Sumerid (2)

Sumer hõlmas Mesopotaamia lõunaala kuni Babüloonia aja alguseni . Termin „ sumerid “ pärineb tegelikult akkadi keelest. Sumerid ise nimetasid end „musta peaga inimesteks (sag-gi-ga) ja oma maad „ tsiviliseeritud isandate alaks“ (Ki-en-gir).
Sumereid on nende naabritest erineva keele, kultuuri ja võib-olla ka välimuse tõttu peetud sissetungijateks ja migrantideks, kuigi ei ole suudetud kindlaks teha sisserände aega ega ka sumerite algset geograafilist päritolu. Leidub ka arvamusi , mille kohaselt tohiks terminit „sumeri“ kasutada vaid sumeri keele kohta, kuna eraldi etnilist gruppi nimega sumerid ei olegi olemas olnud. Sumeri keelt peetakse isoleeritud keeleks , kuna ta ei kuulu ühtegi tuntud keelkonda , erinevalt akkadi keelest, mis on afro- aasia keelkonna liige.
Sumerite nagu ka teiste impeeriumide elanike panteoni kuulus suur hulk jumalaid. Võrreldes arhailise perioodiga kummardati juba tõelisi jumalaid, mitte lihtsalt võimsaid vaime. Varasemast ajast oli jäänud uskumus hingedesse, deemonitesse, vaimudessee, ohverdamise ja palvetamise vajalikusesse, usk loodusjõududesse. Jumalad sarnasesid üha enam inimestega, kes juhtisid riike ja rahvaid. Oli oluline, et jumalad hoiavad maailmakorda, milleta inimesed elada ei saa. Kui tekkis kaos, tõlgendati seda kui jumalate viha ja püüti kord iga hinnaga taastada. Kuna jumalad olid planeetide ja tähtede võrdkujud, tekkisid seosed tähistaeva ja inimsaatuse vahel. Sündis astroloogia . Leiti võti inimsaatuse määratlemiseks. Tavaliselt oli iga inimese saatus seotud selle grupi funktsioonide ja saatusega, millesse ta kuulus, st saatus kujunes inimese seisuse, ameti ja rikkuse järgi.
Sumeri perekond oli põhiolemuselt monogaamne ja allus kindlatele seadustele . Hammurapi seadustekogust( umbes 1790 eKr) võib leida perekonna omavaheliste suhete, õiguste ja kohustuste kohta mitmeid konkreetseid korraldusi. Abielu puhul sõlmiti abieluleping, milles märgiti naise kaasavara suurus. Abielu oli võimalik ka lahutada, kuid see oli naisele palju keerulisem kui mehele. Lastel olid ka kindlad õigused. Näiteks ei tohtinud isa poegi pärandusest ilma jätta, seda võis teha vaid juhul, kui poeg oli süüdi mingis kuriteos. Austus isa vastu oli üldine nõue ja sellest üleastumine karmilt karistatav . Hammurapi seadustes on kirjas: „Kui poeg on löönud oma isa, tuleb tal käed ära lõigata“ või kui kasupoeg ütleb oma isale või emale, kes on ta üles kasvatanud „ Sa ei