) kui vokaali-konsonandi kombinatsioonid (nt sade – saate – saate). Foneetiliselt antakse väldet edasi aga häälikukestuste suhtega rõhulise ja rõhutu silbi piires. Eesti keele välted ei ole oma olemuselt üksikhääliku erinevad pikkusastmed, vaid tunduvalt komplitseeritum prosoodiline nähtus. Läänemeresoome-eelset rõhusüsteemi on Mikko Korhonen kirjeldanud järgmiselt: pearõhk oli alati esimesel silbil
Näide: eskimo keel (a, e, u), hispaania keelele 5 vokaali (a, e, i, o, u). 3 Kaashäälikud ehk konsonandid on sellised häälikud, mille hääldamisel on õhu väljapääs kopsudest, kas rohkem või vähem takistatud. Takistus moodustub kas huulte või keele abil. Konsonandid võivad olla helilised või helitud (g, b, d, k, p, t, f, s, s, h, z, z). Konsonante on keeles rohkem kui vokaale. Konsonandi hääldamisel võib takistus olla osaline või täielik. Osaline tähendab, et osa õhku pääseb läbi ja täielik tähendab, et õhu vool on täielikult takistatud. Õhuvoolu täieliku sulgemisega häälikuid nimetatakse sulghäälikuteks. Ahtushäälikud on konsonandid, mille hääldamisel tuleb väike kitsendus, näiteks j, l. Häälduskoht Hääldusviis
Ahrens kirjutas küll eesti keele kohta, kuid alati saksa keeles. Kui esimeses grammatikas oli ainult hääliku- ja vormiõpetus, siis teises trükis oli ka lauseõpetus. Tema grammatika oli esimene, kus kasutatu rahvasuust kogutud ainest. Ta püüdis tugevalt parandada kirikukeelt. Tema ettepanekuks oli minna üle uuele ehk soomepärasele kirjaviisile. Ehk siis pikk vokaal kirjutatakse alati kahe tähega ja lühike ühega. (varem kirjutati kaks konsonanti, et näidata pikka vokaali konsonandi ees, kuid siis jäi arusaamatuks ka konsonant ise on pikk või lühike). Ta pakkus välja 3 astmevaheldustüüpi: klusiili kadu (nahk:naha), assimilatsioon (kumb:kumma) ja nõrgenemine (kaup:kauba). Käänded jagunevad flektiivseteks ja sufiksilisteks. 1853 II trükk, lisas lauseõpetuse Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos.
raamatuid keelati. Hornung 1693 III põhjaeesti k grammatika "Grammatica Esthonica", kirjutatud ladina ja saksa k, sõnastikuosa puudub. Pole tegemist üksnes Hornungi kirjutatuga. Murdeliselt esindab Põ-Eesti keskmurde idamurrakuid. Grammatika on käsitluslaadilt deskriptiivne, sisaldab rööpvorme. Hornungi keelekasutus: mainib, et eestlased ei tarvita f-i; h-d sõna algul mõnes paigas hääldatakse, mõnes mitte; sõna keskel hääldatakse h-d; konsonandi kao tulemusel võib sõnas esineda silbivahe; esmakordselt konstateerib vältevaheldust. Järgib Forseliuse kirjaviisi. Hornungi grammatika kandvaim osa on morfoloogiakäsitlus, sõnade käänamise ptk eelkäijate omast parem. Sõnatuletuse osa morfoloogias. 5 käänet. Rahvaste nimetusi moodustatakse sufiksitega. Toob välja 9 käändtüüpi. Vana arvusüsteem. On eesti keeles täheldanud totaalsuse ja partsiaalsuse vastandust
lesbismimõiste. Ta looming on leidnud kajastust roomas, hiljemini ka Lääne- Euroopas ja vene kirjanduses. Aioolia dialekt. Anakreon: kirjutas joonia dialektis. Tema luule on pealtnäha lihtne, elegantne, mänglev, kuid selle taga peitub tõsine poeeditöö, viimistletus, keeleliselt läbimõeldud ja lihvitud sõnastus, mis kasutab ka kõlamänge, assonantsi (vokaali kordumine sõna algul) ja alliteratsiooni (konsonandi kordumine). Teemadeks on enamasti kaunid neiud, vein ning naljatlevalt käsitletud tunded. Poliitilisi teemasid ei olnud. Tema jäljendajaid oli palju ja sellest võrsus nn anakreontiline luule. See köitis paljusid hilisemaid poeete, kes seda oma keelde tõlkisid. Esimesed eesti keelde kreeka keelest tõlgitud luuletused olid anakreontilised, eesti keelde on anakreontilist luulet tõlkinud K.J. Peterson. 12. Mis on epigramm? Mis on epitaaf? Mis on epiniikion?
(kirjanduse jm. dokumentide nimestike koostamise teoreetilisi ning metoodilisi probleeme käsitlev teadus) * Aimekirjadus - populaarteaduslik kirjandus. * Algriim - kahe v. enama järjestikku v. lähestikku oleva sõna algushäälikute samasus, alliteratsiooni ja assonantsi ühine nimetus (regivärssides, vanasõnades, kõnekäändudes jm.). * Assonants - sama vokaali kordumine kahe v. enama sõna pearõhulises silbis (hrl. värsis) * Alliteratsioon - sama konsonandi kordumine kahe v. enama sõna algul värsis v. lauses (näit. maal ja merel). * Onomatopoeetline väljend - loodushääli, helisid jäljendav väljend. * Personifitseerimine - isikustama * Antropomorfiseerimine inimese taoliseks kujutamine tekstis ( samastamine inimesega) * Animism - hinge omistamine loodusnähtustele ja esemetele; usk hingedesse ja vaimudesse. * Hüperbool - poeetiline liialdus, kirjeldatava asja v. nähtuse iseloomulike joonte
saj. Germinaadid - silbipiiriga poolitatud topelthäälikud Kasutusel on ligikaudne transkriptsioon (väikestele erinevustele ei pöörata tähelepanu) ja täpne transkriptsioon (kasutatakse rohkesti lisamärke e diakriitilisi märke). IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisi märke (osutavad lisaartikulatsioonile). Tähistatakse nasaalsust, juhuslikku nasaliseerimist, helitu klusiili nõrka aspiratsiooni, konsonandi palataliseerumist, afrikaati, helitustumist. 10. Häälikute liigitus kõneloome seisukohast. Segmedid e häälikuüksused - vokaalid ja konsonandid. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadeused (nt kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm). Segmenteerima e eristama - nt oma esimest keelt suudad segmenteerida teistest. Emakeele hääldamis- ning tõlgendamisharjumused mõjutavad seda, kuidas kuuldakse teisi hääli. Need on kuulmisel põhineva transkriptsiooni peamised puudused.
annaabi.ee 
