Konsonandid (0)

Konsonandid
    Ladina keeles on 19 konsonanti. Ka nendest hääldub enamus nagu vastavad eesti keele kaashäälikud. Mõned täpsustused siinkohal: 
C = ts või k 
Klassikalises ladina keeles hääldus c kõikjal k-na. Keskajal hakkas c häälduma ts-na vokaalide e, i, y ja diftongide ae, oe ees,
näit. centum, cellula, Cicero , Graecia, cycnus, Caesar, caecus, baccae, coelia.
Muudel juhtumitel s.o. vokaalide a, o, u ees, konsonandi ees ja sõna lõpul püsis c hääldus k-na,
näit. caput, corpus , oculus, Hippocrates, hic, sic. 
J = j 
    
Täht j võeti ladina keeles tarvitusele keskajal ja seda kasutatakse meditsiinilises terminoloogias, kuid  klassikalises ladina keeles see täht puudus. J asemel kasutati ja kasutatakse sageli tänapäevalgi tähte i, mis hääldub j-na sõna algul vokaali ees ja sõna keskel kahe vokaali vahel. Näiteks võib sõnu jejunum, jus, Juniperus kohata ka kujul ieiunum, ius, Iuniperus. 
K = k    
K-täht esineb ladina keeles harva. (Klassikalises ladina keeles oli 2 k-ga algavat sõna: Kalendae ja Kaeso.) Tähte k kasutatakse meditsiinilises ladina keeles hääliku k märgina (eriti kreeka päritoluga sõnades, kui tahetakse e, i ja y ees vältida c hääldamist ts-na), näit.
    kalium , kefir, kenophobia, leukaemia
Q = k
q-täht esineb ladina keeles ainult ühendis qu, vt. konsonantühendid. 
X = ks
    Sõna algul esineb x ainult (kreeka) laensõnades. Näited x kasutamise kohta: 
    xenophobia, xerasia, cortex 
Z = dz või ts 
    Kreeka laensõnades hääldatakse tähte z dz-na, näit.
    zona, zoologia, zooanthropia, zmaragdus, zygoma
    Uutest keeltest saadud laensõnades hääldub z ts-na, näit.
    influenza, zincum, Zingiber
NGU = ngv, näit. 
        lingua , unguentum, sanguis, pinguis 
    
QU = kv,
näit. aqua , aquila, equus
SUA = sva,
näit. suavis, suavitas 
SUE = sve,
näit. suetus, Suetonius 
TI (vokaali ees) = tsi 
Keskajal hakkas ti vokaali ees tsi-na häälduma, näit. 
substantia, scientia, operatio, articulatio, injectio, vitium , Horatius
 
Reegel ei kehti kreeka päritolu sõnade ja häälikuühendite  -sti, -xti puhul, kus ti hääldatakse, nagu ta kirjutatakse , näit. 
aetiologia, bestia , mixtio
Kreeka laensõnades kasutatakse järgmisi konsonantühendeid:

CH = hh,
näit. charta, chemia, chirurgia
SCH = shh,
näit. schema , ischias
PH = f,
näit. phalanx , pharmacon, pharmacopola
TH = t,
näit. thanatologia, theoria, thermometrum
RH = r,
näit. rhaphe, Rheum, rheumatismus
Vokaalid  
    Ladina keeles on 6 vokaali, millest enamus hääldub nagu eesti keele vastavad täishäälikud. Mõned täpsustused vokaalide hääldamise kohta:
 Y (üpsilon) = ü; esineb ainult kreeka laensõnades, näit. 
pyramis, syllaba, systema, analysis 
U 
    Ladina keele vokaal u hääldub teatud kombinatsioonides konsonandina, s. t. v-na, vt. konsonandi ja vokaali ühendid. 
Diftongid
Ladina keeles on 4 diftongi: au, eu, ae, oe. Kaht esimest loetakse nii nagu kirjutatakse (au, eu).
AE = ää,
näit. aeger, aegrotus, diaeta, Graecus, puellae
OE = öö,
näit.lagoena, foedus, poena
Klassikalisel ajal (1. saj. e. Kr.) hääldusid diftongid ae ja oe ai-na ja oi-na. Esimestel sajanditel p. Kr. hakkasid nad häälduma ä-na ja ö-na ning hiljem ka e-na. 
Kui ae ja oe puhul on e kohale märgitud kaks punkti (ë) või pikkusmärk (ē), siis ei moodusta ae ja oe diftongi, vaid kõik vokaalid tuleb eraldi välja hääldada,
näit. aër (aer), poëta (poeta).