KONFLIKTIDEGA TOIMETULEK KOOLIS (0)

KONFLIKTIDEGA TOIMETULEK KOOLIS
Aine konspekt
Konflikt on lahkheli, kokkupõrge, vastuolu. Indiviidide, gruppide vastandlike, kokkusobimatute tegevuste „põrkumine“ erinevate huvide tõttu. On olemas sisemised ja välised konfliktid. See, kui tähtis on eesmärk ning kui tähtsad on suhted teistega , määrab ära käitumise konfliktis.
Sisemised konfliktid – vastuolu on inimese väärtuste, vajaduste, arvamuste ning tema reaalse või kujutletava käitumise vahel. Sisemine konflikt tekib siis, kui inimene peab tegema ebasoodsaid valikuid , kui ta tunneb, et ei saa oma vajadusi rahuldada või eesmärke saavutada. Sisemiste konfliktidega kaasnevad negatiivsed emotsioonid ning emotsionaalsed seisundid nagu hirm, ärevus , kurbus , kõhklemine või viha. Sisekonfliktist vabanetakse sageli kas läbi projektsiooni või ratsionaliseerimise.
Süütundega toimetuleku viisid:

• Ratsionaliseerimine on näiteks see, kui inimene seletab enesele tagantjärele ära, miks ta nii käitus st. ta õigustab ennast.
  
• Projektsiooni puhul suunatakse oma teo põhjus teisele (“Ise oled süüdi, et ma sind lõin!”).
  
• Negatiivne suhtumine teistesse (vaenulikkus, viha)
  
• Süü teadvustamine on see, kui inimene ütleb enesele selgelt välja, et tegi valesti. Süü teadvustamine tähendab enesele andestamist klausliga, et oma halb tegu kas heastatakse (kui see on võimalik) ja seda ei korrata enam.
  

Välised konfliktid on indiviididevahelised millegi tõttu tekkivad vastuolud ja neid saab tekke põhjuste järgi jagada nelja suuremasse tüüpi: väärtuskonfliktid (vastuolud inimeste vahel nende erinevate väärtuste tõttu); vajaduste konfliktid (vastuolud inimeste erinevate vajaduste tõttu); õiguste konfliktid (õiguste rikkumisest tulenevad vastuolud) ja eesmärgikonfliktid (inimeste erinevatest eesmärkidest tulenevad vastuolud). Inimeste vahelisi väliseid vastuolusid (konflikte) saab vaadelda ka nende ilmnemise viisi järgi ning jaotada avalikeks, varjatud ja näivkonfliktideks.
Avalik konflikt tähendab indiviididevahelise vastuolu “avalikustamist”. See tähendab, et vastuolust räägitakse, kirjutatakse , sellega tegeletakse, seda püütakse lahendada.
Varjatud konflikt tähendab seda, et kuigi vastuolu indiviidide vahel on olemas, püütakse selle avalikustamisest hoiduda. Selleks võib olla palju põhjusi, millest levinum on kindlasti (sageli ebaõige) uskumus , et kui vastuolust räägitakse, siis lähevad asjad hullemaks.
Näivkonflikt on vastuolu, mis vähemalt ühe indiviidi arvates on olemas, kuid mida tegelikult pole. Esineb juhtumeid, mille korral indiviid omistab teisele mingeid varjatud motiive ja hakkab seetõttu teist vihkama. Näivkonfliktide (kui tegelikult olematute vastuolude) puhul on tähtis teada, et need võivad üle kasvada tegelikeks vastuoludeks.
Väärtuskonfliktid tekivad siis, kui üks pool (indiviid või grupp) nõuab teiselt poolelt (indiviidilt või grupilt), et too (nood) oma väärtusi muudaks. Iga inimese “peas” omavad väärtused erinevaid positsioone ja on hierarhias . Rokeach (1973) jagab väärtusi kaheks: üldised – rahu, õnn, vabadus, elutarkus jms. ning eesmärgile suunatud (näitavad kuidas tulemuseni jõuda) - töökus , õppimine, ausus.
Väärtustüübid:

• majanduslik-praktiline;
  
• intellektuaal (mõtleja);
  
• võimu hindav;
  
• esteet;
  
• suhete tähtsustaja;
  
• religioosne.
  

Vajaduste konfliktid – vastuolud, milles ei lasta teisel tema vajadusi rahuldada või sunnitakse omi talle peale. Tuleb osata mõista teise inimese vajadusi! Saab küsida vajaduste kohta ning enda vajadustest rääkida.
A. Edwards’i sotsiaalsed vajadused:

• agressioonivajadus (teha teistele liiga, süüdistada teisi, kätte maksta)
  
• armastamise vajadus ( armastada ja olla armastatud);
  
• aupaklikkuse vajadus (autoriteetide austamine, positiivse tagasiside saamine, anda järele);
  
• domineerimise vajadus (suunata, juhtida, mõjutada, kontrollida, olla liider);
  
• enesealandamise vajadus (aktsepteerida ebaõiglast karistust, süütunne, karistuse otsimine);
  
• kaitstuse vajadus (tunda abi, toetust ja vajadus olla mõistetud);
  
• korravajadus (plaanipärasus, kord asjades ja tegemistes)
  
• kuuluvuse vajadus (sõpruse, koos tegutsemise ühinemise järele);
  
• saavutusvajadus (edu, endast parima andmine);
  
• sõltumatuse vajadus ( iseseisvus , olla sõltumatu otsuste tegemisel);
  
• teiste aitamise vajadus (hoolitsusvajadus, aidata, toetada, olla sõbralik ja kaasatundev);
  
• teiste mõistmise vajadus (analüüsida teiste motiive, mõista, kuidas nad end tunnevad );
  
• vajadus muutuste järele (proovida uusi ja erinevaid asju, muuta ja muutuda);
  
• vajadus viia asjad lõpule (teha lõpuni, selguse ja lõpetatuse järele);
  
• väljapaistmise vajadus (olla tähelepanu keskpunktis, rääkida endast, silma paista)
  

Maslow vajaduste liigitus:

• füsioloogilised vajadused (toit, uni jne);
  
• turvalisusevajadus (olla kaitstud)
  
• armastus- ja kuuluvusvajadus
  
• tunnustusvajadus
  
• eneseteostusvajadus
  

Eesmärgikonfliktid – sellised konfliktid, milles on vastuolus inimeste eesmärgid. Ei lasta teisel inimesel tema eesmärke saavutada või sunnitakse omi talle peale. Ühe inimese eesmärgid takistavad teis(t)e eesmärkide saavutamist. Eesmärgikonflikt sisaldab endas sageli “peidetult” väärtuskonflikti ja/või vajaduste konflikti. Eesmärgikonfliktide lahendamisel tuleb alustada sellest, et püüda mõista teiste eesmärke ning selgitada ka oma eesmärke. Tüüpilisemaks eesmärkide konflikti lahendamise viisiks on läbirääkimine.
Õiguskonfliktid – vastuolud, mis tekivad siis, kui rikutakse teise inimese õigusi. Õigused on antud indiviidile seadusega (kirjutatud reeglid) või läbi sõlmitud kokkulepete. Sageli arvavad inimesed ekslikult, et neil on õigus mingisuguseid asju teha, kuigi tegelikult ei ole.
Käitumisviisid konfliktides:

• alistumine (vaikimine, mitte reageerimine, enesesüüdistamine. Tagajärg: negatiivsete tunnete kuhjumine , stress , eneseväärikuse häired);
  
• põgenemine (füüsiline eemaldumine, vältimine . Tagajärg: uus situatsioon võib osutuda halvemaks, negatiivsed tunded, eneseväärikuse häired);
  
• võitlemine (jõu kasutamine, ähvardamine, liiga tegemine. Tagajärjed: suhted lõhutakse pöördumatult. Kaotaja tunded: häbi, alandus, viha, kurbus, raev. Hoiakud: vaenulikkus, vihkamine );
  
• läbirääkimine (püüd probleemi lahendada mõlema huvisid arvesse võttes, selgus ja objektiivsus )
  

Kehtestamine on oma õiguste eest seismine viisil, mis ei riku teiste õigusi, olles sealjuures mitte agressiivne ja mitte alistuv. See on käitumisviis, mis tuleneb uskumusest, et meie vajadused, soovid, tunded, väärtused on sama tähtsad kui teiste omad ja teiste vajadused, soovid, tunded ja väärtused on sama tähtsad kui meie omad. Kehtestavat käitumist iseloomustab nii sisemine kui ka välimine enesekindlus. Kehtestava käitumise tehnikad on õpitavad kui indiviid tahab neid õppida (tahab oma käitumisviise muuta) – selle kaudu võib toimuda ka teatav muutus isiksuses. Kehtestamine toimub alati täiskasvanu tasandilt , korraldusi andtakse täiskasvanu tasandilt.
Kehtestavale stiilile on iseloomulik:

• otsekohesus ;
  
• enesekindlus;
  
• enda ja teistega arvestamine ;
  
• kehakeel;
  
• kriitikataluvus.
  

Kehtestavat käitumist väljendavad mitteverbaalsed toimimisviisid on:

• enesekindlust väljendav hääletoon;
  
• silmside loomine ja hoidmine;
  
• optimaalne suhtlemisdistantsi valik;
  
• selge ja ühetähendusliku miimika kasutamine kehtestava sõnumi edastamise vältel;
  
• igasuguste emotsioonide väljendumise vältimine hääles.
  

Kehtestav sõnum:

• tavaliselt lühike;
  
• selge ja kindel seisukoha välja ütlemine;
  
• ei ole dialoog ;
  
• ei saa kasutada tingivat kõneviisi!
  
• kehtestav sõnum on nt – sa karjusid minu peale ja mulle see ei meeldi.
  

Kehtestava stiili põhipunktid:

• isik väljendab end selgelt;
  
• arvestab teiste inimeste õigusi;
  
• on aus;
  
• on otsekohene ja kindlameelne;
  
• on viisakas;
  
• näitab välja, et saab aru, miks teine nii teeb/tegi kuid ei peeta seda õigeks;
  
• taotleb võrdset kasu nii enesele kui suhtele;
  
• kohandatud isikutele ja situatsioonile (pole universaalne);
  
• ei saa muuta teise inimese isiksust ja saavutada totaalset käitumise muutust – pigem suhtumise muutust;
  
• muudetava käitumise hinnanguvaba kirjeldus kui kehtestamistehnika;
  
• kokkuvõttev kehtestav soov kui kehtestamistehnika;
  
• tunnete verbaalne väljendamine;
  
• teise tegevuse aktsepteerimine ja positiivse suhtumise väljendamine
  

Hinnangutevaba kirjeldus on kehtestava mittesüüdistaval viisil teise inimese poolt tehtu või öeldu, mis on kehtestajale vastuvõetamatu või probleeme tekitav kirjeldamine. Hinnangutevaba kirjeldamine on oluline selleks, et teisel inimesel ei tekiks rünnatava tunnet ja soovi ennast kaitsta. Kui selliseid reaktsioone ei esine, on teisel võimalik kuulata seda, mis kehtestajat häirib. Esitada tuleks objektiivne kirjeldav lause, hoidudes hinnangulistest, süüdistavatest ja absolutiseerivatest väidetest.
Kokkuvõttev kehtestav soov järgneb hinnanguvabale kirjeldusele ning sisaldab selget ootust või soovi, millele kehtestajal on õigus. See öeldakse iseseisvana või lisatakse mõnele teisele kehtestamistehnikale.
Teise käitumise konkreetse mõju selgitamine (tagajärjed) – kehtestamisel tuleb sageli selgitada lastele, õpilastele või täiskasvanutele milline on nende käitumise mõju. Et inimesed kalduvad hindama situatsioone rohkem enda seisukohast , siis võib sellist toimunu tagajärgede kirjeldamist üsna sageli vaja minna. Taoline tagajärgede, mõjude kirjeldus peab olema lühike, konkreetne ja mitte moraali lugev.
Oma tunnete avaldamise tehnika tähendab teisele oma tundest/tunnetest rääkimist, mis sind valda(b)s kui teine on rikkunud kokkuleppeid, õigusi, reegleid. See ei ole nutune või vihane oma tunnetest rääkimine vaid tõsiselt ja asjalikult oma tundest teatamine. Kehtestava käitumise tehnikana on oma tunnete avaldamine eriti mõjus lähisuhetes kus inimesed üksteisest hoolivad.
Oma õiguse väljendamine suhtlemispartnerile on kehtestamistehnika, mida kasutatakse enamasti siis kui teine ei näita välja arusaamist selle kohta, et ta rikkus reegleid/kokkuleppeid või vaidleb vastu. Inimesel on õigus sellele, et teine ei riku kokkuleppeid ja/või reegleid.
Katkise plaadi tehnika tähendab oma kehtestava soovi kordamist. Korratakse teisele, mida temalt oodatakse mitu korda järjest, kasutades sama sõnastust. On leitud, et enamasti piisab ühest kordamisest. Vahel tuleb kaks korda öeldut korrata. Harva kolm korda. Erivajadustega ja väikeste lastega mitmeid kordi .
Paitehnika on positiivse suhtumise väljendamine teisele kehtestava sõnumi alguses aitab teisel seda sõnumit vastu võtta. Positiivne sõnum iseenesest aga pole kehtestamine. Paitehnika parendab et parendab omavahelist kontakti. See näitab teisele, et sa hoolid temast (muidugi tuleb tõeliselt hoolida, mitte ainult näidelda). Tuleb hoolikalt jälgida, et ”pai” ei jääks kehtestava sõnumi lõppu. Sel juhul annulleerib positiivne sõnum kehtestamise mõju.
Manipuleerimine on käitumine, kus inimene kasutab teisi inimesi ära selleks, et endale kasu saada. Manipuleeriv inimene ei anna teistele selgesõnaliselt ja otse teada, mida ta soovib ja ootab, vaid püüab oma eesmärke saavutada mingeid kaudseid teid pidi (ohates, näomoonutusi tehes, meelitades, hoiatades, hirmutades jne). Manipuleeriv inimene tahab, et teine teeks midagi mis on talle vajalik ja kasulik ilma, et ta teis(te) huvidega arvestaks.
Manipuleerimise viisid:

• sund ( toetub tegelikule või näilisele jõule; hirmutamine , ähvardamine, füüsilise jõu kasutamine, karjumine);
  
• pettus ( valetamine );
  
• teise tunnetega mängimine (püüd saada kaastunnet, provotseerimine)
  

Motiveerimine on püüd saavutada, et teine mõistaks, miks see või teine tegevus talle kasulik on. Motiveerimine õnnestub juhul, kui teine saab aru kasulikkusest ning soovib vastavalt toimida. Motiveerimine on seotud inimese minapildiga ja sellega tuleb arvestada. Motiveerimine loob eeldused vastutustunde tekkeks. Motiveerimine on personaalne ja see eeldab motiveeritava tundmist ning tema väärtuste ja vajadustega kursis olemist.
Motiveerimise viisid:

• tasu kaudu;
  
• selgitamise teel, mida teisel on võita (näidatakse kasusid, teise väärtuste ja vajaduste kaudu);
  
• tunnustamise kaudu
  

Enesemotivatsioon on emotsioonide mobiliseerimine eesmärgi teenistusse. Ma saan hakkama, ma teen selle ära “kontrollitud emotsioonid”
Vastutustunne on sisemine vajadus toimida mingil viisil.
Vastutustunne tekib kui esineb:

• isiklik aspekt (sisemine veendumus , et seda tuleb teha; tegevus tugineb inimese väärtustele ja eesmärkidele);
  
• valikuvabadus (võimalus ise otsustada, kohustuse vabatahtlik võtmine);
  

Maailmapilt on indiviidi suhtumine teistesse.
E. Berne neli suhtlusviisi enesesse ja teistesse:

• M+ ja T+
  
• M+ (-) T- sulus miinusmärk sellepärast, et tema enda minapildis on viga, käitumuslikult oleks ta nagu parem ( arvab , et on parem), aga tegelikult mitte, teiste mõnitamisega nö kompenseerib oma vigu;
  
• M- T+
  
• M- T-
  

Positiivne maailmapilt kujuneb armastusest ja hoolivusest perekonnas, et laps saaks aru, et teda armastatakse. Reeglid perekonnas – lapse kasvades kokkulepped; võrdsusprintsiip perekonnas, sealhulgas “ jagamise printsiip” ( empaatia õpetamine/edasi andmine, et teistel on ka tunded ja et nad on erinevad)
Negatiivne minapilt tekib siis, kui hinnangud on suunatud lapse isiksusele, mitte teole.
Mõtteid saab jagada kaheks: ratsionaalsed (tõesed) ja ekslikud ehk irratsionaalsed (tegelikkusele mittevastavad, valed). Emotsionaalsete raskuste põhjuseks on enamasti inimeste irratsionaalne suhtumine. Ekslike uskumuste teke on seotud baasiliste hoiakutega endasse.
Levinud irratsionaalsed uskumused on:

• liialdused (alati on nii...);
  
• dihhotoomia (must-valge mõtlemine);
  
• ületähtsustamine (väikest asja nähakse suurena );
  
• alatähtsustamine (õnnestumist pisendatakse);
  
• mõtete lugemine (kindlasti ta arvab...;
  
• liigne sisemine sund (ma pean...);
  
• orienteeritus negatiivsele;
  
• liialdatud süütunded (ma niikuinii...)
  

Mõtlemise analüüsi skeem:

• situatsioon kirjeldus (mis täpselt toimus);
  
• tunded ja füsioloogilised reaktsioonid (näiteks: viha, kurbus, solvumine, punastamine, käte värisemine);
  
• mõtted, mis võisid neid tundeid tekitada (Näiteks viha puhul: “Ta ei tee seda mida ma tahan”);
  
• kas kõik need mõtted olid arukad (ratsionaalsed)?
  
• Millised oleksid selles olukorras arukad mõtted?
  

Ratsionaalse ellusuhtumise põhimõtted Toskala (1991):

• Huvi enda vastu (positiivne enesessesuhtumine, elurõõm);
  
• sallivus (kõik inimesed kalduvad eksima . Pole arukas eeldada enda või teiste täiuslikkust);
  
• paindlikkus ( avatus muudatustele. Oma vigade tunnistamine, et siis neid parandades edasi minna);
  
• eneseregulatsioon (iga inimene vastutab ise selle eest, milliseks tema elu kujuneb);
  
• loovus (püüd teha edasiarendusi, tuua sisse uusi ideid)
  
• riskijulgus (katsetamine ebaõnnestumise võimaluse kiuste).
  

Emotsioonid on subjektiivsed tundeelamused, mis sisaldavad füsioloogilisi ja kognitiivseid reaktsioone sisemistele ja välistele sündmustele. Emotsioonide teket ei saa kontrollida ega keelata, aga kui õppida aru saama, millest need tekivad ning neid järgneval korral samas situatsioonis ennetada ja ära hoida. Põhiemotsioonid on rõõm, viha, kurbus ja hirm (füsioloogiliselt kõige tugevamad). Emotsioone kutsub esile indiviidi sündmuse tõlgendus. Negatiivseid emotsioone kutsuvad esile mõtlemisvead.
Viha on loomulik reaktsioon solvangule, haavamisele, hirmule, frustratsioonile, ebaõnnestumisele. See on lühiajaline. “Nad ajasid mu vihaseks” on vale väide – sa ise läksid vihaseks; inimene loob oma viha ise, interpretatsioonide kaudu sündmustele. Viha teadvustamine aitab kontrollida oma käitumist. Kui see nt endale või teistele välja öelda, siis sellega oled fikseerinud emotsiooni ning emotsioon ei tugevne.
Vihkamine ei ole emotsioon vaid on hoiak. Vihkamine on hoiak mis sisaldab viha, kättemaksuhimu, soovi teha halba. Vihkamine on omane psühhopaadile.
Emotsionaalsed seisundid on tingitud konkreetsest põhjusest ja need on mööduvad. Seisundeid saab jagada tekkekiiruse, tugevuse ja kestuse alusel järgnevalt:

• meeleolu (pikemat või lühemat aega kestev);
  
• ärevus ( ootuse , ebamäärasuse, hirmu seisund);
  
• frustratsioon (psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel);
  
• stress (emotsionaalne pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel, nn üldine kohanemissündroom)
  
• kirg (sügav, tugev, pikaajaline seisund)
  

Emotsionaalne intelligentsus on oma emotsioonide teadvustamine ja juhtimine. Oskus end rahustada, oskus toime tulla oma raskemeelsuse või ärritusega.
Kolm positiivset baasilist hoiakut enese suhtes:

• enesearmastus (pean endast ja teistest lugu sellisena, nagu olen ja nemad on);
  
• sallivus (selle aktsepteerimine, et sa oled ainulaadne ja sellisena väärtuslik);
  
• eneseusaldus (julgen proovida ja katsetada, usaldan enda ja teiste valikuid).
  

Empaatia on võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi.
Probleem on küsimus, mille vastust lahendaja ei tea ja millele vastuse otsimiseks on lahendajal motiiv . Sageli pole probleem „nähtav“, indiviid peab probleemiks sümptomit. Inimene võib tajuda probleemi kui paratamatust ja sellega kaasneb passiivsus – ta ei tea mida teha ega usu, et saab oma tegevusega soovitud muutust saavutada. Kui probleem pole lahendatav, siis enamasti on võimalik probleem lahutada alaprobleemideks, mis on lahendatavad! Sageli ei osata näha probleemi „olemust“ kuna ei mõelda eesmärkidele Probleemi lahendamiseks tuleb teadvustada positiivse sisuga eesmärk.
Probleemi lahendamine:

• esita probleem küsimuse vormis;
  
• sõnasta eesmärk (mis on see, millega sa rahul ei ole ja mis on see, millega sa rahul oleksid);
  
• mõtle alternatiivsetele tegevustele, mis sind eesmärgile lähemale viivad;
  
• hinda leitud tegevusi/lahendusi
  
• koosta tegevusplaan