Klassitsismiajastu muusika. Klassitsism (0)

  KLASSITSISM .  KLASSITSISMIAJASTU   MUUSIKA . 
18. sajandi II pool – 19. sajandi I veerand. 
Klassitsism  oli   kunstisuund ,  mis  levis  18.  sajandi  teisel  poolel,  vastandudes  tugevalt 
eelmiseajastu  toretsevale  ja  li aldustesse  kalduvale  barokksti lile.  Eeskujuks  võeti 
anti kkultuuri,  mil eiluideaale  –  ​vormi  lihtsus,  tasakaal,   harmoonia   –  hakati  pidama 
klassikalisteks (classicus  ladk  tähendab esmaklassiline, eeskujulik). 
Klassitsismile  avaldasid  tugevat  mõju  prantsuse   valgustusfilosoofid   ( Voltaire ,   Rousseau ), 
keskritiseerisid  kuninga-  ja  kiriku  ainuvõimu,  seisusest  tulenevaid  pärilikke  privileege, 
ainateravnevat vastuolu erinevate ühiskonnaklasside vahel, aadlike pil avat j a t ühist e
  lulaadi 
jne. Valgustajad   ülistasid  mõistust,  haritust  ja  inimese  loomupäraseid  õigusi.  Aina  enam 
levisidvabaduse, võrdsuse ja vendluse ideed. 
18.  sajandi  lõpul  toimusid  Euroopas  suured  muutused,  mis  said  alguse  Suurest 
Prantsuserevolutsioonist ja jätkusid Napoleoni sõdadega. 
18. sajandit nimetatakse ka  valgustus - ja mõistusesajandiks. 
 
Klassitsismiajastu  muusika  üldiseloomustus. 
Muusikas  jätkus  klassikaline  sti l  ka  19.  sajandi  I  veerandil  ja  selget  üleminekupi ri 
järgmiselesti lile ( romantism ) ei ole. 
Klassitsismiajastul  ei  olnud  õukond  ja   kirik    kultuurielus   enam  määraval  kohal.  Haritud 
kodan-lus asutas ​muusikaühinguid​, mis h
  akkasid k
  orraldama ​a
  valikke kontserte j a t el ima 
heliloo-jatelt teoseid. Kuulajaskond, kel e v
  arem m
  oodustas p
  eamiselt õ
   ukond , o
  li nüüd p
  alju 
laiem. Helilooja   sai  luua  muusikat  vastavalt  oma  isikupärale  ja  ei  olnud  enam  seotud  kitsa 
publikumaitsega. Järjest enam trükiti  noote  j a a
  nti välja m
  uusikaõpikuid. Suur o
  sa h
  eliloojate 
loo-mingust oli mõeldud kodus või salongis musitseerimiseks. 
 
Klassitsismiajastu tõi muusikassemitmeid muutusi. 
Esikohale  tõusis  instrumentaalmuusika.  ​Kujunes  välja  ​klassikaline  orkestrikoosseis 
ehk  ​sümfooniaorkester​,  mis  on  kasutuses  täna-seni.  Varem  olid  orkestikoosseisud  üsna 
erinevad,  lähtudes  õukonna  muusikutest,  kuidklassikalises   orkestris   on  kindlad, 
proportsionaalsed  pil irühmad.  Kõige  suurema  rühmamoodustavad  keelpil id:  I  ja  II  vi ulid, 
vioolad  ning bassihäälena t šel od j a k
  ontrabassid.Oluliselt t äienes p
  uupuhkpil ide rühm: f lööt, 
oboe,   klarnet   ja  fagott.  Vaskpuhkpil idest  onklassikalises  orkestris  ainult   metsasarved   ja 
trompetid  ning  löökpil idest  timpanid . Barokileni  iseloomulikku klavessi ni enam orkestrist ei 
leia. 
Muudatused  toimusid  ka  teistes  instrumentaalkoosseisudes.  Kujunes  välja  ​klassikaline 
keelpillikvartett​, mil es mängivad I ja II vi ul,  vioola  ja tšel o. S
  amuti o
  lid l evinudkoosseisud, 
kus põhipil iks oli  klaver . Näiteks klaveritrio, mil es mängivad klaver, vi ul jatšel o.  
Kirikumuusika   ei  olnud  enam  ni   olulisel  kohal,  ülekaalus  oli  ilmalik  muusika.  Kõige  enam 
muutus  muusika  helikeel.  Klassitsismisti l  tõi  ka  muusikasse  ​lihtsuse,  selguse, 
korrapärasuse  ja  jättis  kõrvale  barokile  iseloomulikud  li gsed  kaunistused  ja  keerukuse. 
Muusikateoses  oli  esikohal  lihtne,  korrapärane   meloodia   ja  seda  saatis  selge,  mitte 
li gakeeruline harmoonia.  
 
Selge  ja  korrapärane  pidi  olema  ka  muusikateose  ​ülesehitus  ehk  vorm.  Tekkisid 
kindladvormiskeemid, mil e järgi hakati muusikateoseid looma. 
 
Muusikažanrid. 
Klassitsismi  ajal  kujunesid  välja  mitmed  klassikalised  muusikažanrid  ja  nende  nimetused, 
mison kasutusel tänaseni. 
Instrumentaalmuusikas   toimus  kõige  suurem  areng.  Sümfooniaorkestri  välja  kujunemine 
tõimuusikasse  väga  oluliseuue  žanri  –  ​sümfoonilise  muusika.  (Sümfooniline  muusika  on 
süm-fooniaorkestri poolt esitatav muusika.) 
Klassikaliste  muusikateoste  aluseks  on  kindel  korrapärane  vorm  ehk  teose  ülesehitus. 
Sel egavälditi  muusika  li gset  keerukust  ja  järgiti  klassitsismi  selguse  ja  lihtsuse  taotlust. 
Kõige  täht-samaks  vormiks  sai   sonaadivorm ,  mil e  aluseks  on  kaks  erineva  karakteriga 
muusikalistteemat:  peateema  ja kõrvalteema. 
 
Uued žanrid, mis põhinesid sonaadivormil: 
Sümfoonia 
Sümfoonia on 4-osaline kindla ülesehitusega teos sümfooniaorkestrile.  
(Sümfoonia  I  osa  on  kirjutatud  sonaadivormis  ja  seal  on  kaks  meeldejäävat   korduvat  
teemat:peateema  ja  kõrvalteema.  I  osa  on  tavaliselt  ki res   tempos   /Al egro/,  II  osa  on 
reeglinaaeglases  tempos  / Andante /  ja  III  osa  tantsulises  tempos  / Menuett ,  Scherzo/. 
Vi mane osaehk finaal on tavaliselt hoogne ja ki re.) 
 
 
 
 
Klassikaline instrumentaalkontsert 
Kontsert   on  3-osaline  teos  soolopil ile  ja  sümfooniaorkestrile.  Soolopil i  järgi  tuleb 
kontserdinimetus, näiteks klaverikontsert, vi ulikontsert, t rompetikontsert j ne. T
  eose I I o
  sa on 
tradit-siooniliselt aeglases tempos. 
Kontserte  kirjutati  palju  juba  eelneval,  barokiajastul.  18.  sajandil  sai  teose  aluseks 
sonaadi-vorm ja kujunes välja uus, klassikalise ülesehitusega kontsert.  
 
Keelpillikvartett 
Žanri  nimetus  näitab  ni   teose  pealkirja  kui  esitajate  koosseisu  -  neli  keelpil i. Need on I ja 
IIvi ul, vioola ja tšel o. Teos on tavaliselt sarnaselt sümfooniale 4-osaline. 
 
Sonaat  
Sonaat  on  3-osaline  teos  soolopil ile.  (Ilma  orkestrita.)  Sonaadi  osad  on  sarnaselt 
kontserdiletempodega ki re – aeglane – ki re. 
 
Koomiline   ooper  ja laulumäng ( singspiel ) 
18.  sajandi  keskel  toimusid  suured  muutused  ooperižanris.  Senise  toretseva  ja 
anti kaines-tikuga tõsise ooperi vahetas suures osas v
  älja k
  oomiline o
  oper. K
  ui t õsise o
  operi 
tegelasedolid  ajaloolised  või  mütoloogilised  kangelased,  si s  koomilise  ooperitegevus  ja 
tegelased  olidvõetud  tol eaegsest  linnaühiskonnast  ja  reaalsest  elust.  Tüüpilisteks 
tegelasteks  olid  nutikasteenija  või  teenijanna,  kel e  abil  naerdi  välja  aadlike  tühist  eluvi si, 
ahne li derlik aadlihärra,vana t argutav j a rumal a
  dvokaat v
  õi d
  oktor j ne . Baroklik t õsine o
  oper 
oli  õukondade  lemmik,  koomiline  ooper  sai  populaarseks  linnarahva  ja  kodanliku   publiku  
seas.  Saksamaal  ja   Austrias   levisid   saksakeelsed   l​aulumängud  ehk  singspielid​.  Ni  
koomiline  ooper  kui  laulumäng olidmeelelahutusliku sisuga ja muusikaliselt lihtsamas sti lis. 
Austrias  toetas  singspiele`i  žanrit   keiser   Joseph  II,  seetõttu  sai   etendusel   kasutada 
ooperilauljaid,  kes   tagasid   kõrge  muusika-lise  taseme.   Kuulsad   singspielid  on  Mozarti 
„Võluflööt“ ja „Haaremirööv“. 
 
Muusika kohta, mis kestab ü
  le o
  ma a
  ja j a m
  ida k
  a j ärgmised p
  õlvkonnad e
  eskujuks v
  õtavad, 
kasutatakse s
  õna “
  klassikaline”, s
  idumata s
  eda k
  indla a
  jastuga. Rahva h
  ulgas t untakse s
  eda 
perioodi  muusikas  just  kolme  Vi ni  klassikuga-  Haydni,  Mozarti  ja  Beethoveniga-  ning  18. 
sajandi  teise  poole  ning  järgmise  algusega.  Põhimõtteliselt  hõlmab  klassitsism   tervikuna  
muusikaajaloos  pikema  ajajärgu,  ning  nagu  ka  kirjanduses  ja  kujutavas  kunstis,  pole  tal e 
anda kerge ühemõttelist ja kindlat ajalist määratlust. 
Klassikaline  sti l  sai  alguse  itaalia  ja  prantsuse  hilisbaroki  muusikas   1730 .  aasta  paiku 
sündides  uutest   vooludest .  Üleminekuajastuks  ehk  eelklassitsismiks  võib  pidada 
ajavahemikku 1720- 1760 .Si s tekkisidki uued muusikažanrid j a v
  ormid, t üüpilisteks m
  uutusid 
ansambli-  ja  orkestrikoosseisud.  Toimusid  olulised  muudatused  muusikaelus,  mis  sidusid 
heliloojad uute publikukihtidega ning nende muusikalise maitsega. Esmaselt kohalt taandus 
kirik   koos  vaimueluga  ning  õukond.  Haritud  kõrgkodanlus  rajas  sajandi  keskel  kõigis 
tähtsamates muusikakeskustes ühinguid, mil e ülesandeks oli k
  orraldada a
  valikke k
  ontserte, 
pidada  üleval  orkestreid  ning  tel ida  uusi  muusikalisi  teoseid  heliloojatelt.  Sel  perioodil 
hoogustus ka nooditrüki kasutamine ning sel ega kaasnes ka muusikaõpetuse k
  i rem a
  reng. 
Eriti palju loodi teoseid koduseks musitseerimiseks ning salongis mängimiseks. 
Varaklassitsismist  võib  rääkida  umbes   ajavahemikus   1760-1780.Sajandi  keskel  sündinud 
uued  vormid  ja  žanrid  jõudsid  sel e  aja  jooksul  küpse  kunstilise  väljenduseni.  Näiteks 
sümfoonia, mis 1750.-1760. aastatel oli lihtsakoeline meelelahutuslik orkestriteos, sarnanes 
oma eelkäijatega väga vähe. Ta arenes ulatuslikuks ja kaaluka sisuga kontsertteoseks. 
Klassikalise  sti li  kõrgajaks  loetakse  aastaid  1780-1810. Kogu Euroopa muusikaringkonnas 
polnud kolmele Vi ni klassikule ligilähedasigi heliloojaid. 
Nende mõnekümne aasta jooksul t oimusid E
  uroopas t ohutud muutused- p
  õhjuseks e
  elkõige 
Suur  Prantsuse   revolutsioon   ja  Napoleoni  sõjad.18.  sajandi  prantsuse   valgustusfilosoofia  
sotsiaalsed  ideed   leidsid   poli tilise  manifestina  väljenduse  “Inimese  ja  kodaniku  õiguste 
deklaratsioonis,  mida  võib  pidada  nn  Vana  Euroopa  lõpuks.   Nendest   sündmustest  said 
alguse  erinevad  rahvusli kumised  ja  oluliselt  muutus  Euroopa  ri  kide   jaotus.  Kõik  need 
muutused ja pinged peegelduvad ka sel e ajalooperioodi muusikas. 
Määratu  sisuline  erinevus, mida me tajume  varase  Haydni ja Mozarti ning hilise Beethoveni 
väljenduslaadis,  pole  seotud üksnes kunstnikuloomuste erinevusega heroilisus ja isiklikkus, 
veidi  hiljem  ka  rahvuslikud  jooned,  mis  hakkasid  iseloomustama  19.  sajandi  heliloojate 
kunsti, on tingitud täiesti uuest vaimustusest tol eaegses Euroopas. 
Raskem  on  muusikaajaloos  määrata  klassikalise  ajastu  lõppu.  Kui  baroki  ja  klassitsismi 
vahel  näeme  selget  üleminekut,  mil  uus,  sündiv  sti l  vastandas  end  teravalt  vanale,  si s 
klassitsismi  ja  järgmise  suure  sti li,  romantismi  vahel  midagi  sel ist  pole.   Beethoven   lähtus 
peamiselt  klassikalistest  vormi deaalidest,  samas  on  tema  loomingus  aga  ka  palju 
romantikutele  tüüpilisi  jooni.  Romantilisi  loominguperioode  on  ka  Haydnil  ja  Mozartil. 
Romantismiajastu   heliloojaile  jäid  aga  aluseks  needsamad  muusikalised  vormid,  tüüpilised 
esituskoosseisud  ning  peamised  väljendusvahendid,  mis  kujunesid  välja  Vi ni  klassikute 
loomingus.  Põhjapanevad  muutused  muusikalises  mõtlemises  algasid  al es  19.  sajandi 
lõpus  ja  seepärast  peaks  muusikaloos  tegelikult  rääkima  pikemast,  umbkaudu  poolteise 
sajandi  pikkusest  klassikalis-romantilise  sti li  ajastust.  Sel es  eristuvad  klassitsismi  ja 
romantismi etapid,  sujuv  ü
  leminek n
  ende v
  ahel j ääks aga 19. s
  ajandi e
  simesse v
  eerandisse, 
mil ühteaegu tegutsesid  Ludwig  van Beethoven, Carl Maria von  Weber  ja Franz  Schubert .