Klassitsimi ajajärku hõlmav kontspekt. (0)

KLASSITSISM
Sissejuhatus
Klassitsism (ld. k. classicus- esmaklassiline) oli kunstisuund, mis võttis eeskuju antiikkultuurist, otsides väljenduses ja vormis lihtsust, tasakaalukust ja harmoonilisust. Oma taotlustes sarnanes mõneti renessansiajastuga. Vaimselt seostus klassitsistlik kunst eelkõige valgustusfilosoofiaga, mille kõrgaeg oli 18. sajandil.
18. saj. lõpul toimusid Euroopas tohutud muutused, mida tähistavad eelkõige Suur Prantsuse revolutsioon (1789- 1794) ja Napoleoni sõjad (1799- 1814). 18. saj. prantsuse valgustusfilosoofid (Voltaire, Rousseau jt) pöördusid ühiskonna seisusliku korralduse vastu, seisid hariduse ja loodusteaduste arengu eest ja rääkisid inimese loomupärastest õigustest. Ka religioossus polnud enam tingimata seotud kirikuga, vaid pigem inimese isiklike usuliste veendumustega.
Õukond ja kirik ei olnud valgustusajastu Euroopa vaimukultuuris enam määraval kohal. Haritud kõrgkodanlus rajas sajandi keskel kõigis tähtsamates muusikakeskustes ühinguid, mis hakkasid korraldama avalikke kontserte, ülal pidama orkestreid ja tellima heliloojatelt teoseid. Suurtes tiraažides anti välja muusikaõpikuid ja noodikirjastamine laienes tohutult. Tähelepanuväärselt suur osa järgneva ajastu heliloojate loomingust oli mõeldud kodus ja salongis musitseerimiseks.
18. sajandil hakkas helilooja suhtlema laia ja anonüümse, enamasti väga asjatundliku publikuga. Selliste kuulajate ees sai end maksma panna vaid originaalne ja ere väljenduslaad. Uus muusikastiil eelistas klassikaliselt kergeid vormiskeeme ning lihtsat ja korrapäraselt liigendatud meloodiat, mida pidi saatma samavõrra lihtne ja selge harmoonia.
Muusikas hakkas klassitsistlik stiil välja kujunema 1730. aastate paiku. Ajavahemikku 1720- 60 võib pidada üleminekuajaks, mil tekkisid uued muusikavormid ja žanrid. Klassitsismiajastu muusikas domineerib homofooniline faktuur, kuigi suurte meistrite loomingus säilitas ka polüfoonia oma koha. Muutusid ansambli- ja orkestrikoosseisud ning toimusid põhjalikud muutused muusikaelu üldse. Klassitsistliku stiili kõrgaeg jäi aastatesse 1780- 1810 ning avaldus peamiselt Viini klassikute Joseph Haydni, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Ludwig van Beethoveni loomingus.
Raskem on muusikaloos ajaliselt määratleda klassitsisimiajastu lõppu. Baroki ja klassitsismi vahel on selge üleminekuaeg, mil uus, sündiv stiil vastandas end teravalt vanale, klassitsismi ja järgmise stiiliajastu romantismi vahel aga midagi taolist pole. Beethovenit võib tinglikult nimetada üleminekuaja heliloojaks: tema muusika lähtus peamiselt küll klassikalistest vormiideaalidest, kuid loomingus on ka juba romantikutele iseloomulikke jooni. Põhjapanevad muutused muusikalises mõtlemises algasid siiski alles 19. sajandi lõpul.
Klassitsismiajastu instrumentaalmuusika
Klassitsismiajastule iseloomulikud uued vormid ja žanrid kujunesid instrumentaalmuusikas, neist olulisim on sonaadivorm .
Klassikalise sonaadivormi aluseks on kahe põhihelistiku (tavaliselt toonika ja dominant ) ning neid esindavate eri karakteriga teemade vastandamine. Sonaadivorm koosneb peamiselt kolmest lõigust.

Ekspositsioon esitleb kaht peamist helistikku: toonikat peapartiis ja dominanti kõrvalpartiis. Tavaliselt on nende helistike selgemaks eristamiseks kummalgi partial oma karakteerne teema: iseloomulik on energiliselt liikuv jõuline peateema ning sellele vastanduv lüüriline kõrvalteema. Pea- ja kõrvalpartiid ühendab ühest helistikust teise kulgev sidepartii. Ekspositsiooni lõpetab dominanthelistikku kinnitav lõpupartii.

Töötlus on sonaadivormi püsimatu helistiku ja vastavalt ka pingestatuma väljendusega keskosa, mis arendab ekspositsioonis esitletud teemasid. Tavaliselt on töötluse lõpuosas vormi dramaturgiline kõrgpunkt e kumlinatsioon.

Repriis on tasakaalustav lõpuosa, mis kordab ekspositsiooni muusikalist materjali, kuid väldib helistike vastandamist.
Sonaadivormi e sonaat- allegro vormi skeem:
Ekspositsioon
Töötlus
Repriis
Pea-partii
:
Side- partii
Kõrval-
partii
Lõpu-partii
:
Pea-partii
Side-
partii
Kõrval-
partii
Lõpu-
partii
:
:
Toonika
T → D
Domi -
nant
Domi-
nant
Ebapüsiv
Toonika
T
Toonika
Too-
nika
Nendele kolmele lõigule võidi lisada veel alustav sissejuhatus ning lõpetav kooda (ld k coda).
Sonaadivormiga on seotud klassikaline sonaaditsükkel, milles vähemalt üks osa on sonaadivormis (tavaliselt on sonaadivormis tsükli esimene osa, tihti ka viimane). Klassikalisi sonaaditsükleid on kahesuguseid:

kolmeosaline sonaaditsükkel tempodega kiire- aeglane- kiire: seda kasutatakse kammersonaatides ja instrumentaalkonstertides;

neljaosaline sonaaditsükkel osadega kiire- aeglane- menuett/ skertso- kiire (kaks keskmist osa võivad kohad vahetada), kasutatakse peamiselt sümfooniates ja keelpillikvartettides.
18. saj. keskel toimusid oluliased muutused instrumentaalkoosseisudes. Barokkajastu koosseisude iseloomulikem osa basso continuo hakkas kaduma. Selle asemele tuli väljakirjutatud klahvpilli- (algul klavessiini-, hiljem klaveri-) partii, mis sai ansamblis juhtivaks. Klassikalis - romantilise ajajärgu kammermuusika tüüpilisim koosseis ongi klaveriduo mõne meloodiapilliga. Sageli esineb klaver koos viiuli ja tšelloga (klaveritrio) või keelpillikvartetiga (klaverikvintett). Teine levinum koosseis on keelpillikvartett (kaks viiulit, viol a tšello).
Klassikaline orkester kujuned 18. sajandi keskel ja selle väga oluliseks eelkäijaks võib pidada Mannheimi õukonnaorkestrit Edela- Saksamaal. Nii selle kui ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühm (I ja II viiulid, vioolad ning ühise bassihäälena tšellod ja kontrabassid). Suurim uuendus oli keelpillidele liidetud neljahäälne puupillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott). Vaskpillidest on klassikalises orkestris ainult trompetid ja metsasarved, need mängivad peamiselt vaid harmooniat. Vaskpillirühma hakkas julgemalt kasutama alles Beethoven , kes liitis rühmaga ka tromboonid.
Uued suunad ooperis
Nii nagu barokiajastu muusikastiil avaldus kõige iseloomulikumalt ooperižanris, andsid ka valgustusajal muusikamaitse muutused end teravamalt tunda just ooperis. Ooper on alati olnud kalleim muusika- ja teatrižanr, seepärast oli see kuni 18. sajandi alguseni valdavalt seotud õukonnapidustustega. Euroopa suurimad muusikakeskused võisid endale lubada avalikke ooperiteatreid, ent needki tegutsesid peamiselt kõrgaadli rahalisel toel ning vastasid selle kunstimaitsele. Seepärast peegelduvad 18. sajandi keskel ooperis toimunud stiilimurrangus ka valgustussajandi sotsiaalsed suundumused.
Sajandi algul valitses Euroopas ( v.a. Prantsusmaa) itaalia tõsine ooper ( opera seria). 1720. ja 1730. aastatel oli selle žanri väljapaistvaim esindaja kahtlemata Londonis tegutsenud Georg Friedrich Händel. Seega polnud ka Händeli juhitud ooperiteatri pankrott 1728 . aastal mitte pelgalt tema oskamatu tegutsemise vili: sajandli alguse Londonis, kus kodanlike muusikaühingute mõju oli tugev, läks pankrotti terve selle suurejoonelise aristoktraatliku kunstižanri ideoloogia. London pakkus sellele ka asenduse: kerges rahvalikus stiilis “Kerjuseooper” (1728. a. lavastatud “Kerjuseooper” vastandus teravalt tõsisele itaalia ooperile. Inglisekeelse teksti kirjutas John Gay, muusika pani rahavlikest tänavalauludest ja teiste heliloojate ooperiaariatest kokku saksamaalt pärit Johann Christoph Pepusch. Tükk läks uskumatu menuga, see oli mark ebd aadlikele vastandava uue kodanliku publiku sünnist) pani aluse inglise ballaadooperile. Sarnased laulumängulaadsed etendused said kodanliku publiku hulgas populaarseks kogu 18. sajandi Euroopas.
18. sajandi keskel tulid tõsise ooperi asemele laulumäng ja koomiline ooper (opera buffa), need tõid vaataja reaalse elu keskele, tegelased ja konfliktid olid neile omaaegsest linnaühiskonnast hästi tuttavad. Sisust lähtuvalt eelistatakse kergemat ja “igapäevasemat” stiili: retsitatiivid on sageli asendatud kõnedialoogidega ning aariate lihtsad tundelised meloodiad väldivad baroklikku toredust.
Õhtut täitev koomilise sisuga ooper oli Itaalias tuntud juba 17. sajandil ja koomilised tegelased esinesid harilikult ka tõsises ooperis. Tegelased olid tavaliselt madalast seisusest, vastandudes selgelt peategelastele, nende käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutasid kontrastina teose peakonflikti ülevust.
Naljakaid ja põhiooperit parodeerivaid stseene -intermeediume- etendati ka tõsise ooperi vaatuste vahel. Aristokraatsele ooperile vastanduv mängulaad ja tegelased olid pärit itaalia rahvaliku linnateatri maskikomöödiates (commedia dell ` arte). Intermeedium ja commedia dell` arte olid klassikalise koomilise ooperi peamised eelkäijad. Mõlema tüüptegelased on rikas ja ahne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut, teravmeelne linnasulist teener, rumal targutav vana doktor või advokaat jt. Esimeseks klassikaliseks koomiliseks ooperiks (opera buffa`ks) peetakse Giovanni Battista Pergolesi intermeediumit “Teenija- käskijanna” (“La serva padrona”, 1733).
Commedia dell` arte (18. saj. gravüür)
Saksa Singspiel (laulumäng) sündis 18. sajandi keskel inglise ja prantsuse laulumängude eeskujul, mis jõudsid Saksamaale tänu rändtruppidele. Saksamaal oli Singspiel rahvalik meelelahutus, Austrias aga toetas seda žanri keiser Joseph II ning seetõttu oli võimalik etendustel kasutada ooperilauljaid, kes tagasid kürge muusikalise taseme. Muusikateatri klassikasse kuuluvad siiski vaid Mozarti Singspiel`id “Haaremirööv”, “Teatridirektor” ja “Võluflööt”.
18. sajandi teasel veerandil püüti uuendada ka tõsist ooperit. Pika korduva põhilõiguga da- capo - aaria kõrval hakati kasutama ka lühemaid aariavorme, mis võimaldasid elavdada lavategevust. Julgemalt hakati kasutama orkestrit , mis lisas muusikasse värve. Üha sagedamini sekkus draamasse ka koor.
Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Chritoph Willibald Gluck (1714- 1787). Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv muusika peab realistlikult peegeldama laval ja tegelaste hinges toimuvat. Selleks tegi Gluck järgmisi muudatusi:

• loobus ooperi traditsioonilisest, üksikuteks etteasteteks killustatud ülesehitusest, ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene;
  
• loobus vanast da-capo-aariast ja saatega retsitatiivist ning püüdis orkestrisaatega retsitatiivi ja aariat ühendada dramaatiliseks kõnelauluks.