Sumerid (2)

Sumer hõlmas Mesopotaamia lõunaala kuni Babüloonia aja alguseni . Termin „ sumerid “ pärineb tegelikult akkadi keelest. Sumerid ise nimetasid end „musta peaga inimesteks (sag-gi-ga) ja oma maad „ tsiviliseeritud isandate alaks“ (Ki-en-gir).
Sumereid on nende naabritest erineva keele, kultuuri ja võib-olla ka välimuse tõttu peetud sissetungijateks ja migrantideks, kuigi ei ole suudetud kindlaks teha sisserände aega ega ka sumerite algset geograafilist päritolu. Leidub ka arvamusi , mille kohaselt tohiks terminit „sumeri“ kasutada vaid sumeri keele kohta, kuna eraldi etnilist gruppi nimega sumerid ei olegi olemas olnud. Sumeri keelt peetakse isoleeritud keeleks , kuna ta ei kuulu ühtegi tuntud keelkonda , erinevalt akkadi keelest, mis on afro- aasia keelkonna liige.
Sumerite nagu ka teiste impeeriumide elanike panteoni kuulus suur hulk jumalaid. Võrreldes arhailise perioodiga kummardati juba tõelisi jumalaid, mitte lihtsalt võimsaid vaime. Varasemast ajast oli jäänud uskumus hingedesse, deemonitesse, vaimudessee, ohverdamise ja palvetamise vajalikusesse, usk loodusjõududesse. Jumalad sarnasesid üha enam inimestega, kes juhtisid riike ja rahvaid. Oli oluline, et jumalad hoiavad maailmakorda, milleta inimesed elada ei saa. Kui tekkis kaos, tõlgendati seda kui jumalate viha ja püüti kord iga hinnaga taastada. Kuna jumalad olid planeetide ja tähtede võrdkujud, tekkisid seosed tähistaeva ja inimsaatuse vahel. Sündis astroloogia . Leiti võti inimsaatuse määratlemiseks. Tavaliselt oli iga inimese saatus seotud selle grupi funktsioonide ja saatusega, millesse ta kuulus, st saatus kujunes inimese seisuse, ameti ja rikkuse järgi.
Sumeri perekond oli põhiolemuselt monogaamne ja allus kindlatele seadustele . Hammurapi seadustekogust( umbes 1790 eKr) võib leida perekonna omavaheliste suhete, õiguste ja kohustuste kohta mitmeid konkreetseid korraldusi. Abielu puhul sõlmiti abieluleping, milles märgiti naise kaasavara suurus. Abielu oli võimalik ka lahutada, kuid see oli naisele palju keerulisem kui mehele. Lastel olid ka kindlad õigused. Näiteks ei tohtinud isa poegi pärandusest ilma jätta, seda võis teha vaid juhul, kui poeg oli süüdi mingis kuriteos. Austus isa vastu oli üldine nõue ja sellest üleastumine karmilt karistatav . Hammurapi seadustes on kirjas: „Kui poeg on löönud oma isa, tuleb tal käed ära lõigata“ või kui kasupoeg ütleb oma isale või emale, kes on ta üles kasvatanud „ Sa ei ole mu ema või sa ei ole mu isa,“ siis tuleb tal keel suust lõigata“.

Haridus

Koolid asusid templite ja ka ülikute paleede juures. Hariduse omandamine kestis kümneid aastaid ning koolid koondusid raamatukogude ümber. Sumeri kool tekkis kirja ilmumise tulemusena-tollesama kiilkirja, mille leiutamine ja täiustamine oli Sumeri kõige olulisem panus tsivilisatsiooni ajalukku. (Sumeri linna Uruki väljakaevamistel leitud ja dešifreeritud piktograafiliste kirjadega savitahvlikesed tõestasid kogu maailmale, et juba viis tuhat aastat tagasi olid Sumeris olemas koolid, õpetajad ja õpilased). Kirjad tõestasid ka õppimise ja õpetamise tohutut tähtsust Sumeri ühiskonnas, õpetaja kõrget prestiiži, õpetatud mehe oluliselt tugevamat positsiooni ja suuremaid võimalusi ning vanemate püüdu oma lapsi koolitada. Säärased savist koolivihikud lubavad teha palju huvitavamaid järeldusi õpetamise süsteemist sumeri koolides ja ka programmidest, mille järgi seal õpetati. Lisaks armastasid koolielust kirjutada ka õpetajad ise. Selliseid katkendeid on säilinud.
Erinevalt nüüdisaegsetest koolidest olid sumeri õppeasutused ka omapärased kirjanduskeskused, kus mitte ainult ei uuritud ega kirjutatud ümber mineviku kirjandusteoseid, vaid ka kirjutati uusi.
Õpetamise protsess, nagu me seda suudame ette kujutada arheoloogiliste leidude ja savitahvlikeste põhjal, algas tahvlikese ja pillirookepikese valmistamise tehnika omandamisest. Seejärel tuli õpilastel omandada mitmesuguseid teadmisi, mida me nimetaksime religiooniõpetuseks, geograafiaks, matemaatikaks, keeleõpetuseks, botaanikaks ja astronoomiaks. III aastatuhande teisel poolel eKr ilmusid esimesed sõnastikud, mida on ka väljakaevamistel leitud. Need aitasid lugeda ja interpreteerida sumeri tekste.
Õppekursus toimus kahe põhiprogrammi alusel. Esimene pani pearõhu teadusele ja keeletehnikale, teine kirjandusele ja loomingulise potentsiaali arendamisele.
Esimene programm kujunes järk-järgult selle õpetamisprotsessi käigus, mille peaeesmärk oli sumeri kirja õpetamine. Sumeri keele leksika oli jaotatud gruppidesse , kus sõnad ja väljendid olid omavahel seotud üldise sisu poolest. Erilist tähelepanu pöörati grammatikale. Enamik savitahvlikesi olid keeruliste nimisõnade või tegusõnavormide loetelud. See näitab, et sumerite grammatika oli hästi läbi töötatud. Palju pöörati tähelepanu ka matemaatikale. Sumeri koolilapsed õppisid arvude kirjutamist, ülesannete lahendamist, pindalade arvutamist. Samuti oskasid sumerid üles kirjutada nii täis-kui ka murdarve.
Teise programmi järgi õpetamine kujutas endast peamiselt III aastatuhande teise poole kirjandusteoste ümberkirjutamist ja päheõppimist. Selle perioodi kirjandus oli eriti rikas. Iidsete Sumeri linnade varemetest leitud tuhandete kirjandustahvlikeste ja nende tükkide hulgas on palju lapsekäega ümber kirjutatud koolikoopiaid.
Sumeri kiri
Sumeri kõige tähtsamaks saavutuseks peetakse kirja. Kõige vanem sumeri kiri esineb Uruki linna säilmetest välja kaevatud savitahvlitel ning pärineb umbes aastast 3400 eKr.
Sumeri kirja kõige vanem kuju on iseloomult piktograafiline ehk piltkiri ning kirjamärgid sarnanevad miniatuursete piltidega. Siiski on mõnede märkide tähenduse ja kuju vahekord selgem kui teiste puhul, mis võib tähendada, et kõige vanematele leidudele on eelnenud veel mingi arengu ja stabiliseerumise periood.
Sumeri vana kiri oli mittefoneetiline. Erinevalt ladina tähestikust, mida kasutatakse inglise ja paljude teiste maailma keelte kirjutamisel, ei ava sumeri vana kirja märgid sõnade foneetilisi koostisosi (kaas- ja täishäälikuid), selle asemel kujutab iga märk üht sõna tervikuna .
Kirju, mis ei esita sõnade foneetilisi komponente, vaid koosnevad terviksõnu esindavatest märkidest, kutsutakse logograafilisteks ehk mõistekirjadeks, niisuguste kirjade märke aga logogrammideks.
Vanade sumerite logograafilisi (ja piktograafilisi) sümboleid mõistetakse enamasti kaunis halvasti. Neljanda aastatuhande lõpuks eKr oli sumeri kirjas tekkinud juba foneetilisi elemente. Ülemineku põhjustas see, et sumeri kirjutajad hakkasid ära kasutama sõnade foneetilist sarnasust . Silpe tähistavate märkide kasutuselevõtt muutis kirja osaliselt foneetiliseks ehk teisisõnu, märkidega hakati kirjutama teatud kaashäälikute ja täishäälikute ühendit.
Sumeri kirjutajad kasutasid silpmärke ehk süllabogramme mitmel viisil. Nad tegid vahet kahemõtteliste logograafiliste märkide vahel ning selleks kasutasid nad foneetilist täiendit ehk sõnade mõistmist hõlbustavaid lõpukaashäälikuid. Sumeri kirja teine iseloomulik joon on determinatiiv. Kui foneetiline täiend annab otseseid juhiseid hääldamiseks, siis determinatiivi funktsioon on tähenduslik. Determinatiiv on logograafiline märk, mis kirjutatakse kas teise märgi ette või järele, et näidata, mis klassi antud sõna kuulub. Nagu foneetilised täiendid, võivad ka determinatiivid eristada kahemõttelisi logogramme.
Sumeri kirjutajad kasutasid roost krihvlit ehk tahvliroogu, nagu nad seda ise nimetasid. Kõige vanemal perioodil oli krihvel arvatavasti ühest otsast teritatud, et sellega piktograafilisi märke joonistada. Krihvli teise, nüri otsaga tehti ringikujulisi vajutusjälgi. Pikapeale terava otsa kuju muutus, et oleks võimalik kiiremini kirjutada lihtsalt krihvliotsaga niiskele savipinnale vajutusjälgi jättes. Ühtlasi muutusid ka märgid järk-järgult tinglikumateks ning omandasid kiilukujulise vormi. Niisugust kirja nimetataksegi kiilkirjaks.
Sumeri tsivilisatsiooni hääbumine teise aastatuhande algul eKr tõi kaasa babüloonia mõju, mis seisnes sumeri logogrammide häälduse muutuses, sest babüloonlased kõnelesid akkadi keele vorme, mis ei olnud sumeri keelega suguluses. Akkadi tekstides kasutati sumeri logogrammide juures sageli foneetilist täiendit, näidates akkadi sõnade viimast häälikut. Akkadi kirjasüsteemis oli ka silpmärke, mis tähistasid ainult täishäälikuid ehk vokaale, konsonandi ja vokaali ühendit ning konsonandi, vokaali ja konsonandi ühendit. Nende kombinatsioonide abil võidi mis tahes sõna kirjutada mitmel eri viisil.
Babüloonia ülemvõimu tõttu kadus sumeri keel igapäevasest kõnepruugist, kuid säilis mõnda aega religioossetes tekstides.
Näide sumeri kirjast:
Näide akkadi kirjast:
Sumeri matemaatika ja geomeetria
Esimesed teated matemaatilistest tehetest või geomeetrilistest arvutustest pärinevad majandusega seaotud savitahvlitelt: lihtsamaid tehteid kasutati kaupade koguste ülesmärkimiseks ning maatükkide pindalade arvutamiseks. Tahvlid, kus oli kirjas kauba nimetus ja kogus, on üldse kõige vanemad säilinud dokumendid . Sellest võib järeldada, et igasugune kirjapaneku vajadus tulenes eeskätt praktilisest, majandulikust vajadusest.
Kirjutamisel ja arvutamisel on sama päritolu. Märk, millega asja tähistati, ja arv, millega selle kogust näidati, kuuluvad kokku. Need on majanduse vundament . See aga näitab – kõik kultuuri algmed võrsusid majanduslikust mõtlemisest. Edasi õpetati matemaatikat templite juures töötavates koolides ning seal omandas see abstraktsema ja teaduslikuma väljundi. Sellest ajast on pärit ka esimesed matemaatika ülesanded.
Arvutamisel kasutasid sumerid eeskätt kuuekümnendsüsteemi, mille mõjud on näha tänapäevalgi. Kui räägime praegu tosinast kanast või kuuekümnest munast , ei mõtle me kindlasti selle kuuel baseeruva loendusviisi – mida nimetame kuuekümnendsüsteemiks – päritolule. Nagu nii palju meie tsivilisatsiooni inventari juurde kuuluvat, leiutasid sellegi sumerid, kes kombineerisid seda osavalt meile tuntud kümnendsüsteemiga.
Sumerite panust matemaatika ja geomeetria arengusse ei saa kuidagi väikeseks pidada. Praegu umbes 5000 aastat tagasi seisid inimeste ees sarnased probleemid ja küsimused ning juba hakati neile vastuseid ja lehendusi otsima . Just siis sai paljugi alguse.
Näide kuuekümnendik süsteemi kasutamisest:
1
10
60
360
3600
Näide kiilkirjas ülesmärgitavatest numbritest:
Sumerite käsitluses koosneb Päikesesüsteem kaheteistkümnest planeedist. Planeetide hulka on arvatud Päike ja meie Kuu – seega 11 taevakeha , millele lisandus umbes 4 miljardi aasta eest üks sissetungija. Sumerid nimetasid teda Nibiruks, baüloonlased oma peajumala auks aga   Marduk ´iks.  Ta sisenes Päikesesüsteemi  maailmaruumist ja meie taevakehad aheldasid ta meie süsteemi.  Nibiru/ Marduki orbiit on retrograadne ja tugevalt elliptiline ning sumerite järgi tuleb ta Päikese lähedusse iga 3600 aasta järel. Teadus senini Nibirut avastanud ei ole, kuid uurides häireid planeetide orbiitides on jõutud järeldusele, et kuskil peab olema suure massiga taevakeha ja on välja arvutatud selle oletatav orbiit.
Sumerite kirjeldus kaheteistkümnendast planeedist:
Tänapäeva teadus on jõudnud järeldusele, et Päikesesüsteemi kujunemisel võisid olla aluseks võimsad kosmilised katastroofid. Sama väidavad sumerid juba 6000 aasta eest. Sumeri tekstide kordusi leiame Genesises,  Piibli Lauludes ehk Psalmides, Saalomoni õpetussõnades, Hiiobi ja paljudes teistes raamatutes. Seejuures sumerite kirjeldused on üksiasjalikumad, nad on toodud seitset tahvlit hõlmavas tekstis.