Tõhusa eneseväljenduse reeglid, Minakontseptsioon, Kehtestav käitumine, kehtestamistehnikad, Suhtlemisstiilid (0)

Tõhusa eneseväljenduse reeglid
Sõnum peab olema otsekohene
Esimene nõue: mitte eeldada, et inimesed teavad, mida tuntakse, tahetakse või
vajatakse. Otsekohene suhtlemine välistab oletused. Samuti on ohtlik kolmanda osapoole kaudu suhelda, sest sõnum võib olla moonutatud või ei taheta seda lihtsalt kuulata.
Sõnum tuleb edastada kohe
Kui ollakse haavunud, vihane või on tekkinud vajadus midagi muuta võib vestluse edasilükkamine vaid negatiivseid tundeid süvendada ning sellest saab krooniline ärritaja. Hakatakse end väljendama edaspidi passiivsel-agressiivsel moel (vihjed, kaudne negatiivne käitumine), mille põhjused pole mõistetavad. Kohesel suhtlemisel on kaks positiivset poolt, kohene suhtlemine
Sõnum peab olema selge
Selge sõnum on mõtete, tunnete, vajaduste, tähelepanekute täielik ja täpne peegeldus . Selget sõnumit saab edastada siis, kui ollakse oma tunnetest teadlik. Seda, mida nähakse ja kuuldakse, on lihtene oma tunnetega segi ajada. Mõned näpunäited:
1. Mitte esitada küsimusi, kui on vaja teha avaldus
Kas sa pead pühade ajal jälle esinema minema?
Selle asemel peaks ütlema, et ma ei taha pühade ajal jälle üksinda olla.
2. Kehakeel ja sõnub peavad ühtima
Hääletoon ja kehakeel peavad / kinnitama sõnumi sisu.
3. Tuleb vältida topeltsõnumeid
Sellisel puhul jagatakse ühe poolt kiitust/positiivset sõnumit ja teisalt tehakse negatiivseid märkusi.Lõpptulemusena ei saadagi sageli aru, mis siis õieti öelda taheti.
4. On oluline välja öelda, mida tahetakse ja tuntakse.
Sinu telefonikõne oli nii pikk, et nüüd on kõik toit jahtunud . Tegelikult ei hooli sa minu vaevast ja mulle ei see ei meeldi, see on hoolimatu suhtumine. Olen solvunud.
5. Tuleb osata eristada mõtteid ja tähelepanekuid
On tähtis vahet teha oma arvamuste, teooriate ja veendumuste ning selle vahel, mida ollakse näinud ja kuulnud .
6. Keskenduda tuleb ühele asjale korraga
Mitte vahetada teemat enne, kui mõlemad osapooled on oma arvamuse öelnud. Avastades, et ollakse teemast kõrvale kaldunud, öelda see otse välja ja käsitleda teemat edasi.
Sõnum peab olema sirgjooneline
Sirgjoonelise sõnumi puhul langevad vestluse väidetav ja tegelik eesmärk kokku. Sirgjoonelisus tähendab seda, et kõneldakse tõtt. Öeldakse seda, mida tegelikult tuntakse ja mõeldakse.
Sõnum peab kuulajat toetama
Tähtis on suhe, mitte üleoleku demonstratsioon või partnerile haigettegemine. Aus suhtlemine tekitab lähedustunde.
Mitte kasutada: üldistavaid silte ( loll , laisk , jne); sarkasmi, mis väljendab põlgust, viha, solvumist; minevikus tuhnimist, vana meeldetuletamist; negatiivseid võrdlusi; süüditavaid “sina-sid”; ähvardusi.
Minakontseptsioon
Mina on sotsiaalne ja psüühiline nähtus, seotud enda ja ümbritseva maailma vastandamise tunnetamisega ja teadvuse kestvusega. Mina kui psüühilise elu reguleerivat alget ja isiksuse motivatsioonilist teadvustatust tähistatakse ladinakeelse sõnaga ego.
Mina ise rõhutab inimese identsust iseendaga .
Mina-struktuur toetub spetsiifilisele veendumusele, mille põhjal inimene määratleb enese olemuse.
Mina võib vaadelda kahest aspektist :
-Vaatlev e kogemuslik mina - (I), lähimina, sisemine subjekt , ego, vaataja
-Vaadeldav mina - (Me), ise, minu, kaugmina, s.o kõik objektiivne, mis seostub endaga- välimus, asjad inimesed.
Mina olemus ja funktsioonid
(Lähi-)mina on identiteedi asupaik (lookus) – loob mina tunde
Mina on sünnipäraselt sotsiaalne, seotud õigluse ja hoolivusega.
Tunnetuse lookus s.o sünnipärane võime orienteeruda objektiivsele maailmale.
Integratsiooni asupaik – mina vastutab teadvuse funktsioonide, tegevusviiside, seisundite
tasakaalustamise ja lõimumise eest.
W. Jamesi teooria:
Mina arengus rõhutatakse minapildi kujunemist:
-Tunnetav mina (I),
-Empiiriline mina (ME)- ise, see on kõik see, mida inimene võib pidada enda omaks.
Mida mitmekülgsealt on arenenud empiiriline mina, seda kergem on elus hakkama saada. Asjaolud , mille järgi inimene end hindab, kuuluvad tema enesehinnangu juurde.
"Mina" mõjutavad tegurid:
- Peegel -mina tekib isiku enda peegeldusena: kujutlus sellest, millisena teistele näidakse; kujutlus hinnangust, mida teised annavad; enesetunde tekkimine eelneva põhjal.
-Otsene tagasiside, mida teistelt saadakse: oluline on saada teavet oma tegevuse tulemuste ja võimete kohta; lapsed ei pruugi nõus olla arvamuste osad oma välimuste kohta
-Sotsiaalne võrdlemine- võrdlus oluliste teistega : kes on meie sarnased; kellel on sarnased eesmärgid; samasoolised, eakaaslased jne. Võrdlemine toimub pidevalt- teadlikult, tahtmatult.
-Võrdlus ajas- võrreldakse oma eelmist ja praegust mina.
-Enesetaju teooria kohaselt saab inimene teavet oma hoiakute kohta 3 allikast: tajudes oa sisemisi seisundeid; jälgides oma avalikku käitumist; pannes tähele olukordi , milles käitumine toimub.
Psüühiliste protsesside kompleksi, mille abil indiviid teadvustab ennast kui tegevuse subjekti nimetatakse eneseteadvuseks. Kujutlust enesest nimetatakse minapildiks.
E. Hilgardi ja R. Adkinsoni väitel on minal järgmised aspektid: katkematu , ta on väärtuste ja eesmärkide kehastus, ta on survetegur, sõltub sellest, kuivõrd teda tõrjutakse või aksepteeritakse.
PRIVAATNE JA AVALIK MINA
Privaatne mina- tajutud mina on minakäsitluse peegeldus, on isik, kellena arvatakses end olevat. Tajutud mina ei avalda end teistele kunagi täielikult, on aktiivne peamiselt üksi olles.
Avalik mina- isik, kellena tahetakse näida. Avalik mina on sotsiaalselt heakskiidetud käitumisega, on aktiivne ka teiste nähes. Ei erine oluliselt ideaalminast.
Alalhoidlik mina- kahtlev uue suhtes, toetub teistele, ei andesta endale tehtud vigu, kardab võimalikke ohte, väldib riske, kardab tagajärgi, otsib kindlust, hoiab tunded endale.
Eksperimenteeriv mina- avatud uuteks kogemusteks, uudishimulik , ilmutab iseseisvust, ei hooli võimalikest vigadest, otsib uusi teid, riskib, on mänguline, meeldivad üllatused, kasutab kujutlusvõimet.
Mina-esitlus ( imago loomine)- tuleb säilitada tasakaal ja usutavus. Valitavad strateegiad: hirmutamine , näidis- esitlemine , anumine, tagasihoidlikkuse ilmutamine, ülendamise strateegia, meelejärgi olemine.
Kehtestav käitumine, kehtestamistehnikad
Kehtestamist on defineeritud mitmeti:
→ Kehtestav käitumine tähendab kindlalt enese huvide eest seismist ja samas suhtlemis-partneriga arvestamist.
→ Kehtestamine on käitumine, mille abil väljendatakse oma vajadusi, mõtteid ja tundeid ning seistakse oma õiguste eest viisil, mis aitab partneril teha sedasama.
→ Enesekehtestamine on omandatav oskus, mitte iseloomujoon . See on õpitav sotsiaalne käitumisstiil.
→ Kehtestamine käitumisviisina tähendab teise inimese aktsepteerimist enesega võrdse indiviidina
Keegi ei kehtesta end pidevalt, kuid seda oskust omades saab valida, millal ja kus end kehtestada.
Et kehtestavalt käituda, tuleb ennekõike silmas pidada:
→ pole võimalik muuta teise inimese isiksust ja seega saavutada totaalset käitumise muutust. On võimalik muuta vaid suhtumist kellessegi/millessegi
→ inimesed ei loe üksteise mõtteid, kui neile oma soovidest ja vajadustest ei kõnelda, siis sellest ei teata midagi;
→ kellegi harjumus ei ole põhjuseks oma huvide ohverdamisele;
→ kedagi ei saa sundida tundma end õnneliku või õnnetuna, igaüks vstutab oma tunnete eest ise;
→ igasugustes suhetes on olemas ka ebakõlad, mis on loomulik. Seda tuleb aktsepteerida;
→ vältida ohvriks saamist;
→ mitte kurvastada asjade üle, mida ei saa muuta;
→ võtta hoiak, et asju tehakse nii hästi kui suudetakse ja kui toimimisviisid kellelegi ei meeldi, siis on see tema probleem;
→ enesekehtestamine ei tähenda agressiivsust;
→ ennast kehtestades tuleb mõelda ka võimalikele tagajärgedele.
Enne kehtestamisele asumist tuleb mõelda:
o Kas see eesmärk on üldse saavutatav?
o Kas see eesmärk on üldse arukas?
o Kas omatakse üldse õigust sellist asja oodata?
Kehtestamine kui käitumisviis on eneseväärikuse hoidmise vahend, mitte aga teise isiksuse muutmine. See tähendab, ma olen enese eest seisnud!
KEHTESTAMISTEHNIKAD
Kehtestav mõtteviis aitab konstrueerida igal indiviidil ise oma käitumist selliseks , mis võimaldab oma huvide eest seista, olemata seejuures alistuv või agressiivne. See aga ei tähenda kehtestava mudeli loomist ilmtingimata, vaid ennekõike oma tunnetega toime tulekut, teiste inimestega arvestamist ning selget eneseväljendamist oma eesmärkide saavutamiseks. Kehtestav sõnum vajab kindlat esitust , kõhklev ja ebalev selleks ei sobi.
Kehtestava sõnumi korral on: sirge poos, julge silmavaade, kindel hääletoon
→ Käitumise hinnanguvaba kirjeldamine
Kui suhtlemispartner on käitunud viisil, kus teise huve ja õigusi on riivatud või eiratud, siis kirjeldatakse toimunut hinnanguvabalt, st kritiseeritakse käitumist, mitte isiksust.
→ Kokkuvõttev kehtestav soov
Enamasti lisatakse kokkuvõttev soovi või nõude väljendus kehtestava sõnumi lõppu: Ma soovin….., Palun ära tee…., Ma ootan … jne. Selline kehtestav sõnum tuleb selgelt eristada analoogsest agressiivsest käitumisest, kus kamandatakse.
→ Tunnete verbaalne väljendamine
Tunnete avaldamine on analoogse toimega kui hinnaguvaba kirjeldus. Seeläbi väljendatakse oma suhtumist toimunusse. Samas ei olda ründav ega süüdistav. Antud kehtestamistehnika on iseenesest lihtne – tuleb vaid tekkinud emotsionaalne seisund välja öelda. “Sa tõukasid praegu oma väikest venda ja ma olen sellepärast väga kurb.”
→ Teise tegevuse aktsepteerimine või positiivse suhtumise väljendamine
Kuna kehtestav sõnum puudutab antud juhul indiviidi juba toimunud käitumist, sõltub sõnumisse suhtumisest, kas see võetakse vastu või mitte. Sellepärast on oluline näidata teisele, et temast hoolitakse (kasutada “paitusi”) “Kallis laps, sa lubasid eile oma kapi ära koristada, kuid sa ei teinud seda, palun tee see täna ära”. Partneri aktsepteerimine on teine võimalus kehtestamise puhul. See tähendab nentimist, et saadakse aru, et teisel olid sinu huvide riivamiseks mingid põhjused. “Ma saan aru, et sul olid põhjused, mis sind tulemast takistasid. Ma ootasin sind pool tundi. Ma soovin, et sa mulle teinekord teatad, kui sa ei tule.”
→ Teise käitumise mõju selgitamine
Mõnikord on oluline kõnelda partnerile tema käitumise mõjust/tagajärgrdest, hinnast, kui võib arvata, et hinnanguvabast kirjeldusest aru ei saada. Et sellist mõju, hinda, tagajärge kirjeldada nii, et teine seda vastu võtta saaks, tuleks püüda olla võimalikult objektiivne.
Suhtlemisstiilid
Inimestevahelisel suhtlemisel kasutatakse mitmesuguseid suhtlemisvahendeid, mis on nagu tehnilised võtted, mille käivitavad inimeste tõekspidamised, huvid, oskused, võimed. Viimaste koostoimel kujunevad välja suhtlemisvahendite kasutamise viisid, mida nimetatakse suhtlemisstiilideks.
Suhtlemise avatus näitab, kuivõrd inimene ennast suhtlemises avab teistele. See väljendub selles, kui avatuna või suletuna teised teda tajuvad. Avatus võib olla kõrge või madal.
Tagasiside märkamine näitab, kuivõrd inimene võtab arvesse partnerilt saadud teavet ja mõjutusi. Tagasisidet võib järelikult käsitleda ka suhtlemise kontrolli allikana . Tagasiside võib olla madal (nõrk) või tugev (kõrge) käitumise kontrolli mõjutaja.
Kõrge tagasisidemärkamisega inimesed tunnetavad, mida neilt oodatakse , muudavad sageli stiili vastavalt kujunenud olukorrale ja on suhteliselt paindlikud.
Madala tagasisidemärkamisega inimesed ei taju sageli norme, mida neilt oodatakse, ei muuda oma käitumist ning on suhteliselt madala enesehinnanguga . Erinevates suhtlemissituatsioonides püüavad leida analoogiaid eelnenud olukordadedele.
Nende tunnuste (avatuse ja tagasiside) omavahelisel kombineerimisel on võimalik kirjeldadaviit suhtlemisstiili:
Ennast eitav , salgav suhtlemisstiil – kujuneb siis, kui inimene on teistele vähe avatud ja võtab vähesel määral tagasisidet arvesse. Seda stiili kasutatakse siis, kui inimene eraldub teistest, on endasse tõmbunud. Nad on teistele suhteliselt suletud ja avaldavad vähe oma mõtteid. Mõningatel juhtudel võivad nende mõtted ja arvamused kaduda teiste hulka ja jääda seetõttu märkamatuks;
Ennast kaitsev – kujuneb madala avatuse ja tagasiside kõrge arvestamise koostoimel. Seda stiili kasutades püüavad inimesed enamasti teisi hinnata ning rääkida teistega seonduvatestprobleemidest, analüüsimata käitumise põhjusi. Vahel on tagasiside teistele hävitav. Ollakse vähe avatud ja seetõttu küllaltki egoistlik. Enda käitumisvigadele ei mõelda ega soovita neid muuta.
Ennast näitav suhtlemisstiil tekib siis, kui ollakse äärmiselt avatud, aga tagasisidet arvestatakse vähesel määral. Ennast näitavat stiili kasutades ollakse suhtlemisele ja teistele avatud. Teiste kohta avaldatakse arvamust harva. Otsitakse tunnustust/kiitust ümbritsevast keskkonnast ja ollakse sellest tugevasti mõjutatud.
Ennast teostav suhtlemisstiil kujuneb siis, kui inimene on maksimaalselt avatud ja võtab teistelt tulevat tagasisidet maksimaalselt arvesse. Kasutades ennast teostavat stiili annavad inimesed endast väga palju informatsiooni ja seda stiili käsitletakse ideaalsena, kuid igasugustes olukordades pole selle kasutamine võimalik
Endaga kokkuleppiv stiil kujuneb siis, kui avatus teistele ja tagasiside arvestamine esinevad keskmisel määral. Selles stiilis suheldes ollakse valmis teistega kontakteeruma ja teistelt tulevat tagasisidet vastu võtma. Sellist avatust ja tagasiside arvestamise määra võib pidada optimaalseks.