Klassitsim muusikajaloos. (0)

Klassitsim
1. Mida tähendab ladina keelne sõna classicus? Klassitsismi kaks mõistet.
Sõna classicus tähendab eeskujulikku, esmaklassilist (loe lk. 267 klassitsismi kaks mõistet). Klassikaliseks nimetatakse kunsti, mis kestab üle oma ajastu. Kitsamas mõttes ajavahemik 1750-ndatest 1830-ndateni, Viini klassikaline koolkond.
2. Missugused poliitilised sündmused mõjutasid Euroopa kultuuripilti 18.s. lõpus ja 19.s. alguses?
Euroopa poliitilises elus toimusid tohutud muutused, mis said alguse Suurest Prantsuse revolutsioonist (1789 – 1794) ja Napoleoni sõdadest (1799 – 1814 ). „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon “ (1789), mis võtab kokku 18. saj. prantsuse valgustusfilosoofide ( Voltaire , Diderot, Rousseau ) ideed, märgib sümboolselt nn. Vana Euroopa lõppu. Selles deklareeritakse seisuslikust sünnipärast tingitud eelisõiguste lõppu, uuteks väärtusteks said inimese loomupärased omadused – andekus, haritus , läbilöögivõime. Viini kongress (1814-1815) muutis põhjalikult Euroopa riiklikku jaotust, lähtepunkt rahvuslikele liikumistele.
3. Miks nimetatakse klassitsismi valgustusajastuks? Nimeta kuulsamaid filosoofe.
* Valgustusajastu tõstis mässu vanade vaimsete väärtuste vastu ning seadis kahtluse alla ühiskonna senise seisusliku korralduse.
* Valgustusajastu Euroopas ei olnud õukond ja kirik enam määraval kohal. Religioossus ei olnud seotud mitte enam niivõrd kiriku, kuivõrd inimese isiklike usuliste kogemustega.
* Müstitsismi asemele tuli ratsionaalne moraaliõpetus. Usuti vankumatult inimese mõistusesse. Väideti, et nii usk Jumalasse kui ka teatud moraalinormid peituvad inimese mõistuses.
* Hariduse, eriti loodusteaduste areng, inimese loomupärased õigused. Suurt tähelepanu pöörati nii laste kui ka kogu rahva kasvatamisele, sest arvati, et nii moraalset, religioosset kui ka eetilist käitumist on võimalik viia vastavusse inimeses peituva mõistusega. Pedagoogika kui teadus sai alguse just valgustusajal. Arvati, et inimkond teeks kohe suuri edusamme , kui vaid avardada mõistust ja teadmisi. Eriliselt idealiseeriti loodust ja lapsepõlve tema süütus rikkumatuses.
* Esile kerkis ka järjekindlaid materialiste, kes Jumalat ei uskunud. Kuid enamiku meelest polnud siiski mõistlik maailma ilma Jumalata ette kujutada, sest ta aitas inimese elu piisavalt mõistuslikult korraldada. Jumal taandus paljude teadvuses filosoofiliseks nähtuseks, mis ilmutas end ratsionaalsete loodusseaduste kaudu (deism).
* Valgustusajastu on kinkinud tänapäevale siiani veel paljude jaoks täitumatu unistuse – inimõigused. Püüti määratleda need õigused, mis peaksid inimesel olema juba seetõttu, et ta on inimeseks sündinud.
4. Klassitsismi üldiseloomustus, võrdlus barokiga (ka kunst , arhitektuur jne.) (vaata tabel).
Siiani oli peamisteks kunsti tellijateks kirik ja õukond. 17.sajandi lõpust Inglismaal, 1725.a. paiku Prantsusmaal ja Saksamaal tekkisid kodanlikud kontserdiorganisatsioonid. Erinevalt vanast, oli uus publik laiapõhjaline ja asjatundlik. Sellise publiku ees saab end maksma panna ainult originaalse eneseväljendusega.
Klassitsism väärtustab antiikmaailma, eeskujuks võeti antiikkunsti ilunormid – rahu, lihtsus, suursugusus. Esikohal vorm(istus) – kõik, mis tõmbab vormilt tähelepanu kõrvale (liigsed kaunistused) on kurjast. Kuldlõike printsiip – jagada tervik kaheks osaks nii, et tervik suhtub suuremasse osasse nagu suurem väiksemasse.
Arhitektuuris domineeris lihtsus, sümmeetria, monumentaalsus, võimsad sammas- ja kuppelehitised, eeskujuks Antiik- Rooma sammastemplid (Eestis TÜ peahoone ). Püstitati ka praktilise funktsioonita ehitisi – triumfikaari, ausambaid.
Skulptuur is oli enimkasutatud materjaliks valge marmor, idealiseeritult kaunid ning antiikseid eeskujusid jäljendavad figuurid .
Maalis valitsesid teatraalsed kompositsioonid – heroiline maastiku- ja ajalooline maal ning portree- ja aktimaal.
5. Missugune eelmise ajastu termin võeti kasutusele just klassitsismi ajastul ja miks?
(lk. 269 viimane lõik)
Termin „ barokk “ võeti kasutusele klassikalise stiili kõrgajal, et naeruvääristada eelmise ajastu stiili äärmusi.
6. Klassitsismiajastu perioodid. (lk. 267-268)
Klassitsism stiilina tuli revolutsiooniliselt, vastandades ennast teravalt barokile ning seetõttu näeme selget vahet kahe ajastu vahel. Klassitsismiajastu lõppu on aga määrata vägagi raske. Ühelt poolt kasutasid ka romantismiajastu heliloojad samu vorme ja koosseise, mis klassikud , teisalt on Mozartil ja isegi Haydnil romantilisi teoseid ja koguni loominguperioode, rääkimata Beethovenist. Suuremad muutused muusikalises mõtlemises algasid alles 19. saj. lõpul ja seepärast peaks muusikaloos tegelikult rääkima pikemast, umbes poolteise sajandi pikkusest klassikalis-romantilise stiili ajastust. Võimalik periodiseering:
1720- 1760 eelklassitsism, “sünniaeg”
1760-1780 varaklassitsism, “küpsemise aeg”
1780-1810 kõrgklassitsism, “tippteoste aeg”
1810-1830 üleminekuperiood romantismile
1830-1880 romantismi kuldajastu
1880-1900 hilisromantism
KLASSIKALISE STIILI KUJUNEMINE
7. Milline pidi olema klassitsismi ajastu nn. uus muusika (milline harmoonia , kas valdav oli homofoonia või polüfoonia, iseloomusta meloodiat ja vormiskeeme, kas eelistatud oli vokaal - või instrumentaalmuusika , kes oli selle muusika tarbija?)
* Muusika puhastati baroksetest kaunistustest
* Eelistati lihtsaid, korrapäraselt liigendatud meloodiaid
* Meloodia pidi tuginema samavõrra lihtsale, dissonantsidest vabale harmooniale
* Funktsionaalharmoonia: iga meloodiamotiiv kuulub ühte põhifunktsiooni (TSD)
* Kaob basso continuo
Haritud kõrgkodanlus rajas 18. saj. keskel kõigis tähtsamates keskustes ( Viin , Pariis, Hamburg , Leipzig, Berliin , London) muusikaühinguid, mis hakkasid korraldama avalikke kontserte, ülal pidama orkestreid ja tellima heliloojatelt teoseid. Arenes nooditrükindus, muusikaajakirjandus ja –kriitika, anti välja muusikaõpikuid (konspekti lõpus lugemiseks).
Kuna uus ajastu vabastas helilooja kirikust ja õukondlikust tellimusest, siis avanes heliloojal võimalus oma isikupäral särada lasta. Uue ja oluliselt kasvanud ning muusikaga kursis oleva publiku ees saigi ennast maksma panna vaid ereda ning isikupärase väljenduslaadiga looja. Üha enam tähtsustus vabahelilooja staatus. Haydn oli veel põhiliselt õukonna teenistuses, Mozart võitles end õukondlikust survest vabaks, Beethovenist sai esimene täiesti iseseisev komponist.
Klassikaline stiil hakkas välja kujunema juba hilisbaroki muusikas 1730 . aastate paiku. 1720 – 1760 võib nim. üleminekuajaks, mil tekkisid uued vormid ja žanrid. Uus muusika pidi olema lihtne, liigsetest dissonantsidest (helide ebakõla) vaba harmooniaga, tasakaalustatud ja klassikaliselt selgete vormiskeemidega. Eelistati lihtsate ja korrapäraselt liigendatud meloodiate loomulikku tundelisust. Süvenes homofooniline väljenduslaad (üks häältest on domineeriv ehk meloodia, teised moodustavad selle saate ehk on saatehääled) ning üha enam hakati rõhutama muusika tonaalsust ehk helistikukesksust (meenuta Rameau „Harmooniatraktaat“ – raamat lk. 206-207).
8. Missugused muutused toimusid instrumentaalmuusikas ( kammer -, orkestrimuus.)?
Kadus kõigi barokiajastu koosseisude iseloomulikum osa – basso continuo, mida asendas helilooja poolt välja kirjutatud klaveripartii, mis sai ansamblis juhtivaks. (vt. edasi lk. 272)
9. Kus kujunes välja klassikaline orkester ning mis pillirühmad sinna kuulusid?
Instrumentaalmuusikas kujunes välja klassikaline orkestrikoosseis, mis on kasutusel tänaseni. Aluse pani Mannheimi koolkonna meister Johann Stamitz. Seal asus ka Euroopa suurim õukonnaorkester.
Klassikalise sümfooniaorkestri kõla tugineb keelpillidele, väikese koosseisu asemel sai orkestri aluseks suur 4-häälne keelpillirühm:
I, II viiulid - I viiulid mängivad meloodiat, II viiulid “peavad dialoogi” ja aeg-ajalt ühinevad esimestega, vioolad mängivad harmooniatäidet, tšellod ja kontrabassid moodustavad bassihäälena põhja
Uutmoodi kasutati aga puhkpille . Puupuhkpillid (flööt, oboe , fagott) vabanesid keelpillide dubleerimisest, neid hakati käsitlema solistidena. Uue pillina tuli orkestrisse klarnet.
Vaskpuhkpillid (metsasarv ja trompet ) mängisid mugavas keskregistris pidulikke fanfaarseid käike, mida toetasid ainukesed löökpillid timpanid . Beethoven lisas orkestrisse tromboonid.
Ühetaoliste puhkpillide arvu järgi nimetati klassikalise sümfooniaorkestri koosseisu kaheseks: 2 flööti, 2 oboed, 2 klarnetit , 2 fagotti, 2 metsasarve, 2 trompetit, timpanid ja tasakaalustamiseks ca 22 keelpilli (6-6-4-4-2).
10. Kes oli Carl Philipp Emmanuel Bach ja milles seisnes tema tähtsus?
Lk. 274 alt ja 275
11. Klassitsismiajastu uued žanrid ja vormid
Klassitsismiajastu olulisemad vormid ja žanrid kujunesid välja instrumentaalmuusikas. See protsess oli alanud juba 18. saj. alguse Itaalia muusikas (D. Scarlatti klaverisonaadid) ja jõudis lõpule Viini klassikute loomingus.
TÄHTSAMAD VORMID
3-osaline lihtvorm (ABA)
Rondo (pr.k. rondeau, lad.k. rondellus ) tähistas algselt refrääniga lauluvormi. Iseloomustab läbiva arenduse taotlus. Põhiteema (A) ja selle kordused vahelduvad kõrvalteemade ehk episoodidega (B,C jne.). Refrään kordub vähemalt kolm korda, harilikult põhihelistikus, episoodid on kontrastsed, kõrvalhelistikus. Tüüpilise 5- osalise rondo skeem – A B A C A.
Variatsioon (lad.k. variatio) – muutus, vaheldus . Muusikalise teema kordus muudetud kujul – helilooja võib muuta rütmi, meloodiat, helistikku, tempot vm. Vormiskeem A A1 A2 A3 A4...
Sonaadivorm ( sonaat - allegro vorm) – üks instrumentaalmuusika ja ka ajastu tähtsaim vorm. Ülesehitus - ekspositsioon, töötlus ja repriis - loe lk. 271-272, tabel.
Sonaadivormi pinnalt kasvas välja klassikaline sonaaditsükkel, mille I osa on alati sonaadivormis. Sonaaditsükkel võib olla kas 3- või 4-osaline. Kolmeosaline tsükkel esineb instrumentaalkontsertides ja kammersonaatides, neljaosaline esineb sümfooniates ja keelpillikvartettides
3- o s a l i n e s o n a a d i t s ü k k e l 4- o s a l i n e s o n a a d i t s ü k k e l
1) Allegro (kiire põhiosa) 1) Allegro (kiire)
2) Andante (aeglane) 2) Andante (aeglane)
3) Allegro (kiire finaal) 3) Skertso /Menuett (tantsuline)
4) Allegro (kiire finaal)
TÄHTSAMAD ŽANRID
Tähtsamad klassikalisel sonaaditsüklil põhinevad žanrid, mida viljeldi klassitsismiajastu instrumentaalmuusikas on:
sonaat – 3- või 4-osaline sonaaditsükkel soolopillile. (Klaveriduo = klaver + teine soolopill ; klaveritrio = klaver + viiul + tšello; klaverikvintett = klaver + keelpillikvartett)
trio – 4-osaline sonaaditsükkel (viiul, klaver, tšello)
keelpillikvartett – kahele viiulile (I ja II viiul), vioolale (ehk altviiul ) ja tšellole kirjutatud 4-osaline sonaaditsükkel
instrumentaalkontsert – 3-osaline sonaaditsükkel soolopillile ja sümfooniaorkestrile.
sümfoonia – ulatuslik, kaaluka sisuga, 4-osalisest sonaaditsüklist koosnev kontsertteos sümfooniaorkestrile, mille esimene osa on sonaat-allegro vormis.
12. Mis oli kõige tähtsamaks klassitsismiajastu vormiks, kus seda tavaliselt kasutati ja milline oli tema vormiskeem (kirjelda)
Sonaadivorm - selle vastus on põhimõtteliselt olemas eelmise küsimuse juures.
UUED SUUNAD OOPERIS
13. Iseloomusta lühidalt erinevaid ooperiliike – opera seria , opera buffa , singspiel . Too näiteid (helilooja ja teos).
14. Milles seisnes tõsise ooperi reform?
15. Missugune osa oli ooperireformis G. W. Glucil, milliseid muudatusi ta tegi?
16. Milliseks muutis uut laadi ooper publiku suhtumise?
Ooperi areng 18. saj. keskel
(õpiku konspekt lk.274-281)
Lähtekohad. 18.sajandi alguses valitses Euroopas (v.a. Prantsusmaa) itaalia tõsine ooper ehk opera seria. Selle süžeed vältisid rõhutatult seoseid igapäevaeluga ja reaalsete inimestega — isegi juhul, kui tegelased on tõepoolest tegelikult elanud, on nad vaid eetiliste väärtuste sümboliteks. Niisiis on opera seria dramaatiline konflikt väärtuste konflikt. See teeb aga kogu draama staatiliseks — tegelased ei arene sisemiselt, ei vaheta oma allegoorilist maski.
Žanri probleeme näitas kõige ilmekamalt Händeli juhitud Royal Music Academy ja “Kerjusteooperi” vaheline konflikt. Koos ooperiteatriga läks pankrotti ka aristokraatlik ideoloogia, asemele tuli igapäevaelu ja ümbrusest tuttavad tegelased. Uus sisu tõi kaasa ka uue muusikastiili — retsitatiive asendasid tihtipeale kõnedialoogid ja aariate lihtsad meloodiad väldivad barokilikku toredust.
Kunagi tõsise ooperi vaatuste vahele etendatud intermeediumitest arenes sel ajal välja kogu õhtut täitev koomiline ooper (opera buffa). Selle tegelased on enamjaolt madalast seisusest ja tihtipeale klišeelikud: rikas ja ihne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut; teravmeelne linnasulist teener; rumalalt targutav vana doktor või advokaat jne.
Üks esimesi koomilisi oopereid oli Giovanni Battista Pergolesi (1710-1736) „Teenijanna-käskijanna“. See teos oli aastakümneid itaalia rändtruppide kavas ja mõjutas sellega ooperikunsti kogu Euroopas. Kuid uus žanr ei tulnud muusikasse kaugeltki valutult. Kõige teravam oli konflikt Prantsusmaal (tuntud ka bufoonide tüli nime all, 1752 Pariisis). Seal seisis Jean-Philippe Rameau Lully-aegsete traditsioonide eest, tema ägedaim vastane oli aga filosoof ja kirjanik Jean-Jacques Rousseau, kes kuulutanud koguni, et prantslastel pole üldse muusikat ja et prantsuse keel kunstlaulule ei sobigi. Samal aastal kirjutas Pergolesist vaimustunud Rousseau laulumängu „Külaennustaja“, millest saigi alguse prantsuse opera comique.
Sakslased lähtusid oma ooperiloomingus prantsuse eeskujudest, nende žanr kandis nime Singspiel. Saksamaal jäi see žanr siiski pelgalt meelelahutuslikuks, Austrias oli aga toetatud keisri (Joseph II) poolt — see võimaldas kasutada professionaalseid lauljaid ja seeläbi saavutada kõrgemat kunstilist taset. Siiski kuuluvad muusikateatri klassikasse ainult kolm Mozarti kirjutatud laulumängu.
18.sajandi lõpuveerandil jõudis sakslaste Singspiel ka Tallinna, 1784 .a rajati seal asjaarmastajate teater (Revaler Liebhaber-Theater) August von Kotzebue juhtimisel. Draamaetenduste kõrval etendati selles teatris laulumängu ja ka balletti. Kotzebue laulumängus „Isalik ootus“ kuuleb ka eestikeelseid laule ja dialooge.
Reformimist vajas aga ka tõsine ooper. Juba Händel püüdis 18.sajandi teisel veerandil muuta opera seriat lavaliselt dünaamilisemaks. Tema käe läbi tuli ooperisse uusi vokaalvorme, julgemalt sekkusid orkester ja koor.
Tõeliseks tõsise ooperi reformijaks sai aga Christoph Willibald Gluck (1714-1787). Tihtipeale “neljandaks viini klassikuks” nimetatav Gluck on pärit Lõuna-Saksamaalt, õppinud Praha ülikoolis ja hiljem Itaalias Sammartini juures; seal tutvus itaalia ooperiga ja lõi ka ise teoseid napoli stiilis. Londonis kohtus ka Händeliga, kes küll tema heliloojavõimetest üpris sapiselt rääkis. 1750.a-te alguseks oli siiski juba tunnustatud ooperikomponist ja alates 1754 .aastast saab temast Viinis õukonnaooperi juht.
Oma tõelise stiili leidis Gluck 1760-ndatel, mil kohtus poeedi ja libretisti Calzabigiga. Nende koostöös sündis aastal 1761 ballett „Don Juan “ ning aasta hiljem ooper „Orpheus ja Eurydike“, mis saigi ooperireformi alguseks.
Glucki ja Calzabigi peamine idee oli seada muusika draama teenistusse. Poeesiale allutatud muusika peab realistlikult kujutama lavasituatsioone ja tegelaste hinges toimuvat. Selle saavutamise nimel Gluck
* lõhkus ooperi seni traditsioonilise numbrilise ülesehituse, luues selle asemele ulatuslikke sisemise arenguga muusikalisi stseene
* loobus da capo-aariast ning klavessiinisaatega retsitatiivist, ühendas need orkestrisaatega dramaatiliseks kõnelauluks
* kasutas aktiivselt koori ja balletti ehk muutis koori ja balleti funktsiooni: barokkooperis olid need staatilised, nüüd aga hakkasid sekkuma tegevustikku
* muutis ümber avamängu kontseptsiooni : kui siiani oli avamäng võrdlemisi juhuslik pidulik orkestripala, siis Glucki avamäng oli esialgu sissejuhatus esimesse lavastseeni, hiljem koguni kogu draama lühike programmiline kokkuvõte ehk lõi avamängu, mis muutus iseseisvast pidulikust orkestriteosest nii muusikaliselt kui ka meeleolult ooperiga seotuks. Siitpeale valmib ooperi avamäng kõige viimasena alles siis, kui kõik muu on juba valmis kirjutatud.
Glucki ooperireform muutis oluliselt ka publiku suhtumist ooperisse. Siiamaani polnud kombeks etendust täie tähelepanuga jälgida — ooper oli meelelahutus , mille ajal parteris jalutati ja vesteldi, loožide omanikud aga ilmusid end näitama tihti üsna lühikeseks ajaks. Nüüdsest sundis kaasahaarav sisu jälgima ooperit otsast lõpuni, meelelahutusest sai kunst.
Kõige rohkem mõjutaski Gluck prantsuse ooperit. Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal etendunud ooperid tõid lavale juba tüüpilise romantilise kangelase, kes tavaliselt on vangistuses ja surmaohus, kuid päästetakse ootamatult draama kõrghetkel. Selles nn. pääsemisooperi laadis kirjutas oma ainsa ja mitte eriti õnnestunud ooperi ka Beethoven. Koomiline ooper kulmineerus aga Mozarti loomingus.
KLASSITSISMI HELILOOJAD
17. Haydni elu ja looming
18. Mozarti elu ja looming
19. Beethoveni elu ja looming
**********
Esimesed muusikaõpikud (need lihtsalt näiteks, töösse ei tule)
* Johann Joachim Quantzi flöödiõpik 1752
“Versuch einer Anweisung, die Flöte traversiere zu spielen”
* Carl Philipp Emanuel Bachi klaveriõpik 1753
“Versuch über die wahre Art das Clavier zu spielen”
* Leopold Mozarti viiuliõpik 1756
“Versuch einer gründlichen Violinschule”